Laupäev, august 27, 2016

8 uut sõbrakest mu kodus ;)


Mu kodu on kasukoduks tänasest Kristi kaheksale taimele :) Umbes aastaajaks. Mu tubadest sai ilus lilleaed.

Käisime kolmveerand tundi Pätuga lillest lilleni ning loodetavasti saime sõpradeks. Ja vastupidigi. Kass on suhteliselt hästi harjunud lilledega. Esmalt tuleb ikka ju tutvuda, mis on mis... :)

Meenus, et Kamila ämbliklilia on minu juures elanud juba 12 aastat. Vist juba nii kaua. Ta tuli mu hoole alla siis, kui perenaine läks Inglismaale... See aasta ämbliklilia ei õitsenud, kuid näeb väga hea välja.  Ta õitsebki paari aasta tagant. Järelikult lill on juba ammu - ammu armastavat kodus :)

Loodan väga, et Kristi lilledki hakkavad mind usaldama seni, kuni perenaine ära on kaugel maal :)

Reede, august 26, 2016

Keeruline on iseendaks jääda

 Täna mul nii ilusat lauda ei ole nagu eelmine aasta, kuid mu mõtteid on peaaegu samad nagu eelmine aasta 
http://ratastooli-tiia.blogspot.com.ee/2015/08/roomus-on-monikord-see.html
Kuid iga aasta 26. augustil on mu ema sünnipäev. Täna 71. Kuna see aasta olen pidanud põrkama igasuguste arvamuste vastu, mis on seotud emaga, siis otsustasin täna päris siiralt kirjutada. Loomulikult saatsin talle sõnumi. Sest enamat ei saa teha. See ei toimiks.  Kahjuks. Kuid usun, et soovida endamisigi head, head mõtted jõuavad läbi õhu (ilma ühegi juhtmeta ja pulgata!) selle inimeseni, kellele need mõeldud on. See ei ole kohustus soovida emale head soovida. Ka nii on mulle palju öeldud, et täitad oma kohustust... See ikka palju rohkem. Kuid kui ta ei suuda minuga suhelda ja andeks anda minu täisväärtusliku elu, mida tegelikult ema ise mulle nii väga soovis omal ajal, siis mina ei saa sinna midagi parata. Tuleb lihtsalt lõpmatult loota, et see ükskord muutub...
Arvan, et siit leiavad  vastuse need inimesed, kes arvavad, et mina olen kurjajuur, kes ei tahagi emaga suhelda...
Olen emale tänulik, et ta kingiks mulle suurepärase elu.!

Olen tõesti õppinud ise ja üksinda vahetevahel rõõmu tundma.
Nagu ka muresid.
Kuigi olen väga hea jagaja, rääkija. Kui vaja. Ma ei ole kindlasti endasse sulguja ega kibestuja.  Kuid üsna sageli üksinda.
Inimene, kui ta soovib  iseendaks jääda, ongi tegelikult loomuselt üksi.
Nüüd on teiste inimeste otsustada, kas nad suudavad mõista iseendaks jääjat selliselt nagu ta on või mitte.  Kas nad suudavad arusaada, et keegi pole kellegi oma, et keegi ei saa olla kellegi moodi ega ka vahel lausa omand... Kui mõistetakse ja saadakse aru, siis ongi korras - inimeste üksidused sulavad omavahel kokku...

Hästi keeruline on tegelikult jääda iseendaks nii suure täiskasvanu lapsena kui emana kui ka naisena. Samas olla kõikidele meeltmööda.
Ja kui olla veel puudega - see tähendab kahe kordselt keerukust.
Oli aeg, kui ma seda ei tahtnud mõista, ei soovinud tunnistada... Kuid see  on lihtsalt nii.
Parim ja kasulikum iseendale sellises keerukas olukorras jääda iseendaks. Siis püsib lootus, et leiab kunagi paljudega ikka ühise keele. Aga mitte kõikiga - see asjatu lootus, et saab olla kõikidele meeltmööda...

Täna on Ameerikas naiste õiguste päev... Kuna iseendaks jäämine on esmane õigus ka  igale naisele , siis loodan, et mu see blogitust paneb natuke mõtlema igat inimest... Kuigi veidi ehk segaselt kirjutatud...

Ahjaa, tegin veel ühe nalja. Tagamõteta. Kirjutasin saadesse "Õhus on armastust" päris pika ja mõtlema panema kirja. Puudega naisest ja armastusest. Mul tuli tunne, et kas praegu või mitte kunagi. See polnud tavaline mehe otsimise kiri, et esikohal jumal teab mis... Mul ei ole aimugi, kas vastukirju tulebki. Igatahes tundub, et saatejuhtidele Laurile ja Lianale kiri meeldis kuidagi eriliselt. Kuigi kirjutasin varjunimega, aga hästi endalikult. Mõtlesin seda tembu ammu teha... 

Neljapäev, august 25, 2016

Eilne sünnaõhtu "Asian Chef´s"

Käisime Kristiga eile õhtul Diana 35. sünnipäevaõhtul. Tore sünnaseltskond oli koos "Asian Chefis". 
 Diana küsib ikka seltskonda tutvutamisel, kui kaua keegi teda tunneb. Ma tõesti ei tea, kui kaua me teineteist tunneme. Seda teame, et Diana  ema teab mind  lapsest saadik, kuid kindlasti Dianaga me ei ole 35 aastat tuttavat. Mina ei mäleta tritsust saadik ka Diana ema... Samas tundub nagu oleks tuttavad eluaeg... Täna võin olla vahel Dianale teine "emme", ta on valinud ise mind selleks. Ta on olnud mu isiklik abistaja, on sõbranna ja ka tüdruk :)
Kristi tegi paar pildi.

Eile lubasin endale lihtsalt hea olemise päeva. Õnne head pisiasjad jooksid hästi kokku. Nii sain päeva naudita.

Aitäh Helerinile ja Kristile selle eest :)

Pettusskeemidele, paharetile EI saagi miskit teha

Sain veebikonstaabli Maarjalt mõni minut tagasi vastuse, kuna nad jäävad meie õigusruumist väljapoole ja me ei saa neid seetõttu kohtu ette tuua. 
Pöördusin ise ka veebikonstaabli poole küsides ka, kas pettuskirja pahategijaid on üldse võimalik tabada. 
Ja mu sõbranna Piretile soovitas konto paroolid vahetada... 

Minu jaoks on vastuolulist siin suhteliselt palju. Eile kuulsin raadioski hoiatus uue pettusskeemi eest ning ohvritel soovitati kindlasti politsei poole pöörduda. Kuid mida pöördun, kui ollakse võimetud pettureid tagaajada... 

Minu gmailikonto on  nüüd peaaegu taastatud. Uued kirjad vaid postatavad prügikasti, postkast mitte üht... Tunnen end nagu e - prügal, tuhnin prügikastis otsides uusi armastuskirju   :) Usun, et seegi laheneb... 
Kontod on mul võimalikult palju turvatud.  Soovitan teile kõikidele, vaadake kontod üle! Me saame ise vaid end kaitsta e-rünnakute eest! Ja see ka pole 100 %...

Sain ise teada oma kontol tuhnides, et häkitud ja  konto kustutatud oli Roomas...
Kõige parem nali on see, et lollid petturid olid mulle endale teistele kontodele saatnud abipalve. Ausõna, naersin südamest kõige halva keskel.  Tänagi veel küsitakse, kas mul on korras ja kus ma tegelikult olen.

Kordan: minuga on kõik korras. Olen kodus. Rahakott ja dokumendid on ka kodus. St Eestis, Kaagveres :)

Teisipäev, august 23, 2016

Veelkord tähelepanu!!!

Veelkord tähelepanu! Minuga on korras. Olen kodus ja dokumendid rahakottis ja rahakott ka kodus. See on pettuskiri, et olen jumal teab kus, mida olete saanud...

Tänasel hommikul on ka mitmed sõbrad, välismaaltki,  helistanud, olnud murelikud...

Ootame nüüd veebikonstaabli vastust, kuidas ja mida teha edasi teha, kas neid pahategijaid on üldse võimalik tabada...

Esmaspäev, august 22, 2016

Sassisõlmede päev

Kohutavalt kurnav päev, kuid lõpp hea, kõik hea. Ma ei mäleta ammust nii asjade kuhjumist ühte päeva. Mul pole aega olnud süüa ega eriti kohvigi juua...

Nüüd on mul gmaili konto tagasi kaperdatud. Tänu Allari oskuse ja tarkuse abiga. Ise ma ei oleks sellega toime tulnud. Pole nagu minu teema keerukat arvutisüsteemi tunda...
Ehmatus hommikul, kui Piret helistas, et sai viiruskirja, kus ma paluvat  appi, sest olen Ukrainas ja ei saa koju ja nii edasi...ehmatus oli suur ja üllatav. Ja siis hakkas kirjade vool facebookis ja luxis, ma pole vist kunagi paari tunniga kümneid kirju saanud ega nii palju vastanud ... Täna nägin taaskord, kui paljud inimesed minust hoolivad.
Ma ei oleks iial uskunud, et minusuguse tavalise naise kontot ei häkkita  - postkastist pole suurt infot leida. Mulle oli hea õppetund.
Postkast on praegu sassis. Kõik kirjad olid prügikastis...
Täna sain aru, kui KADUV kõik on. Internetiski. Ainult ehk mälestused elavad meis surmani...

Veel sattusin peavalu uuringu. Helistati, et mind valiti uuringus osaliseks. Kuna mul oli absoluutselt kõikest kopp ees, siis nõustusin küsimustele vastama. Olin vihane ja kurb ja tahtsin süüa ja nii edasi - ja siis keegi küsib nelja viimase nädala peavalude kohta. Ajab ju naerma.  Tegelikult pea valutab mul aruharva. Küsitleja oli hästi hästi meeldiv naine. Küsimused olid head, samas mõni ajas naerma, mõni pani mõtlema. Pereseisus ei olnud sõna lahutatud - küsitleja naeris , siis olete ju vallaline. OK, mulle väga sobib olla vallaline! :) Olengi ju vaba naine. Palju kohvi joon ja uimasteid tarbin, kas suitsetan, milline uni, kas deprekat on, kui palju kurb olen olnud, kas üksindust tunnen... Küsitlus kestis üks kümme minutit umbes. Kõnega polnud probleeme, ainult paari sõna pidin kordama...

Tegelikult kuidagi sobiv uurimus minule praeguse keerukal ja raskel ajal. Tõsiselt. Sain aru, et oskan end hoida.
Ega ma ei teagi veel uurimuse eesmärki. Lubati saada mulle infot. Aga minu eesmärk on hoida end peavaludest ikka kaugel jäädes iseendaks. Ei pea muretsema paljude asjade pärast enne õiget aega.

Kõik sassisõlmed hargnevad lahti täpselt nii nagu peavad...

Täna oli veel mõndagi.


Tähelepanu

Minu gmaili konto on kaaperdatud. Saadetakse viirusekirju, et vajan abi. ÄRGE, PALUN, KANDKE KUHUGILE RAHA. Minuga on kõik korras. Olen kodus.

MY GMAIL HAS BEEN HACKED. PLEASE DON'T SEND ME ANY MONEY, ANYWHERE - honestly, I'm OK

Pühapäev, august 21, 2016

Eilsest pidupäeva jalutus Roiu poodi oli lihtsalt vaja. Jalutasime isikliku abistaja Lyga 12 km: Kaagvere - Roiu - Kaagvere. Otsustasime, et linna ei lähe... kuid jalutame poodi. Valik jäi Roiule, sest arvasin, et see maantee on kõige vaiksem jalutamiseks. Melliste või Luunja kauplusesse oleks pidanud minema mööda Räpina maanteed - liiga liiklusrohke. Soovisime naudida suvepäeva :)
 A ja O ees puhkasime. Jõime vett. Lugesime kohalike kuulutusi  teadetetahvlil. Meiega kui ilusate tüdrukutega tulid vestleme suht väsinud ehk purjus mehed, kelle eest astusime tagasi teele. Aga sain ühelt mehelt teada, et mul on kolm tuba - hea on, et ise tean, et elan kahe - toalises korteris. 
Leidsime põhupõllu. Ma arvan, et see päris hein ei olnud... Igatahes mul tuli tuju möllata heinas. See kuiva heinalõhn oli uimastav. Ly ütles, et ütle kohe , kui soovid tõsiselt minna. Minna kahtlesin... Olen ikkagi parimates aastates ja mida autojuhid mõtleksid... Aga ratastool otsustas ise keerada kõrval teeotsa - see oli jube kihvt.
Oleksin jäänudki taevast vaatama. See oli nii kerge... 
Andeks, põllumaa omanik! Ma ei teinud midagi kurja - ehk 5 minutiks unustasin end . Olin lapsemeelne.
Üks autojuht nägi kentsakat hetke, kui Ly võttis mind sülle, et minna ratastoolini. Meil oli naer. Autojuhil arusaamatus. Vaatas tagasi...

Hästi tore päev oli, mida vajasin tänaseks.
Täna on kurb päev... kuid mõte eilsest aitab...

Aitäh Lyle!

Reede, august 19, 2016

Üllatus TM Loovuse konkurentsipositsioonis

Hommikul sain Konkurentsikaardi arendusmeeskonnalt - mul ei olnud aimugi, et selline meeskond on olemas - emaili:

TM LOOVUS MTÜ konkurentsipositsioon müügitulu järgi 2015. aastal

TM LOOVUS MTÜ oli 2015. aastal oma tegevusalal (88991 - Mujal liigitamata sotsiaalhoolekanne majutuseta) müügitulu järgi 67. kohal. Seejuures oma maakonnas (Tartumaa) oli ettevõte 6. kohal. 

Järgnes väike graafik, kes meist ees ja tagapool.

See on tasuta lühiraport.
 Konkurentsikaardi täisversiooni eest soovivad siiski ka raha. Konkurentsikaart  www.konkurentsikaart.ee

Neil hea reklaaminipp :)

Meile, kui see just ei ole hea nali, siis on see päris hea nali! Kõlab juba nagu päris konkurentsivõime...
Me Maarjaga ei ole ausalt kunagi konkurentsile mõelnudki.  Teeme Maarjaga MTÜ-d ju väga isemoodi jäädes iseendaks. Väga suurt tõmblemist ka pole. On väga hea omavaheline koostööd ja klapp. Ja suurt raha ka ei ole...

Arvan aga, et see üllatav teadmine tuli jällegi õigel ajal. Meil on sügiseks plaane tehtud, kuid nüüd võib - olla tuleb meile värskemat hoogu juurde :)

Suvepuhkus saab varsti otsa.
Töö algab taas...

PS Konkurentsikaardi täisversiooni tellime siis, kui jõuame ükskord esimesele kohale ;) :)

Kas tõesti... positiivne viirus...

Mina olevat nakkav. Positiivselt. Nagu viirus, millele on üks rohi ja ravi - mina ise. Nii on ennemgi öeldud ja öeldi tänagi... Margiti poolt eilse blogi peale. Kui see oleks naljatamisi minu kohta öeldud - oleks kuidagi kergem mul... Kuid tunnetan, et arvajate siirust ja ausust selle armsa naljaka arvamuse taga.
Olen pool päeva omaette mõtelnud, kuidas suudan ka kõige raskemal hetkel näida positiivne.  Mitte ei näi, vaid olengi selline nagu näin. Ja see tuleb mul kuidagi kergesti.
Kuigi vahel tahaksin karjuda, kuidas keegi tõesti ei näe, et tegelikult tahaksin karjuda.
Nagu praegu mõned nädalad.
Kas tõesti tõeline armastus on valulik...See peaks vist koguaeg valvel olema minu / sinu sees. Kuid ma ei soovi ju jälle südamevalu...
Või olen kogu elu eksinud. Päevast päeva.
Samas ma ei ole suutnud alla anda. Äkki see ongi see eksimine, mida aeg - ajalt tunnengi, et olen eksinud...
Ei, mul ei ole deprekat. See popp haigus oleks liiga lihtne lahendus minu jaoks. See ei aitaks mind hetkel. Ei ole iial aitanud.
Probleem tuleb lahendada.
Kõige hullemal asjal peab leiduma lahendus. Võimalikult hea lahendus. Aus lahendus.
Ainult tunnen kohutavalt üksindust. Nagu terve elu. Tüdrukust saadik. Kui olen pidanud läbielama kurba ja ka rõõmugi endamisi. Tegema otsustuseid.
Pagana pihta, ma sooviksin praegu hoopis paremat ja asjalikumat teha, kui koguaeg sellele mõelda, et olen tühi koht... Miks alati kõige kallimad teevad kõige rohkem haiget... Kas tõesti olen vähe  armastanud ja usaldanud... Mina ise pole kunagi soovinud kellelegi südamevalu teha. Aga ma ei jaksa alati naeratada vastu lollustele, et tehke, mis  pähe tuleb... Siis oleksin vist varsti põrm...
Aga arvan, et  mind on siiski selle positiivse nakkava viirusena vaja. Kas paljudele, seda ma ei tea, aga mõnele ehk küll.  Võib - olla neilegi, kes mind väga ei salli. ..
See kurb ja raske aeg möödub taas. Selles olen veendunud vägagi.
Mul pooleli suur maal. Täna suutsin paat värvitõmmet teha... Rohkem ei suutnud. Usun, et nimeks saab "Hingerahu".
Mõtlen alustada, või noh lõpetada raamatukest.
Psühhodraana olen unarusesse jätnud, nii ei saa.
Veel  tahaks nii mõndagi teha...
Tegelikult usun, et teen hingevalust lõppude lõpuks ikkagi särava pärli.
Igas hetkes - on see siis hea või halb - saab midagi panna pärli...

Kolmapäev, august 17, 2016

Lootus jääb

Usun nüüd, et selle aasta isiklike abistajate otsimine on läbi. Momendil on küll see hea tunne. Septembrist on usutavasti ja loodetavasti minu isiklikud abistajad Mari - Ann Katariina ja Mariann.

Katariina tuleb peale suvepuhkust minust tagasi :) Mul on sellest ainult väga hea meel. On hea teada, et ta juba igatseb mind näha. Tegelikult igatsust on vastastikune :)

Ja Mariannet nägin täna hommikupoolikul esimest korda. Töövestlusel. Tegime kohe paari tunnilise proovipäeva. Hästi tore ja asjalik tüdruk. Minu kõnega ei tekkinudki probleeme. Ja mulle tundub, et ta sai kohe aru abistaja töö põhimõttest.

Isiklik abistaja Ly on tööl augusti lõpuni. Minu meelest ta on juba praegu hea abistaja, saab kõigele pihta.  Ly ise teab, et see töö siiski ei ole see, mis soovib. Kuid usun, et leidsin jälle ühe hästi vahva noore inimese, kellega jääme suhtleme veel edaspidigi.

Kõik tuleb täpselt õigel ajal.
Ka õiged tüdrukud isiklikuks abistajateks tulevad täpselt õigel ajal. Lihtsalt peab selle õige momendi äratundma. Ei tohi minna asjatult närvi, et appi, mis nüüd saab...  Kui mõelda, siis tühje auke ega kohti ei ole nagu olnudki mul. Seda abistajatega. On vaid pingelisemad hetked.
Kuid
mu isiklik elu on olnud alati täies hoos.

Loodan, et sügis toob ellu miskit uut ja paremat hoogu juurde. Et praegune veidi sassis aeg toob selge sära tagasi. Mul on tõepoolest keeruline hetk. Ei saa nagu probleemideta elada ma. Vahel mõtlen, et minu oma elu paneb mind ikka ja jälle proovile... Kas nii saab tugevneda siirust või armastust... Ei tea. Võib - olla. Kibestuda aga ma ei suuda... Mõõna ajale tuleb tõus.

Lootus jääb.

Teisipäev, august 16, 2016

Vanast telekast uue telekani

Täna pani tehnik Mati Telia ühenduse - tv ja internet - sisse. Tegelikult neli - viis aastat tagasi oli Elion mul...
Hästi tore tehnik oli. Suhtlemisel polnud ühtki takistust. Aeg - ajalt aitas mind rääkimisel isiklik abistaja Ly,   kuid äärmiselt vähe. Kusjuures võin öelda, et Ly, kes oli minuga koos neljandat päeva, on juba hea "tõlk".

Tehnik Mati seadistas kolmest tunnist tund aega mu vana armsat Samsungit. Telekas ei tahtnud kuidagi uusi seadmeid omaks võtta...
Teler mu mäletamise järgi on ülehomme 17 aastat mu kodus. 17 aastat tagasi kinkisid selle teleri mu sõbrapere, Anne ja Kaupo. Kasti ümber oli veel punane lehv ja nad veel ütlesid, et see on pisike kink.  :) Mul tooaeg telekat ei olnudki, katki läks. Olin just teistkorda alustanud oma elu, hooldekodust jalga lasknud ning ega ma ei teadnudki veel õieti, mida saan, võin ja suudan. Ja lapsepõlvesõbranna Anne oli just äsja üle 25 aaasta mind üle leidnud...
Samsung on truult mind teeninud. Ühtegi korda pole remondis käinud. Viimasel ajal näitab kineskoop vananemismärke... ja nüüd siis ka tänane... Tehnika on arenenud. '

Tuleb vist hakata jõuludele ja päkapikkudele mõtlema, et soovida uut telekat . Hetkel ei mängi mul uus välja...Kuigi tehnik Mati tegi kohe soodsa ostu pakkumise. Saan aru, et uus kõike muu kõrvalt ka silmadele parem, kuid...
Loodan siiralt, et mu vana armas telekas mängib veel mõned kuud :) Selle telekaga on väga - väga armas mälestus, mis sarnaseltki ei kordu enam iial.

Ma ei tea, kas olen rumal või tark või mis iganes, aga asjadki, iga pisemgi ja tehnika hakkavad kodus minu jaoks elama...


Laupäev, august 13, 2016

Päris hea päev oli eilne  päev. Päev, mis lõpes kolmveerand tundi tagasi.
Mitu väiksemat asja hakkas taas edukalt edasi liikuma. Ja veel enne, kui mina jõudsin edasi mõelda ja konkreetselt küsida millal ja kas, küsiti seda minult. Aitäh, sõbrad, et olete olemas ja mõtlete minule  mõni hetkki! 
Usun, et enne päris sügist saab  mu kodus ühteteist jälle korda.
See on hea tunne.

Tuleb olla lihtsalt enda vastu konkreetne. Rahulik. Unistusi ja soove ja plaane ei tohi unustada.  Ja siis hakkabki edenema kõik pisut üllatuslikult taas.

Tuleb armastada rõõme ja muresid.
Armastada ausalt.
Ja siiralt.

Kohutav on kuulda, kuidas kaob usk armastusesse. Kuid minu meelest siis kaob inimestel usk iseendassegi. Kuid mis siis järele jääb... Vaenust ja vihast, ärakasutamistest ja tagarääkimistest, valedest läbiimbunud maailm... 
Siis mina astuksin maakeralt maha!
Kuigi valelik ja vaenulik on see ilma elu juba täna,
kuid siiski
armastuseraas on ikkagi veel alles. Igaühes meis. Loodan seda.

Oli isikliku abistaja Ly esimene tööpäev või õigemini tööõhtu. Edukas. Kuigi nägin, kuidas väsis, kuid tal oli pikk päev möödas juba. Tean, esimesed tööpäevad ongi väsitavad. Igal tööl. Mina olen Lyga rahul :)

Reede, august 12, 2016

IAT-st ja paljust muustki - jälle...

Facebook´is tuli jälle teemaks IAT.  Et seoses töövõimereformiga peaks olema see aktuaalne. Kas ikka on... Selles kahtlen jätkuvalt sügavalt. Nagu kahtlen reformiski... Kindlasti ei ole ma nõus, et teenus peaks olema tasuta, küll olen vägagi nõus, et IAT peaks olema puudega inimesele piisavas mahus tasuta st riik/omavalitsused peaksid suutma teenust rahatama normaalselt.
Veel arvasin fb-s:  Ühelt poolt, ei ole isikliku abistaja tööd väärtustatud veel. Seni kuni seda ei suudeta teha, lonkab kõik see sisteem... Sageli arvatakse, et üks kindel isiklik abistaja peabki olema aastaid - see ei ole mõeldav. Jah, hea on, kui aasta kaks, kuid siis tuleb kindlasti üldjuhul sõprus (ja maailmas on näiteid veel rohkem, et tuleb armumine ja armastuski) isikliku abistajaga, kuid sõbrateenus ei ole IAT - sellest tuleb vahet teha ja väga kindlat, muidu võib tekkida vastupidine, halvem olukord.. Heast töösuhtest ja sõprusest võib tekkida ka pahameel ja nii edasi. Kolme aastaga on olnud mitmeid ja mitmeid isiklike abistajaid, kellega oleme nüüd sõbrad ja sõbrannad, ja usun / usume, et see roll jääb aastateks. Igal tööl on seega mitu külge, millega tuleb kindlasti arvestada. Isikliku abistaja töö on väärt töö, isegi siis, kui see kestab töövõtjale lühikest aega. Avardab silmaringi jne. Mulle kui tööandjale ongi vist see kõige pingelisem, et tuleb pidevalt uusi häid töötajaid otsida ja leida... 
Ja veel mõtlen ikka ja jälle, et erivajadusega inimesel peaks olema kindlasti õigus öelda, kui suures mahus st mitu tundi päevas/kuus/aastas IAT-d vajab - keegi teine, ametnikud ei suuda seda päris õieti inimest hinnata. Kahjuks siiani, õnneks küll vähem juba, on meil eelarvamine, kui inimene on nähtava füüsilise puudega ja veel kõnest ei saa kohe aru, siis automaatne arvamine, et tal tugiisikut või/ja eestkostjat. Isiklikust abistajast ei teada veel nii hästi ja palju. 
Mul isiklikult on olnud IAT 17 aastat. 
Ma ei kujuta oma elu teistmoodi ettegi. Enam. 

Huvitav on see, et uued ja õiged isiklikud abistajad tulevad õigel ajal. Olen tegelikult maist saadik töövestlustel kohtunud viie - kuue tüdrukuga, kes ei olnud päriselt minu inimesed... AGA tegelikult mul oli olemas abistajana Kristi ja  juulis natuke vähem ka Helerin. Järelikult, mul polnudki tühja kohta uuele. Ja mul on olnud kaks imevahvad suvekuud. Nüüd küll loodan ja usun, et praegu olen leidnud kaks toredat tüdrukut... Sest üleeilsest tekkis mul tühi töökoht. Kristil oli  viimane tööpäev.  Kuid, üleeile kohtusin Lyga, kes tegi kohe proovitunnid ja minu meelest meil sai kohe hea klapp. Loomulikult tuleb veel meil teineteisega paar päeva   harjuda, teineteist tundma õppida, kuid mul on küll hea tunne juba praegu. Homme usutavasti  tuleb juba Ly tööle.     
Järgmine nädal näeme Mariannega teineteist. Tema lubab septembrist tööle tulla. 

Oi, tüdrukute nimed võivad  küll sassi minna...  Ausalt, ma pole veel nimesid sassi ajanud. 

Kristile aga armas tänu! Kindlasti suhtleme Kristiga edasi ja veel kaua - kaua. Juba täna suhtlesime. Ma ei lubanud, kuid ta siiski muretseb, kuidas mul läheb.   
Olen üksi...
Ja alati abistajate vaheldumisel tekib "vanadel" headel abistajatel mure, kas kõik sujub ja laabub... Kuid hoopis teises rolliski, sõbrarollis... 


Üle aastate vaatan täna silmanurgast olümpiat. ´Kui noor olin, sai vaadatud õhinal... Nüüd on mitmes olümpia, mida vaatan silmanurgast...

Esmaspäev, august 08, 2016

Kingitused - pisemad ja veidi suuremad

Tänased kingitused:
kohvis karamell,
sidrunikoogiga kallistused,
üle meetri pikkune oranž gladiool.

Aitäh, meile ja teile, kes teavad, mille eest ma täna tänulik ja õnnelik olen ;) :)

Ja kindlasti on me südametes kingitused, mis on kõige suuremad, kuid milledel ei ole maitset, käega katsumise võimalust ega ühtegi mõõtu. Need on elu õppetunnid, kui oskame neid kingitustena näha. Südametega  näha.
Igas päevas on pisim kink.

Reede, august 05, 2016

Suurest rõõmust...

... võib kasvada veel suurem rõõm või
kohutav kurbust.

Miks küll unustan rumalasti ära, et  mina EI tohi ealeski otsatult ja meeletult rõõmus olla, sest  siis ununevad kõik võimalikud ohutundeid...
Jah, õnnelik on olla pagana raske.
 Siiski ma vist ei suudaks kaua õnnetu olla...
Otsustasin ühe probleemi südamehääle järgi lahendada... Ma tegelikult paar kuud tagasi ei osanud uneski näha tekkinud lahkheli, ja mis varjutas minu olemist...
Aga nüüd olen targem.
Targem ja rahulikum, kindlameelsem.

Tegelikult ei olegi midagi väga pahasti.
Millegi uue algus ehk. Jälle.
Kuigi läbi pisarate ja siiski suure kurbuse kaudu.... Huvitav, alati, kui tuleb mul miskit head, pean südame tegema kõvaks ja õrnaks üheaegselt ning patja nutma, enne kui tuleb hea ja uus, mida ei oskagi jälle ette aimatagi. Terve elu on see olnud.
Vahel mõtlen, et ehk aitaks haiget saamisest... Hakkan teistsuguseks... Aga ma ei oska.  Ma ei oska olla tingimustega või julm või omakasupüüdja või vinguja... Kui need omadused oleks mul, ehk saaksin ehk vähem haiget...
Veel mõtlen, kas inimese puue loeb nii palju, et puudega inimene peabki leppima AINULT igasuguste väikeste asjadega  või teda saabki kuidagi ära kasutada, et olla rahul ja kuidagi  naeratada ...
Seda mina ei suuda.
Selle asemel, et leppida väikeste asjadega, mis tähendavad siiski palju rohkem kui arvatakse, mina loobun ja hakkan otsast peale...

Nüüdki pean   taaskord hakkama unistama oma autost...
Kuigi otsuse langetasin mina, kuna ma ei jaksanud "sõdida" omaenda lapsega. Ja kingisin auto talle ja ta müüs ära (kuigi auto veel minu nimel),  et osta jälle uus. Mina ei näe sel küll erilist mõtet, kuid kingitusega saab teha ju mida iganes...
 
Loodan siiralt ja kogu südamest, et mu poiss mõistab mu soovi, et tal on võimalus siiski parem oma elu luua kui mul. Et tal minevik ei hakkaks segama... Nüüd otse edasi. Tagasiteed ei ole...

Olen ausalt tuhandeid kordi mõelnud,  kuidas peaks lastele lahkuminevikut ja hullemal juhul lähisuhtevägivalda selgitada ja rääkida, et see kõik pole süü ja vanemat armastavad neid endiselt - et mineviku valus jälg ei hakka suuri täiskasvanud lapsi kuidagi segama ja piinama... Ma vastust ei tea. Ma aga ei suuda varjata, et jälle on mul tunne, et mina   olen süüdi, mis meil toimus ja mina ei ole andnud kunagi  endast kõike ja parimat... Ma isegi ei saanud õpetada, et oma kõige väikesematki asja peab hoidma südamega... Et iga pisiasjagi tuleb valita südamega...
Kuigi täna tean, et vägivallale ei ole vabandusi.
Löömine ei ole armastus. 
Valetamine pole usaldus.

Mul on väga kurb.
Mitte isegi sellepärast, et mul ei ole enam kaua -  kaua unistatud autot, mis tegelikult oligi ainult minu käsutuses ainult üks päev - see imetore Pärnu päev.  Ma pole kurb, et jääb laen maksta tuulte... Isegi mitte tuulte, sest  Sillu sai siiski suure kingituse, mida kõik lapsed ei saa oma vanematelt ealeski.
Nii kummaline kui ka see praegu ei tundu mulle endalegi, aga mu hing on rahul. See oli ainuõige otsus. Vastasel juhul oleks tulnud suurem probleem.
Usun, et see saab väga heaks õpetunniks  mulle kui ka Silverile.

KUID
kurb olen kogu elu kaotamiste pärast... ja kui palju olen  nutnud, et miski jäi pooleli ning lõpetamata... See teeb valu. Haiget. Kuigi olen alati otsast alanud ja mõndagi teisel kujul saanud...

Lõppkokkuõtes
mu elu on suur rõõm
Suur rõõm, et  mu ellu mahub pagana palju
elamusi,
naeru ja nuttu,
kurjust ja headust,
armastust ja viha,
kaotust ja leidmist,
õnne ja muret,
andestust...

Ma olen siiski õnnelik, sest tean, et õnnelik suudab olla vahetevahel õnnetugi. Seda lihtsalt vaja.
Elu peab olema tasakaalus.

Ma poleks seda bloginud, kui selles polnud probleemis juhtumisi üks oluline asjake mulle



  

Esmaspäev, august 01, 2016

Roosa daam...

... Kuressaare Lossiaknal eelmisel esmaspäeval

Need pildid ei ole küll väga hea kvaliteediga, meil Kristiga oli vanem mobiil, kuid usun sellegipoolest õhkub neist miskit sellist, mida teistes piltides ei õhku... 

Ja eilsele blogimisele tagasi mõeldes, otsustasin jääda iseendaks.
Tiiatibuks :)