Teisipäev, märts 29, 2016

OO, kas tõepoolest vahelduseks...

... on oodata ja looda miskit väga head ja põnevat. Miskit, mis muudab  elu - olu... Tänane esmaspäev tõi esmased positiivsed vastused mu ammustele ja mitte nii ammustele unistustele ja soovidele.

Aprilli esimesel  poolel tuleb minu näitus Jõhvis. Aeg veel täpsustamisel.Täpsem info, siis kui kõik paigas. Selle näitusele säde sai alguse enne jõule, kui Helena ja Andres käisid mul külas. Mulle jäi lihtsalt  meelde  üks pisi arvamus, kus võiks ka näitus olla... Andrestki üllatus, et see jäi mulle meelde. Selline aga olengi, jätan mällu alati head,  edasiviivat  ja uusi võimalusi!

Aga teine  hea lootus on hoopis suurem ja ägedam. Seda võib juhtuda harva. Võib - olla minu elus üks kord veel, või kaks korda... Kindlasti mitte rohkem.  Mis see on - jäägu see esialgu saladuseks.

Ma pean nüüd väga pingutama.
Mul on  tunne, et pean aega kõike tegemiseks kuskilt juurde hankima. :)

Puudub veel ikka suudlust. Selle jaoks leiaksin aegagi! Aga usun, et seegi tuleb ootamatul õigel ajal härraga Õigega....

Täna oli sisutihe päev.
Alustasin maali.
Kirjutasin.
Osalesin kü üldkoosolekul.
Jalutasin. Naudisin kevadet.
Ja palju muud jõudsin.

Olin elektrijänku!

Neljapäev, märts 24, 2016

10 aastat elu - vikerkaare - värve

Pildiallkirja lisamine
Täna oleks saanud  mu papa 70...

Täna 10 aastat mäkerdasin tõepoolest oma elu kõige  esimese maali. Teadmata õieti, mis on lõuend ja õlivärvid... Mis on maalimine...Ei olnud õrna aimugi tegelikult.
Joonistanud olin küll  eluaeg. Ja vesivärvidega olin pilte teinud kunagi lapsepõlves...
"Sinilill", mis oli papale mõeldud eriline kingitus, on olnud nüüd 36 näitusel :) Ja ega inimesed eriti ei usu, et see maal on päris esimene...

Võib - olla tegin ka iseendale erilise kingituse, sest see maal on palju - palju muutnud mu elu.  Kuid loodan, et mitte mind enast! Olen ju ikka seesama Tiia, kes olin enne mäkerdamist... Aind natuke targem ja kogenenum.

Ja saan täna öelda, et 10 aastaga olen kasvanud või saanud kunstnikuks. See on minu  jaoks lihtsalt uskumatu! Vahel voodis unetult mõtlen, kuidas see edu on nii saanud tulla... Kuidagi kergesti. Samas väga raskelt. Raskust tean eelkõige mina ise. Vaatajad näevad ju tööde lõpptulemuste sära. Minu naeratusi.   

Hoogu võtsin maalimise proovimiseks ka aastaid.
Naljakas, et esimesest proovimisest tuli talutav pilt!

Üks suur - suur aitäh Pillele, kes eile õhtul 10 aastat tagasi lubas mind Zeppelini Novaluxi jätta, kui ma ei osta lõppude lõpuks värve ja lõuendi.  Pille oli küll mu isiklik abistaja, kuid tolleks momendiks ta lihtsalt külmutas töösuhte, ja oli mu sõbranna, kes pani mind paika.
Siiani usun, et vahel peab ka vanem inimene noort inimest kuulama!
Võib - olla, kui  Zeppelini ja Pille otsustavust  tol momendil ei oleks olnud, võib - olla ma võtaksin siiani hoogu.... Mõtleksin, kuidas saaks kunstihariduseta maalida.... Ei oskaks unistada ammugi näitustest...

Olen mõelnud, et ehk täidan mina papa salajase unistuse, mis jäi tal omal ajal teostamata. Võimaluste piirangute pärast. Ehk ka alkoholi pärast. Kuid papa joonistas hästi. Ja olen kuulnud poole kõrvaga, et temast oleks võinud kunstnik tulla...
Ka mu vana - ema ema - joonistas.
Nii et mul võib pärilik olla kunstianne!

Mulle on kunagi kirikuõpetaja  Urmas öelnud: "Andest üksnes ei piisa, on vaja ka tahet anne välja tuua  ja sul on tahe olemas."
Olen nende sõnadele palju mõelnud.
Vahetevahel tunnen, et ma ei suuda siiski kasutada kogu tahet... Lihtsalt ei viitsi ega jaksa. Siis lähen tüli iseendaga.

Soovisin  tänaseks öelda, mitu tööd üldse kokku täpselt on. Kuid ei leidnud paberit, kus on kõik tööd kirjas. Paari viimase aasta tööd polegi ühel paberil  - lihtsalt jamade möllu keskel ununes kirjutada. Õnneks saab seda teha tagant järele teha, natuke lisatööd, mälu pingutust.
 Arvan, et mul on kuskil umbes 80 maali.
Ma ei tea, kas palju või vähe...

Oleks suurem tööruum, siis vast maaliks rohkemgi...

Tean, kuhu soovin jõuda. Selleks aga tuleb teha tööd.

 Mulle  meeldib südamega maalida. See ütlemine minu kohta meeldib mulle väga. Tegelikult sellelegi olen hästi palju mõelnud. Iga maal on hetk, mis südames.

Loodan, et kurjas maailmas on värvirõõmu vaja. Rahu saamiseks. Hingerahu. Naeratuste leidmiseks. Et elus püsida. Ellu jäämiseks.

Minu armastus on vikerkaare värviline.

Papa, kus iganes sa oled, võid jätkuvalt minu üle uhke olla! 
Tean, et enne surma peaaegu 8 aastat tagasi sa olid mu üle uhke. Kuigi sa ei öelnud mulle endale mitte ealeski, et oled uhke ja et olen ikka üks tubli tüdruk, kes saab kõikega hakkama... 

Teisipäev, märts 22, 2016

Appikene, mis nüüd toimub :)

Ma ei mäleta kunagi sellist kandidaadite tulva nagu täna :) Mul on vähemasti 25 tüdrukut, kes soovivad tööle ja uurivad tööd. Tõesti see on enneolematu!
Olen kella 13 -st  kõikidele enam - vähem vastata püüdnud, kuid oma "lemmikud" on ka ise reale valitud...  Usun tõsimeeli, et kandidaadite seast saab nii mõnigi minu isikliku abistajaks, minu inimeseks.  :)

 Ja kui Kaari veel kuulutuse tentsile raamatukokku  viib -  appi, ma ei mõtle parem  edasi :)

Usun, et leian  parimatest parima või isegi parimad isiklikud abistajad!

PS. Täna vestlesin oma kadunud Kareliga - jesssssss! Ütlen veelkord, et ta ei pääse  niisama  lihtsalt minu käest ;) Mu aimsus oli ikka õige,  et tal  polnd just kõige parem aeg....  Loodan, et saime jaksu ja rõõmu teineteiselt juurde. Ja Pärnu külla oodatakse mind ka....  :)

Väga väga hea päev!

Esmaspäev, märts 21, 2016


Vajan isiklikku nais - abistajat

Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled
kohusetundlik
usaldusväärne,
rõõmsameelne,
rahumeelne,
tolerantne,
julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.
Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.
Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus!
 
 Olen   tööandjana paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab silmaringi, saad uusi kogemusi ja võib - olla ka uusi häid tutvusi iseendale.  Enda poolt luban rahulikku ja mõistvat töökeskkonda, vahel reisimist.
Töötasu tunnihind on hea.
Ma olen väga õnnelik, kui saad mind abistada ehk tööl olla kuus vähemast 50 tundi -  veel parem kui parem! Kuid mu abistajaskonnas on peaaegu alati  mitu isiklikku abistajat.

Tööle soovin ja ootan Sind tööle
aprillis 2016.
 
Huvi korral võta julgesti kontakti minuga: tmloovus@gmail.com või 5529317 (vastan ka sõnumile).

Aitäh!
Valgust ja edu!
Tiia

Laupäev, märts 19, 2016

Värvidega ja sõnadega ehk oma mõtetega

Sai mäkerdatud.
Tundub, et tuleb küll mingi pilt - vahepeal oli lootusetu. Kõik oli valesti, mõttetu... Pooleli oleval maalil on selgesti näha minu meeleolud. Vähemasti minu enda jaoks. Kes see ikka väga vaatab mu  poolikuid maale...
Vaid Kass Pätu... ning vahetevahel jookseb üle lõuendi. Ausalt. Mina jälle  pisut kuri ja siis mõtlen, et teda peaks laskma päriselt käppade ja sabaga maalida - saaks kihvti pilti,  mille  nimeks võiks olla "Jäljed siin - seal" ....

Otsisin luuletused üles. Üldse ei ole neid palju. Ei ole headki...
Eile õhtul sain eilse päeva parima emeili. Mäksa valla almanahh "Mõttevärav" soovib minult ikka uusi luuletusi ja ka mõttelugu :) Eelmises almanahhis ilmusid mõned mu luuletused, ja olen kuulnud siit - sealt, et rahvale väga meeldisid.
Näoraamatu sõbrad - tuttavad ehk mäletavad umbes kuu tagasi paari lausega postitust ,  et tuletati meelde, et olen ka luuletaja ... Siis käidi ekstra minu juures ja küsiti mu uusi luuletusi... Olin tummaks löödud! Tavaliselt küsitakse nüüd mu maale... Ega vist eriti palju inimesi ei teagi, et aeg - ajalt kirjutan sahtlisse...
Eile sooviski Aasa (almanahhi koostaja) 1. aprilliks mul saada...
Einoh, ühelt poolt on rõõm , et vallarahvas mäletab mind ka luuletajana, kuid teisalt, mida uute luuletustega, kuidas valida...

Esmaspäev oli emakeelepäev.
Mina pean küll ütlema oma kirjapanemise oskuse eest  eesti keele õpetaja Jannestele.
Me peres ei kirjutanud ega ammugi  luuletanud keegi. Mina küll ei tea...

Oli väga üksildane nädal. Nagu kiuste sai külmkappki super "sõbralikuks" või teisiti, tühja külmikut on väga mõnus koristada... :) Ei ole halba ilma heata ja vastupidi. Ma ei soovigi jäta muljet nagu oleks mu elu lust ja lillepidu. Isegi raha eest ei ole mõeldav sellist elu osta. Tegelikult saan hakkama. Tüütum on see, et kodus liikumisruumi vähe, rutiine toimetamine ja päev... Vahel on sedagi vaja.  
Ma ju ei virise.
Räägin vaid nagu elu vahel on.
Täna vihastasin taaskord (kes teaks mitmes tuhandes kord) sellepeale , et ma ise ei saa prügikotte välja viia... Niisugused väiksed pisiasjad häirivad mind kõige rohkem. Kuigi suur probleem ju see ei ole.

Iga päev sajavad probleemid, mis polegi probleemid... Viimasel ajal tunnen, et keegi nagu loobib raskeid proovikive otse südamesse... Igal võimalikul viisil... Olgu ta mureta, olen raudnael. Ükskord saab kõikidest kividest ja naeltest ilus pärlikee

Kolmapäev, märts 16, 2016

Soovisin muust täna blogida, kuid...

...  praeguseks hetkeks mõtlen lootusest ja sõprusest.
Mitu päeva mõtlesin ausalt sellele, kui mina ühel päeval kaoksin internetist ja üldse paljude inimeste  silmapiirilt,   siis kui  palju  sõpru ja tuttavaid seda tähelepaneks ning millal...
Mul ju kadunud hea sõber Karel... Ja see ei ole üldse tema moodi... Märkasin ta vaikimist juba jaanuari  algusest. Paar nädalat enne seda olime suhelnud. Me ei ole kunagi suhelnud igapäevadelt,  kuid  üpris tihti... Ja Karel on ise mulle öelnud, kui tal näiteks tervis halb, siis mina  suudan just siis talle helistada ja tuua rõõmu jälle.  Meil mingi tele!     Aga nüüd sooviksin südamest eksida, kuid tajun, et midagi on tõsiselt viltu... See mees lihtsalt heast peast  ära ei kaoks.... Sellest olen mina kindel. Kurb on see, et  ühised sõbradki ütlevad mu küsimuse peale: ei ole kuid suhelnud, aga tähele ei ole pannud ning rääkivad jumal - teab - millest edasi.... Kui muud viisi ei saa,  siis teen üllatusvisiiti ta koju Pärnus, kui ennem ei  saa mingit infot, kus ja mis....
Loodan parimat!

Kuigi mul on olnud suht keeruline aeg, jätkub mul jõudu ja jaksu sõpru tähele panna. Neile kas või mõtteski soovida head. See ei nõua muud kui soovi.

Ma  ise olen tundnud, kuidas minu sõbrad mind hoiavad ja mõistavad poolelt sõnalt. Ja soovivad mulle vaid head.

Täna oli jälle üks imearmas päev.
Oli palju lootust,
mida
jagub hommegi.

Aitäh Helena ja teisedki!
Luban, et ma ei anna  eales alla   - see on minu jaoks kõige kergem variant. Ma ei loobu oma soovidest ega raskustest.

Hea, et maailmas alles veel tõeline sõprust.
Ja ka armastust... :)

Esmaspäev, märts 14, 2016

Vajan isikliku abistajat

Olen  aasta algusest  mõelnud, et vajan siiski  taas uut isikliku abistajat. Vahepeal loobusin sellest mõttest. Sest uskusime, et saame märtsist juunini  kolmekesi - mina + kaks  isikliku abistajat -  hakkama. Kuid mina ei saa... Olen nii painlik ja leebe tööandja, kes seab ikka ja jälle töötajate vajadused esikohale, jättes iseenast kui IAT kliendi taha plaani... Kuid kaua see ei saa nii kesta. Niigi on  see kestnud  päris kaua... Tõsi, avalikusele ei ole olnud see näha.

Seega vajan isiklikku nais - abistajat eelkõige argipäevadel. Nädalavahetuste isiklik abistaja hetkel olemas.

Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled
kohusetundlik
usaldusväärne,
rõõmsameelne,
rahumeelne,
tolerantne,
julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.
Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.
Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus!
 
 Olen nagu ülal juba öeldud tööandjana paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab silmaringi, saad uusi kogemusi ja võib - olla ka uusi häid tutvusi iseendale.  Enda poolt luban rahulikku ja mõistvat töökeskkonda, vahel reisimist. Töötasu tunnihind on hea.
Ma olen väga õnnelik, kui saad mind abistada ehk tööl olla kuus vähemast 50 tundi -  veel parem kui parem! Kuid mu abistajaskonnas on peaaegu alati  mitu isiklikku abistajat.

Tööle soovin ja ootan Sind tööle nii kiiresti kui võimalik.
 
Kuigi see kuulutus ei saanud päris ametlik, siiski huvi korral võta julgesti kontakti minuga: tiia.jarvpold@gmail.com või 5529317 (vastan ka sõnumile).

Ja kui keegi arvab, et isikliku abistaja töö  ei saa olla päris töö, siis neile vastan,  et tulge teeme töövarjupäeva - siis saab selgeks, et see töö on täpselt selline nagu iga teine  töö: natuke raske ja põnev, kus peavad selged olema töö ülesanded ja eesmärgid.

Laupäev, märts 12, 2016

Ei ole halba heata ehk taaskord IAT-stki

Täna  sai väga  edukalt sõlmitud  IAT 2016 leping Mäksa vallaga. Meil oli  paar nädalat väike arusaamatus lepingu paari punkti ümber. Ma lihtsalt ei kirjutanud kohe  alla,  sest  tundus ebaselge  ja   mitte enam päris see edasiviiv teenust,  mis on  mu südameasi aastaid.  Esmakordselt  17 aasta jooksul ei saanud aru  me vallavalitsusega üksteisest,  milles tegelik probleem on. Oli  suht keerukas ja kohati pisut terav emeilide vahetus... Mina  sain aru vaid, et räägime/kirjutame vallavanema  Timoga sama asja kahel erineval viisil.  Ja sedagi, et uue sotssüsteemis on miski oluliselt uus ja see on  viltu... Kolmandaks, et Mäksa vald soovib  iga hinna eest jätkuvalt rahastada IAT-d ja  nii mulle abiks olla.
Soovisin raudselt kokkusaamist ja asjade selgeks rääkimist.
Ootamatult saimegi  vallamajas ümarlaua taga kokku  (see  tuli  lõpuks tõesti väga lühikese etteteatamisega,  et täna oleks see võimalust olemas).
 Muidugi lendasin kohale. Andsin  endast parima välgukiirusel. Leidsin auto ja autojuhist mamma. Kaagverest   vallamajja jala praeguse ilmaga hommiku vara  jala hästi ei  lähe, kuigi olen läinud x -  palju kordi Pokale jalutades.
Eile õhtul teadsin, et täna  hommikul on tööl isiklik abistaja Kaari, kuid juhtus olema Helerin. Aitäh, Helerin, et sa reageerisid hommikul kell 8 ja olid pääseingel. Tavaliselt ma ei kutsu kohe teist või kolmandat  isikliku abistajat appi, kui keegi  mingil põhjusel ära  vajub. Täna oli erand juhus. Ja teadsin sedagi, et Helerinil on täna koolivabapäev...
Ühesõnaga, sain jälle hakkama :) Ka tänu juhuste kokkulangemisele. Oleksin ehk kuidagi teisiti hakkama saanud.  Sest see käik oli mu jaoks  ülitähtis.
Ümarlaud - vallavanem Timo, sotsiaalnõunik Eve, sekretär Janika, mina ja Helerin - oli asjalik ja sõbralik. Minu meelest kohe esimestest lausetest hakkas selgust tulema.
Probleemi kui sellist polnudki.
Oli vaid bürokraatia, ehk kõrgemate asjaosaliste tegemata töö või ehk arvamine, et keegi kuskil teab , kuidas asjad peaksid / võiksid käia süvenemata asjatuuma...
Oleme ausad,  et IAT ei ole seaduses. KOV oma valik, kas pakub või ei ja kuidas pakub IAT-d. Sassipundar Eestis.
Mina kui teenuse klient ja MTÜ esindaja sain sellise kolmepoolse lepingu nagu soovisin ja enamgi. Seda "enamat" ma ausalt öeldes ei uskunud ega lootnud... Minu jaoks läheb IAT areng edasi... Kuid küsimus jääb, millal Eesti jõuab selleni ja kas soovib edasi jõuda? Väike vald soovib ja püüab. Aitäh selle eest!
Usun ka seda, et IAT peab jääma väga individuaalseks..... Olema ka mingis mõttes konkurentsi võimeline.... See on uute blogimiste teemad.
Leping sai allkirjastatud.
Kõikide näod olid säravad rahulolevad.

Mul on hea ja kerge olla.
Üks mure jälle selleks korraks vähem. Võin hakata muude jamade ja toimetustega tegelema.

Hr Tšahkna vastust ootan  siiski. Ja kohtumist.
Saan aru, et minu ja me MTÜ häälekaja on nõrk ja vaikne Eestimaal, kuid ehk siiski jääb miski kajama .

Need on naistepäeva 25 kollast tulpi. Sillu kinkis. Üllatus! Ülal pildil on Pätu söödud tulp, ta otsustas süüa.Kunstipärane õis ju!

Elu on kõigele vaatamata üllatavalt armas!

Puudub vaid suudlust....

Neljapäev, märts 10, 2016

2 ratastooli võin kasutada soodusrendiga aasta lõpuni ja siis...

.... 2017 aastast ostan/hangin isiklikud ratastoolid. Ma ei viitsiks iga aasta nüüd soodusrenti taotleda ja kõndima mina ka kindlasti ei hakka. :)
Täna sain siis Sotsiaalkindlustusametilt otsuse "Abivahendi eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmine" (29.02.2016). Päris hea sõnastus otsuse pealkirjas. Kuid, kui mul  oleks omad ratastoolid, siis ei peaks keegi sh riik ei peaks kohustusi ülevõtma. Minu meelest see olekski Töövõimereformi üks eesmärk,  kuid.... Kindlasti on olnud aastaid oma isiklikud ratastoolid mu suur unistus! 
Otsuses riivab silma sõna "aktiivsusgrupp" - mis teevad need puudega inimesed, kes tõesti ei suuda olla oma loomuseltki nii aktiivsed nagu mina, aga kes vajavad rohkem abivahendeid ettenähtust... Nad on ju oma moodi aktiivsed!
Kuidas mõõta ikkagi aktiivsust?!

Hea küll, absurd kuubis on  lahenenud. Kuid, milleks oli vaja lisa närvipinget ja ajakulu... Selleta oleksin suutnud ehk maalida juba hea maali või kirjutada raamatusse juurde või mis iganes, et panustada ühiskonda, mitte võitleta absurdsete tuuleveskidega.

Muide, alles see nädal ütles Sillu, et Egiptuses saaks osta, kui hinda tingita veel, kahe dollari eest...  Peaks ehk uurima sissetoomise/üle piiri toomise võimalusi :)

Teisipäev, märts 08, 2016

Naistepäeva mõtted

Taas Naistepäev.
Usun, et  meie, naised, elame selle päeva rahulikumalt üle, kui mehed.

Minu jaoks päev nagu  paljud teised. Naisena. Isepäise naisena. Olen lihtsalt harjunud ise kõikega hakkama saama.  Mitte leppinud, kuigi sellele mõtlen vähe. Ei  ole aega.   Samas kardan veidi, et ma ei suuda väga lubada taas kedagi  oma ellu. Kui, siis   ainult väga erilist meest, kelle kõrval tunnen end ka tõesti erilisena ja ainsana. Ja siis peab jääma mõlemale omaenda vabadus  :) See  ongi usaldus. Armastus.
See mu arvamus.
Minu nael uuele suhtele on kõrgel laes. Ja kindlasti ei tahaks kedagi ise ära kasutada... Seda muide kardan ka, et ehk oleksin  suhtes nagu mõned naised, kes silmagi pilgutamata  panevad ümber sõrmede  mehi tantsima... Minu puhul vist küll ümber varvaste :D
Ei.
See  kõik ei ole mulle vastuvõetav. Nali naljaks. Aga see ei ole minulik.
Mulle meeldib  olla selline naine nagu olen.
Ise toimetav.
Veidi igatsev.
Salakaval.
Tõsimeelne.
Vahetevahel valge pipargi. Enesekaitseks.
Kena ka siis, kui padi näos.

Päh!
Mulle ei meeldi naisena end ülistada.  Kindlasti on  neid, kes mõtlevad, et  mul suur ego. Mul on paras ego. Egota ei ole ükski naine. Ega meeski. Parajalt egot peab olema kõikidel.

Huvitav, kui palju  mehi usuvadki, et  tema naine ongi kõik nagu on   laulnud Nurmis
https://www.youtube.com/watch?v=RCxjF4btBXY
Millegipärast   arvan,  et neid jääb järjest vähesemaks. Vahel näib,  et me naisedki tihti  ei oska mehi armastada... Naine peaks olema hoolivam  ja mõistvam, kuid kas praeguses kiires ja kurjas maailmas on see alati nii... Kas ei otsida mingit  seletamatut ideaalset  suhet...  Enam  ei otsida tingimuseta armastust... Mulle on halekurb lugeda/kuulda järjest  rohkem tutvusmiskuulutusi: olen  55 .... 60 aastane naine ja otsin  püsisuhte eesmärgil autojuhti majaga.... Andke andeks, mina ei mõista!  Kuhu jääb südamesoojuse ja usalduse otsimine... leidmine.... Ma noorenagi soovisin säravaid silmi ja siirast naerukaja leida, mitte peikadelt  asju.... Aga äkki on olnud see viga....

Niisiis, kallid mehed, jaksu ja jõudu täna naistega !
Loodan,  et leidub  rohkem täna naisi, kes tunnevad õnne ja turvatunnet meeste naeratustest ja kallistustest. Üksteise mõistmisest, mis annab jaksu kõikega toime tulla.

Ja naised, head meie päeva!
Oleme vaprad ja ilusad! Iseendalegi... 

Esmaspäev, märts 07, 2016

Super pärlid

Vajusin  eile õhtul musta auku. Õigemini kaotasin korraks oma hinge   ja oma mina. Mul oli tunne,  et mu elu on mõttetu ning  mind enast ei olegi vaja  praegudes virr - varr segades  jamades... Kõik muu on olulisem, kui imeväikesed rõõmud ja väärtused, mida püüan püüda kinni ja jagada... 
 
Räägisin/kirjutasin oma tunnetest kahele inimesele, keda  väga usaldan. Sest olen õppinud aastatega, et masendusel ei saa lubada võimust võtta. Siis tuleb krahh! Nuta peatäis, hakka selgemalt mõtlema ning räägi ausalt kellegiga. Jaga oma maailma kõikumisi.    
Rääkimine, siiras välja rääkimine on olnud minu jaoks alati  parim ravim.

Sain vastuseks super mõtleva panevad pärlikeed:

Ka valusatest kogemustest saab elu väärtusliku pärlikee pärl, kui seda kogemust poleerida.
 
Olen siiski Taevaisa silmatera, kes saab temalt tarkust paluda/soovida, et minna iseendana edasi, anda endast parim ja võta vastu kõik väljakutsed, mis ette seatakse,kuid jäta alles südamele lähedasemad. 
 
Seda olengi ju eluaeg püüdnudki teha. 
Püüan edasigi.
 
Vahel lihtsalt peab unustama, et neid tõekspidamisi ja elutarkusi meelde tuletada... :)
 
Aitäh, minu kallid ja targad inimesed, kes mind mõistate ja jaksu juurde annate!    

Pühapäev, märts 06, 2016

Sipelgapesalikud laupäevad meeldivad mulle!

Oli asjalik ja möllune laupäev.

Asjalikkuse koha pealt loodan ja usun, et tuleb veelgi asjalikust juurde.  Ja ootamatult tekkinud sassisõlmed hakkavad lõppude lõpuks lahti  hargnema.  Tegime tööd. Maarjaga.  Loovusega.

Õhtul tuli  uksest suure kolinaga Egiptuse reisilt tagasi Sillu.  Ega ma ei teadnudki täpselt, millal ta puhkusereisilt tagasi jõuab. Arvasin, et tuleb pisut hiljem.... Ega mapsile  ei peagi kõikest  täpselt rääkima. Noor inimene  peab  ise oma elu elama.  Minu põhimõte.  See aeg ammu möödas, kui võisin - pidin  - sain teda igal sammul kontrollida. Suur laps võibki tulla koju ja minna kodust  millal iganes.  
Minul on ju ka omaenda elu. Ega mullegi noorena ju ei meeldinud, kui ema mind kontrollis ja  valvas. Mäletan seda tunnet  hästi. Kuigi puude tõttu olingi, pidingi olema pisut rohkem kõikide silma all. Soovisin siis seda või ei.    Sel ajal mõistsin, et noor peab kindla peale saama ise olla ja tegutsema ja saama, et oma elu hakata elama .  Vanem inimene võib - saab  - peab teda toetama ja kui vaja, siis vahel ka   moraali lugeda, kuidas parem ja õigem, kuid ta ei tohiks kinni jääda, et noor teebki absoluutselt kõik vanema järgi.
Elu on see.

Tegelikult nädala puhkasin ka. Omaette.
Isegi  elamine seisis piinlikult korras :P Üksinda ma ei suuda sassi ajada.  Täna vaatasin juba suurt  tuba kummalisel pilgul:  ikka veel sama  korras nagu eelmine laupäev tegin. Hakka või ise korralagetust korraldama!!!

Aga täna õhtul ühe hetkega sai elamine  jälle sipelgapesalikuks. 
Minu kodu moodi.
Naeru ja lõõpimist üksteise kallal. Täna oli reisijutte ja kinkide nurrumistki.   Natu manitsusi.   Tagaplaanis probleemid   ja mured, mis tegelikult saadavad argiselt meist igaüht päevast päeva.

Hommikul mõtlesin aga armastusest.  Jah. Jälle armastusest. Õnnestki. Kui suur rõõm on kohata siiralt armastavaid inimesi, kellel pole nagu miski ületamatu takistust. Mul endalgi läheb  hing helgemaks ja kaunimaks ja kõigele paremaks, kui tean, et kuskil kellelgi on olemas ja alles tõeline armastus.
Õnn on see.
Õnn on seegi, et ma ei ole suutnud ise unustada, mis tunne on olla päris õnnelik ja armastatud. Muidu ma ei suudaks vististi teiste õnnele siiralt  kaasa elada...

Neljapäev, märts 03, 2016

10 osa ehk 1 fantastiliselt hea näide elust endast

Appikene,  tõesti nutan. Lahinal.  Vaatasin viimast osa Anna Germani  eluloo filmist.  Olen ükskord sellest  filmist bloginud. Ega mul palju  rohkem lisada polegi...
Saatusele saab olla SUUR VÄÄRILINE. Ma isegi ei  ütleks enam, et saatusele saab mitte alla anda -    see ei kõla hetkel positiivselt.
Lootus.
Armastus.
Võitlus vahepeal.
Tahtejõud.
Need ei allu seadustele ega muule materiaalsele... Reaalsuselegi...

Mul  on kurb mõelda, kui kergesti inimesed iseendale alla annavad.
Ka  mina ise. Vahetevahel.

Filmi ajal sain imearmsa sõnumi oma sõnumile vastu. Vastusõnumi  lõpus oli " Ole hoitud Taevaisa silmatera!" Mulle ei ole iial nii armsasti öeldud!

Tunniajaga sain kohutavalt palju energiat juurde.
Just seda ma vajasin.
Mitu aega mõtlesin omaette, et annaks õige alla, ma ei jaksa...

Aga lihtsalt nutta (filmi pärastki) on ka hea...