Esmaspäev, juuni 28, 2010

Vahepeal on toimunud igasugu asju

Näitus Ahtme raamatukogus on avatud. Kes satub Jõhvi või Kohtla-Järve kanti, palun külastage. Reede hommikul oli täielik paanika, oli tunne, et kõik lendab vastu taevast. Kõik oli kuidagi laiali ja kokku panemata ja tulemata ja olemata. Aga ei - kõik laabus väga hästi. Maalid said autoga kohale, autojuhti nägin ma sel päeval esimest korda elus. Paari tunniga oli meil Janega juttu kauemaks:) Ja kõnepuuet ei olnud kuskil:P Aitäh Märdile, kelle kaudu lahked autoomanikud leiti. Ja aitäh isiklikule abistajale Merilile, kellel oli esimene hästi tõsine tööpäev, ja kes sai armsasti hakkama. (Jah, mul on nüüd kohe kaks Merilid, palun mitte segi ajada;))

Enne näituse avamist käis ühel laupäevaõhtul mul elus esimest korda kiirabi. Lihtsalt korraga hakkas NIII paha. Ja mitte midagi ei saanud teha ka. Helistasin naabriprouale ja sõbrannale, et mul on paha, ja muud ei jaksanudki öelda. Noh, Piret kutsus kiirabi, kes tegi süsti ja arvas, et olevat mingi viirus. Vererõhku nad mul kätte ei saanudki, aga pulss olnud täiesti normaalne. Saa siis nüüd aru:P Ja öeldi, et süst peaks poole tunniga mõjuma hakkama. Nohh, mul hakkas kümne minutiga, ja oligi paugupealt jälle hea olla. Magasin öö otsa jumalast hästi. Mine võta kinni, mis asi see mind õieti iiveldama ajas. Ehk oligi selline äkiline 10-minuti-viirus - või ka "närfeerimine". Aga nagu Piret ütles - ega umbrohi ei hävi. Jutt jumala õige:P

Ja veel palju asju on juhtunud. Nagu see, et käisin Kastre pargipeol, kus esines Mait Maltis. Minu jaoks hästi sümboolne pidu, sest 11 aastat tagasi umbes täpselt samal ajal juunikuus lasksin ma Kastre hooldekodust Mait Maltise laulude saatel jalga, et ISE elama ja vastutama hakata. Hästi keeruline aeg oli. Aga hakkama sain. Olgu mis praegu on, aga ikkagi olen õnnelik, et olen vaba ja asjalik ja ilus ja parajalt paks parimates aastates naisterahvas. Praegu olen 110% veendunud, et mina ei ole hooldekodu elanik. Seda ütles ka Margot, kellega käisime peol ja hooldekodu WC-s. Margot käis esimest korda päris hooldekodu ruumides sees, ja nagu ei tahtnud enam seda kogemust korrata.

Ja veel oli minu väga headel isiklikel abistajatel Margotil ja Sandral ülikooli lõpetamine. Sain lõpuks ennast ka sebida lilli viima. See oli minu kui tööandja ja sõbranna jaoks väga tähtis.

Palju-palju õnne teile veelkord ! Usun, et teist saavad väga head spetsialistid.

Nii ma sebin iga päev hommikust õhtuni. Tegelikult olen täitsa elus, kuigi blogin harva. Aga usun, et see ei jää nii. Ja minult oodatakse ikkagi uut raamatut ka. Mine sa tea, mis võib juhtuda:)

Teisipäev, juuni 15, 2010

KUULUTUS

Otsin peotantsupartnerit ! Tõsimeeli;) On aeg üks unistus teoks teha, ja see on - peotantsuga tegelema hakata. Kõik mehed, kes peotantsu tantsivad, olete oodatud kandideerima:) Arvestage sellega, et mul on ratastool ka, aga see ei loe. Mina valin parimatest parima välja, ja hakkame ühiskonda häirima - eee, ma tahtsin öelda ILMA TEGEMA.

Eile andsin paarile inimesele ausõna, et hakkan lõppudelõpuks spordiga tegelema, ja peotants on ju sport. Ja pealegi mu eluaegne unistus.

Pühapäev, juuni 13, 2010

Minu suvist maalinäitust...

...saate külastada Ahtme Raamatukogu näitusesaalis alates 25. juunist, mil kell 15.00 ootan kõiki minuga koos näitust avama.

Ahtme on Kohtla-Järve linnajagu, mis asub hoopis Jõhvi külje all, seega K-Järvest umbes üheksa kilomeetri kaugusel - selline satelliitlinn :) Raamatukogu aadress on Ridaküla 4.



Kohtumiseni, sõbrad!

Esmaspäev, juuni 07, 2010

Elu - olu hakkab tõepoolest sujuma...

Ja ma ei unusta enam kunagi vaatamata kõigele ISEEND ära :) Andsin sellise lubadusi endale paar nädalat tagasi ja... tasapisi hakkaski laabuma üks ja teine asi. Asju, mis peaks korda saama, on terve hulk veel.... Kõike korraga niikuinii ei saa....

Olen ELUS jätkuvalt.

Elus esmakordselt on suvel mul nohu ja mingil määral köha, see tüütab juba ää.

Laupäev, juuni 05, 2010

Eile õhtul olin üksinda üle pika aja kodus ning arvatavasti jäängi rohkem jälle üksi olema. Suveajal olen loodetavasti isegi palju kodunt ära.
Aga eile tundus tuba kuidagi tühi ja kõle. Suurt polegi muutunud. Lihtsalt elu sujub oma rööpa nagu peabki. Ainult eile mõtlesin, et see möll, mis on olnud poolaastat igasuguste lastega - võõraste ja omadega - on justkui mitmekordne tasu selle eest, mis on olemata jäänud aastate jooksul. Olen olnud nii vihane kui ÕNNELIK. Mõni hetk olen mõelnud, et "oh ei!", kuid siiski võin tagant järele öelda, et kergemat aega ei oleks ma soovinud.
Lastega on keeruline. Igal ajal. Kergemat eesmärke otsida ühel lapsevanemal on suht võimatu... KUI ta just ei ütle: "laps pole tema probleem, vaatagu ise, kuidas saab".
Mina suutsin anda lühikese aja jooksul poistele kui tüdrukutele usutavasti midagi sellist, millega nad ehk hakkavad edukalt edasi minna. Oma elu alustada. Vähemasti teavad, et kuskil on keegi, kes neist hoolib...

Hetkel olen Erika arvutis, ta võttis arvuti kaasa.
Täna on olnud lahe laupäev.
Mul on kaks uut isikliku abistajat samuti.

Elu läheb edasi.

Teisipäev, juuni 01, 2010

Lihtsalt mõtted

Käisin täna Lille maja lastekaitsepäeva üritusel, mis oli Tartu kesklinnas. Lahe, lõbus. Lastel lõbu laialt. Kui mul oleks olnud väike laps kaasas, arvan, et poleks saanud sealt kuidagi tulema tulla, sadagu palju tahes.

Aga siiski - olen ligi pool aastat väga tihti mõelnud, kus on laste kaitseingel või organisatsioon või mis/kes iganes see olema peaks, siis, kui lapsel on sõna otseses mõttes KAITSET vaja. Kaitset TÄISKASVANUTE eest, mõistmist ja armastust. Olen viimastel kuudel hästi palju vabatahtlikku noortetööd teinud, ja see, millega mõistlikud täiskasvanud teinekord hakkama saavad, võtab tummaks...
Jamade keskel, mida jätkus kauemaks, jäi mul siiski aega ka maalimiseks. Panen siia 2 uut maali:
Minu (seni) kõige suurem maal: 75x150 cm.
Õlivärv. Nimeks panin "Hüpe".

See on pisi-pisi maal, 50x50. Minu enda jõuluküünal.
Samuti õlivärv, sädelev küünelakk. Kaval peab olema, ja kuna olen naine, siis on minus ka naiselikku kavalust.

Pildid tegi Erika, nagu ikka minu isiklik fotograaf.

Ja veel üks hea asi - mulle TUNDUB, et lõppudelõpuks hakkab ehk midagi paremuse poole liikuma. Sest kaua võib... Kodus mul arvutit veel pole, aga lootust on:)