Neljapäev, veebruar 28, 2019

Vajan siiski veel üht väga head isikliku abistajat... Rakkest ja muustki

Mõtlen praegu edasi - tagasi, kuid mõtlen, et püüan kedagi veel leida, kes on isikliku abistajana tööl olla igal ajal ja kõikjal,  kuhu mul on vaja minna juba tööasjus. Näituste tegeminegi on minu jaoks töö.
Ma EI saa alati sos - abistajat otsida ega leida, kui isiklik abistaja, kes ongi parajasti tööl ja kellega on kokkulepitud,kuid ometi ütlevad viimasel minutil ütlevad, et ei saa tulla tööle. Saan aru sellest siis, kui tervis ei ole hea või muud sellist. On asju, millest on arusaada raske - kuid eks igaühel on oma elu - olu... ja tööl käimine on samuti sügavalt isiklik.

Töökuulutusega tegelen pärast homsest.
Praegu tunnen, et ei jaksa enam midagi teha...

Homme olen siiski ilusti ja kenasti Rakkes. 
Jälle tuleb mulle appi Kristi.
Olen tõesti tänulik, et mu ellu on selline soe ja mõistev nagu Kristi! Kes lihtsalt jookseb alati appi...

Simunasse jääb ka näitus üles.
Sealgi oli täna pisike segadus. Mina teadsin, et seal on näitus kuu. Mary mõtles, et kaks kuud... Aga kuna sain uuemad maalid kätte, siis Rakke saabki teha täiesti uue näituse. Nii saab näitus ka Simuna rahvamajja. Kusjuures Simuna näitusesaal - kohvik muutub pühapäeval valimisjaoskonnaks. Seega kõik valima tulijad näevad ka mu maale. Seda juhtub küll elus arvatavasti harva!!!

Uute maalidega näituse kujundamine saab mullegi põnev...

Järjest rohkem usun, et inglid hoiavad. Või kui usud lollikindlalt, et kõik lähebki hästi, on see, mida peabki uskuma... Alla anda oleks kõige kergem, kuid see ei oleks minulik...

Kiirküsimus

Siiagi kiirküsimus ja soov. Kas keegi saab tulla homme minuga Rakkesse näitust tegema? (Lihtsalt ootamatus: auto, millega minna, ei sõita.) Kirjutage ja helistage mulle. Aitäh.

 Võin ka bussiga või rongiga minna, aga abistajat vajan ikkagi.

Kolmapäev, veebruar 27, 2019

See on üllatus (köögi)botaanikaaias

Aga mul on (vähemasti üks) uus isiklik abistasja olemas. Töökuulutuseta. Suurema peavaluta. Ta ise eile hilisõhtul küsis, kas ta sobiks ja kas saaks hakkama. Täna tuligi kokkulepitul ajal üle ukse esimest korda minu poole... ja uskuda või mitte, kuid leidsime hetkega selle arusaamise, mis minul ja isikliku abistaja vahel peab toimima hakkama.
Nansy on minu naabritüdruk kõrvalt korterist.
Elus juhtub tõesti imelikke häid üllatusi, mida ei oska uneski näha!
Nagu juba mõned tüdrukud ennegi on teinud, oli Nansy avalöök kohe vägagi töine. Pikemalt aega olin  mõelnud, et tahaks suurt koristust, kas või midagi muuta teisiti, taaskord kenamakski... Ette plaanimiseta sai köögist botaanikaaed ja nii edasi. WC ja dshusiruum sai säravama ilme. Tõesti värskem tunne.
Veel olen saanud osava tüdruku, kellele meeldib soenguid ja patse teha, meiki teha.
Usun, et koos on võimalik ka remondi jätkada ja täpselt nii nagu mina soovin... Ja teisigi asju. Ainult kuskil mujal käia ja möllada, Nansyga ma ei saa väga. Tal isiklik elu - olu ka. Aga noh , mujal rallida saan teistega loodetavasti.
Tänased pildid.



Kui möllatud saime  õhtul enne kümment lõppetasime, arvasime Nansyga mõlemad, et meil on ees põnev ja rõõmus aeg.

Mu kõne ei olnud ka probleem Nansyle.

Inimesed mu elus tulevad ja lähevad - seda muuta ei saa. Paljud jäävad alatiseks. Paljud tulevad korraks nagu mingit sõnumit tooma, et jääme siiski iseendaks ja leida vaid oma tee. Nii mulle kui ka neile endale.

Tuleb vaid uskuda ja looda.

Veel öeldi täna, et ehk teha mu näitust Elvas. Millalgi. Olen nõus sajaga. Sellele mõtele tuli inimene, keda olen elus näinud ainult korra. Ta käis ühel näitusel, ja siis jäigi mõtlema mu näitusest...
Jumalas armas!

Oli hullult lahe päev.

Teisipäev, veebruar 26, 2019

Elus juhtub igasugusi asju

Hommikul hakkasin neti minema, et lugeda armastuskirju üle nagu igal hommikul.
Interneti ei ole.
Tükk aega mõistatasin, milles asi...
Äkki läks pilk esiku.
Telia st interneti juhe ilusti seinast väljast kapil.
Tagasi stepsli panna ei  ulatanud. Kapp lai. Kapi kõrgus õige. Jalg lihtsalt ei ulatanud üle kappi pistikuni. (Sellele ei olnudki ma mõelnudki, et üks väikese kapi laius võib olla väikene takistus ise hakkama saamisel... !!!)

Hea, et telefon olemas on!!!
Sain abi paluda...

Paari tunni pärast tuligi Leho. 

Ja siis samal ajal helistas ka Silver, et kas ma ikka elan, miks mind netis (loe facebookis) pole pool päeva...

Tegelikult armas ju ka, kui mõni mees on pabinas, et mind ei ole netis!
Arvasin, et lühiajalist kadumist facebookist ei panda tähele...

Tõenäoliselt pagana kassid - kumb, ei oska öelda - jooksid kuidagi juhtme seinast välja.

Lõpp hea, kõik hea!

Ühe kogemuse võrra rikam. Elus juhtub ettearvamatuid asju...

Aga netita olemise aja sisustasin külmkapi koristamisele.

Esmaspäev, veebruar 25, 2019

Taaskord isikliku abistaja otsingul, aga enne mõtted

Taaskord olen isikliku abistaja otsingul. Suhteliselt äkiliselt. Praktiliselt üle öö. Lihtsalt elus tuleb ikka ootamatuid hetki ette, millega ei oskagi enne arvestada, kui ootamatu hetk käes on. Siis on üks kogemus juures ja pean ikka edasi minema.
Nii lihtne see elu - olu ongi!!!
Esma pilgul näib aga raske ja karmgi, kuid hakata mõtlema - egas ei ole aga küll. Peab asju niiviisi võtma ainult, et kõik, mis juhtub, juhtub millegi (hea) jaoks ning juhtunu eest tuleb tänulik olla. See viis ka natuke edasi. Õpetas tarkustki juurde. Kui osata sedasi mõelda.
Mul oli tegelikult paar (uut) tüdrukut...   Ütleme nii, et kõik ei saa olla minu inimesesd, seda esiteks. Sest super hea isiklik abistaja peab harjuma ka sellega, et usaldan teda nagu iseend või siiski üks gramm vähem. Ma ei saa teistviisi. Siis mu elu - olu läheb sassi või pöördub pea peale, kui isiklik abistaja teeb midagi tähtsat ise. Mina luban niigi tal üsna palju oma  loovust kasutada, kuid head isiklikud abistaja teab/tajub oma piire. Päris minu inimene  isikliku abistajana hakkab üsna kiiresti koos minuga nö hingama... ja siiski säilib kindlasti kaks ise hingamist. Muidu ei saa ka. See on arusaamine, mis mul tulnud aastatega.
Usun, olnud ja praegused isiklikud abistajad saavad aru, suurepäraselt, mida mõtlen.
Teiseks, kõikidele ei sobi isikliku abistaja töö. Seda ei saa pahaks panna. See loomulik ja normaalne.
Kolmandaks, meil igalühel on isiklik elu, valikud ja otsused.
Ei ole ikka sedasi, et ei julgeda öelda, kui tahetakse töölt lahkuda. See pole ainult minu probleem. Olen kuulnud küll ja veel, kuidas kõnnitakse töölt minema... Üldiselt tekitab see veidi hirmu, mis saab  veel tulevikus...
Siiski,
loodan, et ehk need ajad, lühikesed või  pikemad, isiklikke abistajatega, on miskit ikka õpetanud  meile kõikidele, et leida kas või iseend aina uues valguses...

Igaks juhuks mainin, see postitus EI ole veel tööpakkumine. Jagada ei tasu.

Päris lisakäteta ma ei ole.
Mul on Hanna ja Kristi ja Viktoria vaheldumisi...

Kuid vajan veel kedagi.
Teda hakkangi varsti kohe otsima jälle...

Pühapäev, veebruar 24, 2019

Eestlane olla on uhke ja hää

Palju õnne ja edu,  Eesti omad inimesed!!!

Minu meelest on täna Eesti meelsete inimeste päev, kes on läbi raskuste oma riigi iseenda kaudu edukalt edasi viinud. Sada ja üks aastat. Põlvkonnast põlvkonda... Ja mitte ainult. On ju väga tublisid inimesi, kellel on kodumaad ning ometi on hingelt ka Eesti meelsed. 
Mind hämmastab ikka ja jälle ütlemine: "Riik ei toeta ja ei ole veel tasemel" jne.
Kes on riik?
Meie ise.
Meie sõbrad ja kallid.
Mina ise. 
Kuidas siis suudame pahameelt tekkitada ikka ja jälle iseendale...  Minu m0eelest see ei lähe mitte. 
See on laiem teema. Pidupäeva mustad toonid ei sobi. 
Usun, et täna on Eestimaal hea ja väga ilus elada. 

20.19 kallistame.
Tõenäoliselt mina olen siis füüsiliselt üksinda. Kuid oma mõtetes kallistan oma inimesi  👪😉

Eile oli tore ja äge minu päev. Kuigi nagu elus ikka oli eile ka pipratera suhkrutükis.  Seda pipratera ma tõesti ootanud, kuid jäägu see eilsesse - täna läheb elu edasi uute piprateradega... 
Soovisin tundeid kingitusteks. Saingi kingitusteks lugematul arvul tundeid - olen tänulik nende eest.
Veel pilte eilsest.


Õhtul oli nalja ja lapsemeelsust palju - palju. Diana ja teised ajasid mind nii naerma, et naersin end hingetuks.

Jõin esmakordselt pokaal varvaste vahel võiõlut
 (koostisosad kanes, karamelli ja vahukoor, ei tilkagi alkoholi),

Väljakutse nr 1









Väljakutse nr 2.
Diana otsustas, et võib ja peab vahukoorega mängima. Laskis vahukoort äkki mulle suurele varbale - limpsi ära. Asja juures oli raskem osa mu naermine. Lõpuks olin vahukoorene. Ausõna, mul ei olnud ammu nii lõbus ja naljakas. Kes ütles, et mingis vanuses ei tohi vahukoorega mängida.... Lapsed ei või, vanad ei tohi - kuna siis võib lollitada...



Ujumise asemel sain mängida lauamängu põrandal.
Diana tõi oma lauamängu kaasa, mida Eestis vist ei müüagi.
Ma ei mäleta, kuna enne eilsest lauamänge mängisin...


 Aitäh veelkord kõikidele eilse eest!
Aitäh Viktoriale, kes mind abistas salati valmistamisel ja muudes toimetustes, mis paratamatult peoga tulevad.
 
Soovin neile paarisajale, kes soovisid mulle palju igasugusi häid soove ja üllatasid mind hingetuks ja kes helistades laulsid ja kes tulid kallistama - ARMASTAN teid, igaüht isemoodi. Jagan teiega oma õnne, sest et ÕNN ON OLLA ÕNNELIK 😍 Aitäh, et oleme üksteisele olemas🙂🙃Soovin neile paarisajale, kes soovisid mulle palju igasugusi häid soove ja üllatasid mind hingetuks ja kes helistades laulsid ja kes tulid kallistama - ARMASTAN teid, igaüht isemoodi. Jagan teiega oma õnne, sest et ÕNN ON OLLA ÕNNELIK 😍 Aitäh, et oleme üksteisele olemas🙂🙃

Laupäev, veebruar 23, 2019


Tänase päeva puhul löön helisevat kokku mõteteski kõikide õnne soovijatega nii nagu tegin kaks aastat tagasi...😉🙃

Reede, veebruar 22, 2019

Homsest

Minu homme päev möödub teistmoodi, kui olen soovinud ja plaanisin. See ei ole küll minu enam soov ega plaan...  Kindlasti jääb ära kuskil ujumine. Mul ei ole kellegiga minna. Ausalt. See teadmine tuli mulle järsku...

Aga tõenäoliselt pärast lõunat kodus. Kui keegi soovib homme mind positiivselt üllatada, siis see teadmine vajalik ja kasulik. 

Hommikul käin korra poes. Külmkapp väga tühi. Juba sellepärast tuleb poodi minna... Vahet ju ei ole, mis päev  homme on... Süüa iga päev vaja 😍😋
Kõik päevad on minu omad ju...
Mõtlesin, et saan juba tolmuimejatki piiluda, kuid homme ei jää selleks aega...

Aga mu tuju tõstab mälestust kahe aasta tagusest sünna peost ning see lillemeri on siiani silmade ees. 😍 See päev kaks aasta tagasi oli tõesti minu päev... Päev, mis annab siiani rõõmu ja jaksu. Õnnepäev oli ettegi!!

Aga homme lõpeb varsti ja tulevad uued homsed. Täna mõtlen, kust leian niisuguse super abistaja nagu on olnud mul Kristid ja Pille ja Margot ja Sandra ja Erika ja Laura ja Johanna ja loomulikult Vampski... ja teisedki head tüdrukud/noormehed...  Miski puudub mu elus ikka ja jälle. Lisa käed ja jalad vajalikul hetkel, et olla alati mina ise... Liiga tihti korralda(si)n  viimasel aastal tähtsaid asju ümber ja ringi. See oli ja on väsitav...

Homseks, 23. veebruariks soovin kõikidele positiivseid üllatusi ja rõõme!!!
Tuleb kindlasti üks hea päev!!!

Kolmapäev, veebruar 20, 2019

Elagu uued väljakutsed



Tund tagasi tõi DHL kuller mulle pisikese paki. 😂 Selles on/oli näituse jagu  maale ehk viimaste kolme aasta töö.
Nagu lapsed maalid, mis on sündinud minust  ja mis  taas minu juures ning hakkavad nüüd oma elu uutmoodi elama 😍

See on äge!!!

Kusjuures, kuller helistas 20 minutit enne tulekut.  Sai mind kohe kätte ja samuti sai aru minu  kõnelemisest

'See on ka äge!!!




Veel sain teada, et leping (teine eksemplar) jõudis tagasi välismaale. Ilusti. Vahe kadumiseta ja taga ajamata. Omniva suudab olla aeg - ajalt tubligi! Nädal ja saadetis kohal -  juhheeii!!!



See on äge ning õhuline tunne momendil, et mu kunstniku elus on kõik hästi. Nüüd edasine sõltub minust endast, kuidas võtan vastu uusi väljakutseid ja kui palju suudan ja soovin tööd teha 😍😉

Teisipäev, veebruar 19, 2019

Elukindlustusest

Ups, vastus Monika Haukanõmmelt minu küsimusele, miks ei saa puudega inimene enda elukindlustada, vägagi positiivne, mõistetav ja siiski ootamatu (vähemasti minu jaoks):

Mis puudutab puuetega inimeste elukindlustust siis on siin kaks erinevat lähenemist. Esimene, kui kellelgi on tõsine terviserike või tervisekahjustus, siis kindlustusettevõte saadab inimese nn täiendavasse tervisekontrolli ja palub hinnata tervislikku seisundit. Igal taolisel juhtumil, väidetavalt, läheneviad nad individuaalselt ning hindavad riske. Üks on selge, kui tervisekontrolli tulemusel tuvastatakse 5 korda kõrgem suremustõenäosus kui tavaolukorras (nt vähi 4-staadium), siis elukindlustuse lepingut lihtsalt ei sõlmita. Muidugi võidakse seda teha, aga sellisel juhul on kindlustusmakse nii kõrge, et kaob igasugune tahe leping sõlmida nii inimesel endal kui ka kindlustuspakkujal. Lihtsalt infoks, et rahvusvaheliselt olevat kindlustusettevõtetel kokkulepe, see 5x suremustõenäosus. 
Teiseks, kui aga puudega inimesel on liikumispuue aga muidu terve nagu purikas, või ühel käel puudu 3 sõrme, siis elukindlustuse sõlmimiseks takistusi pole. Ühtegi takistust meie seadustes puuetega inimestega elukindlustuse sõlmimiseks ei ole. Pigem on küsimus riskihindamises ja kindlustusmakses.

Siiani on siis millegipärast ekslik arvamus olnud. Nii liikumispuudega inimeste endi seas kui ka kindlustusfirmadel. Võib - olla kindlustusfirmadel üldse mitte pahatahtlikki, võib - olla puudub neil tõesti teooria kui ka praktika. Monika ohkas ka, et tema jutt on ainult teooria... 

Usun, et järgmisest kuust hakkan praktikaga tegelema!!!
Muud ei jää üle. 
Sooviksin, et kindlustused ei ütleks lihtsalt raudkindlalt ei, kui kuulevad sõna puue. Las jääb siiski kliendile ka mingigi valik ja otsus.
Ma ei usugi, et kõik tormaks iseend kindlustama. Väga paljudele on tähtis tegeleda igapäeva ellu jäämisega. Paraku on nii. 

Soovin niikuinii omad maalid ka kindlustada. Siiani on ainus küsija olnud, kas maale näituseks kindlustada, Swedbank. Minule see küsimus tohutult meeldis tegelikult. Aga minu kindlustusfirma, kus mul kodukindlustus, on öelnud jällegi ei saa näitusteks kindlustada. Eelmisel sügisel küsisin ka näituse korraldajalt näituse ajaks kuidagi maal kindlustada - jahmatati ära, mida ma veel soovin... Kuigi nagu olen aru saanud, on mujal maailmas igati normaalne suhtumine... 

Põnev saab mul olema. 
Aga elamine on üleüldse risk. 
Kindlustusi küsimine väike risk. Kaotada ei ole nagu midagi. Võida aga küll 😉

Eile just mõtlesin sellele, kui kaks inimest, kes on saanud mulle tähtsaks ja kalliks, teineteisest sõltumatult, tänasid mind olemas olu eest... mõtlesin sellele, et seda olemas olu ei saagi keegi kellegil jätta ega võtta ega rahaga kinni maksta..  See kas on või on vähem või ei olegi. Tegelikult on see ka nii. Mind  näiteks on lihtsalt vaja - kas ma ise usun või ei usu... See on see tunne , vastuvõtmine ja andmine, mis on nähtamatu ja ometi tajutatav... See väga - väga isiklik.
Kui ma olengi vahetevahel mõelnud, miks ma üleüldse elan sellisena nagu füüsiliselt olen, siis järjest rohkem saan neid sõnumeid läbi õhu, et mu hinge ja vaimselt tugevust on lihtsalt vaja... Ehee, ma ise ei teagi, kas olen tugev või nõrk... Olen vaid naine... ja selline nagu olen ... Aga need head sõnumid annavad ka mulle jaksu ja jõudu juurde olemiseks.

Hoidkem end😍

Rakke kultuurikeskuses

on mu näitus "Minu jälg sinu südames" märtsis.
Ülespanek 1. märtsil. Kuid avamist kui sellist ei ole seal kunagi olnud. Tehakse küll väikene kohvilaud, mis minule kõlab siiski päris avamise moodi 😉

1. märtsil olen niisiis Rakkes.
Kultuurikeskuses.

Esmaspäev, veebruar 18, 2019

Ehk 25. veebruaril Tallinnas...

...     Vähemasti plaanis on. Saaks teistele asjadele mõelda, nimelt psühhodraamale. Üle mitme  aja.

Kuid
SÕBRAD Tallinnast ja sealt lähedalt, teeks see aasta ka kokkusaamise nagu mõned aastad tagasi minu päeva puhul . Mul väga kaua aega ei olegi,  ehk tund poolteist...
See on mu välk mõte praegu, sest tore oleks kallistada teid kõiki.
Kellele see meeldib, andke või saatke, palun,  välk teade mulle näiteks postkasti.
Siis leiaksime koha ja kellaaja, mis oleks tõenäoliselt õhtupoole...

Ei ole hullu, kui keegi ei soovi kokku saada või kellegil pole aega kohtuda!!
Nutma ei hakka!
Siis kohtume järgmine kord kindlasti!

Pealegi on mul Tallinna sõit väikese  ehkki  peal veel. Loodetavasti läheb nii nagu plaanis on.

Kaks sõpra meil

Selline pilt on harva, Bongo ja Pätu rahulikult kõrvuti...

Soovitan

Tuletan ise ka meelde, et 22. veebruaril kell 13 toimub Tartu Rahvaülikoolis loodetavasti mõnus kontsert.

Minge vaatama - kuulama!
Soovitan südamest.

Mina ise ei tea veel, kas saan minna. Õigemini, ma ei tea, kellega saan minna... Praegu selleks ajaks ei ole isiklikku abistajat ega kedagi, kellega minna...
Mõtlen veel, keda kaasa kutsuda...


DHL Eesti ja kolme aasta uued maalid

Hommikul sain teada, et mu kolme aasta uuemad maalid on poolel teel minu juurde tagasi.
Helistati DHL Eestist. Klienditeenindaja Maris oli hästi rõõmsa häälega ja sai minust kõik aru, kuigi rääkisin ise vähe, kuid siiski.

On ikka vahe küll, kust saadetised tulevad😊

Ühesõnaga, saan ühe korralikku näituse jagu maale juurde. Enamusi maale ei ole laiem publik näinudki. Nii  et, kui keegi soovib kuhugile mu näitusi, andke julgesti teada!

Pühapäev, veebruar 17, 2019

Tolmuimejast

Mu armas tolmuimeja, mis suhteliselt vanakene, läks arvatavasti õhtule. Mu varba all oli pauk ja välk, mis tulid lülitusnupust ja ... Lõi elekti välja.

Süda lõi kakskümmend kaks takti ette ja taha.
Õnneks kõik korras.
Naabrinaine Viktoria aitas elektri tagasi lülitada.
Tolmuimejat ma ei puudu. Õigemini seda tolmuimejat.
Siiani töötas väga hästi, polnud ühtki probleemi. Ma isegi ei mäleta mitu aastat tagasi sain ta - päästin prügimäele minekust - arvan viis kuus aastat küll. Aga nagu ikka tehnika väsib ka... Väsib  ootamatult...
Saan nüüd rahulikult tolmuimejale aitäh öelda...

KUID, kuna mul on järgmine nädal enda päev ehk sünnipäev, siis saangi kinkida veel tolmuimeja 😉 Kui keegi veel soovib, aga ei tea mida kinkida, siis ehk üks mõte võiks olla tolmuimejale väikene toetus või võib - olla on kellegil mõni tolmuimeja üle - see ka sobib suurepäraselt. Ainus tingimus on, et väga suur poleks, et jalatöö jaoks mugav...
Kindlasti annan teada, kui uus tolmuimeja ütleb sõbralikult tere 😊

NB Tänane juhus oli 19 aasta jooksul esimene, et elektri lõi välja , kui olin üksi kodus... Kohe mõtlesin, et minu jaoks oleks vaja elektrikarbi alla poole vaja... Mitte näpimiseks - igaks elujuhuks, mis võib ette tulla...

Laupäev, veebruar 16, 2019

Päikeseline laupäev oli ka...

... 28 aastat tagasi. 
Sünnitusmajaalnast Toomemäel säras päike.  Oli karge ja külm talvepäev...
Praegu, sel ajal, mis praegu just on kella 5 ajal õhtupoolikul ei olnud 28 aastat tagasi mul veel aimugi, et juba kuue - seitsme tunni pärast keskööl sünnib ime... Sooviksin alati öelda, et sündis pisikene ime, kuid tegelikult samas oli see pisikene ime suur ime...
Oli südames ärevus ja ootuste rõõm, hirmgi...
Siis ei osanud mõeldagi, mis saab olema aastate pärast. Tulevik näis kaugel - kaugel... Oli mõte, et laps on kaua aega väikene, suureks kasvamine alles aastate pärast - ta ju ei olnud veel sündinudki...
Ma ei teadnud veel, et emaks olemist tuleb tulevased  aastad ikka ja jälle õppida...
Praegu rääkides emmedega, kel on praegu beebid, siis emotsioonides ei olegi midagi muutunud - soovitakse,  et lapsega on hästi, mõeldakse, kas võib või ei või nii ja naa teha, kuidas vajab hellust ja armastust...
Küll aga on muutunud väline maailm, mis tekitab minus isegi veidi kõhedustki... 28 aastat tagasi ei olnud näiteks lapsevankreid saada, meil exiga oli tõeline peavalu, kus leida lapsevankrit... Minu soov valida vankri värv jäigi sooviks. Olime õnnelikult, kui saime lõpuks ühe ja ainsa lapsevankri, millele lihtsalt trehvasime,  osta mööblipoest... Väikese poe asemel on nüüd ehitatud Kvartal... Ja nüüd on oi millised soovid lapsevankritele, ja missugused võimalused valida lapsevankreid. Alles eile tundsin end nii kuramuse vanana, kes on totaalselt sajandi maha maganud... Ainult et möödas on ainult paar - kolmkümmend aastat...  Kui nüüd mõeldakse rohkem rahale, siis me mõtlesime, mis titale üleüldse selga panna... Rahale mõtlesime loomulikult ka, kuid raha ei olnud esmane peavalu...
Veel ei mõelnud väga sellele, et olen väga teistsugune sünnitaja... Jah, meil oli omaette palat. Tänapäeva mõiste järgi peretuba. See oli väga hea ja vajalik. Muid kohandusi polnudki ega ma ei osanud ka erilist tahta. Kõik oli ju olemas ja ligipääsetav. Kui siis, siis ei olnud laia mugavat voodit... Seda tõesti ei olnud.
Minul oli suurim soov lapsega kohtuda... Süües veel õhtul kohupiimakorpi ja juues teed püüdsime mõistada, kes ta ikkagi on - kas tütar või poeg...

Ma ei hakka täna selle üle juurdlema, milline ema olen olnud... Usun, et olen  iseendast andnud parima...
Ma võin ju olla tänulik ja õnnelik, et elu on meile selliseid hetked. 💓

On hetki, mis korduvad aastast aastasse, kui tagasi mõeldes, toovad alati õnneliku naeratuse suule. 😉💓

Neljapäev, veebruar 14, 2019



Loodan, et oli ilus sõbrapäev, mu sõbrad.

Minul oli küll ilus, kuid kodune ja hubane sõbrapäev. Oli väikeselt suur üllatuski. Olid kõige suuremad sõbrad, kelleta ma ei kujutaks oma elu enam ettegi...
Oli pannkookide pidulikum söömine.

Tegelikult täna on armastuse päev neile, kes ei ole ega saagi olla koos. Päev on saanud nime armastajate kaitsja ingel Valentini järgi.
Hingeline armastus ja sõprus on tugevam ja ilusam, kuid raskemgi - minu meelest.Ausam ka. Ehtsam. Usun, et tänapäeval on keeruline nii mõelda. Ei tulda selle peale. Elame  ju materiaalses maailmas... Kõik, mida ei saa käega puudutada, seda ei ole nagu olemas... Hingeline sõprus ja  armastus on  vähe...  Päevast päeva kuuleb tutvumiskuulutusi, et otsitakse püsisuhteks autot, mitte isegi autojuhtigi või maja ja on hea, kui seal keegi on... Harva otsitakse südamega inimest, kes hakkaks jagama püsisuhtes soojust ja armastust...
Alati, kui kuulen selliseid tobedaid tutvumiskuulutusi, käib judin minust läbi.
Mina isiklikult vajaksin küll esmalt südant ja hinge... Ehk olen vanamoodne...  Aga igatsen, et tunne jääks alles ka siis, kui midagi kaob...

 Ausalt täna jõudis see kuidagi lähemale mulle, mis sõbrapäev  tähendab...
Sõbrapäevgi võiks olla ja kindlasti ongi igaühe hinges iga päev. Kuid isemoodi...

Kolmapäev, veebruar 13, 2019

Aga Karel on jätkuvalt olemas, kuigi ei näe teda...
Minu mõttetes.
Minu südames.
Kaugel kauguses...
Kindlasti Pärnus, mere ääres ja õhus...
Ta oli, on ja jääb ...

Ma tõesti ei ole mõelnud, mis siis saab olema, kui mul neid tundeid ei oleks...         

Teisipäev, veebruar 12, 2019

Üle ootuste tore ja asjalik päev


 Täna sai tehtud ka mõne aja tegemata asjad.  Sai rõõmu ja naerda.

Postitasin lepingu tagasiteele. Ja samal saatsin ka uued maalid maalimisühingu. See on osa minu kunstnikutöö kohustusest saada originaalid ja uued maalid nägemiseks, et teen ikka tööd. Maalide pakkimine on omakorda kunst. Täna pakkisime Kristiga umbes täpselt poolteist tundi.
Kvartalis Eesti Postis läks postitamine kiiresti ja teenindus oli hea.
Minu saadetised peavad kohale jõudma hiljemalt nädala pärast. Jälgin teekonda nüüd iga päev.
Ma ei usalda posti.

Kvartatis nägin üle pika aja lemmikmüüjat, kes naeratab ja teretab mind ka ´juba mujal kui poes. Praegu töötab "Kodu&Kontor".  Tema särav olemine kutsub ostma




Veel oli mul vaja mtü esinaisena käia SEB-s. Teller oli sõbralik ja hea minu kuulaja. Kuigi juttu oli suhteliselt vähe.

Kass Bongo on tõesti uskumatult hea ja sõbralik lastele. Eriti titadele. Mina ega Kristigi jt ei ole sellist kassi varem näinud. Muidu ta natuke hull möllaja, kuid laste juures on rahu ise. Tormab kohe ligi, kui lapsel miskit häda  nagu soovib aidata last, vaatab tasa, kas laps magab. Laseb endaga  lapsel teha mida iganes. See on uskumatu. Muidugi, me suured inimesed jälgime nii kassi kui lapsi. Peaaegu usaldame Bongot.



Esmaspäev, veebruar 11, 2019

Ja ongi kauaoodatud  ja tagaaetud leping nähtud ja  allkirjastatud.
Nüüd tuleb lepingu teine eksemplar tagasi saada. Seda tahan kindlasti enda silma all teha.

Täna tänud Hannale ja ka Markelile, kes tõi kirja koju. Juba lõunaajal.

Super hea meel on. 

Nüüd võin jälle rahulikult ja rõõmsasti kolm aastat kunstitööd teha.  Mul on tõesti rõõm ja au olla Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmses Ühingus Eesti kunstnikuna.  Sellel aastal saab 12 aastat VDMFK-s olla. Stipendiaat. Ausalt ka, ma ei uskunud, et suudan hakata kunstnikuks ja hästi (palju) mäkerdada.. Täna unistan suurelt. See töö on mulle andnud rohkem kui värvid.

Tähistasime Maarjaga õnneliku lõppu ja uue algust. Töö jääb samaks. Tulevad uued maalid ja pildid, näitused ja ideed, väljakutsed 😉💓
Õnnetu kadunud kiri nüüd lõpuks õnnelikult kindlates kättes, varsti näen oma silmaga

Pühapäev, veebruar 10, 2019

Sületeenust ei olnudki vaja ehk siiski olla mina ise

Hommikul mõtlesin, et vaja kasutada sületeenust minnes kohtuma valimiste raames vallavanem Priiduga ja Eiki Nestoriga.
Segadus oli vähe toimumiskohaga, kuid libedus tegi oma töö. Üritus toimus ikkagi külaseltsis minu trepikojas, mitte Loomemajas, kuhu on ligipääs ratastoolile  nulli lähedane. Kuid esimesele korrusele tabas meid hea üllatus - ei olegi vaja kaugemale minna. Reklaamil oli ka külaseltts, sellepärast plaanisingi kohale minna.
SDE-s olen minagi muide liige. Väga passiivne. Üks kord saan öelda, et olen passiivne. Miks - see ehk ei ole tänane teema. Ei jagu aega ega samuti abistaja tunde, võib - olla suur poliitika ei ole mu jaoks...

Aga sain hakkama sellega, et küsisin või tõin esile selle, millest olen ammu - ammu mitte arusaanud ja millest oleme paljudega omavahel rääkinud... MIKS ei saa puudega inimene oma elu kindlustada, kui ta seda soovib.? Nägin salamisi, et sellist teemat ei osatud oodata...  Kuid sai selgeks koheselt, et otseselt polegi see keelatud, vaid kindlustusfirmad ise ei suuda riske võtta. Mulle lubati asjaga edasi tegeleda ja arutada. Oleksin isegi nõus kaasa rääkima.
Sest et
usun, kui soovime võrdsust kõikidele, siis on elukindlustust ka üks võrdne valik, kas on soov või ei ole soovi oma elu kindlustada. Tõenäoliselt mõtlevad sellele suht vähe puudega inimesi. Neile on suured küsimused, kuidas üldse ellu jääda. Kuid mina usun, kui aind rääkime, kui kehv on meil ikka elu - olu puudega inimestel  - siis jah, vabandage, see ei vii kuhugi, ei vii uuele tasemele, et puudega inimene - kui ta ise vähegi suudab - hakkaks iseend väärtustama.  Et keegi teine ei vastuta tema eest... 
Seegi on hoopis pikem jutt.
Ma tõesti täna ei jaksa lõputult blogida.
Tahaks ka paar rida veel raamatusse kirjutada juurde. Olen püüdnud raamatuga tegeleda ja kirjutada iga päev või õigemini iga hilisõhtul.

Hommikul mõtlesin, kas saan või ei saa teha ära selle küsimuse küsimise...
Sain.

Oma valla toimetused meeldivad mulle.
Vallavanem Priit on super vallavanem.

Laupäev, veebruar 09, 2019

Kirja jälitamisest

Olen ikka vahetevahel KOHUKE ehk loll 😁😡 Kusjuures mitte keegi ka ei tulnud selle peale, et öelda, et jälgi saadetise teekonda. Ka mina ise mitte ega OMNIVA ise, kui Maarja helistas neljapäeval. OMNIVAs öeldi, et paari tööpäeva jooksul tegelevad... Ja nüüd saime Erikaga paari minutiga selguse ja me ausalt vaatasime teineteise teadmata OMNIVA lehelt saadetise teekonda. Ja siis korraga UPS, võite allpool  tehtud teekonna copy näha.
Esiteks, minu nimes ei ole e-d. Teiseks,  ma ei usu, et ühe tähe pärast mina ei olnud kättesaadav ega olnud kodus. 😇😈 Ja muide indeks on  ka vale... Kiri aga  jõudis õigesse kohta ennem, kui hakkasin midagi kahtlustamagi... Neljapäeva hommikul oli veel niisiis arvatavasti Mellistes, kui Maarja minu eest helistas OMNIVA üldtelefonile. Miks pagana pihta ei või olla igas postipunktis ja -kontoris oma telefoninumber????
Loodan nüüd, et saan veel esmaspäeva hommikul Tartus lepingu kätte. Ja OMNIVAle kirjutan ka. Ma ei süüdista kedagi, kuid seesugune sigadus võiks olemata olla eriti maal elades.

Erikale aitäh, et ta küsis, kas käib Melliste postikas läbi ja küsib kirja! Ta luges mu blogi... Sealt tuligi selguse hetk. Ühekorraga. Paari minutiga.

Šveitsist olen kirju saanud pidevalt juba  11 ja pool aastat.

Saadetise jälgimine

Saaja: TIIA JÄRVEPÕLD
Sündmus Kuupäev Asukoht Vastuvõtja Kommentaar
Saadetis saabus postiasutusse 08.02.2019 15:24 Tartu postivahetuspunkt

Saadetis on teel järgmisesse postiasutusse 07.02.2019 12:25 Melliste postipunkt

Saadetis suunati ümber 07.02.2019 12:24 Melliste postipunkt

Ladustamine 15.01.2019 16:00 Melliste postipunkt

Saadetis saabus postiasutusse 15.01.2019 16:00 Melliste postipunkt

Saadetis on teel järgmisesse postiasutusse 15.01.2019 07:08 Tartu postivahetuspunkt

Saadetis saabus postiasutusse 14.01.2019 16:43 Tartu postivahetuspunkt

Saadetise väljastamine saajale ebaõnnestus 14.01.2019 13:45 Tartu postivahetuspunkt

Saadetis on teel saaja poole 14.01.2019 08:19 Tartu postivahetuspunkt

Saadetis saabus postiasutusse 14.01.2019 04:53 Tartu postivahetuspunkt

Saadetis on teel järgmisesse postiasutusse 13.01.2019 20:17 Sorteerimiskeskus (kirjad)

Saadetis väljus saatja asukohariigist 10.01.2019 04:24 Šveits

Saadetis pandi saatja poolt teele 09.01.2019 18:52 Šveits


Kättetoimetamise katsete andmed

Kuupäev Ebaõnnestumise põhjus Meede Märkus
14.01.2019 13:45 Saaja ei olnud kättesaadav Klienti teavitatakse Ei olnud kodus.

Minu päev... on õhus

Tegelikult minu päev on õhus iga päev, kuid veebruaris ühel päeval eriti...
See aasta soovin ja igatsen kinkida iseendale lihtsalt positiivseid ja õnnelikke tundeid. Tundeid, mis jäävad igaveseks.
 Usun, et mõnigi soovib kinkida midagi, kuid ei tea, mis kingitus peaks olema...  Kinkige tundeid 😍 Päriselt ka!
Teeme vastastiku koosolemise tundelise päeva, mis on täpselt varsti, noh nii kahe nädala pärast. Mina kingin tundeid tagasi. Kas või läbi õhu 😉 Tuleb osata neid kinni püüda südamega.
On ju lihtne!?
Tunded ei kao ega närtsi.
Tunded ei vanane ega unune. Isegi siis mitte, kui seda vahel nii väga tahamegi...
Igas tundes on midagi õppida ja kogeda.
On tundeid, mida saab lahti harutada aegamööda mõeldes.

Ma usutavasti omal päeval kodus olen vähe. Mul on mõte minna...  ja  teha, mis meeldib mulle - ujuda. See päev on ju minu oma. Lihtsalt koogitada ja kohvitada ümber laua ma ka ei viitsiks. Neid tundeid on elu jooksul päris palju kogunenud. Sooviks miskit teistsugust naudingut päevast. Olen vast seda väärt. Veepidu ei ole olnud.
Kuid mul ei ole selle vastu mitte midagi, kui keegi tahab ka mind ujutama - upputama tulla, siis aga palun tulge!!!
Varsti saan loodetavasti logistika paika - siis täpsemalt.

Reede, veebruar 08, 2019

Head asjad täna

Vaarika - apelsini mahl. Leidsin Prismas.

FIK 50 kontsert ETV-s. Juhtusin juhuslikult  nägema. Teadsin, et millalgi on, kuid... Nohjaa, on ikka uskumatu, et üks ansambel või bänd püsib laval  50 aastat... 

Omniva lugulaulule on hakkatud kaasa elama. On pakkutud kaudseid ja konkreetseid   abi... ja on olnud toetavaid sõnu... Aitäh.
Täna jäi jälle postkast tühjaks.
Noh, Omniva ei armasta mind mitte üldse!!! Ei too isegi võõraid armastuskirju kohale... Nali naljaks, aga asi on rohkem kui tõsine.
Usutavasti jõuab siiski varsti minuni. Teisiti lihtsalt ei saa ju minna.

Kollased lehed

Uus maal mul.

Alustasin kuskil sügisel. Mitu aega seisis pooleli... Nüüd siis selline.

Ei tulnud hästi ja  üldse selline nagu vaimusilmis kujutasin... Kuid järgmine maal tuleb parem.
Usutavasti.


Lehed lendlevad nagu unistused...

Neljapäev, veebruar 07, 2019

Kas Omniva hakkab minu eest maalima!!!???

Praeguseks tean, et minu VDMFK leping, mis on uuesti pikendatud, on kuskil Eestis. Võib - olla isegi Tartumaal, Võnnus või Mellistes.. Igatahes 15. jaanuarist on kohal.
Kuid mitte minu postkastis.
Ei ole saanud ma ühtegi teadet, et mind ootab kuskil postkontoris kiri.
Ei ole saanud ma ka lepingut.

Hea on, et väikese närvikõdiga hakkasin maalimisühingult uurima, kas mulle tuleb ikka uus leping. Olin terve jaanuari juba piilunud päevast päeva postkastigi.
Mul pole ju  mingit soovi kunstniku elust - olust loobuda... Vastupidi. Soovin veel paremini ja ägedamat kunstitööd teha...

Saingi head sõnumid ühingu peakontorist: leping saadeti mulle juba 9. jaanuaril ja 15. jaanuaril oli kohal.i
On hea meel, et leping olemas.
Aga ma ei ole lepingut oma silmadega veel näinud. Ma ei saa olla sajaga rõõmus...

Hommikul palusin sõbrannal Maarjal - sest täna ei ole mul isikliku abistajat - helistada Omniva ja küsida, kuhu on jäänud rahvusvaheline saadetis numbriga see ja see. Lubati paari tööpäeva jooksul asjaga tegeleda. Maarja palus, et ehk saab emailitsi minuga suhelda - seda ei olnud Omnivale eriti vaja...
Hea oli, et mõtlesin, et helistades´saab torkida kiiremini.

Kirjutan Omnivale ikkagi.
Nii ei saa, kui eelmine aasta ei saanud ma kolme - nelja saadetist nende kaudu kätte, mida tean ja mis jõudsid minuni teiste posifirmadega.
Eesti Post Omniva võiks rohkem mõelda erivajadustega klientidele, kuigi postiteenused peaksid hästi kättesaadavad kõikidele klientile. Siin ei loe ju, milline on silmade värv näiteks.

Miks ei ole nii  nagu vanasti, et kuller toobki liikumispuudega kliendile saadetise koju . Kui klient on seda palunud teade kättesaamise järel. Vanasti oli väga hea. Postipoiss Uno külastas mind pidevalt ja teadeteta - kõik ju postikas teadsid, kes olen ja vajan abi liikumisel. Kõige parem oli see aeg, kui postikas oli me omas majas ning juhataja Valve ise tõi  tähtsad saadetised koju.

Kullerilt ma ei tahakski roose. Tahaksin tähtsaid kirju. 

Kaotame jah väikesed kohad - et koondame kõik ühte kohta ja hoiame kokku, teeme töö kvaliteedimaks... Ja siis hakkame   jälle päid valutama, et puudega inimestele ei ole teenused kättesaadavad või kuulutavad raha valesti nagu see näide https://tervist24.ohtuleht.ee/939174/puudega-lapse-nordinud-ema-kus-riigis-ma-elan-ema-sai-kohtult-riielda-et-ei-kasuta-lapse-pensioni-labipaistvalt?fbclid=IwAR1IXd1ynUrRllxkGLrpSy7rdqlu9eQ805H7Av-9hgcI8DGPyLuY0q1_8A0 , http://naistekas.delfi.ee/elu/probleemlood/kohus-selgitab-miks-downi-sundroomiga-lapse-ema-pahandada-sai-eestkostetava-vara-tuleb-hoida-eraldi-ning-kasutada-uksnes-tema-ulalpidamiseks?id=85204947&fbclid=IwAR3laOxeip9HnnZdrBypm5_Q1eOhO7KH40OXErPukS1XIB_byS4dIqVC23Y  
Miski on meil Eestis väga viltu ikka.
Mina vajan küll paljusid igapäevaseid teenuseid täpselt samamoodi, kui IAT või näiteks transpordi teenust, kuid mitte üksnes arstil käimiseks... Nohjaa, praegu ei aita mind ka isikliku abistaja teenustki, sest ma lihtsalt ei tea, kuhu peaksin kirjale, kus sees leping allkirjastamiseks, järgi minema.

Mind häirib järjest rohkem, et helistage ja helistage... Mõnedele ei ole see ligipääs asjaajamisele.
Muide, Melliste postipunktis ei ole e - aadreassitki, on vaid Omniva üld klienditelefon. Vähemasti mina sain sellise vastuse, kui nädal tagasi uurisin, kas saan kirjutada, kas mulle on kirja tulnud...

Absurd kuubis. 

zso9999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999999998736

Kolmapäev, veebruar 06, 2019

Armas - pean kohe jagama...

... notsu aasta tervituskaardi sõbrantsilt Katilt.

Vägagi minulik notsu 😍

Usun, et tulebki õnnelik ja hea, asjalik aasta mäkerdates. Küllap võin ka oma ninaotsa värviga teha nii kogematagi... 😋 Mis sest, et mu värvid ja ninaots on üksteisest piisavalt heal kaugusel... 😂

Igatahes see aasta saab olema päris töine.

Tean, see, mida pikisilmi ja südame põksudes ootan, on mulle  saadetud jaanuari alguses juba, kuid minuni ei ole see millegipärast veel jõudnud. Kahtlustan, et väike sigadus on Omnival jällegi. Eelmisel aastal kadusid mul ka mõned postisaadetised, mida oldi minule saadetud. Õnneks pakid sain teiste postifirmade kaudu kätte.


Aga  leping on taas olemas, kuigi oma silmaga ei ole ma veel näinud...
Hoian varbaid, et varsti näen!!!

Teisipäev, veebruar 05, 2019

Head uut Sea aastat

ja palju häid  suhteid päriselt!

Esmaspäev, veebruar 04, 2019

Eile Simunas

 ... hästi vahva jälgede jätmine südamedesse. Ehk tore näituse tegemine ja avamine.

Väikeses rahvamaja kohvikus.

Kohvik oli inimesi täis. Paarkümmend inimest. Arvan, et väikese koha kohta päris piisavalt.


 Eile hommikul kartsin korraks küll. et ei jõua näitust õigeks ajaks üles... Siis kohe rahustasin iseend, et kõik läheb jällegi nagu peab hästi. Positiiivsel mõtel on ikka alati mõju. Läkski hästi. Kaks minutit enne 13.00 olid kõik maalid ilusti paigas - näitus valmis.
Mary, Simuna Naisteklubi juhataja,  aitas meid Hannaga. Ta paluski mul Simuna rahvamajja tulla.

 Mul oli hästi hea rääkida. Paljust mu jutust saati kenasti aru Hanna tõlgeta. Daamid kuulasid lihtsalt. Nägin seda nende nägudes.  See oli mulle tõepoolest armas üllatus.
 Laulis Andres. Kohalik super muusik. Kohtumine kestis kolm tundi. Vaheldumisi Andrese muusika ja minu rääkimisega. See kokkumäng tuli kenasti välja, kuigi mina ei teadnud üldse ju, mis mind ees ootab. Nagu alati. Eilne meeldis  väga. Jälle oli suurepärane üritus!!!

Tänud Simuna inimestele! 😍

Käisin külaski. Hanna käis vanemate juurest läbi - nii ma siis sattusingi külla. Hanna ema Maret käis ka näituse avamisel. Oli mõnus jutustada.
 Kõige lõpuks avastas Hanna, et minust on vähe pilte, milledel ma ei istu ratastoolis.
Oli mõnus ja asjalik töine pühapäev mul.

Üks unistus vähem

Mul ongi tänasest OMA RATASTOOL 😊😊😊  Hipp hipp hurraaaa!!!
Otsin täna omaenda hea õue ratastooli.

Nüüd ei panustama Eesti sotsiaalsüsteem minu kahte ratastooli.
Mina ei pea tõestama enam ametnikele enam, miks vajan kahte ratastooli. 

Üks unistus vähem!!!
Kümme unistust kohe juures 😋

Laupäev, veebruar 02, 2019

Kollase ehk kuldse sea aastal...

... tuleb mul olla õnnelik, siis ei jää ka haigeks. Ja üldse tuleb täitsa hea aasta, kui oskan endast parima anda eelkõige iseendale.
See on peamine, mida panin kõrva taha käies Tartu Rahvaülikoolis sea aasta vastuvõtmisel, mida juhtisid feng shui asjatundjad Janno ja Siret. 
Veel on hea aasta teha soovitud reis, mida on edasi lükkatud... Kusjuures iga aasta  viimastel aastatel olen tahtnud reisida ja mingil hetkel ikka loobunud.

Homme varahommikul sõidan Simuna näitust tegema.
Natuke oli plaanis täna õhtu juba Lääne - Virumaale minema... Tuli väikesed muutused... Ei ole hullu. Jõuab.
Maalid koos.
Riided väljaotsitud, mis selga panen. Riiete valik on suurim peavalu igakord mul...😋

Soovitud reklaamplakat


Öösel kahe ajal sai valmis.