Pühapäev, november 30, 2014

1. advendil

Eilse hilisõhtust joonistan soki. Keset tuba, Keset uut põrandat.  Segatehnikas. Tulemus saab olema  päris huvitav :) Ma arvan, et see pilt on veel natuke poolik, kuid saan öelda kõikidele : ärge unustage sokke/susse aknale panemast - päkapikud käivad juba. :) 

Head 1. advendi õhtut!
 
Ohjah, ikka see probleem... Kuidagi kurb, et eestlane ei tunne rõõmu, kui kellegil paremini läheb oma vaeva ja sooviga... 
http://www.postimees.ee/3008595/kuhu-laheb-suuga-ja-jalaga-maalitud-kaartide-eest-makstud-raha
Paneb mõtlema, kui sedasi suhtutakse igasugustesse asjadesse, kas siis üldse on võimalikud igasugused reformidki. Kui keegi puudega inimene suudab  näiteks töövõimereformi raames oma ettevõtte ja teenib head töötasu, kas me loeme siis ka vaid sissetulekuid, kuid ei  näe inimese enda väärtust ega annet teha seda tööd, mida ta armastab...

Laupäev, november 29, 2014

Tehtud võimekalt vist!

Osalen Töövõime hindamise metoodika testimisel. Täna tegin ajaviiteks testi internetis ära. Aega läks alla tunni. Minu jaoks oli/on hästi meeldiv see, et esimest korda sain ilusti kirja panna, et mu käed on jalad ja seda mitmeid kordi.
Selge on see, et Eesti on väga vähe inimesi, kes kasutavad jalgu käteks ja kahe inimese pärast ei saagi sellist küsimustikku välja töötada, mida ja kuidas saab jalgadega teha või toimetada... Aga sain edukalt selgitusestesse kirjutada mis - kuidas jalgadega teen ja toimetan. Siiani pole mu jalakesed käte asemele kuskile kirja saanud, kuigi minna ise olen seda alati soovinud... Siiani on MINU käed võimetud (mida nad ongi praktiliselt) ja jalad ei kõnni, ise süüa ka ei saa - järelikult oledki võimetu...
Loodan väga, et uue metoodikaga hakatakse siiski mingit võimet hindama, ka teistmoodi hakkama saamist. See on ometi inimestele endile suureks motivatsiooniks! Olla millegikski võimelised! Olgu see kõige väiksem asi, millega saadakse hakkama!   Enese väärtustamisega maanduvad hirmudki, mis on paratamatud elus...

Kuigi mullegi on arusaamatu ja mõistmatu, miks tekkivate küsimuste korral oleksin pidanud helistama Töötukassa  numbrile... See on naljakas. Isegi mu perearst on olnud  mõnikord nõutu, kui oleme üheskoos raamatukest täitnud, et saada õnnetu võimetus kätte... Tegelikult, kes mille järgi on otsustanud inimese hakkamise saamise või mitte hakkamise saamise üle?! Ja läbi aegade on olnud siiski lõpp tulemus rohkem raha. Päris ausalt ka. Mitte inimene, kellele raha ongi vaja.

Huvitav, milline on mu testi tulemus! Mul päris suur huvi :)

Reede, november 28, 2014

Mu nunnu...

... kukkus lihtsalt laual ümber ja nüüd ei püsi enam püsti. (Noh, koristasin lauda, jalg või varvas lapiga läks vastu potti...) Oli  kaldu ühele poolele. Loodan kogu südamest, et homme mulla juurde panek päästab nunnu püsti tagasi. Aa, et kes / mis on nunnu - usun, et paljud ei teagi... Minu kaktus, mille sain imepisikesena nimepäevaks kolm aastat  tagasi Erikalt. Selle aasta juunis hakkas ta mühinal kasvama. Nunnu armastas Kristi hoolt. Muidugi minu oma ka. Kuid mina õppisin Kristilt nippe, kuidas kaktust hooldada. Kaktusele võib ka julgesti tihti vett panna, mida mina ennem ei teadnud ega julgenud...  Suvel juba istutasime nunnu ümber, kuid ma mõtlesin jälle mitu kuud, et  peaks jälle istutama, sest nunnu kasvas silm nähtavalt. Aga enne kevadet poleks nagu hea seda teha... 
Loodan südamest, et kukudes ta juured viga ei saanud... Ta isegi ei kukkunud, ta vajus rohkem... Üles tõstmisega oli küll väike probleem, enne hakkas mind torkima, kui sain potist kinni... :)

Pool elamist võtab elamise nägu!

Neljapäev, november 27, 2014

Segaduse nali ehk tänane tapeedipanek

Tänane segadus. Sai suure tuppa ühte seina lõpuks tapeet, sedapuhku on   nüüd sein  must õrnade valgede õitega. Täitsa kena tapeet on seinal, kuigi Ehitus ABC-s ei tundunud see üldse  nii kena. Tundus lihtsalt tapeeditest kenam, kuid mitte selline, mida kohe mõtlemata osta. Aga mujale polnud aega mul  ka minna tapeete vaatama minna. Lihtsalt mul endal on selle aasta (ja üldse) remondist kopp ees! Sooviks juba natuke korralikumas  kodus olla ja mõelda ka muudele asjadele rahulikumalt.

Aitäh Johanna ja Triin! Silverile ka aitäh!   Nii vahva on, kui oma laps üllatab ikka ja jälle. :) Usun, et emadele on üllatav laps parim kink, mis olla saab...

Aga mis nali on pildil, jäägu meie asjaosalistele vahele. Ma ei usu, et keegi näekski seda nalja... :) Ma ei soovinud üldse sel hetkel pildile  jääda... Mind kiusati :D 

Facebookis olen tegelikult rohkem remondi kajastand... 

Kolmapäev, november 26, 2014

Büroo plussist külalisteraamatuteni

Zeppelini "Büroo pluss" on  jätkuvalt minu lemmikpood Tartus :) Müüjannad on seal ikka kõrgtasemel.
Otsisin mitu aega uut külalisteraamatut näituste jaoks.
Esimene külalisteraamat, mille sain kingituseks esimesel näitusel Lille Majalt, sai täis 30 näitusega. Sinna on kirjutatud keegi prantsuse keeles, kuid mu suurimaks lemmiksissekandeks jääb päikese joonistus 4 - aastaselt noormehelt, kes ei öelnud sõnagi, kuid kes pooltundi põlvitas mu maalide ees ja vaatas ainiti neid - see oli midagi erilist, erilist ka ta vanaema jaoks.  See tegi Pärnu Kaubamajaka näituse eriti meeldejäävaks :)
Olin uut külalisteraamatut vaatanud mitmelt poolt, kuid ikka ei olnud see, mis soovisin. Ega ma ei teadnud täpselt, millist raamatut soovin, kuid teadsin täpselt  vaadatud polnud need... Kuid Büroos mitu nädalat tagasi jäi  üks kripeldama... Täna läksin ostma suurt mulliümbrikut ja küsisin, kas on ehk miskit juurde tulnud... Ei olnud. Aga otsin kripeldama jäänud külalisteraamatu ära! Ja tegin õigesti! Mida rohkem raamatut vaatan, seda rohkem tundub see minulik
KUID
soovisin hoopis sellest kirjutada, kui hästi üks mu lemmikmüüja minust aru sai. Täna polnud üldse Triinu tõlgimisabi vaja. Ja ma rääkinud üldse mitte vähe! Arutasin kõvasti rääkides, milline raamat kolmest on minulikum... Kogunisti müüja soovitas sedasama raamatut: see on sinulikum :) Kui armas, kas pole!
Tõepoolest me suhtlemine piirdub vaid "Büroo plussis", ei mujal. Kuid müüjanna teab juba aastaid, kes olen ja mu nimegi... :)

Nüüd võin 2. detsembril kindlasti järjekordse näituse üles panna. Üks oluline asi ka jälle olemas!  

Teisipäev, november 25, 2014

7. detsember

See eelreklaam on peamiselt valla ja ka Tartu lähikonna rahvale:

7. detsembril kell 16.00
olete oodatud Käbitare kohvikusse Mäksa vallas
"Kuldvõtmekese IVT ehk Tiia isikliku abistaja teenuse" kogumiku esitlusele.
Meiega/teiega vestleb Heljo Pikhof Riigikogu Sotsiaalkomisjonist. 
Laulab Diana Klas.
Korraldab MTÜ LEEPÜ.  
Osalustasu 3.00 €

Kogumiku hind 15  €

Tulekuks palun teadata 5. detsembrini minule tiia.jarvpold@gmail.com . Loomulikult oodatud on kõik, kes soovivad tulla etteteadmata. Need, kes soovivad ka kogumiku osta, palun, lisada selle kohane märke.

MINU kogumik

Arvutilaual on tuliuued "Kuldvõtmekese IVT ehk Tiia isikliku abistaja teenus 15" raamatukesed. Eile hilisõhtul jõudsid nad minu lauale. Mul on tõesti ülihea meel, et lõpptulemus on väga super hea ja kena. Üllatav ilus!
TÄNAN oma väikest töörühma, kes aitasid kaasa kogumiku valmimisel - Maarjat keeletoimetajana ja Martinit kujundajana. Tänan ka Prindistuudiot, kes trükisid. Aitäh, isiklikud abistajad, kes on kommenteerinud kunagi minu soovil    IAT-d ja jaganud oma kogemusi. Kõik arvamused said kogumikku.
Kurb on see, et ma ei saanud ühtegi kommentaari mitte üheltki ametnikult. Kuigi soovisin neiltki väga. Küllap ametnikud ei oska kirjutada IAT kohta midagi...
Kogumikus on üsna palju pilte Martini valikul mu erakogudest. Ka mõnede maalide pildid.
Kuldvõtmekese hind saab olema 15.00. Oma tulu kasutan enda IAT-le. 

Kes tunneb huvi kogumikku vastu, palun andke teada mulle.

Praegu ei paneks kogumikku netti üles. Teen enne mõned esitlused ja nii edasi.

Esmaspäev, november 24, 2014

Vastus Taskust

Sain täna Tasku keskuse Turundus-ja kommunikatsioonijuhilt Kristelilt vastuse seoses õnnetu inva - wc võtme looga, mida blogisin paar nädalat tagasi. Ausalt ma ei suhelnud otse nendega, kuid siiski jõudis võtme lugu läbi mitme inimese Kristelini. Vastus on positiivne ja asju selgitav. Mina jäin rahule. Mõistan.
- Tol päeval töötas uus klienditeenindaja (tudengineiu), kes tegi väikese apsaka - neile rõhutakse, et puudega inimestelt panti ei küsida. Ma loodan südamest, et ta ülemused andestasid talle ka, mina andestasin küll. Juba ammu. 
Võtmest, miks ei saa inva-wc lukust lahti hoida. Katkend vastusest:  "Nimelt jääb klientide poolt nädalas tagasi toomata 2-5 invatualeti võtit - lisaks sellele, et erivõtme tegemisega kaasneb (aja)kulu, püüame vältida olukorda, kus meil pole ühtegi võtit välja anda küsijale. Võtmeid unustatakse tagasi tuua (selle vältimiseks oli millalgi ka kiip võtme küljes, mis keskusest väljudes piiksus ja end sel moel taskus/kotis meelde tuletas  - seda hakati kasutama kurjasti - poodi minnes mainit, et mul on tualetivõti, sestap värav piiksub - esimese sellisel moel varguse järel pidime sellest lahendusest loobuma) või jäetakse lihtsalt endale." See on uskumatu, kuidas võtit kasutati. Mulle EI tuleks pähegi inva-wc võtit, mis on siiski  n ö avalik abivahend, nii julmalt kasutada... Inimesed, mõelge pisutki rohkem! Mina ei oska muud sellepeale öelda.
Probleem on ka asotsiaalidega, kelledele muutub avatud wc ühesõnaga koduks, magamiskohaks, aga ka taara majanduskohaks. Saan aru vägagi hästi, et pärast neid ei soovi vist keegi sinna eriti sisendada. Samas saan aru, et kodututele   on see hästi soe ja ilus koht, kus olla.
Kui palju probleeme tõi välja üks võti!
Bussijaama ja Tasku ümbruses on tõesti rohkem kodutuid/asotsiaale näha, kui nt Kaubamaja lähedal.
Tõsiselt kurb, kui mõni suurem probleem suurendab väikest probleemi. Väike probleem võiks olla olenematagi...

KUID,
Tasku töötajad ei lepi ka praeguse olukorraga. Otsivad paremaid tehnilisi lahendusi. Lähima 2 - nädala jooksul saavad inva - tualetid uue lahenduse. Eks ma siis pean meeles ja kontrollin üle, kas on parem ja lahedam. :)

Kristel tänas  mind, et ma  ei jätnud probleemi ja pahameelt enda teada, vaid seda jagada otsustasin. See on vahva, et mõistmine on vastatikkune, minu meelest. Olen nõus edaspidigi tähelepanekuid jagama Taskust Taskule! Ka häid tähelepanekuid. Jooksen sealt ju läbi suht sageli...


Laupäev, november 22, 2014

Päkapikk möllab laminaadiga!

Tänapäeva päkapikud ei too vaid sussi sisse šokolaadi või nutitelefone padja alla, vaid toovad/panevad kogunisti tuppa uue põranda :) Kuigi suure toa põranda soovi juba ütlesin päkapikkudele kevadel, sest vana põrand oli 25 aasta taguse värviga ja nägi aastaid hale välja, muidu kõva... Püüdsin põrandavaipadega pilke püüda...
Praegu elamine jälle pea peal pööratud, kuid pool põrandast on juba Silveril pandud.  Loodan, et jõuluks on kodu jälle rõõmsama ja ilusama väljanägemisega. :) See kõige parem kink selleks jõuluajaks!

Kuigi teha kodus on veel ja veel, kuid see ongi põnev ja  hea - kunagi ei tule siis tunnet, et nüüd ongi kõik tehtud ning kuidas edasi muuta, kui ei olegi miskit paremaks ja kenamaks teha... :)

Küll on meil asjalikud päkapikud sel aastal! ;)

Neljapäev, november 20, 2014

Pakiautomaat...

... on suht  ohtlik. Soovisin pisipakki saada ja otsustasin Omniva automaadi kasuks. Esmakordselt elus. See oli eelmine reedel. Täna sai tants pakikese ümber läbi ikkagi postimajas. Ilusti rahulikult. Ilmnes, et pakiautomaat võib tšekke trükkida aeglaselt, et pakisaatja ei viitsi ära oodata ja/või panebki kogemata võõra aadressi pakile - nii seletas klienditeenindaja postimajas, kui avastasime, et tšekil oli siiski vale saaja ja sellepärast jäigi pakk samasse automaati kättesaamiseks seisma, kus teele panin... Kuid, kuidas telefon samas oli õige, millele saabus paki saabumise teade - jääbki saladuseks. Ja see teade tuli saajale veel koodita, lihtsalt, et pakk ootab seal ja seal. Sai siis helistatud ja pika kisa peale saime aru, et mitte kõik mobiilid ei võta koode vastu.
Igatahes, arvan, et teisipäeval sain kuidagi imelisel viisil ise pakikese tagasi ja täna taas teele saadetud, seekord ehk turvalisemalt. Tõsi, teisipäeval mõtlesin, et proovin veel automaadist saada, maksin juba ära ka, kuid seejärel sain hunniku tšekke, ka vea teadetega, kuid nagu polnud ühtegi aadressiga ega telefoninumbriga - ja jätsin igaks elujuhtumiks saatmata. Ei proovinud veelkord uuesti. Otsustasin, et saadan postimajast.
Õieti otsustasin!

Võin pakke automaadist välja võtta, kui ikka on mulle saadetud, kuid enam ei pane automaadist pakke teele!



    

Kolmapäev, november 19, 2014

Käisin lõppudelõpuks kõrgkoolis ära

Tehtud ! Kaks aastat võttis aega, aga asja sai :) See oli THINK'i karjäärikoolitusel Tartus, kui pakkusin ennast Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis oma elukogemust jagama ning ka IAT-d tutvustama. Vaheaegadega suhtlesime kooliga. Mina lihtsalt ei lasknud ennast ära unustada, ja vahepeal saatsin ka sinna IA tööpakkumisi. Tööpakkumistele eriti suurt vastukaja ei tulnud, AGA siiski on mul just sealt koolist olnud mitu head isiklikku abistajat, sealhulgas Johanna :) Need tüdrukud olen leidnud teiste allikate kaudu.

Täna hommikul toimus infotund, kus olingi külaliseks. Ise arvan, et mul läks hästi. Peamiselt rääkisin IAT-st, täpselt nii, nagu see teenus minul välja näeb. Ja sellest ka, millega mina tõesti ei lepi, ja mida saaks paremaks teha. Klassiruum oli suht rahvast täis. Kahjuks ei olnud mul täna veel kogumikku jagada, sest ta on veel trükkimisel. Minu üllatuseks soovis lektor ja õppekava juht Anna-Liisa juba 2-3 kogumikku kooli jaoks. See on päris hea algus. Täna näitasin kogumikku lihtsalt faili kujul projektorist. Aega oli liiga vähe, et kõigest rääkida - täpselt akadeemilise tunni jagu, 45 minutit. Aga usun, et olulise pointi sain edasi anda, nagu kavatsesin.

Veel küsis Anna-Liisa, kas olen nõus kevadel veel ühe loengu pidama - siis juba teisele kursusele. Arvake ära, kas andsin nõusoleku :) Loodan, et mõni tudeng sai natuke mõtteainet. Loomulikult olin nõus jätkama, kui minust natukenegi kasu on.

Ja veel - lõpetuseks rääkis Anna-Liisa paar minutit, mis koolis toimub. Üks teema pani mind ennast ka jätkuvalt mõtlema. Millalgi on kooli tulemas füsioterapeut Soomest, kes ise on pime. Tal olevat päris oma firma ja hinnaalandust ei tee ta kellelegi ega mitte milleski. Siin pidi ta õpetama harjutusi, mida koolis ei osata veel õpetada. Juba seda kuuldes on hea ikka jälle tõdeda, et maailmas on siiski neid inimesi, kes ei anna iseendale alla. Minu meelest see on just see koht.

Uus Tervishoiu Kõrgkool on tehtud kõigile võimalikult ligipääsetavaks - kuigi klassiruumi ees oli kolm trepiastet. Aga minu meelest ei olnud see eriti suur takistus, mille pärast kisa tõsta. Anna-Liisa ise ehmatas ka natuke ära. Muidu on igal pool kenad kaldteed ja lift on ka täiesti olemas. Ja mis mulle endale meeldis - see on minu isiklik kiiks - oli see, et nii liftis kui inva-WC's olid peeglid täiesti normaalsel kõrgusel ja terve sein peeglit täis. Vaata ja imetle ennast :)

Pühapäev, november 16, 2014

Oh, jumalukene...

See on absurdsemat absurdsem, kui isikliku abistaja tunnihind 1.50.  Tunnitasu alammäär  on teatavasti sel aastal 2.13! Isiklik abistaja ON palgatööline. Seega, lihtne mõistmine, et ei leidagi inimesi abistajateks, kui tunnitasu on alammäärastki allpool.
Siis olen olnud ja olen edasi väga kuri, kui ikka ja jälle pean kuulades tõdema, kui naeruväärselt ebainimlik on isikliku abistaja tunnitasu siin - seal.  Nt Tallinnas.
Siis minu enda isikliku abistaja tunnitasu ülihea. Seda muidugi tänu minu endale, et saan oma rahaga väga keeruliselt "mängida". Ma siinkohal praegu ei julgegi öelda, kui suur on minu väga heade abistajate tunnitasu sotsiaalmaksuga, mida nemad loomulikult ei näegi, aga mida Maksuamet järjekindlalt nõuab :) Öeldes seda, saaksin kindlasti kadestajad hetkel juurde... Uskuge aga, see on minu võimalus täna üleüldse elada. Ja palvetan sageli, et mul jaguks  jaksu veel kauaks, et annetada IAT-le. Tõsiselt. Annan ju selgelt iseendale aru, mis siis juhtuks minuga, kui seda võimalust poleks...
Isiklikud abistajad on kindlasti väärt väga head töötasu ja samas ka tunnustamist!

Reede, november 14, 2014

Tänasest ja homsest

Homme oleme siis Maarjaga Sauel. Psühhodraama gruppi juhtimas. Saue Päevakeskusse on kella 13.00 - 19.00 oodatud kõik huvilised.

Tänasest päevast. Ausalt, ma sain šoki, kui mitte öelda, et vihastasin ennast herneks. Seda juhtub minuga haruharva. Lähen mina Tasku infoletti, et küsida invatualeti võtit (kusjuures, ma pole seal inva-WC's oma aasta aega käinud, kuna seal pole võimalust mugavalt ja kiiresti ära käia - aja võtit taga, ja vii tagasi ka. Kusjuures aasta tagasi nõuti abistaja käest pandiraha 2 eurot, kuna mind ei nähtud !) Küsisime siis võtit (lett on seal muide nii kõrge, et mul on võimatu ise rääkida). Vastuseks öeldi, et andke pandiks dokument või 5 eurot, et muidu jooksete lihtsalt võtmega minema. Täna olin ma  muide vägagi nähtaval ! Vabandage väga, aga mul jäi kõige selle jama peale tähtis asi ajamata ja häda läks üle. Ütlesin lihtsalt isiklikule abistajale Kaiele, et lähme siit minema. Esiteks - minu teada ei või oma dokumenti kõrvalistele isikutele anda. Teiseks - miks peab puudega inimene üleüldse pandi andma, kui teised wc-d on avatud ja nende eest ei küsita mingit panti ? Kolmandaks - miks peab inva-wc üldse lukus olema, pealegi käivad seal ka väikeste laste emad oma lastega ? Pealegi võib mõni puudega inimene, mis seal salata, mööda maja võtit taga ajades üsna keerulisse olukorda
sattuda.  Mujal peale Tasku pole küll sellist asja tähele pannud - pandiküsimist igal juhul küll mitte.

Ja veel tänasest - ikka jälle ja jätkuvalt pean mõtlema mikrobussidele. Mulle endale teeb juba nalja, et mitu bussijuhti on leidnud võimaluse mind peale võtta. Minu ratastool on nii väike, et mahub väga hästi istme ja juhikabiini vahele. Kuid kui edaspidi hakkavadki sellel liinil ka tööpäeviti ainult mikrobussid sõitma, siis andke andeks - see on küll ligipääsetavuses samm tagasi, või isegi kaks sammu. Seda öeldes mõtlen ka lapsevankritele ja -kärudele. Kõigil meil pole siiski veel autosid - minul sealhulgas :)

Tänaste mõtete lõpetuseks soovin öelda, et on päris hea tunne neljapäevase artikli pärast. Seda nähtavasti ikkagi loeti - oli see nüüd halb või hea, jäägu igaühe enda otsustada. Aga tänan kõiki, kes kaasa mõtlesid. Mina jään siiski iseendaks. Vähemalt ma loodan seda.

Neljapäev, november 13, 2014

Hea

Eile selgus, et ma EI vaja siiski uut isiklikku abistajat. Kõik mu head abistajad jäävad vähemasti aasta lõpuni ja usun, et kauemakski. See, kuidas Triin seda ütles, tõi mulle pisarad silmad, naeratuse näole... Tuleb siiski uskuda jätkuvalt, et annan isiklikke abistajatele rohkem kui tööd. :) Sellised hetked on parimad vastukajad  mulle kui tööandjale.

Eile sain juhuslikult ise ka jõulukaartide komplekti. Vahva oli enda kirja lugeda - naersin südamest, et loomulikult vägagi hästi tean maalimisühingut. :) Ma ei tea küll, kuidas saadetise saajaid valitakse (see pole minu töö), kuid hästi armas oli ise oma saada. Või oli saadetis Silverile... Aga vahet ju pole! Minuni on siiski  eelkõige jõudnud positiivsed vastukajad kampaaniast. See tore!

Artikkel ja mõned vastused kommidele

http://www.ohtuleht.ee/603677/terve-elu-ratastoolis-veetnud-tiia-jarvpold-toohoivereformist-ei-saa-oodata-et-koik-sinu-jaoks-ara-kohandatakse-ise-tuleb-end-ka-kohandada-

Siin on minu ja Maarja mõtted ja kogemused.

Kommentaare ma eriti ei loe, v a oma fb lehelt ja siin. Pole aastaid eriti lugenud. Täna lugesin mõned ja sain aru, et pole mõtet... Mõnele kommile vastan siin, mis jäid rohkem silma

Jalaga kirjutajate ühing - minu teada ei ole sellist ühingut, vähemasti mina sinna ei kuulu.

Jah, ma võin töötuks jääda, kuid jääb maalimisoskus ja küllap tulevad uued väljakutsed. Töötuks võin jääda ka   enda laiskuse või ka tervise tõttu. Olen olnud eluaeg puudega, mis ei tähendaks, et ma ei võiks haigestuda - kõik ohud on olemas nagu igal teisel.

Elan täna ja praegu, homme võib  olla hilja!

Kolmapäev, november 12, 2014

Homme meedialainetes...

... niisiis on  ka meie - minu ja Maarja - mõtted elust ja töötegemisest.

Lugege "Õhtulehte"!

OOHH, EI - täna mul sünnipäev!!!

Lugupeetud Tiia!

Soovime sulle toredat        

sünnipäeva!

Austusega
Liisi järelmaks
Tel 675 5055 www.liisi.ee

Sellise õnnitluse leidsin hommikul gmaili postkastis. Ma ise nagu  ei tea, et mul täna sünna... Liisi klient EI ole ma ka olnud... Õnne võib soovida ikka kas või iga päev! 

Reeglid on rikkumiseks

Sirvisin Sotsiaalministeeriumi kodulehte... ja leidsin päris põhjaliku ülevaade IAT-st
http://www.sm.ee/et/isikliku-abistaja-teenus
 ja ometi aetakse ikka ja jälle kõik teenused omavahel sassi.
Mõni punktikene paneb mind muigama. Järelikult olen suht palju reegleid rikkunud või oma moodi teinud, ja siiski - siiski on mul teenus ja mu  oma elu sajaga toiminud. Olen ise hindaja ja uuesti ülevaataja, kas mul on   ikka jätkuvalt vaja IAT-d  ning kuidas - milleks - mismoodi. Olen ka poolenisti või rohkemgi teenuse osutaja - järelikult polegi vaja nutulaulu, et omaenda raha läheb palju  teenuse alla. :)  Samas olen veendunud, et kui ongi mõni tegevus või  töö, mis on mul  loomuses, mida soovin ise teha, kuid vajan sealjuures natu abi - siis  ma ei näe probleemi, miks peaksin isetegemist vähendama. Muidugi küsin alati,mis abistajale  ei  meeldi teha. Ja siis ma ei palugi  seda teha. Nt mannapuder. See on esimene asi, mis  meenus, mida ma tõesti asendan mõne teise pudruga (v a tatrapudruga, sest seda ei salli mina ise :)    ) Aga kui mul oleks nt aedki...  Ma tõesti ei vaja seotud teenuseid.
Ise küsimus on järelvalve. Või mu jaoks hoopis suurem küsimus. Kuidas garanteerida, et abistaja pole kohtulikult karistatud või lihtsalt kelm... Siin on palju läbimõtlematult. Nagu üldse Eesti õigussüsteemis... Ei saa olla vahet, kelle vahel on ärakasutamine või vägivald, abi on igal juhul vaja... Tihti ei saa abi, ei ole ka abi kuulamisel - minu oma kogemus sellest aastast. Samas  olen isiklikult valmis ka inimesele uue võimaluse andma.

Aga üldiselt on need punktid kõik minulikult kirjas Kuldvõtmekese IVT kogumikus. Muide, IVT on seekord väga õieti kirjutatud, ma ei soovinudki kirjutada V asemele A-d :D      

Teisipäev, november 11, 2014

Ava silmad

http://www.kriminaalpoliitika.ee/perevagivald/noortele
Täna vist algas väga vajalik kampaania. Nägin/kuulsin just "Repoteris"... Mina olen ikka ja jälle ise ka rääkima vägivallast, toetama... Me ei tohiks unustada, et vahel on ohver mees, kuid  harvem kui naine...

Meeldetuletus. Psühhodraama

Meie -  minu ja Maarja juhitav - psühhodraamagrupp saab taas kokku
15. novembril kell 13.00 - 19.00
Saue Päevakeskuses

Me soovime anda grupiliikmetele julgustust usaldada omaenda loovust. Kasutame selleks psühhodraama meetodeid.

Ootame vanu ja uusi grupiliikmeid ja huvilisi. Ootame neidki, kes veel ei teagi, mis on psühhodraama. Kõige olulisem soov, mis peaks tulijal olema, on soov, et kohtuda iseenda ja teistega ning see läbi hakata iseend rohkem usaldama.  Grupis on vabu kohti.

Osavõtt 15 €.

Infot juurde minult tiia.jarvpold@gmail.com ja/või Maarjalt mkaplinski@gmail.com

Pühapäev, november 09, 2014

Isadepäevaks mardilaupäeval

Usun, et tänasesse päeva sobib hästi "Armastuse lugu". Valisin seekord sellest laulust kõige uuema variandi Lea Dali Lionilt

https://www.youtube.com/watch?v=yxlRjRx4MBQ&list=RDyxlRjRx4MBQ

Sest isade ja vanaisade roll algab alati armastusest. Vähemasti peaks olema see  nii...   Isa ja lapse lugu on kohtumine, ja algus, millel lõppu polegi ja katkeb alati ootamatult... Isa armastus lapse vastu  algab   ka ju nii, et ise ei teagi... Ja vastupidi. Täna on mul küll kurb, et omal ajal  ei osanud ega soovinudki öelda papale, et ta on mulle kõigest hoolimata siiski kallis ja temalt on palju õppida, sedagi, et alkoholism on päh - päh... Ma vahel isegi ei mõelnud, et ta võib olla kallis... Olen veendunud, et on isasid, kes ka ei oska ega soovigi lastele  parimaid sõnu ega tundeid jagada... Ka minu papa eriti ei osanud. Siis arvasin, et papa lihtsalt ei taha...

Täna on ka mardilaupäev. Mina käisin  mardi jooksmas just papaga. Olin siis viiene - kuuene. Kas hiljem olengi seda teinud   - vist mitte.  Muidu mäletaksin. Kuid mäletan, kuidas jooksime mardi papaga kahekesi, mina istusin papa kukil ümber hiigelsuur hommikumantel, laulsime ja tantsisime... "Saak" oli hea, kuid mis see oli - ei mäleta enam... Üks väike külalaps hakkas lausa kartma meid nähes - pikk tüüp ilmus järsku tuppa... :)
Muide, mu tütar ehmus ka ühel mardipäeval, kui oli vist kahene...

Eile unustasin muidugi tänaseks kommi osta.  Kõikjal  on jõulud juba, keegi ega miski poodides ei reklaami ega meenuta mardi ega kadripäevi...


Laupäev, november 08, 2014

Koduigatsus...

... saigi otsa :) Olen edukalt ja õnnelikult kodus jälle... On ju nii, et kui olla kauem kodunt ära, siis ei oska kohe, millest pihta hakata... :)

Reede, november 07, 2014

Tööpakkumine isiklikule abistajale


Vajan isiklikku abistajat!

Sobid Sina, kui oled

kohusetundlik
usaldusväärne,
rõõmsameelne,
rahumeelne,
tolerantne,
julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.
Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.
Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus!
Minust võid lähemalt lugeda www.lux.ee/tiia või http://ratastooli-tiia.blogspot.com .

Huvi korral võta julgesti kontakti minuga: tiia.jarvpold@gmail.com või 5529317 (vastan ka sõnumile).

Kõige parem on, kui oled valmis tööle hakkama kohe, või hiljemalt detsembri algusest.

 Olen tööandjana paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab silmaringi, saad uusi kogemusi ja võib - olla ka uusi häid tutvusi iseendale.  Enda poolt luban rahulikku ja mõistvat töökeskkonda, vahel reisimist. Töötasu tunnihind on üle keskmise.
Ma olen väga õnnelik, kui saad mind abistada ehk tööl olla kuus vähemasti 50 tundi - rohkem veel parem! Kuid mu abistajaskonnas on peaaegu alati  mitu isiklikku abistajat.

Teretulnud kõik kandideerijad :)


Joogikõrrest potentsiaalse töökohani

Niisiis, käidud. Kõigepealt soovin öelda suure aitäh isiklikule abistajale Triinule, kes abistas mind vapralt haigest peast. Abistajata poleks ma täna kuhugi jõudnud.

Tartu Töötukassa juhataja Jane kabinetti sisenedes jäi esimese asjana silma joogikõrs kohvikannu ja tasside juures. Vaat see on juba esimene samm ligipääsetavuse ja kohandatud töökohtade poole :) Ma ei usu, et sealsetel töötajatel on kuigi palju kogemusi klientidega, kes joovadki kohvi või teed kõrrega. Minu kiitus neile sellist väikest asja märkamast !

Vestlusel osalesid veel Töötukassa töövõime hindamise ja töövõimet toetavate teenuste osakonna juhataja Sirlis ning ajakirjanik Silja - ja muidugi Maarja :). Vestlus ise oli väga konstruktiivne ja positiivne kui usutavasti ka Töötukassa esindajatele - seda oli näha. Püüdsime omalt poolt oma elukogemuse põhjal mõne ühiskonnas levinud müüdi ümber lükata ja nägime ise, et Töötukassa püüab omalt poolt teha inimeste heaks kõik võimaliku - lähtudes just nimelt inimesest endast, mitte puudest. Mina isiklikult arvan siiski, et paljud puuetega inimesed ise näevad kõigepealt puuet, ja siis ennast kui inimest. Minu unistus oleks, et asi muutuks vastupidiseks - aga sinnamaani on veel oi kui palju ära teha, ja töövõime- või mis iganes reform siin ei aita. Siin aitaks see, kui inimest õpetataks ja kasvatataks maast-madalast elama tavaelu, ja olema tema ise, mitte olema hall hiireke ja mingit "erielu" taga ajama. See on on pikem ja laiem teema, aga küllap jõuan kunagi ka sinnani, et sellest pikemalt kirjutada.
Praegu jääb tõesti tunne, et seoses töövõimereformiga on enamus asju Töötukassa õlgadele laotud. Sooviks tõepoolest näha ka KOV-de initsiatiivi just töövõimereformiga seoses. Transport jm teenused on ju tegelikult siiski nende rida. Mul on vedanud, et minu koduvald IAT-d toetab, igal pool see ilmselgelt nii ei ole. Meie püüame koostöös vallaga ikka teenust parandada ja uusi lahendusi leida. Võtke või jätke, IAT on tegelikult nii kõrgkoolides kui väikestes maakohtades praktiliselt lahti rääkimata, ja elu näitab, et nii mõnegi ametniku jaoks ei ole veel selge, mis on mis.

Kui hästi läheb, - ja lähebki hästi - siis on minul ja Maarjal lähitulevikus potentsiaalne töökoht olemas. Eesmärkides on see meil nagunii juba kirjas, aga võimalik, et tööd tuleb veel juurdegi. Näiteks kogemusnõustajana, või nagu mulle meeldib öelda, ikkagi aitajana ;)

Ja veel üks väga hea tänane uudis - et "Kuldvõtmekese IVT" kogumik sai valmis. Nüüd peab veel mõned eksemplarid kuidagi välja trükkima. See kõik on minu enda lõbu, aga ikkagi ka töö. Ja mis veel kõige parem - veel enne, kui ma "Kuldvõtmekest" nägin, tehti mulle ettepanek, et ka Töötukassas võiks toimuda kogumiku esitlus. Mina olen nõus teda igal pool esitlema, kui see kellelegi kasulik on.

Need ongi minu kiirmõtted tänasest päevast. Ja nüüd hakkan oma tegelikke probleeme lahendama - mulle tundub, et pean kiirkorras leidma uue(d) isikliku(d) abistaja(d). Lõppudelõpuks, mul on ka koduigatsus, mida teie vist ei ole märganud...

Neljapäev, november 06, 2014

Homme...


...teen  ajalugu. Või õieti teen koos Maarjaga ajalugu. Vaatame-vaatame, mis sellest loost saab. See hetk on mul tegelikult juba mitu aega teada. Läheme Töötukassasse ja ütleme, mida me tahame. St et meil on tööplaanid olemas, ja oleme tõepoolest nendega ühel või teisel moel juba toimetanud.

Muide, uurides Töötukassa kodulehte, jäi silma üks justkui  pisiasi - pakutavate teenuste hulgast
puudub IAT. Nt minu jaoks oleks ilma IAT-ta mistahes töö tegemine võimatu (v.a. ehk maalimine, aga sealgi vajan aeg-ajalt isiklikku värvituubide lahtikeerajat :)). Kõik muu maalimisega seonduva teen ikka ise ära, sh koristan pärast tund aega. Sellegipoolest usun, et kui inimesel endal on kindel teadmine, mida ta soovib (ja mida ta EI soovi), ja millega ta hakkama saab või ei saa, siis jõuab ta kaugele.

Kolmapäev, november 05, 2014

Läheneb aasta 2015

Praegu on õige teha aeg uue aasta plaane. Nojah, eile saigi siis kirja pandud järgmise IAT plaan - või projekt, kuidas keegi just soovib seda nimetada. Mulle isiklikult tundub, et kogu elu koosneb vahel projektidest - vahelduse mõttes arvan, et see on ikkagi plaan. Isiklik plaan - ja natuke ametlik ka.

Aga mille üle ma mõtlema jäin, oli see, et eelarve jääb põhiliselt ikkagi sellekssamaks, mis ta juba aastaid on olnud. Minu kanda on ainult mõned väikesed tuhanded eurod... Võtke või jätke, aga nii see on. Tean, et töövõimereformi kavades on ka IAT-le eraldatud rahasummad sees. Huvitav, kuidas või mis nüüd nendega saama hakkab. Aga mul ei ole aega neid summasid ootama jääda, kuni reformiga seotud asjaolud selginevad. Mina ei saa oma elu külmutada. Nii et lasen sajaga edasi. Kõik.

Ma ei virise. See pole tõesti nii mõeldud. Olen aastaid oma raha pannud, teisiti polnud/pole lihtsalt võimalik. Ja ma arvan, et elu on mulle tegelikult palju rohkem vastu andnud.

Teisipäev, november 04, 2014

Elust endast

Muidu on kõik edukas ja toimekas, välja arvatud väike probleem. Probleem, mille taolist pole ammu olnud, ja millega ma ei ole enam eriti harjunud. St et kui on kõik hästi, siis tekib inimesel tunne, et nüüd kohe hakkabki nii olema. Ja maamunal ei ole enam ühtegi muret. Ja mida paremini läheb, seda raskem on ohte tajuda. Ja täpselt nii see ongi.

Eile oli sisukas õhtu. Nimelt psühhodraamaga.  Mina isiklikult nautisin ja mõtlesin, et just see ongi see, millega soovin edaspidi järjest rohkem tegeleda. Või vähemalt üks nendest olulistest asjadest. Sel nädalal toimub veel üks oluline kohtumine, aga sellest edaspidi. Arvan, et sellest saate varsti põhjalikumalt teada. Ja veel seisab sellel kuul ees üks loeng Tervishoiu Kõrgkoolis, millele olen/oleme ammu mõelnud.

Ja veel - minu südameasi IAT, millega ongi praegu väike tõrge. Nimelt on küll 3 tüdrukut, ja ometi pole hetkel mitte kedagi. Ma ei taha mitte midagi halvasti öelda, nad on tõesti tublid isiklikud abistajad. Haigused ei hüüa tulles, eksamid on ette teada ja nende kõigiga on vaja arvestada. Ja ometi - kui üks lüli vahelt ära langeb, siis on klient lihtsalt lollis olukorras. Ei edasi ega tagasi, paigalseis. Tean, ja see on minu oma mõte ammusest ajast, et tahetakse ikkagi teha süsteem, mis võimaldaks just sellisteks olukoradeks nö "püstolabistajaid" leida. Kuid olen üsna veendunud, et vabatahtlikkuse alusel ta toimima ei hakka. On siiski vaja leida raha ja kõik üksipulgi läbi mõelda - ikka uuesti ja uuesti, kui vaja. Ja seni, kuni IAT ise pole veel nii hästi välja arendatud, on sellise süsteemi võimalikkus minu jaoks väga-väga küsitav. Võin küll 1-2 korda mõnelt sõbrannalt tasuta teenet paluda, aga IAT ei saa siiski olla nö "sõbrateenus" - muidu kukume teenuse väljaarendamises aastaid tagasi.

Ja VEEL, positiivsemas vaimus - usun, et varsti näeb ilmavalgust minu oma väikese põlve otsas valmis saanud kuldvõtmekese kasutamise kogemus 15 aasta jooksul. Selle valmimise eest tänan ka Maarjat ja Martinit. Aga ka sellest õigel ajal, kui asi juba niikuagel, et ta võib avalikult oma elu hakata elama.

Laupäev, november 01, 2014

Väärikalt nimepäeval

Siiagi head nimepäeva Tiiadele ja Tiiudele ! Mul oli küll ükskord aeg, kus mõtlesin, et mul on maailma kõige tobedam nimi, mida ei ole mitte kellelgi teisel - sest siis ei tundnud ma kedagi teist Tiia-nimelist, ja Tiiut ei soovinud ammugi endale nimeks, sest see tundus veel tobedam. Seda oli ju jällegi terve maailm täis. Mina soovisin endale nimeks hoopis Annelat või Angelat. Mine võta kinni, miks üks väike laps tahab endale ise nime valida. Aga praegu ei kujutaks ette, et mu nimi oleks midagi muud, kui Tiia. Olen vist juba bloginud, mida Tiia tegelikult tähendab. Tähendus on kena ja mõtlemapanev - "kingitus Jumalalt". Ja selle leidsin ühest vanast-vanast nimederaamatust. Lapsena ma muidugi ei teadnud nimepäevadest tuhkagi. Kõike muud, mis on minu nime saamisega seotud, paljud juba teavad.

Eile sai päris ilusti Tallinnas käidud - kuigi hommikul oli ärkamise ja kellaaegadega väike segadus :P Enne ei märganud keegi, et midagi valesti on, kui rongi peale minema hakates avastasime kõik koos, et oleme tund aega varem ärganud ! Ärkasime kõik kell 5 hommikul. Mul ei ole kunagi sellist nalja olnud, aga noh - parem varem, kui liiga hilja. Tartu raudteejaamas avastasime kella 7 ajal hommikul, et tõstukiga saab ikkagi ilusti 2. perrooni peale. Meile tuldi isegi appi. Arvan siiski, et see tõstuk on natuke jube, st vastik. Ja ohtlik ka. Aga vähemalt saab ratastooliga ilusti üles - kuigi mina hea meelega julgeks trepist minna. Või on see mul juba veres, et nii on kõige ohutum :) Aga tõsiselt - tõstuki peal vaatastin, et kui mul näiteks ei oleks abistajat kõrval olnud, ja kui oleksin tooliga mingi vale nõksatuse teinud, siis oleksin arvatavasti külje peale lennanud. Ja see tähendaks trepist alla kukkumist. Ja veel üks väike asi - tõstuki nuppu pidi kogu aeg all hoidma, et tõstuk liiguks. Aga kui käsi ei suuda nuppu all hoida, mis siis ? Isegi isikliku abistaja Kaie käsi väsis ära. See on väike-väike asi, aga minu meelest võib see väike nupp mõnele inimesele täitsa suur takistus olla.

Käisime niisiis Maarjaga missioonikonverentsil "Õigus väärikusele". Minu isiklikud muljed on pigem positiivsed - kuigi ausalt öeldes oli mõni asi minu jaoks kuidagi väga-väga kummaline. Ma ei oska teist sõna välja mõelda. Eestimaal ei ole minu meelest siiski kõik nii negatiivne. Mind üllatas ka see, et ratastoolis inimesi oli ootamatult vähe. Arvasin, et neid on natuke rohkem. Aga see selleks. Alati võib midagi negatiivset mõelda ja öelda. Konverents ise pani tegelikult mõtlema, ja minu meelest täitis oma eesmärgi. Ei ole ikka asi nii, et elus on tähtsad ainult keha, mõistus ja rahakott. On palju muudki tähtsat, mida peab nägema südamega.
Kas sain ka midagi uut teada ? Arvan, et mitte, kuid vahel on väga hea mõelda koos teistega asjadele, mida oled ise ammu-ammu mõelnud. Mina olen küll kasvanud kodus, kus oli viisakus ja väärikus kõige olulisemal kohal. Mind kasvatati sellises vaimus - kuigi mulle räägiti neist asjadest natuke teiste sõnadega. Ja olen selle üle ainult õnnelik ja tänulik. Kas nüüd kõik üleöö paremaks läheb, selles kahtlen sügavalt - tean juba 47 aastat, et inimese elus ei toimu midagi üleöö, nii et minu jaoks on see väga küsitav. Aga ega point pole selles. Ja minu meelest on see isegi hea - siis on meil veel lootust kuhugi paremuse poole areneda. Mõelge ainult, kui meil oleks kõik hea korraga käes ! Siis me ju ei areneks enam. Mulle endale meeldis tegelikult kõige rohkem esimene paneel - "Väärikus töösuhetes". See pani mind ennast mõtlema, kuidas olla veel parem tööandja oma isiklikele abistajatele, ja üleüldse mõtlesin oma lemmikteemale - IAT-le. Teises paneelis "Puue ei vähenda väärikust" oli minu jaoks parim Tomi näide. Teised näited panid natuke teistmoodi mõtlema. Arvan, et Tiina Kangro mõtles oma näidetega natuke teisel tasandil, kui mina. Millest saan täiesti aru, aga ikkagi jäin edasi mõtlema. Kui  puue ei vähenda väärikust, - ja nii peakski see ju olema - siis kes pakuks voodihaigele psühholoogilist tuge ? Ka siis, kui tundub, et ta mitte millestki aru ei saa. Hea ja oluline on mõelda omastehooldajatele, aga see ei aita alati voodihaige väärikust säilitada. Mulle tuli meelde Aive Raudkivi ja tema raamat "Pilvedesse poodud lind". Võimalik, et tema loos on kirjas see, mida ei tohiks ära unustada, ja millest on palju õppida. Nendest väga karmidest näidetest suutsin välja lugeda, et on sadu küsimusi ja probleeme, millele ei osata veel mõeldagi. Mina isiklikult tean ühte näidet elust endast, Rootsist arvatavasti 40-50 aastat tagasi, kus lükati voodihaige psühholoog patsiendi palatisse - ja nõustamisseanss võis alata. Ja tänu selle voodihaige psühholoogi abile on patsient nüüd ise tuntud koolitaja, keda minulgi on au ja õnn tunda. Tema näide oli ja on siiamaani minu jaoks väga tähtis, kuna ta ütles mulle kavala näoga, et sina oled ainult ratastoolis :) Kas see ei ole väärikus, ja kõike muud ? Mina ei arva, et Eestis on olukord nii palju teistsugune, ja kõik nii-nii halvasti. Ajalugu on jah olnud natuke teistsugune ja keeruline. Aga kõike ei saa ka selle kaela ajada. Ka minu omaksed ja lähedased on minu pärast vaeva näinud, aga nüüd on neil põhjust uhke olla. Nii oma töö üle, mille nad on minuga ära teinud, kui minu enda saavutuste üle. Ja kui mõtlen nt Haapsalu haigla peale, kus sai lapsena mitu korda käidud, siis on olukord mõnes mõttes sama...
3. ja 4.paneel. Iga inimene vananeb, ma ise sealhulgas, ja tahan ka seda väärikalt teha. Ja siin ei mängi puue erilist rolli. Ainus, mida endiselt soovin, on, et mul oleks ka 93-aastaselt IAT olemas - kui suvatsen nii kaua elada :P Aga vananemisprotsess kui selline on ikkagi minu enda teha, st see, kuidas ma oma hinge ja kehaga toime tulen. Ja lapsed on on loomulikult väga tõsine küsimus. Kas suured inimesed saavad ikka lastest aru ? Või tahavad nad tõesti üles kasvatada täiskasvanu, kelle jaoks kõige raskem asi siin elus on oma peaga mõelda ? Minu meelest ei oska me lapse tasandil mõelda ja neid kuulata. Võin oma elust tuua näite, et olin ka lastekaitsele väga pahane, kuna ikka ja jälle ei kuulanud nad last, vaid selle asemel taheti mitte ainult mulle, vaid ka lapsele endale selgeks teha, et ta valetab. Loodan väga, et 13 aastaga on olukord paranenud, kuid jällegi kahtlen selles natuke.
Ja kõige lõpuks - ärme leiutame uusi probleeme, kui neid ei ole ! Seda ütles juba aastaid tagasi minu hea sõber ja psühholoog Kaupo. Ja seda siis, kui esimest korda tema juures käisin (minu probleem oli nimelt see, et tegutsen jalgadega - mis pole mulle tegelikult kunagi probleemiks olnud ! Vahel lihtsalt keerab mõistus ära). Eile jäi see taas kõlama. Hea, kui keegi seda meelde tuletab.

Marju Lauristin oma väikese töörühmaga saatis ikka midagi võimsat korda. Ja usun, et see jätab oma väärika jälje mitmeteks aastateks :)