Esmaspäev, juuli 31, 2006

peaaegu õnnelik

Olen linnas, Riina pool.

Nägin bussipeatuses, Kaagveres, üle mitme aja hooldekodu juhatajat Vaiket. Tegelikult minu jaoks oli kohtumine hästi armas. On ju hea rääkida, et läheb hästi ja olen peaaegu õnnelik. Hooldekodust lahkudes kirjutasin avaldusele: Lähen koju ja vastutan enda eest ise. Elu parim ja ülbem avaldus:) Seda kirjutasin juunis 1999. Ega mina isegi ei uskunud, et 6 aastaga jõuan teha seda, mida olen teinud. Et suudan iseenda eest suurepäraselt ja võimekat vastutada :) Usun, Vaikelgi oli mind hea mind säravana näha! Olen koguaeg, mil Vaiket tunnen, teadnud, et ta soovib minule parimat. Kuigi oli hetk, kus me lihtsalt karjusime teineteisega, sest mõlemad soovisime paremat, kuid isemoodi.
Oleme ju kaks kanget Eesti naist :D ;)
Vaikegi on töös saavutanud palju, tean.

Ausalt öeldes, hirm on peaaegu õnnelik. Kardan, et saavutused kaovad...
Liiga palju head mul... Elus on ikka olnud nii, et hea ei või olla lõpmatult... Järgi jäänud vaid pisarad...
Loodan, viimaks on teistpidi. Mingit katastroofi ei tule enam.

Käisin GNLD koolitusel. Oli vastuste ja küsimuste foorum. Keegi külaline pani muigama, ta ei saanud aru, et meeldivat tööd ei saa kellegile pähe määrida. Ühele sobib üks, teisele teine tegevus ja/või töö. Mina ei hakkaks orelit mängima, kui orelimängija võib hästi rääkida jne. Iga töögi on inimese oma valik!
Järjest enam veendun, et sattumine GNLD-sse on üks suur kogemus juba praegu.

Ainult Atlantises, GNLD koolitused toimuvad Atlantise konverentsisaalis, võiks olla lift. Ei ole. Noormehed õppivad ratastooli trepil käsitlema. Saavad suurepäraselt hakkama.

Suvi on vist otsas :S

Ärkasin.
Vaatasin aknast välja.

SÜGISE MOEGA HOMMIK :(

Mina ei taha veel sügise tulekut...

Pühapäev, juuli 30, 2006

UNISTUSED, UNISTUSED, UNISTUSED...

Minu jaoks on suvepuhkus selleks aastaks otsas. Võtsin otsuse vastu: 1. augustist algab mul unistuste tööaeg :) Naeratate - tiiatibi on ära keeranud :D Ei ole sugugi ära keeranud :D Lähen otse sirgel teel :P Olen suutnud endale unistused suuresti paika panna, et rahuldada iseenda elu heaolu lähimaks ja kaugemaks ajaks.

Uskuge, unistuste ritta panemine on väga raske töö! Proovige ise järele! Pange unistused ritta tähtsuse ja endale sobivas/reaalses järjekorras. Ärge unustage aga Väikest Printsigi, kes püüdis elu ümberringi näha südamega :) (Appi, olen ikka veel Väikese Printsi mõjus :D )
Teha unistuste nimel tööd on tegelikult veel suurem töö tegemine, kui vaid raha nimel töö tegemine, et üleüldse hinge sees hoida. Palgapäeval saad raha ja kulutad maksudeks, ning kogu lugulaul, kui ei ole suuri hinge rahuldavaid soovunelmaid.
Seda mõista tuleb palju tunde, päevi ja aastaidki kulutada... ;) Sest unistusi on kahte sorti - kättesaamatuid ja kättesaadavaid.
Selle olen ka enesele selgeks teinud :)

Niisiis, minu lähima aja unistused, mis peavad täituma lähima kahe - kolme aasta jooksul (üksikasjad unistustest jätan oma teada, kadekopsik olen kah muidugi :) :P ) :

- maalimine
- psühholoogia koolitus
- LEENU st Lõuna - Eesti Erivajadustega Perede Ühing
- GNLD

Nii, väga hea unistuste kompott!!!
KAS suudan reaalsed soovunelmad ellu viia, oleneb juba palju minust endast.
Ja nende vahele peab mahtuma unistamisaeg. Isiklik elu. Mõte lastele, mis on siiski kõige esmasem ja tähtsam ning minus iga hetk olemas. Salajased unistused leida veel palju armastust... :) ;)
Kuhu soovin jõuda? Võiks öelda heaolu ellu veel enne vananemist :D Kõik on siiski minu teha.
Ma võin väsida poolel teel.
Ma võin alla anda poolel teel.
Ma võin kaotada võime unistada poolel teel.
Ma võin mida iganes.
Aga ma püüan anda maksimaalse. Oi, kõlab jubedalt! Kindlasti kasutan minimaalselt oma võimeid...
Vähemasti saan kogemusi unistades juurde, needki tähendavad palju.

Unistagem, kuid rohkem oma piirides! Need piirid on tohutud laiad igale ühele omal moel :)

Laupäev, juuli 29, 2006

Väike Prints - ainult südamega näeb

lugesin just taaskord Antoine de Saint - Exupéry VÄIKEST PRINTSI. Kunagi kooliajal Sillaotsal sai Väike Prints mu üheks lemmikuks. Siis oli mul kahju, et sellest ei soovinud õpetaja kirjandit. See oleks olnud kerge just Väikesest Printsist kirjutada, kui mingist ala Noorest kaardiväest...
Mul kodus raamatut pole. Nüüd nägin Riina riiulis (huvitav, et ennem polnud tähelepanud...) Südames käis soe judin läbi - Väike prints, mõelge, jälle saan lugeda.
Sellest ajast vaatan tihti taevatähti ja mõtlen roosile ja lambale ja Väikesele Printsile :) Ka nüüdki. Ma vist ei suuda imelik suur inimene olla, kes ei suuda mõista, et see Väikese Printsi lugu on väljamõeldis. :) Ja mina ei soovi ka.
Mäletan, et vähemasti oma Merilile räägisin mitu korda Väikesest Printsist tähel ja me piilusime koos aknast tähte sügis - talve õhtuti. Silver ja Merli olid väiksemad, et mõista... Kndlasti kuulasid nemadki unejjuttu...
Ka Urmasele räägisin...
Armununa vaatasin tähti. Vahel üksinda omaette. Vahel isegi exiga koos. Ja salamisi mõtlesin ikka Väikesele Printsile :)
Väikesest Printsist hõõgus see leek, mida mina olen eluaeg otsinud. Minus seda siirus pole või leidub hiiglama vähe,meie maailmaski on seda minimaalselt. Sest meid on palju siin maailmas ning meil on palju tegemisi... Unustame ära, et süda näeb, aga mitte silmad...
Kui kurb olin kaks aastat tagasi, kui mulle prooviti selgeks teha, et langev täht on tolmukübe. Füüsikaliselt... Aa mul oli ja on siiski igatsus millegi siira järele... Olen mõelnud, et Väikese Printsi kodutäht ei tohi olla langev täht, siis on tähe alla langemine Väikese Printsi kodu kindel hukk. Katastroof.

Kas teile tundub, et Väike Prints vaetevahel on meie lähedal ja õpetab südamega nägema üht roosi... Mulle küll tundub nii ;)

Lähen nüüd magama. Enne veel vaatan taevast.

Teilegi

"Vaadake taevast. Küsige iseendalt: "Kas lammas sõi roosi ära, ei või jaa?" Ja te näete, et kõik muutub...
Ja ükski suur inimene ei saa iialgi aru, et see on nii tähtis!"

See katkend raamatust.

Hoidkem iseendas siiski lapsemeelsust!!!
Siis on kogu elu meile tähtis ju ja me saame üle raskustestki :)

Sina oled sina ise - selles ongi asi

"sina oled sina ise - selles ongi asi" ütles Riina hommikul msn-s.

St mina olen mina ise - selles ongi asi.

Kallid sõbrad, palun üht asja teilt, kuna olen lühikese aja jooksul kuulnud iseenda kohta väga häid uskumatuid sõnu, ärge mind hellitustega üle hinnage!!! Ükskõik, kui palju olen teid ühel või teisel viisil toetanud teid või olemas olnud teile, seda on olnud tegelikult nii vähe, et mul hakkab juba piinlik häid sõnu kuuldes, sest olen ju ise teie toetust vajaja. Mõistan, et te ei kujuta minuta enam oma elu. Uskuge, palun, minagi ei kujuta teieta oma elu!
Veel olen kuulnud lühikese aja jooksul mitmel korral küsimust "kas tead ise ka..." Tean vaid seda, et olen mina ise.
Püüan iseendaks jääda alati.
Kiitmine tekitab minus külmavärinaid. Ma pole suutnud elus veel midagi olulist ära teha. Olen tegelenud peamiselt jamadega... Usun, et suudan veel miskit rohkemat endast anda... On veel palju suuri unitusi teoks teha samm sammult.
Loodan, et muu jaks armastada teid kõiki ja elu üleüldse ei saa kunagi otsa. Kui püsib armastus on kõik ju hästi, kuigi vahel on pagana raske mitte vihkamisele mõelda.
Minulgi on halb pool - uskuge mind. Ja tunnistan oma halbu vigu...

Minus kajavad ikka ja jälle Ilmi Kolla luuleread:

Armastanud olen palju, kuid praegugi süda anub veel ja veel...

(PS. Pensionitunnistuse sain viimaks kätte viie minutiga ühel päeval. Polnudki vaja varguseteatist ega midagi :) Milleks oli vaja üleliigset jooksmist ja närvikulu?
Lõpp hea, kõik hea siiski... Vähemalt varguse loo lõpp...
See pensionitunnistuse lugu meenus käekoti koristades, tunnistus jäi varvaste vahele.)

Reede, juuli 28, 2006

Diivanilaua ralli ehk JYSKi teenindus

Eile tellisin Eedeni JYSKist ümariku klaas - diivanilaua ja raamaturiiuli. Need olid mul südamel sügisest saadik... Öeldi, et kuu aja jooksul tuleb kaup, helistavad. Täna helistasid - hea ja tore.
Aga...
Piret oli just mu pool, kui JYSKist helistati. OK, põrutasime järgi. Kassas maksin ära ja... siis
1 - sellel laual, millel oli sild "TELLIMISEL", see oligi viimane laud.
2 - laost öeldi, et nemad ei väljasta müügisaalis olevaid näidiseid ning tavaliselt näidiseid ei müüagi.
3 - rallisime JYSKi kassasse tagasi, kus öeldi südamerahuga, et nemad ei tea midagi, tavaliselt väljastab ostu ladu.
4 - tuli mees-müüja ja tõi poesaalist näidise viimase laua. Küsisime Piretiga, kas lauake kokku ka käib, kuidas viia autosse. Müüja tõstis klaasi pealt ja näitas kruvikohad, et näed keera lahti. Kruvikeerajat ei olnud.
5 - tshekk võeti ka, mis on vaja raamaturiiuli väljaostmiseks. Riiuli ei mahtunud sõiduautosse. Jäi veel JYSKi lattu.

Laud on kodus. Nühkisin klaasipuhastusvahendiga pooltundi, kõik see näidisaja oleku tolm oli laual kõvasti kinni. Nüüd kena klaaslaud!!!
Jälle üks väike unistus teoks saanud :) Sain täpselt sellise laua nagu soovisin juba sügisel.

Piretiga aga oleme vihast rohelised!
Küsimusi tekkis sadu...

Neljapäev, juuli 27, 2006

HEA VÄSIMUS

Hea väsimus on praegu vaimus ja kehas. Ei jaksa kirjutadagi ... Selline positiivne väsimus on minus üle pika aja.
Külmik külmetab. Käin aina külmkapis midagi võtmast, kuigi eriti süüa ei soovi ega viitsigi.
Pesumasin on paigaldamata, seisab toanurgas. Müüjal/toojal polnud mingit kruvikeerajat kaasas, et masina lahti keerata, et ta mahuks läbi dshussiruumiukse. Kuigi eile rääkisime poes uksest ja pesumasinast. Kena mees-müüja rahustas, et enamus uksi ei vasta pesumasinadele. :)

Täna sattus üks puudega mees kaineri. Hommikul veel nägime Mari - Liisuga teda, ehtne asotsiaali välimusega ratastoolis istuvat meest Riina maja juures. Ütlesin veel Liisule, et hea, et mina ei ole selline... Liisu naeratas, et olgu see sulle väga negatiivne eeskuju . Nüüd rääkis Riina msn-s kurva loo, kuidas politsei tuli ja viis...

Niisiis, veel üks selge näide, et ole puudeta või puudega ikka valid oma elamisviisi ise.

Naeratusi unne! Ma tõesti ei jõua rohkem kirjutada. Panen pea uuele lillelisele patjale, täna vaatas padi Jyskis mulle otsa ning sosistas mulle "osta mind", ja näen kindlasti häid unenägusid... Esimest korda oli mu ost padigi... :)

Eluaeg on keegi mulle asju ostnud ja andnud jne - nüüd on aeg lõppude lõpuks ise oma elu korraldada
Loodan, et tuleb aegki, kui mina saan aitada teisigi :)

hommikust :)

soovin kõigile ilusat päeva :) siin riina koduakna taga on meil päike. kui kuskil polegi päike nähtav, siis teadke, et pilve taga on alati suur kollane särav pall - see ongi päike :D

varsti tuleb mari - liis. siis lähen ostan maalimisvärve ja kohe hulgim. :)

Kolmapäev, juuli 26, 2006

pabinas :D

kaks sõna GNLD koolitusest täna. minu jaoks jällegi hea kogemus olla teistega nö tava inimestega võrdväärne. kuigi tutvutus- ehk eksamiringis uutele mu hääl jällegi värises ja suur pabin sees, et hääldus oli segasem, kui harilikult on. see on paratamatu mul - olen rahva ees veel vähe esinenud ning mu arglikkus lööb välja. esinemiskramp!!!!!!! pole hullu, küll seegi varsti jääb vähemaks. aa päris ära kaduda esinemispinge ei tohigi, siis on ka midagi valesti. küllap tulin kuidagi oma pisiülesandega tänagi toime, sest keegi just mind välja ei naernud. vastupidi hoopiski.
ok, lähiajal kirjutan pikemalt ärikoolitusest. kindlasti. ja sellestki, mis mina ise soovin GLND-s olles saada ja see pole üldse ennekõike vaid raha... :)

praegu olen riina pool üle pika aja. nii vahva oli taas teineteist kallistada :)

aa, atlantise ees kuulsin kolme neiu vestlus kogemata, kuidas puuetega inimestega ei suuda nad koos töötada, sest hakkavad haletsema... sorry? mida või keda haletsema? ja miks?
mina ei saa aru.
vist minu viga. :D sest elus kõige rohkem ei salli ma enda haletsust :)

muide, mu hea imetegija soovis: head uinumist, kui ma ei soovi kõndima hakata. et käijana oleksin ma see, kellena Looja soovis mind luua... on selge teile? :) mulle ja maarikale tundub küll selge olema - tema ravivõimeid pole absoluutselt usaldusväärseid.
usun, et Taevaisa lõi mind just sellisena nagu olen ning mitte sellisena end haletsema, mida ma ka ei suudagi teha :)

lõppude lõppuks kõik on PEAAEGU hästi mul. miks peaaegu - alati saab paremini ju minna ja elada :)
miks pagana pärast ma peaksin end siis veel haletsema :D
aitab, kui olen normaalselt pabinas, mis üllatusi toob edaspidised homsed... :D mida suudan veel teha... :)

ÕNNELIK JA VALLATU

kaks tundi tagasi maksin oma külmiku ja pesumasina eest :) homme tuuakse koju :) mul on elus esimene päris oma külmkapp :) selline pisi külmik jala järgi ! olen temasse armunud :D

praegu määrasin oma esimese pimekohtingu juba õhtuks :P kutt ise ajas peale, ta ei teagi, kes olen :D kodukas ei avanenud tal, kuid soovis tingimata kohtuda :) jääb pika ninaga... või... luban, et minuga ei juhtu midagi ehk peale naerukrampi :D aa mine tea, ehk ongi õnn :

Teisipäev, juuli 25, 2006

Tuulelohed said vist otsa !!! Ehk soovid saavad teoks !!!


Nii, palju on vahepeal juhtunud :)
Tuulelohedest nii palju, et BIG´i tv ja raadio laenusaamisreklaam ei toimi. Kogunisti käendajaga ei anda inimesele laenu. Arvan seega, et tuulelohed, mis laenule peale kauba lubadakse anda, on lihtsalt otsa saanud. :)
Seevastu, mina sain ilusti - kenasti ühispangalt soovilaenu. Pank on siiski usaldusväärsem ja kindlamgi.
Niisiis, ärge minge meeletu hea toreda reklaami ohvriks ei laenusaamisega ega hambapastaga! Kõik suur seebimull!

Kogesin GNLD vestlust ja firmas on tõega kihvtid inimesed. Minu jaoks on tohutult positiivne kogemus. Usun, et töökollektiivis, kus on vahvad ja asjalikud, abivalmid inimesed, on minulgi suurem võimalus iseend tõestada, proovile panna. Eile õhtul koolitusel oli mul hea hämmastus, et mulle andi kohe kätt ja räägiti. Mõnikord ja üsna palju see nii ei ole. Eile oli unistustest jutt koolitusel, sellest kirjutan pikemalt teinekord. Aga ühesõnaga - unistage suurelt ja palju ning te saavutate elus kõik! Mina olen alati unistanud palju :D Kuid ärge unustage, et eesmärkide saavutamiseks tuleb ka tegutseda ja mõnikord mõnest asjast tulemuse nimel loobuda ka.

Fotoaparaat tegi minust ja Maarikast pilti. Püüan lisada.

Pühapäev, juuli 23, 2006

:) GNLD-st ja muustki

Hetkel usun, et tegin õigevaliku GNLD kasuks :) Mind üllatas siiralt Maarika sponsori Sirli tulek minu msn-i. :) Kuidagi hästi vabalt tunnen end juba. Nüüd usun küll veelgi enam, et koostöö oleneb ennekõike inimeste suhtumisest inimestesse. Võimatu on saavutada mingitki taset või vähemasti tutvust või mida iganes, kui puudub üksteise austamine, mõistmine...

(Oriflame´s oli hea koostöö... :) Oleks edasigi tegelenud, kui ühtäkki tuli muu vahele meile...
Aquasourse´s ei olnud toetuseraasugi, üleüldse oli Aquasource minu jaoks suur lollus, mida mina ei sooviks elu sees enam korrada :) ja ei korda ka päris kindlasti.
See selleks.
Oli 2 head ja erinevad õppetundi.)

Vähemasti püüan endale GNLD tooted selgeks teha. Saan ilusti rääkida teistele jne.
Mõtlen, kui muud ei suuda saavutada, siis saavutan tutvusringi suurenemist küll. Loodetavasti. Homme ehk kohtun tiimi juhiga! Vähemasti olen edaspidi võib - olla omas tiimis oma inimene :) Kordan veelkord, et kõik oleneb minust endast. Üks asi on mul elus selge - midagi headki ei tuua kandikul ette :)
Täna rääkisin sõbrannadele ka juba GNLD-st. Mind hämmastas üks negatiivne kogemus, et tuldi ukse taha toidulisandeid pakkuma ja pärast oli pererahval halb... Ei, nii see küll ei lähe!

Teate, mis igatsus on mul veel hullupööra on? Värvimis ehk maalimis igatsus. Hetkel pole nädal kaks värve. Homme ostan. Ja siis maalin, maalin, maalin...

Kolm täiesti erinevat huvi mul nüüd:
1. maalimine
2. oma uus mtü erivajadustega peredele
3. GNLD
Issand kui erinevad tegevused ja kuidas saab neid kokku siduda omavahel !
Ja veel sügisest psühholoogia koolituski.
Oih...
Kas mul jätkub jõudu ?

Ainult lapsed ja ...

jess, kõik kõik on uus septembrikuus :)

sain äsja teada, et septembris hakkab siiski kaua oodatud koolitus :) jess :) täpsemalt juba septembris.

mida veel elult soovida võin???!!! :) kõik tuleb tasapisi mu ellu nagu peab :) vahel on tunne, et näen und ja ärkades ei jää tuhkagi saavutusestest järele... tean, et ma ei näe und. see on mu elu. kõik edaspidine oleneb minust ja pisut ka õnnestki ;)

Laupäev, juuli 22, 2006

Ma pean olema positiivsem ehk olen üli negatiivne :)

Leidsin õhtul oma lux postkastis selle kirja (copy tegin täpselt, nii nagu kiri oli kirjutatud. Nime e-aadressilt jätan siiski igaks juhuks mainimata - mine tea... Võin öelda, et nime järgi ta tuntud ei ole, vähemasti mina pole kuulnud sellise nimega imetegijat.) :


"> Tere ,sattusin su lehte lugema ,kunagi sai juba
> kirjutatud natuke. Kui oled
> v?imeline palkama endale isiklikku abilist ja veel tunnitasu eest
> ,j?relikult sul l?heb h?sti, nupp l?ikab ! Ma
> oleksin sinu isiklikuks abiliseks ,aga mitte sinu sandinahoidmise
> eesm?rgil
> !!!! Sai
> juba kord sulle kirjutatud ,et olen saanud p?hitsuse ravijaks ,ka seda
> ,et sinul ja mitte?helgi pole kohustust haigena elada , sul ju
> k?ik j?semed on alles ja sa ei ole
> sant! Minul marutaudis arstid tegid
> ajukahjustuse ,niiet k?nev?imegi kadus enamjaolt ,olen suutnud selle
> tagasi saada ja enamv?hem taastuda,olen n?inud pealt uskumatuid j?ledusi
> ja imelisi tervenemisi. Kui sul soovi on ,v?in
> proovida vahemaapealt sind aidata, aga kui ajad mitteuskumise joru ,siis
> pole v?imalik ega lubatud . Valik on sinu ."

Mis oskate öelda!!!???
Mina ei oska midagi kosta :)
Mäletan juba poolaastat tagasi oli kirjutajal, muidex see kirjutaja on meessoost, umbes sama text. Tookord vahetasin temaga mõned kirjad, siis katkestasin kirjasuhte. Asi läks absurdseks. Ta ei saanud kuidagi aru, et ma ei ole sant. Ma ei tunne end absoluutselt vigasena. Vastasel korral ei oleks ju mina ise :D
Imesid tegelikult usun. Imesid on olnud mu elus mitmeid. Juba see, kuidas 6 aastaselt läksid mul sõrmed rusikast lahti... Mäletan siiani vanatädi kätesoojust, kes paitas vaid mu käsi...
Aa nüüd :)
Einoh :)
Kui ta soovib lugupidamist ravitsejana - siis sorry, mina küll ei suuda teda tõsiselt mõista.

Minu valik on jääda siiski ISEENDAKS :) Ma ei saaks olla igaühe meele järgi, et olla see, kes neile meeldiks minust, kuid mitte just sellisena, kes olen...

Olen vist negatiivne :P ega ei saa aru, mis mulle hea on :D
Ma ei hakka igatahes üle öö kõndima kellegi käsu peale!!!
Veel enam sellise jutu peale...

Täna ilmnes, et EPNÜ-l olevat mu õlga toetuseks alla vaja. Aa ma ei mõista negatiivsena, et minust kõnelevad siiski head. Et olin tegija. Mul tuleb olla positiivsem.
Mhmm.
Enda meelest andsin EPNÜ-s lahkumisavalduse rohkem kolm kuud tagasi ning täna hämmastas mind siiralt esinaise lootus, et ma jään EPNÜ-sse...
Andeks, ma ei saa aru!
Kas mul ei tohigi olla oma valikuid? Arusaamisi? Seisukohti? Jne.
Tean tegelikult praegugi, kuidas (minu kunagisel) EPNÜ LEO-l läheb. Kurb küll tõdeda, aga kaos on... Usun, et liikmed ei tunnista seda. Ja ehk on paremgi, kui ei tunnista, sest loodan kogu südamest, et suudavad päästa LEO uppumisest. Mina jälgin mängu kõrvalt. Olen ammu lahkunud. Ma ei suuda uskuda, et oleksin üksinda, muidugi Maarja vapral kaasabil, päästnud LEO. See oli nagu peaga vastu seina jooksmine. Väsisin.
Andsin heaga vaba tee teistele. Aga jah - teadsin, et nad ei saa minuta hakkama. Pagana pihta, mulle ei meeldi enda esile tõstmine...
Päh!!!
Ma polnud tegija EPNÜ-s. Tegin minimaalselt.
Ma pole öelnud, et keegi on halb, mittetegija... Kuigi tegemisele oli suur vastuseis.
Mul oli nagu jonniva lapse tunne, kes tahab, tahab, aina tahab... Loobusingi jonnist.
Keegi ei julgenud nagu jonnimänguga kaasa tulla.
Enda arengu mängumaa jäi mul kitsaks :)
Just süüdistati, et olen öelnud, et esinaine on paha ... ja ma peaksin olema rohkem positiivsem, mitte nägema ainult halba ja pahadusi... Jumala pärast, sorry, kui olen negatiivne, miks mind igatsetakse taga... :)

Homme püüan olla positiivsem :) :P ;)
Kuid omast LEOst olen ammu lahkunud.
Mul uued eesmärgid.
Kuigi EPNÜ käekäik läheb siiski korda...

KODUS üle mitme päeva :)

Üle mitme õhtu kodus :D Mõnsa!!!! Kas olen vanaks jäänud :P , kuid olen hakkanud igatsema koju. Võin olla küll kellegi pool , kuskil kaks - kolm päeva, kuid siis tuleb hinge kohutav koduigatsus. Tean, et kodus vaatab vastu morn papa, siiski kodu ootab mind. Kodul on minu nägu!!! Kodu ootab mind!!!
Täna pole papa eriti minuga rääkinudki. Püüdsin küll rõõmsasti rääkida tallegi, et laenust proovin osta esimest korda elus pesumasina ja muid kodumasinaid, kuid papa põrnitses mind öeldes: "Eks osta" ja kogu lugu. Ohjah, kurb natuke! Ainus inimene, kes ei oska rõõmu näitada, on oma isa... Ma tea(dsi)n, et lähedastest olen väga kaugel.
Ma ei suuda selle tõsiasjaga harjuda eales, kuigi püüan leppida.
Sõpradele olen lähedane.

Täna sõitsin üksinda Tartust Vana - Kastresse. Piret tuli vastu. Tädikesed segasid Piretit rohkem mind maha tõstes, kui aitasid. kümnekesi haarasid ratastoolist. Mul oli kõhe kõikumistunne . Piretiga naersime tädikesi irooniliselt veel maja eeski. Terve tee muretsesid tädikesed, kuhu küll invaliid üksinda sõidab. Maarika pani mind bussile, ise läks ka maakou poja juurde.
Kuidas igatsen oma lapsi...
Olime Piretiga tunni maja ees, enne kui tuppa ronisime. Taaskord panin tähele, et naabriprouad ja -härrad ei julge Piretigagi suhelda, kui mina olen ta kõrval. Täitsa uskumatu suhtumine! Huvitav, millal saavutan oma küla peal tavalise inimese maine :D

Täna liitusin GNLD-ga. Kas ma just hakkan suurt äri tegema, kuid proovin taaskord end millegiga proovile panna. Kas või muuta iseenda ümbrus keskkonna sõbralikkumaks. Maarika on minu sponsor. GNLD-st on rääkinud mitmed inimesed veel ennemgi. Mul polnud siis seisukohta... Täna käisime oma tiimi kooviibimiselgi juba. Minusse suhtumine on hoopis poitiivsem kui aquasource´s. Kohe tajun, et minu pisi pannust on igati oodatud.
Ehk homme kirjutan sel teemal pikemalt. Vähemasti GNLD on üks reaalne võimalus mul endale ise töökoht teha. Miks mitte proovida ;)

Neljapäev, juuli 20, 2006

ÕUNAMAHLA UPUTUS KESKTÄNAVAID

Issand, kui mööda päev :D Õnneks õhtu läks paremuse poole. Turult leidsime mureleid, mis muutsid meeleolu veidi rõõmsamaks.
Käisin notari juures. 2,5 tundi istusime büroos. Ok, ees oli inimesi, kellaajad olid kuidagi millegipärast nihkes. See selleks, ikka juhtub. Mul oli vaja vaid üksainus allkiri anda. Ennemini koguaeg on igalpool kirjutada mul jalaga allkiri ning isiklik abistaja on kirjutatud minu eest mu nime - lihtsalt saab kiiremini . Täna tuli pisiküsimus, kas olen varem jalaga alla kirjutanud... (Ligi 7 a on igalpool tõesti vaid minu enda allkirjad. Ja ega ma ei lasekski teistel tähtsadele lepingudele alla kirjutada.Liiga palju halbu kogemusi on minevikus...) Kirjutasin alla, kogemata kaks allkirja, ühte oli vaid vaja. Kirjutasin uuesti. (Loodetavasti vale paber tõmmati puruks.) Siis tuli porobleem - kas mu abistaja võib mu eest minu nime kirjutada. Ok, kuna Maarikal polnud dokumenti kaasas (minagi ei mõelnud, et ta dokumenti läheb vaja, mitte kunagi ei ole vaja läinud), siis otsustasin ise kirjutada. Olin pagana närvis, sellist asjaajamist pole aastaid olnud - tulid üsna kõverad konksud tähed... Notar jäi mõttesse, kas kirjutatud tähed on ikka seaduspärased. Küsis teiselt notarilt nõu, kelle juurde olen mitu korda sattunud. Ja saigi leping vormistatud.
Loo moraal ei ole kedagi halvustada. Seda kindlasti mitte. Kuid ametnikud on erineva suhtumisega. Asjaajamine võiks olla pisiasjadeni ühtne. Ja kindlasti peaks olema seadusega määratud, mida ei või teha isiklik abistaja, ametnikud peaks tingimata mõistma, kes on ikkagi isiklik abistaja, millist abi ta osutab. Mitte ainult sotsiaaltööätajaid.
Küllalt narr tunne on, kui ametnik suhtleb isikliku abistajaga üle laua, mitte minuga. Leping, probleem puudutab ju mind, mitte mu isikliku abistajat. Lust on asju ajada ametnikkega, kes suhtlevad minu endaga ja ei pane tähelegi nagu kõrvalolevat isikliku abistajat.
Kuna jõuame sinnani, et asjatajad ei näe erivajadustest tingituid erinevaid asjaajamise viise, vaid siiski kliente???

Me Maarikaga väsisime istumisest ära. Tõsiselt.

Käisime säästukast läbi. Joogiks õunamahl. Jõime. Panime pooliku mahlapaki mu kõrvale. Äkki tundsin, et miski mu pepu all läheb märjaks :D ÕUNAMAHL! Terve pool uputas mind õunamahl. Lõpuks toppisime mahlapaki mu jalge vahele püsti asendi seisma. (Mul oli seljas suht lühike seelik.) Ikkagi loksus mahl välja, õigemini pigistasin suht tugevalt, et üle tänavate minnes ei kukkuks mahlapakk maha, nagunii kõik muud asjad lendasid keset teid...

Lihtsalt polnud põnevalt meie päev :D

Imago

Eile õhtul käisin Maarika tuttava pool joomas :P Veini vahele mängisime Imagot. Hästi lõbus mäng. Panin täppi kahe tüdruku iseloomu, keda ma esimest korda nägin ja loomulikult Maarika oma ka. Maarika pani minu kohta päris palju pihta. Hingasin esimest korda vesipiibu aurusid sisse, järgmine kord proovin ära. Ma lubasin Mariale ;)
Enne seda käime Raatuse Kaubamajas külmkappi vaatmas enne kaupluse kinnipanemist ja lift lülitati välja. Kuna see asus teisel korrusel, siis kena müüjast noormees pani meid kaubalifti:D Nagu mingi tunnel läks alla- pime ja kolises. Värisesin kui haavaleht. Karin ja Maarika naersid:D Aga alla sai ja välja ka päästeti:p Tehke järgi. Nagu mingi seiklusfilm.
Käisin GNLD koolitusel ja ma mõtlen, et äkki hakkan ka tegelema. Ma usun , et ma saan hakkama.
Üks auto jäi mulle jalgu, väga tuttav auto. Autojuhti ma ei näinud. Eks arvake ise, mis auto see oli. Järgmine kord ajan alla:P
Aga nüüd me lendame jälle linna peale, vaatme, mis täna põevat juhtub.

Kolmapäev, juuli 19, 2006

olla iseenda moodi

olen tartus. jälle maarika pool. hästi kodune kodu tal. mitte alati ei tunne külas end koduselt, kuigi ma ei mäletagi enam, kuna tundsin end kuskil külas halvasti või kehvasti. siin on maarika poja mänguasjad, mis meenutavad mulle oma lapsi, kui nad väikesed olid... ma ei saa midagi parata - ikka ja jälle mõtlen salamisi lastele, ka siis, kui olen mitmeid päevi lastest mitte rääkinud. õnnelik aeg on emadele, kui pesamunad väikesed on! ainult siis ei saa nagu sellest õnnest arugi. argimured varjutavad tihti rõõmud...
muidex, maarika elab majas,kus käisin paar aastat tagasi psühholoog kaupo juures ja millerst on väga positiivsed mäletused. seega, see maja on vist hea auraga maja ! :) eile jalutasime läbi linna ning mõtlesin, et pea igal tänaval on mingi maja, millega on seotud miski mäletus...

eelmine kolmapäev oli reiki järjekordne aeg. tühistasin. olin ju pühajärvel. ma ei usu , et ma enam selle reikiõpetaja juurde veel lähen. liiga valusa mõra jättis koostööle. sest mis reikigi muud on, kui inimhingede hea sujuv koostöö.ö

üleeile vaatasin siis filmi "esimesest silmapilgust". nutsin lahinal. pimedast mehest, kes sai elus viivuks nägijaks ning arvas, et silmad valetavad maailma. minu meelest oli mehe arvamus õige, sest vahetevahel ei taha minagi mitte sallivat ja absurdset maailma näha. soovin südamega vaatada. samas jäin iseenda arvamusele kindlaks, et minagi ei taha kõndija olla päevagi - äkki mu jaladki mind kõnnitades valetavad. äkki polegi maailm seesugune omal jalgadel käies nagu praegu ratastoolis tunnetades. ma ei usu, et ise käies leiaksin rohkem siiramat armastustki. kes soovib, see armastab mind sellisena nagu olen, mitte teda, keda nad tahavad silmadega näha.
võtke mind sellisena mind elu lõpuni nagu olen olnud eluaeg. vaatame üheskoos maailma südamedega! südamehääl ei valeta... :)

varsti lähen linna. üks kasulik asjaajamine on ees. ma ei sooviks sellest veel rääkida, enne kui asjaajamine korras on. kindlasti mõjutab kordaminek tublisti mu edaspidiseid plaane. nt maalimist...
kõik oleneb minu tahtest, kuidas soovin edaspidigi elada. halvemini või paremini... aa kuna olöen juba hullumeelne, siis soovin ikka paremat :D

Esmaspäev, juuli 17, 2006

igatsuse stress vist

on pilvine suveõhtu. südames on mingi ängistus. praegu on selline ilm, et kuskil on kindlasti vikerkaar - päike ja lumepilv st hästi tumesinine.

aaaa, nüüd võtan paberi ja pliiatsi, kirjutan vanaemale. vanaemat tunnen umbes 25 aastat. ta pole mu bioloogiline vanaema nagu võitegi arvata. vanaema stella on lihtsalt armas vanaema õunapuu otsas. vanaema stella on kasvatanud kuus last. tütar kaie oli puudega... nüüd puhkab üle kümne aasta kalmistul... olen kaiet kord elus näinud, käisime emaga neil külas. ise olen vanaemal mitmel korral külas käinud. kaie on mällu jäänud väikesena ja kõnelevate silmadega (ta ei saanud rääkida), sõi veel maasikaid... kuid vanaema hoiab mind nagu oma tütart, see on väga armas. ta on aastaid mind toetanud igati... mu suured tänud, et vanaema minugi jaoks olemas on :)

nüüd hakkab film, lähen vaatama

Pühapäev, juuli 16, 2006

:)

Kalev külastaski mind ja mu uue näoga kodu :) Armas oli üle mitme aja teda taas näha, kuigi tänaval juhtume suht tihti kokku.
Nagu näete, ma ei suhtlegi vaid naistegelastega :D

Ai ai ai, vanaemale õunapuu otsas jäi jälle kirjutamata... Lausa häbi mulle!!!! :S Kes on vanaema õunapuu otsas sellest homme, aga mulle väga kallis inimene.

Arvuti rikkub mu kirjutamise ära!

Olen taas paha

Absurdne!!! Papa jälle oskas vihastada ei-millegi-peale. Lõpuks ütles, et mina ei austa tema ema, emal on surmakuu... Ok, ütlesin siis kõva häälega : hästi, lähme siis kabeli, viime lilli vanaemale. Jne.
Sellepeale nähvas papa, et mu kõne arusaamatu :D Räägisin uuesti. Papalt tuli vastus, et ei lähe...
Vana tuntud taktika, kui räägin asju, mis käivad kellegi au pihta - siis on maru lihtne öelda - minu kõnest ei saa aru ja kogu lugulaul. Mind enast ajab juba see taktika naerma! Mitte arusaamine on nende probleem, mitte minu. Viimnaste aastatega olen õppinud probleemidel vahet tegema.
Asi algas sellega, et endine isiklik abistaja Kalev helistas, et tuleb õhtul külla. Papa vahel ütleb, miks ma midagi ei kõnele. Ok, mõtlesin, et ütlen. Eilsest oli mul hea tuju, räägisin papale ka Pühajärvest, kuigi kuulas vähe. Täna karjus vastu: "Minu pärast tulgu! Ega ta mulle külla ei tule!"
Nii, papa on mulle kui oma tütre peale k a d e.
Mina ei saa parata, et papa on valind oma eluks viina-/õlupudelist üksinduse.
Ma ei saa lubada, et papa arusaamisele elamisest, tuleb minulgi vanadusepõlves üksindus. Seda soovib papa alateadlikult mullegi...
Mina hoolin enda elust liigagi palju, et üleüldse mornile elamisele mõelda.
Ja kui juhtubki, et kibestuksin kunagi vana mammiks, siis ma lihtsalt EI TAHAKS elada.

Olen küll tiiatibust kohukene ehk jätk Pühajärve seiklustele

Avastasin, et olen jätnud pooled riided Pühajärvele. Ei, kleidid ja seelikud on kindlas kohas, kuid lihtsalt ei saa neid enne selga panna, kui Pühajärvele taas minna. Loodan, et järgmine minek saab teoks kuu lõpus. Kuid Karinil on tõsi taga, et olen tiiatibust kohukene :D :D :D Oleksin veel ma armunud, et unustan - ei ole ju :D
Järelikult olen kohuke :D

Veel kiigusime külakiigel neljakesi. Imestasin ise, kui kindlalt põlvitasin keset kiige. Kolmeltpoolt turvasid mind Maarika, Pille ja ta musi. Mul oli hästi kindel. Kuigi mu sees oli õõnes :D Pea käis ringi. Inimesed tegid aina hoogu juurde. Kisasin.
Seda suurema hoo tegid, mida rohkem kisasin.

Reede käisime Maarikaga Pühajärvel paadiga sõitmas. Ihii, me sõitsime ühe piletiga, sest kapten teatas suurima hea meelega, et Maarika on alaealine.! Me kehitasime õlgu ning olime vägagi rahul. Mõnus laevasõit oli! Mõtlesin, et Eestimaa on jube ILUS . Kapten aitas mind tõsta paati ja kaldale st sillale tagasi ka. Aitäh talle selle eest! Ratastool seisis nii kaua sillal parklas :D

Õhtuti tegime lõbusat läbu.

Magasin üle mitme aasta telgis. Magamiskotis.

Jalutasime Maarikaga Otepääl. Eh, keegi mees ratastoolis tuli minuga rääkima, et tema on mind kuskil näinud. Olin "õelus" ja ei öelnud, et olen see meedia ratastooli - Tiia :):P Lihtsalt ei viitsinud! Mehel jäi vist hing vaevama, kus oli mind näinud... Ma soovin olla TIIA, kuid mitte see ratastooli - Tiia. Arvan, et mu elu on muutunud väga palju, et rõhutada veel ratastooli vaid... :)

Eile jooksime Tartu Hansapäevadelt läbi. Kohati oli võimatu liikuda - keegi jäi pidevalt ette. Tegelikult panin tähele esimest korda, et Tartu kesklinnas sõitsid kümnekond inimest ratastoolidega, keda mina ei tundnud. See tegi ainult rõõmu. Tõsiselt rõõmu.
Külastasime infotelki, seal oli tegelane Mari - Liis.
Veel lollitasin veemasinaga :D Oli vaja puunupu tõmmada, siis pisi pülekkpank (sääseküünla pank) viskas vee kaugele laias kaares. Muidugi tõmbasin nupu jalaga, üsna loomulikult. Unustasin, et rahvas vaatas ümberringi. Mul oli lõbus tuju. Tavaliselt - uskuge või ärge uskuge - ma ei julge eriti avalikult jalaga tegutseda. Lähen nagu krampi.

Vot!!! Vallatu nädal oli. Täielik lõõgastus minu jaoks.

Plätud on ka olemas! Elus esimest korda! Saan isegi plätudega seista ja mõned sammudki teha !

Nüüd hakkan toimetama

Laupäev, juuli 15, 2006

Upputamine jäeti järgmiseks korraks ehk olen ikka kohuke:D

Nii, olen küll väsinud, kuid kirjutan siiski mõne sõna. Tean, et mitmed ootavad seikluste ülevaadet. On küsitud msn-s ja rates... Nagu näete, mul polnud upputamisega aega tegeleda. Kõike muud lõõgastuvaid tegemisi oli palju rohkem :)

Olen suhteliselt pruun. Noo nii midagi valge ja tumepruuni shokolaadi vahepealset:) Eest olen pruunim, tagant valgem.
Pühajärves käisin kokku 4 korda :) Minu jaoks tubli saavutus :)
1. kord - teisipäeval Pillega, karjusin ja istusin suure hädaga järvepõhja : vesi oli vastikult märg ja jahe, kuigi mõistusega sain aru, et vesi +27 on solk soe :P
2. kord - Karin lihtsalt tiris kolmapäeva õhtul mind ujuma ja uskuge: see oli minu rekord ujumises :D Ujusin - mis ta võis - 20....25 m 4 korda. Karin hoidis mind kinni. Uju(si)n selili. Pärast süda peksis pumm - pumm, ähkisin nagu vanamutt, kuid tundsin end ülihästi :)
3. kord - Maarikaga neljapäeval. Ta tegi nagu lapsele vette sulpse, olin süles, pärast ujusin.
4. kord - neljapäeva õhtul pidin ujuma minema, sest tegime Kariniga pilte.

Usun, et varsti on pildid mu kodukal seeriana, mida tiiatibust kohuke Pühajärvel korda saatis :D

Vaateratal sõitsin kolm ringi. Ka see on minu rekord :D Ma muide kardan kõrgusi. Üleüldse mina kardan kõike, kuigi näin hästi hulljulge :D Seda enam, et vaateratal puuduvad ikka veel igasugused turvarihmad toolidel. Ülemus lihtsalt hoiab kokku. Kuigi ma ei mõista, mida kokku hoiab :P Seda ma vist poleks tohtinud kirjutada, tuleb veel pahandus... Siiski minu meelest peaks meelelahutuseski turvareeglid kehtima alati!!! Õnneks oli eelmise aasta minu isiklik turvavöö - aknakardinajupp alles ning mind seoti ilusti vaateratatooli külge. Keeldusin turvarihmata sõitmast, kuigi ega alla ei kukku niisama küll mitte keegi :)

Jätkan homme,
uni on.

NAERATUSI UNNE!

Pühajärvelt tagasi!

Jõudsime Maarikaga äsja Pühajärvelt Tartu. OLEME TÄITSA ELUS!!! :D Pikemalt kirjutan õhtul, kui koju jõuan. Praegu olen Maarika arvutis. Nüüd lähme HANSAPÄEVADELE.

Esmaspäev, juuli 10, 2006

:)

Olen tartus ja sain hetkeks Riina juures arvuti. Ega mul midagi olulist kirjutada polegi...

Ajan plätusid taga, ei ole minu numbrit... Alati, kui midagi soovin osta, on see nagu maa pealt kadunud :D:D:D

Väga hea, et uus isiklik abistaja Maarika, kel on täna esimene tööpäev, saab suurepäraselt tööga hakkama. Ta on tabanud asja ära! Pisiasjakene, mis mulle bussis valmistas tohutult rõõmu, kui küsisin järsku, kus ta kott on ning Maarika naeris: sinu tooli taga, ära arvagi, et kannan ise. Pihta ja põhja! :) Tõeline iiklik abistaja!

Homme näen Pillet Pühajärvel. Ta ei lubagi mind enam upputada - nii palav on sellekski !!! Hästi - lähen ise järve ja upun :D :P Pühajärve vesi on +26 - tuleb vees ööbida...

Vähemasti see nädal naudin maksimaalselt suvepalavust ja rõõme :)

Olge mõnusad suviselt!

Pühapäev, juuli 09, 2006

Ma ei ole tembutaja :)

Veel lisan. Ma ei ole tembutaja nagu mulje võib jääda :D Ma vahel harva vaid teen vallatusi :) ;)

Kirjutamiseni!

KUID SEE SUVEÖÖ, MIS......

Uuest nädalast st homsest olen loodetavasti lennus paar päeva vähemasti :) Lähen Pühajärvele vaaterata juurde. Seal töötab mu sõbrnts. Kes seikleb Eestimaal, tulge Pühajärvele vaaterataga sõitma ja arvatavasti näete teisipäevaõhtust mindki :D

Loodan, et sel suvelgi tuleb üks suveöö, mis jääb lühikeseks... kuid jääb mällu...
Iga suvi on ikka mõni suveöö, mis jääb südamesse... Kuid neid suveöid, milledest sooviks rääkida, kuid vaikima peab - on vähe... Ja kas neid ongi tuhandeid tarvis? Ega vist... Nii hea on mõelda, et on valgeid suveöid, mis on oma vaid minule ja veel kellegile st meile kahele ;) :) Aja möödudes on tagasi mõeldes taas õnnelik naeratus näol... Suveööde mäletused annavad jõudu elada edasi naeratades.

Luban olla korralik tüdruk! :D Ma ei tee seda, mida hiljem kahetsen ! Kuid ma ei ütle, et ma ei hakka kesköösiti maanteel hääletama isiklik abistaja kuskil põõsa taga, et mina saaksin õnnelikuna hääletada ;) Uskuge, olen seda teinud!!! Ja siis tuligi auto ja peatus ja küsis naeratades: kas hääletan ja kas keegi peatub ka... Noogutasin kelmikalt. Mu süütu nali õnnetus suurepäraselt :) Suhtlesime autojuhiga päeval sõnumidega, aga mul ei olnud oma nr ning ma ei pannud oma nime ka ainsatki korda sõnumi lõppu, kusjuures ta EI küsind ka, kellega ta kohtumise määrab (kuigi ta oli kuulnud umbkaudu, kuhu paariks päevaks lähen)... Teate, milline mõnus tunne, mõnus närvipinge oli sumedas suveöös seista ja vaatada tähitut taevast ja mööduvaid autotulesid... :D :D :D

Või Taevaskoja matka paar suveööd, üks öö Valgemetsas... Valgemetsas oli telk sipelgapesa peal. Öö otsa kuulsime kummalisi hääli telgi all, hommmikul avastasime, et telk oli sipelgapesas (Lihtsalt panime telgi üles pimedas.) :D :D :D Ükski sipelgas ei tunginud telki!!!

Või kanuu matka õhtu ja öö...

Lähen otsin kraami kokku, mida kaasa võtan...

Olge kuumad ja mõnusad, naudige suve ;) :)

Kuna järgmine kord kirjutan - ei tea...

RÕÕMUPISARAD

Suhtlen järjest rohkem noortega! Just oma laste vanuste noortega, nad valivad mind ise mind sõbraks. Ütlevad msn-s ja rates niii mõistvaid sõnu, et mul on pisarad silmis. Hea, et mu armsad sõbrad ei näe arvuti monitori taga mu pisaraid, mis küll veerevad mööda mu põski rõõmust :) Mind ehmatavad küll kõiksugused märjad silmad... Aa ma ei soovi kedagi ära jahmatada... Need on pisarad rõõmust ja lootusest, et ükskord mõistavad minu noored neiud ja noormees, et nad on mulle kõige kallimad ja mina olen selline nagu ma olen, kuid siiski kõige lähedasem, ka siis, kui oleme üksteisest kaugel. Usun viimast praegugi. Iseasi, kas mu lapsed seda endale tunnistavad praegu...

OO, pean suutma selle päeva ära ootama, kui omad lapsed hakkavad minuga vabalt, normaalselt ja rõõmsasti suhtlema, et saan neid kallistada...
Lubage mul siis kolm miljonid rõõmupisarad...

Seebiooperil peab olema õnnelik keskkoht, mitte lõpp. Sest seebikades leidakse taas
õnn teatud keskkohas ja siis kestab õnn tegelaste elu lõpuni, mida ei näitada ...

Minu elu on ju seebikas :)

Laupäev, juuli 08, 2006

Kummaline sõnum

Sain öösel kl 00.27.27 kummalise sms-i võõralt numbrilt:

"Ma kutsun kohe politsei"

Panin 1188 otsingu mobiilinumbri ja sain vastuseks tundmatu mehe nime aadessiga Tallinn .

Hiiglama tore, saada keset ööd selline sõnum võhivõõralt! Kui see pidi nali olema, siis oli mage nali.

Üldiselt on mulle vähe nii sm-e saadetud ja helistatud, kuigi mu numbrid on suhteliselt avalikud...

Reede, juuli 07, 2006

praktilise elu baleriin :)

Päeval oli selline msn-i vestlus, katkend sellest (loodan, et sa, tilderlind, ei pahanda, et kasutan su sõnu otseselt!):

... says:
tiia, mul tuli praegu elav kujutlus, et sina oled praktilise elu baleriin
... says:
st. balletis läheb kõvasti jalgu vaja
... says:
ja mulle tuli meelde, kuidas sa midagi laua peale panid
... says:
jalgadega
tiiatibu says:
:)
... says:
ja seetõttu oled baleriin
... says:
nende pisikeste jalgu tuleb trennida, kui käed on mängust väljas

Praktilise elu baleriin! See pani mind mõtlema ja meenutama. Huvitav on see, et väga palju on öeldud, et mu käed olevat baleriini käed. Mitte jalad. Mu käed painduvad igatpidi. Samas on käed habrad ja õrnad, kui nad on vabas olekus. Noorena neiuna korrati korduvalt, et mu jalad on koledad. Ma hakkasin lausa omi jalgu vihkama teatud aeg. Ei, mitte seepärast, et nad olid mul käte asemel. Vaid sellepärast, et mul pole korralikku säärejooksu... Ma ei kandnud iial noore neiuna minit. Mäletan, milline shokk oli emale paar kleiti, mis olid ülespoole põlvi mulle ega ma ei võinud neid kleite hästi selga panna... Nüüd on mini mu lemmik. Mu ex oli see, kes küsis, miks lühikest seelikut ei kanna siis... Ma tunnen end minis ülihästi ja ma ei mõtle enam, et mul polegi ühtki ilusat kehaosa. On. Mu jalad. Ja ka mu juuksed :) Aga praegu jutt jalgadest.
Minu jaoks on maru tähtis jalgade puhtus ja hoolitsus. Mu jalad on näiteks arvuti taga sama võluvad nagu teiste käed.
Baleriin - ei ole kunagi soovinud olla. Aga praegu mõtlen, et see mis on minule tavaline võib teistele tunduda kunst. Balleti kunst, millest mina omakorda aru ei saa.
Peotantsija olen tahtnud olla terve elu. Aa üks-see-sama teeb ju välja. Kõik kunst.
Ihhii, ahvatlen ka oma ebatavaliste jalgadega :) Kallasin ükskord jalaga kohvi, noh jalad laual (minu jaoks tavaline asend kui midagi, kui laual on vaja toimetada) ning kutt teatas rahulolevalt, kuid pabinas selja tagant: "Ära ahvatle mind!" Issand jumal, kallasin kohvile, mõtlesin kohvikannu hoidmisele, mis on pingutus ja tema mõtles jumal teab millele :D Lubasin Ainile kohvi pähe vallada, siis on erutavam :D
Loomulikult ma ei kallanud kohvi pähe ega ei ahvatlenud kah :P :)
Samas mõtlen, et nähakse küll vahetevahel mind naisena igapäevastes toimingutes. Kuigi tegutsen pisut harjumatul viisil.
Tegelikult mu jalad väsivad samamoodi nagu käed. On öid, kus jalad surevad voodis ning ma ei suuda leida jalgadele asendit, et see suremistunne asenduks mugava puhketundega. See on see, mida keegi ei tea ega aimagi. Lihtsalt pean oma jalgu rohkem hoidma... Mitte üle pingutama, kuid sellele keeran kõige vähem tähelepanu. Mul pole lihtsalt soont istuda paigal.
See loob kõik meeldiva tunde, et elu, mis ongi otsast lõpuni kunst, on mõnus kunst elada. Olla olemas. Jääda alles. Jääda iseenda moodi baleriiniks praktilises elus :) ;)

OHJAH

On palav ja kena suveilm. Ilmateade lubab +34 - rekord! Einoh, mina pean vähemasti teisipäevani toas passima... Võtan asja nii, et õues on kuumus tappev. Kuid siiski narr on toas olla... Pole hullu, kõike ei saa korraga!
Suvi on veel ees. :)
Mind ootab Pühajärve ja...
Täna oleks olnud suvepäevad pühapäevani...
MTÜ asi nagu seisab... Suvi ju...

On tunne, et elu seisab.
Mõni minut ajab see närvi... Minu puhul on alatine tunne.

Varsti tekkib küsimus, millest kirjutada, kui kõik on üks-see-sama.?! Kui ei tule uut ja põnevat, rõõmsat.
OK, hoian silmad ja südame lahti - väikesed kivisajud ja rõõmudki viivad elu edasi. On suured rõõmud.
Suvi peab olemagi pisirõõmude suur nauding :) ;)

KIVIKESESTESADU AKNAST :D :D :D

Uskuge või ärge uskuge, eile õhtul, juba pool ööl saingi midagi sellist, mida hetkel polnud :):P
Täna hommikul avastasin põrandalt kivikese. Jäi jala ette. Vahtisin lolli näoga kivikest. Veeretasin varbaga kivikest. Ei saanud aru, kuidas kivikene vaibale sattus... Aken ja vaip ja kivi...
Meenus õhtune klõps nagu oleks midagi mu selja taga kukkunud. Vaatasin küll, mis kolks käis, kuid ei pannud tähele miskit.
Siis praegu Piret küsis msn-s, kas leidsid midagi... :P :D ;)
SELGE :D
Unetu tegi kivikese sadu :D ;)
Ja naeris akna all...

Oi, teen peagi tagasi :D :D :D Aga kuidas - ei ütle :P

Neljapäev, juuli 06, 2006

IGAVUS VÕI IGATSUS...

Õhtu.
Jälle on igavus või igatsus - eh ei teagi kumb ülekaalus on. Ühesõnaga tunne, millel polegi nime. Rohkem kisub küll igatsuse poole, mis on nukker igavus.
Jälle olen üksinda.
Üksinda koos arvutiga, mis keeras segi. Küllap arvutil lõid "inimlikud nüansid" välja! (Ihhii, ma kohe mitte ei saa olla selle löökväljendita! Vist pean selle ütlejat/kirjutajat tänama veel :D Võib - olla siin ei kõla see üldse mitte nii naljakalt, kui silmast silma kellegiga lõõpides. :P )
Üksinda koos papaga. Ta vaatab telerit. Enne rääkis külajutte, mis aknast nägi. Isegi must kass tuli majauksest välja :D Tähtis sündmus!! Tema nägi ja teab. Mina ei näinud ja ei tea. Mida kosta sellele infole kommiks? Ei oska nagu kommentaarida.
Oh jumal küll!
Kas viga on minus ehk... et ma ei taju mustast kassist rõõmu ega muret...
Aeg - ajalt on papast lihtsalt kahju.

Ühel sõbrannal oli eile sünnipäev. Kristal. Oleme umbes 29 aastat sõbrannad. Viimased aastad ei juhtu sõbrannadena kokku, kuigi näeme suhteliselt sageli . Koguaeg kiirus mõlemal. Kuidagi kaugeks oleme jäänud. Vahel on mul sellest kahju, hirmus kahju. Saatsin eile varahommikul sõnumi ja püüdsin helistada ka...
1. juunil oli teisel sõbrannal Katrinil sünnipäeval. Teda nägin aasta tagasi. Minnes sünnipäevale kukkus veinipudel ilusti kildudeks trepikotta ratastoolilt täpselt Katrini ukse taga, kui ta ust avas mulle. Viisin talle siis tuhat killuõnne :D Ka Katriniga oleme üle 20 a sõbrannad.
Vähemasti mina tean, et sõbrannadega/sõpradega südamedes ei unusta üksteist eal. Olgugi , et vahel lähvad isegi sünnipäevad meelest . On küll ilus suur märkmik, ise tegin aastaid tagasi, kus kõik sünnipäevad kirjas. Tihti pole aga aega ega meelest sünnipäevade märkmikku vaatada. Siis hakkab häbi, kui olen mõne sünna maha maganud, kui tuleb meelde vaatada...

Majas ees kajab naerud...

Mul on igatsus... Tahaks sellist, mida ei ole hetkel...

Esimene õhtu, kus toas on parv sääski.

...

Üleeile õhtul käis Helena külas. Käisime õueski. Hoopis teine õhk on õhtul. Kas olete tähelepanud, kui huvitavad lõhnad on õhul igal erineval ajal ööpäevas? Kindlasti. Kuid minu jaoks on siiski iga ajal õhu nuusutamine x ajal omamoodi nauding. Ma ei saa iga kell välja jalutama minna. Ehk sellepärast tajun pisirõõme tuhandeid... :)
Ja jälle kõlas tavapärane küsimus, kas mul on taas nüüd uus abistaja... :::DDD Jumala eest, nii vähe kui mul külalisi käib, alati mõeldakse neist kui abistajatest...

Oh jah, elu ja mõistmine :)

EI KALLA PROGRANDIMEHU SUHU!!!

Eile kohtusin siis Liisiga, kes tuli Saksamaalt Eestisse ja soovis ammu ehk ka mu isikiliku abistaja tööd... Hästi tore kohtumine oli Wlides. Küsisin Liisilt, kas sai
aru, mida ei tohi isiklik abistaja teha või kes on isiklik abistaja - soovisin lihtsalt kontrollida... Liis hõikas rõõmsalt poolelt sõnalt vahele :
"... EI KALLA PROGRANDIMEHU SUHU!!!..."
Naelapea pihta pani Liis. Ta on imehästi endale teadvustanud isikliku aistaja töö olemust.
Naersime Mari - Liisuga hingetuks.
Täna oli tutvus- või proovipäev Maarikal. Hästi sai hakkama.
Loodan, et seekord olen leidnud lõpuks isikliku(d) abistaja(d)... Sest olen pisut väsinud abistajate otsimisest. Kogu suvi vaid taas otsida... - ei soovi nagu. Sooviksin vähemasti nüüd mõned korradki puhata :D Pühajärvele... Pärnusse... minna... Seltskonnaga veaksin suve välja :) ;)

Teisipäev, juuli 04, 2006

Leidsin ??? :D :D :D

Just lõin orkuti otsingu nime Andrei ... Ja üllatus , üllatus, üllatus - täiesti olemas :) :) :) Mul aga ei ole aimugi, kas see inimene on see armas inimene, kellega
olin umbes 19 aastat tagasi kirjavahetuses paar aastat. Mul ei ole temast ühtegi pilti ja me ei kohtunud. Olid vaid kirjad. On alles need kirjad. Kuskil väikese kasti sees kuskil uues sektsioonikapis :D Tookord ei soovinud tunnistada iseendale, et ma tegelikult ootasin hirmsasti Andrei kirju ja igatsesin kordki elus näha :) Kas pean nüüd punastama :) :P Ei. Andrei on kena mälestus! Tihti olen mõelnud, kas nüüd sooviksin temaga taas suhelda või kohtuda - et järsku rikkuks see midagi ära. Samas kripeldab südames, et midagi jäi pooleli. Ma ei arvagi, et sealt saaks jätkada või sellist, aga mul jäi miskit ütlemata Andreile siis. Ma ei julgenud talle kordagi öelda, kui armas ta on... Andrei kirjutas minule koguaeg "kallis" :) Ma ei usu, et ta tegi seda lihtsalt viisakusest... Ma usun, et see oli sõprus. Kuigi mina salamisi soovisin muud, palju rohkem muud... Ihhii, sellest ma ei ole kellegile eriti rääkinud. Olin Andrei kirjadesse enam - vähem armunud :)
Siis tuli mu ellu Aivar.
Lõpetasin ise ühel hetkel Andreiga kirjavahetuse. Tegelikult pisarsilmil. Teadsin, et sellest ei tule midagi välja... Minu sees oli segadus. Nüüd aastaid hiljem tean, et meil Andreiga oli sõprus, mis oleks võinud kesta...

Nüüd saatsin sellele inimessele, kelle leidsin praegu orkutis, teade, küsisin, kas oled see kirjasõber...
Ma ei teagi, kumb vastus rohkem meeldiks - kas jah või ei :)

Tookord, 19 a tagasi leidsid noormehed mind ajakirja NOORUSE loos, kus kirjutasin esimesi kordi päris omi mõteid. Ja mul oli üsna suur kirjavool...
Mälestused :)=

Esmaspäev, juuli 03, 2006

NEED NUKRAD SUVEÕHTUD

Jälle õhtu. Aknast voolab paistades õhtune õrn värskelt jahe suveõhtu õhk... mu päikesest punast nahka...
Päeva esimene pool möödus hästi suviselt. Naudisin hommikupoolikut täiega. Vist aimasin ette, et õhtul olen taas igatsustest nukker... Lubasin endal tõusta 3 tundi. Mari - Liis tuli hommikul, kuid mul oli päeva alustamisega aega küllaga. Jõin paar tundi hommikukohvi ja vestlesime Mariga ilmast ja maast.
Tänasest on mul orkutistki konto, mind on palju sinna kutsutud. Mari - Liisil õnnestus lõpuks mind meelitada sinna. Nii jälle netis üks konto juures :P;) Ma ei teagi, miks on neid nii palju vaja mulle... :)

Päevitasime taas jõe ääres. Üks koht oli imeliselt ilus olnud maalida. Ei kord peaksin õues proovima maalida :) Nüüd suvel oleks see täiesti mõeldav.

Nüüd õhtul on nukrus... Sooviksin sageli minna jalutama just õhtuti, lihtsalt vaikides jalutada... Nüüd ärge palun ajage segi jalutussoovi omal jalal kõndimisega! Seda ma tõesti ei soovi nii... Olen ratastoolis niivõrd harjunud, et ma tõesti ei oska end teisiti, kõndijana ette kujutada... Oleks vaja vaid nt rohkemas mahus isikliku abistaja teenust... või lihtsalt kedagi, kellega jalutada...
tunta end vahel teistmoodi üksinda :)
ÜKSINDUST ON MITUT MOODI :)
Mina olen õhtuti üksinda, sest muud ei ole... ei jää üle...
Tean, et miljoneid inimesi tunneb üksindust.
Ega ma sellepärast ei virisegi, et olen ainsana üksinda.
Ainult...
Kas üksindus peab olema harjunud eluviis ?
Ega vist ei pea.

Vaatan papat. Oli rahapäev. Päev otsa joob järjekordselt üksinda. On maani purjus. Suutis vaevu püsti seista. Praegu sonib karjudes magades - ta on eluaeg nii purjus olles maganud. See on mind alati hirmutanud.... Samas mõtlen, et peab küll hea tervis olema, et juua eluaeg... Ma täna ei viitsinud papale vihastada... Joomine on tema valik...

Räägin praegu msn-s...
Jätkan homme

Pühapäev, juuli 02, 2006

Veel luulekonkrusi ja ka kampaania lõppüritusest

30. juuni 2005 - väga vaffa päev :) Algas paari tunnilise iluraviga :) Pille tegi meiki, lakis ja tegi soengut. Meil oli hästi lõbus juba hommiku vara. Tegelikult lõppüritusest pole ühtegi pilti, sest korraldajad unustasid pilte teha. Kuid olin samas lillas kleidis kui olen 20. juuni fotodel.
Siis logelesime Pillega paar tundi Tallinna vahet. Üks mammi moraali luges veel vene keeles moraali, kui valesti käitume - istusime pargis ja sõime :D :D :D Meil oli lõbus.
Räägisin Pillele oma kõnet esinemisel. Sain esinemiseks 10 minutit, seega mu tõlk oli vaja üli hea olla. Pille õppis kähku kõne pähe. Asjatult. Sest kõik läks kummuli
:D Mind paluti kohe ürituse alguses rääkima. Ma polnud saaligi suutnud sisse elada. Unustasin ise oma kõne :D Pille, mu selja taga, oli sellegipoolest väga hea tõlk. Asendas ühe ainsa mu sõna oma sõnaga - ta ei saanud sõnast lihtsalt aru. Mina jälle ei pannud tähelegi, et Pille tegi oma loomingut :D
Loeti paremaid luuletusi. Ma imestasin, kui hästi loeb luulet mu sõber Ruslan. Ruslan oli ainus inimene, keda tundsin üritusel. Minu jaoks oli Ruslan sealö üllatuslikult. Kuid tema olemasolu andis mulle kindlustunnet juurde. Salamisi. Ei tundnud end nii üksinda...
Pille oli küll rohkem kui isiklik abistaja.

Kui esimest korda kuulsin, et 2005 a Zapakazz´e luulekonkruss seotakse minuga st minu kampaaniaga - tõusid kõik ihukarvad püsti. Värisesin.Mul oli tõeline shokk. Et luulekonkruss pühendati mulle. Mina polnud selleks valmis. Korra isegi püüdsin katkestada, sest teema Tolerants oli väga sügav ja hea, kuid... minule ainsana pühendada - ei, mitte seda ainult... Öeldi, ei saa muuta ja miks mitte pühendada... mulle...
Õnneks olid minuga sõbrad.
Kampaania alguses ma tõesti ei suutnud voodistki tõusta. Häbi oli. Piinlik oli. Mäletan Merka oli minu pärast paanikas. Siis tuli Pille. Kuidagi nad said mind ellu äratatud :D
Tegelikult too hetk vajasin tuge rohkem kui kunagi varem.
Isegi oma raamatu ilmumispäeval polnud mul sellist tunnet, et ma ei julge väljas liikuda.
Aa kampaania algus oli kohutav, kuigi olin üritusega ise nõus. Arvasin, et sündmus kujuneb teisiti.
Minul oli tunne nagu võtaksin kellegilt midagi palju ära.

Kuid olen vähemasti kogemuste võrra rikkam :)

Sain kogeda zhürii liikme töödki :) Üldiselt enam - vähem läksid zhürii liikmete arvamused luuletused kokku. Vaevalt, et kunagi veel saan osaleda mõnes zhüriis!!! :)


Aga jah, enam ei taha iseendale ühtegi kampaaniat, ka siis kui miskit teist lahendust ei näi olema. Kõik siin elus peab siiski saavutama oma higi ja verega ;)

Uskumatu ehk kolasin...

Eile piilusin kolades netis ringi nalja pärast üle pika aja oma kampaania tegija koguulehte www.zapakazz.ee . Ma ei suutnud uskuda silmi! Reklaam minu toetuseks ikka veel alles. Kampaania aga lõppes 30. juuni 2005. Jah, kampaania kestis 13. aprillist 30. juunini eelmine aasta. Seega mul tekkis taas igavene arusaamatu küsimus, mis siis, kui keegi kannaks praegugi raha kontole, minu toetuseks... Nii võib arvata, et olen ahne... püsti rikkaks... või mis iganes... Kuhu kellele läheks kantud summa nüüd? Ja mina ei suuda välja lugeda ka textis kampaania lõppu kuupäeva. Oleks kuupäev olemas, oleks rahu majas :)
Minu teada läks MTÜ Zapakazz laialigi. Ok, ma olen öelnud mitu korda Vallole, et kampaania reklaam tuleks segaduste vältimiseks lehelt ära võtta. Luulevõitlus võib igaveseks jääda, sest luuletused on head. Seda enam, et luuletajatele lubatud luulekogu jääbki vaid sõnadeks. Unistuseks. Vallo, kes oli kampaania ajal Zapakazz´e esimene mees, vastab, et kellegil pole enam ligipääsu Zapakazz´e kodulehele. Minu ja mu sõprade meelest on see mitte usutav.
Kuna summade kätte saamine oli vägagi kummaline värk, siis jäi/jääb kampaania
tegija(te)st suhteliselt mõru mäletus. Ei, ma ei ole pahane ega solvunudki. - Loodan, et olete aru saanud siingi, et ma ei oskagi vihane ega pahanegi olla :) - Kuid kuidagi nukraks teeb olnud värk küll. Mul on kurb neist inimestest, kes annetasid minu jaoks oma kallit raha. Kuid sõna otseses tähenduses ajasin materiaalselt abi taga...
Alguses ei uskunud hoiatusi, et ole Zapakazz´ega ettevaatlik. Ma ei suutnud neid hoiatusi tõsiselt võtta, sest nad ju soovisid ju HEAD. Kuid praegu küll on tunne, et Zapakazz, eriti Vallo hindasid oma võimeid pisut üle. Ka hea tegemise juures on eelkõige oma võimeid teada, siis tuleb ka heagi paremini välja.
Usun siiski, et Vallo ja Zapakazz andsid endast oma parima. Olen andeks andnud, et summadest laenati - minu teadmata. See oligi põhjus, miks ma kohe ei saanud kogu summat kätte. Vallo lihtsalt ei julgenud tõde öelda, keerutades muutus aina rohkem asi kummalisemaks...
Õnneks nüüd on mulle kampaania lõppvärk selgem.
Mul on ilus kodu. :D Kuigi see ei ole seesugune kodu, mis plaanisime kampaania alguses. Olen vägagi rahul praegu ja edaspidi koduga! Arvatavasti jään siia surmani elama... Sest alles nüüd tunnen, et siin ongi tõeline kodutunne!!! See on teise jututeema...
Igatahes mina ei saa tõsiselt usaldada enam ühtki kampaaniat. Kuidas seda ka ei sooviks!!!

Äsja suhtlesin msn-s Valloga. Hea uudis on: aasta lõppus pidavat ilmavalgust nägema Zapakazz´e 5 aasta luulekonkruste parimate luuletuste luulekogu. Elame näeme!!! Luulekogu teematki olen kuulnud nii ja naa mitmel korral. Veel sain teada nüüd, et tegelikult keegi ei viitsi Zapakazz´e kodulehega tegelda... Taaskord pisi vastuolu vastuses... Jah, ma näen, et Zapakazz´e koduleht pole uuendatud ligi aasta - see on ainus tõsi, mida saan uskuda. :) Ja ametlikult olevat veel Zapakazz olemas...

Eh, sellest, mis keerleb Zapakazz´e ümber, mina ei mõista. Vastuolulised on selgitused... Mitte ainult mina ei mõista Zapakazz´e asju, vaid ka tutvusringki...
Ärge arvage, et Tiia jälle ei ole millegiga rahul ja kujutab taas ei - tea - mida ette! See ei ole üldse nii. Olen lihtsalt mures. Ma ei soovi lihtsalt, et keegi sattuks segadusesse vananenud reklaami pärast, millel ei ole lõppkuupäeva...
Minu ümber oli/on edaspidigi üsna valusaid ja mõistmatuid arvamusi kampaania pärastki. Tegelikult ma ei mõtle, et kampaaniaa on parim lahendus millegi kehva lahendamiseks. See on üks võimalus, kuid enamus taandub siiski ühiskonna hoikutele. Kui oleks ikka elada normaalselt, siis poleks vaja raha - kogumis - kampaaniaid...

Väide, et suuremat osast rahvast ei huvita minu kampaania tulemus, ei pea eriti paika. Aeg - ajalt tuleb mul vastada sellele pärimusele, miks ei meedias tulemusest ei rääkitud. Lihtsalt Vallo arvas nõnda, et parem on meediast kõrvale hoiduda, kuna kampaania läks kehvemini. Ei saa sellega leppida...

Elus võiks rohkem olla lihtsalt selgust ja valgust :)

Laupäev, juuli 01, 2006

NUKKER IGATSUS jälle...

Kell 22.23
Südames jälle nukker igatsus, millele ei olegi nime... Igatsus on sageli. Eriti õhtuti.

Mõtlen lastele. Loodan, et neil on ikka kõik hästi... Igatsen lapsi... Iga õhtu soovin mõttes neile naeratusi unne...

Igatsen midagi... kedagi... mida mul ei ole... Nüüd küsite, millega ma jälle kord rahul ei ole :) Ei, rahul olen ja vägagi. On ju olemas palju asju... Aga nukker igatsus on samuti.

On vaikne õhtu.
Eriti kedagi pole netiski, kellega lobiseda... Ega ma ei viitsikski arvuti taga hetkel lõpmatult...

Nukker igatsus on...

koristuse laupäev :)

pesin aknaid. esimest korda uusi platsaknaid :) muidugi abistaja anita abiga. köögi suurt aknapoolt oli üsna keeruline risk pesta, ta ei käi lahti ja käsi ajalehega ei ulatu aknaraamini väljaspoolt, kui mitte ronida väljaspoole aknalauale... elan siiski 3 korrusel ja ma ei usuks, et ma lubaks keevavereliselgi seda ronimist :D :D :D panime põrandamopsile ajalehe ümber ja - aken puhas :D ole loll, kuid kaval!!!
papa hakkas taas õlut jooma. oli tark. teadlik, kuidas ja mismoodi nühkida ja küürida. käratasin juba "tee ise!" et vanasti pidi nuustiku märjaks tegema - jah, käskis nuustiku märjaks teha. meil oli veekauss enda juures, papa ei näinud seda. mul on kuuldud 1101 x, kuidas ikka veneaeg tehti ja kuidas ta on teinud... mul poleks õpetuste vastu midagi, kui õpetused oleksid normaaalsed ja loogilised, kuid... papa pole kodus eriti suurt toimetanud kaua aega. süüa teeb. mulle isegi meeldib see, sest see on ainus tegevus, mille pärast papa muretseda oskab. vahel tõmbab tolmuimejaga enda diivani juures tolmu - ma vahel jätan nimme sealt koristamata. mingi hoolitsemine ja vastutus peab papale jääma veel nii kauakski, kui ta jagab matsu...

kunagi lapsepõlves oli laupäeviti ikka koristus ja saun... õhtuti oli pere, vähemasti pool peretki rõõmsat koos...
need olid armsad laupäevaõhtud!