Pühapäev, juuli 31, 2022

Siin ja praegu juuli lõpp

 Uskumatu juba juuli 2022 viimane päev ... 

Olen õppinud mitte nii  väga aja lennule mõtlema. On vähem paanikat ja ebaotstarbekat kiirustamist... Panen tähele väikesi asju ja hetki...

Praegu ja siin on ainus, mis  loeb. Ja kohalolek.
Jõuad palju rohkem.
Pealegi, kes teab täpselt, mis on rohkem või vähem jõudmine... Kui palju peab jõudma... Minu meelest, see on vaid paberites kirjas... Hingetes  hoopis teised lihtsamad reeglid. Neid ei taheta tähele panna...

Mina armastan vägagi täpne olla ajas. 
Mäletan, et sain esimese käekella 7 sünnipäevaks. Umbes sama vanalt sain suvepäeval ilget pahandada , miks unustasin kella vaadata... Aga mängisin... Sellest ajast on väike kella foobia, mis on tõsi küll muutunud palju vähemaks. Õnneks. Mingil ajal see häiris kohutavalt mind ja teisigi. Öö oli siiski magamiseks, mitte viie minutite tagant kella vahtimiseks, kas äratus on ikka varsti, näiteks... ,

Praegu olen rahulikumalt täpne. 
Minu praegu ja siin aeg on täpselt nii kaua kuni kulgen siin maailmas, siin omas elus... Ei hetkegi kauem.  Omas ajas jõuan täpselt nii palju kui jõuan. Peaasi, et ise jään rahule.

Juuli 2022 oli mul hoopis teistmoodi, kui plaanisin... Ega sellepärast tasu nutta veel... On olnud teistsugusi häid hetki ning tehtud teisi toredaid asju, mida polnudki plaani kirjutatud... Aeg jõudis ikkagi praeguseni.
Küllap tegemata jäänud asju  ja unistusi teoks teha jõuan veel uutes praegustes. 

Täna on rahvusvaheline vaarikakoogipäev. Mul pole vaarikatki külmikus... Ehk aiamaal on, kuid õue ma ei saa minna... Ei ole hullu. Teen uuel nädalal tiiatibu vaarikakoogi. Ja ongi hästi ja hea.

Kuna olen olnud juulis tõesti päris palju üksi, siis olen päris palju maalinud. See hästi hea.

Seega arvan, et pole mõtet küsida, kuhu juulikuu jäi... Ajal oma voolavus... Selle vastu ei saa... 

Laupäev, juuli 30, 2022

Oma jalgadega ja südamega koristamine on ikka ülimalt mõnus!!!

 Kohvipausil mõtlesin omaette, kui hea on, et mul on jalad ja süda. Saan ikka ja jälle   ka oma elamistki koristada. See, et mulle meeldib enda ette koristada, on ammu teada. Vähemasti minu inimestele... 

Olen sel nädalavahetusel üksinda kodus. Praegu ja siin isegi meeldib  väga omaette olla. Ja koristada. Ja armastada kodu. 
Mulle meeldib väike suvine korralagedus. Loob kuidagi suvise kodutunde. Kuid kui näiteks põrandal on üleliia prahti, muutun sisemiselt pahuraks... Seda teda tean endast kaua kaua ... Siis on õige hetk võtta näiteks tolmuimeja... 
Samas saan mõtelda selgemaks segaseid mõtteid. Korrastada oma hingegi. 
Minu puhul on kõik üheskoos. Vajalikud asjad elamiseks. Säraga. Positiivselt iseendaga. 
Minu jaoks pole isekoristamine tüütu ega vastumeelt.
Vastupidi.
    Loomulikult vajan tihti abistavat kätt. Kõrgemalt tolmu pühkimiseks... ja  nii edasi...
Oleme ausad: kõik ju vajame ja küsime abi päevast päeva. Naine palub meest prügikoti välja viimisel appi - on normaalne ja endastmõistetav...

Varsti elamine taas värskust täis. Koristatud.     Nii palju kui sain ise täna. Olen rahul.  

Siis luban unistust. Lähen oma majast pärast koristamist oma aeda, ja toetun männi vastu ja olen lihtsalt siin ja praegu... Minu aias on vähemasti üks mänd... 

Ja elu on ilus💖

Reede, juuli 29, 2022

Rockisingi rallides...

 ... ja olles kohtades, kus ma polnud veel käinud, aga mööda sõitnud sadu ja sadu kordi.

Päris õhtul leidsin end Kabina karjääris. 
Hästi naljakas, olen juba lapsest saadik Kabinast palju palju läbi sõitnud, kuid ealeski 
ei olnud piilunud puude ehk metsa taha. Teadsin vaid, et saab ujuda seal.
Hanna üllatas mind jällegi öeldes, et võiks minna kalale. Ma ei teadnud, et Hanna avastanud endale uue hobi. Nohjaa, sain isegi õnge käes hoida.
Ära iial ütle iial. Nimelt miskit 24 aastat tagasi  otsustasin, et ma ei  lähe enam eales kalale.
Exiga sai palju kalal käidud...

    Ja jälle sattusin Viljandi.
Seekord mitte järvele, vaid mägedesse 😋 Viljandi paadimeest võib ju kohata 
ka matkarajal. Ei kohanud.
Siis avastasime Hannaga, et toimub Viljandi folk. Naersime, et satuks sinnagi. 
Kuid ei olnud aega ega plaan minna, kuid seda viimast meil tihti polegi. 
Kõik, peaaegu kõik käib meil spontaanselt.

Oli ilget vahva õhtupoolik. Minu jaoks nauditavad puhkusetunnid siinsamas Eestimaal. Kodukandiski.

Kesk maailma kära...

 ... ja jamasid,  kas ollakse tähele pandud, kui palju on ja tuleb aina juurde youtobe´s ingli muusikat... 

Mina panen tähele. Sest olen inglite muusikat kuulaud pidevalt ligi aasta..  Enne kuulasin lihtsalt rahulikku ja lõõgastuvat muusikat, kuid hoopis harvem...  Nagu pole ju popp ega klassikaline muusika, mida kuulata. Siiski rahustas süngeid mõtteid ja ülearuseid pingeid kehas...

Vahel mõtlen, kes loob inglite muusikat... Kas inimhing või tõesti inglid.... 

Kuid mõnus äraolemine ingli muusika saatel. Eriti siis, kui uudised on hirmutavad, mida piisab kuulata minimaalses koguses või mitte midagi ei juhtu minu sissemaailmaga, kui mõni päev ei kuula ega loe üldse mitte mingisuguseid uudiseid. Hoian lihtsalt end rahulikuna jia armastavana, tänulikuna, et elan oma imelist elu pisut kurjas planeedil, nimega Maa. Ja kui kuulaksin ja loeksin uudiseid iga hetk, ega sellepärast maailm veel sallivamaks ja paremaks ei muutu... kui minagi närveeriksin, läheksin hulluks ...  Ingli muusikat on hea kuulata ka siis, kui tagaselja jutte ei viitsi enam kuulata või pigem ka tajuta... Soovin siis head ning lülitan end kuuldavuses välja. Toimetan edasi endana. Vaid mina ise tean, kes olen ja suudan ja nii edasi.

Hing on paratamatult alati üksi. Rahva summaski. Hing otsib ja leiab hingesugulasi hetkeks või kauemaks... Samas pole inimhing kunagi üksi...

Sellised mõtted praegu ja siin.

Taustaks Peaingli tervendav muusika.

Varsti panen mängima Elmari või Rahvaraadio.  Võib olla hakkan veel rockima, kui tuju tuleb...  

Kolmapäev, juuli 27, 2022

Mulle täiesti meeldib!!!

Olen hakanud mõnuga jälgima, kuidas elu minu ümber ja energia minu sees mängib minuga ja mina saan loovalt vastu mängida. Siin pole mäng,  kes all ja kes peal. Mäng hoopis palju suurem ja avaram. Kulgemine tähtede poole, et olla iseenda elumänguga lõpuks ülimalt rahul...

Eile olin energias tühi. Vanasti ütlesin selle kohta, et tühi nagu sidrun või stress kipub kallale... Nüüd aga tean, et tühjuse tunnet teevad nii kehas kui hinges ja vaimus energia võnked ja sagedused ja nii edasi. Keegi nagu oleks röövinud minu pool olemust... Võib ju olla kellelegi oligi minu energiat rohkem vaja, ta laenas lihtsalt, teades, et saan oma jao topelt tagasi. Ja saingi... 

Eile olin tõsiselt sombi. Ei elanudki, olin elav laip... Ei tegu ega nägu... Olin veel üksi kodus. Mõtlesin, et päev ei saagi osta... Läksin magama 23, magasin üksteist tundi. Mu puhul väga ebatavaline. Ma ei saagi aru, mis minuga toimus... Kõik oli hästi ja samas polnud kõik hästi, ja halvasti ka mitte...

Praegu tunnen, et energia voolab minust läbi... Und pole raasugi. 

Tunnen, et teeks ja looks veel miskit. Täna sai niigi palju tehtud... Ma ei ole siia bloginudki, et olen kevadest taas oma maja juhatuses. See on uskumatu, kuidas universum - kes usub ikka - võib kaasa mängida... Soovisin oma maja, sain endale laksuga 24 korteriga maja... Okei, ega ma ise juhatusesse  ei pürginud. Olin kindel, et ei iial enam ma ei topi end maja asjadesse. Ühel heal hetkel olin taas aga ups juhatuses. Elu põnev mäng. Teate, ma ei jahmatanud isegi. Teadsin, et pean hakkama looma midagi uut ja enneolematut... Kuigi tean, et see polegi enneolematu ega uut. See on  päris keeruline aeg, mis peaks nüüd vähem, kui kolm aastat... Aga minu silme ees seisab renoveeritud loss. Mitte tondiloss, nagu siiani mõeldakse me majast, ka ma ise olen mõelnud niiviisi, Nüüd, siin ja praegu unistan tagurpidi, olen selle osavalt selgemaks õppinud ning see aitab, ma arvan, raskustest ja takistustest üle saada. Vähemasti  väheneb minu närvipinget. Mulle meeldib luua omaenda kodumaja. Kusjuures, ma unustan aina suuremalt tagurpidi, et mul on oma maja väikese aiaga, kuhu saan ise iga kell minna... Oma apelsinivärvi maja järve - metsa ääres, kus saan teha igasuguseid koolitusi, näitusi... Ja nii edasi... Ja selle praeguse korteriga, mis asub lossis, võtan ka midagi ägedat veel ette. 
Vanasti öeldi, et mõisniku mõted.
Ei ole. Usun, et olen seda ägedat ja lahedat elu üks päev väärt. Selle nimel tulebki veidike rohkem vaeva näha ja elumänguga  kaasa minna... ja siiski mitte teata , kuhu suunda võib see veel keerata... Usutavasti ikka paremuse poole... Kuigi võib ka elumängus kukkuda ja haavugi saada ja siis jälle tõusta...
Muide, mitmed on soovitanud korter müüa ja uus elamine osta... Variant. Kõige lihtsam. Minu meelest see ei loo eriti palju minu arengule juurde ega ei anna teistele tagas... Ja ega praeguses hetkes korteri eest palju raha ei saagi, oleme ausad, maja on kehvas seisus. 
Noh, aga proovin mängida asju paremaks.
Unistamisel tasub teada, et unistutsel on komme täide minna. Tagurpidi unistustel eriti, usun.

Esmaspäev, juuli 25, 2022

On hetki, mis ei unune ealeski... On kalleid inimesi, kes ei unune ealeski...  Meenus kord, kui ükskord sai suudlusi laulda  üllatuseks sünnaks läbi telefoni  psühhodraama  suvelaagris... Aga see polegi enam tähtis...

Tähtis on, et oled alati mul südames ja... sa oled vajalikul hetkel ka nüüd, kui sind ei ole enam nähtavalt mu kõrval...

Täna kuulasin Rujat ja Alendrit... Meenus ka, kuidas aastaid, vist 14 aastat  tagasi käisime koos vaatamas Ruja rockooperit... Ilusad hetked olid... Ja palju ilusaid hetki oli  ka enne ja pärast seda ooperit... Mul on vedanud, et sain sinuga rõõmus olla ja su pärast kurb olla... Võib olla, et olime hingesugulasedki... Tänagi naeratasin taeva poole... Usun, et  pilve peal päikesepaistes nägid seda... Olid eriline sõbrahing mulle, Karel... Oled siiani seda mu hinges...




Laupäev, juuli 23, 2022

Otsustasin eile  poole päeva pealt, et soovin väljas süüa. Otsustasin ka, et võiks olla päris minu aeg.  Kuid ma soovisin minna söögikohta, kus ei olnud ennem veel söönud,  kus ilus ja mõnus, rahulik. Kus saab nautida suveõhtupoolikut. 

Leidsime Muru resto. 
Pärast jalutus Gardestis. Kujutasin mõttes oma aeda ja maja... 😉

Koju jõudes sai veel jalutatud korraks jõe äärde... Maja ees  tšillita...

Eile õhtu oli selline, et kuidagi ei meelitanud iseend tuppa... 
Mulle on alati meeldinud suveõhtuti õues olla. Lapsest  saadik juba. Nüüd saan õhtuti õues olla järjest vähem. On ikka nii, päris tihtigi, et õhtuti   eriti pole kellegagi välja minna.  Osaliselt minu oma 
"veakene" või siis sõna otseses mõttes oma valik, mis mind end ajab vahetevahel närvi. Nimelt, soovin, et abistajad saaksid  rohkem päevas elada oma elu, ning   püüan olulisemad asjad oma päevas / elus ära teha ja siis üksi päeva edasi elada. Saan ju hakkama. Ei saa ju öelda, et ma ei saa hakkama elamisega üksi olles. Ja on palju  momente, kus igatsengi üksi olemist ja jäämist. Kuid siingi peab hoidma tasakaalu... Inimene vajab vahel ka vaimule ja hingele kosutust ehk teisi sõnu lihtsalt lõõgastust ehk tšillimist ehk puhkust... Seda enam, et mul on kõik selleks olemast. Isikliku abistaja tunnidki... Kuid mõtlen iseendale praegu harva. Ise panen seda tähele. Teised inimesed ei saagi seda tähelepana. Sest ei saa näha teise sisse või hinge. Minagi ei näe teisi läbi... Mmhhmm, võib näha küll, kuid see on pisut teine teema...
Hommikul käis peas taas selline mõte, kas ametnikud saavad aru, kui tähtis on tšillimine vaimsele tervisele näiteks isikliku abistaja abiga...Ma ei tea, kust see mõte taas pähe kargas... Mõnikord häirib mind ennast, et mõtlen ikka ja  jälle IAT-le, ka mitte vajalikul hetkel... Mõtleks  laupäeva hommikul näiteks peika leidmisele, kuid ei... Mõtlen selle asemel kuramus teenusele... Miski minu sees on vist  viltu.😋

Igatahes mul jälle enda akud laaditud. Natuke rohkemgi, kui eile lootsin.
Olen tänulik, et ma loobusin loobumistest.
Meenus tõsiasi, et olen oma elu omanik. 
Takistuste ja vabanduste otsimine keelavad "edukalt" edasi minna... Meil igalühel. Kui näha, et miski pole päris see nagu päriselt soovid, muuta suhtumist takistustesse ja vabandustesse. Ärgem unustagem, et probleeme ei ole olemas. Vaja vaid lahendusi leida. Lahendused võivad olla vägagi üllatavad ja ootamatud. Elu üllatusi täis.

Tegelikult mul on positiivselt normaalne. Ausalt ka.
Eelnev jutt polnud absoluutselt nutulauluna mõeldud. Minagi kukun -  mitte füüsiliselt - suht sageli alla poole ja siis tõusen taas kõrgemale. Soovin veel paremini endaga läbi saada. ja siis saab teistele olla veelgi mõistvam, toetavam, sallivam ja nii edasi.

Eile kohtusin töövestlusel Karoliinega. Loodetavasti on mul ka uus vahva isiklik abistaja olemas augustis. Arvan küll, et meist võiks saada hea tiim. Ta julges koheselt mu ratastooli lükata ja sai minust suurepäraselt aru.

 

  Eilse päeva eest tänud Hannale.
Väikesele Silverile,. kes  klõpsatas meist pildi, samuti aitäh.








Tänagi on ´kõik hästi. Olen pestud ja kammitud tänu Nansy väikesele abile. Muide, lubasin hommikul rahulikult magamist endale. Nüüd hakkan põrandat pesema. Olgu vähemasti kord põrandal, kui mujal pole... On küll mujalgi. Isegi mu hingepeeglis... Mulle meeldib koristada omas tempos. Seegi annab energiat juurde. 

Neljapäev, juuli 21, 2022

Efektiivsus

 

Käisin Erakliinikus Medita vastuvõõtul. Reiel oleva punni pärast... Aja saamine läks üli kiirelt, saatekirja  saamine perearstilt. Umbes kaks nädalat... Kuid seda , mis doktorionu mulle punnile peale vaadates ütles, tean mina ammuilma - tuleb eemaldada. Väikse op on aeg sealsamas kuuaja pärast. Arstikabinetis  oli max kolm minutit.
Selle lühikese aja jooksul panin tähele, et doktorionu ei oska või ei julge minuga suhelda. Ikka suhtles ta mu isikliku abistajaga... Mina suhtlesin lenesekindlalt oomulikult doktoriga, nii vähe või palju kui vaja oli...

Taaskord tõdesin, et kõige elementaarsemaid asju ei õpetada siiani koolides... kõrgkoolideski... Suhtlemisoskus tuleb vist küll inimese enda seest, kuid eeldan patsiendina - kui ma parajasti just koomas pole .-. et arst suhtleks siski minuga. Sellepärastki tasub vahel arste külastada, et neid natuke õpetada teistmoodi, kuid tavapäraselt suhtlema. Julgustama. 

Usutavasti on doktor omaeriala proff. Nagu näitas tausta uuring.
Ravi-pääsemissüsteem on ise veel kohati haige... ning see pole arstide viga...  

Efektiivsem oli kaltsuka retk. Tassime printeri autoni, autoga sõidutasime koju. Nüüd võib töö ja kool vilega koos käia 😋

Lõpuks sai reklaamvideo üles

 ...  Ja talv ei jõudnudki enne tulla.

Filmisime juba juuni keskel, siis tuli 111 asja vahele ja ette... Siis mõtlesin, et teen uue ja parema video... Ka see mõte ei tahtnud õnnestuda... 

Nüüd tänud Ingridie, kes pani video kokku ja tõlke. 

Uued videod, mis teen kindlasti saavad paremad ja paremad.


Veel kestab suvi, veel saab puude all lugeda!!!

 Siin on väike reklaam, mis raamatut veel sirvida ja lugeda...


Teisipäev, juuli 19, 2022

Mis siis teha, kui...

 ... külmikust võetud parajasti viimane mahl kallata maha...  Loomulikult kogemata või siiski mitte. Sest ise ei viitsinud pestud jalgu kuivatada ning tassisang libiseski varvaste vahelt... 

Natuke pettunult vaadata põrandal voolavat mahlaloiku. 

Kuivatada viimaste majapidamispaberitega. (Nagu ikka aamen kirikus, kõik vajalik saab ühekorraga otsa.) 

Samaaegselt  vanduda, milline sitahäda  tegelikult olen.... Ma oskan ka vanduda, kes veel ei teadnud.

Ja kõige lõpuks naerma puhkeda. Elu on ilus ja hea. Elus juhtub hullemat veel, mille üle võiks veelgi hullemini vanduda...

Uue mahla toojale lahkesti naeratada. Mitte midagi pole halvasti ju.

See on tihti argipäev mul. 
Üks hetk tänasestki.

Ja siis mõtlen ikka, millistele tühistele asjadele võidakse oma viha välja elada, kõigepealt iseendale viha... Mille või kelle jaoks... Mina võin vahel olla sitahäda, kuid olen mõnus häda 😂😍 See loeb.

Võtke või jätke.

Esmaspäev, juuli 18, 2022

Mis pannil mul...

 

Mis valge on...

Ei ole rasv ega või...

Sügavkülmast võetud piim on 😋 Sulab pannil kastme komponendiks... Esmakorda elus proovisin külmutatud piimaga kastet teha.

Maitseb nagu piimakaste muistse!

Mind 'õpetati panema piima ülejääk sügavkülma igaks elujuhtumiks. Ainus häda, ma ei tarbi eriti piima. Ei joo. Mul pole tavaliselt ülejääki... 😂

Kritseldasin voolavat aega...

 

Eile õhtul võtsin aja värvide jaoks... Mõtlemata, mis tulemust tahan näha... Tahtsin välja elada seda kiirust ja jama jama otsa...

Leidsin pooliku kella, mille tegin ammu ammu lõuendile... Siis panin riiuli seisma... Ja võtsin vildikad, mis saab kasutada vesivärvi pliiatsitena . Ausalt ka, ma polnud ealeski proovinid vee ja pliiatsitega joonistada... 

Juba mitu päeva oli igatsus teha miskit, mida ma pole eales teinud... Ma ei teadnud, mis see peaks olema...

Nii hakkasingi kritseldama... Kassid uudistasid ka liikumatult minu kõrval...






Mõtlesin ajale. Üleüldse ajale, mis voolab...   Aega, mida tegelikult ei ole näha... 
Kujutame aega, 
vaatame kellalt, 
loeme minuteid ja tunde,
kiirustame, sest aega vähe,
ütleme vahel, et  igav aeg, 
teame, et aeg läheb...
on kurb aeg, 
on rõõmus aeg...
Kuid missugune on aeg ise...  Ei tea... Aeg olevat illusioon...  Mina arvan, et aeg on tunne meie sees... Kuig aeg on kokkulepitud ühik, on siiski tunne meie sees... 
Arvan, et aeg on hästi paljude värvide segu... Aeg voolab täpselt sellisena nagu me hinged seda näevad. Minu hing näeb seda tuhandes toonides, piirideta ja mõõtmatuna. 
Ka kesköine päike võib olla vabalt , kes on öelnud, et ööd peavad olema pimedad... Kui südames on kesköö päike, siis ongi nii. Alles täna hommikul kuulsin jälle, kui vajalik  on inimesele päikese energia... Aga eile joonistades ma ei mõelnudski kesköisele päikesele... Seda hüüatas Hanna, kes nägi esimesena täna pildi, kas maalisid kesköist päikest... 

Eks igalühel tekib oma tunne selle pildiga, millel polegi suurt kunstiväärtust ehk, kuid mõteainet jagub... 

Pühapäev, juuli 17, 2022

Kohtumistest. Hanna-Liisle ja Angelale

 Kohtume iga päev kellegagi. Paljudega lihtsalt möödume panemata neid tähele. Vahel siiski naeratame... Mõnega kohtume viivuks. Kuid see viiv võib palju - palju peita ja öelda. Viiv võib muuta elus palju, seda ka muuta, millele kohtumishetkel ei oskagi mõelda... 

Hanna-Liisiga kohtusime juuli keskel 2015. Ta luges töökuulutust facebookis. Kirjutas. Õhtuks kihutas Lääne - Virumaalt   minu juurde töövestlusele. Tuli. Potsatas diivanile nagu kodus... ja siiani on ta tulnud isikliku abistajana kui ka lihtsalt Hannana minu juurde nagu koju. 
Hanna sai minust kohe aru. Ta ise ei mäleta esimei hetki. Ta on ise öelnud, et kõik oli ju tavaliselt normaalne ja endast mõistetav.
Nohjah, minuga polegi mitte midagi erilist!!!  
Seegi pole erilist isikliku abistajana tulla mulle hommikul kell 5 ööklubisse järgi. Seda hommikut on Hanna ise naerdes meenutanud.

Tänaseks on niisiis Hanna väikeste vaheaegadega olnud 7 aastat isiklik abistaja  mulle. See on kindlasti hetkel omamoodi tase või rekord.

Selle aja jooksul on olnud meil kõike. Oleme ka mõni hetk tülli läinud, kuid mitte töösuhtes. Kuid minu meelest on seegi normaalne, kui tuleb eriarvamusi ette . Oleme siiski kaks ise hinge. Usun, et rõõmud ja usaldus on need, mis meid hoiab koos. Ja loome üheskoos iseend, samas oleme tegutsejad ja loome eraldi omaenda elusid. Mul on rõõm ja au näha, kuidas Hanna edasi liigub.
Hanna, sina oled öelnud, et sa ei kujuta enam oma elu minuta ette! Vastan samade sõnadega, ma ei kujuta enam oma elu sinuta ette!
Leidsin ühe esimesi pildi meist.



Selles juulikuus, mis praegu on kalendris, kohtusin Angelaga. Paraku jääb me töösuhe lühikeseks, kuigi mõlemad  loosime, et Angela on mu isiklik abistaja kauem. Elumäng tuli ette. Angela elu muutub, mille üle saan mina ainult olla rõõmus ja  veidi ehk ka inspireerija. Kuigi tunnen Angelat vaevu paar nädalat, tunnen, kui hea meel tal on oma tegemiste üle. Täna oleme arvamusel, et  suhtlema jääme kindlasti. Millegipärast teed  ristusid.  Arvata võib, et mitte vaid abistaja töö pärast, kuid see peamie ja nähtav... Angelas saaks kindla peale sama super abisstaja nagu Hanna või teised super isiklikud abistajad... Ta on selle vähese ajaga, mil koos oleme olnu selle juba tõestanud. Kes teab, mis elu võib meie mängida...Igatahes mul taas oma inimene juures. 

Täna sai selfitada Angelaga.


Kohtumisi tuleb ka aina juurde. Meil kõikidel. Olgu ikka head ja meeldejäävad kohtumised. Nende kaudu kohtume ka iseendaga uuesti ja uuesti...

Reede, juuli 15, 2022

Teen või ei tee, saan või ei saa...

 ... Kuid ikka jään Tiiatibuks, kes ehk saab palju rohkema hakkama, kui mõnigi teine... Üldiselt, ma  ei mõtle sellele, kes kui palju ja mida rohkem teeb ... Kõikidel on omad valikud ja oskused ja rõõmud millegi loomiseks...  Igaüks teeb täpselt nii palju, kui palju ta suudab - soovib - oskab. Ja igasugune kriitika, selle tantsu ümber, kas vähe või palju, on üle arune. Inimesed annavad endast parima. Vähemasti iseendale. 
Ikka ja jälle kuulen enda kohta arvamusi, et ainult istun ja ei tee midagi. Raha tahan vaid... 
Tule taevas appi!!!
Need, kes niiviisi arvavad, ei tunne mind absoluutselt ja ei peagi tundma. Kuid siis pole teha vaja järeldusi, mis ei vii ka kuhugile edasi. Ei neid. Ega mind. See ei loo lihtsalt. 
Me kõik loome midagi. Omaenda elu ennekõige..
 Me kõik loome iseendale rahagi. Mitte kunagi vastupidi.  Võib vastupidi olla, et raha loob loomist, kuid siis pole loodud südamega. Minu meelest. 
Uskuge, päevad  läbi istuda ja juurelda, mida ma teha ei saa - ei ole ka eriti mõttekas... Pigem keskenduda sellele, mida ja kuidas saan teha. Teha nii, et  endal ja teistelgi on rahulolu.
Mind ei heiduta enam ammu arvamused, kui vaesekene olen ning ei saa ühte - teist - kolmandat teha... Esiteks, olen rikas, mitte vaene. Teiseks, on asju ja tegevusi, mida kindlasti saaksin teha, kui soov, aga mida tuleks kohandada ja läheks rohkem aega... 

Pigem küsida, mida jätan pooleli, kui olen pähe võtnud... või hinge... Teen täpselt nii palju,  kui suudan ja soovin.
Olen õppinud end väärtustama. Loomise eest raha veidi küsima...
Kuid üle oma varju ei hüpa, kuid vari võib jääda selja taha ja mina lähen edasi... Juba vanaema ütles mulle, et mine alati päikesele vastu, siis jäävad varjud selja taha... Seda olengi teinud.

Tuhat tänu neile, kes ikka ja jälle annavad meelde tuletamist, kui hästi tegelikult mul on ja kuidas on vaja asjade üle heaga taas ja taas mõelda... 

Täna pidin kokku saama järjekordselt isikliku abistaja kandidaatiga. Ei saanud. Teda ei tulnud kohale. Ei ole hullu, nii on juhtunud sadu kordi. Tema ei saa iial teada, millest ilma jäi ja ehk ei pidanudki teada saama. 
Mina sain vähemasti kooki süüa kohvikus  .,

Koduteel  nägin Rally Estonia autosid. Ma polnud rally masinaid lähedalt näinud. Isegi Ott sõitis meist mööda...  

Laulsin ka taas klaveri saatel Lahe. Endaga ma rahule taas ei jäänud, tean, et saan veel paremini... Elina ja German on hästi toetavad  ja kannatlikud minuga See rõõm laulmiseks. Kodu tööd palju. Nüüd hakkan laulma, et maja kajab. 

Neljapäev, juuli 14, 2022

Juhe on koos

Ma ei tahagi täna naeru nägu teha, et olen naerune... Tegelikult kõik hästi. Kuid tundub, et miski ei edene. Asjad seisavad.  Annan endast maksimaalse, kuid tulemusii ei näe kuidagi ..  See kurb. Ajab närvi. Lihtsalt küsin endalt, kuidas ja kas vajan rabelemist... Alla andmise tunne on... Seda tunnet pole olnud mul kaua. Ausalt ka. 

Tean, et ma ei anna alla. Pole minulik ju...

See on minu tõde. Ja kellele peaksin alla andma... Kõik, mis teen, teen ju endale kõigepealt...  Mina loon. Ma vist ei suuda luua alla andmist... See tundub ka  hetkel häirivat... Mis ajab ka närvi... 

Mis ma soovin hetkel... Ma ei teagi... 

Energiat... 

Võib ju mõelda, et tiiatibul deprekas... Ei ole. Lihtsalt keegi vajas täna minu energiat rohkem... Küll saan homme selle tagasi, mis kuulub mulle. Hea rahuloleva tunde. Muret pole. Vahel ongi vaja natuke halvimaid tundeid, et end rohkem laadida... 



Esmaspäev, juuli 11, 2022

Igas hetkes võib teha miskit esmakordselt


 Nuudlirooga  võib ka nii hea maitsta lasta 😂😂😂

Nii naljakalt ja ootamatult ei ole iial söögikauss Hanna käest lennanud minu saba alla, auto istmele. Naersime kohe paar minutit ja siis koristamine naeruga.

Kusjuures kleit ei saanudki ketšupit.😂

Volvo vajab väikest pesu. Kuid midagi väga hullu pole, õnneks. 


    Sai viimaks jälle üks pisike ammune unistus teoks teha. Tellitud õue kollasele ratastoolile reklaamid. See mõte on olnud mul ammuilma , et panna ratastoolile blogi ja nüüd ka insragrami @tiiatibu reklaam. 
Kui ükskord ratastoolil, küll siis näete pilte siin ja reklaame, kui kuskil mind näete. 
Ja reklaamist kasu saavad kõik, kes minuga suhtlevad 😉





Kuid tänase päeva kõige jess  tunne on esimesest lauluproovist kontsertmeistriga Klaveril Elina, keda nägin esimest korda täna.     Mu meelest tuli meil hea klapp kohe. 💝 
Olen poolel teel iseendale superstariks saamisel. 
Avastasin, et ma ei julge kõvasti laulda, hääl jääb nabasse kinni... Kuigi videot vaadates meeldib oma hääldamine.  See küll täiesti arusaadav. Kiusatus on siia video panna,   kuid olen kiusatusele vastu. Ei pane. 
KONTSERT ON 25. AUGUSTIL KELL 19.00 Saksa keele instituudis, Tartus, Kastani 1.
Kontserdil kuulete mind. 😉
Kontsert pidi toimima paar päeva varem, kuid lükkus edasi, 25. augustile, sest lauluõpetaja German ise ennem Hispaanias esinemas...

Lemmikkaubamaja

On kujunenud, et iga poodi minek lõpeb Roiul. Kui soovin mujale minna, siis lõpuks kisub ikkagi Roiule 😋  Väike kodune kaubamaja, kus natuke vanema aja hõngu. Hästi toredad ja abivalmis müüjad. Mõnus kaldtee.



 

Laupäev, juuli 09, 2022

Nii vahva on oma töö tulemuskesi näha

 Olen rääkinud ja teatakse, et omal ajal andsin päris mitmeid ja mitmeid loenguid... 

Nüüd kajab vastu. See  nädal kohtasin abiarsti, kes oli kunagi Tervishoiu Kõrgkoolis  mu loengut kuulanud... Ta oskas imehästi minuga suhelda, mitte minu isikliku abistaja.  Ma siiralt loodan, et see hea suhtlemis ja kuulamisoskus on tal ka teiste inimestegagi. 

Otseloomulikult ma ei saa kirjutada häid oskusi ainult enda arvele. See oleks minust upsakas. Hea tunne on aga siiski, kui ära tuntakse ja öeldakse, et oldud minu ühes loengus... Ainult ühes. Eh, muidugi jään juba füüsiliselt meelde. See parandamatu..  Kuid samas usun,  et miski jääb ka kõrvu mind kuulates. 

Mul siiani okas hinges, kui viimasele kutsutud loengusse ei jõudnudki... Abistaja jäi haigeks, paaritunniga ei suutnud ma ka asendus ehk SOS abistajat leida... Oi, mul oli vastik olla... Ausalt, kadus ka tahe ja inspiratsiooni loenguid ja koolitusi teha... Kuid mõne olen ikka teinud...

Võiks ju rohkem teha... 

Tegelikult vahetu kontakt ja suhtlemine on parem ja loovam.

Kindlasti oleks vaja mu mõtteid elust - olust otse live´ski... Vahel mõtlen jälle, kes olen, et ... Kuid olen ju mina ise.  Ja kas teistele minu tõed ja nii edasi meeldivad või mitte, kas jäävad meelde või mitte, on juba nende otsustada, kes mind kuulavad . Nagu lugemisegi puhul.

Mina olen tänulik, et olen suutnud anda valikuid...  

Bongo poosid täna

 








Kaks hetke lapsepõlvest - vanast fotoalbumist

 Mulle meeldis lõbutusparkides  möllata. Evpatorias käisin  õhtuti karussellitamas. Siis tuli hea uni. Seal sain piletitädidelt esimesed  vene keele õppimised... ja võisin nö koju minnes juua  3 kopika eest  gaseeritud kirsi jooki. Oi, olid mõnusad õhtud. Lapse´unistus... Vähemasti minu päevased unistused täitusid...


Nüüd mõtlen mina ikka ja jälle, milleks on sõda vaja... Ehk, kui see hulluks läinud inimesed veidi rahunevad ja nii edasi, läheksin taas Musta mere äärde... 
Kellegi sünnipäeval. Kelle - ei mäleta... Nukk pole minu oma - tean täpselt.

Neljapäev, juuli 07, 2022

Manifesto tänane kaart...


 ... läks nii täppi kui täppi minna sai. Läbi keeruliste ja armsate ja naljakate hetkete. Kui ma ennem olin veel natunatuke kahtlev kaartide suhtes, siis enam kindlasti ei ole. Universum kõneleb ka manifesto kaartide keeles. Peab ise uskuma  ennekõige, et oledki hea päeva ja oma elumängu looja. 
Mitte mõelda halvasti, tunta hirmu.
Olla aus.

Siiski täna mõtleesin üks hetk, miks ma ei oska valetada... Miks mulle ei olda iial õpetatud valetama. ega pole ise ka õppinud.. Sellepärast usutavasti, et valetamine ei kanna armastust...    

Sai tiir tehtud Jõhvi kandi. Endalegi ootamatult, kuid oli vaja. 

Iisaku Olerexis kingiti kõige lõpuks väikene shokolaad ühe mehe poolt  Ausalt ka, see oli armsalt  kummaline hetk, sest me Kristiga ei näinud sellist meest poesaalis, kes järsku kassa ees keeras ringi ning pani shokolaadi mulle ilusti sõrmede vahele ´öeldes: "See on sulle!". Vaatas säravate silmadega mulle otsa. Ja oligi läinud... 
Oli ta salajane austaja  või mees - ingel, kes teab... 

Emotsioonide päev on olnud. Lõppkokkyvõtes päev, mille eest tänulik olla. 

Pildil mu kollased roosid aiamaalt.

Kohtusingi...

 Angelaga. Usun, et temast saab minu üks (paljude seas) hea isiklik abistaja.

Mul tunne, et on olnud õige hetk kuulutute üles riputamisel. Seda tunnet otsisin päris kaua... 

Esmaspäev, juuli 04, 2022

Nii kuum...

 Siis parim lahendus toas olles, kui nii kuum, et...  jalad jääkülma kraanivee alla. Jahutab korralikult. 

Talvine efekt vastupidi. Külmaga jalad sooja mässida...  


Pühapäev, juuli 03, 2022

Pühapäevas oli kõike!

 Nii väga häid üllatusi kui ka natukene halvemaid  üllatusi mahtuse päeva. 

Lõpp kokkuvõttes oli kole tore päev.

Sai suvisel sünnal käia. 

Teada, et kurvastus polegi nii suur kurvastus nagu koheselt hakkasin uskuma.  Nii et mina sain pisut targemaks. Eal ei tasu koheselt ja lõplikult hirmu ja kurbuski tundma hakata. Alati jääb lootus, et viimaks tuleb siiski kergendatult ohe ja on tänutundega rõõm.

See võib olla sõnum meele jätmisest tänasest päevast.

 

Laupäev, juuli 02, 2022

Tööpakkumine taaskord siiagi: VAJAN ISIKLIKU ABISTAJAT

 Vajan väga isikliku abistajat / isiklikke abistajaid, kelle tööülesanded on mind füüsiliselt abistada toimingutes, millega mina ise toime ei tule.  Naljaga pooleks, kuid tõsimeeli võin öelda, et isikliku abistaja on mu käed ja jalad, sest elan täisväärtuslikku, aktiivse naise ning loomingulist elu. Mu eriline elu on tegelikult tavaline nagu meil kõikidel elud on.

Töökoht on peamiselt mu kodu, Kaagveres Tartumaal, kuid on ka kindlasti väljaspool kodu. Sest käin iga lpool ringi ja teen erinevaid asju.

Tööaeg paindlik, mõlemapoolsel kokkuleppel. Tööpäevad võivad olla lühikesed või pikad - vastavalt minu vajadusele ja kokkuleppele. Ma ei vaja kõrvalabi 24//7.

Väljaõpe minult.
Töö saab selgeks mõne päevaga.
'
Soovin, et isiklik abistaja on usaldusväärne, avatud meelega ja hea keskmise füüsilise jõuga.

Isikliku abustajale pakun meeldivalt ja sõbralikku töökeskkonda, usutavasti natuke inspiratsiooni edaspidiseks oma elule, uusi kogemusi ja avastusi, uusi tutvusi ka.

Isikliku abistaja teenus on koostöös Kastre vallaga, kellelt leping ja tunnitasu 6.30. Lisaks üllatused ja hoolitsus tööl käimise eestki. minult ja MTÜ Loovuselt.

Töötamine minu juures sobib suurepäraselt lisatööna või õpilastele / tudengitele või samuti emadele, kel on laps. Mul on olemas mängunurk.

Julgustuseks lisan mõtteid endiste ja praeguste isiklike abistajatelt minuga koostöötamise kohta::

Diana: Sind koheldakse nagu päris inimest ja sinu endana, mitte asja. Tänapäeval on see pagana                haruldane.

Erika: Tiiaga ei hakka kunagi igav! Saab nalja, uusi oskusi ja tutvusi, saab trenni, kodumaad avastada jpm!   Mõnus on see, et ise ei pea eriti mõtlema, kõik öeldakse ette. 

Mirjam: Tiiaga on alati vahva, ma ei tea  teist nii toredat ja paindlikku tööandjat!

Kristel:  Mulle meeldis, et Tiiaga oli töösuhe koostöö nagu inimene inimesega, mitte võõras ja käsu                   täitja.

Egle:   Olen tänulik, et sain kooli kõrvalt teha tööd, mis seondus ka minu erialaga. Õppisin sel ajal nii mõndagi- nii vaimselt kui füüsiliselt. Lisaks olen väga tänulik ka paindlikule graafikule.

Palun võtta kontakti, kui oled huvitatud ainulaadset tööst minu isikliku abistajana: tiia.jarvpold@gmail.com või 5529317 (vastan sõnumitele ka).

Heakohtumiseni😀

Reede, juuli 01, 2022

2 ja 3 ... ja 10 hetk Kuldvõtmekese päeval

Täna saab  mul 22 aastat IAT-st ehk isikliku abistaja teenuse abil omaenda täisväärtusliku elu loomisest.                                                                                              


Mul on aastat olnud Kuldvõtmeke käes.

Usun, et olen osanud Kuldvõtmekesega targalt oma elu uksi avada. Elan siin ja praegu pöörast elu.

Selles elus on olnud ja olnud iga hetk oluline, väärtusliik. Ilus ja magus, on ka olnud hapumaid hetki.

Ja neid on kokku palju. 

Nagu aiamaalt korjatuid omaenda maasikaid on palju. 

Ja elu on särav... 

Kuigi - päh - mu roosa roos  on äkki kuivanud... Kollane õitseb... Kurbus ja rõõm ikka käsikäes... 

Hommikul rohitud ja istutatud paar marjapõõsast juurde.  Naabrinaine andis oma aiamaalt. Loodan, et lähevad ka kasvama, kuigi istutamiseks on hiljavõtu juba vist... Mu aiamaale mahub aina isikuid juurde... 
Koju suvitamas sõitsime Kristiga Sillaotsa kaudu. Näitasin talle oma armsat kooli.


Sillaotsal käimine on kindlasti mõjutanud hästi positiivselt mu elu... Õpetaja Janneste ehk Jänku,kes pani mind kirjutama... direktor Loost ehk Juku, kes tüestas, et koolis füüsilisi puudeid ei panda tähele, vaid ikka last end...Seda umbes 40 aastat tagasi juba.  Selles koolis sain aimu, mis tähendab olla eeskuju ja kuidas jääda siiski iseendaks sealjuures...

Küll sooviks  praegu oma kooli minna esinema...



See aasta tähistasin Kuldvõtmekese päeva endale. Suurt pidu ei tee... Võib olla hiljem kunagi... Järgmine aasta... Kui tuleb hull idee. Ja see tuleb.

22 aasta jooksul on olnud mul 106 isikliku abistajat.

Tuhat tänu kõikidele, kes on olnud seotud minu IAT-ga. 

Eile palusin ühe lausega öelda endistelt ja praegustelt isiklikkelt abistajatelt  arvamusi töökuulutuse jaoks . Usun, et nad, kes oma arvamusi jagasid facebookis, ei pahanda, kui  panen siiagi. 

Diana: Miks? Sind koheldakse nagu päris inimest ja sinu endana, mitte asja. Tänapäeval on see pagana                         haruldane

Erika: Tiiaga ei hakka kunagi igav! Saab nalja, uusi oskusi ja tutvusi, saab trenni, kodumaad avastada jpm!                  Mõnus on see, et ise ei pea eriti mõtlema, kõik öeldakse ette. 

Mirjam: Tiiaga on alati vahva, ma ei tea  teist nii toredat ja paindlikku tööandjat!

Kristel:  Mulle meeldis, et Tiiaga oli töösuhe koostöö nagu inimene inimesega, mitte võõras ja käsu                                täitja.

Egle:   Olen tänulik, et sain kooli kõrvalt teha tööd, mis seondus ka minu erialaga. Õppisin sel ajal nii mõndagi- nii vaimselt kui füüsiliselt. Lisaks olen väga tänulik ka paindlikule graafikule.´

Aitäh.

Püüan jääda ikka iseeendaks, kes hoiab Kuldvõtmekest.

Kes teab kedagi, kes tahaks lisatlööd, raha veidi juurde või lihtsalt eneseteostust , või muud vahvat , siis saab talle soovitada minu isikliku abistaja tööd.

Täna  helistas juhuslikult cvkeskus, pakkus võimalus tasuta tööpakkumise ülespanemist. Nagu ketllegi poolt saadetud hea sõnum...

1. hetk Kuldvõtmekese päeval Kurepalu rannas

     Täna oli kümneid ilusaid hetki. 

Käisime Kristiga suve nautimas Kurepalu rannas 😉😊 Üle kahe aasta ujusin. Sain vette. Uskuge või ei, mina ise ei usu, kuid esmakordselt elus ujusin päris ise paar minutit. Olin turvaliselt päästevahenditesse sisse pakitud 😂

Esimest korda ujusin Kurepalus.

Mõnus.