Pühapäev, aprill 30, 2017

Hääd volbriööd Et olla hea väike nõid, peab ka õppima - isegi halvad suured nõiad peavad õppima, et teha edukaid nõiatükke Niisiis, õppige elama rõõmuga  


Teisipäev, aprill 25, 2017

Natuke ühte, natuke teist


Tänased hetked olid väga vastuolulised, aga küllap oli neid millekski vaja.

Üks rõõmus hetk oli see, et mul on nüüd uus ja noor ratastooli remondimees :) Tegelikult on mu ratastool pisi-Silverile juba poolteist-kaks kuud külgetõmbav olnud, nagu lastele ikka. Endal tuleb tähelepanelikum ja ettevaatlikum olla - kuigi ma ei ole veel kunagi ühtki last alla ajanud.




Koer Ruudi harjub ka minu jalapaiga :) Muide, loomad vajavad ka natuke aega minu jalgadega harjumiseks. Küllap tundub jalapai neilegi natuke imelik ja kummaline.

Sorry, pildi peal on kõik natuke sassis, aga see ongi vahel meie igapäevane koduelu.









Ja veel - arvan, et tänasest peale hakkan rohkem ja tõsisemalt mõtlema ka oma videole. Ja mine tea, võibolla ka hoopis filmile :) Vähemalt õppevideot on küll vaja, selle peale mõtlesin ka Tervishoiu Kõrgkoolis. Elame-näeme, kõik tuleb omal õigel ajal, või natuke varem, või natuke hiljem. 😉

Ja õhtul tuli teade, et arvatavasti mai lõpul või juuni alguses lähen ma Pärnusse. Jälle lastega kohtuma. Ja võibolla tuleb mininäitus ka. Vähemalt üks mu südamesoov saab teoks, seda soovis ka Karel oma eluajal... Karel tahtis küll kohe alguses Uue Kunsti Muuseumis teha, aga viimane kord soovis Pärnu haiglas. Ma ei teagi, kas ta jõudis haigla sotsiaaltöötajale mu kontakte anda, aga igatahes pole minuga kontakti võetud. Kunagi võtan ehk ise - kas just haiglaga, ehk tõesti hoopis muuseumiga, kuigi usun, et ka patsiendid haiglas vajavad värve, rõõmu ja elamusi.





Esmaspäev, aprill 24, 2017

Minu pere ja muud loomad

 Mu uus sõber Koer Ruudi käis külas
Kass Pätu leiab ikka peidukohti, kas või minu maalimisvahenditekapis.

Reede, aprill 21, 2017

Käidud kõrgkooliski

Täna tegin taaskord õpetaja tööd Tervishoiu Kõrgkoolis. Avahoolduse tudengitele.


 Palusin Kristelil end tõlkima, sest praktikaajal polnud selle proovimiseks võimalust. Minu meelest ei oleks olnud praktika minu juures selleta päris täis praktika 😊 Just enda tõlkimist vahel nõuan väga.

Kristel sai hästi ilusti hakkama.



Õppejõud Tiiu tuli mind kuulama.

Kusjuures mul oli hea rääkida, mu kuulajad olid head kuulajad. See tähendab sedagi, et paljust polnudki vaja Kristelil tõlkida. 

Poolteist tundi möödus lennates. Aga tõdesin jällegi, et tegelikult ei teata isikliku abistaja tööst eriti midagi. Kahjuks on see ikka veel nii... Ja mu "Kuldvõtmekese" kogumikud, mis sai viidud paar aastat tagasi Tervishoiu Kõrgkooli raamatukokku (viisin ise, Johannaga - nii hästi meeles too päev) - ja neid lihtsalt pole enam seal. Usutavasti, ehk keegi on nad nii ära lugenud 😋 Mulle meeldiks see!!!

Mina ise ei ole oma rääkimisega väga rahul. Valmistusin küll, kuid jutt läks sujuvalt lõpuks ikkagi kunstile. Lõppkokkuvõttes võin siiski rahul olla ka endaga. Ma nõuan ju alati endalt rohkem.

Igatahes mind lubati veel kutsuda kooli. Minu positiivsus meeldis.

Mulle meeldis täna grupi asjalik ja vaba õhkkond.

Kuna küsiti minult sedagi, kuidas tänane hommik algas. Algas enda ilusaks tegemisest ja tulemus sai pildile võetud.



Kristi tehtud soeng. Minu meelest hästi kena. 
 Eest ka.
Muide, eile pärast lasteaeda sai tehtud poerallid. Leidsin mitu imeilusat kleiti... Kuigi mul oli mul tänaseks teistsugune riietus mõeldud, aga panin siiski uue riietuse... Tõeline daam ei käi ometi mitu korda ühe ja sama kleidiga 😉😋😊

Neljapäev, aprill 20, 2017

Armsad muumitrollid

Täna hommikul käisime tunnikese Kristiga külas Ristikheina lasteaias, Muumitrollide rühmas. Minu suur sõber Johann käib seal Muumitrollide rühmas. Lapsed olid elevil ja juba ootasid.

Õpetaja Liilia tutvustas mind väga toredasti: õpetaja Tiia.


Alguses vestlesime. Siis joonistasime - jalaga. Fantaasia joonistamiseks oli üllatav. Arvan, et nendest lastest kasvavad loovad suured inimesed





Lapsed said ratastooli proovida.

Lõpuks julgesid kõik lapsed ratastooli käega katsuda ja soovisid lükkada. Kahjuks hakkas tänane kohtumise aeg juba otsa saama.

Vahepeal panid lapsed  mind  proovile, kas tean... ja seejärel  ütlesin igasuguseid sõnu, kiirem arusaaja pidi kohe ütlema, kui aru sai, mida ütlesin. Tegelikult paljudest sõnadest said lapsed kooris aru. Kõige lihtsam sõna oli endast mõistetavalt "komm", raskeim "ratastool" (mina ei häälda ju r häälikuid hästi).
Aga lapsed olid uhked ja rõõmsad, et said minust aru.  


Mängitud sai ka "Kes aias".



 Kallide rallid olid ka 😉
'










Taaskord avastasin, et mu sülle ei mahu kolm last korraga ning ratastool on liiga väike 😊😊
Aitäh Muumitrollid ning õpetaja Liilia ja õpetaja  abi Irene, nii super vahva kohtumise eest! Samuti tänud Johanni emmele Kristile kutse eest, et võiksin minna koos temaga lastele üht tundi sisustama!

Loodan, et ehk kohtun veel Ristikheina lasteaia teiste rühmadega - mine tea...

Teisipäev, aprill 18, 2017

Töömess 2017

Täna Dorpati Konverentsikeskuses Tartumaa Töömessil.
Meil läks hästi. Päriselt ka. Üle ootuste hästi. Edukaltki.  Mina olen küll nüüd õhtul õnnelik.

 Kuigi esimene huviline/tööotsija arvas siiralt, et mina olen õnnetu... Proovisime küll kiiresti seletada, et see pole nii. Vähemasti täna. Loodan, et ehk nüüd, kui loetakse minu blogi, saadakse aru, et ma olen siiski miskit positiivsemat kui õnnetu...
Tegelikult mõistan neid inimesi, kes ei suuda mõista, et puudega inimene tunneb ka igasuguseid tundeid, negatiivseid ja samuti positiivseid.  On ju raske lahti lasta hallimassi mõtlemismallist, kui inimene on ratastoolis, siis ilmtingimata õnnetu... Juba sellepärast on kõikjal kohal olla, et muuta mõtemaailma.

Täitsime oma eesmärke.
Mõned väikesed miinused olid, kuid neid püüdsime loovalt parandada.

Voldikuid tegime koha peal kiiresti  juurde.
Järgmine kord saab ka voldik MTÜ TM Loovusest kindlasti veel asjalikum ja ilusam.

Head ideed tulevad ikka töö käigus 😉

 Saime ka mikrofoni, mida hoidis päeva juht Hannes Hermaküla, loovalt end reklaamida.

Me olime ainsad, kes näitasid praktiliselt otse inimeste silmade all isikliku abistaja töö sisu ja olemus. 😉


Ise Maarjaga saime mitmeid häid väljakutseid ja võimalikke koostöid. Kindlasti haarame nendest kinni. Täna pikemalt ei kirjutaks. Eks elu näitab, kuidas asjad hakkavad sujuma.
 Sportlikust huvist hakkasin lugema mitme inimesega vestlesime. Saime umbes täpselt kokku 45 - 47 inimest. Mõni hetk suhtles meiega mitu inimest korraga. Mina ühe, Maarja teise inimestega. Hommikul mõtlesin omaette veel, kui meie vastu tundakse huvi 10 - 12 korda, on ka hästi. Seega, 
mitme kordselt hästi.

Nägime ka tuttavaid ja sõpru, keda ei olnud aastaid näinud.

Usun tõesti, et oli asjalik päev.
 
 Ratastool käis pesus. Auto pesulas esimest korda.

Pildistas mu isiklik abistaja Kristi.

Esmaspäev, aprill 17, 2017

Homme, 18. aprill, Tartumaa töömess 2017

Homme 10 - 16 toimub Dorpati konverentsikeskuses, Tasku keskuse 4 korrusel
Tartumaa töömess "Aitame leida töö ja töötaja"
Tulge vaatama ja avastama, otsima ja leidma.

Me MTÜ TM Loovus on ka seal. Soovime tööandjana eelkõige otsida ja leida ja jagada kogemusi. Näidata, et puudega inimesed (puudega naised) võivad olla ka tööandjad, mitte üksnes tööotsijad ja -võtjad. Väheke vastuvoolu see meie eluvõimereform 😋 Meil pole midagi kaotada, võita aga küll!!! Isegi siis, kui kedagi ei leia - ehk hakkab mõnigi mõtlema näiteks isikliku abistaja ametile...

Pühapäev, aprill 16, 2017

Praktikast + uuest nädalast

Olen olnud MTÜ TM Loovusega kaks kuud Tartu Tervishoiu Kõrgkoolile  praktikabaasiks. Esimene kord. Mu praktikant Kristel läbis praksi hästi tublilt. Olen temaga väga rahul.Loodan, et praktikajuhendajana suutsin jagada oma kogemusi ja anda rida uusi väljakutseid, sest ka isiklik abistaja peaks säilitama kas või osaliselt oma loovuse ja töös peiduva põnevuse. See on minu arvamus.
Selles praktikas õppisin minagi palju.
Praktikajuhendajana sain aru, et kõrgkoolidel endil on pikk - pikk tee käia, et õppidda, kuidas koolitada proffe ja väga häid isiklikke  abistajaid. Avahoolduses peaks olema küll isiklik abistaja amet korralikult avatud ja läbipaistev.Kuid arvan, et isiklikke abistajaid saavadki vaid need inimesed koolitada, kel on omad kogemused.  Koolid peaksid aru saama pisiasjast, et isiklik abistaja ei ole hooldaja ega põetaja. Ikka ja jälle jõuame ringiga teemade juurde, mis on mis ja kes on kes. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolile siiski hea tunnustus minu poolt, et Kristelit lubati isikliku abistaja praktikale. Lootus jääb!!!

Loodan, et Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga koostöö jätkub edasi. 😊

Ja  Kristeliga, usun, suhtleme  kindlasti edasi. Sest Kristel sai minu inimeseks! Meil on lihtsalt hea klapp.

Algab nädal on mul sisutihe. Kolm esinemist / üritust. Olen ise põnevil ja pabinas. Kuid seekord ma ei ütle ette, mis kus kellele. 😏 Ehk säilitan oma blogi lugemise põnevustki.

Laupäev, aprill 15, 2017

Meie munadepühad

Pildiallkirja lisamine

 Tegime Kristi ja poistega. Johann ja Silver aitasid mune värvida ja kleepse panna.


 Esimene õis avanes täna hommikuks täiesti. Eile oli poolenisti lahti.
Viis õiepunga on veel.Kui sellel esimesel õiel läks avanemisega umbes paar nädalat, siis usun, et seda ilu jätkub maikuuni 😊

Usun, et Kristil, kes loeb minu blogi Austraaliast, on väga rõõm. Lillehoidjana olen hästi piiksunud lilledega!!!


Hästi armas pühade kink meile 😊




Silver pildistas.
Meie, Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ühingu, Eestis, uue näoga veebileht :) Mulle meeldib Meelise kujundus ja töö.

http://www.sjkkirjastus.ee/esileht/

Reede, aprill 14, 2017


          Rõõmsaid ja rahulikke
              Ülestõusmispühi 
                          ehk
                  Kevadpühi 😊

Neljapäev, aprill 13, 2017

Lumest... ja suureks kasvamisest...

Mind natuke hämmastab inimeste virinad praeguse lume pärast. Ühest küljest, on see mõistetav. Mullegi ei meeldi, kui peale sooja kevadpäeva tuli külm ja lume taoline asi tagasi... Tõesti ei meeldi. Kuid mäletan aprille, kus oligi paks lumi ja lumitormid... 39 aastat tagasi oli selline aprill. 13. aprillil  oli vinge tuul, külma päris oma jagu ja paks lumi - sellisena mäletan vanaema matusepäeva...
Jah, aprill on olnud kuidagi  väga kurb minule... Kasvamise kuu.
Jah, tean, et läbi kaotusvalu saab kasvada.
Vahet ei ole, kui vana ise oled. Kasvad ikka. Igatmoodi. Kui suudad ise sellist tähele panna. Ja ka leppida. Õnnelikki lõpuks olla. Vähemasti mina ise olen seda just nii tundnud. Kogenud.

Kui esimene lumi teeb õnnelikumaks, siis miks viimased lumed ajavad taevaisaga pahandama... Ilma vastu ei saa, kahjuks. Siiski läheb ka viimaste lumede aegu elu edasi. Oma igapäevade rõõmudega ja muredega... Saan aru, et ilmastik võib olla suur mure, kuid kui lihtsalt on külm ja sajab ning suuremaid ebamugavusi pole, siis kas ongi vaja lisavirinat... Ilmastik on ilma selle virinata sassis...  Võiks rohkem keskkonda säästa ja iseendidki. 
Iseendid tõesti rohkem säästa.

Teisipäev, aprill 11, 2017

See ongi vist OK...

9 aastat tagasi ütles papa mulle viimase sõna: "OK."...  Homme saab ta surmast 9 aastat... On kuidagi uskumatu mõelda, et sellest väga raskest ja ka kurvast ajast on möödas juba nii kaua aega...
Palju on muutunud selle aja jooksul.
Palju on jäänud samaks. Samamoodi.
Aga üht olen tähelepanud, kui nüüd unes näen papat - vahel ikka näen teda unes - siis läheb mul kõik taas hästi... Olen suhteliselt veendunud, et ta valvab ja hoiab mind paremini ja hoolikamalt kui eluajal. Usun, et ta on uhke ja õnnelik, kus ta iganes poleks, minu üle... Nüüd saan ehk alles aru, et omal ajal ei olnud papal jaksu seda väga näidata, sest ta ise oli õnnetu ja üksinda ja alkoholiga... Ta mõistis hästi, miks pahandasin temaga joomise pärast, kuid ta ei suutnud loobuda...
Ma ei tea, miks oli sellist viina rohke  elu vaja...
Õppimiseks ehk.
Õppimiseks nii mulle kui talle... Ehk...
Mäletan, kui papa mulle ütles ükskord, et sina ära hakka iial jooma, sest õige naine ei joo ja sa oled õige...
Ma pole ju iial liiast alkoholi tarbinud. Papa teatis seda.
Ma ei tea, miks ta pidas sellist õpetust vajalikuks mulle öelda. Kuid see oli igati tark õpetust.
Ma ei tea, miks see praegu meelde tuli...

9 aastat tagasi olin IAT koolitusel... Ja täna kirjutan IAT-st ning järgmine nädal räägin isiklikust abistajast Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Jälle. Teist korda lähen sinna.

Olen aastaid püüdnud midagi paremaks muuta, vahel ei ole olnud ma kõikide meelt mööda. Ma arvan, et mitte keegi ei suuda olla absoluutselt kõikide meelt mööda. Ja kas seda olekski vaja...
Jääda iseendaks on küll aga  OK...

Esmaspäev, aprill 10, 2017

Liblikad, kollased - kirjud liblikad - tuleb hea ja mõus suvi loodetavasti

Nauding esimesest kevadpäevast 😉

Läksime Kristiga kevadet otsima. Oli ju mõnus ilm.  Hämmastav küll, kuid ma polnudki varemalt jõudnud Kristile Kaagvere näidata. See puudujääk sai täna mitme kordselt mul parandatult.

Sõitsime veel Melliste poodi. Lihtsalt ei viitsinud linna sõita. Mellistest Kaagverre tagasi sõitsime ringiga. Mäksa kaudu. Näitasin Kristile oma lapsepõlvemaad. Arvan, et umbes 35 aastat polnud ma ise oma kunagist kodumaja näinud nii lähedalt kui täna. Kahju, et päris Mõisahoonet, kus 5 aastasena alustasin maalapse elu, ei näinud lähedalt - nüüd pool Mäksa pargi vist erastatud. Aga omal ajal olin mina mõisapreili 😉
Mäksa park, vähemasti pool,  on kuidagi väiksem... ja minu meelest natuke räsitud... See esmapilgul. Minu kiige - pärnapuud ei olnudki enam ja ammugi maja taga ei olnud papa tehtud liivakasti - grill koht oli... Aga mu sees oli elevus. Süda tuksus kiiremine.
Sõitsime ka esimesest Aru koolist, mis on samuti tuulest viidud, mööda.

Aga  Kaagvere staadionil tabas meid liblikalennud. Nii palju esimesi liblikaid ei ole ma ealeski näinud. Kollased liblikad. Kirjud liblikad. Ees. Kõrval. Maas. Taevas.
Kollane liblikas maandus hetkeks mu põlvele.

Nüüd tuleb küll äge lahe suvi! Kui olla natukenegi lapsemeelne. Lapse usku.

Püüdsime liblikaid pildistada.

Ja sinililli oli metsa all väga palju. Noppisime neid tuppagi.







Jõe ääres käisime ka. Päris vee piiril. Seekord otsustasime, et ei lähe ujuma...😏





Õhtul sai Johanniga natuke piiksutud 😋😍