Reede, oktoober 30, 2020

Aeg iseendale, aeg maalimiseks

 See nädalavahetus olen isendale. Kõigele muule olen väljalülitatud. Püüan arvutist ka olla võimalikult palju eemal olla. Õnneks nutikat mul polegi. Ei tule mingit ahvatlust...  Uudiseid ma ei kuula. Arvan, et ei kaota midagi uudiste mitte kuulamisest,  pigem saan rahulikult iseendale vahelduseks keskenduda... Kuulata oma südamehäält... 

Aga tööst ma ei ole eemal. Vastupidi hoopis. Olen siiski maalija, siis  pean leidma aja maalimiseks. Juba täna mõned tunnid veetsin värvidega väikeses ateljees... Sünnist tunnetest maal... Tunded saavad lõuendile... 

Mul on päris töö ja päris kirg päriselt kooskõlas.

Ma saan alles nüüd aru, kui palju on seepärast vedanud mul.   Kuigi kõik, mis teen, teen alati südamega. Muretsen ka südamega... 

Olge hoitud ja  julgege elada vahelduseks maailma jamadele iseendale! Avastage, et iseendas on peitus igasugusi rõõme ja särasid isegi siis, kui kõik tundub lootusetu!

Kolmapäev, oktoober 28, 2020

VDMFK - Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmse Ühingu jõulukampaaniast

 

Sellel aastal tuleb meie ühingu jõulukampaania ka kindlasti . 

Tuletan meelde, et olen siiski maalikunstnik, kuigi viimasel ajal tegelen millegipärast ka näitlemisega. Samuti kirjutamisega...

Täna sain teada, et see aasta ei ole jõulukaartide komplektis ei minu ega Eesti kunstnike - Meelise ega Allari kaardi. 

Selles on mul tõsiselt kahju. 

2021 aasta kalendris on küll Meelise pilt. 

Minu kaardi Leevikest saate siiski tellida SJK Kirjastuse lehelt 


https://www.sjkkirjastus.ee/kunstitooted/joulukaartide-komplekt/

Mul on hea meel, kui minu maalist tehtud kaart teeks rõõmu kellegile. 

Ma saan aru ikka ja jälle, et hea kunstnik peab iseend reklaamima. Sellest on vähe, kui maalin toanurgas ning ootan, et keegi paneb mind  ehk  tähele... 

 Vähemasti teatrikunstnik on meil olemas, kui saan iseendaga hästi läbi... 

Kõik ei saagi olla...

 ... koguaeg hea ja koheselt endast mõistetav.  

On tulnud hetk, kui tunnen, et tee - mis - tahad, aga viimaks saad ikkagi aru, et palju asju on maailma teha. Aga minu võimuses on vaid jääda rahulikult iseendaks ning mängida kokku jooksnud asjad jälle lahti. See raske, kuid mitte võimatu mäng. 

Üks hea tunne on ka. Mul on võrdväärse inimese tunne. Võib - olla see tundub naljakas võrdlus. Aga kui räägime, et inimesed peavad ilmtingimata olema võrdsed, siis... Mul enda sees olnud salaküsimus, miks mina viimasel ajal ei muretse nii nagu ümberringi enamus inimesi...
Hetkel, kus ootasin natukenegi rõõmu, lajatas valusalt probleemi näkku... Isiklikkus elus... Meenus, mis tunne on olla probleemne. Meenus, kuidas peab probleemiga sõbraks saada, et see ilusti lõppude lõpuks lahendada. See on minu enda uskumine, et muregi peaks saama sõbraks, siis laheneb palju paremini. Niikaua, kui mure on minu sees nagu üleliigne koorem, ja paharet,  mida tõrjuda kaugele eemale, seni kasvab ülepeakaela ja ei lahene kunagi ... Sünnitab hirme juurde... Vähemasti mulle tundub nii. 
Muredki võivad alata iseendast. On olemas probleemivõimendajad. 

Vahetevahel ongi vaja vist kukkuda käpuli mõõnaaega, et tõusta taas lennuks...

Mulle meeldib ütlemine Väikeselt Nõialt Marilynilt: kui on loodud olukord, tuleb lahendust. 
Nii on. 
Olukorrad leiavad alati lahendused. 
Täpsed sellised lahendused nagu inimene ise soovib ja usub tulevalt... 
Mina usun, et leian  uue hea lahenduse. Tuleb ka uus väljakutse... Ja nii edasi...



 

Esmaspäev, oktoober 26, 2020

Tartumaa loometalgud

Reede hommikul zoomi pilt. Me Tulnukadest Kuldvõtmekesed tegime 3 minutilise esitluse kolmandana. Nagu pisi edentus oli... Tekst selline:;

Oi, ma olengi laval! 
Kas ma olen inimene või tulnukas?
Aga tulnukaid ei ole ju vist olemas...
Aga mina ju olen olemas!
Ma olen ju siin!
Laval!
Teie ees!
Loometalgutel!
Mina ju elan!
Mina ei taha olla nähtamatu! 
Ma ei taha olla eikeegi!
Ma tahan elada, olla, naerda ja nutta!
Ja ma ei ole üksi!
Meid on palju!
Me kõik oleme siin maailmas isemoodi tulnukad.
Meid on kõikjal, kui vaadata südamega.
Me tulime loometalgutele, et jääda lavale koos teiega!
Meil, Kuldvõtmekestel on üksainus küsimus lahendada, kas ja kuidas on võimalik omi elumänge mängida üheskoos üksmeelses maailmas.

Arvan, et läks täitsa hästi. Veidi sassi, sest üheskoos rääkimine oli kodutööna tegemata. Mul oli küll ptekst, mida kirjutasime kokku nädala, peas. Ei ole hullu, andsime maksimaalse. Mina nautisin tulnuka rolli. Tulnuka rolli tagamaa on väga eluline - kunagi olin 100 % töövõimetu ja nüüd 0 % töövõimeline, järelikult lihtsam olla lihtsalt Tulnukas.😊
 Meie idee oli ja on  teha vestlusõhtu või lavastus black box stiilis. Me idee lendles suht suurelt. Täna on mul isiklikult mõte, et me idee vajaks hoopis mitmeid jätku projekti, sest kohe kõik panna ühtekokku on üsna keeruline ja ka raske. Suur ampsuke. Sooviksin isiklikult esmase tükki hästi ära teha, siis alles võiks mõelda vene või inglise keelde panna. Enne peaks siiski olema eesti keeles valmis tegema. 
Taha n suurelt unistada, kuid hästi. Väga hästi ja võluvalt. Muidu ma vist ei tee midagi mitte kunagi. 
Üks vaidluspunkt oli, miks üleüldse teha midagi sellist... Isiklikult arvan, et siin tuleb mängu kõik see, miks tehakse teatrit või maalikunsti... Alati jääb risk, et kellegile miski ei meeldi... Jah, minu/meie mõte on veidi laiem - suhelda publikuga, millest puudega inimene (või naine) EI räägi ehk Tulnuka pihtimus. Või mis iganes... Igatahes mitte tavapärane nutulaul, mida puudega inimesel ei ole, või on ainult hulk lahendamatuid probleeme. Minu meelest see ka ei ole päris õige. ´Kuid me teame üksteise hingedest alati liiga vähe... 

Kallis blogi lugeja, pöördun sinugi poole, ole hea ja mõtle või kirjuta julgelt avalikult või privaatselt mulle, miks peaks selline lavastus üldse sündima ning mis see võiks sulle anda jne. 
Praegu on küsimus ka veidi (või palju) rahastajate moosimisest. Kuigi minu eesmärk , kui hakata piletitulu teenima, siis teha Kuldvõtmekese fond lõppude lõpuks. Hakata toetama kedagi julgelt elama oma elu. 

Maailma paremaks tegemini algab iseendast.
Päriselt ka. 
Mängime siis, kui palju tahes. 








Seekord žüriilt ei võlunud auhinda välja. Võib -olla sellepärastki, et mõtlesime vähe Tartumaale... või olime Tulnukad... Aga usun, et meist igaüks  - Jüri, Maarja, Diana, Ingrid, Mirjam, Kristina ja Taavi -võitsid iseendas miskit. Mina suutsin olla 18 tundi järjest mingite atenitega ja tõsiselt mängida tulnukat. Ma ei uskunud, et see lapselik hullus õnnestub tõsimeelselt... Lavanärv mul olemas. Vist. 

Reedesed pildid tegi Diana.


Ametlikud loometalgud olid seekord üks päev. Nõos. 
Meie mõtetalgud jätkusid laupäeval Aparaaditehase Kolmes Tillis. Olid kohal Piret, Angie ja Jelena, kes reedel ei saanud olla... 

Soovin tugevat meeskonda enda taha. Kui keegi tunneb , et suudab millegiga, jõu ja nõuga aidata, palun andke märku.

Esietendus võiks olla juba 1. juulil 2021

Kolmapäev, oktoober 21, 2020

Õnn kukkus pähe!

 Sõna otseses mõttes. 

Hea, et mina ei karta ämblikke ning usun, et ämblikud toovad õnne. 
Seisin keset  tuba. Tegelesin kassiliivaga Mirjami abil. Äkki näen silme ees niidi otsas allapoole libitsevat ämbliku. Ta hakkas kohe ülespoole tagasi kiiresti ronima.

Hakkasin heledat naerma. Südamest naerma. 
Täna esimest korda. 

Naeratanud olin tänagi. Naernud südamest mitte. 

Oli pikk töine päev.  Nagu ei olegi suurt teinud, aga väsimus on.
Sai tegelda veel loometalgude esitlusega. Zoomigi tehtud... Millegipärast skype üldse ei mänginud... Porgandipiruka ja zoomi tegemise vahelt joostud... Jube loov ju, eksole!

Muide, oma aia porganditest olen küpsetanud kolm korda pirukat. Rohkem pole ka omi porgandeid. 

Vaatasin "Pilvede all". Ainus seebikas, mida jälgin. Täna öeldi hea lause: Olgu, mis on, aga peaasi, et lõpp on hea. 

Minul lõppes tänane päev hästi.


Teisipäev, oktoober 20, 2020

Natuke mängisin ajakirjaniku

Urvastes Vunki mano loometalgude arutelus tuli meil mõte hakata tegema intervjuusid ürituste korraldajate ja ametnikega, üldse vahvate inimestega...

Minu esimene e-vestluskaaslane oli oma Kastre valla vallavanem Priit Lomp.


Mina:  Mina mäletan esimest vestlus Sinuga. See oli veel Haaslava valla aegu Roiu raamatukogus. Mul oli näituse avamine , see oli vist 8...9 aastat tagasi... Kas sina  mäletad, kuna pannid tähele esimest korda teistmoodi ehk erivajadustega inimesi  (ma ei mõtle end 😉)? Kas ongi olemas teistmoodi inimesi või oleme kõik eriliselt isemoodi?

Priit: Minu esimene teadvustatud kokkupuude erivajadusega inimesega oli ülikoolipäevilt kui lõin kaasa mitmetes üliõpilaste esindusorganisatsioonides ja ligipääsetavuse küsimused olid siis juba laual.  

Teadvustamata kokkupuuteid oli kindlasti ka oluliselt varem – eriti tänaste kogemuste ja teadmiste pealt, kui tead, et erivajadus ei pruugi üldse esmapilgul silmaganähtav olla.


Mina: Küllap ajan Sindki kui Kastre valla vallavanemana omaenda IAT soovide ja tegemiste/kogemustega veidi hulluks - tavaliselt öeldakse ja usutakse, et ametnikud teavad paremini, mida puudega inimene peaks elult tahtma või õigemini mitte tahtma.  Milline inimene on valla jaoks kergem ja parem, kas see inimene, kes ei tea või teab, mida ta tegelikult, mis elult soovib ja mis abi vajab?

Priit: Kindlasti on hea ühist asja ajada inimestega, kes teavad, milline abi neid päriselt edasi aitab. Oma kogemuste põhjal julgen öelda, et mida rohkem inimene enda abistamisvõimalustesse süveneb, seda täpsem ettekujutus tal tekib ootustest näiteks riigile või kohalikule omavalitsusele. Samas ei tohi unustada, et riigi ja omavalitsuse toetusmeetmed tekivad pikaajalise planeerimise käigus ja mida suurem on laev, seda keerulisem on järsult tema kurssi muuta. See on tekitanud hulga segadust ja vääriti mõistmist, aga sellest tuleb kõigil osapooltel palju õppida.


Mina: Ma soovin kirjutama hakata täiendavalt oma raamatu " Kuldvõtmekese IVT ehk Isikliku abistaja teenus 15 Tiiale". Tean, et see põlveotsas ja poolnaljatamisi kirjutatud kogumik on saanud nüüdseks oma kasuliku elu. On valmimas isikliku abistaja teenuse juhend sotsiaaltöötajatele, kuhu sooviti lisalugemiseks minugi väike kogumik. Mul on sellest ainult rõõm. Kuid, mis tähendab Sulle IAT? Kas üks teenus, mida peab KOV pakkuma või miskit enamat? Oled Sa mõelnud, miks kasutavad erivajadustega inimesed IAT -d nii vähe?

Priit: Kindlasti on see seotud meie riigi iseolemise ja minevikuga. Tänasel päeval kindlasti ka riigi ja omavalitsuste vaheliste pidevate vaidlustega, kus riik annab omavalitsusele ülesande, kuid vahendeid nende täitmiseks „unustatakse“ lisada. See tekitab olukorra, kus omavalitsused ka oma jooksvalt pakutavat abi ja tuge väga vähe välja reklaamivad. Meie vald on hetkel osalemas projektis, mille kaudu paljusid teenuseid parendatakse ja võimendatakse. Väga valus oleks näha tagasikukkumist, kui riik lähiaastatel sotsiaalvaldkonna rahastamist tegelike kulude alusel ei plaani.

Ametnike roll on teenust sõnastada selliselt, et võimalikult paljud teenuse potentsiaalsed soovijad, saaksid oma eripäradega teenusest kätte endale just selle olulisima. Sõnapaar „isiklik“ ja „abistaja“ tähendab ka selle teenuse vajajatele oluliselt erinevaid ootusi. Ja kui nii poleks, siis see poleks enam „isiklik“ vaid lihtsalt „abistaja“.


Mina: Tartu 2024 - Euroopa kultuuripealinn. Kui hea ligipääs on Sinu meeles erivajadustega inimestel siis meie Tartule?

Priit: Ma näen täna avalikus sektoris oluliselt suuremat oskust erivajadustega inimestega arvestada. Seda nii taristu planeerimisel kui ka jooksvates küsimustes. Aga on ju teada arvukalt näiteid, kus näiteks ligipääsetavus ei ole lahenenud ning mis paistab lahendatud kohtadest oluliselt kaugemale ning kõlab valjemalt.


Mina: Küllap oled tähele pannud minu teemat "Kuidas erivajadustega inimeste maailm viia suure hulga inimesteni" Tartumaa loometalgud . Kas Sina tuleksid teatrisse meid vaatama? Kas see - kui unistada suurelt - ei võiks olla 2024 aastal üks kultuuri - pisi - sündmus? Minu meelest küll. See mõte tuli just nüüd.

Priit: Ma olen alati igatsenud, et meie vallas toimuks midagi sellist nagu Raplas nn Tantsud tähtedega (kuigi ma ei tea, kumb tantsupartner seal tegelikult „täht“ on ). Samal ajal olen oma sotsiaaltöö õpingute raames näinud tihti ka seda, et erivajadustega inimeste tehtavat kultuuri, sporti ja paljut muud tullakse võtma kui „humoorikat meelelahutust“. Ja selles on vahel ka erivajadustega inimesed ja nende lähedal olijad ise süüdi. Sel „meelelahutuse“ hetkel unustavad pealtvaatajad, et needsamad sportlased on enamikest meist kiiremad basseinis, või kultuurikandjad põhjalikumad ja pühendunumad teatrilaval või ansamblis. Tulen vaatama ja loodan, et tuleb tõsine tükk, mis kõiki mõtlema paneb!


Mina: Kuna saab Kastre valla poed ligipääsetavaks ratastoolides inimestele  ja üldse asutused? Muide, elektrilised ratastoolid vajavad veelgi suuremat täpsust kaldteede ehitamisel, kui näiteks minu kerge ratastool. Minul poleks madal aste takistus. Elektrkas inimesel oleks suur takistus. 

Priit: Liigume sinna suunas. Vahel tuleb mõne objekti puhul lahendust lihtsalt otsida veidi kauem. Heameel, et ehitame Kastre vallas sel ja järgmisel aastal mitmeid uusi hooneid, kus lahendusetele on juba mõeldud projekteerimisfaasis või siis koostöös ehitajaga töö käigus. Esimene parema ligipääsetavusega kauplus saab olema juba kevadel Mellistes. Aga ligipääsetavusega laiemalt on veel kõvasti tööd teha.


Mina: Kuna saaks maailm võrdseks, kaoks ära jagamine inimesi erivajadustega ja erivajadustega inimesteks? Mina ei tea. Võib - olla siis, kui tuleb arusaam kõikidel, et meil on oma hing, mis on tähtsam kui füüsiline keha... 

Priit: Mida rohkematel inimestel on oma isiklik kontakt antud teemaga. See on ainus asi, mis õpetab mõistma, aga ka arvestama ja toime tulema.


Mina: Kas usud kõrgemaid jõude  või ingleid?

Priit:Ma tunnen, et enda käed jäävad tihti väga lühikeseks. Siis ma lihtsalt loodan, et kusagil on keegi, kes ka muretseb.

Mina: Kas Kastre vald oleks valmis nägema volikogus / vallavalitsuses erivajadustega inimest?

Priit: Kindlasti.


Mina: Ja nüüd lõpetuseks kuum teema. Kas usud, et kätepesu ja maskidega  võiks võita kõiki viiruseid  ja haigusi, oleks see üldse võimalik, et praeguses maailmas ei oleks koroonat ega ühtki teist surmavat haigust? Ma ei usu. Usun aga, et hirm teeb praegu palju töö ja keegi ei tea tegelikult, kuidas hakatakse suhtuma  koroona haigetesse... See teeb mind murelikuks...

Priit: Covid-19 viiruse olemasolu on õpetanud kindlasti paljusid põhimõtteid ümber hindama. Kasvõi koolide-lasteaedade puhul. Kui varem oli nohune õpetaja, noor või laps koolis-lasteaias igapäevane normaalsus, siis täna seda selgelt ei tolereerita. Ja see on ainuõige.

Teine küsimus on, kuidas nii tervisekriisi aga ka majanduskriisi valguses toetada neid, kes seda vajavad. Sellised olukorrad on alati suurendanud suitsiidide hulka. Me teame seda igal tasandil, aga ometi ei näe ma tänases riigijuhtimises soovi laiendada näiteks psühhiaatrilise abi saajate hulka. Jube kurb on.


Aitäh Priidule, et leidis aja vastamiseks. Usun küll, et Kastre vallas jätkub toimetamist Priidule. Aga ka mulle... Üheskoos ehk suudame suurema maailmagi muuta paremaks ja üksmeelsemaks. 

Pilt on sügisest 2018, kui käisin isikliku abistaja Hannaga Haaslaval, Kastre valla vallamajas. Mina olen Hanna ja Priidu keskel.

Muide, vallamaja tagaukseastele oleks vaja ja võimalik teha, minu rumala meelest,  madal kaldtee, siis oleks täitsa normaalneligipääs. Seda mäletan, et alumisel korrusel oli hea liikuda. Tõsi, olen Kastre vallamajas käinud täpselt üks kord. Tookord keerles jutt isikliku abistaja teenuse ümber. Mulle meeldivad vanad majadki.. 




 

Pühapäev, oktoober 18, 2020

Külmkapist ja ...

 Külmkapp korras. Mulle andi head nõu. Äravooluava sai puhastatud.     Arvatavasti  oligi pisiprobleem. Suur tänu tähelepanijatele!
Uut külmpkapi ma ei vaja igatahes.
Üks hetkel jälle vähem.

Täna õhtu ma aga ei mõtle ei muredele ega rõõmudele. Olen  omas mullis. Igatsev, pisut nukker... Sellisena tavaliselt ei teata ega nähta mind... See on minu tunne ja hetk aegki rahulikuks keerada. Lihtsalt  olla. Üksi. (Magavate kassidega.)  Muusikaga... Mõtetega. 
Mõni ütleks, et kas sul depreka alge... 
Kindlasti see mitte.
 Usun, et seesugune olemine on hoopis kohtumine iseendaga taas roihkem. Viimasel ajal olen olnud teistele, kuid mitte iseendale... Tundsin, et jaksu nagu ei ole või taolist, k uigi tegin näo, et kõik on parimas korras. Ja on ka... 
Aga mul on ka salahing... Salaelu... Õnneks seda ei saa näha... keegi... Võib - olla ühte nägijat igatsesingi, kuid teda ma ei ole kohanud veel... Aga ma ei teagi, kas soovingi oma vabadus kellegiga jagada... See on jälle minu saladilemma... Vahel oleks õhtuti mõnus kellegiga koduseid asju arutada või hetkekski unustada, et olen kellegile klient... See väsitav vahetevahel,  et kõik koduasjad minu kaelas, ei oleks nagu päris oma inimest, kellega tähtsaid asju arutada... Aga ei, see on minu valik. Minu elu. Ega ma ei nutta. Kelle õlul peakski need olema, kui mitte oma õlgadel. Igatsen olla vahel nõrgem,  pagana pihta, olen ju naine. Arvan, kui mul neid tundeid kord enam ei oleks, siis oleks tõesti midagi viltu minuga... Ma olen paarimates aastates, võin ju veel armastusele mõelda. Lõpuks armastuse mõiste on lai, sellele peabki mõtlema... 
    Hommikul olen jälle endamoodi. 
Oh, jumal või kurat, olen praegugi enda moodi. Lihtsalt sellist mind ei nähta...  Hea ongi. Muidu tuleb vist küsimusi või manitsusi laviin... Siis tuleb mul endal vastu küsimuste sadu, kas olen tõesti nii teistmoodi... 

Head uut endamoodi olemise nädalat!
Mulle saab olema põnev nädal... Usutavasti tuleb ette üllatusi ja ootamatusi - ühesõnaga, elu rullib mõnuga.

Laupäev, oktoober 17, 2020

Eilne loovõhtu ...

 ... toimus mõeldes Tartumaa loometalgude esimesele ehk idee esitlusele. 

Kass Bongogi vaatas jahmatanult , mis hullu nüüd nad teevad. 

Meie naudisime endi loovust  naerda tõsiste asjade üle. Rohkem ei reeta. Muidu kaob loodetud vau efekt loomotalgude esimesel hommikul - me ikka loodame natuke seda kas või hetkekski. Mina küll kavatsen 33 tundi loometalgudel nautida ja loodan, et sedasama teevad teised kuldvõtmekesed meeskonnast. Vahet ei ole, kuidas Nõos lahendus on, kuid üks lahendus on meil juba  olemas st algus ja lõpp , aga vahepealne asi tuleks paika uanna.     Võib - olla tuleb Nõos hoopis teine lahendus,mis tuleb siis ka ellu viia... 

Elagu loovtöö ja mu hääleharjutused.

Eilegi klõpsustas pilte Diana.
iu

Mõned pildid Avatud Lavalt

 



Keerutega kaldtee hingeni.

Vähemasti meie ettekujutuses. Usun, et igaüks meist suudab ehitada kaldtee omaenda hingeni. Selleks ei pea ilmtingimata olema jalgupidi liimikausis nagu mina olin... 

Olulisemaid ehitusmaterjalid on omaenda tunded ja enesekindlus. 

Neljapäeval Viljandis tegi pilte Diana Ostrat.






Kohtusin Piret Ausiga...

... enne Avatuid Lava. Neljapäeval. Viljandis.

Ausalt ka, see oli me esimene kohtumine päriselt. Ma olen jätkuvalt veendunud, et ükskõik, kui toredad ja asjalikul on e - kohtumised, kus need iganes toimuks, kas facebook´is või mujal, on siiski kõige vajalikumad päris silmast silma kokkusaamised. Mul oli küll  tunne, et nagu oleks kohtunud sadu kordi juba.

Kuna Tartumaa loometalgude raames on mu pähe tulnud hullumeelne väljakutse ning üldse seoses Vunki mano kultuuriüritustegi korraldajate ja korraldamiste teemadega , mõtlesin ammu Piretiga rääkida natukenegi.

Saingi tänu Piretile isegi jälle targemaks. Pireti südameasjaks on ja jääb kultuuri ligipääs inimestele. Kui ükskord kunagi saab Pireti unistus teoks, siis laheneksid ehk paljud ligipääsu küsimused ... See on tohutu suur töö. 

Kuid usun seda jätkuvalt, et mina ja kõik teised inimesed saame sellele kaasa aidata, et üritustele oleks ligipääs ja et kõikidel oleks hea olla, käies üritustel, rääkida - see tähendab olla olemas. Loome asju ju endi jaoks. Ei saa pahaks panna, kui korraldaja pole näinud ratastooli, kuigi võib-olla kuskil paberil on ratastool ilusti kirjas... Siis peabki kenasti rallima silme ette, et halloo ratastool näeb selline välja,kuid ratastoolidelgi on sadu mudeleid, mis tahavad ligipääsu kaldteele... 

Minu / meie idee teha stand-up stiilis etendus, mis aitaks naeru kaudu meie maailma paljude inimesteni viia, meeldis Piretile. Saime veel ühe uskuja juurde, kes usub, et ideel on 

jumet. Nüüd vaja meicap juurde teha... 

Sain Piretilt kingituseks Viljandi pärimusmuusika festivali lugude raamatu.😊 

Kolmapäev, oktoober 14, 2020

Juba homme Avatul Liaval "Kaldtee hingen"!!!

 

Kaldtee hingeni” 

Avatul Laval

15. oktoobril 2020

kell 18.00 - 21.00

Viljandis, Oru 8, Rehabikeskuse OÜ saalis

Avatud Lava on psühhodraama meetodit tutvustav töötuba, mis toimub üheaegselt 5 riigis – Rootsis, Soomes, Norras, Lätis ja Eestis. Selle aasta üldteema on “Filosoof ja Looja minus”. Ka meie töötoa teema “Kaldtee hingeni” on seotud nii filosoofia kui loovusega. Elame täna ja praegu juhtmõtte all olla õnnelikud ja ja tänulikud loojad. Aga vahel kipub kuhugi ära kaduma see kaldtee, mis meid oma loova hingega ühendab. Kuidas ja kust teda siis jälle üles leida, kes mis materjalidega kaldteed hingeni ehitab ? Seda hakkamegi uurima. 

Ootame kõiki, kes soovivad ja huvituvad eriliselt kaldteest.

 Oleme Rehabikeskuse Oü-s ligipääsetavad. 

Võite südamehääle sosinal tasuda kohapeal, kuid mingit kohustust pole.

NB ! Hoiame vaheaad, peseme lisaks hingele ka käsi ja kanname maski.

Tiia Järvpõld,  tel. 55 29317

Maarja Kaplinski 58 171 205

MTÜ TM Loovus

e-mail: tmloovus@gmail.ee


Teisipäev, oktoober 13, 2020

Usun saatust ja...

 ... seda, et elus ei ole juhuseid. Järjest rohkem usun neist imelikke imelisi asju, mida ei osata veel seletada, kuid mis saavad järjest selgemaks mulle... 

Üksainus uksekellgi võib muuta kogu elu kulgu. 

Täna mõtlen päris tihti, milline mu elu oleks, kui aastaid tagasi ei oleks üht uksekellahelinat... Ega ma lõpuni kunagi ei mõtle, sest ma lihtsalt ei taha. Olen tõesti tänulik, et mul on olnud täpselt selline elu nagu on  olnud. Sellist elu ju enne saatuslikku uksekella igatsesin, kuigi ma ei teadnud veel paljusid asju... Aga enda sisemuses olen alati teadnud ning teadsin ka enne 14. oktoobrit 1988, et soovin olla ise ja teha oma elust mingi vahva elamus... See oli unistus.  Arvasin teadvat, kuidas hakkan olema ja elama. Tegelikult ma ei teadnud, et elu annab sadu kordi rohkem elamusi ja värve ning kuidas täna elan on palju - palju põnevam, kui 21 aastasena oskasin unistada... 

Suured unistused ja armastamisjaks jäägu alati minuga, siis saan ikka kuidagi oma hullumeelse eluga hakkama.💖

Kõikidele teistele soovin sedasama - unistusi ja armastamiisjaksu. 
Ja uksekellahelina taga võib olla hoopis keegi, kes muutab elu - ja mitte juhuslikultki. See juhtub siis, kui usutakse iseendasse...

Tundub, et isiklik abistaja ja abitaja võivad hakata kergesti sassi minema

 Avastasin, tänu gmaili postkasti postanud reklaamkirjale, et Eestis on nüüd, 1,juulist projekti raames  Abitaja teenus, mis  pakub Abitaja telefonipõhist nõustamis- ja suhtlemisteenust üksikutele eakpõatele ja erivajadustega inimestele.  Siit leiate täpsema info    https://www.abitaja.ee/

Selle abitaja teenuse eeskujuks on juba aastaid Suurbritannias töötav telefoniliin  “Silver line - helpline for old people” - https://www.thesilverline.org.uk/, mis pakub nõustamist  ja tuge üksikutele eakatele inimestel. 

Usun küll, et Abitaja teenus leiab oma sihtgruppi. 

Isikliku abistaja teenus jääb aga mulle ja minu südameasjaks.   
Nüüd peab täpselt kirjutama ja rääkima teenusest, mis teenusega tegu on. Mulle tundub küll, et nüüd on võimalus segaduseks rohkemgi, kui ennem... Ennem sai öeldud, et isiklik abistaja ei ole tugiisik ega hooldaja ega põetaja. Nüüd lisandub loételu veel üks termin, mis ei ole isiklik abistaja - ta pole abitaja.  Isiklik abistaja on isiklik abistaja.
Nii oli, on ja jääb.

Esimese hooga lugesin "Abistaja teenus", kui kummaliselt kõlav Abitaja teenus...

Muide, neile erivajadustega inimestele, kellel kõlav hääl ja suhtlemisoskus. teadmised, võiks abitaja töö sobida.

Laupäev, oktoober 10, 2020

Argimure - külmkapp seekord

 Argimure vahel meenutab, et tuleb lahendada päris omi asjugi 😋 Tihti on tunne, et kodus on kõik korras ja ei saagi nagu miski viltu minna...

Hetkel mul tunne, et pean kuskilt saama uue külmkapi. Ma ei soovi kasutada sõna "muretsema"... Sest armas  vana külmkapp tilgub, kuid külm on ka... Vett olen  avastanud alumise riiulilt ehk põhjas  see nädal kahel korral, täna õhtul teist korda... Aru ei saa, miks kust tilgub... 

Mulle sobib töökorras kasutatud külmik. Kuid tavakülmik allpool ja sügavkülm üleval, siis mul ligipääs   igapäeva söögitele. See  on küll lihtsalt postitus sellest, millele tuleb mul lähiajal veel mõelda lisaks kõigele... Aga kui juhtumisi kellegil lugejast on kuskil  sobiv külmik üle, võite julgesti mulle pakkuda... 

Kindlasti püüan poodidesse minna lähiajal...

Kahju, kui hoidised ja marjad halvaks lähevad... Suure armastusega korjatud ja tehtud... 

Jõuluvana sooviks vist ei saa vist , pikk aeg oodata... Ma ei osanud arvatagi, et külmkapp hakkab tembutama. Töötas täitsa korralikult vast kuus aastat, on kasutatud...  

Elu on see igatahes!😏






Neljapäev, oktoober 08, 2020

Juustes roosid käisin Türil...

... lauluõhtul "Unustamatu mister x". 


Mul on praegu mingi kultuuriline ning samas soengute hooaeg.

Kontsert meeldis. Võib - olla puudus Marko Matvere, keda harjunud Otsa laule laulmas kuulama... Aga sellegipoolest mulle meeldis.

Mõtlen ikka, miks kuulsused on tihti iseendas salapäraslt üksinda ja mitte teatud... Eks minagi olen seesugune tüüb...
 



Soengu tegi jälle Ingrid. Roosid tulid juustest imekiiresti ja lihtsalt. Pärlid mu katkisest kaelakeest.

Türile sõitsin seekord liinibussiga. Üle pika aja. Vahel on lahe bussiga sõida. Õ
Aga bussipiletidega pole miskit vahepeal muutunud. Netis ostes sügava puudega inimese pilet ikka 1 euro - kas ei ole huvitav loogiika: 0 eurone pilet maksab 1 eurot. Saan aru, et 1 eur on teenustasu, kuid siiski on huvitav...  Jai täpisealise sügava liikumispuudega inimese saatja peab maksma, kuid sügava või raske nägemispuudega inimese saatja ei pea... Vähemasti mina saan jätkuvalt nii aru. Kummaline vahettegemine.   Mul tõesti ei ole rahast kahju. Võin maksa. Kuhugile minek on vabalt omaenda valik, kas on või ei ole võimalik minna... Kuid miks tehakse vahet jätkuvalt puudega inimestel ja mis alusel... Ja kui see siiski ei ole, siis võiks piletide ostu teksti selgemaks muuta... 

Kaugliini ratastooli-bussi, kui need bussid veel sõidavad, pole kunagi ma proovinud. Ei ole nagu vajadust olnud... Loodan, et nendes bussides juhid võivad lepingute järgi abistada. Eilne bussijuht küll naeratades ütles, et leping  ei luba abistada, aga aitas siiski hea meelega natuke, toetas ratastooli ees ja pani vist ise tooli alla pakiruumi... Ta oli sõbralik. 

Selline seiklus siis . Midagi jätan enda teada ka...😉 

Teisipäev, oktoober 06, 2020

Tartumaa loometalgudel...

 ... on meie  Kuldvõtmekese ehk 100% Tulnukate  meeskond olemas loometalgude päevadeks. https://vunkimano.ee/  Me juba arutame ja arutame edasi, kuidas erivajadustega inimeste maailm  viia suure hulga inimesteni lavade ehk vestlusõhtude kaudu. 

Me oleme esimesed vist, kelle meeskondo läks tänoa hommikul lukku. Minul ja Helenil  on küll sellest vaid rõõm 😍💖 Aitäh kõikidele, kes on minu/meie meeskonnas - Ingrid, Maarja, Diana, Annely, Kristina, Mirjam, Jüri ja  Tanel!

Usume, et me ideest võidavad väga paljud inimesed!

Kuid tõsine töö tuleb pärast talgusidki, seepärast  ootame ikka veel  tugevaid, targu ja tegusaid inimesi, kes võib jagada mõtteid ja kogemusi, anda nõu või toetada meid, et lavalend oleks veelgi parem. Minuga võib julgesti kontakti võtta. 

Minu meelest on seegi lahe, et Kastre vald on ka tagaplaanis pildis.

Esmaspäev, oktoober 05, 2020

Minu uu kallikene

Sain uue hõbedase punase triibulise ärika kallikese 😋 Vana punane kallike töötab ka suht hästi veel, kuid mõned klahvid lahti. 4,5 aastat on olnud mulle truu... 

Loomulikult mu uus kallike on läpakas.


Olin kuidagi unustanud, et arvutid on ikka olnud mulle kallikesed. Hellitada sõnade ja mõtetega tehnikatki töötavad nad  hoopis paremini ja kauem... 

Ja noh, ega mul tihti ei ole õhtuti kellega rääkida... siis saabki arvutist kallikese aseaine... Olen sellega nii harjunud, vahel ei panegi seda tähele... Vahel käib küll närvidele, kuidagi teeb nukraks - siis löön arvuti kinni... Olen vaikuses. Mõtlen, miks see nii on...

 


Täna olen aga tänulik ja õnnelik, et sain uue - kui mälu ei peita, siis viienda - kallikese ehk läpaka nelja - viieteist aasta jookul... 😊

Pilditel olen hästi kodune. Ega iga päev ei viitsi ega peagi välja nägema tibilik...Aga rõõmu olin täis

Laupäev, oktoober 03, 2020

Naeratades

 

Käisime niisiis Ingridiga Vanemuise kontserdimajas kontserdil. 

Minule tõesti meeldis. Soe ja südamlik. Lõpus tahtsid silmad vägisi märjaks minna... Minu lemmik oli täna kindlasti Carmen Joala, kes armsalt kartlikult laulis vanaisa Jaagu laule. Oma julge kindluse sai päris viimase lisa laulu ajal... Ja kui hästi teda kõik teised silmadega toetasid. Seda oli lihtsalt võrratu vaadata. 

Usun, et nii mõnigi laul hakkab varsti kõlama taas uues esituses... ja nii jäävadki elama ajast aega... 

Meid oodati uksel... Küsiti umbes nii, kas meil on need pileti ning lubati saaligi juhatada... Saali muidugi leidsime ise üles. Kuna jõudsime Kontserdimajja täpselt tund varem - läksime pisut varem, sest me ei teadnud, kuhu saame auto parkida - siis nautime õhtut juba kohvikus...'


 Ma ei kahetse, et nägin vähekene vaeva ja närvikõdi, kas saab või ei saa minna. Õnn mängis seekord rolli. Võib - olla sellepärast saingi need piletid, et siiski väga soovisin minna. Sain minna, et keegi loobus... Ühe kaotus on teise võit nagu öeldakse. ´

Seega minu soovitus, rääkige alati korraldajatega ise, kui ei saa aru, kas on ratastooli - pileteid ja  kohti. Uskuge mind, vahel võib tulla sellest hoopis hea  elamus ja kogemus, mida kaua aega rõõmuga mäletada. 

Ja kuna mulle isiklikult meeldib saalide toolidel istuda, siis ma momendil tegin ja teen veelgi katset, kui lihtne on hankida piletit ratastooli - kohale. See tundub küll kohati müstika Piletileviś, kuid mitte küsides korratajatelt endilt. Täna pool kontserdist istusin seina ääres ratastoolis (piilusin kardinate vahelt, mida esinejad lava taga nii öelda teevad, mõtlesin , kas mina suudaksin tulevikus nii proff olla, et minnes lavale unustan muu... ). Teise poole istusin siiski Ingridi kõrval, sest koht oli vaba ning mõlemale poole jäid veel vaba koht. Samas hakkas meil Ingridiga kuidagi ebamugav üksi eraldi istudes. St tegin natu sohki ratastooli - piletiga. AGA minu soov oleks see, et ratastoolis inimene poleks eraldatud oma kaaslasest - üks kõik kes ta kõrval siis on. Kuid teatris jm käiakse tavaliselt kahekesi - oleks igati loogiline, kui inimene ratastoolis saaks istuda oma kaaslase kõrval. Või nagu mina. Ma ei lähe ratastoolita kuhugile, kuid mina saan ümber istuda... Kuidas sel juhul oleks õige pilet... Sada üks pisi detaili, millele tuleks mõelda... Usun ühist head lahendust, mis sobiks kõikidele, ei saa olema... 




NAERATADES EDASI!

Usun, et see on kõige õigem viis elada ja leida häid lahendusi oma ellu ning selle läbi ka teiste ellu...

Reede, oktoober 02, 2020

100% tulnukaid või 0 % inimesi...

... lähevad talgudest lavadele😂😂😂😋 

Minu armukene saab lõppude lõpuks tähtsa rolli! Vähemasti pääseb voodist, kus ta lebanud vist 11 aastat,  laia maailma. 

Rohkem ma ei reeta. 

Täna toimus loome - loovusring mu ümariku laua taga esialgse Kuldvõtmekese meeskonnaga. Proovisime andeid, ja panime kirja üldiseid mõtteid. Kuigi tean, loometalgudel võivad mentorid kõik pea peale keerada, ja nii edasi, siiski oleme lollikindlad. Teame, mis teeme ja soovime. Osa mõtteid saame kasutada lavadel...

Me vajame oma meeskonda raudselt ajakirjaniku/meedia tegelast. Kes kajastas me tegemisi algusest kuni lõpuni, ka pärast talgude lõppemist või siis hoopis rohkemgi. Unistades suurelt, äkki saaks teha dokfilmi me hullumeelsusest. 

Veel vajame meeskonda raudkindlalt äri - inimest või mänedžeri, kes oskab meid ilusti kenasti viis korda müüa ja reklaamida. Tõsiselt. Mina ja teised, kes on hetkel meeskonnas, ei ole eriti kõvad ärikad. Mina võin küll tunduda iseenda hea reklaamija ja müüa, kuid teen seda tavaliselt suurte summadeta. Ausalt ka. 

Jäime mõtleme, kas erivajadustega inimesed julgevadki väga nii mõelda... Nad tavaliselt mõtlevad sotstöötajatele, teenustele jne. Nad on harjunud lihtsalt vastu võtma napi abi...

Kui keegi ärimees või mänedžer sooviks meiega liituda ja tulla Tartumaa loometalgudele , siis võib julgesti minuga ´kontakti võtta ja liituda loometalgude lehel https://vunkimano.ee/  
Samad sõnad ajakirjanikule. Ise hakkame kiiresti otsima ajakirjandustudengit, et anda näiteks praktikatöögi. Hea võimalus avastada ehk pisut teistmoodi maailma.

 

Oma idee teeme ka siis ära, kui talgutel nii hästi ei lähe - kuid me usume endasse ja sellesse, mida teeme. Tartumaa loometalgud on minu jaoks juba hetkel hästi läinud - on andnud suure väljakutse...


Mina sain elus esimest korda näitleja tiitli - Dianalt. Et võin küll teksitagi mängida iseend 😉 

Neljapäev, oktoober 01, 2020

4000 postitus täna , 1. oktoobril

 4000. kord blogimist!
Ei ole nagu paha või mis!? 14 aasta ja 8 kuuga umbes...  Jaanuaris 2021  saab blogimisest 15 aastat... Oma seebiooperi kirja panemisest. Mu elu on ju nagu seebiooper, mille peategelane olen. Isegi ei saa peaproovi teha või olen nii hea näitleja, kes lihtsalt on sattunud lavale - elama maskita ja proovita... 

Ma ei usu isegi , et olen jõudnud kuhugile, näiteks suurte arvudeni...  Ei aimanud blogimise alguses, et pean nii kaua - lollikindlana - vastu... 

Homme tulge pannkookidele! Täna sai keedetud pohla - õuna moosi talveks juurde. Võime juba homme söömisega alustada... Teeme väikese peo! Tean, et osa loometalgude meeskonna liikmeid tulevad niikuinii arutama sädet, mis oleme õhku viskanud...  Säde peab särama lööma. Nii et lööge homme kampa lõppuks pidu panema!

Head oktoobrit!
Mulle on tõesti oktoobet mitmeid kordi uusi väljakutseid, mis on elu edasi viinud ja mind kasvatanud... Sügis ei pea olema üldse mitte kõle ja pime, nagu olen ennemgi öelnud. Lihtsalt valgus ja pimedus, rõõm ja  mure käivad käsikäes.  Vaheldumisi. Kordamööda.   Hea, et on värvikas  elu - olu.
Muidu  ei oleks varsti millest blogidagi. Hakkaks igav. Minul. Lugejal. 

Tahtsin midagi muud   kirjutada, kuid see blogimise number oli vist olulisem... 

Avatud Lava "Kaldtee hingeni" Viljandis

Kaldtee hingeni” 

Avatul Laval

15. oktoobril 2020

kell 18.00 - 21.00

Viljandis, Oru 8, Rehabikeskuse OÜ saalis

Avatud Lava on psühhodraama meetodit tutvustav töötuba, mis toimub üheaegselt 5 riigis – Rootsis, Soomes, Norras, Lätis ja Eestis. Selle aasta üldteema on “Filosoof ja Looja minus”. Ka meie töötoa teema “Kaldtee hingeni” on seotud nii filosoofia kui loovusega. Elame täna ja praegu juhtmõtte all olla õnnelikud ja ja tänulikud loojad. Aga vahel kipub kuhugi ära kaduma see kaldtee, mis meid oma loova hingega ühendab. Kuidas ja kust teda siis jälle üles leida, kes mis materjalidega kaldteed hingeni ehitab ? Seda hakkamegi uurima. 

Ootame kõiki, kes soovivad ja huvituvad eriliselt kaldteest.

 Oleme Rehabikeskuse Oü-s ligipääsetavad. 

Võite südamehääle sosinal tasuda kohapeal, kuid mingit kohustust pole.

NB ! Hoiame vaheaad, peseme lisaks hingele ka käsi ja kanname maski.

Tiia Järvpõld,  tel. 55 29317

Maarja Kaplinski 58 171 205

MTÜ TM Loovus

e-mail: tmloovus@gmail.ee