Kuldvõtmekese võluvad lahtikeeramised - 5 lukuauk

 5. küsimus on:

Mis kaks tööd on isiklike abistajate ütluste järgi läbiaegade kõige raskemad või keerulisemad minuga?`

Ei ole ratastool pluss trepp. 

Ei ole minu tõstmine. 

Need on ka loomulikult eriti alguses keerulised ja rasked, kuid harjutakse. Tavaliselt esmamuljel ei osata arvatagi, et  mind tõstes toetan jalgadele. Võin isegi mõned sammud astuda, kui mind kinni hoitakse. Ennemini kõndisin rohkemgi. Algusaastate abistajad nägid n ö rohkem vaeva , vist... Nüüd olen laisk - mõtlen enam abistajate jõu ja tervisele, kui enda omale. Viimastel aastatel näib mulle, et kahekesi kõndimine võtab aegagi... Kui mööda tuba ühest kohast teise kõndida... Ratastooliga saab kähku. 

Samas mu keha vajab liikumist.

Kuid, mis on kaks tegemist, mis vähem või rohkem kõige tavalisemad tegemised... Ühte pole näiteks mees - isiklikud abistajad iial teinud ja tõenäoliselt ei palu ka neid seda teha. Kui kunagi veel on mehi mul tööl. Arvatavasti on.  Ja see pole duši all käimine ja seda ei ole teinud ega teegi mees - isiklike abistajate´abiga. Aga on veel miski, mida mehed ei oskagi tavaliselt...

Sotstöötajad pole seda   ühte tegevus ka iial konkreetselt hinnanud, kaudselt küll. Mis on minu meelest arusaamatu...    Igale naisele peaks just see olema väga oluline.

Ütlen siin veel, et kõiki tegevusi ei saagi kõik isiklikud abistajad teha. Kõikidel omad read, head ja vead, milledes tugevad ja nõrgemad. Egas  inimene ei olegi kõikides eluvaldkondades. Ei peagi olema.

Teist  tegemist on abistanud   vist küll kõik isiklikud abistajad, eriti kuskil olles.

Palun, ärge unustage vastuste juurde kirjutada oma nimi .

Ma ei pese kolm päeva nõusid ega liiguta lillegi!!!

Üle pika aja on küüntel ka läikivad kivikesed. Väikesed töökad vabrad on nüüd ilusad ja sexikad 😂 Sõrmed on lihtsalt ilusad ja elavad oma elu. 😋 Tegime Nansyga ilusalongi hommiku.  Nüüd ei või ometi küüni ära määrita 😂Kuigi arvan seda ka, et ma ei saa und, kui kraanikausis nõud...

Kuldvõtmekese võluvad lahtikeeramised - 4 lukuauk

 4. küsimus, mis seotud IAT-ga:

Kes oli minu üks esimesi isiklik abistaja, kelle leidsin ajalehe Edasi töökuulutuse kaudu?

Tõsi, päris alguseses kuu aega oli minu kõrval isiklikuks abistajaks mu sõbranna Ly, kes aitas mul taas alustada oma elu  pärast hooldekodust jalga laskmist. Lyga hakkasin otsima ka isikliku abistajat. Teatavasti lähedane inimene ei saa olla isiklik abistaja. Minu puhul see reegel aga ei ole eriti kehtinud, sest et saan enamuse isiklike abistajatega suht kiiresti lähedasteks. Nad on minu inimesed.

Mul on vähemasti üks julge vastaja olemas. Palun kirjutage vastuse taha ka oma nimi või vähemasti hüüdnimi😀 Seda selleks, et teaksin 19. juulil kellele üllatust jagada - anda pidulikult.

Suvel peab ju lollitama!!!

Ja elu ongi kergem. 

Olen väsinud, et suht sageli on virin ees ja tagagi, et ükski asi pole hea, igalpool on raskus ja halb... Suvi kuuuum . Talv küüüülm. Nii aina edasi... Mäng laste jaoks... Kas ikka on see nii? Mulle ei meeldiks olla iga hetk ülitõsine, isegi mitte vedeleda tõsiselt ja igavat.  Mängida tuleb. Päevast päeva. Iseendaga. Oma eluga. Nautida mänge. Eriti suvel. 😉😋😂

 

Kuldvõtmekese võluvad lahtikeeramised - 3 võluv lukuauk

 Kui mitu isikliku abistajat on olnud mul 23. aasta jooksul?´

Eksimise võimalus + / - 10 isikliku abistajat. 

See Kuldvõtmekese mängu 3 küsimus. 

Ootan ikka vastuseid siia blogi kommentaarisse. Naljakas, et keegi ei soovi üllatust lõpuks, see on 18. juulil minult... 😋 

Tavaline lahe päev ehk olla vahetevahel naine...

 ... kes end unustab liblikaplaneedile näiteks. Lubab olla iseendale vallatu ja muretu naine, kas või paariks hetkekski. See on nii võimas ja särav tunne. 

Viisin kollase ratastooli kummide vahetusesse. Kolm aastat ilusti vastupidanud, kuigi oi, kui palju rallitud. Nüüd laulan bemmil uued kummid... 

Kolme - nelja aastaga olen täitsa harjunud oma ratastoolidega. Et ei renti... Ja ega remont ei lähegi meeletult kalliks nagu räägiti mulle, et jumala eest ratastoole isiklikke taha, sest et ei jaksa ära remontida... Siiani pole küll miskit hullu olnud. 

Hea tunne on.

Esiteks, ma ei pea kellelegi mitte midagi tõestama, miks vajan mitut ratastooli. 

Teiseks, saan muuta natuke ilmet... Ratastoolgi peaks särama... Sulanduma minu olemisega üheks...

Ostsin voodipesu. Olin  seda tahtnud voodi saamisest saadik      Uues voodis peab olema uus voodipesu. Nüüd olemas. 

Üks unistamismure vähem.

Veel leidsin kirbukalt kleidi.

Mida veel vaja ühele naisele... Veidi lollitamist ja naeratamist, mis mul viga on, et mind ei nähta.... Tean aga, et õige hing näeb kaugelt , peab lihtsalt õigele poole vaatama... 

Kuldvõtmekese võluvad lahtikeeramised - 2 võluv lukuauk

 Tänane 2 küsimus, mis on seotud IAT-ga, on:

Mitu näitust olen teinud isiklike abistajate abiga?

Eilsele esimesele küsimusele ei julgenud keegi miskit aastaarvu pakkuda.  Mul esimene üllatus seega olemas... Ehk on siia blogi vastus jätta tõesti mitteharjumuspärane... 

Mina aga mõtlen veel 21 päeva küsimuse välja,  iga päev ühe, mis seotud Kuldvõtmekesega. Kõik vastused on leidavad siit samas blogis. Väike vihje.

Kindlasti näituste tegemised on Kuldvõtmekese olemasolu tagataskus äärmiselt vajalik. On muutnud värvidega koos mind säravaks vikerkaarevärviliseks... 

e

Karksi-Nuia ootab

 

 

Siiski tõeline jaan Põlvamaal

Täiesti juhuslikult sattusin Põlvamaale jaanituledele. Päris ausalt aga vaatasime Kristiga , kus veel 24. pidu on . Väga kaugele ei tahtnud ja lähedal ei tõmmanud ligi... 

Ma oleks loobunud jaanitulest, poleks olnud maailma lõpp... Vaid jaaniaja lõpp sel aastal... Siiski natu tahtsin ka kuhugile minna. Nüüd on hea meel, et ma taas ei loobunud. 

Kui juba Kristi, siis saab möllu teha. Kui vähegi viitsimist on 😂

Vanakülast ja Põlgastess. 

Sai ka tantsitud. 

Keskööl jäätist süüa. Elamust omaette. 

Kristi naela pakku löömise võistlusest esikoha. Viis lööki.

  

Kuldvõtmekese võluvad lahtikeeramised 23 aasta jooksul

  Teen nüüd 23 päeva jooksul midagi põnevat siin blogis. Hakkan  teiega, kallid lugejad,  mängima, kui palju teate või mäletate minust ja mind saatvast isikliku abistajast teenusest.   Vastused palun kirjutage siia kommentaari, mitte facebooki või mujale. Õiged vastused ütlen 18. juulil siin omas blogis

Võtja saab üllatuse!!! 

On jälle tulemas minu jaoks Kuldvõtmekese päev  ehk isikliku abistaja teenuse,. IAT päev. See on 1. juulil. 

Tänane 1. küsimus on:

Mis aastal sain esmakordselt naudita rahulolu ja rõõmu IAT-ga?

M 

Mulle endalegi on päris suur, kuid väga hea üllatus, et IAT abiga olen suutnud oma elu luua niikaua ja täpselt selliseks nagu mina ise olen soovinud.  See 23 aastat on möödunud kui üksainus silmapilk. 

Iga päev olen muutnud oma tundmatuseni. Muudan tänagi. Kuigi elan täiesti tavalist vaba ja ilusa naise elu. Säraga. Kuigi vahetevahel keeruline. Kipun virisemagi. Aga minu siht on olla parim versioon endast. Mitte, et olla kellegagi võrdne... Ei parem ega halvem kellegist... Vaid justnimelt olla iseendale parim versioon. Siis suudan ka  teistele olla parim.  Muuta maailma natukene paremaks. 

Teroorias ei peaks ma füüsilises üldse hakkama saama.

Mu elu - olu tõestab uhkesti vastupidist. 

Olen selle üle väga õnnelik ja tänulik. Ma ei teagi, kellele... Pisut endalegi. Kõik algab endast.

Niisiis, hakkamne mängima ning vaatame, kas õnnestub ja mis üllatusi võib tulla. 

Taas ümbermängimine

 Juba peaaegu 23 aastat olen mänginud ümbermängimisi. See tähendab isiklike abistajate vahetamisega mingile üritusele minekuga. Tegemisega. Mulle ei ole nagu ette määratud, et saaksin luua omi asju, üritusi ja nii edasi lihtsalt nii, et ma ei peaks pidevalt abistajate ümbervahetamisele mõtlema...  '

3. juulil on Karksi - Nuias mul näituse ülespanemine ja avamine.   Homme reklaam ka ametlikult väljas... Aga täna hommikul sain teada, et see abistaja, kellega pidin minema näitus tegema, siiski ei saa sel päeval tööl olla - kooli astumine tuli vahele... Ühelt poolt hoian talle varbaid, et õnnestub kooli sisse saada.

Teisalt, mul jälle väike närvikõdi, kelle saan enda kõrvale ja kellega lähen. Õnneks on mitu päeva 3. juulini aega. Saab otsida ja leida, läbirääkimisi pidada. 

Näitus ära ei jää. Selles olen veendunud. 

Kui seda loeb keegi, kes võiks minuga olla 3. juulil hommikust, võite mulle märku anda.

Eks minugi ellu tulevad ootamatused. Head üllatused. Näiteks täna oli laulutund. Eile ka. Sest ka lauluõpetajal on omad tegemised... See tähendab, et mina ei saa oma elu sättida ainult üksnes enda ja oma isiklike abistajate järgi. Praegu küll jälle tundub nii, ning oma elu sean abistajate järgi, mitte vastupidi nagu peaks. Ma ei räägi halva pärast seda. Lihtsalt küsimus on selles, mitu abistajat mul ikkagi olema peaks, et saaksin vabalt oma asju parimal viisil ajada... Ja üldse, kuidas hinnatakse inimest, mitu tundi ta tegelikult vajaks väärt eluks oma kodus... Need kaks küsimus on mul läbi aegade olnud. Samas keegi abistajatest ei tohiks oma elu minu pärast elamata jätta... Üksteise elud ei tohi olla takistused üksteise loomisele.

Tegelikult on kõik hästi. Kui 3. juuli ka saab hästi läbi, on veel parem kõik. Peab saama. Muud võimalust polegi...     

Öös on salasära

 Järjekordne jaaniöö maal. 

Kristale, kes küsis, kas jaaniusse maalisid, leia siit üles nad !!! Küllap peidus... 😉 

See valgega mustale lõuendile. 

Laulutunni ümin

 

Pidu...

 ... aknast kostab. Staadilonil.  Ei näe midagi.Puud lehtedes ees.

Mul pole üldse jaani  tunnet... Pisut vara ka, kui päev sinna - tänna ei mängi siiski rolli.  Mulle tundub, et suvine püha on ka juba väga kohustuslik äri -  mida varem,  seda parem ...  Vähemasti mulle tundub nii... Või olen pidudest üle / välja kasvanud...  Kuigi tantsida tahaks küll ning lihtsalt kulgeda suveöös...

Mul on olnud väga mitmede olukordadega jaaniöid, väiksemate ja suuremate mölludega, kahekesi või üksinda kodus (nagu praegu)... On olnud alati rõõmsad. Tagasi  mõeldes.  

Homme peaks maalima hakkama... Salapärase sõnajalaõie tegin justnimelt ükskord  jaaniööl... Seegi öö on olnud rõõmus, sest sündis maal, mis praegugi toob sära silmadesse paljudele...

Ma mõtlen aga, kuhu on jäänud see poolaastat jõuludest... Aeg lendab tundavalt kiiremini.  Ja see ongi nii. Energiad kiiremad. Tegelikult aeg kokkulepitud . Ööpäevas ikka 24 tundi. Kuid universumis energiad kiiremad... Vähemasti mina saan nii aru . See on teine teema. 

Hetke pärast on jõulud taas...

Sel hetkel siin ja praegu soovin  Imelist jaaniaega 😍

Vahel teeb nõutuks mind...

... kui äärmusest äärmuseni suhtutakse  mu ratastooli või/ja erivajadustesse... Ma ei ütle miskit pahasti, kuid vahetevahel teeb hämmastavalt nõutuks küll... 

Aeg - ajalt on tunne, et mu elu peaks olema üks suur soodustus. 😂 Väga paljud arvavad, et erivajadustega inimesel ehk ka mul mängivad rolli kõiksugused soodustused... Et siis oleksin nagu hoitud ja kaitstud rohkem, väärtuslikum... Tasuta lõunaid aga pole iial olemas. Veel. Võib - olla kunagi on, kuid siis on kogu süsteem hoopis teistmoodi ehk - parem ja sallivam, mõistetavam. ´

Huvitav küll, kas sündides saadakse kaasa elusoodustuse... Mina sain kaasa siis puude soodustuse 😋 Kuid olen isepäine - ei soovigi alla hinnatud elu... Samas tean ka, et see soodustus võib tähendada hoopis kõrgemat ja kallimat, ägedamat lendu,  kui oskan sooduspileti välja lunastada...😍 Ma vast olen juba osanud poolenisti seda teha... Ja soovin ikka veel ja alati selles välja pigistada täispotentsiaali. Suurima lutsiga . Suurima armastusega.

Ei ole vaja mõelda üldse, et soodustus vähendab vastutust ja annab seega rohkem võimalusi. See pole nii. On kuidagi ebaloogiline. 

V õib - olla olen liialt palju omaette mõelnud. 

Aga ma tõesti ei taju soodustuste, milledena tänapäeval neid mõeldakse ja võetakse, nende taga olulist rikkust... Vähemasti mu elus ei peegelda seda eriti... See kõrgem ja kallim, nähtamatu soodustust peegeldab aga küll säravalt. Sedagi peab veel oskuslikumalt tundma ja tajuma. 

Nõutuks teeb mind, et ollakse  väikeste soodustustega harjutud, ka mina ise, et kui kuskil pole, siis on appi-maailma lõpp... Lõpu aga ei ole. On algus vaid... Kõik võimalik algus... 

Olen teinud eksperimendi viimasel ajal . On ju suveõhtud. Sooviks mõni hetk suhelda, kergesti ja  ilusti, aga ma ei saa alati õhtuti välja ning kui saangi, siis on alati keegi, isiklik abistaja selja taga või kõrval. Iseenesest hea ju. Teisalt, see väsitab ka vahetevahel...  Nagu oleks suhtlusringis üksnes  nemad... Ma ei ütle seda üldse paha pärast. Ei... Aga näiteks, kui sooviksin kedagi leida, kellega lihtsalt tantsima minna, pean ju    enne ta leidma.  Nii suhtlengi mõni õhtu netis...  Oli aeg, kui ma ei viitsinud suhelda. Aga mis tähendan, et mees - hinged kardavad ikka veel ratastooli... Olin kavalam, panin lihtsalt ratastoolita pildi - eh mul võiks olla iga õhtu jaoks üks kutt..,. Enamus kaovad silmapiirilt, kui lõpuks ütlen , kes olen... Aga ega ma ei teagi päriselt, miks nad kaovad... Ehk neile ei sobi, et üks naine teab , kes on  ja mida soovib ning istub veel ratastoolis... Mehed pettuvad, et soovin enamat kui raha või sex... Noo, mida teen tüüpiga, kes uhkustas oma rahakotiga, kuid ei saanud aru, et naine võib olla printsess ja end väärtustada... Mina tõesti ei taha lugeda tema raha... Energiad või arusaamised mängivad suurt rolli. 

Mul on lõbus ja kurb ka.

Kurb meeste pärast. Mitte enda pärast. 

Mina tean, millist tantsu igatsen ja soovin tantsida. Alla hinnatud soodustused ei tule kõne allagi mul. 

Usun, et mõni mees on väärt ja teadlikum endast. Nemad suhtlevad minuga ja mina nendega edasi... Sõpru võib ju olla ka palju... Ega kõik ei jää ka sõbrakski, lihtsalt korraks vestlus ja kes teab, milleks seegi vajalik ja kasulik on - ning on punkt. 

Aga jah  ratastoolita mina olen  ahvatlevam - on ju hea naerukoht!?

Ja kallite soodustustega mina olen jälle hirmuäratavam - iihhii...   

Ükskord tantsin sel suvel niikuinii 😉

Kas või iseendaga...

Lapspõlvemaaring

 

Kaagvere - Võruküla - Melliste - Mäksa -  Kaagvere sai selline ring tehtud. Kõik teed nii tuttavad, kuid samas kuidagi kaugeks ja võõramaks  jäänud...  Minevik on. Tuleviku mitte. Olevik ainult Kaagvere teel...  Nii tundsin taaskord.

Aru kooli juures tegime Kaisaga mõned pildid. Selles esimeses majas alustasin mina oma kooliteed. Aru 8 -klassilises koolis lõpetasin kolm klassi, siis kool suleti. 

Seega minu jaoks on armsad olulised  majad, mis ammu maha jäetud.

    Mäksa park - minu lapsepõlvemaa. 

On justkui pooleks. Tuntav ja nähtav piir vaesuse ja rikkuse vahel. Tavaliselt mina ei mõtle nii. Mäksa pargis on see selgesti tajuda... Ma ei tea küll, kuidas inimesed omavahel läbi saavad... Aga mina ei sooviks seal enam pikemalt olla ega elada... Jah, olen päris lapsena mõisa hoones natuke aega elanud. Täpselt ei teagi, kui kaua. Siis kolisime uute majja...     Kuidagi kurb on vaadata oma kunagist kodu, mis on ilusaks tehtud, aia tagant varga näoga... Minu teada Mäksa mõisa ei pääse ikka veel... Otsisin googlis infot just, leidsin vana vaid... 

Papa kutsus mind alati mõisapreiliks just sellepärast, et olime mõisahoones elanud. 

Tegelikult rikkusel ja vaesusel pole piire. Vähemasti ei peaks olema piire . Kõik on suhteline.Kujutatav. 

Mõtlen vaid, et Mäksa mõis võiks olla mõnus ja ilus puhkamispaik või muud sellist...

Vanasti tehti  kontserte, pidusid, käis kino... Nii palju kui mina mäletan...

 Aga käisin noorel kirjanikul Carmenil külas. 

Võib - olla keegi mäletab ja teab, et eelmine kevad ilmus tal raamat:  Carmen Sofia Kivi "Unistute päev". 

Ma käisin veel esitlusel 

https://www.tiiajarvpold.ee/2022/05/unistuste-paeva-kohvikus-eile.html 

Kindlasti soovitan Carmeni esimest raamatut lugeda.

Ise usun, et neiu kirjutab elus veel palju palju... 

Eile õhtune LIBLIKA ROMANTIKA

Pastel vildikad. Leidsin hiljuti poest. Ostin proovimiseks. 

Romantiline reede liblikatega

Ministriprouaks ma hästi passiks, 

mu mees mind hellitaks ja kutsuks... tiiatibuks...

Hommikul tuli silme ette  "Siin me oleme",  kui Nansy pani kübara pähe. 

Olime Pärnumaal Liblikamajas ja tagasiteel Viljandis kiigel. 

See spontaanne mõte minna. Võtsin tõesti puhkuse päevaks. Läksin kohustusteta. 

Mere ääreski sai korra olla...

Liblikas lendas pähe . Teine tiirutas ümber minu... Kolmas lendas tiivaga vastu põske...

Paljud liblikad olid  maas, põrandal. Pidime hästi hoolsalt vaatama, et me peale ei astu. Liblikade tiibade hääled oli huvitavad sabinad kui nii võib öelda... 

Tiia nimeline roos...

 ... veel ei õitse Tartu botaanikaaias. Võtsin juba eile aja - küll päevad ikka lendavad - ja käisin isikliku abistaja Kaisaga vaatamas...

 

Tallinna hetkede lood

 

Ööbisime isiklik abistaja Kristiga hubases Paivillas. Toa panin kinni kontserdi ajal. Mulle hakkas koht meeldima ja ma ei mõelnud hetkegi, et miks ei võiks seal magada ja lõõgastuda veidi. Olla lihtsalt. Üks õhtugi. 

Hommikusöögiks oli poolpehme härjasilm ehk praemuna - täpselt selline nagu mulle meeldib juba lapsest saadik. Mujal pole ma täpselt minule meeldivat muna saanud...  Loomulikult sõime veel palju muudki.

Üheks ööks oli mul mõnus majakene. Mis tuletas mulle aina meelde, kuidas soovin igaks ööks endale päris oma majakest aiaga...

Hommikul kõndis terrassil, kui jõin kohvi, kuldnokk - keset Tallinna linna. 

Paivilla peremees Meelis on tõesti sõbralik ja hooliv. Soovitasin kaldteed . kuigi jälle jõudsin endamisi mõeldes järeldustele, et võimatu on kohandada kõikidele võrdselt... Minule sobib tavaline voodi näiteks, mõnele ei mitte...

Kohtusin Victoria ja ta noormehega   Mustamäel Männi kohvikus ja jalutasime ka...

Laulasmaal sai eile õhtust söödud kohvikus ´Ott ja Matilda´. Armas koht. Vanaema juures nagu, vanaaja hõng. 

                                                     Näitasin lastele , kuidas jalaga maalida 

V eel käisime Kristiga Keila joal