Esmaspäev, august 31, 2015

2015 suvi...

... ongi  peaaegu möödas. Kalendris tõsi küll kestab kuu suvi veel...

Olen enda vastu ausameelne  ja tunnistan: see suvi  ei saanud unistuste ega üllatuste suveks. Liiga palju oli probleeme ja patja nutetud pisaraid, millest olen teadlikult vaikinud. Kõik mured ja rõõmud ei ole avalikusele ju :)
See augustikuu meeldis kõige  rohkem. Küllap sellepärastki,  et tulid ja olid soojad suveilmad. Mulle meeldib + 25  kuum ilm :)  Ja Kihnu ja Olustvere ja Paide...
Juunis Soomaa... 
Sai ikka rallitud!

Aga   ujuma  ei  saanud... Arvatavasti  eelmisel  suvel sain ujuda Kristiga ette ja taha. Ja metsa maasikale ega kukeseenele ei saanud... Vot, eelmine suvi oli  küll  unistuste suvi, milles oli iga päev väikene  positiivne säde.
See suvi oli ka, kuid millegipärast pole eredalt meelde  jäänud.
Iga suvi ei saagi olla ere  ega unistuste suvi! Muidu oleks kõik suved jälle üht  nägu - ja see oleks  ka igav.
Nüüd jääb vähemasti lootus,  et  järgmine  suvi tuleb kõige ägedam!

 Olen siiski tänulik, et oli just sellised kolm suvekuud nagu olid! Oli ju siiski palju -  palju rõõmu kõigele vaatamata...

Pühapäev, august 30, 2015

See vikerkaar Olustverest

Sõitsime mõned tunnid tagasi Olustverest tagasi. Sõitsime jutuhoos kuidagi õigest Tartu  teeotsast mööda, kuid   selle  eest nägime Leie kandis super ilusat ja  enneolematut üle taeva laiali valguvat vikerkaart. Sellist vikerkaart ei olnud mina ega Maarja ja Leho ennem   näinud. Mina   püüdsin vikerkaart jäädvustada mällu - see sobib imeilusti uue  maalile...
Vikerkaar nagu soovis mulle veel üks hetk meelde jätta Olustverest, psühhodraama rahvusvaheliselt konverentsilt  iseendale kogetud ja näpukaid, kuidas viia läbi head, kasuliku  ja  huvitavat ning mida pihta hakata omaenda eluga.
Olustvere  augustis 2013










 


Kaks aastat tagasi Olustvere mõisa kaminaruumi aknalaual istudes mõtlesin soovidele ja unistustele....
Tundsin  koguaeg, et üks soov ja unistus jäi kuidagi poolikuks, kuid ma ei saanud aru mille poolest jäi lõpetamata...
Eile minnes  samasse tuppa sain  järsku  selgesti aru, mida pean lõpetama selles unistuses...
See on  uskumatu.
Ma ei  tea küll, kuidas ja  millal  ja  kas täpselt nii nagu  soovin,  kuid mingil moel läheb  kindlasti   täide...  Siiani on  poolenisti täide  läinud...
Unistusel on jõud.
Mõttel on jõud.
Psühhodraamal on jõud.
 




Eile õhtul  süütasin küünla Muinastulede öö auks. Kõik  konverentsist osavõtjad süütasid. Mõisa ees oleval  kiviäärel oli   pikk küünlade rida. Mu   jaoks  oli  esmakordselt üldse tähistada Muinastulede ööd.
Üle pika aja sain tantsida. Kuigi suurt tantsimistuju mul seekord eriti ei olnudki. Õhtuks kadus.

Mu väike   näitus saali  aknalaual oli   tõepoolest edukas ja minu jaoks õnnelikki. Üle  pika aja vastasin paljudele  küsimustele. Soome daamid vaatasid ja  küsisid väga - väga  põhjalikult. Üks daam isegi teadis hästi Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmset Ühingut. Mis võib  veel olla kunstnikule õnn,  kui suur huvi tööde vastu!

Tore oli ka Johanna  näha. Kaks aastat tagasi seal me ju kohtusimegi.
Mis ma veel tähele isiklikult ja salaja panin tähele - mitmed inimesed julgesid  mind liikumisel  aidata. Ei olnud seda, et mu isiklik abistaja pidi iga hetk käepärast olema. Leho tegelikult oli iga hetk praktiliselt, kuid  mõni jõudis  mõnel  hetkel ette.  Aitama. See oli  vahva!

Neljapäev, august 27, 2015

27. august 2009 ja 2015


Täna 6 aastat tagasi toimus Lille Majas mu esimene näitus,  mis ei  unune eales.

Tänaseks on olnud 33 näitust. 




Isikliku abistaja Margotiga nägime esimese näituse ülespanemisel kõige rohkem vaeva ja läks kõige rohkem aega. Ehmatustki. :) Kui kõik maalid  olid enne avamist seinalt põrandale kukkunud, milline oli  me karjatus, kui seda  nägime... Siis algas jooks...

 Näituse ralli idee tuli Ragnarilt siin, Kaagveres jões ujudes keskööl. Tookord nägin Raxi esmakordselt ning ma ei suutnud  uskunud  teda ega ta arvamus, et mul võib olla edu  kunstnikuna...






Helena kinkis Lille Maja lille, mis siiani alles. Helenaga, kes tuli mulle külla, oligi kaasas Ragnar.

See väike meenutust esimesest näitusest.

Täna oli sõbrannade päev. Kohtusin ka Pillega. Pilleta ehk poleks ma esimest lõuendit ostnudki. Ega esimest maali südame täiega maalinud.... Arvasin, et ei   saa ega oska...

Mulle tõi Piret hommikul pooljuhuslikult kodunt  leitud  akrüülvärve. Nii vahva!

Soovin või mitte, kuid pean  edasi mäkerdama värvidega. 
Ja väga hästi mäkerdama!
Et on rõõm nii iseendale kui teile, mu inimesed!!

Kolmapäev, august 26, 2015

Rõõmus on mõnikord see...

...  mida  nimetame  nukruses ning  mida ei saagi seletada...  Täna valmistasin ilusad küpsise - vahukoore magustoidud ühe tähtsa inimese rõõmustamiseks, kuid kes  ei suuda leppida ikka veel, et mina olen suur ja olen tulnud oma eluga väga hästi toime... Minu rõõmu valmistamist  ta  arvatavasti  ei aimagi...   Mina usun, et mu siirad ja head mõtted kanduvad   temani.
Oma lähedaste sünnipäevi tähistan aastaid ma omaette ja / või sõpradega.  Lootes, et  mu head soovid, mitte ainult mobiilitsi, kanduvad nendeni, kes neist ka siis hoolib, kui nad ise seda ei usu või ei soovigi... Vahel mõtlen ja nii see ongi tegelikult, et mu sõbrad on mulle lähedasemad, kui lähedased... See on rõõm. Õnn. See on kurb. Valus.

 Külmkapis.
Käime piilumas   :)


 Täna mõtlen hästi palju emale...
Usume Siimuga, et on super hea amps 

Pildid tegi Hanna  - Liis. Ta abistas mind ka ampsude valmimisel.

Teisipäev, august 25, 2015

Teele panek

Pildiallkirja lisamine


Minu järjekordne lapsukene läks täna Šveitsi teele. Mu Suu- ja Jalaga Maalijate Ülemaailmne Ühing soovib  alati näha originaaltöid.
   Enne   pakkimist,  mida tegime Hanna - Liisaga kahekesi, hoidsin last  hellalt süles. Lugesin sõnu peale.
See on  mul juba väike rituaal.

Sest iga  sündinud töö on minule kui laps. Tean maali sündimislugu. Lahkumishetk on kuidagi nukker, ja samas rõõmus.
Võib - olla, kui on edu, ja mu töö valitakse ostuks kaugel maal, siis ei näe   ma enam kunagi... Maal hakkab oma elu elama.  Kui ei ostetagi, siis ma ikkagi ei näe pika aega... Tegelikult on äratundmishetk, et maal on valmis ja üle lakitud,  see hetk, kui tean, et ta hakkab igal juhul oma elu elama.



Ma ei ole  siiski lõpptulemusega rahul... See ninakene... Kuid näoilmes on   küll magus  - rahulolu, mis   on tudides. Minu  meelest. 








Pakend sai  hea.  Kena.  Tugev.












Viisin  maali Lõunaka Eesti posti. Kuigi olin unustasin, et seal kõrge lett,  klienditeenindajat polnud mulle näha. Selles suhtes on Keskliinna Postimaja ja Eeden paremad - seal saan ikka klienditeenindajat  näha ja suhelda ise. Kuid kuna  olin suve läbi tiirelnud kesklinnas ja Annelinnas,  siis otsustasin vahelduseks Lõunaka minna.     
Töö tehtud. Võis kokteili juua. Olla endaga  sõber ja  olla natuke uhkegi: üks töö valu ja  rõõm  taas lõpetatud. Järgmine  tuleb   parem!
Kõik see on ka minu higi ja  vaev  - töö.
Minu armastus.

Raudnaelast suudluseni

Tänane ootuste ja lootustega pisut kehvalt alanud päev lõppes siiski hästi. Ainult   autol purunes rehv  kaks korda...  Sellega seoses oli  mõlemal - nii minul kui Hanna - Liisal  mõru tuju...

Õhtul siiski kõik laabus. Mul jäi  vaid üksainus kohtumine  ära.  Õigemini kohtumine ära ei jää, aind      lükkasime edasi.

Õhtul   jõudsime Diana sünnale. Õlleministeeriumis jõin   mina kohvi. Mul puudub igasugune õlle  neel või soolikas... :) Pildil püsisin vaid  mina paigal. Sest ma  nägin, kui Hanna -Liis klõpsu tegi.   
 Mina otsustasin, et   hakkan  kodus kasutama mõnda GNLD looduslikku puhastusvahendit. Kuigi mulle ei sobi äri ehk   võrkturundust,  mulle lihtsalt ei sobi müümine ega pähe määrimine, sain siiski omal ajal väga head kogemused, et puhastustooted on super  head. Muide, kodukeemiariiulid poodides panevad mul pea valutama. Tõsiselt. Juba  lõhnad.... Aga  nagu ikka asjaga,  peab saama ka ühe või  teise puhastusvahenditega oma kogemuse, et otsustada, mis hea ja  mis mitte nii hea. 

Aga tänased pärlid minu jaoks. 
Esiteks, olen jah raudnael. Raudnael, mis on kõrgel laes, kuid mis loodab, et ta ei roosteta ega kukku alla.  Teisiti ei oleks mina ise. Seda öeldi mitmes vestluses. Nagu tuletati meelde  positiivselt, milline olen.....
Teiseks, kirjutamine  on nagu suudlemine - ühe suvelavastuse reklaamist kuulsin. Sooviks lavastust näha, kuid vist ei ole aega... Viis korda mängitaksegi... Kuid võrdlus on ülihea. Mõtleks, mina kirjutan suht  palju, seega suudlen palju või siis ka mitte .... :D :D :D      Kui siit  edasi veel mõelda, siis jah... Praegu ei viitsi. Kuid kunagi ikka. Lavastust nägematagi võin ja saan edasi mõelda,  kas on mõni hea asi, mida ei saaks teha kuidagi teisiti... Usun, et ei ole. Kõik võimalik...

Pühapäev, august 23, 2015

Armastus tuleb tänagi, sest....

... on pühapäev. ;)

Õhtul. Kanal2-s.  Ma ei ole seebiooperite  hull juba ligi paarkümmend aastat. Minu elu on üks hea seebikas! "Sajandi armastust" jälgin siiski, viimasel ajal ühe silmaga - ei viitsi eriti enam...

Mind pandi mõtlema hommikul. Armastusele. Taas.  Olen mõtlema panijaga väga nõus.  Rikas saab olla armastaja ise, kui ta oskab tingimusteta armastada. See kõige lihtsamalt öeldes. Oma poolt julgen lisada, et õnnelikki on see inimene, kes oskab lasta voolata õnne endasse. Tingimuseta.
Praegu tuli pähe hea näide: kevadel esimest sinilille nähes, ollakse ju õnnelik, kuid ei soovi ju, et see esimene sinilill ei närtsiks -  iga kevad kordub see õnn....
Armastus ja õnn on kõikjal.
Tuleb vaid südamega näha.
Iseendast anda kõik. Iseendale. Teistele.
Armastuseta ei oleks muret ega kannatusigi... Südamevalu...
Pagan, kui hea, et armastust ja õnne ei püüda mingisse seadusesse panna :D :D :D See mõte lõi ka pähe mulle täna. Selline seaduse dokument oleks väga  kohutav... Uskuge! Inimene saab elatud paljudeta asjadeta,
kuid
püüdke elada absoluutselt ilma armastustundeta...

Kui ma järjest rohkem sellele teemale mõtlen, siis järjest rohkem olen veendunud, et lähiajal kirjutan pikemalt... Ehk raamatukesegi...
See annab minule endale palju juurde.
Võib - olla on lugejaid, kes saab ka mõndagi mõelda edasi...

Laupäev, august 22, 2015

Vanamoodne...

Kuulsin   hommikul ammust laulu. "Vanamoodne", Anne Adams laulab. Kummitab. Otsisin youtube´s   - ei leidnud... Meenus, et kassetil oli küll see laul mul. Kassetid on alles, ainult maki, mis mängiks, ei ole...  Oi, olid ajad! Ma ei mäletagi, millal sai muusikat kassetilt või lindilt kuulata....  Kunagi oli makk sama kõva sõna, kui praegu nutikas.... Mäletan siiani, kuidas ihkasin makki... ja kui õnnelik  olin, kui kord selle sain.... Minu meelest esimene kokkupuude  makiga oli hoopis Haapsalus, kui poisid tassisid me palati maki, mis võttis enda alla terve laua,  ning me Liiaga tegime  neile veesõja. Päriselt, palatipõrand ujus ja poisid olid läbi märjad! Aga muusika mängis! Kusjuures noormehed võtsid kaose tegemise enda peale... :D
Tuli lihtsalt meelde.
Kihvt aeg oli omamoodi.

Tegelikult täna kuidagi loid päev. Midagi olulist ei saanud tehtud, kuid koguaeg askeldasin miskit. Vahepeal on selliseidki päevi vaja, mis ei jäägi meelde. Lihtsalt oli selline päev ja kõik...

Panen mõned Kihnu pildid. Istun aida ees, selle romantilise aida ees  Kastani kodumajutuses. (Huvitav, noorena ei maganud kordagi aidas, kuigi kodus oli ka ait...). Kolmanda pildil olen männimetsas mere ääres.  


  Need pildid tegi Leho.

Eile   kohtusin  Helenaga. Niisama. Ammu ei olnud jutustanud. Selle jäädvustuse tegi Hanna  - Liis. Hiljem istusime Helenaga kahekesi "Kapriisis"  - aga teenindaja oli super armas. Minustki sai väga hästi aru. Eilne õhtu oli taas  hästi lahe ja nauditav!

Neljapäev, august 20, 2015

Taasiseseisvuspäeva õhtul

Loodan, et teil kõikidel oli mõnus ja  tore, asjalik  pidupäev.
Minul oli küll. Sai külas käidud. Sai ei - millegi - üle naerdud.
Sai sügis - talve plaane paika pandud. Tööd saab olema kuhjaga. See on minu/meie soov,  lootus ja usk. Tee tööd, tuleb armastus! Või vastupidi. Armasta,  tuleb töögi! Niipidi on õigem vist, minu meelest...
Sain teada, et tuleb  kolme päevane näitus... Olustveres. Psühhodraama konverentsil.

Linnas oli kummaliselt vaikne.

Aga jah, 20. august 1991 on  jäänud  mullegi meelde ja jääb meelde usutavasti surmani...  Sel  äreval õhtul sai esimest korda mõeldud ka pojale - ma soovisin südamest,  et ta sünniks rahu ajal, kartsin väga sõda... Siis oli tähtis rahu ja Eestimaa.... Praegu on aga ka maailmas rahutu  aeg,  kuid ollakse kuidagi harjutud ja lepitud  ohutundega.  Nagunii meid ei puuduta..  Mõeldakse rohkem muule, mida ei ole veel  nii hea. Ühelt poolt on see väga hea ja suur väärtus  Eestile, kuid teisalt... Väike hirm siiski. Vahel on tunne,  et   see  hirm tekitab põnevuski, mis siis kui...
Mina küll ei soovi sõda. Kogu elu  olen  sõda kartnud. Ma ei ole sõda kordagi mänginud.... Ausalt. Ei osanud. Ei olnud põnev.
Usun, et kõikega saab hakkama, kui elu  püsib / on rahumeelne :)     

Teisipäev, august 18, 2015

Veelkord Arvamusfestivalist ehk mu arvamus

OK, umbes selline jutt oli mul Arvamusfestival. Peast kõnelesin natuke teistmoodi.... Kuna paluti laval olla lihtsalt naine, siis püüdsin mitte keskenduda Eesti kitsas kohtadele. Usun, et ühiskond algab siiski meist endist...

Minu teema oli "Kuidas ja kas olla eriline naine":

Mäletan, kui väike trits olin, siis kasvatati mind kõige tavalisema lapsena. Kuigi olin teistmoodi. Ise ma ei saanud sellest arugi. Ma küll ei saanud käsi kasutada ega kõndida, kuid soovisin kõikjal ninapidi juures olla. Kõike tegema õppida. Pirukaidki ja triikimist sai näiteks õppida jalgadega tegema. Mulle räägiti koguaeg, et pean enda eest hoolitsema ning kunagi saab minust pereema. Soovisin kõikjal joosta sõpradega, lapsevankris istudes. Mäletan, et olin iseenda oma. Keeldusin lihtsalt olemast lapsena kellegi oma, või teiste laste moodi. Siiski siiani aeg – ajalt kuulen, et olin nii meelde jääv. Oma naeruga, rõõmuga, vähem teistmoodi füüsilise olekuga.

Neiuna ja abielunaisena olin väga erilisem, seda nii exile kui ka ühiskonnale. Eksabikaasale olin alguses siiski see kõige – kõige erilisem, kes on ainult tema oma, kuid samas kõige tavalisem naine ja ka ema. Ühiskonnale tundusin veidi hullumeelsena. Minule oli olnud aeg õnnelik ja lõpuks õudne. Ma ei kahetse midagi. Lähisuhte vägivald oleks võinud vaid olemata olla. Sellest toibumisest võttis aastaid aega... Usun, et millegipärast oli seda vaja – mõistan vägivalla ohvreid hästi, ja julgen jagada õudsaid kogemusigi, mis võivaid kasulikud teistele...

Abielu purunedes oli mul kaks valikut: kas kunagi surra hooldekodus, nii et keegi ei mäleta eriti või kui, siis mäletatakse mind õnnetu tavalise puudega naisena, kes ei saanud hakkama oma unistuste pähklitega ning kes vajas elu teisel poolel süüa ja magamist, ühesõnaga baasvajadustega hooldust....
Või
põrgupõhjast välja rabeleda. Elada oma elu mõnuga edasi. Jääda samas iseendaks, kes olin olnud enne hooldekodusse minemist. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!
Loota saan kõigepealt oma mõistusele ja jalgadele, alles siis sõprade toele ning lõpuks Eesti sotsiaalsüsteemile.

Ma ei tea, kust jõu võtsin, kuid otsustasin teise valiku kasuks. Täna olen õnnelik, et mul on olemas täisväärtuslik elu. Mul on hubane kodu. On palju toimetusi ja tegemisi. Palju endalegi ootamatuid saavutusi. Hästi suur tutvusring. Suured unistused jätkuvalt.
Olen veendunud, et unistada on vaja jätkusuutlikult, kui kasutada moodsamat väljendit. Suurelt unistada kogu elu jooksul, sest see ei ole ju miskit muud, kui plaanide paika panemine. Mina ei oska viriseda.
Kindlasti ei ole ma iial unistanud endast teistsuguse Tiiana, kes kõnniks. Ma ei tea ju, kes võiksin olla käijana - nii lihtne see ongi. Olen tänulik, et minu füüsilised puuded ei takista olla särava terve hingega. Ka olnud eluraskused ja mured ei ole suutnud võtta minult olemise sädet. Usun, et kõigel on oma kaal. Tasakaal sobib mulle.
Halb on ehk see, et ma ei saa eales kõndida; hea on ju see, et mul alles võime armastada. Kui kõik on mõnel ajal super helge, et kõik tundub ideaalne – siis see tekitab kõhedust. Mul nagu poleks kuhugi areneda või edasi minna.
Usun, et samm väga suure õnneni peab jääma alati. See hoiab mind erksana!

Olen mõistnud, et mu hing igatseb taas veel armastust. Armastust võib leida kõikjalt, kuhu südamega vaadata. Aga mõtlen just seda armastust, et mitte elu lõpuni üksinda jääda... Olen aru saanud, et selle leidmine ongi kõige raskem mul kui erivajadustega naisel. Sest sagedasti just siin mängivad rolli kas olematu säärejooks või see, et ma olevat oma puuetega liiga naiselik. Naiselik olemine erivajadustega teeb meestele paanikat. Seda on mulle lausa öeldud. Mõned mehed vabandavad, et mina olevat super lahe inimene, kuid naisena mitte nii väga, sest ma ei kõnni. See mu meelest halenaljakas vabandus. Kas naine ei olegi siis inimene?
Mu "nael" on kõrgel. Tean, mida soovin ja keda olen väärt. Armastus peaks ikka olema eriline ja vääriline kahele. Tutvused, kus on esikohal materiaalne soov või ka ühe öö suhe – ei ole minu jaoks. Sooviksin siiski kõigepealt ise vaadata ja mõista, armastada inimest südamega. Anda endast vastu parima, olla ainus ... Ma ei usu, et see soov on enneolematu ja vaid erivajadustega naisel. Kuid minu meelest, armastamisoskused kaovad rahasse või lihtsalt keha himu, kiirusesse...


Hoopis kergem on karjääri teha. Oma elu karjääri.Ma ei sooviks öelda, et armastust ei mahu elukarjääri, aga... Lihtsalt olla ja tasakesi toimetada ning teha mind ennast võluvaid asju. Mäkerdada värvidega, korraldada näitusi. 9 aastat tagasi ei osanud ma uneski näha, et täna tuntakse mind kunstnikuna, ammugi mitte, et mul on anne maalida. Kuid julgesin proovida. Ega ma ei uskunud häid tulemusi. 1. septembril saab 8 aastat olla Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmse Ühingu stipendiaat. Iseendale olen seda võtnud küll tööna, sest see ongi töö. Maalida. Aga ka pidevalt rääkida ühingust, ja pisut eriliselt saab valmis maal. See on võluv töö.
Veel võlub mind psühhodraama, mis on aidanud mul iseend üha rohkem avastada ja läbi selle õpetanud ka teisi inimesi mõistma ja toetama. Soovin olla ükskord väga hea aitaja – mulle ei meeldi sõna "nõustaja" - sest inimene peab leidma enda üles ikka ise. Suurt nõu ei tohi ega saa anda, samuti peale suruda, aga ta vajab kedagi, kes aitab omaenda kogemustega tal iseend leida . Mul on Rootsi Moreno Instiitudi psühhodraamatiku assiste ndi tunnistus, soovin edasi õppida. Võib – olla ka kõrgkool lõpetada, arvan siiski, et psühhodraama annab praktilisema ja edukama edasi mineku. Kindlasti saan aitamis ja värvilise kunsti kokku siduda.
Elamine on kunst.
Naiseks olemine on kunst.

Mis on aga mu erilisuse saladus, kui seda ongi, jäägu igaühe enda otsustada.
Mina ise usun, et olen tavaline kange Eesti naine, kelle käteks on jalad, jalgadeks ratastool ning kes kasutab isiklike abistajate käsi ning jalgu, kui vaja.

Esmaspäev, august 17, 2015

Kõik on hea, kõik on hästi....


Väga asjalik ja hea päev.

Sai käidud MediTA kliinikus naistearstil. Oli küll trepp,  kusjuures maja ees oli seal super kaldtee, aga dr Kalmu suhtumine minusse oli hästi normaalne. Paaril korral  siiski tahtis Hanna - Liisalt küsida, kuid ma ei lasknud. Saan aru ju, kui arst on esmakordselt erivajadustega patsiendiga, kellel kaasas isiklik  abistaja, siis tekibki segadus. See inimlik. Protseduur iseenesest sai leidlikult läbi viidud. Mul seekord polnud ühelgi  hetkel alandavalt tunnet.
Kindlasti lähen tema juurde veel. Mulle soovitati teda. Ja oh imet, aja sain nädalaga.
Olen õnnelik, et  tegelikult ei ole mul häda midagi. Olen parimas vormis parimates aastates naine! Kuigi ühe proovi vastuse saan  alles pooleteist kuu pärast. Usutavasti on vastuseks vaikus, sest kui midagi ei ole, siis ei helistada mulle.

Aga sain järjekordselt kinnitust, et pinge ja ka kurbus mõjuvad laastavat mulle. Sain aru ammu, et igasugused tervisejamad on tingitud psüühilistelt  pingedest ja kurbusest. Need elan ju enda sisse...
Aga täna  võtsin otsuse vastu:
ma ei luba ükskõik millisel negatiivsusel enda üle võimust võtta. Olengi positiivne ja särav!
 See olen ju mina  ise! Ja õnn on olla mina ise.
Küll siis tuleb õnn ka minu õuele, kui ta juba pesitseb jäägitult  minu sees :)

Muide, doktor arvas esimese hooga, et Hanna - Liis on mu tütar... Seega mul taas üks  laps juures :) See äge! Tegime pildi, kas oleme üht nägu....

Ja veel.
Täna sain taas kõvasti seinale elektrijuhtmed, mida olin  ootanud juba ma ei teagi kui pika aega...  Vist eelmise aasta veebruarist.... Vahepeal olin  suht lootusetu, kuid lootsin  siiski edasi! Et ükskord tuleb aeg, kui keegi paneb jälle juhtmed korralikud ja ilusti. See hetk tuligi. Ootamatult. Üllatavalt! Aitäh Hanna - Liis ja Siim!  

Laupäev, august 15, 2015

Arvamusfestivali Sooala eile

Ütlen kohe, et publiku seas natuke üllatavalt oli minu teine isiklik abistaja Hanna - Liis oma sõbra ja koerakesega. Ta viitsiski kohale tulla ja klõpsutas minu rääkimise ajal pilte.

Mul oli oma väike tiim väga heas koostöös. Mind "tõlkis" sõbranna Maarja. Mikrofoni hoidis isiklik abistaja Leho. Aitäh teile, mu kallid inimesed, et aitasite esinemise  mulle rahulolevaks teha! Mina jäin tõesti oma kõnelemise rahule. Kuigi pabistasin (minu puhul normaalne
nähtus, see on märk ju, et teen õiget asja). Väliselt olin rahulik nagu peab.
Hästi palju oli alguses segadust, kes mis plokkis järjekorras räägib. Mind häiris, et ma ei teadnud konkreetselt, kui palju  aega mul. Arvutasime ja jagasime minuteid kuueks osaks, kuid minu aeg läks kuidagi õhku... Kuna olin ausalt kodus harjutanud häälega kõnet,  siis see aitas mind aja  tajumisel, et jääda 10...15 minuti sisse.
    Alles hiljem jõudis mulle kohale, et mikrofon ununes pea kohe st mikrofonipalaviku ei olnud. See oli vist küll esmakordselt mikrofoni väga avalikult rääkida...
Mul oli tekst valmis kirjutatud. Maarja käes kaks A4 lehte igaks juhuks, kui mu "jutmed" oleks kokku  jooksnud... Arvan, et seda teksti saab veel kasutada,  nt järgmises raamatus.
Kuid, kui on kellegil kohe huvi, mida mina räägisin siis võin siiagi riputada.

Mul oli kaasas samuti neli maali.  Nad läksid suurepäraselt kokku naisteks olemise teemadega. Seega oli nagu mininäitus! Usun, et kunsti loomine on üks minu olemise võti ;)





Pooleteist tunni jooksul arvasime arvamusi haridusest, töö tegemisest ja otsimisest/leidmisest/kaotamisest, spordist, armastusest, sünnitamisest, lahku minekustki ja unistamisest- ühesõnaga igas natuke, mis teeb naise elu võluvaks ja põnevaks. Hästi mitmel korral oli üleval IAT - Margitil ja Merilynil kui ka minul. See on siiski kuldvõtmekene täisväärtuslikuks eluks.
Äärmiselt kahju, et tegelikult kuulas ja elas kaasa meid väga vähe rahvast. Arvan, et tuttavad ja tuttavate tuttavad. Nagu minul Hanna - Liis... Muidugi teemasid oli ümberringi palju, ja lendasime peale lõunaaeg, kindlasti oleks õhtupoole või täna parem olnud inimeste arvult... Aga meid koguaeg filmiti, küllap edaspidigi kuskil keegi kasutab me naiste arvamusi... Vähemasti loodan.

Isiklikult oleksin rahvast lähemale kutsunud, võib - olla käega puudutama, et nt ratastool "ei hammusta"...  See, kuidas järgmine paremini teha, on mõtlemiskoht. Minule tundus kuidagi kaugel või eemal olek, siiski omaette...
Kui soov minna võrdse naisena või ka mehena, kel lihtsalt erivajadused, avatud maailma, peab siiski ennekõige ise nähtamatu piiri ületama. See tõde kehtib muide vastupidiselt: puudeta inimene peab ületama selle piiri, et tulla puudega inimesele lähemale.
On üks maailm.
Ei ole olemas erielusid. Samas kõik elud on erilised.  
See minu arvamus.

Esitasime ju küsimuse, kas puudega naine on võrdne tava naisega...  Mina usun alati, kui  ta julgeb olla naine, siis ta ongi, kuid pisut teistmoodi. 

Jelenale aga suur aitäh, et tegi korralduse töö. See pole üldse kerge. Ja veel suurel  festivalil. Ma ei tea küll,  kes talle veel abiks olid, kuid viimased päevad tundus mulle, et toimetas üksi... 

Mind kutsuti ootamatult Kultuurkapitali klippi, et seda näidati oktoobris "Vastutuse" konverentsil. Nõustusin sekundit mõtlemata. Vastasin neljale küsimusele kaamera ees. Ja seal ei saanud mu kõne takistuseks. See ei tulnud tegijatel mõttessegi.  Hästi vahva paari minutiline elamus.

See esmane muljetamine eilsest

Teisipäev, august 11, 2015

Eelmine teisipäev






Külatuspäev, kuid... südames kripeldus

Hommikul käis sõbranna Ly mul külas.
Õhtupoolikul  käisin ise sõbral Peetril külas. Autoaknas nägin üle mitme  aasta taas oma lapsepõlvemaad Mäksat. Maasikametsa. Kartulimaad, mis muidugi polnud kartulimaa.  Bussipeatusemajakest, mille taga on mu esimese koera Naksi haud... (Naksi surm autorata all oli mu esimene suur lein...) Mõisapreilina aga vist ei pääseks lapsepõlve mõisahoone kodule enam  omaniku loata ligi... Muidugi võiks proovida ju omanikule silma teha ning .öelda näiteks "soovin maalida liivakastimaad".... :)

Aga,
praegu kripeldab südames jälle see tõsi asi, et maal, metsade vahel elaval puudega inimesel on hoopis raskem ja keerulisem toime tulla,  kui suurtes linnades. Olen seda ennnemgi öelnud ja kordan seda   ikka edasi. Seni  räägin sellest,  kuni vaja...
Maakad lepivad. On kuidagi harjunud.  Sest et nende kodu on maal. Hing on maal.  Mis sellest, et invatranspordi pole  piisavalt või  mille ühekordne sõiduhind ületab aasta transporditoetuse... Mis sellest, et väheseidki teenusi ei saa vajalikul määral  kätte...
Minagi  olen  maakas. Ma ei kujuta end päriselt  linnas elades ette...
Millal jõuame linnades  ja metsade vahel elavate erivajadustega inimeste võrdsele heaolule?  
Lõpuks,  kõik puudega inimesed  ei  saa linnades elada. Võrdsus väärikaks eluks saab olla  nii maal  kui linnas. Vähemalt peaks olema.

Olen kurb, et pidin külas ütlema, et mul on kiire.
Hommikul ütles sõbranna samad sõnad mulle.
Saan ju aru, et inimesel on  omad tegemised ja toimetused. Minul ka. Täna õhtuga pean lõppetama mõtlemise/kirja panemise, mida  reedel räägin. Ja maalimine ootab....
Kuid
tean sedagi, kuidas äkiline ära minek võib vahel torgata tegelikult naeratuste taga... 

Siiski oli  kena ja kuum suvepäev.
Sain rõõmu.
Loodetavasti tegin  ise ka rõõmu. :)

Esmaspäev, august 10, 2015

See reede juba arvamusfestival!

http://www.arvamusfestival.ee/

 Puudega (mina ütleks teisiti: erilised erivajadustega) naised jagavad oma arvamusi reedel, 14. augustil kell 12.30 . Mina nende hulgas.

Tulge vaatama, kuulama ja  kaasa elama! 
Varbaid hoidma! ;) 

Laupäev, august 08, 2015

eilne jäätisekokteil Kareliga Pärnus. Pilditas Karel...



"Äämte unustag armasta"

...oli aidauksel Kastani kodumajutuses Kihnus. Jah,  käisin taas  Kihnus.  Olen ju armunud Kihnusse!!! Soovisin vaikust, ja võimalikult kaugele kodunt... Mõtlesin ka Soome peale, kuid kui aus  olla, siis mõtlesin ka rahakotile...
Kihnu reis oli super!
Esimest korda elus üks öö magasin  aidas, ja hommikul jõin  seal kohvi -  tõeline romantika!  Sai külalismajast kolitud aita, sest külalismajja tulid suvepäevalised, kes olid lärmakad. Perenaine Ülle arvas, et aidas on rahulikum. Oli tõesti! Muidugi natuke raske  oli sisse minna,  uks oli nagu aknaava  - aga äge oli. (Ait ei saagi  olla kohandatud, siis kaoks võlu.)
Nägin ka majakat. Arvasin, et vähemasti saare külalised mind ära ei tunne, kuid ikka... Olin majaka all, vaatasin merele, mõtlesin  uuele maalile, kui järsku kaks vanemat daami küsisid:
"Kas teie olete  Tiia,  kes on kunstnik?"
Ups!
Daamid soovisid  minuga  kui kuulsa kunstnikuga pilte. Lubasin  lahkesti.
See oli armas! Innustas mind väga :)  Soovin või mitte, kuid mind tuntakse kunstnikuna   ja oodatakse veel palju ilusaid töid!
Üks asi meeldis  mulle veel,  et minu kõne ei olnud takistus  ka võõrastele. Öömaja õuel suvitas kahe  aastane  Emma -  Teele oma venna - emme - issiga. Hästi tore pere, kellega sai pisut - pisut suhelda ning saarel kohtuda igal pool.
Jälle muuseumis. Avastasin uusi asju,  mida polnud eelmine aasta tähelepanud.
 Seekord meres ei käinud. Kartsin, et vesi ei ole nii soe...  Uskuge siiski, et olen  täiesti punane, kuid suurt ei päevitanud. Lihtsalt sai  maailmatu suure kastani all istutud.  
Kihnu on nüüd risti - rästi läbi sõidetud.
Eile sai koju sõidul mõned  tunnid Pärnus kohtuda Kareliga. Olen väga rõõmus, et nägin oma väga sõpra õnnelikuna. :)   Mulle meeldib, kui vahetevahel sõbrad kõigele vaatamata positiivselt üllatavad.
Aitäh Leholegi meeldejääva reisi eest.Ta  tegi säravadest puhkusepäevadest piltide klõpse.Loodetavasti varsti  näete.  Ahjaa, see oli selline pikk puhkuse sõit esimene kord autoga. Mulle hakkas täitsa meeldima  :) Olen ennemgi mõelnud,  nüüd hakkan mõtlema vast tõsisemaltki autoostule...







 Hanna - Liisa klõpsutas kolmapäeva hommikul  enne reisile minemist.
 Nagu lubasin olin telefonistki eemal. Jätsin mobiil kas öömaja kohta või autosse, kui kuhugile läksin. Ega tulnudki meelde, et peaks ehk mobiili kaasa võtma.
 Siiski eile hommikul helistas ootamatult Kati ja veelgi  ootamatult oli küsimus, kas Tallinna tuled täna... Olin  alles unine, ei saanud kohe aru, miks peaksin Tallinna minema.... Siis meenus, et ma lubasin kuu tagasi võib - olla Soome minna ning Katilt öömaja küsida või vähemasti temaga kohtuda... Ma aga ei öelnud isegi Katile,  kuhu lõpuks lähen... Kati on aga armas, et  helistas :)                        


Ma muide ei mõelnud isegi kellaajale. Inimesed, kes mind tunnevad, teavad, kuidas võin kellaaja pärast närvi minna ja  neid närvi ajada. Ma võin ööselgi mitu korda küsida kella, kui ise kella ei näe.









Kass Pätu soovis kaasa tulla.

Täna aga kasside päev :) Elagu kassid, kes kõnnivad omapäi!










Usun, et minagi kõnnin edasi omapäi!

Teisipäev, august 04, 2015

"Kaon" rõõmsasti!

Kui suur rõõm on hommikul veel uniselt   meilboxis kirja, mis on tõeliselt siiras ja annab mõne lausega sellise energialaksu, et sooviks õhku tõusta :) :) :) 
Mul on  (olnud) ikka väga - väga lahedad isiklikud abistajad,   kes maailma teises otsaski püüavad mind julgustada ja toetada.  Aitäh, Kaari!
Nüüd tean, et  ma ei ole mitte ainult õnnelik naine, vaid enneolematu super(mees)naine, kes on õnnelik. :) Kuigi mulle  ei ole ealeski meeldinud mees olla, kuid siiski olen vist mehiselt tugev... Vahetevahel... Miks muidu arvatakse minust niimoodi!

Homme niisiis  "kaon"   rõõmsasti puhkama. Kaugele, kaugele...  Lülitan end sidevahenditest välja. Jätan maha argiprobleemid ja mured. Olen lihtsalt olemas. Õnnelik.  

Naudige  teiegi suve ja üleüldse häid hetki,  minu kallid inimesed!
Elada on kõigele vaatamata hea.
Võib ja saab olla õnnelikki!

Laupäev, august 01, 2015

Põnev oli olla olnud hetkedega...

Mu süles olev kaust on täis ajalehtede ja ajakirjade artikleid minust või  minult, või on  ükskordki loos mu nimi . Arvan, et vähemasti üks selline suur kaust saab veel täis.
Paneb mõtlema küll meedia mu  ümber!
Esimene kord aga mainiti mu nime (neiupõlvenime) ajalehes "EDASI" vist, kui võitsin kirjandide võitluse. Mu  superstari elu :P ei hakkanud  mitte sugugi  pere lugudega.... vaid kooliplika võidutega...
Ajalehti / ajakirjade kokkupanemisel, kuigi   nad on alati üheskoos, nüüd püüan ka kuupäevade järgi panna, et enam sassi ei läheks, panin tähele kahte märksõna läbi aegade : uhke ja kangekaelne.
Kangekaelne olen olnud terve elu. Heas mõttes. Muidu ma poleks täna see, kes olen...
Uhke - noo ma ei tea.... Kas enda eest seismine või iseenda väärtustamine on just uhkus? See iseküsimus :) Loomulikult olen uhke selle üle, mis mul on ning tänan seda, mis on ja mis olen saavutanud. Usun, et selliselt on uhked paljud normaalsed inimesed. :)
Huvitav, aga seda mõtlesin juba aastaid tagasi, et ei küsitud või ei tuntud muret näiteks selle üle, mis saab  aastate pärast lastest, kui jäävad kellegi soojusest  ilma... Kogu lugulaul käis kuidagi minu puuete ümber.... Jah, ma soovisin lapsi enda juurde, kuid samas mitte ainult.... Ok, see möödanik. Minevik. Usun, et kõikidel hetkedel oleme igaüks meist parima andnud ja jaganud, millest õpitud. Õpitud küll isemoodi, kuid midagi head ikkagi õpitud.
Mu elu avatud leht - praegu küll ei julge nii öelda. :)
Palju  on, mida ei teata.
Pöördepunkt  on maalima hakkamine.  Ja isegi psühhodraamaga tegelemine. Meedias muutusid loodki teistsugusemaks. Rõõmsamaks. Fotodel muutus mu näoilme... 
Mulle endale meeldib  jätkuvalt "Samm õnneni" - selles loos olen mina ise.
Leidsin enda öeldud pärleid...
Meenusid sõprade loodki, kus kirjutati ka minust..
Kuid, kaua olen veel  ratastooli - Tiia!?
Olen jah ratastoolis, kuid see ei ole ju peamine...

Ma ei kahetse meediaga suhtlemist. Kindlasti see on palju mulle endale andnud.   Suhtlemisoskuski. EI ütlemist. Avameelsust.
Mul ei ole kindlasti kõiki lugusid, mida on minust kirjutatud.

Põnev oli olla olnud hetkedega... 

Siiski - siiski,
mis külgetõmbejõud mul  meediale  on :) ;)

"Tiia ON Tiia!"

Parim  kild tänasest hommikust.

Panin riidesse. Äkki vaatan peeglisse: noo, ei või olla - välja näen kui 15, kuigi varsti saan 50... Sellepeale vaatas Hanna - Liis tõsiselt otsa ning ütles:
"Sa ei ole viisteist ega viiskümmend... Sa oled Tiia! Tiia on Tiia!"