Ausalt ka...

 Ausalt ka, mul on vaja isikliku abistajat /   isiklikke abistajaid juurde. 

Hetkel on miski viltu ... ning ma ei saa aru mis... Kus on asjalikud ja vahvad inimesed, kes soovivad toreda töö eest raha  ja inspiratsioonigi edaspidiseks, ja paindlik töö veel... Nii palju kui mina tean, on endised ja praegused abistajad endalegi saanud  minult killukese inspiratsiooni. Ja paindlik olen ma tööandjana tõesti. Tihti loobun mina ise kuhugile minemisest, kui  käsin ilmtingimata tööl olla, kui ei saata tööle tulla, vahel pigistan silma kinni, kui jäetakse magama ...

Ilmselget lõputult ei saa mina ise loobuda. Siis kaoks mul üleüldse isu edasi püüelda ja  luua...  Ei leiaks endas inspiratsiooniallikat... Ka nii saaks elada, kuid selline baaselu pole arvatavasti siiski minu jaoks. Ma ei suuda väärtustada lihtsalt konutamist... 

Tegelikult mu elukene toimib hästi. 

Olen tänulik, et suudan suht palju üksi toas toimetada ja möllata. Teha kodukontorites tööd. Praegu oleks küll aga õige moment luua õueski. Mitte suurima palavusega, kuid suvi on ju.  Tänagi lükkasin vahva loomise asjakese edasi... Kõik oli paigas, kuid keegi ei teadnud ju näiteks, millal abistaja laps jääb haigeks... See on elu.

Aastaid püüan luua sos süsteemi sellikseks olukordadeks nagu täna... Eriti pole õnnestunud, sest  see peab alati kättesaadav olema... Vahel on siiski toiminud, täna toimis ka paarkümmend minutit kodus...  Hädavajalik tehtud, kuid täna oleks olnud vaja sos isikliku abistaja süsteemi tunduvalt kauem. Väljaspool kodu... See hea, et sain plaani edasi lükata. See teeb veidikene rahulikumaks... Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab . Mingil hetkel. Võib ju olla, et täna polnudki selle tegemiseks õige hetk. Asjad juhtuvad või ei juhtu põhjusega.  

Ligi kolm kuud olen otsinud uut inimest / uusi inimesi. Millegipärast neid pole. Ei ole huvigi üles näidatud isikliku abistaja ameti vastu, mis ei eriharidust... On vaid eriline töö.

Mul on tunne,  et maailmas on inimesed otsa saanud.

Või ei ole tööpuudust

Või...

Head endised ja praegused mu armsad isiklikud abistajad, kes seda postitus loete, pistke mu messengsri või postkasti 1 lause, miks on või ei ole olla kihvt mu isiklik abistaja. Aega on täpselt homme hommikuni. Need arvamused lisan järgmise töökuulutsele. 

Ja homme väike pidupäev ka - Kuldvõtmekese päevast lähemalt homme 😉

Muusikavideod Rannu Rahvamaja näituse avamiselt

 Esinevad Maarja ja Janno

Elumäng...

 ... me ümber on  uskumatult tugev ja habras. 

Vahel lihtsalt ei saa aru, kus läheb hapruse ja tugevuse elumängupiirid... Lähed välja ja näib tugev  ja turvaline elumäng olema ja siis sajab raskelt haprus kaela  ning taarud koorma all, kuid jääd siiski hapruses tugevasti püsti. 

Küsid , miks mäng nii läks hetkega... 

Vastust ei tea aga ...

Siiski on janu elumängu järele...

Kurb jahmatus ja suur küsimärk...

 Täna sain teada, et minu perearsti enam ei ole...  

Mina pole ju peaaegu kaks aastat  artstil käinud. Ei ole olnud nagu vajadus... Kuid teadsin, et perearstikeskus kolis, mu perearst oli Tartus ning usun, et jääb ka linna. Paar nädalat tagasi hakkasin uurima, kus ja mis ajal on mu perearst...

 Jalal on veidi vastik sünnimärk... See juba mitu aastat, nüüd suurem ja koledam...    

Ma ei saa aru, miks ei võiks patsiente teavitada, et neil on uus perearst või et arst kolis uute kohta... Tean mitmeid, kes on  justnimelt arstikeskuste kolimise   tõttu hädas olnud. Läinud vanasse kohta arstile... 

Kõike muud saadakse teavitada, kuid üliolulist asja, mis on otse tervisega  seotud, seda ei ole  võimalik... Väga huvitav, kas pole... 

Loodan , et uus perearst saab olema sama asjalik ja sõbralik nagu oli perearst Marge...

Näen välja kui keskaja või kui Punamütsikese vanaema

 

Naljahetk tänasest  tõsisest päevast.

Sai tehtud õhtupoolikul natu nalja... Mul peas tegelikult sibulakott, mis näeb keskaegne mütsike, millega prouakesed magama läksid...

Itsitasin   end hingetuks,.

Mis saab veel parim preemia olla...

... kui olla omann aiamaalt maasikad jäätisega.

Eilse päeva lõpuks, keskööl  sõin maasikaid ning tundsin elust mõnu.

Mõned pildid ka Rannu näitssest

 Rannu rahvamaja naised juba ootasid. 

Maja oli huvitava  arhitektuuriga, ilus ja hubane.

    Avamisel laulis Maarja oma laule ja saatis kitarril Janno.

Paraku oli inimesi väga vähe. Suvepäev meelitas küllap mujale... Mittetulijaid ei saa  iial teada, millest nad seekord ilma jäid. Tulevad ehk uued võimalused minuga kohtumiseks, kuid need uued...

Aitäh neile, kes kohal olid.

Läksime teise korruse rõõdule alla vaatama näitust.

See oli vahva.

                                                            Kuuma ilma soeng Nansylt

Oli igatpidi mõnus ja toredasti asjalik päev.

Aitäh Hannale, kes oli 11 korda minu isiklik abistaja näitusel. Me koostöö on näituse teemal profff 😉

Näitus nr 75 Rannu Rahvamajas

 

Juba täna Rannus

 

Mõnu argiasjadest

 Lõhkusin taldriku pooleks. Otseloomulikult kogemata. Üle pika aja. 

Killud toovad õnne!

Minule meenutavad killud ka, et hakka aga maalima, mis passid... !!!

Kasutan  kilde värvide segamiseks. On taldriku taaskaasutus, kuid viimane enne prügikasti viskamist. Lihtne ja mugav. Tervet taldrikut ei raatsi mäkerdada, aga kildudel mäkerdamist  naudin täiega. On küsitud, kas ma ei lõhu varbaid... Harilikult segan värve pintsliga, ja olen ikka ettevaatlikki. Kuid ega ma nii hirmus ettevaatlik ka pole. Muidu ei saaks maalimist naudita. Ei saaks luua ilusat. 

Vahel on mõnus kirjutada väikestest argiasjadestki. Needki võivad palju tähendada, kui oskad näha.

Õnn kildudest kulub alati marjaks ära! 

Sada üks imelist hetke ehk jaanipuhkus

 Hästi head päevad on olnud. Palju ei olnud nii nagu arvasin. Palju oli aga veelgi imelisem ja toredam kui lootsin. Selle suve algus ja jaaniaeg jääb meelde kindlasti saja ühe eriliselt imelise hetkega,  mida mina ei osanud üldse oodata. Mulle oligi neid vaja. Puhkuseks omamoodi. 

Korjatud lillekimp teepervedelt. Läksime mammale jaanirõõmu viima Südamekodu... Mis saab veel ilusam olla viia, kui põllulilled. Kristi korjas... 

On ikka hea kuulda mamma usaldust, et minust saab temasugune mamma, kellel jagub jaksu kõikidele. Olen mõelnud endamisi, et ehk on parim  tasu talle, kui ollagi ise nüüd mamma. Muu tasuga otse mammale ma ei saa vähemasti hetkel hakkama, just füüsiliselt... Kuid mammaks olemisega saan juba aastaid hakkama. Ikka ja jälle on olnud ja on tõenäoliselt edaspidigi mu  hing ja kodu on avatud lastele ja noortele... Kellele püüan jagada armastust ja tarkusi nagu mamma mulle on andnud. 

Aga olen tibilik mamma!!! Muul viisil ei anna mamma mõõdu välja... 😂 Usun, sellisena soovitakse mind näha...

Kolmapäeval oli veidi alla 300 km sõiduring väiksete ja suuremate vahepeatustega. Mis lõppes tormijooksuga autosse. (Ma vist pole iial nii kiiresti jooksnud, kui nüüd Kristiga. Meenutas vabalangemist 😜 ) Lihtsalt meenus tähtis asi, mille lõpuni oli jäänud paarkümmend minutit... Jõudsime ilusti õigeks ajaks, sinna, kuhu vaja olii ... 

Tormijooksu tulemusena nägin toidupanka tänuväärt töö ära. Ega mullegi ei meeldi, kui ülejäägid visatakse prügisse, kui kellelgi on kõht tühi...

Minu maalid said Oravalt Rannu viidud. 

Siis sai lillepärgki punutud. Niisama. 

Põlvas poetiir tehtud.

Elvas söödud ja järves jalgupidi oldud.  

 "Keeglis" oli nali. Lastemenüü kuni 14 aastani. Mina tihti võtan lasteprae. Noor armas ja  asjalik teenindaja neiu korraks jahmus, kuid siis ütles sõbralikult, et vaatab , mis annab köögis teha, peakoka pole tööl, ta ei lubavat... Mul jäi suu  lahti. Krsti, kes on palju väljas söömas käinud, kuulis ka sellist asja esmakorda. 

Sain oma hakklihapallid kartulipudruga. Väga maitsev oli. Kõht täis. Päeva esimene söömine kella 17 paiku. Hommikul kohv, päeval jäätis ja vaarikarull... 

Peakokale võiksin öelda, et võin olla 13, kui teen Pipi patsid ja nii on. Või, teen silma, et elus pole ainult suured ja väikesed inimeesed, on ikka teisi sotte inimesi ka nagu ütleb mu psühhodraama õpetaja Ruuda. 

Teenindaja neiule panen 5+++ , sest ta sai ka minust kõik aru. 

Kes ütles, et vee peal ei saa ma kiiguta... Mina iise.

Lõpuks leidsin end  Nõo jaaniõhtult.

Sealt leidsin Toomas Lunge. Justament tegi muusikat, 

Muideks, minu papa ja Toomase isa olid kolleegid ning me Toomasega olevat koos mänginud kord  või paar, ja metsas seenel... Ei mina ega Tom ei mäleta seda... Papa rääkis sellest mitu korda. Toomase ema, kes oli ülikooli ajal mu õppejõud, mäletas ka mind väiksena... 

Elu on vahel uskumatult vahva.

Olin ammu ammu mõelnud, et võiksin lihtsalt Toomasele öelda ...  Ütlesin seda pisut varem... Nõos juhuslik pilt ja ma kinkisin raamatu...

Ja siis tormijooksuga ma edasi ...😊

Praegu kukkus veel kägu.

Jaanid läbi juba... Jälle...

Üha selgemini saan aru, et peab ARMASTAMA ilusad hetki 💖

Nr 75 näitus tuleb Rannus Rahvamajas

 

Pühapäevane iseolemine

Kauaoodatud kohtumine toimus täna hommikul Gustavi kohvikus hommikul Carmeniga. 

Hommikul sain täna teada, et abistaja on  haige.  Pidin hommiku vara oma plaanid ümber mängima. Sauele minemisest loobusin. Õigemini lükkasin edasi Sauele edasi... 

Kuid Carmeniga kohtumist ei soovinud ma aga ära jätta... Mul oli ja on tunne, et see viib mind jälle edasi kuhugile... Mina olen teel, omal loomisteel... Üksteiste kogemused ja elutõed annavad uusi energiad ja mõtteid loomiseks. 

Suutsin end sebida kiirkorras - isikliku abistajata, sest  mul polnud kuskilt teist abistajat võtta - Tartu. Üks ja teine ja kolmas inimene aitas. Mind häiris ja on häirinud alati, kui tava inimene peab miskit äkiliselt ümber mängima, siis on see OK, kuid kui mina palun äkki ühte või teist, ka autot , siis on see nagu katastroof neile, keda  palun. . 

See  näitab selgesti, et kui ma iseéndale ei ole olemas ning kui ma ei mõtleks ka isiklike abistajatele, oma abisüsteemile, siis ei oleks  mind olemas... Nii nukker või veider kui see ei ole, kuid olen üksinda ja pean ise hakkama saama.Nagu iga teine inimene tegelikult. Samas vajavad nemadki iga päev. Nagu mina.. 

Kohviku jõudsin veerand tundi enne kokkulepitud kella. 

Nii mõnus oli üksi istuda kohvilaua taga ja juua hommikukohvi. Ei mäletagii , kuna ma viimati sain üksi olla rahva sees ja naudita ja oodata....

Tagasi tulin 1210 taksoga., Taksojuht (nimi oli Aivo, vaatasin nimekaardilt)   oli abivalmis. Võttis kogunisti mu käekotis pangakaardi ja aitas arve maksta. 

Tuppa sain Victoria ja Carola abiga. Suur tänu kõikidele, kes mind ootamatult välgukiirrusel aitasid. Silveri pere, ja Maarja, kes kihutas mind " tõlkima "

Vanasti oli iseolemise päevi rohkem... Hea vaheldus oli täna, panin end proovile... Kuigi mõni hetk polnud eriti meeldiv ega oodatult hea... Lõpptulemus on siiski super päev. 

Nohjah...

 Molutamise päeval võtsin ette pabrimajanduae korrastamise riiulitel.

Äkki jõudis teadmine, et mul on  

  3  kodukontorit 

  koduateljee

Ja siiski öeldakse vahel, et ma ainult istun ega ei tea, mis töö on...

Siis ei tööta ju ükski kodukontoridaan. 😀😀😀 

   

Kallima kaisus nädalavahetuse!?

Kallima kaisus nädalavahetus e?

Lubas tänane horoskoop mulle. 

Kes see kallim võiks küll olla... Peaksin kiiresti tegutsema ja leidma sobiva kallima... Siis paneks horoskoop täppi...

Nii harva, kui ka ma horoskoope praegu kuulan või juhuslikult kuulen, alati saan südamest lõkerdada.

Aga nädalavahetus tuleb loodetavasti mõnus.  On unistusi ja soove ja plaane. Luban, et  võtan aja mollutamisekski.  

Mine tea,  võib olla leiangi kallima, kelle kaisus olla natukene kauem kui nädalavahetus...😋

Topelt vikerkaar

 ... oli  akna taga. Oloi nagu peeglipildis. Värvid vastupidi... Mina pole ennem sellist pildi näinud või tähelepanud.

Võimas vaadepilt. 

See peab midagi hääd tähendama.

Rääkisin just telefoniga. Vaatasin aknast... 

Eile proovisin järsku inglise keeles rääkida.  Harjutamiseks . Üle pika eaja. Varsti läheb ehk usutavasti vaja...  Toas olijad jahmusid, nad ei saanud aru, mis juhtus, ei saadud ühestki sõnast aru... 😂  Mina naersin: ok, ei olda harjutud, et ma võin ka teises keeles rääkida...

Vähemasti OK on lolli kindel sõna , millest saadakse ikka aru!!

Kõik on ja tuleb juurde...

 Vajan tõesti isikliku abistajat. Isegi mitut. 

See otsing on pidev, kuid hetkel on kandidaaditestki tühjus...  Lihtsalt ei ole kandideerijaid... Mitmendat kuud. 

Ja ma ei saa aru miks see nii on... Või mida soovib universum mulle sellega öelda...

Samas tuleb uusi tegemisi aina juurde. On põnevust rohkem kui iial varem. Üllatused loovad... Aga vaja tööd ja vaeva pisut näha, et naudita lõpuks üllatuste vilju. Või kuidas ka seda nautimist ka nimetaks - iseend ja elu enda ümber saab nautida... kui oskan ja jaksan.

Kõik on ja tuleb juurde.

Puudub uus isiklik abistaja või puuduvad ...    Kristi ja Hanna annavad endast abistajatena parima, kuid ka nendel on mina ise ja oma elu. Pealegi nad on mulle palju rohkem kui vaid isiklikud abistajad...

Vahel taban end naljakalt mõttelt, et võib - olla  igatsen juba hoopis kõrgemat ja ägedamat teenust     Teadlikult ei ütle sotsiaalteenust, sest see tavapärane lihtsalt ei looks võimalusi juurde ...  Või igatsen teistmoodi elamisviisi... Aga siiski usun , et IAT ehk isikliku abistaja teenus peab veel arenema ning looma  üksteistele rohkem ja rohkem...😉

Mu elu on peapeal väga heas mõttes

 Põnev põnev põnev loomine mul ... ´

Väike eelteade ka. Teen oma tiimiga varsti kohe ühe video reklaami Priiuse seltsimajas. Kuid meile oleks vaja ka mõnd inimest publikuks. Täpselt võteaega oskan öelda loodetavasti homme. Kuid , kes on nõus osalema reklaamvideos, andke mulle märku.😊 Saate väikese üllatuse minult ja ka kindlasti väikeseks säravaks täheks.😉 See video läheb laia maailma lendlema... Rohkem ma ei ütle, muidu pole homme enam põnev...

Teised põnevused ja loomised on veel mul...  

Leiaks ma ainult isiklikke abistajaid juurde, siis vist ei peaks ükski takistus kinni... Kõik takistused on ületavad... 

Orhidee kolmas kord õitseb

'

 

Lendaval vaibal pühapäev

 

Uskuge, ma lendasin  lendaval vaibal aiamaal. 😁

Oli mõnus pühapäev. Pannkoogid. Puhkus ja töö. Vanad ja uued kohtumised. Naerud. Natuke argimure.

Tegin iseendale võib - olla maratoni jooksu ümber oma aialappi. Omal jalgadel. Kaks - kolm aastat pole vist nii pika maad saanud või pole viitsinud ise kõndida . Et keegi hoiab mind selja tagant kinni. 

Sellist trenni on mulle vaja. Kuid sageli nüüd mõtlen ka isiklikke abistajatele, et neil oleks kergem ja mugavam. Mitte, et mul endal oleks parem ja ehk natu füüsiliselt  keerulisem. ... Ühesõnaga, laiskus murrab konte 😂 Ehk olen eilsest füüssiliseltki jälle virgem.

Vahel tunnen, et ratastoolis kükitamisest saab kopp ette.... Vanasti istusin palju palju mujalgi... Ratastool oli lihtsalt selleks tarbeks, kui tahtsin liikuda.... 

Maarja nautis pühapäeva maal. 

 

Tõsine töö on mäng ehk mäng on tõsine töö

Juuksurisalongimäng. Täna. Mängujuuksur Nansy.

Mina vahetasin oma tooni tagasi. Mulle meeldib ja sobib lilla juuste toon. Olen oma mullis tibi!!!

Mul on nüüd mitu aastat olnud kodus vahetevahel juuksurisalong. Juuksurid on vaheldunud. Kuid kõikidel on olnud juuste ja soengude vastu suur kirg ja huvi, hea käsi lihtsalt. 

Salongis on alati olnud üliarmas meeleolu.

 

Seda juhtub tõesti ehk sajandis kord!!!

Seda juhtub tõesti sajandis kord!!!

Sellepärast pange oma märkmikutesse kirja juba 19. august kell 18 ,  Kastani 1, Tartu. Siis seal toimub Greman Gholami õpilaste kontsert.

Ja mina kavatsen siis seal laulda end iseendale superstariks!!! Kord elus võin sedagi nalja lubada 😉 

----------------

Siiralt loodan, et seekord ei tule ootamatus ette ja superstariks saamine lükkub taas edasi... 

Lilleaias printsess rallib...

 ... ja ootab... õiget valikut

Käisime Haage aiandis. Esmakordselt. Lillilõhn ja linnulaul. Super hea ja tore teenindus. 

Saabasteta kass Bongo

 Bongol oskus oma kõrv keerata nagu Saabastega Kassil, kuid pole saapaid ja isegi kübaratki...

See võimas...

 ... ja äge tunne, mis tekkis Äratamismeditatsiooni ajal keskööl, üllatas mind end tõeliselt. Meditatsioon toimus maailma. Kestis vaid viis minutit... 

Mõtlesin annan oma   panuse rahulikult mõtlemata, kas saan minna või mida jälle kaela saan, kui lähen... Olid ajad, kui  ma kartsin ise olla  meditatsioonis kui sellises... Enam ei karta mõnda aega...

 On üks väga kindel asi, mida ei saa keegi ära keelata  ealeski - see on inimese hing. Südames äratundmine, et hea ja positiivne mõtlemine ja soovimine, ongi tegelikult tahan teha. 

Soovisin meditatsioonis inimkonnale headust ja valgust. Ka iseendale. 

Kurja ja hirmu on palju, kuid headust vaja rohkem ja see kestab... Usun, olen alati uskunud, et headusel ja armastusel püsibki elu maailmas. Nii lihtne ju. 

Ma teadsin, et seda saaks jagada... Ei jaganud siiski. Kuid olen mõistnud, et on üritusi ja asju, mis peaks igaüks ise  üles leidma. Kui üks või teine asi peab tulema/jõudma inimese juurde, siis ka tuleb/jõuabki varem või hiljem. Täpselt õigel. Tuleb vaid südamega näha, silmad võivad petta!!!

Pühapäev iseendaga

Pühapäev iseendaga iseendale. Sest minu pere olen mina ise.  On hetki, kus ma ei taha sellele tõele mõeldagi. On kuidagi valus. On hetki, kus armastan seda tõdemus.

Sest olen siiski ´harjunud iseendaga olema. Olen täpselt niipalju vaba ja õnnelik, kui ma parajasti luban seda. 

Täna sõin  pannkooke. On ju pühapäev. 

Magasin pisut kauem. Läksin  öösel magama. Lihtsalt vaatasin aknast suveöist taevast. Huvirav, eelnevatel päevadel polnud mul juunivalguse tunne. Kella kahe ajal öösel taevast vaadates tuli see tunne. Suveöö valge ja valgust täis...  Kuigi pilves veidi... Igatsesin olla paljajalu õues selle ´taeva ´all...

Täna pole miskit tarka teinudki... Molutasin niisama. Mõtlesin elu üle järele. Või on  see just tark tegevus... Usun küll.

Hoidsin arvutist eemale. Vähe tüdimus vahel ka sotsiaalmeediast..., Kas see on ikka see päris elu... 

Mul ikka päris elu sõltuvus!!!

Soovin siiski reaalselt ja päriselt elada. 

Ei facebook ega google ei saa minu tundeid ega näoilmeid päriselt teata...

Mind painab juba lapsest küsimus,  miks sageli öeldakse, et on oma elu kellelgi...  ning siis paludakse mõista nagu ma ei saaks sellest aru... Ennem oli veel tunne, et paludakse mul oma elu ootele panna, kui saadakse minuga toimetada...Tuhat tänu neile , kes on suutnud mind sedasi tundma panna. Siiralt. See on kasvatanud ja kasvatab siiani  minu iseolemist ja omaenda eluga toime tulemist.  

Suurepäraselt saan aru, et igalühel on oma elu ja tee, millel käia. 

Ka minul. 

Ja elud ja teed vahel ristuvad, on samuti meie endi valik... Siin ei saa kellelegi , samuti iseendale mitte midagi ette heita. Kuid tuleb hästi oma elu elada  ning olla rahul ja iseendas kohal,  ka siis, kui ei leia justkui väljapääsu kurat teab millest... Alati leidub kuskil lootust ja väljapääs... 

Seda mõtlesin ka täna...

Tulin taas hästi elu ja iseolemisega toime. Mis sest ehk mõni asi tegematavõi toimetus toimetamata või mõte mõtlemata... Aga taas möödub mõnus päev mu omaenda elus.

Lahe päikeseprillidega laupäev

 Taas möödub, saab varsti otsa lahe päev. 

Oli paar kohtumist. Ka uute inimestega, keda nägin esimest korda. Mõnega olen ennem juba kohtunud... Siiski armas on teada nüüd, et Meistriklassides osalemine ei piirdunud tarkuse omandamisega, aga võib ka hakata juurde looma toredaid kohtumisi juurde.   Täna oli esimene neist. Loodan, et neid tuleb veel ja veel. Vahel vaja vaid mõnd väikest asja - näiteks nagu päikeseprillid - saada enda kätte hoiule saada, et edasi tuleks tore kohtumine ..

Veel kohtusin isikliku abistaja kandidaadiga . Uuel nädalal loodetavasti tuleb meil proovipäev. Aga kindlasti on mulle  veel vaja kedagi isiklikuks abistajaks. Et suvest saaks nauditav suvi mullegi. 

Linnas minnes ütlesin poolnaljaga, et enne ei tule ma koju tagasi, kui ostan viimaks ometigi endale ka uued päikeseprillid. Leidsin sobivad ja ostsingi. Olen uhke enda üle ja tänulik võimaluste üle, mis elus on.

Algaski uus päev. Pühapäev.

Laulutund täna

 

Näitus Rannu Rahvamajja

 ... tuleb minult  27. juunil.

See esimene info. Varsti täpsemalt, avamisestki.

----

Suvi mul näitusi täis.... 

Head jaanikuud ja hoidke igatsusigi

 Täna juba 1. juuni😊

Uskumatu kuidagi. Alles oli see ja see aeg... MMHHMM, kui tihti mõeldakse, kuhu kiiresti kadus aeg, kuid ei mõelda, kui kiiresti tormab tulevik, homme päev ligi ja kaob sama kiiresti... 

Facebook meenutas, et juba 8 aastat unistasin Hispaaniast...Nüüd küsin endalt, mis on takistanud mind laia maailma minemast...   Iga aasta tahan nagu kuhugile minna, kuid... Ehk ongi see, et nagu tahaks, kuid siis nagu ei julge edasi nagust minna...

Seda mõtlemist saab koheselt muuta. Parandada.

Eile tegin mitu tundi juhatuse tööd... Siis vaatasin aknast välja. Sirelipõõsad. Tuli igatsus sirelilõhna järele... Teadsin, et mina koheselt õue ei saa minna... Aga ´Victoria läks varsti koeraga välja. Palusin tal igatsus tuppa tuua...

Päev oligi hetkega särav ja õnnelik. Sirelides aga õnne õit ei leidnud. Tundsin end siiski hästi. Muredest vaba ja puhanudki. Nii vähe on vaja vahel. Vähe võib kasvada väga suureks vajalikuks tundeks.

Täna mõeldakse rohkem lastele... Usun, et lapsedki vajavad tihti väga head väikest asja, et tunta enda väärtust lapsena. Mul on kurb teada, mis praegu laste ja noorte maailmades toimub... Miski on viltu. Juba multikad ja kõik nutimaailmas elamine... Spetsialistid muretsevad ja soovivad parimat. See on väga ok. Aga minu meelesr -. eeee, kuidas öelda, et kedagi ei riivaks - möll laste ümber on tegelikult kaotanud laste pisi igatsused, mis teevadki 'turvatunde, et elu on ilus elada ja armastust tulvil.  Laps vajab ema, isa, kodu... kus saab olla tema ise...

Hoidkem seega igas praeguses hetkes võimalus igatsus ellu viia. See loob häid tundeid.