Sparco käis külas. Täna õhtu.

Hoopis teine koer, kui  jaanuari alguses, kui tõime Hannaga Haapsalu lähedalt. Pärast Keila näituse avamist. 

Täna mahtus vaevu mu sülle. Ja värvi on ka muutnud 😋 

 Kassid ja koer  said üllatavalt rahulikult läbi. Kass Pätu oli natuke ebalev ja Kass Bongo veidi turris, kuid käis Koer Sparco sabas. Sparco tundis end nagu kodus, tahtis kassidega sõbrustada.

 

Väga armas avalöök sel aastal

Telefon oli 10 minutit tagasi.
Nimetu number.
Helistas Maarika, kellega kunagi ammu - ammu kohtusime taas Tartu bussijaamas ja  kellega olime lapsena Haapsalus haiglas koos, ning ütles, et sai kaardid. Ta tänas siiralt kaartide eest ja ütles, et olen väga - väga kallis.
See oli armas.
Olin sõnatu.
Ma ei ootanud sellist üllatavat ja head telefonikõnet hommikul vara. Telefonikõne aga tegi tänase päeva kauniks ja rõõmsaks, kuidagi erilisemalt. 

Tõenäoliselt algas juba me Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmase Ühingu jõulukampaania.
Kunstnikuna tean, et kampaania algab kuskil novembri alguses, kuid täpselt alguse kuupäeva ma ei tea mitte üks aasta.
SJK - Kirjastuse kodulehelt saate ise ka valida ja osta kunstitooteid:
https://sjkkirjastus.ee/kunstitooted/ 

Selle aasta jõulukampaania avalöök minu jaoks oli väga armas. Loodan ja usun, et Eesti inimesed hakkavad harjuma meiega ja mõtlevad positiivselt kunstnikke tööst.

Ja veel loodan ja usun, et postkaartide saatmine ega kirjutamine ei kao kuhugile.
Mina ise kavatsen küll sel jõuluajal kirjutada pliiatsiga kaartidele mõnikümmend imelist soovi kallitele inimestele.

------------

Oktoobri lõpp ja juba jõulujutt! Paraku teistviisi ei saa enam...
Muide, laupäeval Jõhvis käies sõitsime Hannaga pool teed talve - jõulumuinasjutus - hästi ilus oli, kuigi väike torm muutis ettevaatlikuks.

Tõsiselt

Eile keskööks mõistsin, et mul on (olnud)  super õige hea elu 😊💕
Päris tõsiselt.
Probleemid ja pisarad siin ei ole takistuseks, et olla rahul omaenda eluga. Õnnelik olla. 
Olen ennemgi sedasi mõelnud, kuid ikka kuidagi jäänud kahtlema. Ehk tahaksin kuidagi end petta...
Aga ei. Praegu mõistan, et elu on läinud sujuvalt täpselt niimoodi nagu pidi ja peab minema.
Teistsugust eluvalikut ma ei soovi...
Ma ei soovi ka pisarate vaba elu, sest siis ei saaks ju ma ka rõõmupisaraid põskedel tunda... 

Soovin vaid, et suudaksin ka edasi elada nii, et ei hakkaks midagi kahetsema  ega alla andma... Sest usutavasti sellisena nagu olen, olengi vaja oma kallitele... 😊

Tore, käisin üle pika aja teatris ja vägagi ootamatult

Päeval pakkus Kristel minule kahte teatripiletit. Ta ise ei tahtnud minna, kuid lõpuks olime siiski kahekesi koos Sadamateatris. Sest ma  ei leidnud paari tunni jooksul omale teatrisse kaaslast. Kuid Hanna,  kes oli mul olemas ning nõus mind viima - tooma, siis otsustasin minna isegi üksi - vaba naine vabal maal, miks mitte minna üksi teatri... Oleks olnud omamoodi eksperimentki, mida olen mõelnudki ennemgi teha... Hanna ise ei soovinud teatrit   vaadata...
Hakkasime Hannaga toast autosse minema, kui Kristel saatis sõnumi, et tuleb siiski ise minu kaaslaseks.
Nii me Kristeliga vaatasime koos ooperit  "Tulleminek".
Mina olin muideks esmakordselt Sadamateatris edendust vaatamas. Olin käinud kunagi ammu - ammu sõbrannaga, kes seal tookord töötas, Sadamateatris nö lava taga päise päeva ajal... Aga lava ees teatrit vaatasin täna tõesti esimest korda.
Üldse teatris käisin üle mitme aasta. Ma ei mäleta, kuna viimati käisin... 

Minu jaoks oli "välk ja pauk" õhtu väga - väga värskendav.
Saan ju nii harva teha välk otsuseid minna kuhugile, kuhu soovin minna. Sageli ei mängi see mitte mingi valemiga välja. See aasta teist korda vist... Samas on super hea tunne olla kuskil väljas kellegiga väljas, kes ei ole isiklik abistaja ... Kes on lihtsalt sõber või sõbranna või kes iganes oma inimene... See on see, mida mina päris sageli siiski taga igatsen, mitte et mul isiklikke abistajate vastu miskit oleks... See on vist inimlik tunne...

Ooperit "Tulleminek" soovitan vaatama minna.

Minu 100 - jess!!!

 Tähistasin Cookbook´is Taskus  üht väikest sündmust. Tegin iseendale välja. 😌😉

Eile arvutasin kokku. Aeg - ajalt arvutan ikka.
Loen kokku.
Kunstitöid.
Neid, mis on enam - vähem head ja valmis, mida julgen näidata.
Sain numbri 100 😊😊😊
12,5 aastaga olen täpselt nii palju mäkerdanud... Kõige vähem 2008 aastal, kuid arvan, et papa surm mõjutas siis tugevasti loovalt meelt, sel aastal tuli ainult  neli maali...
Usun, et see on päris hea tulemus mul.

Pool naljaga joonistatud töö, mis ongi juhuslikult 100.

Vaatasin seda sagali üle kuu. vahel tõmbasin kuhugile kriipse juurde, nüüd täitsa meeldib. Olen rahul.

Täna panin uued kunstitööd jällegi teele. Kaugele maale. Nagu alati. 

Täna kohtusin loodetavasti ühe järgmise  isikliku abistaja Anna - Liisaga. Leppisime proovipäeva kokku, Mul endal päris hea tunne, kuigi neiu kardab, et ei saa minust aru. Tegelikult sai aru palju kohe. Kõne küll ei saaks takistuseks, olen kindel. Hanna - Liis, kes mind täna abistas, julgustas ka teda. 

 

Päris imeline pühapäev...

Pühapäev algas  ei-midagi ütlevat...
Pühapäev lõpeb palju tõotavalt. Ammu ilma ei ole mu südames sellist rahuliku tunde olekut olnud...

20. augustil 2019 olen mina Tallinna Lauluväljakul koos Andrea Bocelliga.
See päev on nüüd mul kinni.

Kes soovib minuga tulla? Loosi läheb kontserdipilet ja suveõhtu õnne mõnu minuga  💓😉 Öelge mulle 7 meelitavalt sõna, võib privaatseltki .

Uuel nädalal, mis homme algab, kohtun usutavasti kahe tüdrukuga, kes huvituvad isikliku abistaja tööst. Praegu tunduvad mõlemad tublid tüdrukud olema.
Ma pean tänulik olema Merilile, kes jagas facebookis töökuulutust ja ka infot.   Imeline on see, et ta isa oli minu parim sõber Karel...  Usun või ei usu, kuid on tõesti neid, keda tunned nii lähedal isegi siis, kui nad läinud ülalpoole pilvi...   Kunagi sai Kareliga rääkitud kahest Merilist, sest et ka minul on tütar Merili - sai naeratatud tüdrukute pärast... Nüüd täna naeratan ka. 😊 Merilid on mõlemad omamoodi tublid ja hakkajad...

Loodan, et varsti on jälle piisavalt palju lisa - käsi, et saan ka oma toimetustele mõelda rahulikult st et ma ei pea nii hullu moodi juurdlema ja  mõtlema, kas see või too plaan saabki teoks tehtud ning kas julgengi midagi uut vastu võtta...  See väsitab mind tohutult... Momendil tunnen endas taas energia voolu...

Onju mõte!!!

Otsustasin hakata iseendale palka maksma neil päevil, kui abistajad ütlevad, et neil ei ole võimalik tööle jõuda 😊😉😋 Neil on õigus loobuda tööletulekust... Mina ei saa aga iseendalt küsida, kas võin täna mitte elada või toimetada... 😈
Seega pean olema iseendale mõnel tunnil mõnel päeval iseendale ka iseendale isiklik abistaja. On asju ja toimetusi, mida olen planeeritud just isikliku abistaja abiga. On asju ja toimetusi, mida ei saa kuidagi järgmisele isikliku abistaja tööpäevale lükkada. Mõnda saab ka.
Seega teen ikka omamoodi ja võib - olla pisut topelt ajaga.

Kogun niiviisi rahagi.
Maja jaoks.
Ostan auto.
Teen juhiload.
Ja elangi uhkelt ise.

(Aga raha seisma niisama  kontole ei jätta. Sel ei ole mõtet.  Jube narr tunne on, kui raha nagu on, kuid minna ostma ka ei saa miskit vajalikku, kui puudub ainult üks pisi lüli, kuidas minna... Kokkuhoid on hea,  kui see läheb üle piiri, siis on see jälle  narr tunne. Olen sedagi tunnet päris mitmel korral tundnud.)

Kuid siis kaovad isiklikke abistajate võimalused minu juures... Kas see on hea mõte?
Loodan siiski, et minultki õpitakse midagi... Kogedakse seda, mida kellegilt ei saaks...

Hea rõõm ja nali tuleb vahel siiski päris õigel ajal...

  ... kui tundub, et kõik libiseb kuidagi käest ning ei ole otsa ega äärt näha... Paar päeva oli mul just seesugused tunded jällegi. Siis kui mul need tunded kallale kippuvad - vahetevahel - siis kaob mu jaks ja ettevõtlikkuski... Tihti ei ole seda näha...
Ja tuleb uskuda, et tuleb taas miskit head, mis anna energiat ja jaksu, rõõmu juurde, et edasi tegutseda ja lihtsalt olla...

Täna käisid Johann ja Susann emmega.
Kristi soovib taas vahel mind abistada... Minu meelest võiksid uued isikliku abistaja kandidaadid ja isiklikud abistajad Kristist eeskuju võtta, et hea soovi juures on palju võimalik. Kuigi mina mõtlen ka esmalt Susannile - tema on esmatähtis. Mul on tõepoolest hea meel, et Kristi juba on tagasi, kuigi ehk siiski natuke vara veel... Loodan ja usun, et leian kellegi uue veel isiklikuks abistajaks, sest ma ei pane ikkagi oma elu pausile nagu mõni päev tagasi mõtlesin... Aga Kristi on  minu inimene

 Avastasime, et Kass Bongo, kes muideks isane, on tõeline beebide ja laste sõber. Bongo isegi läks kohe juurde, kui tüdruk nutma hakkas ja tegi pai ninaga nagu. Kass Bongo, kes on tegelikult Kass Pätu vastu mürgeldaja, on laste vastu hell ja hoolitsev. Uskumatu. Väike Silvergi on teinud Bongoga sada imet. Pätu ei laseks endaga nii möllada.

Johann sattus pildistamisega hoogu. Kuid proffiks saadakse ikka tohutu proovimisega.

Muutaks oma elu ka Mitte palju, kuid toimekamaks ja tegutsemaks...  Päev kaks olla loid väsitab mind tõsiselt rohkem, kui päevast päeva askeldamine.

Värska Igatsuse pildid Maurilt

Otsin ikka veel isikliku abistajat

Ma ei saa lihtsalt aru, mis toimub...
Ei leia lihtsalt inimest, kes tahaks kas või tulla töövestluselegi  - hästi kummaline... Mõned ikka kirjutanud, et tahavad väljakutseid ja tööd, praktikatki - ja teist korda kirjutades loobuvad, et ei ole ikka aega ja otsivad veel rohkem paindlikumat tööd...  Selle viimasega kehitan küll õlgu: kui leidakse lahkemat tööandjat, kes veel kannatlikumalt  pigistab silmi kinni tööaja suhtes kui mina, siis sooviksin teda näha ning küsida, kuidas ta hakkama saab.
Mina püüan toime  tulla.
Jah, keeruline on. Ausalt. Tööandjanagi.
Tööd küsis ka venelanna. Ütles, et Eestis on raske tööd leida, sest ei oska eesti keelt. Kirjutas küll heas eesti keeles. Mina oleksin talle tööd andnud küll. (Ennemgi on olnud ju hästi toredaid vene tüdrukuid abistajateks.) Kuid paar päeva hiljen tuli taas kiri, et reisib hoopis Eestis ära. Tema valik loomulikult.
Mitte keegi ei ole küsinud palganumbrit. Raha vähesust või rohkust ei saa seega olla loobumise põhjus.
Töövestlusele ei ole keegi jõudnud.
Huvitav, kas tänased üliõpilased ei tahagi töötada enam... Panin töökuulutused eelmisel nädalal ka kõrgkoolidesse.  

Mina loodan ikka, et leian ükskord niikuinii jälle super hea iskliku abistaja.

Õhus jätkuvalt igatsust värvides

 Niisiis, pärast 29 aastat  olin taas täna Värskas. Hästi tundmatuseni muutunud ja tuttav.

Ja ilmaga vedas  täiega. Suvine.

Setomaa kultuurimaja, seal majas on  ka vallamaja, leidsime kohe. Peauksest pääs ilusti sisse. 😊
Ja muide, inva-wc kabiin naiste poolel oli ja  on üks parim, mida mina olen näinud. Peegel oli eesruumis oli ideaalne - nägin end jalatalast pealaeni. Millegipärast usun, et meeste poolel on inva-wc samasugune. Mul oli naise  tunne, mitte kesksoost olevuse tunne, inva-wc-s.  Räägin ju alati, et ei ole vaja eraldi wc-d, on vaja lihtsalt üks kabiin vaid kohandada.

 Näitust "Igatsus", mis nr 55,  sai jälle väga omamoodi. Kahte saali. Maale jätkus, kuigi praegu on mul tõepoolest tööd kolmel näitusel. Suures saalis suured  maalid...  Uusi töid näitasin vaid täna avamisel, sest nende aeg pole veel näitusel olla. ..  Ja raamatud jäid lugeda... 

Setomaa   muusikat oli väga spontaalselt. See oli armas.

Ja veel. Mulle otsiti tädi Eva telefoninumber. Helistasin südame põksudes. Tädi Eva, kui kuulis, kes helistab, olin esimestel hetkedel  kavala häälega... kuid kui ütlesin oma nime, siis üllatus... Mõistan, et telefonikõne oli  talle ootamatult üllatav, siis jätsime kohtumise järgmiseks korraks. Suur rõõm  oli kuulda, et terviseprobleemidele vaatamata tegeleb võimlemisega ning ikka ei ole tal aega... Ta on minust kolmkümmend aastat vanem... Tahaksin ise ka niimoodi vananeda, et kõigele vaatamata olen tegutseja.

Sõbrad, kõik sõbrad,  olen tänulik tänase eest!
Eriline tänu Kellyle, kelle abiga sai see näitus teoks! Ja Maurile, kelle pildid veel tulevad ning pani maalegi üles.
Ja muidugi taas aitäh Hannale, kes abistas mind näituse avamisel kuuendat korda!

Hetk.
Üks hetk mu elus.
Kolmkümmend aastat tagasi.
14. oktoober 1988. Kell 11.00.
Hästi meeles.
Kuigi siis oli see lihtsalt tavaline ootamatu hetk tavaliste ootamatute hetkede seas. Mul ei olnud aimugi, et see hetk muudab jäävalt mu elu.
Annab aina uusi ja uusi võimalusi ja väljakutseid siiani.
Edaspidigi ikka veel.
Kuigi need on uued ja ka tundmatud ootamatud hetked. Minu enda valik, kas ja kuidas neid hetki vastu võtan.
Elame - näeme 😋😊😉

Kuid too ammune hetk jääb igavesti meelde.

Kas oleksin tahtnud teistsugust hetke...
Teistsugust elu kulgu...
Ei.
Olen täna tänulik, et mul on olnud täpipealt selline elu nagu on olnud. Ausalt. Siiralt.
Nende aastatega olen õppinud palju. Ma usun ainult selles elus, mida olen saanud ise selliseks teha, olen suutnud olla mina ise. Jah, on olnud tohutult raskusi ja pisaraid, on olnud momente, et nüüd ongi kõik läbi, kuid siiski on olnud mu elus rohkem head. Hea on olnud kindlasti ülekaalus.
Halb ja paha on mul tagaplaanis ammu. Mäletan. Ei mõtle iga päev koledadele asjadele ega hirmudele, mis sügaval mu sees alles. Muidu oleksin ammu ilma hullumajas. Kui vaja, siis räägin pisaradeta vägivalla kogemustest ning olen kellegile toeks, kui vaja.


Nüüd arvatakse, et ajan jälle mõistujuttu.
Ei aja.
Sel hetkel kohtusin exiga, siis ma loomulikulr ei aimanud, kes seisab mu ees. Sellist printsi, kes tuleks mu ukse taha,  tõenäoliselt ei ole enam. Ja kui ajaloole mõeldes, siis tänapäeval on juba inimese leidmine kordades kergem - ole nutikas või arvutis, netis.... Siis pidi minema aadresssbüroosse ja küsima kolme kopika eest, kus inimene elab...
Muide, mul oli seljas vist apelsinivärvi kampsun. Kaagvere erikooli tüdruku tehtud. Siis tegid veel kooli tüdrukud ilusat käsitööd, ja vahel ka müügiks... Kuidas see asi täpsemalt võis olla, ma tõesti ei tea. Aga see kampsun oli mitu head aastat mu lemmik.
Ja siis elasin Tartus. Ravila tänaval. Ma ei mõelnudki Kaagveres elamisele.
Elu on  vahest kummaline.

Muidugi olin olnud ennem ka kord armunud. Väga salaja. Eriti sellest ma ei julgenud rääkida. Rohkem unistada  ma ka ei julgenud. Päris tõsiselt. Mind segas mu enda puue.
Puue, millest olen tänaseks üle kasvanud.
Täna ei ole takistusi mul.
On piiratud mõtlemine. Paljudel juhtudel teistel, mitte minul.
Minul on teised hirmud ja eelarvamused praegu. Need ei ole omad erivajadused. Vahel mõtlen ja igatsen küll päriselt veel enda kõrvale kedagi - olen ju parimates aastates ilus ja edukas, sexikas ja vapper -  aga mu suhte nael on väga kõrgel. Tean, mida väärin ja mida tahan - tõelist armastust - minu meelest aga mehed soovivad palju vähem jagada mulle ja ei suudeta ka vastu võtta seda, mida sooviksin pakkuda... Mulle on tähtis ühishingamine, samas vabaduse jätmine teineteisele ja mõistmine poolelt sõnalt või pilgust, siis saab olema kõik muu... Ehk ükskord leian ka kõrge naelaga mehe nagu mina - mine tea, mis head sellest siis veel saab. 😉
Seni olen aga  hakkaja vaba naine vabal maal edasi. Nagu paarkümmend aastat juba. Jätkan oma elukarjääri.
Naeratan.
Unistan hästi suurelt.
Õpin elu armastama ikka rohkem ja rohkem.

Ja ma ei vaeva enam pead mitmeid aastaid sellega, et mõelda sellele, mida muuta ei saa: milline oleks elu meil Aivariga  praegu, kui kõik oleks hoopis teisiti olnud... Sel pole mõtet.
Elu  on edasi läinud.
Elu läheb edasi.
Olen suutnud isegi valule mu sees andestada...

See hetk kolmkümmend aastat tagasi on mänginud väga tähtsat rolli ka minu kui naiseks olemisele. Selleärastki pean seda hetke ikka  meeles...  Ma vähemasti julgen põsemusi anda, kui  mis iganes olukorras seda ette tuleb.  Ma ei karda ega häbene omaenda huuli. Ja seegi on pagana hea tunne, uskuge mind!!

Üle Eestimaa laiali ehk õhus on mu värve!!!

Minu näitus "Igatsus"

15. septembril kell 16.00

Värska Kultuurikeskuses

Essmaspäevast on seega minult näitust ja maale kolmes kohas üheaegselt:

1. Haapsalus

2. Tallinnas

3. Värskas

Ei usu isegi. 

Kuigi see näitus sai Kellyga plaani võetud varakevadel. Mu kalender oli oktoobris täiesti tühi... 

Ja mul on siiamaani vaid kaks külalisraamatut... Pean kiiresti kolmandagi külalisraamatu muretsema  😃 

Värska aga  lähen rõõmu ja ärevusega. Loodan, et saan teada  natukene ühest olulisest inimesest mu elus, kellest ei ole aga ma aastaid mitte midagi kuulnud... Omal ajal sai Värskas väga palju ja tihti käia võimlemas, ikka kolm - neli aastat järgemööda... Tädi Eva treeneri käe all julgesin hakata ise miema diivanilt ratastooli, õppisin kukkuma ja roomama - olin siis juba (alles!!!) 18 - 19 aastane... Siis tulid mu ellu hoopis muud väärtused, kuid minu soov oli, et side tädi Evaga ei katkeks. Ta käis kunagi siin Kaagveres külaski, kui vanem tütar  oli paarikuune... Ta oli siis mu üle õnnelik... 😊 Kuid elu keerdkäigud ei ole viinud  enam meid kokku... 

 

Häirivalt...

Olen ausalt nukker ja kuidagi solvunudki kogu päeva peale... KUIGI tänane  päev lõpes siiski hästi. Jäime Maarjaga omal moel rahule.
Avatud Lava kasvas sujuvalt ajurünnakuks. Meie kahe koos Hannaga ajurünnakuks, kuidas häirivalt ja edukalt ja õnnelikult edasi, et ise mitte olla häiritud, et meid ei võeta tõsiselt psühhodraamaga - grupijuhtidena - nõustajatena.
Jah, meid võetakse tõsiselt kunstis.
Mul võetakse maale hoopis tõsisemalt, kui mind enast. See on see, mis tunnen täna ja praegu.
Maarja ju laulab...
Kunsti loomises oleme nii tegijad, kuid kui soovime öelda psühhodraama ja Avatud Lava kaudu, et  iseenda arendamine ja üleüldse elu - olu kunst, suurim kunst. siis ei huvita see väga kedagi. Kas see on see, et me tõrjume inimesi eemale oma erivajadustega või on nende hirm iseendaga ikka ja jälle töötada... On ju raskem töö. Ja veel raha saamata...Oma hoiakuid muuta... Silmaringi iseendas laieneda... Ja nii edasi.
Me ei saa olla mitte erivajadustega.
Mina ei oleks küll erivajadusteta mina ise. Mulle meeldib olla mina ise. See on minu õnn.
Jah, vahel on  kuradi raske jääda iseendaks. Sest väga tihti tunnen siiski, et erivajaduste pärast on kohutavalt ja tohutult keeruline ja raske on iseend tõestada muuski peale maalimise ja kirjutamise. Neid tegemised on vist palju kergemine vastuvõetamad
Aga olla rahva ees - siis on vist appi, ta ju erivajadustega või teda ei saa tõsiselt võtta. Pealegi, kui ta räägib veel pidevalt positiivselt ja õnnest, see pole ju see, mida võib temaga arutada.
Nö tavainimesed ei suuda tulla vist meie gruppi. On vist eelarvamus.
Erivajadustega  inimeste juurde ka hästi ei pääse. Ollakse sageli harjutud, et nende asju ajavad ja tundeid lahenevad üldiselt teised, kes neist normaalsemad.
Mis ja miks on siin maailmas viltu???
Koolitajad on ilusad ja graatsilised. Me Maarjaga ei ole seda... Kuigi selles ma väga  kindel jälle pole, et seda ei ole. Me oleme omamoodi kenad ja graatlised. Võtke või jätke.
Minul on jälle tunne, et mina siia maailma lihtsalt ei sobi.
Ma ei teagi, kas oleks Avatud Lava teisiti ja inimeste rohkemat läinud, kui oleksime Tartus teinud... Peaaegu oleksime teinudki... Kuid selleski kahtlen.
Jube raske on päris uusi ja võõramaid inimesi kutsuda Avatud Lavale.  Oma töö tuppa.
Seekord oli reklaam suht hea.
Omad inimesed elasid kaugemalt kaasa. See tegi hea tunde. Et päris asjatult ettevalmistustööd ei teinud.

Psühhodraama ajaloost rääkides Hannale jäid taas iseendale kõlama paar märksõna, milles taaskord kinni võtta
ja minna püstipäi julgesti edasi. Unistades hästi suuresti.

Alla anda oleks kõige kergem.
Seda me Maarjaga ei tee. Ei anna alla.  Häirivalt, kuid siiski loodetavasti ja usutavasti õnnelikult iseendaks jäädes.

Mina sooviks psühhodraamat iga hinna eest jätkuvalt edasi õppida. Seda võimalust olen oodanud varsti üheksa aastat... Asi on lihtsalt mu kõne - häälduspuudes, isegi mitte muudes erivajadustes, mis mul on, mõnede jaoks. Et hakkan teiste õppimis ja arengut häirima... Mind häirib jälle see, kuidas saab üleüldse nõnna mõelda.
Me kohtume ja kohtudes anname alati üksteistele midagi juurde, milles midagi õppida, et enda silmaringi avardada. Nii lihtne peaks see olema. Me ise teeme oma elu - olu oluliselt häirivamaks.

Julguse kergus

 Eile näituse avamiselt Salme Kultuurikeskusest ära tulles tulin Hannaga rahulikult ja uhkelt peauksest ja trepist. Trepi kaldtee on eluohtlik, nagu mulle öeldi. Minu ratastoolirataste laius ei sobinudki sinna - proovisime.
Kõrval oleva uksega, milles oli ligipääs, oli vähemasti minu jaoks sehkeldus ja tundsin end ebamugavalt nagu siiski ei oleks ma oodatud külaline Kultuurikeskusesse. Loodan siiralt, et välimaa külalistel ratastoolides sellist tunnet ei tundnud hetkekski. Muidu oleks mul piinlik...
Aga jõudes kohale läksime kõrvalukse juurde:

- Andsime uksekella. Ootasime.
  Mitte midagi.
- Helistasime. Ootasime.
  Mitte midagi. Keegi ei võtta telefoni vastu.
  10 minutit möödas.
  Hanna ütles, et lähme trepist, saame kiiremini. Raputasin      pead. Naersin. Hanna sai aru suurepäraselt, et ootan juba kiuste.
- Helistasime teist korda. Pika peale võeti vastu telefon vastu.
- Paari kolme minutiga tuli üks proua.
- Lükkas ukse lahti
- Ütles  Hannale: hoidke uks lahti.
- Tormas uurima infatõstukit.
  Mul oli tunne, et ta ei osanud või oli tal miskit kadunud.
- Seni oline sisse pääsenud, Hanna oskuslikult lükkas ühe käega ratastooli, teisega ust. Aitasin jalaga ka ust hoida nagu
alati. Ees oli väike trepp.
- Ütlesime Hannaga ühes taktis prouale, et me ei vaja trepironijat. Ja jooksime trepist üles.
- Proua mühatas ahaa, ja tormas minema. Oli vist õnnelik.

Ära tulles nägime, et töölised tassivad kaupa sisse. Mõtlesime, et hiilime nende vahelt kiiresti välja. Trepist alla, kuid uks lukkus. Nohjaa, kedagi ei olnud kedagi näha...
Olime tõesi solvunud juba, miks mina ei või vabatahtlikult ja endast mõistetavalt, ilma kellegi tagaajamiseta sisse - välja käia.
Ühisel meelel otsustasime Hannaga lähme inimese kombel peauksest välja. Oli tõesti päris inimese kerge tunne, kellel tõenäoliselt palju head ja põnevat ja asjalikku ees. Trepil lehvitas tuul mu juukseid... See oli mõnus. Tajusin, et olen poolel teel tähtede poole... iseendana. Olgu see tee ükskõik, kui raske...
 

Ligipääs peab olema ligipääsulegi!!!

Inva-wc ma ei näinud peeglisse. Hanna nägi vaevu. Peegel lihtsalt kõrgel. Ühe vea leian ikka inva-wc-s ikka pea alati...

Ma olen vist õel. Lõpmatu tähenärija. Kuid ma ei taha taevatähti!!!
Tahan igapäevaseid pisiasju, et need on normaalselt kättesaadavad. On seda siis palju tahetud!?

Aga näituse avamine oli kena.
Kuid siiski, kui jällegi oma eesti keelele puudus tõlke. Saan aru, et enamus külalisi, keda oli ülekaalus, oskasid inglise keelt. Eestlasi, kes  külalised, oli väga väga vähe (Liia vist ainus, kes tuli ja meil oli tore jälle koos olla) kuid siiski tõlge võinud ju olla kas või ühele inimesele. Ma  nagu panin tähele, et lätlastel oli tõlge,  võib - olla oli see omavahel kokkulepitud, kuid siiski...


 Imelisi hetki oli avamisel palju - palju.
Muusikalised etteasted olid võimsad ja imeilusad. Teiste kunstnike maalid on mõtlemapanevad. Kõik pildid on väga erinevad.  Mina usun, et kõik me siin maaimas ajame üht asja, kuid igaüks ajab seda asja väga omamoodi. Siit tuleb see, miks sageli ei mõisteta üksteist.

 Külli kommenteeris eile hilisõhtul veel, et minu maal on näituse nael ja soovis õnne. Minu jaoks on uskumatu. Olen mõelnud siiani, miks mu töö võlub ... Ma ei tea tõesti... Võib - olla aus ja siiras olemine värvides...  Uskumatu kuidagi, kuidas olen suutnud rallida maailma suurte ringidega. Higi ja vaevaga. Märkamatult. Endalikult naeratades maailmale. Mul vahel kõhe tunne, samas hea tunne, et olen vastu võtta  kõikvõimalikke väljakutseid... Seegi näitus tuli mul üle öö, kuigi teadsin, et ma ei ole nö kindla usuga - kuigi minu sees on minu usk, millesse usun - ja mõtlesin, et kutse on kitsale ringile, kuid siiski proovin... Sest kaotada polnud midagi, pigem võida.

Lisan teksti, mis on maali kõrval nii eesti ja inglise keeles, ise kirjutasin. Inglise keele tõlge Maarjalt.

 

   "Õnn on olla naine. Natuke keerulisem olla erivajadustega naine. Õnn on õnnelik olla. Natuke keerulisem ehk õnnelik olla erivajadustega naisena.

Mulle on alati meeldinud, et õnne on pisut raske leida. Olen naine, kes ei ole mitte kunagi saanud joosta õnnele järele. Küll olen terve elu rallinud istudes ratastoolis õnne kõrval. Naeratades. Ka nuttes. Armastades. Vahetevahel vihates... Ja siis jälle armastades. Naeratades.

Usun, et naine peab olema naiselik istudes ratastooliski. Usun, et naine saab olla ilus ja seksikas vaatamata oma erivajadustele. Usun, et ilus ja seksikas naine on tark ja edasipüüdlev olgugi, et võib – olla ei ole kallistavaid käsi ega kõndivaid jalgu... Usun, kindlasti on erivajadustega naine armastav naine, sest tal on süda ja hing.

Jah, maalil on väga minu oma näoga NAINE. Mul ei olnud teist modelli ratastoolis kuskilt võtta. Nii olingi iseendale modell, sest soovisin väga värvide ja pintsli abiga kujutada naist ratastoolis. Minu kunagisest julgusest olla akti modell algas ühe mu parima maali sünni ja elulugu. Kogu maali valmimise protsess oli aasta aega.

Minu jaoks on oma maalimine tavaline, kuigi maalin jalgade abiga, hoides pintslit parema jala varvaste vahel. See ei ole eriline mu jaoks, sest teen kõiki muidki tegemisi ja toimetusi jalgadega. Minu kätest on mulle vähe kasu, sest nad lihtsalt ei allu mu käskudele ega tahtele. Kätega saan siiski kallistada.

Ma olen Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingu stipendiaat aastast 2007. Tänaseks teadakse mind juba omanäolise hea kunstnikuna. Eestis rohkem, mujal maailmas veel natuke vähem.

Sünnitrauma tõttu olen mõistnud, et ei ole olemas tegelikult füüsilisi takistusi mul endal. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tähtsam on südames soov julgus olla mina ise ja armastada oma paljusid tegemisi ja oma kalleid inimesi. Kannatliku meelega võidelda pahade asjade ja suhtumiste vastu.

Elu on parim kingitus, mis on mulle kingitud!

Olge kõik te hoitud ja armastatud, kes jäite viivuks mu maali vaatama ning lugedes mõtlema!

Tiia"

Salme Kultuurikeskuse ligipääsust

Sain uuriva küsimuse, kas Salme Kultuurikeskuses on erivajadustega inimestele ligipääs, järel sellise vastuse:

Ratastooliga külastaja pääseb kultuurikeskusesse parempoolsest küljeuksest, mille kõrval asuvad ka kaks märgistatud invaparkimiskohta. Hoonesse sisenemise soovist andke teada vajutades uksetelefoni nupule või helistades telefonil 641 6425. Küljeuksest sisenedes toob invatõstuk Teid 1-korrusele, kus asub fuajee, riietehoid ja invatualett. Hoones on invalift, millega on võimalik ligipääs kõikidele korrustele.
Võimalusel palume liikumispuudega külastajatel pöörduda hiljemalt sündmusele eelneva tööpäeva jooksul kultuurikeskuse valvelaua poole telefonil 641 6425, et tagada Teie vastuvõtt ning meeldiv viibimine meie majas.
http://salme.ee/ametlik/


Kahju, et näituse reklaamil ei ole sellit vihjet, kuid rõõm on, et usun, et edaspidisekski hea inf Salme erivajadustega külastajale.

Võib - olla erivajadustega külastajad ei teadnud ega tea kõiki salauksi ega numbreid...  
Eks ma näen ära teisipäeval, kuidas lood on liikumis saamisega... 

Miks siiski peavad erivajadustega inimesed sissepääsul nii palju vaeva nägema, kedagi ootama -kellegile helistama... Kas see on võrdväärne külastus nö tavakülastajatega...

Täna sain aru, et näituse avamise aeg on mitmedele inimestele segane, sest on mitmeid kuupäevi ja kellaaegu... On tõesti. Arvasin enda sees kohe, et see võib juhtuda, et inimestel läheb sassi. Mu sisetunne ei eksinud...

Näitus "Julgus elada" avamine on 9. oktoobril kell 15.00 Salme Kultuurikeskuses.
Kuid kuulsin, et seal olevat ligipäästetavus paha. Kaldtee nagu on, kuid eluohtlik . Mina ei ole Salme Kultuurikeskuses veel käinud. Ei tea, mida arvata. Pean oma silmaga nägema, kuidas saan näituse avamisele.
Kuid, kui osutub tõeks, mida kuulsin, siis olen seekord tõsiselt pettunud näituse koha suhtes.
Jah, mul on olnud näitusi kohtades, kuhu ratastooliga väga ei ole päästenud, kuid nende näituste eesmärgid on olnud muud...
Sellel näitusel on kindel eesmärk. Minu meelest. Selle näitusega saaksime julgustada elama erivajaduste inimesigi ... Kui ma ei saanud valesti aru, siis alguses oligi sõnum, et näidata kõikidele julgust elamiseks. See oli see, mis esmalt mind paelus ja kaasas. Aga n üüd, kui erivajadustega inimesed , võib - olla ka erivajadustega lapsedki ei pääse näitusele, siis...  olen tõesti pettunud.
Küsisin täna õhtupoole facebookis avalikult näituse reklaami all, kuidas ligipäästetavusega on - siiani, mitmeid tundi hiljem ei ole vastatud mulle.
Ehk ma virisen praegu asjatult.

Ja kui oleks olnud minu teha, siis oleksin töötoa teinud erivajadustega lastega, et jagada oma julgust suureks kasvada ning samas julgustada nende vanemaid...

https://www.lastefond.ee/

Mina aga osalen aind ühe maaliga. 

Tean seda ka, et järgmine aasta on seesama näitus Tartus vägagi ligipäästetavas kohas.

Leia mind, hea isiklik abistaja!

Vajan isiklikku abistajat. Mu rõõm on, kui leiad mind ja isikliku abistaja töö võimalikult kiiresti
Minu leidmiseks ehk isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled kohusetundlik, usaldusväärne,
rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga. Ja kui tunned, et soovid uusi väljakutseid ja kogemusi omaenda ellugi abistades füüsiliselt mind ning unistad veidi rahagi juurde,  siis oled õige inimene.

Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana füüsiliselt abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus! Või oled minu vari!  

Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga.   Olen   tööandjana väga paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. 
Töö sobib eriti noortele inimestele, üliõpilastele või lisatööks.

Minu leidmise korral võta julgesti kontakti minuga: tiia.jarvpold@gmail.com  ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile).  Ole hea kirjuta, palun, miks pean Sind valima enda isiklikuks abistajaks s o motivatsioonikiri paari lausegagi!

Ma kohe oskan...

... kui tundub, et midagi ei ole teha, siis teen sedasi, et on kohe palju teha. 😊 Kohe nii palju, et tundub, et magamise aega ei jäägi. Kuid see olen mina. Ja mulle meeldib mu tegemised ja töö. Muidu mina selline hullumeelne ei oleks.                    

Oktoober on ülitihe.

Täna panime paika Kellyga veel Värska näituse kuupäeva - 15. oktoober. Täpsem inf lähipäevil. Aga see näitus on olnud plaanis juba varakevadest, siis oli märkmikus oktoobri päevad täiesti tühjad.

11. oktoober Avatud Lava. Toimumiskoht siin Kaagvere külaselts. Inf sai ka Kastre valla kodulehele
https://www.kastre.ee/kalender?p_p_id=8&_8_struts_action=/calendar/view_event&_8_eventId=21193303&redirect=http://www.kastre.ee/
 

Põhja- ja Baltimaade professionaalsete psühhodramaatikute ühendus Nordic Board korraldab traditsioonilise Avatud Lava 2018.

Avatud Lava kujutab endast psühhodraamat ja J. L. Moreno filosoofial põhinevaid tegevuslikke arendusmeetodeid tutvustavat õhtut. Psühhodraama põhieesmärgiks on suurendada inimeste spontaansust (võimet toime tulla uudsete olukordadega ja leida uudseid kohaseid reageerimisviise harjumuspärastes oludes). See aitab elada mitmekülgsemat ja õnnelikumat elu. Avatud laval on võimalik uurida oma unistusi, soove, fantaasiaid, muresid ja leida uut energiat nendega tegelemiseks.

2018.a. Avatud Lava põhiteemaks on muutumine ja teisenemine.

HÄIRIVALT ÕNNELIK

Kui 51 aastat tagasi sündis siia ilma üks raske puudega laps, soovitasid arstid vanematel ta ära anda, kuna “ta hakkab ühiskonda häirima”. Ühiskond on paljuski veel täna samal seisukohal. Kuna me mõlemad oleme isiklikult sellega kokku puutunud, siis tahame oma tegevusega pakkuda võimalust aidata ümber korraldada arusaamasid ja hoiakuid. Nii ka jätkuvalt sel aastal Avatud Lava üritusel.

Oma töötoas saab koos meiega uurida selliseid küsimusi, nagu: Mida on vaja, et õnnelik olla ? Kas erivajadus on selleks absoluutne takistus – või on õnnelik/õnnetu olemine hoopis ise erivajadus ? Kas on julgust või on kellegi luba vaja, et õnnelik olla ?

Ootame kõiki huvilisi!

Toimumiskoht: Kaagvere külaselts, Kaagvere küla, Kaagvere keskus 8 – 12, Kastre vald, Tartumaa

Aeg: 11.10.2018 kell 18.00 – 21.00

Läbiviijad: Maarja Kaplinski GL (rahvusvaheline tase Group Leader of Pcychodrama Group) ja Tiia Järvpõld assistent (rahvusvaheline tase Assistant of Psychodrama Group)

9. oktoobril Tallinnas näituse "Julgus elada" avamisel. 

 Kindlasti soovin vähemasti ühel Talk - show osaleda, tõenäoliselt 18 oktoobril, kui eestvedaja Roald. Sest soovin  kindlasti kaasa rääkida, kuidas mõjutab elu julgus ja lihtsalt elamine. Ausalt öeldes, mul on tekkinud väike segadus, kes seda näitust korraldab ja kes on sihtgrupp, kuigi kunstil ei saagi olla erilist sihtgrupi. Minu meelest. Kunstiga saab kõneleda ühiskonna puudutavates teemades ning sihtgrupp on KÕIK inimesed. Aga... kui aruteliud on  puudega lastevanematele , siis andke andeks, mis julgustust anname erivajadustega lastele ja noortele ning üldse kogu ühiskonnale. Igale inimestele. Kui mina kuulsin sellest näitusest, siis oli eesmärk hoopis teine. Ja ma ei saanud saada valesti aru. Ma olen kuidagi väga kurb. Ausalt ka. Mina soovin rõhutada siiski erivajadustega naiste rõõme ja muresid, mis on  nii tavalised. Ja kindlasti ma EI ole enam laps, kelle probleeme peaksid jätkuvalt arutama vanemad. AGA kuna olen olńud puudega laps ning olen erivajadustega ema ja naine, siis usun, et mul on  jagada palju kogemusi ja mõtteid. See on olnud küll üks mu soovunistus, kuid kas see näitus on see päris õige koht selle unistuse teoks tegemiseks - natu kahtlen...  Kahtlen muide julgelt. 
Sellepärastki lähen kohale, et oma silmaga näha, mis nendes aruteludes tegelikult sünnib. Hea meelega lähen kohale 24. oktoobrilgi, kui leian võimaluse. 

Minul on ainult üks murre - kas mul selliseks tempoks jätkub isiklikke abistajaid. 

Kristi nr 1 kutsus mind ka veel külla Rakvere lähedasele... Loomulikult lähen,

Siis pean jõudma maalida. Idee olemas uue maali tarvis. 
Kirjutama raamatut. 
Veel kõik korras hoidma jne

Ma kohe oskan nii teha, et millegile muule ei jäägi aega 😋
Vahetevahel.
Mitte alati..

Eesti ja Läti kunstnike näitus "Julgus elada" - "Courage to Be"

Eesti ja Läti kunstnike näitus "Julgus elada" - "Courage to Be"

9. oktoober 2018 at 15:00 – 17:00

 Salme Kultuurikeskus

Salme 12, 10413 Tallinn, Estonia

Korraldaja  Eesti EvangeelneAllianss, evangelismi toimkond ja ARTEST

 Eesti ja Läti kunstnikud on loonud teoseid mõeldes võimekusele ja puuetele, eneseületamisele ja endast suuremaks saamisele - elamise ilma hirmuta. Kunstnikud on neile teemadele mõeldes loonud väga liigutavaid pilte ning jaganud vaatajatega oma mõtteid ning lugusid, mis puudutavad hinge sügavamaid tasandeid.

Näitus "Julgus elada" on avatud kuni 5. novembrini ja see on tasuta.
Koostöös Tartu Lastefondiga toimuvad näituse raames Salme keskuses talk-showd, kus räägitakse puuetega vanemate elust avatult ja armastavalt. Tule, vaata ja kuula - kõik üritused on tasuta!


18.10 kell 18.00 Talk-show Roald Johannsoni eestvedamisel
24.10 kell 18.00 Talk-show Tõnis Niinemets eestvedamisel

............................

Mina lähen 9. oktoobril. Tallinna ja mujalt sõbrad, tulge ka - kohtume Vähemasti ühte Talk - show tahaksin jõuda ka kindlasti... Kuid seda pean veel plaanima. Ma tegelikult soovisin ise mingit töötuba teha, kuid seekord läks natu teisiti... Kuid olen olemas, kes soovib minuga talk - show teha ja ka värvidega mäkerdada, andke julgelt teada - teeme ära

Appike,

... alles praegu jõuab tasapisi mulle kohale, kuhu olen jõudnud vaatamata raskustele kahekümne aastaga...
Kunstnik, stipendiaat Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmses Ühingus...
Psühhodraama assistent - rahvusvaheline tase Assistant of Psychodrama Group...
Rahvusvaheline mäng... Või kas on mäng..
Tõsine töö vist siiski.
Higi ja vaev läbi naerude kaja.Samas läbi pisarate.

Tegelikult see ei ole see, millega peaksin jääma rahule. Mul on tunne, soovin veel ühte ja teist veel ja veel ja veel...Ei, mitte ahnuse pärast, jumal hoidku!!!
Lihtsalt õppida juurde.
Olla endaga rahul.
Anda teistele oskuslikult parim, mida saan anda ja jagada iseendast.

Kuigi suuri ja edukaid tunnistusi mul pole.
Veel.
Aga kas paber ongi see kõige - kõige... Arvan, et ei ole. Kuigi paberiga tuleks nii mõnigi asi kergemini kätte. Või peaksin ütlema, et tuleb kergemini jalgadesse!?
Mu naljatamised ei kao vist iialgi. See on hea. Usun.
Naeratus on parim ravim.

Olen aga vaatamata kõigele vaid tavalisem inimene. Habras naine.
Oma rõõmudega.
Muredega.
Isikliku elu - oluga.

Oktoober

Juba oktoober.
Aasta hakkab taas lõppu poole  saama... See on vaid kokkulepitud aeg... Kõik läheb oma soodu edasi, ja aegki...
Oktoobris on olnud mul õnn ja tohutu kurbus ning siiski kokkuvõttes rõõmude õnn, mis on andnud üks oktoobri hetk kolmkümmend aastat tagasi... Huvitav, eile vaatasin ja kuulasin teleris, et poliitikas oli 1988 oluline, kuid seda mina ei mäleta eriti, kui kuskilt ei kuule - siis tuleb küll meelde... Mina mäletan oma elu pöördepunkti. Oleks siis vaid teadnud ja keegi mulle öelnud, milliseks mu elu kujuneb ja kuhuni ma jõuan, siis oleksin laginal naernud, et liiga hullumeelne, pisarate rohke ja siiski hea õnnelik elu seisab mul ees, et mine õige kuu peale.
Siis ei oleks ma uskunud.
Täna olen tänulik, et julgesin sellise elu vastu võtta. Lihtsalt hakata oma elu elama. Teadmata, kui paljud ristteid mulle ette sattuvad...
Usun, et üllatusi elus tuleb veelgi. Loodan, et rohkem häid üllatusi, kuid halbu. Sest kui poleks ühtki üllatust, siis arvatavasti ei kestaks elu kaua... Edasi viiv tahe kaoks. See oleks kole lugulaul.
Võib - olla kuskil kõrgemal on keegi, kes siiski salaja juhib mind. Hoiab mind. Teab, kui palju suudan... Võib - olla ma ise ei teagi, kui palju veel suudan või jaksan... See mõte toetab mind. Kuigi vahel ununeb ning siis tuleb jälle meelde...

Ja kuskil oktoobri lõppus või novembri alguses saab mul siin, Kaagveres oldud kakskümmend üheksa aastat... Uskumatult kaua. Täpselt kuupäeva peast ei mäleta, kuna sai hakata mõtlema siia tulemisele, kuid see otsus tuli suht kiiresti... Kuigi tookord mina kahtlesin ja olin isegi vastu...

HEAD oktoobrit ja sügistki! 
Pimedas õhtus on alati valgus ja soojus. Hoidke see meeles. Julgesti.