Esmaspäev, aprill 26, 2021

Taevas sai selgem

 Kevade toimetused. Akna pesu. Kardinate vahetus.  
Kardinad võtsin kapist. On küll vanad kardinad, kuid uutmoodi akende ees. Seega mõjuvad nagu uude kardinatena. Ma ütlen taaskord, et ei ole vaja koguaeg uusi asju osta. On vaja loovust ja osavaid käsi, et teha vanast asjast uus 😊 Osavatest jalgadest on akende juures vähe kasu... 😋

Pärast aknapesu tundub alati mulle, et taevas sai selgem. Puhtam. Sinisem.
Täna on taevas ühtlane hall, kuid puhtam näib siiski. 

Ja ei mingeid keemilisi pesuvahendeid pole mu kodus. Põhimõtteliselt. Kasutan, kas äädikat pluss soodat, või looduslikke vahendeid. Seda pidevalt. 

Pühapäev, aprill 25, 2021

Särav hinge elu...

 ... võiks olla igaühe siht ja eesmärk.
Olla mina ise.
Oma hingega.
Oma oskusega ümbritsevat näha ja kuulda, tajuda.

Mõtleme materiaalse särale. Mida rohkem särab, seda rohkem kujutame ette, et on õnn tulnud õuele. 

Unustame hinge... 
Siiski hoolime iseendast vägagi. Kui on halb olla, otsime abi näiteks psühholoogidelt.

Minuni jõuab järjest raamatuid ja lood jne, mis jutustavad natuke harjumatust, mis me ümber hetkest hetke. Kõrgemast minast. Universumist. Inglitest. Jumalast. Ja nii edasi. 

Eile tabasin end mõttelt keeruline psühholoogia  on alus mõistmaks universumi seadusi ja reegleid.  Psühhodraamaski on olnud palju asju, mida õpetab muide "365 päevaga sensitiiviks". Ainult teiste sõnadega. Kuidagi lihtsamaltki. 
Hiljuti lugesin Anastasiat. Ta  õpetas oma võimeid tähele panema. 

Eile pani tõsiselt mõtlema mind üks väga harjutud asi endas. Mu  pidev paljajalu olemine. Paljajalu olemine on vajalik energiale, enda energia maandamsele. Olen peaaaegu terve elu iga päev olnud paljajalu... Võib - olla siit tulebki minu energia! Ja suvel saab otsene kontakt Maaga. Paljajalu aiamaal. Kuigi  paljajalu olemine on mu tegutsemiseks ka vajalik. Aga see kõik seletab mulle nii mõndagi, mis on olnud siiani mulle pisi küsimärk...

Tundeid saab palju - palju sügavamalt tunnetada. 
Julgesti saab oma hinge elu särama. 

Reede, aprill 23, 2021

Infolehes Tartumaa lugu


Motiveerime aprllikuu valla infolehes osavõtma Tartumaa loometalgudest, räägin samas vestlusõhtu tegemistes ja unistuses. (Täna võin veendunult öelda, et vestlusõhtu ettevalmistused edenevad tasa ja targu, kuid hästi....)
Minu teada on looke teistes kov lehtedeski...

Loometalgude motiveeriva loo leiate siit linki alt

 https://www.kastre.ee/documents/18139828/29869104/meie_kastre_aprill_2021_valmis.pdf/fbd49a81-a8a2-4e8d-b8db-b79054accc94

Tõsi, kirjutasin mõni aeg tagasi, märtsis, kogu loo ise, kuid küllap reklaam talgoudele on nõnna paremgi. Olin selle kirjatöö juba jõudnud ära unustada... Hea tunne on ikkagi olla vajalik enda tulnuka moodi. 
Minu/meie - kirjutasime ja lihvisime lugu Maarja ja Kaidiga - tuli selline:
"
Loometalgutele unistust ellu viima

 Olen teostamas ühte hullumeelset unistust. Nimelt soovin korraldada (loodetavasti suve teisel poolel) stand-up stiilis vestlusõhtu „Eriti Eriline EraElu”.

Unistus sai tõsisema alguse Tartumaa loometalgutel oktoobris 2020. Vestlusõhtuga soovin inspireerida inimesi elama oma elu ilma takistusteta – ma arvan, et inimesed loovad endale ise takistusi ja suudavad neid ka ise loovalt ületada.

Seisan selle eest, et toetada erivajadustega inimesi teel iseseisva, ligipääsetava, täisväärtusliku elu poole. Soovin, et nad julgeksid unistada ja oma unistusi teostada. Võime küll koos mõelda, aga julgus unistada ja see ellu viia tuleb ikkagi igaühe enda seest.

Vestlusõhtutel jagan inspiratsiooniks oma elukogemust natuke üle võlli. Usun, et läbi naeru saab rääkida väga tõsistest asjadest ja läbi ühe elukogemuse saame rääkida elust endast. Vestlusõhtute läbi soovin ulatada nii käe (või jala), kui südame neile, kes veel kahtlevad võrdväärse elu võimalikkuses. Minu arvates võrdväärne elu tähendabki seda, et igaüks sooviks ja saaks oma elu rahuldust pakkuvalt ja õnnelikult elada ning olla lihtsalt üks kõigi teiste seas.

Loometalgute juurde jõudsin juba 2019. a. sügisel Võrumaal, kus osalesime Kuldvõtmekese meeskonnaga. Järgmistel ehk IV Vunki mano! loometalgutel võitsime Heaolu eripreemia. Loogiline jätk oli minna Tartumaa loometalgutele, kuna olen ise pärit Kastre vallast Tartumaalt.

Praeguseks on Kuldvõtmekese meeskond kahanenud 2-liikmeliseks, aga ma ei ole pettunud. Ehk ongi see omamoodi positiivne. Peaeesmärk on luua korralik Kuldvõtmekese fond, mille kaudu pakkuda eelkõige vaimset ja hingelist tuge ning julget inspiratsiooni kõigile, kes seda vajavad.

Loometalgud on näidanud, et oleme kõik millegi loojad, olgu meil siis erivajadus või mitte. Sellepärast tunnengi ma ennast teiste loojate seas superhästi ja ma loodan, et ka teised tunnevad sama.

Kohtume Kõrvekülas 1.-2. oktoobril 2021 ja armastame ikka oma unistusi teoks teha!"


Usun, et need mõtted sobivad siia, minu blogi  suurepäraselt. 
Vahel hea endalegi meenutada, miks mida teen.

Kolmapäev, aprill 21, 2021

Asine päev

 Neil päevil sai tegeletud oma MTÜ TM Loovusegagi natuke rohkem ja hoogsamalt. Majandusaruannegi sai esitatud. Aitäh ikka ja alati raamatupidaja Leale SK Kontorist väga meeldiva koostöö eest😊 TM Loovus on väike mtü, laialt ei tuntagi, kuid see tuntus pole olnud eesmärk. Loovus annab ennekõige loojates, meist kiirgab see loovalt jõudumööda laiali.
MTÜ sai meil 7. aprillil juba 15 aastaseks. Esialgu nimi LEEPÜ. Usun, et teisel ristimisel sai MTÜ väga õige nime - TM Loovus -  ja teeraja.  Usun, et pisike pidu saab olema augustis, kui sai LEEPÜ ilusti ametlikult vormistatud. 7. aprillil 2006 asutasime MTÜ LEEPÜ käies Saaremaal, Sõrve Säärel. 

Käisin täna õueski. Aiamaal. Ega ma seal eriti midagi ei teinud. Aiamaanaaber andis kannikesi juurde. Mõtlesime, kuidas mida külvata ja istutada.

Esmaspäev, aprill 19, 2021

Pansonaat või hooldekodu, aga see pole kodu...

 Käisin ühes Südamekodus. Lõuna-Eestis.

Mammale rõõmu viimas. 
Püüdsin vähemasti rõõmustada.
Teadsin,  et see ei ole see.
Soovin ju kogu hingest palju rohkem anda...

Ise olen väga kurb, kui  mõtlen, milline saatus võib tabata inimest, kes on olnud elus olemas teistele päevast päeva ning nüüd hoiab pisaraid tagasi, et teda ei ole kellelegi vaja...
Selline saatus võib tabata igaüht,  pole vahet, kes oled olnud, rikas või vaene, milline karjäär on olnud...

Ja see inimeste grupp on nagu unustatud...  Hoolitakse vaid baasvajadustest hooldekodudes, oleme ausad. Ma tean ju, mis elu-olu on hooldekodus. Aasta on päris  pikk aeg, et mõndagi meelde jätta ja kogeda. Sellest möödub õigepea 22 aastat, kui suutsin sealt siiski jalga lasta...Olin noor. Vaimne ja hingeline pool soovisid veel jaksata elada - see oli minu õnn. Ma ei mõelnud, ei suutnud  mõelda, et tahan oma hauale lilleõit viia... Või oli seegi  hea vajalik, et lukustasin siis ise ennast hooldekodu - sellest olen palju palju kirjutanud...

Kuid, kui tuleb see hetk ükskord, et olen vabalt valmis oma hauale lilleõie viima, kas siis saan rahulikult surra öeldes aitäh elule.... Kodus. Oma inimeste keskel. Loodan, et mõni inimene ikka on mu kõrval... ja kui polegi, siis naeratan iseendale... viimast korda... siin maailmas...  Kas siis saan öelda, et valin surma, sest et ma ei jaksa enam - minu elu vajab säravat punkti, mitte mingit kaitsesüsti, mis pikendab vaid minu ja teiste piinu, südamnepiinu ning noorte ressursse vähendada jõudmaks mõistmiseni, mis on väärikas surm... Vähendada ütlesin ma sellepärast, et egas ei suudeta mõelda, et kord on kõikidel ees see aeg, kui igatseme vaid viimaseid päevi lähedaste südamesoojust..

Südamekoju sisenedes tungis mu ninna tuttav lõhn, mis ei saanud ega saagi mulle kodulõhnaks... Kõik ilus ja kena. Ei saa öelda paha sõna. Kuid... 
Mul hea meel, et seal toimub võimlemine ja massaaž. 
Aedki kaunis.
Toas telergi. 
Kuid... 

Äratulemishetk oli nukker. Täpselt nagu omal ajal ütles mamma mulle, ütlesin mina nüüd mammale, et ma ei saa kauemaks jääda... 
Tean, mida ta tundis.
Tean, kuidas ta lootis...

Mind ootas kodu. 
Mind ootas oma elu.
Veel. 
Õnnekski vast.  

Ja saan olla tänulik mammalegi kui kindlasti ka iseendale, et mul on olemas palju.

Laupäev, aprill 17, 2021

Liblikaid mitmevärvilisi aiamaal...

...  lendlesid palju😉😊

Minul tuleb suvi nüüd hästi särav ja põnev, mitmekesine. Liblikate ennustused lubavad seda. 
Hea, et lapsemeelne uskumine on alles kevadest kevadesse, et esimese liblika nägemine tõotab, milline suvi tuleb. Täna nägin mitmevärvilisi - valgeid, kollaseid, kirjusid liblikaid peaaegu üheaegselt järjest. 

Aiamaa sai peaaegu korda. Ilusaks. Kaevatud. Rehitud. 
Mõned sillad õitsevad. Tulbid kasvatavad lehti... 
Nüüd istutada... 

Ootan soojemaid päevi, kui saan juba isegi paljajalu mullas olla. 

Elu on kummaline ja imeline!
Alles see oli, kui arvasin,  et ehk loobun aiamaast, et ma ei saa ehk hakkama... Nüüd hetkel on seis selline, et sain nagu lilleaia - maa juurde... Igatahes mul on hea meel, et ei kuulanud mõistust, vaid kuulasin taaskord oma südamehäält. 
Ei andnud alla.
Ei loobunud.
Olen mina ise edasi. 


Minu Aiatibi seisab ja valvab vapralt tänagi nagu eelmise aasta juunis jäi valvama 💖

Elu on säravalt ilus.
Kõigele vaatamata. Ja üleüldse ei pea pidevalt rõhutama ilusa elu taha "kõigele vaatamata", juba see rõhutamine on negatiivse alatooniga. 

ELU ON LIHTSALT IMELINE JA ILUS!

Selle eest tasub olla tänulik!
Tasub elada!






Olime naistega aiamaal paar - kolm tundi. Siis tulime sööma. Kõhud tühjad. Kehas surises mõnus väsimus. Minulgi. Kuigi ma ei teinud midagi peale tööde juhendamise ja liblikate vaatamise 😜 Hinges rahulolu. 💖 
Sõime kõhud praekartuleid kõhud täis. Jälle mõnus väsimus ja hädake, et kõhud väga täis. 
Koguaeg üks hädakene!! Miks nii... See küsimus ajab mind alati itsitama. Häda on see, et vastust ei tea 😂

Reede, aprill 16, 2021

 On olnud väga põnevad päevad, kus olen otsinud ja püüdnud leida iseenda usaldust. Ma olen arvanud, et suudan end usaldada... Tundub siiski, et  palju usaldust on veel vaja õppida. Kogeda. Omast hääles. Omas hingamiseski. 
Ma ei ole kunagi mõelnudki, et hingamisekski tuleb aega võtta.
Nüüd mõtlen.
Jälgin iseenda hingamist.
Püüan mitte rabeleda hingamisel. Olen aru saanud, et olen alati kiiresti hinganud. Ka rääkimisel. Endale arusaamata olen olnud stressis. Valesti hingamine võib isegi depressiooni... See, kui sügavamalt mõelda, on väga loogiline. Me teame, et hingamine võib rohkem kõneleda, kui sõnad. Seda nimetakse rohkem küll ehk kehakeeleks, mida tähele paneme. 
Oi, mulle meeldib oma häälega töötada.
Enda hingamist õigemaks seda. Või ikkagi õigeks. Nii palju kui võimalik on. Arvan, et sel pole ka piiranguid ees. Kõik endast kinni, kui ei suuda uskuda, et saab lahti teha see kinnist idee. Kõik algab sellest, kui avatud iseendale olen.
Kui palju end usaldan. 
Või kui palju kuulan ümberringi olevaid inimesi. Ja  kuulan seda, mida ei sooviks kuulata, et ma ei saa ega tohi, millega lepi või unusta ära... 
Elu sees ei ole keegi minule hingamist nii õpetanud nagu kahe tunniga German. 
On öeldud, et hingan valesti. Selle tõttu ka mu hääldust halb. Defektiga. Kuid mitte keegi ei ole öelnud, kuidas on see päris õige hingamine. (Joogasse pole ma veel jõudnud, kuigi olen palju mõelnud proovima minna - võib-olla joogas õpetatakse selliselt hingama...)   On öeldud, et väikest kopsumahtu suurendada - kuid kuidas... Ja kopsumahuga otseselt praegu ei tegelegi praegu... Olen hakanud tunnetama - tajuma, kuidas mu kogu olemus seestpoolt täitub õhuga, ja siis lasen hingates aegamööda välja õhu - KUID sel hetkel  on vabadus minu sees ja ümber.
Hästi hea rahustav tunne. ´
Usaldus tuleb juurde. Iseenda usaldus. 

Mina pean igas asjas hakkama järjest rohkem ennast usaldama. Täpselt nagu hingamisel. Mitte keegi ei saa mu eest hingata! Ja veel õieti hingata! See ju selgemast selgem. 
Hannagi ütles eile, et ma pean end rohkem usaldama. Siis saan kõik, mis soovin, igatsen ja vajan. Tal on tõsi taga. Mõnes asjas ja küsimuses olen ikka väga kõhklev... Tean seda vägagi hästi. Kuigi püüan hoolega varjata... 
Aga ma jõuan veel rohkem õppida end usaldama.💖


Kolmapäev, aprill 14, 2021

NB!!! Pakkide PETTUS teadetega

 Sain email:

Teie pakk EE8004ON41006LV mille saime 08/04/2021, tagastatakse saatjale.


Teie pakki ei saanud vale tarneaadressi tõttu kohale toimetada. Pange tähele, et võite külastada meie veebisaiti ja sisestada oma õige aadressi üksikasjad. Pakk toimetatakse kätte 48 tunni jooksul.


Ma polnud ühtki paki teadet saanud lähima viimase kuu jooksul . Ma ei telli kuskilt ka midagi tavaliselt. Väga harva tellin. Ise saadan oma  raamatuid, viimasel ajal harva.

Tundus kahtlane asi.

Uurisin.

PETTUS.

Isegi Omniva lehel on hoiatus.


Olge ettevaatlikud.


 
 

Naiselik ilus elu

 

Võtsin aega fotosessiooniks. Eile paluti minult pilt maalimisel. Kuna täna oli täitsa vaba aega, siis oli mõnus veidikene iseendaga tegeleda. Sai meiki vähe teha  üle mitme aja.
Riidekapist tuulatud. Otsitud, mida esmakordselt selga panna. Talve jooksul niisuguseid uusi riideid, mida ei ole veel proovinudki selga,  kogunenud päris palju. 

Kodu - fotosessiooniks ettevalmistus, enda nii öeldud kaubanduslikuks tegemine kestis paar kolm tundi. Oli mõnus. Oli lõbus. Oli naiselik hetk.
Fotosessioon ise kestis kõigest kümme minutit. Minu meelest pildid õnnestusid hästi ja koheselt.

Lõpuks vaatasin aknast välja. Tuli igatsus heinamaal olla... Siis jäi silma aknalaual munakarbis kasvav heinamaa. Võtsin sülle. Miks ei võiks heinamaa hoopis minu peal olla...!!! Seda enam, et maailm on tagurpidi praegu nagu...
Muruseelik sobib ka mulle!!!
On kevad!!!



Elu on ilus. Ilu ja headust peab lihtsalt endas hoidma. Iseennast usaldama. Elu usaldama. Ka murerohkel ajalgi...


Esmaspäev, aprill 12, 2021

Pühapäev, aprill 11, 2021

Esimest korda elus laulu - HÄÄLE - tunnis ehk OK päev

Käisin  German Gholami Torres-Pardo tunnis. Soovin oma häält natukene lihvita paremaks. Mõte tuli konkreetselt vestlusõhtu raames, kuigi unistasin veidi ennemgi, et võiks oma hääle ja hääldusega tööd teha.  

Tean ju German  esimesest näituse saadik, see on 2009 aastast. 

Aga kartsin.
Profina laulma ei hakka ma iial. 
Miks tükin siis kõikjale, kuhu mind poleks nagu vaja...
Kuid mingi uss näris hinges. Nüüd  kui on päevakorras vestlusõhtu tegemine, siis hakkas see uss tugevamini närima - mine ja proovi, kaotada ei ole ju midagi. Võida võib olla  küll.

Täna õpetas German hingama ja natuke hääleharjutusi. Klaveri saatel. Vot,  see oli minu jaoks päris uut. 
Mine tea, ehk laulan ka vestlusõhtul...

Vähemasti saan harjutada õieti rahulikult hingama. 
Seda vaja iga päevases eluski, mitte vaid laval

Hetkel põselihased on väsinud mõnusasti. 
Oli ülilahe poolteist tund. 

Täna 13 aastat ütles mu papa viimane sõna OK... 
Käisin  surnuaiaas. Süütasin küünla.

Oli OK päev.

Head lemmikloomade päeva!!!

 


 Vaatasin taaskord pilvi. 
Nii kaua kui mäletan end, olen ikka pilvi ja taeva vaadanud. 
Herked, mil saab kuhugile siit ära mõelda. 
Täna muutus taevas väga kiiresti. Pilvedki muutusid ja liikusid kiiresti. Praegu, õhtul on taevas selge. Vist tund juba... 

Alustasin uut maali. Püüan lõuendile panna taevast, mida jäädvustasin mällu Tartu sõites Räpina maanteel... Taevas ja maa oli nagu tagurpidi...     Kõrgemal heledam roosa - punase varjundiga, linna kohal must... See ilus ebatavaline loodusepilt kestis vaid paar kolm minutit. Siis haitus...     Oli jälle  tavaline õhtutaevas.

Mõni aeg mõtlesin loobuda aiamaast, väga kurval meelel... Oleksin oma õunapuu jne andnud tehtavasse nö kasuaeda päris kaugele... Lõi nagu mingi põnnamine sisse, kes taas aitab jne. Täna hommikul sain väikese toetava peapesu, mida vajasingi. Otsustasin naeratades siiski veel aiamaalapi alles jätta - see olen mina ju. Mina, kes ei anna naljalt alla. Ei loobu kergesti. Mina, kes on õnnelik jalad mullas. Ja oma taimed, õunapuugi annavad energiat. Kujutan juba, kui õnnelik olen, siis kui näen esimest õunapabulat õunapuul. Usun, see on midagi väga erilist. 
Kui tulebki aia ümberkolimine x hetk, siis loodetavasti omaenda uute aeda. Lootma peab alati! Ja siia ma kindlasti ei soovi jääda... Ma nõnna noor ka alles, küll jõuan elus ükskord veel elukohta vahetada. Sellest olen unistatud rohkelt, kuid praegu unistan meeletult suurelt. 

Kuigi Eesti elu tundub  ümberringi järjest enam kaoses, kuid millegipärast ma ei karta... Mõnikord on kõhe küll, kui julm ja nahaalne võib olla üks maailm... Siis jälle tuleb iseendale meelde, et mina ise saan muuta maailma paremaks ja armastavamaks. Minu sees algab valgus, armastus ja sära... 
Mina ise soovingi muutuda paremaks, vabamaks ja jääda seesmiselt terveks. Rohkem ei suudagi osata soovida mitte üks inimene vast. Peab selle tõe lihtsalt tabama. Siis tabatud ime, milles lähebki hing kergeks.
Ära soovi kellelegi seda, mida endale ei soovi. Ehk, soovi kõikidele seda, mida endale soovid. Armastust ja valgust. 

Ma vahel ei usu ise , et kergel meelel nii kirjutan ja mõtlen avalikult. Küllap olen selliselt mõelnud, rääkinud ja kirjutanud eluaeg, kuid pisut teisel viisil... Näib, et olen üha rohkem omas mullis, nii öelda...
Täna pole eile. 
Homme pole täna.
Elu muutub iga minutki.
Mina olen seda ammuilma mõistnud. Muutub iseendas.

Reede, aprill 09, 2021

 Tuul. Tugev tuul.

Akna taga.

Kuidagi hästi rahustav on seekord suur tuul. Tavaliselt mulle selline  hall tormine ilm... Hetkel meeldib. 

Ühes asjas - LOODUSES on kõik inimesed võrdsed ja jõuetud. Kui torm tahab tulla , siis torm tulebki. Tee, mis iganes. Päästa , mis päästad - aga torm möllab. Õhuvoole ja rõhke teame, kuid mina usun siiski, et miks  tuul või ilmastiku nähtus olemas on , seda vaevu oskame teada...

Vahel mõtlen mõnel ajal, et elekter võiks kas või nädalaks üldse kaduda... Arvan, et see shokk võiks inimestel kokkuhoidmise tunnet taas tagasi tuua... Sest inimlik tunne. See kõige vajalikum tunne, milles on armastus ja teineteise mõistmine ei tohiks maailmas kaduda. See oht on olemas... 

Lähen maalima nüüd.Panen  oma tunded värvidesse.    

 Horoskoop lubas mulle täna minna unistuste maale . Eile hoiatas mind sõprade valiku eest... 

Mingid tähendused tulevad igalt poolt minule. Olen neid märkanud millegipärast mõnda aega päris tihti. Vanasti nägin, kuid ei mõelnud edasi st unustasin nagu sealsamas... 

Keegi ei hoolitse sinu / minu õnneliku olemise, seda teeme ise. Igaüks endale ise. 

Täna hommik tuletas seda meelde. Jälle. 

Neljapäev, aprill 08, 2021

Vana, minu vana

 Täna 43 aastat tagasi suri minu vana. 

Mina sain siis suureks. 

Õues oli lumetorm pakasega.
Oli tavaline hommik. Istusin söögilaua taga. Minul oli meeletu naermistuju. Naerma ajas vana küsimus, kus mu hambad on... Hambaproteesid olid tugitooli all... See ajas mind naerma.

Vanaema nägi viimasena mind. Läks teisse tuppa pissile ja ...  

Mul on kohutavalt suur tänu tunne, et minul oli 11 aastat võimalus kasvada nii toreda ja toetava  vana käe all. 
Vana valvab mind siiani. Tean seda läbi unenägudegi.  
Usun unenägusid eluaeg. Nüüd juba palju aastaid jälgin omi unenägusid. Tean, et on öid, kus rändan ringi, mitte isegi maailma peal, vaid kuskil mujal... See vahel hirmutab. Uskumatu mõelda. Tihti ärgates ei soovi mäletada und või hoopis ärakäimisi... 
Vana on öelnud unenätgude kaudu kõik need 43 aastat, et ole õnnelik ja usalda end, kui tuleb uut. Ma ei julgenud kaua aega, ikka aastaid unenäo tähendust uurida. Pidevalt sarnane uni. Nagu kordus vaatamine. Ja mitte ilus ja hea rahulik uni.
Vanaema õpetaski mind iseend usaldama. Saan sellest aru alles praegu. Mis see muud oli kui mitte enda usalduse õppimine, kui vihmas istudes pidin vastutama, et ma ei jää haigeks... Nõusid pestes ei lõhu end... Koolitükke tegin enda jaoks...
Ja olen õnnelik. See ei ole valetamine endale. Ma ei suuda ealeski iseendale valetada. 
Mäletan, kuidas süüdistasin end vana haigusest. Olin laps. Mäletan, kuidas me lauatelefon pidi olema öösiti jalaulatuses, et vanale abi kutsuda, kui tal paha oli... Küla peal oli kaks kolm telefoni. Mängisin ka telefoniga vahel, kuid mitte siis... Mõnest kokkuleppest teadsime vanaga kahekesi, mida teha, kui... Usun siiani, et keegi teine ei teadnud tõesti neist. 
Ja nüüd surutakse süü tunnet lihtsalt kallitele peale, et nende tõttu on kallis inimene haige või võib jääda koroonasse... Süüd saab pagana hästi võimendada. Mul on paha tunne eluaeg olnud, kui näen/kuulen, kui kellelgi halb olla. See on inimlik. Praegu mängitakse osavalt inimtunnetega. Kõik nagu peaks jääma kinni süüsse ja siis hakkama üksteist vihkama. Mulle see vastuvõetamatu. 
Ise ei hoia enam enda sees süüd. Usun ja loodan, et vana teab, et andsin väiksena talle parema. 

Täna on mul hea meel, et vanaemad ja papa surid lähedaste ligidal. Et nad polnud üksi ... Kuigi papa oli haiglas...Et nad ei pidanud kuude kaupa üksinda olema... nagu praegusel ajal...

Nüüd ütleb naabripoiss mulle "vana". Üle nädala. Soe äratundmisrõõm on.
Soovin olla oma väikestele inimestele sama soe ja armastav vana või ka mamma nagu on olnud mulle minu vana või/ja mamma. 

Momendil on küll tunne, et jälle pean võitlema hakkama laste pärast. Ja kodugi eestki. Julmuseks pole vaja muud kui lapse jooksmist ja  öeldakse, et oledki kodust ilma. Just selline seis on mul oma maja juhatusega. Tuleb nagu välja, et mul ei tohikski ükski laps, kes jookseb või jonnib jne külas käia, sest koguaeg trampimine häirib naabreid. Selle eest tuleks korter sundvõõrandada. Eks, see suurim kuritegevus, et laps on laps, ja pole 24/7 telefoni nohik.. Appike, kui kaugele võib minna... Iga asjaga võib tekitada raev.... Kui lühike on inimeste mälu, kui oldi ise laps või noor ema, kelle laps samuti jooksis ja jonnis... - ei mäletata... 
Või kus tuleb selline raev... 
Kui armastad lapsi, süüdi... Kui ei armasta,  süüdi... Kui elad, süüdi... Kui sured, süüdi... 
See teiste arvates nii. 
Mina usaldan iseend.
Ma armastan nii palju kui jaksan. Elu ja surma, vanu ja noori, kalleid ja lihtsalt inimesi, keda ma ei tunnegi, ka vihavaenlasi, kui peaks neid mul olema.    Mina ei jaksa raevu külvata. Kuigi mõni moment nõuab ausast armastust, mis ei saagi olla heleroosa või lilleline. Alla andmine tõstes naeratades käed. 
Tegelikult eilne moment pani mind tõsiselt mõtlema taaskord uuele kodule, mida igatsen juba aastaid. Mul pole aimu ka, mis nippiga selle saan, kuid üht tean kindlalt, et hakkan püüdlema. Unistustel on komme täite minna... Inglid ja Jumal hoolitsevad ka selle eest. Ise aga peab kõige rohkem vaeva nägema. Usaldama end otsuse tegemisel. 
Kindlasti ma ei taha uut kodu suurlinna. 
Soovin kuhugile kaugemale, metsade ja järvede vahele...  Väikest - väikest maja...
Sest tajun üha selgemini, et siin elamine on mind ammendanud. See koht ei teeni enam. Jah, siin on olnud mu elu õnnelikum aeg, kui ka raskemgi aeg, mis muutis mind tugevamaks. Usun aga  , et parimad ja õnnelikumad ajad on  eeski. Igas ajas on oma õnn ja muregi.  Need käivad ikka käsikäes. Muretki saab võtta loovalt. Sõbrana. Lõppude lõpuks toob taas õnnetunde. Rahulolu. 
Hetkel püüan jooksmis - müra - probleemi heaga ja ametlikumalt lahendada. Ma ei oska teisiti. 

Vanalt ei saanud õpetust, kuidas olla halvem või kurjem ...  Vahel olen  mõelnud, et võiks osata natuke rohkem halvem olla, vastu karjuda.,.. Siis tuleb  mõistust jälle koju. Saan aru, et mina olen mina. Armastus on aus. Hea konkreetsusega saab probleeme lahendada. 

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Vana pani selle mu südamele. 

Mulle meenus, et mina ise olen ka lapsena kujutanud, et jookseen istudes punasel  väikesel taburetil.
 Jalad jooksis paigal seisul... ja tegid arvatavasti mürtse ka... Küllap oli omamoodi võimleminegi. 
Ka sõbra vanaemaga, kes hoidis mind tihti, suhtlesin jalaga lüües põmm  vastu põrandalt,  sest ta oli kurt.  See oli küll eriolukord, mis oli lubatud. Võnkedele pööras vanaema tähelepanu ja sai aru, et miskit. Edaspidi rääkisin otsa vaadates, ta luges mu suult. 
Elasime siis ka kortermajas.

Laps on laps igal ajal. 

Mul on kurb meel. 
Tean, et mu vana ütleks praegu : "Naerata ja maailm naeratab vastu."
Naeratan.

Teisipäev, aprill 06, 2021

Minu uus maal

Lõpetasin mõned tunnid tagasi. Tegin kuu.
Nimeks panin "Õrnuse vabadus"

 

Pühapäev, aprill 04, 2021

Armastust on rohkem kui elu!

 Tänase päeva kõige ilusam ja sügavam mõte: Armastust on rohkem kui elu!  Ütles mune värvides Kristi, 7 a. 

Olgu alati armastust rohkem kui elu - HEAD ÜLESTÕUSMISPÜHA!



Laupäev, aprill 03, 2021

Soovin VABALT surragi!!!

 Eile oli Suur Reede.
Täna on Vaikne Laupäev.

Mul on tunne, kui pean kord - üks hetk tuleb see hetk päris kindlasti - surema, siis soovin väärikalt surra. Nagu Jeesus Kristus... Ausalt, ma ei ole niimoodi ennem julgenud mõeldagi... Surra vabana ja iseendana ükskõik, kui valus on , kuid vapralt uskudes olen parima andnud... tulevikule...

Eile kuulasin Carmen Pritsoni südamest tulnud mõtteid hetke seisust Eestist. Facebookis. Värinad ihul kuulates. Pisarad. Carmen rääkis südamest südamesse. Ausalt. 
Väga palju rääkis Carmen nagu mina olen mõelnud. Minu loos ei ole olnud koroonat,õnneks.
Gripis, vähemasti nohus ja köhas,  olen küll olnud elus ikka paaril korral.  Olen aru saanud, et ega keegi täpselt ei teagi, mis vahe on kahel viirusel. Haige olen olnud tõesti vähe, kuigi mul on füüsilised puuded. Ei ole saanud ühtki vaktsiini elus. Nüüdki olen otsustanud mitte vaktsineerida. Kui ümberringi paljud - paljud on vaktsineeritud, siis nemad ohu soonist väljas. Ja need, kes otsustavad mitte teha, siis nad võtavad oma elu eest vastutuse teistmoodi. 
Jube on mõelda, kui edaspidi peaks jälle keegi teine otsustama apsakaga minu elu tervise saatuse nagu mu sünnihetkel... Siis ei olnud mul võimalustki ise otsustada, kuidas sünnin... Või nagu alati olen mõelnud ja öelnud, et minu sündi on olnud millegi pärast vaja. Usutavasti jäin ellu Jumala ime toel. Usutavasti teadsin oma elu ehk saatust ette, kuid unustasin... 
Kuidas suutsin õppida toime tulema ja veel jalgade abil, kui teooria kohaselt peaksin abitu invaliid... Täna tunnen, et olen  puudest üle kasvanud. Sellest olen  palju rääkinud ja kirjutanud. 

Taevas oli praegu silmapilguks süda pilvede vahel. 
Vaatasin korraks aknast välja.
Kell on 15.18.
Kirjutan seda postitust juba lõunast. Vaheaegadega rahulikult. Mõeldes. Koristades tuba. 

Praegu kuulan Suveniiri. Kunagi oli Suveniiri muusika mu eriline muusika. ´Tol ajal mu eakaaslased ei mõistnud mind... Mina kuulasin ja kuulasin... Paari laulu, mis mulle omal ajal hullupööra meeldisid, ei ole kuulnud ega üles leidnud .. Neil oli pagana sügava mõtteline text...
Laulan kaasa. Kõvasti ja valesti vist. Ma pean viisi. Tänu psühhodraamale usun seda. Kuid siiski arvan, et valesti. Aga mul lõbus. Rahustav.
Olen üksi. 

Nädal tagasi otsustasin, et olen facebookist võimalikult eemal . Blogi linke ei pane facebooki. Kes soovib mind jätkuvalt lugeda, see loeb  minu blogi niikuinii. Jah, võib - olla kaotan nii lugejaid. Mis siis... Mõtlesin juba ammu, et peaks nii tegema. Facebook ei saa olla maailmanaba või kogu elu. Tõeline sõprus on mujal. Südametes. Ja ma ei pane sõpru ja tuttavaid facebookis prügikasti st ei kustuta  nende vaadete pärast ainuüksi - mul endal hakkab siis paha - , siis on targem  ehk pisut distantsi hoida endal. Vähem facebookis ja üldse internetis olla. Sõbrad leiavad mind niikuinii üles. Ka vihavaenlased, kui mul üldse neid on, leiavad. Pahaseid sõpru on päris  mitmeid, kes on öelnud, et mina pole enam kallis või kogunisti pettunud minust, sest ma ei mõtle nii nagu nemad... Mis siis parata. See on nende valik. Võib - olla saabki see  aeg otsa, mis andsime üksteistele. Selle eest, mis antud mulle, olen tänulik. Aeg saab alati otsa. Igasugune aeg... Mulle tundub ka, et facebook on kõige lihtsam viis olemas olla. Keegi ikka sirvib ja loeb üle rea... 
Mul tõesti veidi   väsimus kaug - iseolemist. 
Ja isegi mitte koroona tõttu.
Tahan midagi päriselt. 
Ja rohkem päriselt.
Et mitte unustada, et olen päriselt olemas. 
Kas olen ekraani sees või ees, või tagagi, ikka olen iseolemisega palju üksi. See on lihtsalt nii.

Mõtlen ka hooldekodude elanikele. Neil võib väga kurb olla. Neil rohkemgi, kes ei suuda telefonigi enam kasutada... Ja kontoakti kallitega pole. Võib - olla tuntakse oma inimene käepigistuse järgi ´ära veel... Kuulsin, kuidas hooldekodus üks ema, kes üle 90 ,  kes igatseb sinililli veel korjama minna pojaga... Ei saa. Õues käimine ei ole ju keelatud, mu meelest.  Oleks ilus ja südant soojendav jalutuskäik, mis sest kui isegi emale jääks viimaseks... Võimalik, et saaks pikale eluteele väärikas lõpurada... 
Ma tean, kui olulised just viimane aeg siin maailmas lahkujale kui ka siia jäävale.... Et kõik saaks öeldud...

Mina soovin küll ükskord surra ni, et ei oleks ühtki takistust...
Kogu elu olen ületanud takistusi...  

Neljapäev, aprill 01, 2021

Kaks torti nädala jooksul tehtud

... kahele sünnipäevalapsele. 


Kaheks sünnipäevakl