neljapäev, jaanuar 26, 2023

Eilsest ja homsest


Eile kingiti mulle raamatukogu poolt imeilus lillekimp. 

Kimbus on ka mu lemmiklill - nelk. 😌 See on nii minulik... Usun, et lemmiklille ei teatud, kuid juhused on olemas... Tõsiselt, imetlen ilu täna pidevalt... 


Homme ja ülehomme võib mind kohata Sauel ja Tallinnas... Üksik Rüütelgi saab mind näha või mina teda 😉 


Imeilusat ja vahvat reedet ja laupäeva!

Mina ja minu buduaar


Sattusin hoogu, koristasin peeglilauda ja ehete kaste  ja karpe.


Avastasin, et mul on kohutavalt suur varandus 😁 Mitte ei saa viriseda, et olen vaesekene... Jama lugu ju!!! 😂😍

Retro ja ajaloolised juukseklambrid, keed, võrud ja mis iganes tulid välja... Mõni sai küünelakiga üle värvitud ning on jälle uus kasutada. 

Mõni klamber on üle 40 aasta vana. Omal ajal sain koguda ikka... Palju sai ka Musta mere ääres ostetud... Nii äge ju, et üksikud neist on siiani alles.

Olen ikka edev 😂😂😂 Kuid uskuge, viimasel ajal pole ise miskit ostnud.. Kingitakse...  













    Vahel on kõik maailma jamad unustada ja sukelduda lihtsalt oma naiselikku maailma. 

Pilte veel eilsest näitusest

 Meile laulsid eile Angie, Indrek ja Maarja. Minu jutu vahele. Seekord mina vaid rääkisin kui kunstnik. Kuigi ümisesin lauludele kaasa . 

Raamatukogu juhataja Kairitile meeldis väga eilne avamine. Seda lugesin facebookist ja ta üles südant soojendavaid sõnu mulle. Minule samuti meeldis eilne õhtu hullupööra. Jutu ja laulu oleks jätkunud kauemakski kui tund...

 










Need pildid Kristilt. 
Leidke mu maalid raamatude ja riiulite vahelt üles. Nii pilditest kui Lohkvas kohapeal 😍

Tänu eilsele, küsiti minult uut näitust... 😉

kolmapäev, jaanuar 25, 2023

Näitus "Südamesoojus talvel" Lohkva raamatukogus...

 ... nagu maal ja vanaema juures 😍💗

Sai tõepoolest väga väga eriline näitus. Mulle kohutavalt meeldib, et maalid sulandusid amosfääriga nii nii ühte. Võtsin enamus väiksemaid maale kaasa, arvates, et kõik ikka ei mahu ära - kuid oh imet, kõik leidsid oma koha, ja veel õige koha.  

Mõned pildid Dianalt juba siiagi. 



  



Homme veel elamusi ja pilte näituse avamisest. 

Tuhat tänu kõikidele tänase eest 💖

Tänane soeng

                                                  Hommiku vara tehtud soeng Nansylt.


teisipäev, jaanuar 24, 2023

Homme


 

Läksin roheliseks peapesuga ehk siis tegin ära taas

Mitu aastat olin lõõpinud, et muutun roheliseks, kui... Keegi ei uskunud mind. Mina ise ka ei uskunud tegelikult... et ühel ilusal päeval olengi roheliste juustega.

Hetkel täitsa meeldib, et šokiteraapia iseendale. Soovisin miskit enneolematut. Midagi uut.  





Tänane parim ja lahedam leiutamine. Kodu - juuksuri pesu - lamamine. Kuidas pesta  blondeerija juustest... Just täpselt nii lihtne see oligi pesta. Pikali põrandale, diivanipadi selja all... 😋😂 
Mul oli päriselt ka maru mugav.  

Selliseid hullusi tuleb ette ainult minu kodus ja minuga. Ja nendega, kes on sama oohhood nagu mina... 😂💕

Juuksur oli taas loomulikult Nansy. Ja temalt pildid.








esmaspäev, jaanuar 23, 2023

pühapäev, jaanuar 22, 2023

Mõnusasti omaette

Mõnulesin. Molutasin. Olin täpselt nii nagu soovisin. Õhtul. Keerasin kõlarid peaaegu põhja ja nautisin  muusikat. Laulsin kaasa. Harjutasin suu väga lahti ajama, voolavat häält välja laskma  - aaaaeeeooooo 😂 Tegelikult ei harjutanud. Lihtsalt nautisin, tundsin kergust... 

Laadisin pingeid maha, mida kogunenud mu sisse päris palju, mida teised ei panegi tähele... ega ma isegi tihti ei pane...  😀 Laadida saab tagurpidigi ju, et anda jälle ruumi ja akut kõigele uuele heale... Eh, vahel  pingeidki head, olen seda ammuilma mõistnud -  muidu ei hakkaks omaette hommikumatlis õhtul keset tuba laulma ja tantsima... Avastasin, et kõik möödub... Hetkes on hea olla õnnelik ja tänulik. Elu on kõigele vaatamata siiski ägedalt kena ja imeline. 💖 Aga ka sellele ma ei mõelnud nii tund paar tagasi... Olin . kulgesin, liuglesin...

Kassid vaatasin ära keeranud mind üllatanud ja jahmatanud. Muide, täna on ülemaailmne vasta-kassi-küsimusele-päev. Eks püüdsin siis seletada, et olen täie mõistuse juures. 

Tänane pühapäev möödus hoopis kolmandat moodi. Mul oli tänaseks kaks noh enam - vähem plaani... Minna linna ja või osale meistriklassis ... Linna ei läinud, sest kokkusaamine lükkus edasi ja mul polnud päriselt head ideed, mida sompudes linnas teha... Meistriklassile, kus oleks saanud taas endaga tööd teha, puudus tuju ja jaks seekord... Ehk järgmine kord...  

Ometi oli väga mõnus ja rahulik, särav pühapäev iseendaga.    

Selliseid hetki, kus lihtsalt maru äge olemine ja nauditav praegu,  on väga vaja. Igavene on just see sama praegu, kus oleme nüüd... ja juba on uus praegu... Hetk hetke järel möödub...

Uus nädal tuleb loodetavasti maru kihvt ja tihe... Aga milline täpselt tuleb - ei me ette tea 😉

Olge teiegi mõnusad omas mullis, mu kallid blogi lugejad!

Vee jänese aasta



Lootust, julgeid ja vahvaid uusi loovaid hüppamisi / tegemisi vesi jänese aastal! 💕

Räägitakse, et 2023 tuleb teistmoodi, uute heade suundade ja  nii edasi aasta. Jänkult rahu ja õitseng kah veel. Lootuse aasta. Soovin südamest, et see aasta saaks olema selline. Annaks  selliselt loovalt jaksu juurde, et edasi rallida... 

Avastasin, et vee jänese aasta üks õnnevärv neljast õnnevärvist on roosa - jess. Seega, minu aasta ning tean, et leian õnnegi... 😍😊 Punane ja lilla ka sobivad mulle hästi, sinine pisut pisut vähem.  Sinise jaoks peab lihtsalt mingi tuju olema... 😉😋

Nii mõnigi märk veel jänese aastal tõotab head aastat.


Aga peamine, aasta teeme ja loome ennekõige me ise. Universum ja Hiina tõed toetavad ja aitavad kaasa. 

Minu Jänku, mille joonistasin kolm - neli aastat tagasi ajaviiteks, on loodetavasti sel aastal kuskil seinal Rootsis. Arvan, er ta pilt sobib siia, kuigi on roheline jänku hoopiski...  


 

Mõtlen...

 Mina ise, mina ise, mina ise - miks ei võiks olla nii tubli nagu mina ise... 

Olen just selliseid mõtteid inimestelt viimastel aegadel kuulnud. Ja saadakse pahasekski, et keegi pole täpipealt tema moodi, sest tema suudab ja saab rohkem, ja nii edasi. 

Mina ise on olla igati OK. Olen kogu teadliku elu olnud mina ise. Kuid ma pole kunagi tahtnud, et keegi oleks täpselt mu koopia või teisik. Siis mind poleks üks ja ainus, ning ma ei saaks olla mina ise. Nii lihtne see ongi. 

Kohutav kadestus tekkiks vist, kui keegi oleks sama ilus ja tark ja seksikas ja rikas kui mina... See lööks jälle kõik minaiseolemise - kaardid segi...    

Miks me kaugenemine mina ise olemisest... Või ei oska seda (enam) olla... Mina ise ei tähenda seda, et sõidame teisest üle... Kellel oleks õigus öelda, et tema  polegi tema ise... Kes ta siis on... Maailmas vist polegi ühtki olevus või hinge, kes poleks täpselt tema ise niisugusena nagu ta hetkel on.  Ja vastupidiselt, kellel on õigus öelda, milline mina ise peaks olema...

Tundub segane jutt... Tegelikult ei ole... 

Mõelgem, kui suhtelised  on  enamus asju. Isegi rikkuse meeldivus on suhteline... Mis ühele vaesus, võib olla teisele rikkus.... Arvatakse, et mõistetakse teist, kuid kas suudame endki vahel mõista... Kuuldakse sõnu, kui kas mõeldakse, mida öeldakse või kuuldakse... 

Nii võib  lõpmatult edasi mõelda. Ummiku joosta... 

Mina ise olemine on unustanud, mu meelesst, lihtsamast lihtsama asja siin maailma - teineteise hea mõistmise.  Vähemasti püüda mõista teist... 

Vähim räägitakse maailmas ikkagi armastusest. Mulle näib üha enam nii...  

Ja siit võib ka lõpmatult edasi mõelda...

Mulle meeldib olla mina ise , kuid mulle ei ole pähegi tulnud, et peaksin selle nimel palju toonitama, et olen  nii palju vaeva näinud, et mina ise.. Ei ole ju... Tõsiselt mõtlen. Ma olen lendlenud läbi oma aja...Olnud püsti, kukkunud ja tõusnud, maandunud jalgadele  (või ratastooli 😋) ja edasi kulgenud hetkedes... Śee on vahva iseenda tundma õppimine ja avastamine... Hea ja halva vahet tegemine... Teistmoodi olla ma lihtsalt ei oska,  Kõigile ei peagi ma meeldima ja igaühe meele järgi ei saagi olla...

Praeguseks ehk aitab... Ehk mingi hetk mõtlen veel sellest, mine tea... 😊😉

reede, jaanuar 20, 2023

Täiesti vale nuga


 Ma polnud sada aastat ise tordi lahti lõiganud - mugavaks läinud ma... Ja taaskord meenus, et ei ole veel saanud jala - nuga... Vaevalt, et sellist Eestis müüa on. Tuleb lasta teha. Täna võtsin kõige pikema noa, mida ühe jalaga ei hoia. Lühem nuga on varba vahel nagu pliiats, saan ilusti hakkama. 

Toas olijad pisut vist kartsid... 

Naersin, et harjutan ka pulmadeks tordi lõigamist... Ehk läheb vaja! Kust see mõte - ei tea. Mul oli vähemasti lõbus. Kuigi täna tulid lapsed... Peaks siiski jälle rohkem torte lõikama, pulmadetagi. Lihtsalt näiteks reede auks.

Pidu reede auks

 Sai tehtud üle pika aja lihtsalt niisama tordi... Reedest tordi. Tahtsin midagi head. 



neljapäev, jaanuar 19, 2023

Muinasjutu pildis...

 ... olen mina ise see kõige - kõige, kuid jäin mõtlema, kuhu magama lähen, maalide hunniku tipuks 😋

Sai maale pakitud. Kass Bongo aitas ka.

Kass Pätu lebotas köögis.

Iga muinasjutt lõpeb ilusa üllatusega. Avastasin tagatoas kaktus õitseb.


kolmapäev, jaanuar 18, 2023

Saab jälle helistada...

 ... kui soovite. Mulle 😉

Telefon tahtis lihtsalt puhastada. Lubab mu häält kuulata. 

Uuest telefonist mõtlen siiski...

Näituste kohtadest ja kunstielamustest

 Eile õhtul, kui panin blogi lingi postitusega Kumust, facebooki, siis tekkis meil Dianaga väike vestlus , ta kommenteeris. Diana lahkel loal kopin ta mõtted siiagi. Mina ise olen Dianaga väga -  väga nõus.

Diana sõnalt sõnad:
Väiksed ON mõnusamad. KUMU on kuulus ja värki, aga mulle on alati pisikesed ja intiimsed paigad meeldinud. Pluss et seal näevad kunsti ja kõike väga tihti ka need inimesed, kes sul ilmselt kunagi kuhugi päälinna Kumusse ei jõua/pääse. Kes võibolla muidu väga kunsti ei näegi. Maakolgastel on heas mõttes väga oma võlu ja missioon.
Lisaks veel see, et väikestes kohtades võivad täiesti kogemata kunsti otsa komistada ka inimesed, kes sihiteadlikult elu sees galeriisse ei lähe, sest et pole pähegi tulnud, ei pea end kunstifännideks vms, aga kui see kuskil kultuurimajas, raamatukogus või kohvikus otsa vaatab, siis äkki hakkab huvitama. Ja vaatabki sul näitust inimene, kellele see on vb tema elu esimene kunstinäitus (ja võibolla mitte viimane). Ja väikeses kohas ei teki inimesel ka seda tunnet, et no mis mina nüüd, ma pole mingi kunstiteadlane või mis iganes tavalise inimese arust sageli olema peaks, et päris teadlikult kuhugi galeriisse minna. Kus peaks end viisakalt riidesse panema ja. Ma pooldan kunstinäituseid, kuhu võib sisse astuda ka lüpsmast 
tulles või pensioni järgi tuterdades vms. Ja kus ei pea tark olema või tark välja nägema.

Minu 15 aasta näituste ajaloos on tõesti käitud esmakordselt näitusel. Maainimesed ei sattu tihti näitustele. Kontserditele, teatrisse sattuvad hoopis tihedamine.

V õib - olla mõtleme eriliselt palju igasugustele ligipääsudele, kuid... Usun, et me ei suuda mitte kunagi mõelda igale inimesele ja ta ligipääsule x kohta . Ja võib - olla mõni ei soovigi minna elus päälinna. ka see on OK ju. Võib - olla mõni saabki ühest näitusest elamuse - mis siin valesti on, mitte kui midagi.

Minu meelest, võrdsus on see, kui inimene saab ja kogeb seda, mida ta ise oma elus soovib.  Kuid tal peab olema võimalusi oma elu elada oma soovide järgi. Kui selle ära tabame, siis on ka maailm parem paik.

Mul on ammune unistus,  üks näitus kujundada põrandale ja vaadata saab ratastoolis. Selle hullu mõte pani mulle pähe ükskord Karel Pärnus... Sest uskuge, mina näen oma maale seintel hoopis teisiti... Arvan, et vaatajal oleks ka maal põrandal vaadata hoopis teine... Kellegi nagu minu  päris elu on  põrandal, põrandal ligi. Kui seda poleks, siis ma ei saakski miskit luua ega teha.  

Aga jah, pole võimatut ealeski. 
Ise seame oma piirid ette... Pagana tore, kui kõikidel oleks piiride vaba elu ehk elu elamusi täis täpselt nii palju nagu ise soovitakse. 
Elamine suurim kunstiteos.

teisipäev, jaanuar 17, 2023

Suutsin jälle ära teha...

 Aasta algusest olen kirjutanud päris palju meile näituste pakkumistega. Seal hulgas julgesin lõppude lõpuks ka Kumu kirjutada. Seda julgust võtsin paar aastat... Teadsin, et sinna naljalt ei pääse. Endast märku anda võiks ju siiski... 

Kumust isegi vastati. Ja  päris kiiresti kogunisti. See oli ja on  üllatus. Kuid vastus kajas täpselt nagu arvasingi, lühidalt öeldes, et näituste järjekorrad pikad - pikad, kuid samas oli positiivsus, nimelt soovitati väiksemaid kunstigaleriisid... 

Kohti otsin täiesti hea meelega edasi. Mulle meeldib olla omaenda mänedžer ja kuraator ja kunstnik ja nii edasi - see loobki minust minu 😉😊

Tänasin Kumu direktori abi Mari Kangurit vastamise eest. 😍

Usun, et ükskord, kas või saja aasta pärast pääsen Kumu ka! Aga seni jõuan usutavasti hoopis kaugemale oma teel sinna! 😉😀 

Tuleb lihtsalt julgeda unistada suurelt. 

Ja ausalt öeldes, mulle meeldivad alati väikesed näituse kohad. On vahetu kontakt näiteks avamisel olijatega... On hubasemad ja kodusemad. Ootan juba väga Lohkva raamatukogu, kus saab olema kindlasti eriti omanäoline näitus 😀

Kass Pätu kontrollis laulutundi

Pätu konkreetselt kontrollis mind ja Germanit 😀 Silmadega. Häält ei teinud, tal väga vaikne nurr. 

esmaspäev, jaanuar 16, 2023

Üllatused riidekapis

 Kui mõni hetk ei oskagi üllatusi tahta, siis... Lihtsalt elu tundub nii tavaliselt hea, kõik on olemas ja rohkemgi veel. On rutiine argipäev. Lähed panema riideid kappi. 

Ja jääd tuulama kappi. Kuigi  teha on tohutult muudki...

Minuga juhtus täpselt nii... 
Olin nagu kaltsukas. Avastasin kihvte kleite, seelikuid, pükste... 
Korduvalt hüüdsin: OOHHOO ja AAHHAA , mis uhke kleit, ei mäletanudki...

Nüüd tean - kui tuleb igatsus üllatuste järele ja keegi ei tee üllatusi mulle ning mina kindlasti ei nuia kellegilt üllatusi, siis lähen ninapidi riidekappi  😉😂

Ühes olen väga kindel, et saab olema taas hetk, kus olen nõutu, sest pole nagu miskit selga panna. Aga see olevat naiselikkuse tunnusjoon!

pühapäev, jaanuar 15, 2023

Nunnana esmakordselt 2023. aastal väljas

 

Käisin Hannaga teatris. 

Suur Vanemuine. Üle saja kümne aasta olin seal. Piletid olid ammu olemas. Juba vanal aastal otsustasin sel aastal kultuurseks hakata 😋

Etendus "Nunnad hoos".

Mängisid Tanja ja German, paljud teised. Mulle meeldis ka nagu alati Alo. 

Vapustavalt lahe tükk. Naerurohke. Kuid lõpuks kippusid pisaradki silma - olen kord selline tundeline. Hästi - hästi energiline ja südamlik tükk.

Soovitame Hannaga kindlasti vaatama minna. 


Teatrisoengu ja meiki tegi hommikul Nansy.  Lubasin täna üldse iseendale printsessi päeva. 😉


Teate, mina sain täna esimest korda üleüldse sellel aastal toast õue. Kodunt välja. Nii Karoliinel ja Hannal jäid jahmatusest suud lahti, kui naerdes seda ütlesin. Päriselt ka, kükitasin nunnana toast kaks pool nädalat. Ega ma ei kurta. Keegi ei pannud tähelegi... Mul endal hakkas vaikselt toas olemises hallitamistunne tulema, aga teadsin, et see ei kesta kaua... Varsti 15. jaanuar... Ja see tore päev on varsti möödaski. 

Mina olen ka jälle hoos!

Käisime Shakespearis latet joomas ja kooki söömas. 

Muide, avastasin taaskord tõe, miks mina ei leia normaalset peikat, kes tahab ka teatris   käia... Jälle see pagana ratastoolikoht oIi (on) seina ääres. Seinalt lastakse plate alla, et ratastool ei  oleks kaldust.  Hea mõte. Privileeg oli seegi, et nägin vabalt üle inimeste peate lavale. Kuid Hanna istus natuke eemal reaotsas... Nii aga kui on armunud paar, kes tahaks käest kinni hoida... Mina ostaksin kaks tava istekohaga piletid ja oleks hästi. Kuid need, kes ei saa ratastoolist välja istuda. aga armunud... See on pisiasi. Tean, et praegu kruvin probleemi üles. Aga tegelikult, mõelgem sellele, kas puudega armunud inimesed ei võiks ka olla võrdsemas olukorras... (Noorena istusin noormehega pidevalt kinodes tagareas 😉😋😊 ning mulle tundus igati normaalne olukord.) 
Sellised kelmikad mõttedki...