Neljapäev, august 31, 2006

:)

maalisin.
pesin värviseid jalgu super10-ga. proovisin tulemusrikkalt. õlivärv läks praktiliselt vaevata nahalt maha. samas jäi jalanahk kuidagi pehmemaks, kui näiteks mingi x vedelseebiga pesteski või õieti nühkides tugevalt jalgu. pärast kreemitasin moisturing hand & body lotion´iga ning
nüüd on tõepoolest jalad nagu siidjad. ja isegi roosad, mitte lillakalt sinised.
kange soov on nende jalgadega kellegile pai teha :D ;)
usun, et enam ei pea nuputama, kuidas oma daamilikke jalgu pärast maalimistööd õlivärvist puhtaks saada :)

naljakas on see, et kuskilt saavat mingit puhastusvahendit, kohe mitme liitrit pudelit ja olevat odavam (arvutasin kähku välja, et tuleb 2 x kallim kui super10) ning kas veel peseb / puhastab ei teadagi... ok, inimmese valik! olen ise hiiglama vähe aega jälginud omaenda elu muutusi seoses gnld-ga, aga seda võin küll öelda ammusest kogemusest, et inimene tegelikult ei hooli endast eriti.
ka minagi ei hoolinud... praegu hoolin endast raas rohkem. ainult raasukene. hoolimisteeni on veel mitmeid käänakuid.

nüüd ütlete, et tiiatibu on metsa keeranud :D
mitte sugugi!!!!!!!!!
seisan otse teel!!!!!!!

gnld tooded sobivad mulle.

kuigi olid/on kahtlused ja kõhklused
ikkagi uus ajajärk elus :)
hoopis koledam oleks olnud see, kui mul poleks ühtki kahtlust ega hirmu ega kaalumist, kas gnld on ikka minule sobiv.

nagu tegin aquasource´ga - üks, kaks, kolm ja korraga - kuid mis ei viinud mind kuhugile :(

ja inimestest enda ümber sõltub ka tohutult palju :), et mõista, mis on positiivne elu :)

HEAD UUT KOOLIAASTAT!

Soovin kõigile oma noortele sõpradele HEAD UUT ALGAVAT KOOLIAASTAT! :)

Eriliselt soovin HEAD KOOLIAASTAT oma Merlile, Silverile ja Merilile!

Lapsed, kõik lapsed, kes on mulle armsad, uskuge, et õppite ennekõige ja ainult iseendale. See on igivana ja kulunud sõnakõlks! Minu emagi rääkis mulle nii. Pubekaeas ma ei saanud aru, kui väärtuslik õpetus see on. Sellega ma küll pole nõus, kui keegi käseb tema jaoks headele hindedele õppida jättes teie huvid arvestamata. Loomulikult halvasti õppimine on kahjulik teile endile, lapsed.

Nii.
Maa ei taha moraali lugeda :)

Ühesõnaga,
andke endast parim uuel kooliaastal, noored imelised inimesed!

Uskuge, vanad imelised inimesed, emad - isad, õpetajad jt soovivad vaid teile parimad!

:) ;)

Uimane ehk halline päev, kuid töine

päev tegelesin millegiga - gnld´ga ja leepü´ga. ausalt mitte raasugi pole tehtud.

gnld´s vajan juurde kindlustunnet, et tulen toime oma unistusega isiklikust töökohast. täna tõi gnld plaadid üks daam, kes teatas, et teab sellest firmast kõike. küll oleksin huvitunud, mida kõike teab - äkki räägib mulle ka kõik firmast ää. Suvepäevadelgi öeldi, et gnld infi on seda palju, et võimatu on absoluutsel kõike teada, et iga küsimuse leidub alati kellegilt vastust, kes on just selle teemaga palju tegelenud, teadlased. peab lihtsalt oskama infi küsida.
kuid daam ei kuulanud. ta lihtsalt tundis end minuga ebamugavalt, kuigi näeme pidevalt küla peal.
pole hullu :)
ega kõik ei saagi ühe asjaga tegelda. kuid naljakas on kuulda tõdemust igaltühelt, kes väidavad, et neil on absoluutne teadmine. ma ei usu seda eal.

ometi taas tõdesin, et mul tuleb võhivõõrastega ühte sulamine palju paremini välja, kui lähi inimestega, kes mind päevast päeva küla peal näevad. ehk võhivõõrasstel pole mingit eelaimust, kui nad hakkavad minuga suhtlema . kellel on eelarvamine, see ei hakkagi tavaliselt iial rääkima.

aa siis täitsin veel valla üldplaneerigu ankeetküsitlust, toppisin kõikjale kaldteid... :) milleks mulle uuued hooned, kui ratastooliga ei pääse igasse kohta normaallselt, vaevata. ma nagu ei tahaks uskuda, et jäängi ainsaks ratastooliga liiklejaks vallas lähima 20 aasta jooksul!!!!!!!! mina saan hakkama, sest olen väike ja kerge ja hulljulge ja mida iganes. kuid kui on 100 kg mees ratastoolis - andeks ka tema tahab vabalt liikudes elada.

ok, poen teki alla.

päevani :)

Kolmapäev, august 30, 2006

tuhat kildu ehk õnneks ;) , kuid lollid telefonikõned...

üle pika aja lõhkusin kogemata kunstlillevaasi tuhandeks killuks. klaaslaual. igavene klirin käis, kui soovisin kappi minna. ma isegi ei puudutanud lauda niivõrd, et kunstroosid oleks pidanud põrandale lendama... mõtlesin: nüüd läheb laudki... kuid ei. klaaslaud kõva :D see on nüüd proovitud :D
lillivaas oli vana küünlavaas, sulanud küünlavahajäägiga roosid, kunstrooside varred sisse torgatud. karini kingitus see küünal, kui ta esimest korda minule külla tuli morelli uudistama...
pole hullu :) võib - olla tuhat kildu toovad ükskord õnne!!!!!

aga jah, jõua üle mitme päeva koju ja hakka lõhkuma :D

lollakad telefonikõned ei lõpegi pillel ära. see on juba üle mõistuse :( üks päev, üsna hiljuti kirjutasn, mida taheti teada pille mobiilis...

Esmaspäev, august 28, 2006

Soomaal ehk suvepäevadel

Niisiis, olen taas tagasi. Ja jällegi päris elusalt :D Nädalavahetusel veetsin Soomaal, GNLD Tiidu ja Anni tiimi suvepäevadel. Võrratu võluv turismi - talukoht oli valitud suvepäevade korraldamiseks. Armsalt vanaaegne ja vanaemalik, kuid samas kooskõlas tänapäevaga!

Perenaine Lii (vabandust, hetkel ma tõesti ei tea õiget nime kirjutamisviisi) oli üli võrratu! Ma polnud kaua sellist kaunist lauluhäält kuulnud nagu Liil laupäeva õhtul või õieti küll juba öösel lõke ääres. See oli võimas hääl, et pani hinge soojalt värisema. Kuid mitte sugugi see hääl ei tõrjunud mind oma suud kinni hoidma. Vastupidi. Kaotasin valvsuse, et mina tavaliselt paanikaliselt ei püüa võõraste seltskonnas laulda. Seekord laulsin ja naudisin täiesti endagi laulmist. Nii mõnus oli tähistaeva all istuda ning laulda teistega üheskoos ilusaid laule. Suur oli mu üllatus, kui Lii ütles mind magama minnes abistades: "Tore oli, et sinagi laulsid minuga!"
Ups!!!
Ma ei mäleta nagu, et keegi oleks sedasi kunagi mulle öelnud... Mul pole ju kõlavat lauluhäält...
Tegelikult istusin tähistaeva all ja lõke ääres ning omaette salamisi mõtlesin oma lastele ja igatsesin midagi, mida ei ole... vähemasti oli seletamatu... Lapsed, kes vanematel kaasas olid viisid sügavalt mu mõtted oma lastele. Suheldes väikese Raineriga, mõtlesin, et maailm on küll karm minu ja mu laste suhtes... Mul oli tegu mõni hetk pisaraid tagasi hoida... Aga tulin taas naeratamisega toime. Peaaegu... vist... Mul oli siiski kohutavalt mõnus olla!
Kurb, et kanuusõit jäi ära madala jõeveeseisu tõttu.
Suitsusaunaski jäi ka millegipärast käimata. Aga noh, pole hullu :) Järgmine kors. Ja lapsena olen mitmeid kordi suitsusaunas käinud. Mäletan suitsusauna lõhna siiani...
Laupäeval mängiti paintball´i. Mina mitte. Osa minust soovib seda kord mängida - see oleks kihvt proov, kas sõjas jääksin ellu. Sügavam osa ütleb, et mina ei taha iial sõjamänge mängida. Pole iial lapsenagi sõjamänge mänginud. Mu loomus ei ole sõjakas.
Suhtlemiskoolitus oli. Hämmastav, kuidas ületasin iseenda! Kogunisti koolitusetundides kirjutasion ja ajaviiteks joonistasin ka. Küsite, mis siin imelikku on? Ega polegi. Ainult ma harilikult ei suuda julgeda teiste enam - vähem korralikult kirjutada - kramp lööb sisse tahtmatult. Ometi suutsin enda peale vihastada - kokkuvõttet tõrkus jalg kirjutamast. Isegi ei tea miks! Lihtsalt keeldus korralikku jalakirja kirjutamast.
Sulasin tõsiselt seltskonnaga omamoodi ühte.
Omamoodi tajusin, et mitte üheski töökohas ei toihiks olla vahe tegemist, et sina oled ratastoolis - just seda jätkub meil kuhaga veel. Aga mina ei tundnud kahe päeva jooksul kordagi vahet tegemist. Enam - vähem igaüks abistas, kui nägin, et olin üksinda. Muidugi küsisid, kas vajan abi.
Veel meeldis, et aeg oli kohe nihkes. See sobis maamajaga. Midagi ei jäänud tegemnata ega polnud kuhugile ülikiirendus.
Vaatasime filmi "Anna edasi". Lõpuks meenus, et olin seda filmi kunagi näinud. Ja siiski pisarad voolasid... Soovitan filmi vaatada kõigile!
Seesugused olid suvepäevad Kanakülas minu jaoks! Võin lõpmatult veel kirjutada - aga
avastasin, et olen iseendaga õigel teel.
Loodan samuti seda, et tiimi liikmed kogesid midagi sellist minuga koos olles, mida nad ei olnud veel kogenud.

:)

Reede, august 25, 2006

kinniste silmadega

kinniste silmadega, kuid südamega kirjutan nüüd öösel paar lauset. mul on olnud kaks tõelist tööpäeva kodus.

AITÄH KÕIGILE, kes on öelnud naistelehe loo kohta häid sõnu! usun, et jagan neid brettiga. KUID, kes on lastele mõelnud - mis seletusi nad vajaks... samas olen kuulnud teistsugusi komme. maailm on ikka mitmepoolega.
arvan samuti, et varsti loete ühingustki kuskilt. paar ajakirjaniku on suhelnud sel teemal. nii et ei pääse ma olevikust ka kuhugile :) loodan väga, et ühingul hakkavad esimesed sammud hästi välja tulema ning ta leiab oma koha eestimaal.

täna oli põrand vahepeal nagu gnld ladu, sest sain oma esimese kraami kätte. elamine muutus ühe firma omaks. kuidagi uhke tunne on :) tõsiselt. mul pole vist eales nii palju ühe firma toodeid kodus olnud. tavaliselt nt puhatusvahendidega ei panegi firmat tähele. mina isiklikult küll mitte. ikka ostad nagu esimese kätte juhtuva pakendi, reklaamist nähtu.
pesin esimese rõõmuga põrandat lisades vette super10-t. jalanahk jäi küll kuidagi pehmemaks ja roosat tooni (enne nagu värvusid keemikalidega pestes varbad lillakaks ja karedaks). see pole ette kujutis. ma muidugi ei tea, mis tulemus on järgmine kord.

homme linna.
nädalavahetusel soomaale.

laupäev on minu jaoks kuidagi nukker päev. ema sünnipäev. soovin õnne ja ikka parimat omas hinges. sest ta lihtsalt minu häid soove vastu ei soovi võtta... aga südamesoove ei saa keegi tõrjuda. naljakas on see, et ema ise kasvatas mind nii iseseisvaks nagu olen ning siit tulebki mõistmatu mõistmine emal - et laps kasvas suureks, sai täiskasvanuks...
annaks jumal, et mina 10 ... 20 aasta pärast ei mõtleks samuti nagu mu ema... see on see, et minevik on möödas. ei olda väikeste laste emad, vaid suurte laste emad. aga suurtel lastel peab olema / on oma elu. ja emadele on vähem aega... kuid siiski on aega emadele mõelda. mõeldaks isegi siis, kui emad seda ei usugi, tuldaks isegi siis, kui ema ei ootagi...
nii lihtne see ongi.
minul aga on kõik kuidagi nukratpidi...
kuid mäletan ikka veel ema kapsarullide maiku, neid küpsetas igal oma sünnipäeval... gladioolid on ta lemmiklilled...
võikski proovidagi gladioole maalida :)

ok, silmad vajuvad päris kinni. lähen kaisulinnu ja victori kaissu :=)

naeratusi silmi :) ;)

naudige viimaseid vaheaja päevi :) varsti kooli :)

Teisipäev, august 22, 2006

armas hetk oli...

armas hetk oli äsja. tõesti armas. :) lugesin just oma teadet (privaatteadet :P ), kus öeldi "...sind peab sunniviisiliselt puhkusele saatma..." - seda parimas mõttes, muidu ma lihtsalt enam ei jaksa loov olla. kirjutaja küsis, kas exib... ei, ta ei eksinud mitte üks raas. AGA kes siis minu eest kõik ära teeb... ta tuletas meelde, et soovin meeelevaldselt olla keegi, kes püüab olla ülimalt tubli mõtlemata iseendale...
täpselt nii ongi :)

täna on vanaema sünniaastapäev. papa ema. küünal põleb laual... huvitav mäletan vanaemaga seotult ainult üht kopikate mängu... hästi palju kopikaid oli laual...

akna taga sajab...

on ju armas, et maailmas on inimesi, kes siiski näevad sind kuskil südamega, kas või hetke,
kuid
nad on kuskil kaugel siiski olemas :)
ja neile
ei pea teesklema ülimalt tublit iga sekund, kui ei suuda ega soovi :) elu on armas teesklusetagi :)

Eilsest telefonikõnest Pillele

Keegi naine helistas eile Pillele. Aga telefonikõne oli enneolematult ropp: küsiti, mida isiklik abistaja tegema peab ja kas võib keelduda; kas peab olema tiiaga (ütlen seda pehmemalt) vahekorras...

Mu jumal - sorry!? Kuidas palun?

Olime Pillega shokis. Selline küsimus oli küll abistaja kanditaadilt esmakordselt rõve. Seda enam, et me Pillega ei tea, kus ta sai Pille numbri. Vähemasti kolm... neli kuud pole olnud töökuulutus kuskil Pille numbriga üleval ning pealegi alles eile riputasime Maarikaga uued kuulutused. Septembris on tõesti vaja kedagi juurde, isiklikuks abistajaks. Kuid... Ainsad võimalused on, et helistaja, kes oli naine, sai telefoni vanas kohas ja/või tegi oma meelest ehk nalja...

Head, inimesed, kes soovivad isiklikud abistajad, ärge küsige rõvedaid küsimusi!! Jääge siiski enda vääriliseks!

Mina ei kaota teie poolt öeldud rõvedusega oma väärikust! Teie jääte minu ja mu sõbrannade/sõprade/isiklikke abistajate silmis lihtsalt lolliks.

Aa, mul meenus, et laupäeval helistas keegi meesterahvas ka mu mobiilile, uuris jälle mingit kuulutust. Oletan, et mõtles koduka kuulutus. Küsis tasu ja töid, mida tuleb teha. Lubas esmaspäeval veel helistada. Ei helistanud.

Loodan, et need telefonikõned pole üksteisega seotud.

Meherammu vajaks ma talvel lumes või treppidel. Muidu soovin siiski naissoost isiklikke abistajaid.

:)

Tõeline sügisilm täna.

Eile õhtupoolikul jooksime Maarikaga läbi (äikese)vihma heale tulevikule vastu :) Olen otsustanud kindlal meelel GNLD-s ilma teha, vähemalt iseenast areneda :P Hetkel pole enam tagasi teed. Olen Senior Manaser!!! Teile, kes mitte midagi ei tea veel GNLD-e süsteemist, siis teadmiseks, et Senior Manaseri tiitli saamisega olen otsustanud samm - sammult lüüa enda uue elustiili ja töökoha. Rahalised võimalused ei
ahvatlegi esialgu niivõrd, kui iseenda proovile panek. Juba õppida on tohutult ja piiramatud. Eriti inimestega suhtlemist. Ja kui keegi soovib teada, mis see GNLD siiski on, mis tegevus või töö, mis elustiil - küsige julgelt. Vastan rõõmuga.

Kodus panime Maarikaga riiuli kokku. :) 20 minutiga. Kolm nädalat JYSKist ära toomise närvipinget... aga tulemus on vaffa - raamaturiiul on püsti :)

Nii. Nüüd tegelen natukene LEENUga (hellitusnimi me perede ühingul).

Siis maalimisega :)

Tundub, et kõike on liig palju. Ööpäevast ei jätku. Küll jätkub. Peab jätkuma. Lihtsalt muud ei jää üle. Teine variant mulle ei sobi ning kolmandat võimalust ei ole, et tulevikkus ellu jääda.
Täishoooga edasi :)

Naistelehe intervjuu

Mina soovisin intervjuud tulevikust, aga tuli hoopis minevikust. Toimus vestlus minu kodus, kus palusin lastest mitte kirjutada. Lisaks vastasin küsimustele emailiga.
Järgnev artikkel ilmus, kirjad näitavad aga, mis oleks pidanud ilmuma umbes sellisena.

ILMUS...

Ratastooli-Tiia: Minu suurim puue on minult ära võetud lapsed!

Tiia Järvpõld ehk ratastooli-Tiia ei tahtnud kunagi kuulsaks saada. «Sest kui mul poleks puuet, ei oleks ma ilmselt ka kuulus,» arvab ta ise. Tänaval tuntakse ta mõnikord ära, öeldakse tere ja minnakse oma teed. Vahel see tähelepanu hirmutab: «See on mulle suur koormus, aga ma olen harjunud. Küllap inimestele on mind vaja.»

Ratastoolis istuv Tiia (39) ei kaalu 40 kilogi ja näeb välja nagu 12aastane. Ta räägib püüdlikult ja on väga kannatlik, kui vestluspartner tema kõnest aru ei saa. Kuigi Tiia tundub esmapilgul väike ja abitu, on tema mõistus vahe ning hingeelu emotsioonidest rikas (tõendeid sellest võite leida Tiia veebipäevikust).
Tiiale meeldivad miniseelikud ja kontskingad. Välimuselt murrab ta stereotüübi, justkui peaks ratastoolis inimene jääma nähtamatuks: Tiia on veetlev ja hoolitsetud, punakad juuksed hoolikalt soengusse seatud. Ta naerab palju ja tema naerul on eriliselt soe kõla.

Valus lahusolek lastest

Tiia elab koos isaga Tartu lähedal Kaagveres korterelamu kolmandal korrusel. Ratastooli nii kõrgele tassida pole kerge, ent Tiia ütleb, et kui koos isikliku abistajaga on siiani hakkama saanud, siis saadakse ka edaspidi.
Vahel potsatab Tiia meiliboksi tänukirju inimestele, kellel ta on aidanud iseend leida. «Kuigi mina ei ole enda arvates midagi olulist teinud. Lihtsalt elanud ja jamanud sellega,» jääb Tiia tagasihoidlikuks.
Tiia kolm last on valus ja delikaatne teema. Kuid ometi on just Merili (15), Silver (14) ja Merli (11) need, kes rasketel aegadel emale energiat annavad ja kelle nimel ta pingutab.
Naiselt võeti kohtu kaudu laste kasvatusõigus ja nõnda ongi nad juba kaheksa aastat elanud Tiia eksabikaasa vanemate Kalju ning Laine juures. «Lastega on probleemid. Nad on pubekad ja kuna neile on räägitud, et ema on nii ja naa, siis nad väga ei tahagi minust praegu välja teha.»
Tiia loodab ja usub, et ükskord ta lapsed mõistavad, et ratastool ei tähenda midagi.
Oma võrgupäevikus naine pihib, et kõige raskem on olla armastust tulvil ema, kui kogu maailm tundub mõnikord vastupidist väitvat. «Ja minu süüks pannakse see üksainus patt, mis ei olegi patt – minu puuded!» kirjutab ta. «Loodan südamest, et minu lapsed mõistavad ükskord seda ja siis saan neile öelda seda, mis on aastaid ütlemata jäänud: ma tean, kui väga-väga raske on ka hea ja mõistev laps olla, kui ema istub ratastoolis, ning paljud näevad vaid ratastooli, mitte seal istuvat ema!»

Kahetseda ei maksa midagi

Tiia esimeseks tõsiseks meessuhteks oli tema eksabikaasa ja laste isa Aivar. Paar läks 1999. aastal lahku, sest vägivaldne mees peksis nii Tiiat kui lapsi. Selle eest istus Aivar ka kolm aastat vangis. Hetkel...
Raamatus «Ärge lööge mind enam!» kirjutab Tiia sellestki, milline tunnetemöll tabab puudega naist, kes soovib oma mehe silmis olla seksikas ning elada suguelu. «Uskusin ja kogesin päris mitu head aastat nauditavat seksielu. Ma ei kahetse iial, et julgesin Aivari mõistva abiga ületada väära ja arglikku eelarvamust oma seksikusest.»
Eelmisel aastal korraldasid Tiia sõbrad heategevuskampaania, mille eesmärgiks oli osta talle Tartusse korter. Raha kogunes sedavõrd vähe, et uus kodu jäigi unistuseks, kuid võimaldas siiski remontida Kaagvere kodu. Samas oli kampaania Tiiale väga raske ja ta arvab, et sõprade abita oleks ta kokku vajunud. «Mul oli väga halb tunne, sest ma ei pidanud end kampaania vääriliseks. Ma pole soovinud kuulus olla,» ohkab ta.

Füüsilised raskused...

Iga kord sügise lähenedes mõtleb Tiia kätte võtta ja lõpetada 1999. aastal pooleli jäänud koolitee: eripedagoogika stuudium Tartu ülikoolis katkes, kuna tal puudus isiklik abistaja. Tiiat pidi kõiges aitama eksabikaasa Aivar. «Selline lähedaste abisüsteem on täiesti vale. See paneb tohutud piirangud aitajale ja abivajajale ning piirab enesearengut. Tulevad tuhanded loobumised, allaandmised ja lahkhelid...» räägib Tiia ja nendib, et tema ülikoolis käimine ei takerdunud vaimsete, vaid füüsiliste raskuste taha.
Samas teatab Tiia ohates, et on juba nii vana, et elus veel midagi olulist korda saata. Sellest hoolimata on ta päevad tegemisi täis. Ta on kevadel asutatud Lõuna-Eesti erivajadustega perede ühingu esinaine. Selle mittetulundusühingu eesmärgiks on jagada erivajadustega perede rõõme ja muresid. Tiia arvates on ühiskonnas levinud mõte, justkui erivajadustega inimene ei tohikski armastada, sest ta saab kindla peale haiget. Tiia aga küsib vastu: kas tavaline noor inimene ei saa siis vahel haiget? Ta ei näe siin vahet, kas olla ratastoolis või mitte.

Emotsioonid pintslitõmmetes

Sel aastal avastas Tiia maalimise. Aga ta ei hoia pintslit sõrmede, vaid hoopis varvaste vahel!
Tiia meelitas värvimaailma tema sõber Mella, kes on ülemaailmse suu ja jalgadega maalijate assotsiatsiooni stipendiaat. «Ta rääkis juba mitu aastat, et see on võimalus hästi elada ja end teostada. Aga mina mõtlesin, et ma ei oska niikuinii ja punkt. Kartsin lõuenditki!»
Kord aga tiris sõbranna ta poodi ja pani fakti ette: Tiia kas ostab värvid või jääbki poodi. Nii jõudis naine esimese kunstiseoseni, mis ta enda suureks üllatuseks päris maali moodi välja tuli. «Nüüd tean, et värvidemaailm on hoopis rahulikum. Kui enam ei jaksa, siis mäkerdan,» muigab naine.
Tiia sõpradering on lai ja mitmekesine. Sinna kuuluvad ka isiklikud abistajad, kelleta naine oleks üsna abitu.
Isiklik abistaja ei tohi kunagi teha seda, millega Tiia ise hakkama saab. Näiteks kööginurga madalas valamus saab ta kõik ise pestud. Madalat pliiti majapidamises veel pole, kuid nälga ta samuti ei jää. Abistajat on Tiial vaja enim, et saaks ringi liikuda ja võõrastega suheldud, sest tema kõnest on algul veidi raske aru saada.
«Uskuge mind, isiklik abistaja tuleb kõigile asjaosalistele lõppkokkuvõttes palju kasulikum kui näiteks paigutada arukas puudega inimene hooldekodusse... See on teenus, milleta mina toime ei tule. Kuid samas ei tohi segi ajada: isiklik abistaja ei ole hooldaja ega põetaja, ta on minu käed ja jalad,» räägib Tiia ja lisab: «Isiklik abistaja ei ole minu pea!»
Brett Orloff

FOTO
RATASTOOLI AHELDATUD: Tiiale ei meeldi maailma kaheks jagamine: puudega ja puudeta. «Kui teha oma elust meistriteos, siis tuleb kõik unistused panna ühte maailma.»

LINLASE HINGEGA MAALAPS: Tiia elab Tartu lähedal Kaagveres, kuid isikliku abistaja saatel sõidab vähemalt paar korda nädalas bussiga linna asju ajama.


VÄLJAVÕTTED
Ühiskonnas on levinud arvamus, justkui erivajadustega inimene ei tohikski armastada, sest ta saab kindla peale haiget. Tiia aga küsib vastu: kas tavaline noor inimene ei saa siis vahel haiget?

Tiia loodab ja usub, et ükskord ta lapsed mõistavad, et ratastool ei tähenda midagi. «Ja minu süüks pannakse see üksainus patt, mis ei olegi patt – minu puuded!»

Taust 1:
Kes on Tiia?
Sündinud 23. veebruaril 1967. aastal. Teda elustati 40 minutit hapniku all. Tiia ametlikuks diagnoosiks on tserebraalne paralüüs – ajuhalvatus, mis tekitab liikumis- ja koordinatsioonihäireid.
Kooli läks Tiia 1976. aastal, keskkooli lõpetas 1987.
1986. aastal väntas Hagi Šein Eesti Telefilmis Tiia elust linateose «Ratastoolitants».
Aastatel 1989 ja 1999 õppis Tartu Ülikoolis eripedagoogikat.
1990. aastal abiellus Aivar Järvpõlluga, 1999. aastal paar lahutas mehe vägivaldsuse tõttu.
1991. aastal sündis tütar Merili, 1992. aastal poeg Silver ja 1994. aastal pesamuna Merli. Kõik lapsed tulid ilmale keisrilõikega.
2000. aastal esitas Aivari ema Laine kohtule taotluse Tiia laste eestkoste saamiseks.
2001. aastal mõistis kohus lapsed naise abikaasa vanemate hoolde, sest Tiial ei ole, vaatamata täiesti korras mõistusele, töökohta ega ka isiklikku abistajat, kes lapsi kantseldada aitaks.
2006. aasta kevadel lõi Tiia koos paari teise naisega Lõuna-Eesti Erivajadustega Perede Ühingu.

Taust 2:
Tiia võrgupäevik
Veebipäevikut kirjutab Tiia selle aasta jaanuarist. Tiia arvates on see talle väga hea väljund – sealt saavad kõik lugeda, milline ta tegelikult on. Tiia võrgupäevik asub aadressil http://ratastooli-tiia.blogspot.com

Alljärgnevalt kirjad siis.....

tere taas,
jään mõtlema, et mu jutt oli kohati hästi segane, ehk aitab täpsutus :)

GNLDĀ - 50 a vanune turuvõrgustiku firma 54 riigis, 10 a ametlikult Eestis.
Miks mina... Eelkõige iseenda proovile panek paljus. Miks ma ei võiks
ise luua endale aja jooksul töökoha, mida olen unistanud. igaõhe oma
valik on elustiil, GNLD on elustiil. Üks oluline teema on keskkond,
kuidas sƤƤstadĀ ümbritsevat maailma. Inimene ise on osakene maailmast.
Elamise jaoks vajab ta head toitu, ka igasuguseid vitamiine jne ja
liikumist ja puhkust. Isiklikult onĀ tähtis suhtlemispool. Igas töös on
tarvis suhelda. Aga siiani
on kõik töökohaad takerdunud minu erivajaduste taha -meil ei olla veel
harjutud, et näiteks kõnepuudega isik võib olla koolitaja... Just
suhtlemisoskust ja -pinget pakkub GNLD. juba see, kas suudan tööl käia
konkreetsel kellaajal, on minule omaette kogemus. Ma arvan, et see hea
tunne, mis tuleb tulemusest ehk aasta kahe... kolme pärast on siiski
vastatikkune.

Mäksa valla vallavanema nimi on Margus Pleksner, ütlen igaks juhuks.
kuigi vallas on mitmeid inimesi, kes mind isikliku abistaja teenuse
olemasoluga toetavad.

Hetkel ei oskagi midagi lisada... Õigepisut olen poliitikas, sellest me
eile ei rääkinudki.

Rõõmu,
Tiia

***

Tere ƶƶd,
saadanĀ nĆ¼Ć¼d, pisut hilinenud, kuid ootasin Mellat msn-i, et tƤpsemalt
kĆ¼sida temalt Ć¼hingu kohta, kuidĀ teda ei olnud msn-s tƤna...

> Ćœtlesid, et hakkasid maalima. Kust Sul selline mƵte pƤhe tuli, et
alustaks
> nĆ¼Ć¼d maalimisega? Siis sa rƤƤkisin, et teete Eesti jala ja suuga
maalijate
> Ć¼henduse osakonna. Kas sain Ƶieti aru? Ćœtlesid, et see tƤhendaks
Sulle
> natuke lisaraha. Kust see siis tulema hakkab vƵi mille eest tƤpsemalt?

"SĆ¼Ć¼di" on Mella! Juba mitu aastat rƤƤkis ta, etĀ see on vƵimalus
hƤsti elada ja end teostada. Ma ei mƵelnud siis tƵsiselt. MƵtlesin, et
ma ei oska niikuiniiĀ ja punkt.Ā Kartsin lƵuendeidki. Ei ƶelnud seda
kellegile. Selle aasta alguses tuletas Mella pidevalt mulle meelde, et
hakka proovima... Ok, siis mƵtlesin pƵhjuse vƤlja, mix koguaeg edasi
lĆ¼kada - raha puudub vƤrvide ostmiseks... Kuni Ć¼hel pƤeval tiris Pille
sƵbrannana Novaluxi ja pani mind fakti ette, kas ostan vƵi jƤƤngi
poodi. Siis maalisingi esimeseĀ maali. Iseenda imestuseks tuli maali moodi
vƤljagi!

Ma heal juhul hakkan igakuiselt stipi saama, KUI teen tugevat tƶƶd.
Kindlasti see raha lƤheb ennekƵige uute vƤrvide jne ostmiseks ning mu
juhendaja (kes on loodetavasti olemas, kuid ma ei sooviks veel tƤpsemalt
temast rƤƤkida, olen ka natukene umbusklik) tasutamiseks. Raha kokku
ajamine
ei olegi mitte Ć¼hegi tegevusega minu eesmƤrk. Rahal on kummaline omadus:
teda on igavesti vƤhe. Raha peab olema tƤpselt nii palju kui on vaja
millegi hea saavutamiseks. Miljon krooniĀ ei saa olla omaette eesmƤrk.
EesmƤrgid on ikka teised.
NĆ¼Ć¼d tean, et vƤrvide maailm on hoopis rahulikum maailm. Kui enam ei
jaksa, siisĀ mƤkerdan. Muidugi Ƶppida on tohutult.

Mina ei tee. Minu Ć¼lesanne oli alustada maalimist. Mella ja ta Ƶde
moodustasid Eesti Ć¼hingu, nimi segane veel naguĀ Mella mulleĀ Ć¼tles.

> Ć¼tlesid, et kunagi jƤi Sul Ć¼likool pooleli. Miks pooleli jƤi? Siis
see

ĆœhesƵnaga, ei olnud isiklikku abistajat. Siis pidi ju lƤhedane inimene,
minu
puhul oli exabikaasa (ja jƤllegi ei saa minevikust mƶƶda, sest see on
olnud minu elu ja elukogemused, milledest tegelikult saab palju
Ƶppidagi), kes pidi absoluutselt kƵikega minu abistamises hakkama saama.
Selline lƤhedaste abisĆ¼steem on tƤiesti vale. Ćœhele inimesele vƤgagi
vƤsitav. Paneb tohutuid piiranguid aitajale ja abivajale, piirab
enesearengut. Tulevad tuhandeid loobumisi ja alla andmisi, lahkhelisid...
Nii ka takerdus minul Ć¼likoolis kƤimine ainuĆ¼ksnes fĆ¼Ć¼siliste
probleemidele st mul ei olnud inimest, kes oleks mind aitanud
fĆ¼Ć¼siliselt hariduse omandamisel.

> psĆ¼hhotrauma koolitus. Kes on teised inimesed seal grupid? kes Sind
sinna > kutsus ja kust see mƵte pƤrit on?

Mu vƤga hea sƵbranna Maarja on selle psühhotrauma lƤbiteinud ja Ƶpib
edasi, tegutseb sel alal. Tema saavutus pani mind mƵtlema, miks mitte
minagi... Mul jƤid ju psĆ¼hholoogiagi (Ƶppisin veel eripedagoogikat)
Ƶpingud pooleli, siis miks mitte jƵuda samale tulemuseni teist teed
pidi. Nagu olen arusaanud, see vƵimaldab iseend areneda kƵrgele tippu.
Minu unistus on siiski olla Ć¼kskord hea nƵustaja vƵi midagi taolist.
Internetti ajastul ma ei nƤe probleemi oma kƵnepuudegagi. NƤiteks saab
suhelda msn-s, kus olen praegugi juba vahetevahel nƶ Ƥrakuulaja,
nƵuandja. Seda ka suhteliselt tihti vƵƵrastele.
Grupis on tavalised inimesed, kuid oletan, need inimesed, kes tahavad
tƶƶtada inimestega - Ƶpetajad, psĆ¼hholoogid jt. Kahjuks ma ei tea, kes
sattuvad minu gruppi. Arvan, et enamus grupiliikmeid on nƶ
erivahadusteta. Seega, mina pean taas sulamaĀ oma erivajadustega gruppi.

Sellest aastast olen miskipƤrast veel rohkem tunnistanud iseendale, et
mulle ei sobi maailma kaheksĀ jagamine - puudega ja puuedeta.Ā Kui teha
oma elust meistriteos, siis tuleb kƵik unistusteteosed panna Ć¼hte
maailma. Unistusedki vƵivad olla kohandatud, kuid selliselt kohandatud,
mis sulavad maailmaga Ć¼hte.

> Siis tahaks veel tƤpsustada, et kui palju Sul kuus on abistaja tunde?
VƵi
> Ć¼tleme nƤdalas nƤiteks?

Olen ise mƤƤranud 140 tundi kuus. Seda on loomulikult pagana vƤhe minu
elustiili juures, kuid materiaalsed vƵimalused ei vƵimalda rohkemaid
tunte.
Olen MƤksa vallale Ć¼limalt tƤnulik, et leiab minu jaoks juba 7 a
rahalisi vahendeid isikliku abistaja jaoks. Loodan ja usun, et minu ja
vallavalitsuse usaldus- ja koostƶƶsuhe jƤtkub veel pikki aastaid. Selge
on see, et isikliku abistajata ma toime ei tule -Ā see teenus peab edasi
arenema veel palju. Igas omavalitsusesĀ kui kogu Eestis. Isiklik abistaja
sobib ainult vƤga iseseisvateleĀ ja aktiivsetele erivajadustega
inimestele. Uskuge mind, isikliku abistaja vƵimaldamine (rahastamine)
tuleb lƵpp kokkuvƵttes palju kasulikum igale asjaosalisele sh ka
riigile, kui paigutada arukas ja asjalik puudega inimene nƤiteks
hooldekodusse... Mina olen ju maksumaksjana poolel teel, et aitada
omakorda teisi.

> siis rƤƤkisid mulle kampaanias, mille tulemusena taheti Sulle korter
osta.
> Kes selle kampaania taga oli? kes tuli mƵttega vƤlja? kui kaua
kampaania
> kestis? kuidas see vƤlja nƤgi st kust inimesed selle kohta nƤiteks
infot
> said? ja mia Sa arvad, oli see hea mƵte vƵi kaasnes kampaaniaga rohkem
negatiivset kui positiivset?

Eelmine aasta elasin veidi aega linnas. Tegelikult jube raske aeg oli
(kaks kodu majandada). Vist tulin toime - elama ju jƤin. KƵik oli kĆ¼ll
kƤe - jala juures - ikkagi linn. Sealt tuligi mƵte - mis oleks kui elaks
siiski linnas.Ā Korteriomanik mĆ¼Ć¼s selle korteri - ja min a otsisin
vƵimalust Ƥra osta... Kuigi praegu olen Ƶnnelik, et ei saanud osta...
Neti tuttava kaudu leidsin MTĆœ Zapakazze (nĆ¼Ć¼d seda MTĆœd enam ei ole)
ja Vallo - Andreas Halliku, kes korraldasid kampaania. Kestis 2,5 kuud.
Reklaam oli Tartu ja Tallinna bussides, ka raadiodes, internettis. Kaasa
aitasĀ Marianne Mikko.
Paralleelselt kampaaaniaga toimus minule pĆ¼hendatud luulekonkruss
Tolerants,Ā mis lƵppesid 30Ā juunil 2005. ZĆ¼riis olid tuntud
kultuuritegelased ja ka mina olin.
Raha kogunes suhteliselt vƤhe, kuid siiski palju. Uus korter jƤi
ostmata. Ć•nneks vist. Aga sain poole euroremonti teha omas kodus. NĆ¼Ć¼d
tean, et ma ikka sama naljalt kodu ei vahetaks. Sest olen maalaps ja mulle
meeldib maaelu, kuigi olen linna inimese hingega. Kodu jƤi kĆ¼ll 3
korrusele - olen siiani hakkama saanud, saan edaspidigi. JƤi
bussiliikluski - samad sƵnad, et saan hakkama. Kuid avatud kƶƶginurk on
minu jaoks peaaegu ideaalne. MƵned pisiasjad tegemata jaĀ alati saab ju
paremaks kohandada oma kodu. TƤpselt selliseks nagu ise parajasti soovid.
Ma ei julge lubada, et kunagi ei lƤhe enam mujale elama - iial ei tea,
mis vingerpĆ¼sse elu toob. Praegu olen kĆ¼ll peaaegu Ƶnnelik oma elu -
oluga.
Kampaaniaaeg oli kohutav aeg. Kui mu kƵrval ei oleks seisnud sƵbrad,
siis oleksin arvatavastio kokku vajunud. Sest mul oli vƤgagi halb tunne,
sest ma ei pidanud end kampaania ja luulekonkrusi vƤƤriliseks. Ma ei ole
soovinud kuulus olla.
Ćœht aga Ć¼tlen, teist taolist asjandust ma ei elaks enam Ć¼le. Neile,
kellel kampaaniad ees, soovitan sĆ¼damest teha kampaaniaajaks kirjalik
kokkulepe peakorraldajaga. On vƤhem asjatuid sehkeldusiĀ ja
nƤrvipingeid.


Kui on veel midagi, palun kĆ¼si.

EsmaspƤeval lƤhme uue MTĆœ-ga notari juurde, loodetavasti oleme siis
ametlikult olemas. Annan kindlasti teada, kuidas meie MTĆœ-l lƤks.

Head uskudes,
Tiia

***

Tere jƤlle
Ćœks vƤike oleline selgitus: kohus ei ole ametlikult minu lapsi Ƥra
vƵtnud. Mul oleks nagu kƵik ema Ƶigused alles, aga...kohtu protsess
lƵppes nii minu enda nƵusolekuga, et lapsed jƤƤvad vanavanemate
juurde, sest ma vƤsisin Ƥra. MƵeldes laste peale oli kohtuasi
nƤrvesƶƶv ka neile. Aga see kohtuotsus jƤi kuidagi poolikuks. Mulle
isegi ei mƤƤratud kohtumisaegu, ƶeldi, et selleks peab jƤlle uut
kohtuprotsessi algatama. Kindlasti, kui oleks kƵik nii mƵttetult edasi
lƤinud kui ta oli lƤinud, siis kohtuprotsess vƵiks kesta tƤnase
pƤevani. See on raske teema...
Veel pisiasi: ma ei kasutaks vƤljendit "ratastooli aheldatud", sest see
tekitabnegatiivset tunnet, et ma olen millegi kĆ¼lge aheldatud. Ratastool
on minu jaoks abivahend, nagu mƵnele on nƤiteks prillid. Need prillid
kui ka ratastoolid ei takista vabalt elada.
Pikemalt ma ei julge kirjutada, muidu teen sinu loost oma loo:P
Tiia
T, 15. august, 17:42, Brett Orloff kirjutas:
> Tere uuesti,
> saadan Sulle lubatud artikli.
> Sinu elu on olnud nii vƤrvikas ja sĆ¼ndmusterohke, et vƤga raske oli
> seda
> kƵike kirja panna.
> Hetkel puudub veel see eksabikaasa koht: millega ta hetkel tegeleb.
> Tahaksime selle veel lisada palun.
> Loodan vƤga, et jƤƤd artikliga rahule ja ootan Sinu vastukaja ( ajakiri
> lƤheb trĆ¼kki homme kella kahe paiku. kui midagi on valesti kirjas, siis
> palun anna mulle enne seda teada ja pĆ¼Ć¼ame Ƥra muuta).
> Brett
>

***

Tere
Lugesin loo lƤbi. JƤin enam-vƤhem rahule. Kuigi ma ei oleks soovinud
nii palju lastest juttu teha, sest ma ei ƶelnud, et nad keelasid mul
kevadel neile mƵelda ja nendest rƤƤkida. Ma ei olevat nende ema.
SellepƤrast Ć¼tlesin, et neil on pubekaiga. Aga okei, nad on nii suured
lapsed, et kui nƤevad ehk lugu, Ƥkki hakkavad ka teistmoodi mƵtlema.
Hetkel minumeelest Aivar on kodune ja mitu aastat juba elab laste juures.
Kui ma olen laste juures kƤinud, ma pean kohtuma ka Aivariga.
Mul on Ć¼ks vƤga suur soov. Loos on vƤelja jƤƤnud minu jaoks kaks
vƤga olulist algavat tegevust- GNLD ja psĆ¼hhodraama kursused, mis on
kaks suurt ja positiivset sammu minu lƤhitulevikus. PƤevikust vƵid sa
ise vaadata, mis Sulle meeldib. Ćœks hea lause, mis paljudele meeldib:
"JƤƤda iseeendaks ka lendu tƵustes".
Loodan, et lugejad ka suhtuvad loosse positiivselt ja negatiivsest ei tee
lihtsalt vƤlja. Cest moi vie!
Parimate lootustega
Tiia
NB! Kas ma olen tƵesti nii hea vƤljanƤgemisega, et vƵib 12aastaseks
pidada? :D See ei ole Ć¼ldse pahatahtlik.

***

Tere,

mƵtlesin ƶƶ otsa, ja mu hing kriibib ikka. Ma vƤga palun, muuda
kƵigepealt pealkiri Ƥra - Ratastooli-Tiia vƵib sisse jƤƤda, aga
soovin, et pealkiri oleks positiivne, tulevikkuvaatav, nt.
"Ratastooli-Tiia vaatab tulevikku". Ja lapsi ei pea Ć¼ldse puudutama,
vƤhemalt pealkirjas.

Ćœks asi on see, et minu jaoks on ohtlik jƤlle kord eksabikaasast ja
Ƥiast-Ƥmmast otseselt rƤƤkida - praegu on kƵik suhteliselt rahulik ja
turvaline, aga kui kirjutame jƤlle vƤga avalikult sellest, mis oli, siis
vƵivad sellel ettearvamatud tagajƤrjed olla. Pealegi, nagu juba ƶeldud,
olen piisavalt "avaliku arvamuse" rĆ¼nnakuid kogenud - leian, et mulle
aitab sellest. Ja minu minevikust on juba hƤsti palju kirjutatud - on
minu enda raamat ja "Vaikijate hƤƤled, lehelood... Las jƤƤb lihtsalt
see jutt, et lapsed annavad mulle jƵudu, ja mida ma nendest mƵtlen.

Minu jaoks on tƤhtis see, et tulin vahepealsest pƵrgupƵhjast vƤlja, ja
ma ei taha enam sinna tagasi vaadata, vaid edasi minna, ja teha seda
hƤsti.

TƤna hommikul jƤi silma veel 2 vƤikest lauset: isa elab minuga koos,
mitte vastupidi. Kogu majapidamine on ju minu kaelas, ja ilma minuta ei
saaks isa hakkama - kĆ¼ll aga mina temata... Aga ta on ikkagi minu isa. Ja
teine lause - olen nii vana, et ma tean tƤpselt, mida ma elult tahan.

PƤeviku aadressi asemel vƵiks olla minu kodulehe aadress, sest sealt
viib link ka pƤevikusse, ja nii on vƵimalik minu kohta kogu info kƤtte
saada.

AitƤh minu vastu huvi tundmast, ja head koostƶƶd. Loodan, et see
jƤtkub kunagi.

Helista palun, kui muudatustega variant valmis. Olen arvuti juures.

Head,

Tiia

***

Tere,

vƤga hea, et saad kƵik muud asjad sisse viia. Aga ehk on mul siis
vƵimalik ise nende kƵrgemalseisvate otsustajatega suhelda - Ƥkki saame
ikkagi pealkirja osas mƵistlikule kokkuleppele ? Ma ei ole sugugi paha
ega mƵistmatu, aga elu ise on nƤidanud, et kƵik emad jt. kaaskodanikud
ei mƵtle nii, nagu mina - ja ,meie. See, et lapsed on minult nƶ. Ƥra
vƵetud, ei ole puue, ega isegi mitte erivajadus. See on hoiakute
kĆ¼simus, mis ei puuduta ainul mind. KAASTUNNET ma enda arvates ei vaja,
MĆ•ISTMIST kĆ¼ll. Aga seda jƤƤb siin Eestimaal esialgu veel vƤheks - ma
ei pea silmas ainult ennast, vaid ka nt. hiljutist geiparaadi Tallinnas !
Hoiakute kohta veel - kui huvi tunned ja kƤtte saad, vƵid tutvuda minu
kampaaniaga seotud kommentaaridega Delfis eelmise aasta aprillist. Olen
nĆ¼Ć¼d Ƶel, aga... Ise pole nƤrvide sƤƤstmiseks neid kƵik lugenud,
aga sƵbrannad lugesid, ja pƤrast oli mina see, kes pidi neile teraapiat
tegema:P

MInu enda kogemus on see, et kui juba ƶelda, "ratastooli-Tiia", siis
teavad kƵik, kellest ja millest jutt kƤib. Jah, kahtlemata on lapsed ja
ka eksabikaasa mitmes mƵttes oluline osa minu elust, kuid minu meelest on
minu ja mu eksabikaasa elud praegu kaks tƤiesti erinevat asja. See, mida
tema teeb vƵi tegemata jƤtab, pole praegu enam minu probleem - vƵi ehk
niipalju, et ta on meie laste isa. Tema tegi oma valiku, ja mina tegin
omad, ja meid Ć¼hendavad ainult meie lapsed. Kahjuks ei suuda me omavahel
suhelda, nagu kaks normaalset lapsevanemat - SEE on tƵesti probleem. (See
jutt siin oli AINULT Sulle mƵeldud).

Ei tahtnud Sulle liiga teha, kindlasti andsid oma parima, aga ei tahaks ka
jƤrjekordne kord muljet tekitada, et istun oma kinnisideede otsas. Muide,
just praegu tuli mƵte, et liigun LƄBI MINEVIKU TULEVIKKU. Ehk sobib see
pealkirjaks ?

Lastest kirjutamise kohta oli eelnev kokkulepe olemas,
>
Loodan vƤga, et mƵistad mind.

Heade soovidega

Tiia

-----------------------------------------------------------------------------

Ehk on nüüd parem mõista...

Pühapäev, august 20, 2006

Kaks toredat päeva

Olen elus :)
Kirjutan paar lauset, olen väsinud ja koduigatsus on ka...

Eile käisin niisiis Viljandis ENÜ 3 sünnipäeval. Uue MTÜ-ga - alles nüüd käis mul klõps läbi, millega oleme hakkama saanud :)
Kohtusime Monikaga viimaks. Käisime Lossi mägedes. Kihvt! Õhtul jäime nimelt Mariga Viljandi peale hulkuma, soovisime vaatada järve lähedalt ja kauneid maju. Ausalt öeldes, ma ei olnudki Viljandis käinud lihtsalt niisama.

Täna nägin Jaani kirikut sees, käisin Mariga jumalateenindusel. Väga võimas remonditöö on ikka tehtud. Kirikus oli Eve Jänese näitus. Liigusin ise üksinda tööde juures - tavaliselt ma hästi ei julge võõras kohas liikuda iseseisvalt. Sest siis ilmub ikka kuskilt keegi, kes pakub abi mõeldes, et mina olen hädas. :) Mõistan hästi neid aitajaid...
Kirikuski küsisid mitu vanemad prouad minult, kuidas mul ja lastel läheb. Ma neid ei tundnud.

GNLD ProPlan Experience toimus Vanemuise Kontserdisaalis.

Luban, et olen ikka iseenda moodi. Järgmine kord kirjutan kõikest muustki.

Väike rõõm, mis on suur rõõm! Sain reede õhtul e-kirja ühelt hästi armsalt lapselt, mis tegi südame hästi soojaks. Kui juba lapseohtu neiu kirjutab mulle, et kahju lastest, kes ei saa emaga olla, siis see on väga väga lootust andev, et maailm saab ükskord paremaks:)

Reede, august 18, 2006

:)

Üks pisiasi veel, mis enne meelest läks - pildil on on isiklik abistaja Pille, mitte Mari-Liis !

Olen päeva läbi nii ja naa mõelnud. Mind on igatmoodi lohutatud, mõistetud ja mõnitatud (hea pärast - nagu mu head sõbrad ikka:P). Kuid mõtlen, et ma olen lihtsalt kõigest jamast väsinud. Sellepärast olin ja olengi praegu nii kriitiiline. Arvan, et kui miskit hullu enam ei juhtu, siis on lehelugu praeguseks lõpetatud teema.

Homme lähen Viljandisse.

See nädal olin mitu päeva Makuga., kes on siiras ja vahetu. Olime isegi üks õhtu kahekesi. Saime isegi magamaminekuga ja jonnimisega hakkama:) Teatas mulle, et "oled minu tädi Tiia". See on kuramuse hea tunne, kui ema usaldab oma last mulle.

Head nädalavahetust kõigile ! Päikest südamesse.

Rohkem armastust

Nii. Nüüd olen "Naistelehte" näinud, oma loo läbi lugenud, ja ma ei oska kommida. Mnu jaoks on see minevikku tagasiminek - kahjuks. Usun, et nii mõnigi ehk leiab siit rohkem positiivset, kui negatiivset... Tulime sõbrannaga praegu mõttele, et kui puudega on võimalik harjuda, siis kuidas on emana võimalik harjuda lastest eemalolekuga ? Tegemist ei ole ju ikkagi puudega - või kuidas ?

Üleüldse, kordan veel kord, et ma ei soovinud niivõrd minevikust rääkida, kui just olevikust ja tulevikust. Kui tahan edaspidi midagi väga hästi teha, nt. perede ühinguga või psühhodraamaga, siis pean kõige enne omaenda minevikuga arved ära klaarima - muidu ei võeta mind tõsiselt... Enda meelest olengi sellega hakkama saanud.

Rääkisin ju ajakirjanikule ka psühhodraamast ja GNLD-st. Aga nendest uutest võimalustest polnud sõnagi. Seda enam, et me suhtlesime ka meili teel - vastused küsimustele jäid õhku rippuma.

Jääb ikkagi mulje, et olen "ratastooli aheldatud", kuigi ma ei ole ju seda ! See oleks praegu pikk-pikk seletamine, miks ma nii ütlen. Seletan mõni teine kord, kui vajadust on.

Armastust on minu ümber rohkem, kui iial varem. Ja ma loodan, et minagi suudan jagada oma armastust teistele. Ilma armastuseta inimene ei suuda särada. Muide, peatoimetaja sissejuhatuse kohta - KELLELE armastust jagada ?

Jah, maailmas võiks rohkem armastust olla. Sellega olen nõus. Aga praegu on see kontekst kuidagi ebamäärane. Kusagil on öeldud, et tervet maailma on kergem armastada, kui teist inimest enda kõrval...

Usun, et mõlemad pooled soovisid head. Võibolla olen mina ise sellest üle kasvanud, et minust räägitakse à la - mida iganes. Olen õppinud enda eest seisma, ja võibolla siit ka väike lahkheli.

Mel Gibson on öelnud, et sai tänu filmile "Ilma näota mees" olulise kogemuse selle kohta, et pole mingit põhimõttelist vahet, kas ollakse puudega, või kuulus - tähelepanu äratatakse ikka ühtemoodi...

Neljapäev, august 17, 2006

mingi tunne mu sees

mingi nimetu tunne on mu sees. jõuetuse ja nukruse ja soovide ja rõõmu vahepealne tunne. sügiselõhn hõljus õhus, kui olime täna maarikaga pisut aega tartu peal. mingi üksindustunne, mis vallutab mind iga sügis.

lehulugu ei anna hingerahu. saan ju aru ajakirjkanikust brettist, ta teeb oma tööd. kuid mõni asi aegub nö privaatseks. kuna mul on praegu lastega suhted väga keerulised, olen niigi neile mitte järele andnud ning siiski neile mõelnud siin ja kodukalt pilte maha võtnud, siis sellest ehk aitab edaspidisekski... mis kasu saaksime kõik, kui meedia rääkib ikka ja jälle, et lapsed on minult võetud ning see olevat minu ainus puue... suurim südamevalu küll! see puue laste pärast hirmutaks ehk lapsed hoopiski ära - just see sõnastus loo pealkirjas. pealegi see poleks minu öeldud , kui lookene sellise pealkirjaga ilmub... üldiselt olen selgeks teinud endale, et lapsed on peagi suured ja oma elu elamas - ma ei saa eluaeg nämmuda, et lapsed võeti ära... nagu kinnisidee minevikust. aa elu läheb edasi!!! peab igal eluhetkel just seda kannatama ja muretsema, mis on just sel eluhetkel kõige olulisem, tähtsam... sorry, kuid aivari tegemised huvitavad mind kõige vähem nüüd juba aastaid, meid seovad vaid lapsed. ja see, mida ta teeb või ei tee, on aivari elu, privaatsus. mina muretsen ainult sellepärast, mida ta teeb isana...
olete ehk tähelepanud, et siingi päevikus kirjutan kõige vähem aivarist. ma ei soovi lihsalt... kuigi vahel omaette meenutan mõnda õnnelikku hetke temaga... halvad mäletused surun sügavale enda sisse, vastasel korral ma ei suudaks iga päev edasi elada...

eks näis, mis saab naistelehe looga...
sellist jama ma tõesti ei oodanud ega soovinud... võib - olla lehe toimetus nüüd mõtleb, et olen jonnakas. ok, nende probleem. ka olevikust oleks saanud pika vikerkaarevärvilise loo kirjutada...

kuigi minu lugu on mu endagi kirjutatud, aa raamat sai kirjutatud ühe elu etappi lõppetamiseks. valude ja rõõmude kirja panemiseks... on ka "vaikijate hääled" nii eesti kui vene keeles. see on ehk piisav mu mineviku taust...
nüüd on vaja edasi minna eluga!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
ja tõsi, kuskil seminaril või koolitusel räägin hea meelega perevägivallast veel ja veel. sest teema ja vägivalla probleemid on minu jaoks olulised ja südamelähedased.
kuid siin on praegu muud inimlikud nüansid, miks ma ei soovi lugu oluliselt minevikust.

teisalt, ma usun, brett soovis anda ajakirjanikugina parima. ta on armas noor naine lihtsalt suhtlemisel. arvan, et nooruse tõttu puuduvad tal olulised töökogemused. neid tuleb tal veel palju õppida... mina loodan südamest, et ta saab heaks ajakirjanikuks.
ja kui toimetus ei lubagi enam pealkirja teiseks muuta, siis on mul isiklikult küll küsimus: kas naisteleht ongi sõbralik ja usaldusväärne nagu reklaamib? kas siis toimetus ei lasegi oma noorel ajakirjanikul areneda/kasvada omas ala täheks?

Kolmapäev, august 16, 2006

Jama on suur

LEENUga on lugu nii, et arvestatakse lugejaid, kellele arvatavalt on huvitav lugeda ainult minu minevikust. Minu olevik ja tulevk on tühine asi. (:... See on uskumatu. Artikli põhjal on mul kinnisideed - elada ainult minevikus. Ma ei suuda seda mõista - minu jaoks oli asja mõte just selles, et soovisin rääkida oma uutest ideedest ja tegemistest ning võimalikult vähe minevikus sorida. Aga ei. - lehe toimetusele on vaja midagi müüvat, ja see on minu minevik.

Usun, et ajakirjanik tegi oma parima. Aga-aga-aga... Vaatame, milline lugu lõpuks välja tuleb. - kuigi mina ei oska enam midagi oodata.

Kallid sõbrad ! Soovitan kõigile õppida professionaalset meediaga suhtlemist, ja jääda iseendaks. Vaadates minevikust tulevikku:)

Esmaspäev, august 14, 2006

Ära tegime

Loodetavasti meie MTÜ (LEEPÜ e. Lõuna-Eesti Erivajadustega Perede Ühing) on peagi täiesti ametlikult olemas. Käisime täna notari juures. Nüüd, kui viimane etapp (st.registrisse kandmine)ka hästi läheb, siis LÄHEB MÖLLUKS. Täna õhtul igatahes möllame:P :P:P

Pühapäev, august 13, 2006

Tuleb pöördepunkt

Homme algav nädal toob mu ellu pöördepunkti. Kas olla või mitte olla - see on küsimus. Küsimuste küsimus. Valin siiski olemise, kuni jaksan.
Mul on tohutult unistusi, nüüd mõistan, et unistame on edu saladuse kuldvõtmeke :)

Siiski on mul hirm, et miski läheb viltu. Kõik on kuidagi väga hea - see on hirmu tekkitav. Sunnib mõtlema, kas panna ohutule põlema. Aga ei süüta ohutuld. :) Selleks pole mõtet... Ma ei saa ju keelu panna iseenda elamisele!!!

Eile õhtul maalisin taas.

Aga juhtuma hakkab (või ei hakkagi juhtuma) uuel nädalal sellest juba homme ;)

Reede, august 11, 2006

SUPPER ÜLLATUS

Supper päevad olid mul :D

Kõigepealt mul on taas uus imearmas väikene sõber Maku ehk Margus, Maarika 2 a poja! Ta tuli nüüd maalt linna tagasi. Üleeile käisime Maarikaga teda lasteaiast ära toomas. Alguses võõrastas Maku mind, tähtis "kaamõmmi", kes oli lasteaeda lukku taha jäänud ja keda päästis kasvataja ära. Paari tunni pärast oli Maku juba mul süles linna peal, kui läksime GNLD koolitusele. Eile päev otsa oli Maku lasteaiast kodus. Õpis emmega kaklema, kes mind lükab. Meie GNLD rühma arutlusel joonistasin Makule auto, mille peale proovis väikemees ka jalaga kirjutada/joonistada. Eilse õhtuks sai Makule selgeks, kuidas mulle süüa anda ning sõna "tädi". :) Maku lemmiksõna on aga mehelik "ei", mida ta ütles bussile minnes kui ka bussist maha tulles. Kingapoes saime onult mahavõetud õhupalle, Maku mu süles ei näinud õhupallide tagant väljagi. :)
Minule oli Maku supper üllatus. Ei lootnudki ealeski enam, et keegi laps istub linnas käies mul süles :) Et tunnen veel lapse soojus ja siirus :) Et emme julgeb last jätta natukeseks tädi seltsi :)
Arvan, et Maarika on nüüd see, kes tabab päriselt minu suhte lastega ning selle, kuidas sain hakkama... :) See on ime tore.
Mul on meeles aga omad lapsed...

Täna aga avastasime Maarikaga, et Eestimaa on väike ikka. Ilmnes me teame üht ja seda sama semu, Ruslani. Ok, käisime semul külas siinsamas Kaagveres. Mind hämmastas, kuidas üks proua juba jõudis taga maja ees mõelda: "Kas Tiia tahab koju minna, ehk ei oska..."
Maarika oli ka keeletu.
Sorry, kuid mul on veel taip alles! Mina nagu ei aja veel kodumaja segi! Mõtlen, et minulgi on õigus külas käia ka oma kodukülas!
Ok, Ruslan tuli meile õue vastu. Me ei öelnud, et mina olen - tegime lihtsalt pulli. Kui Ruslan nägi mind, üllatas ta siiralt: "Sa tegid supper üllatuse"
Võib - olla.
Omal oli mul hea tuju.
Vahel on sellist tuju lihtsalt vaja.
Ma ei tea, mis külajutt võib lahti olla homme küla peal. :P Mind ei loksuda ka. Tean semu Ruslani vähemasti 5 aastat.

Raamaturiiul JYSKist on koju toomata. Oi vihastasin. Esmaspäev lähen poodi lärmi lööma. Lubati neljapäeval s o eile tuua. Tellisin eelmisel reedel kojuveo (kuigi peas käis läbi veotaxi on kindlam. Müüja õiendas veel kes - teab - mida. Riina aga arvas, et kojuvedu ja/või veotaxi tulevad ühe kallit. Mul oleks juba tookord hetk kindlam tunne, kui riiul oleks kohe koju saanud... Ja oma automehed on kuhugile kadunud... Ma ei süüdista kedagi, peale JYSKi ja iseenda. Riiuli raha olen makstud. Soovin riiulit! Tshekki kojutooomise kohta ma ei saanud.
JYSKist enam ei osta mitte iial !!! Väga negatiivne üllatus....

Kolmapäev, august 09, 2006

Hoidku jumal mind upsakuse eest :)

Tõepoolest, hoidku jumal mind upsakuse eest!!! Täna kogesin taaskord, et mõnele inimesele - õnneks, nad on vaid tuttavad, kellega pean aegajalt suhtlema paar sõna - lööb võimu saamine lihtsalt pähe :) Ok, mind puudutab see vähe, kuid siiski iniimene võiks jääda iseendaks ka lendu tõustes :) mitte minna upsakaks või mida iganes. See ei anna talle veel õigust jalge alla tallada inimlikke eximusi ja mida iganes...

Tegelesin täna aja plaanimisega. Pean kuidagi päeva mahutama kõik tööd ja toimetused, muidu ei suuda peagi mitte midagi. Kõik oleks pilla - palla laiali, segaselt, ma ei teaks, kus algus ja/või lõpp oleks...
Sellist Segasumma suvila elu ma ei tahaks :)

Mõtlen mõni hetk, miks pagana pihta olen võtnud hulk tegemisi iseendale kohustuseks... Samas sain tänagi ilusa e-kirja, mis pani mind taaskord mõtlema, et mind on siiski teistele vaja :)
See on uskumatu.
See on siiski tõde :)

Homme jälle Tartu, GNLD koolitusele. Alati võib minuga ühineda, kuid enne, palun, öelge sellest soovist mulle. Suhtleme miks ja kuidas ja kelle pärast - mina läksin GNLD-sse iseenda pärast, sest soovisin miskit head ja vaffat ja kasulikku. Ning siis lähme üheskoos koolitusele. :) Kõik on aga rangelt vabatahtlik. Keegi ei sunni. Minagi ei sunni. Kuid GNLD annab piiramatuid võimalusi. Kõik oleneb absoluutselt inimesest endast.

Nagu kunstiski.
Maalimises või luuletamises.
Laulmisest.
Igas teises valdkonnas.

Edu saavutades aga ei või vaid uhkeks minna see ei ole edu võti :)

Teisipäev, august 08, 2006

JESS :)

Tänase päeva kohta võin öelda vaid jess päev :)

Kohtusin Naistelehe noore ja toreda ajakirjanikuga Brett Orloffiga. Fotograafist noormees oli vahvalt oskuslik - tõmbas mind kodutrepist väga osavalt üles :) Nagu oleks ta eluaeg seda tööd teinud :) Ja tegi ilma ette nähtamata, kuigi Pille soovis pisutki ette näitada...
Täna oli abis minul Pille üle mitme aja. Me küll suhtleme pidevalt, kuid koos ei ole.
Otsustasin, et leheloo jaoks õigem inimene mu kõrval oleks Pille. Õnneks oli tal aegagi minuga olemiseks! Mitte seda, et teised isiklikud abistajad on paremad või halvemad, vaid mul on õnneks võimalik isiklikke abistajaid üheks või teiseks elujuhtumiks valida. Igaühega on olnud mingi tähtis sündmus. Maarika aga näiteks hommikul tegi mulle meiki. Ta peab taastuma mandli oppist, seega ei tohi mind veel tõsta. Muidex, mu soenguga nägid Mari, Maarika ja Pille. Mari tegi eile õhtul 13 muna mulle pähe, täna juuksed lokis. Munadega peas olin justkui kosmosetüdruk :D
Usun, et näiteks Maarika tipp hetked mu kõrval abistajana olla on ees :)

Ja veel, Luule Tiirmaa vastas minu järelepärimisele LEEPÜ kohta põhjalikult ja konkreetselt: "Taoliseks mureks küll põhjust ei ole. Kusagilt on lihtsalt mõni väike
vale-arusaamine alguse saanud." Arvan, et kõike vastuseteksti pole siia vaja. Ja mina tean/meie teame nüüd arusaadavalt, millega Luule Tiirmaa tegeleb . Lihtne ja selge :) Seega, olen 90% veendunbud, et meie ühingut teist ei ole olemas ja meie ühingu ees avaneb tundmatu lai tee. Kas ja kuidas leiame oma koha, oleneb juba meist endist.


Nüüd lähen üle nädala Victori ja kaisulinnu kaissu :) Oma voodis on siiski kõige parem :)

Pühapäev, august 06, 2006

Selgem hommik :)

Olen hetkel üksinda Riina pool. Riina läks tööle. Varsti tuleb Mari, teine Mari, mitte Mari - Liis, ta on mu isiklik abistaja varuvariant aasta algusest.

Täna lähen taas GNLD koolitusele. On mingi täiesti uus äriplaani süsteem sellest kuust. Eks näe, kui raske või kerge see plaan minu jaoks on :)

Tegin rahulikult netist otsinguid. Leidsin, et Luule Tiirmaa ongi mingil määral puuetega inimestega seotud. On seminaridel esinenud. Aga samanimelise ühingu kohta infi ei leia... Tore on aga see, et rate sõbranna Monika teab Luule Tiirmaad, kunagi oli Monika mingit narko ennetamistööd teinud... Eestimaa on väike küll!!!
Rõhku jääb rippuma küsimus: miks oli seda jama Marega vaja? Kellele... Mina ise kah loll - läksin endast välja. Ma ei leia rohkemaid vabandusi, kui see, et Mare vestlus msn-s tuli liig ootamatult. Viis mind endast välja, seda enam, et Mare pole minu lahkumist EPNÜ-st mõistnud. Mis sest olen raudselt kolm kuud põhjendanud talle oma otsust. Ühe lausega võiks lahkumise kokku võtta: EPNÜ-s jäi minu enda arenguruum ka kitsaks ja teistmoodi tegemistele oli vastuseis... Ma olen juba selline tüüp, kes ei suuda kaua nagu paigal seista, kui ma ei näe iseendagi arengut, kuhugile uuele viivat teed! See on minu viga! Või hoopis hüve... :) Meie ühingu asutamisliikmed olid kõik nõutult pahased, pehmelt öeldes.
Kirjutasin Luule Tiirmaale järelepärimise ühingu osas.

Luban, et enam ei lähe iial asjaajamistel isendast välja :) Püüan säilitada oma väärikuse ja rahulikku meele :)

Unes nägin oma lapsi... Unenägu aitas kuidagi puhata välja.

Laupäev, august 05, 2006

kummaline tühjus täna mul

ma ei tea, kuid täna oli/on kuidagi uimane väsimus või tüdimus mu sees. ma isegi ei tea kumb tunne on õigem...

oleme olnud riina pool päev. tegelikult on olnud tore päev. riina õpetab laulupoisigi. ei, mis poiss ivar on... tore ja vahva noormees :) maarjaga koos laulsid. minagi ümitsesin üle pika aja kaasa. ega seda ei pandud tähele, ja ongi parem, sest mulle ei meeldi, kui keegi mu laulmist kuuleb. mul puudub ilus hääl, kuigi viisi enam - vähem pean :) omaette üksinda tasakesi laulan pidevalt.:)
aa mina ei suutnud täna rõõmule kaasa elada elavalt.
riina tegi tänagi väikese video fotokaga. eile tegi minust video. mina olen jube :P minul on iseend vaatada vastik :) tõega. vuh - külmavärinad ihul :)

mingi igatsus on südames... ja küsin iseendalt, milleks... mis milleks - see pole mulle endalegi selge. kõik on ju peaaegu ok, kuid ... tunnen meeletult tuima üksindust millegipärast...

sellised tuimad päevad on vahel minulgi...
see tuim tuju läheb varsti üle. võib - olla juba homme...

Reede, august 04, 2006

Selgust ja valgust :)

Kirjutan paar lauset... Meid kamp siin koos praegu...

Olen endale asju selgemaks mõelnud. Magama jäin alles varavalges. Keerutasin unetult põranda - voodis (Riina pool meeldib mul põrandal magada).

Jah, võib - olla ei olnud minust ilus tegu siin kirjutada eilset jama Marega, kuid see sõna-/kirjavahetus on tõesti sündinud. Ma võiks siin valetada, aga see oleks veel hullem.

Niisiis, andeks, kui olen edaspidigi ausameelne :)

Võite taas mulle helistada! Mu mobiil suhtleb taas. Tele2 neiu võttis aku mobiilist hetkeks välja. Mobiil hakkas kohe funktsima :)

Oligi liiga hea, et olla tõsi...

Ärge mulle helistage lähiajal - mobiil keeldub suhtlemast . nagu tänase päeva kiusu tipp .

Tuju on allpool nulli.

Lisan viimase kirjavahetuse Marega, rohkem ma seda teemale ei mõtle lähiajal. Eks näis, mis me ühingust saab...


"Mina vastutan enda sõnade eest.
Mul läheb aina segasemaks... Aga nüüd olen üsna rahulik - küll notari
juures kuuleme, kas me võime olla või mitte. See oli tõesti ehmatus
minu ja ühingu liikmete jaoks, et samasugune ühing juba loodud. See
tähendaks ka asjameestele tühja vaeva.
Ütlesin kevadel, et mina ei jaga enne eriti infot, kui ühing ametlik on.
Nüüd saite kodulehegi, kõik on olemas, mida momendil julgeme infoks
jagada.

Palun väga teinekord konkreetsem ja väljendada selgemalt, siis ei tule
möödarääkimisigi.

Enne läks varvas kogemata valele nupule ja saatsin seetõttu pooliku
vastuse.
Sorry!

Head soovides,
Tiia


> Mare vastus....
> Tiia, see minu nimele saadetud e-post ei olnud Sinu loodud Ühinguga
mitte kuidagi seotud. Rahune maha. Olid ise oma kodukal selle avalikkuse
ette toonud.
> Ma ei ole seda väitnud, et Luule Tiirmaa on seotud kuidagimoodi mingi
Ühinguga.
> Esitasin Sulle kaks erinevat küsimust MSN-s. Ühele neist Sa vastasid,
teisele mitte.
> Jaksu ja jõudu tegutsemiseks!
> Parimate soovidega,
> Mare "

Äkki olengi mina see paha ja negatiivne, kes ei saa mitte millegist aru. Kuid minu jaoks on EPNÜ minevik, lootsin, et ilus mäletus siiski... Vähemasti sain kogemusi...

Tõesti ma reklaamisin oma uut ühingut minimaalselt. Ma ei ole küll ebausklik, aga ei soovinud ära sõnata enne õiget aega. Jah, kodukal ja siingi oli/on link LEENU-le. See oli ainus suurem reklaam praegu mõned kuud. Me otsustasime tõepoolest ootada õiget hetke. Kõik toimis vaikselt hästi. Me olime/oleme ikka rõõmsad, et asi hakkab samm sammult toimima.
Sorry, mina küll ei mõista, mis see siis nüüd oli. Kindlasti üks ootamatus oli, et tõin kogu jama ühingutega siia. Blogi. Kuid see päevik on tõesti minu vastutusel. Kirjutan täpselt elu enda ümber.

Oligi liiga hea, et olla tõsi.
Ma juba ootasin mõnda pauku.
Mul ei tohi iial olla vaid rõõm.
Ma ei tohi iial kaotada valvsuse tunnet...

Lähen vaatama võbitsevat küünlaleeki ja mõtlen oma elu üle järele... Homme ütlen, mis järeldused ma tegin :)

Neljapäev, august 03, 2006

Olen skisofreeniline :) :P

Lisan kirja (emaili) Marelt. Leidsin kirjad äsja oma postkastis. Vastasin ka.

See kiri on tulnud kell 18.40 Marelt

"Luule Tiirmaa ei ole seotud mitte ühegi Ühinguga. Kui Sa just panid kogu minu tänase kirjavahetuse oma kodukale, siis võid ka selle sinna lisada.



Selline käitumine on äärmiselt skisofreeniline! Ei tasu endale ette kujutada pidevat negatiivsust minu poolt ja pidevalt püüda mind mustata.



Lahkumisavalduse EPNÜ-st kirjuta minu kodusele aadressile ja kirjuta ka põhjus. E-posti teel saadetud ma ei saa võtta tõsiselt.



Parimate soovidega,

Mare "

Vabandan veelkord Luule Tiirmaa ees!

Riina, kes praegu näeb, mida kirjutasin enda kohta - olen skisofreeniline - lubab minuga kohe hommepäev minna psühhiaatrikliinikusse valvearsti juurde kontrollile. :D Riina on vaimse tervise ekspert MTÜ-s Iseseisev Elu. Ta ei näe veel, et olen eluohtlik. Lihtsalt rutiine kontroll igaks elujuhtumiks. :D :D :D
Tõsiselt, diagnoosidega ei tohi mängida ega loopida.

Päh, jube värk ! Lihtsalt sajab pori eimillegist.

Ja veel. Kuidas saan 2 korda EPNÜ-st lahkuda, kui olen juba lahkunud??? 20. mail. Enne seda põhjendasin poolteist kuud, miks lahkun. Andke andeks, mina ei saa lahkuda sealt, kus olen juba lahkunud. Lahkumisavaldus on ammugi esitatud, vist oli 11. aprillil (võin märkmikust kuupäeva üle vaatada) saatsin tookordsele juhatusele ja ka Marele, paberkandjal allkirjastatud lahkumisavalduse sai EPNÜ minult 20. mail.
Minu poolt on kõik konkreetne ja seaduslik.

Vihmapüha ja shokk

Vabandust igaühelt, kes nüüd asjasse on segatud. Aga probleem on vägagi tõsine, mis tuleb nii või naapidi tõeks. Võib - olla kaotajaks jään mina, kuid siis palun andeks kõigilt, sest mina ega teised naised ei teadnud, et selline nimega ühing ja üldse selline ühing juba olemas on. Me tõesti ei ole mitte midagi kuulnud, kuigi teema võiks olla vägagi suure kajaga. Ja hetkelgi jäi kogu küsimustik rõhku rippuma. Mina ju soovisin ehmunult kõik Marelt välja uurida, mida ta teab emaili sisust, kuid vastuseid ma ju ei saanud. Või mis te arvate? Kas on mõeldav kirjutada email sisuta? Infota?
Palun väga andeks Luule Tiirmaalt, keda ma ausalt ei tunne, aga kes võib sattuda mu päevikut lugema. Palun, Luule, kirjutage mulle emaile, mis ühing Teil on! Seda selleks, et olulisi probleeme saaks ehk ühendada. Ei ole mõtet kahte samasugust jalgratast leiutada ju :)
Mare on EPNÜ esinaine, kus ma maist lahkusin. Ma olen küll mõistev, aga seekord ma lihtsalt ei saa aru. Minu silmis kadus usaldust, mida lootsin LEENU koostööle EPNÜ-ga veel.
Ja nüüd msn-i vestlus:


Mare says:
tere
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
tere
Mare says:
kas uue ühingu puhul võib õnne soovida?
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
ei veel... kuu keskel peaksime ametlik olema
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
aa õnne on alati vaja
Mare says:
kuidas on ühngu nimi, kas Tartu erivajadustega perede ühing?
Mare says:
kas Sa tunned Luule Tiirmaad?
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
Luule....... ei
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
kes ta on?
Mare says:
kuidas on Sinu ühingu täpne nimetus?
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
kes on Luule Tiirmaa
Mare says:
ma soovisin teada Sinu käest, kes ta on? kui ma ise teaksin, ei küsiks ma Sinu käest?
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
täpse nime võin öelda loomulikult, aga miks seda nüüd nii äkki vaja............. mis Luule Tiirmaaga seotud on, min a teda ei tea, ausalt
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
veel ei tea
Mare says:
ok
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
mis ok
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
ma ei saa aru midagi üldse
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
selgita palun
Mare says:
ma sain e-maili ja seal mainiti äsjaloodud Lõuna-Eesti erivajadustega perede ühingut, soovisin teada, kes seda ühingut juhib?
Mare says:
kas oled Sina või keegi teine?
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
MIS ASJA
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
saada mulle email
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
tahan näha ja kohe
Mare says:
miks, see on mulle saadetud?
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
muidu ei usu
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
äkki on loll nali
Mare says:
ei ole, sellest ma saan ikka aru
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
kuna moodustati'
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
täpsemalt palun
Mare says:
ei tea
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
kuidas ei tea
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
m ida teevad
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
kes nad on
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
asi läheb suurelt uurimisele kohe
Mare says:
tähendab see ei ole Sinu ühing? ma muud ei tahtnudki teada
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
mina TAH'AN
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
TEADA
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
ja sinult
Mare says:
tsau, teen tööd
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
mare
tiiatibu (tartus kuskil annelinnas) says:
nii see asi ei jää


Ja nii see asi ei jäänud juba praegu. Uurisime ja teavitasime juba notaribürood, kus rahustati meid, lubati meid kohe teavitada, kui midagi on valesti.
Netist ei leidnud midagi ühingu nime kohta.

Nii kaua, kuni mina/meie ühingu kohta muud kuulnud pole ametlikult, laseme samas vaimus edasi. Sest perede valdkond on oluline ja valupunkt ühiskonnas.
Meie itimees Margus ütles: karavan läheb edasi.
LEENU-l on oma raamatupidaja Jana.
Kõik on nii nagu peab :)

Julgus või hirm

Käisin järjekordsel GNLD koolitusel. Tauri Tallermaa (kanal2 tuntud tüüp :) ) õpetas suhtlema. Põhitõed on ju ammugi selged, kuid sain väikesi nippe juurde. Samas mõtlen, kas mul jätkuks edaspidi julgust vabameelselt minna ISE (näiteks töö- ehk/või GNLD)vestlust alustuma. Ma ei ole suuteline võõraga lihtsalt ööklubiski lobajuttu ajama. Nii naljakas kui see ka ei ole :) Ma lihtsalt ei suuda ettekujutada, et võõras ala tänavalt saaks minust aru, kuigi järjest sagedamini kogen vastupidist - võõras inimene, kellega esimest korda suhtlen, saab enam - vähem normaalselt mu hääldusdefektist aru ja nagu pole probleemi.
Huvitav on, et olen nii kaua elanud juba siin maailmas ning ikka ja jälle takerdun mingi lollaka hirmu taha.
Mul on veel tohutult arengu ruumi nõmedast hirmust lahti saamiseks. Arvan, et tegelikult mu kehakeel ja välimuski väljendeavad usaldusväärset palju. Või on arvamus ekslik enese esile tõstmise :P , mida ma ei usu ka ise...
Hirmudest näiline lahti saamine tähendaks palju rohkemate võimaluste ära kasutamist.
Sügavale hinge jäävad hirmud igavesti.

Hommikul vaidlesin just sõbrantsiga hirmudest. Mina ei ütle, et ühe või teise inimese
kartus või hirm on vähem tähtis, kuid öelda, et ühel või teisel polegi hirmutunnet on vale. Igaühel on omad negatiivne emotsioon. Hoopis mõtlemapanev oleks see, kui inimesel puudub igasugune tunne. See tähendaks, et ta on elav laip...
Hoopis suuremat julgust nõuab hirmude alla surumine ning mõtlemine, et saad hakkama ja läheb hästi.
Mina küll ei suuda iga hommik mõelda sajale hirmuohule, mis võivad mind reaalselt tabada... ja ka olnud vägivalla karmus võiks korduda... Üldiselt ei teada, kuidas vahel öösiti käib hirmuvärin kodus voodiski läbi... ja kuidas piinlen hommikuni unetult...
Aga need on minu hirmud.
Minu arvamused hirmudest.
Ma ei taha hirmudele mõelda, sest see röövib tahtejõu. Naeratused.
Kuigi olen kartlik.
Ettevaatlik.

AA, eile helistas Anne. Üllatas mind kavalalt küsides, kas olen nõus ajakirjanikuga suhtlema taas... Ega ma eriti rohkem ei saanudki välja uurida, sest sõbrants lihtsalt ütles, et sinuga st minuga võetakse ühendust.
Muidugi oleneb minust endast, kas soovin taas meediat... Samas tean, et paljud soovivad teada, kuidas mul läheb või ei lähegi... Ja tean sedagi, et mingil määral jäetakse mind igal sammul jälitama... :)

Eilegi jutustasime Pillega Annelinna muruplatsil ning keegi mees soovis jällegi edu, et tema ei oska käega ka nii ilusti maalida... Mehel olin tv-st meeles. (Kuigi Ratastoolitants näitas mu joonistusi :P ) Soojad sõnad tulid südamest. Pillega naersime küll, mina ohkasin ka veel - mõnikord tahaks olla keegi vaid, mitte mingi SEE Tiia, kes on jalgadega tõttu täht...
Aga
õnneks on mind üksainukene :D
Tean, et meedia on osa mu elust.
Olen mitmel korral siingi maininud - neti päevikki on julge otsus mu elus.
Kuulus on raske olla igalühel. Kuulsusega tuleb harjuda omaenda saavutuste nimel. Nii olen mina kuulsusest arusaanud hästi lühidalt. :)

Teisipäev, august 01, 2006

kui toimima töö ja koostöö hakkab - on supper

Kui nüüd LEENU (meie ühingu hellitus/suupärasem hüüdnimi) ametlikult saab olemas olema selle kuu keskel, on super. Sain esinaisena täna hommikul esimese tulevase koostöö võimaluse :) Muidugi LEENU ise natukene uuris võimaluste tagamaid, kuna koolituse teema on huvipakkuv ja mahub täpselt meie ühingu raamidesse. Teema on lühidalt erivajadustega noorte seksuaalsus. Rohkem ja pikemat kirjutan siis, kui asi hakkab toimima.