Urvastes Vunki mano loometalgude arutelus tuli meil mõte hakata tegema intervjuusid ürituste korraldajate ja ametnikega, üldse vahvate inimestega...
Minu esimene e-vestluskaaslane oli oma Kastre valla vallavanem Priit Lomp.
Mina: Mina mäletan esimest vestlus
Sinuga. See oli veel Haaslava valla aegu Roiu raamatukogus. Mul oli
näituse avamine , see oli vist 8...9 aastat tagasi... Kas sina
mäletad, kuna pannid tähele esimest korda teistmoodi ehk
erivajadustega inimesi (ma ei mõtle end 😉)?
Kas ongi olemas teistmoodi inimesi või oleme kõik eriliselt
isemoodi?
Priit: Minu esimene teadvustatud kokkupuude
erivajadusega inimesega oli ülikoolipäevilt kui lõin kaasa
mitmetes üliõpilaste esindusorganisatsioonides ja ligipääsetavuse
küsimused olid siis juba laual.
Teadvustamata kokkupuuteid oli
kindlasti ka oluliselt varem – eriti tänaste kogemuste ja
teadmiste pealt, kui tead, et erivajadus ei pruugi üldse esmapilgul
silmaganähtav olla.
Mina: Küllap ajan Sindki kui Kastre valla
vallavanemana omaenda IAT soovide ja tegemiste/kogemustega veidi
hulluks - tavaliselt öeldakse ja usutakse, et ametnikud teavad
paremini, mida puudega inimene peaks elult tahtma või õigemini
mitte tahtma. Milline inimene on valla jaoks kergem ja parem,
kas see inimene, kes ei tea või teab, mida ta tegelikult, mis
elult soovib ja mis abi vajab?
Priit: Kindlasti on hea ühist asja ajada
inimestega, kes teavad, milline abi neid päriselt edasi aitab. Oma
kogemuste põhjal julgen öelda, et mida rohkem inimene enda
abistamisvõimalustesse süveneb, seda täpsem ettekujutus tal tekib
ootustest näiteks riigile või kohalikule omavalitsusele. Samas ei
tohi unustada, et riigi ja omavalitsuse toetusmeetmed tekivad
pikaajalise planeerimise käigus ja mida suurem on laev, seda
keerulisem on järsult tema kurssi muuta. See on tekitanud hulga
segadust ja vääriti mõistmist, aga sellest tuleb kõigil
osapooltel palju õppida.
Mina: Ma soovin kirjutama hakata
täiendavalt oma raamatu " Kuldvõtmekese IVT ehk Isikliku
abistaja teenus 15 Tiiale". Tean, et see põlveotsas ja
poolnaljatamisi kirjutatud kogumik on saanud nüüdseks oma kasuliku
elu. On valmimas isikliku abistaja teenuse juhend
sotsiaaltöötajatele, kuhu sooviti lisalugemiseks minugi väike
kogumik. Mul on sellest ainult rõõm. Kuid, mis tähendab Sulle IAT?
Kas üks teenus, mida peab KOV pakkuma või miskit enamat? Oled Sa
mõelnud, miks kasutavad erivajadustega inimesed IAT -d nii vähe?
Priit: Kindlasti on see seotud meie riigi
iseolemise ja minevikuga. Tänasel päeval kindlasti ka riigi ja
omavalitsuste vaheliste pidevate vaidlustega, kus riik annab
omavalitsusele ülesande, kuid vahendeid nende täitmiseks
„unustatakse“ lisada. See tekitab olukorra, kus omavalitsused ka
oma jooksvalt pakutavat abi ja tuge väga vähe välja reklaamivad.
Meie vald on hetkel osalemas projektis, mille kaudu paljusid
teenuseid parendatakse ja võimendatakse. Väga valus oleks näha
tagasikukkumist, kui riik lähiaastatel sotsiaalvaldkonna rahastamist
tegelike kulude alusel ei plaani.
Ametnike roll on teenust sõnastada
selliselt, et võimalikult paljud teenuse potentsiaalsed soovijad,
saaksid oma eripäradega teenusest kätte endale just selle
olulisima. Sõnapaar „isiklik“ ja „abistaja“ tähendab ka
selle teenuse vajajatele oluliselt erinevaid ootusi. Ja kui nii
poleks, siis see poleks enam „isiklik“ vaid lihtsalt „abistaja“.
Mina: Tartu 2024 - Euroopa
kultuuripealinn. Kui hea ligipääs on Sinu meeles erivajadustega
inimestel siis meie Tartule?
Priit: Ma näen täna avalikus sektoris
oluliselt suuremat oskust erivajadustega inimestega arvestada. Seda
nii taristu planeerimisel kui ka jooksvates küsimustes. Aga on ju
teada arvukalt näiteid, kus näiteks ligipääsetavus ei ole
lahenenud ning mis paistab lahendatud kohtadest oluliselt kaugemale
ning kõlab valjemalt.
Mina: Küllap oled tähele pannud minu
teemat "Kuidas erivajadustega inimeste maailm viia suure hulga
inimesteni" Tartumaa loometalgud . Kas Sina tuleksid teatrisse
meid vaatama? Kas see - kui unistada suurelt - ei võiks olla 2024
aastal üks kultuuri - pisi - sündmus? Minu meelest küll. See mõte
tuli just nüüd.
Priit: Ma olen alati igatsenud, et meie vallas
toimuks midagi sellist nagu Raplas nn Tantsud tähtedega (kuigi ma ei
tea, kumb tantsupartner seal tegelikult „täht“ on ).
Samal ajal olen oma sotsiaaltöö õpingute raames näinud tihti ka
seda, et erivajadustega inimeste tehtavat kultuuri, sporti ja paljut
muud tullakse võtma kui „humoorikat meelelahutust“. Ja selles on
vahel ka erivajadustega inimesed ja nende lähedal olijad ise süüdi.
Sel „meelelahutuse“ hetkel unustavad pealtvaatajad, et needsamad
sportlased on enamikest meist kiiremad basseinis, või
kultuurikandjad põhjalikumad ja pühendunumad teatrilaval või
ansamblis. Tulen vaatama ja loodan, et tuleb tõsine tükk, mis kõiki
mõtlema paneb!
Mina: Kuna saab Kastre valla poed
ligipääsetavaks ratastoolides inimestele ja üldse asutused?
Muide, elektrilised ratastoolid vajavad veelgi suuremat täpsust
kaldteede ehitamisel, kui näiteks minu kerge ratastool. Minul poleks
madal aste takistus. Elektrkas inimesel oleks suur takistus.
Priit: Liigume sinna suunas. Vahel tuleb mõne
objekti puhul lahendust lihtsalt otsida veidi kauem. Heameel, et
ehitame Kastre vallas sel ja järgmisel aastal mitmeid uusi hooneid,
kus lahendusetele on juba mõeldud projekteerimisfaasis või siis
koostöös ehitajaga töö käigus. Esimene parema ligipääsetavusega
kauplus saab olema juba kevadel Mellistes. Aga ligipääsetavusega
laiemalt on veel kõvasti tööd teha.
Mina: Kuna saaks maailm võrdseks, kaoks
ära jagamine inimesi erivajadustega ja erivajadustega inimesteks? Mina ei tea. Võib - olla siis, kui
tuleb arusaam kõikidel, et meil on oma hing, mis on tähtsam kui
füüsiline keha...
Priit: Mida rohkematel inimestel on oma
isiklik kontakt antud teemaga. See on ainus asi, mis õpetab mõistma,
aga ka arvestama ja toime tulema.
Mina: Kas usud kõrgemaid jõude või
ingleid?
Priit:Ma tunnen, et enda käed jäävad tihti
väga lühikeseks. Siis ma lihtsalt loodan, et kusagil on keegi, kes
ka muretseb.
Mina: Kas Kastre vald oleks valmis nägema
volikogus / vallavalitsuses erivajadustega inimest?
Priit: Kindlasti.
Mina: Ja nüüd lõpetuseks kuum teema.
Kas usud, et kätepesu ja maskidega võiks võita kõiki
viiruseid ja haigusi, oleks see üldse võimalik, et praeguses
maailmas ei oleks koroonat ega ühtki teist surmavat haigust? Ma ei
usu. Usun aga, et hirm teeb praegu palju töö ja keegi ei tea
tegelikult, kuidas hakatakse suhtuma koroona haigetesse... See
teeb mind murelikuks...
Priit: Covid-19 viiruse olemasolu on õpetanud
kindlasti paljusid põhimõtteid ümber hindama. Kasvõi
koolide-lasteaedade puhul. Kui varem oli nohune õpetaja, noor või
laps koolis-lasteaias igapäevane normaalsus, siis täna seda selgelt
ei tolereerita. Ja see on ainuõige.
Teine küsimus on, kuidas nii
tervisekriisi aga ka majanduskriisi valguses toetada neid, kes seda
vajavad. Sellised olukorrad on alati suurendanud suitsiidide hulka.
Me teame seda igal tasandil, aga ometi ei näe ma tänases
riigijuhtimises soovi laiendada näiteks psühhiaatrilise abi saajate
hulka. Jube kurb on.
Aitäh Priidule, et leidis aja vastamiseks. Usun küll, et Kastre vallas jätkub toimetamist Priidule. Aga ka mulle... Üheskoos ehk suudame suurema maailmagi muuta paremaks ja üksmeelsemaks.
Pilt on sügisest 2018, kui käisin isikliku abistaja Hannaga Haaslaval, Kastre valla vallamajas. Mina olen Hanna ja Priidu keskel.
Muide, vallamaja tagaukseastele oleks vaja ja võimalik teha, minu rumala meelest, madal kaldtee, siis oleks täitsa normaalneligipääs. Seda mäletan, et alumisel korrusel oli hea liikuda. Tõsi, olen Kastre vallamajas käinud täpselt üks kord. Tookord keerles jutt isikliku abistaja teenuse ümber. Mulle meeldivad vanad majadki..
