Teisipäev, aprill 30, 2019

Leidsin kübara 😂Nüüd vaja luuda ka, siis ratsutada volbriööle. Eks minustki elab väikese nõia hing 🙃😉
Salapärast ja rõõmsat volbriööd!

Pühapäev, aprill 28, 2019

Loov laupäev

 Tegelikult on nii, kui miskit tahta, siis tuleb tahtmine ka  täpselt nii ellu viia nagu tahetud on.  Muidu jääb veel südamele kripeldama, et ei andnud endast seda, mida tahetud...

Minu jaoks oli meil videoga natuke vähe vaeva nähtud... Kuigi esimene proov oli ka vajalik ja kasulik.

Täna siis Kristiga püüdsime värvi ja särtsu lisada, juurde panna... Me kumbki pole elus ennem nö päris videot teinud...  Aga leidsime kiiresti ühise keele ja meele - proovime, järsku õnnetubki... Seda kas õnnestus, on paari päeva pärast näha... Kindlasti saame kogemusi ja on olnud paras väljakutsegi...

Võib - olla leian veel mõne proffima video tegijagi veel, kes annaks kas või osavalt head nõugi.


Juba praegu olen rahul rohkem, kui enne... Tuleb, vähemasti peaks tulema minulik video....
 Kui Hooandja ja  raamatu projekt ükskord suvel otsa saab, siis ehk mõtlen ka veidi videoblogimisele...  Elame ja näeme. Ma ei luba midagi...  
 Kass Bongo proovis majas elada ja magada. Küll on isase kassi nägu ikka. Kuid sõbralik lastega.

 

Reede, aprill 26, 2019




 Kassid said maja.

Arvan, et oleksid pidanud enne maja saamist saama korralikku keretäie - tõmbasid jooksuga esikus lae  alt telia juhtme välja...
Istusin mõnda aega vaikuses.
Kuulasingi omi mõtteid.








Tudunurk ei ole veel päris valmis. Tapeet puudub ikka veel. Puudub seni kuni saan tapeedipoodidesse shoppama... Netipoed pole ikka need poed, mis on päris . Juba poe lõhna ei ole...
Aga, kui panna sein maale ja joonistusi täis, oleks kõik probleemid korrapealt lahendatud. Tapeedi ei vaja - leidmise peavalu jääks ära. Oleks püsinäitus. Külalised käiks vaatamas. Isiklikke abistajaid ei oleks vaja. KUID, mis jääks minust siis järgi... Usutavasti mitte midagi...





Ateljee, mis ka veidi mitte nii nagu soovin. Hakkab igatahes looma.

Riiulid ja nippet näppet peab veel paika panema. Akutrelli mul ei ole veel hangitud. Olen mõelnud palju, et ühel õigel naisel peaks olema akutrell. Igaks  juhuks. Siis saaks vähemasti öelda, milleks meest veel vaja... 😋

Asjadki riiulidesse ja kappidesse...
Seda varbatööd jagub mitmeks kuuks. Vist.





Sest hetkel läheb mu pea energia raamatule ja seminarile ja siis veel maalimisele (ei olegi mitmeid nädalaid mäkerdanud, igatsén juba) ... Kuldvõtmekese päevgi läheneb ülihelikiirusel...
Lisaks argiprobleemide lahendamised ja rõõmud...

Neljapäev, aprill 25, 2019

Töötukassaski on tööpakkumine isiklikule abistajale

Üle 5 aasta panin praegu Töötukassasse ka tööpakkumise isiklikule abistajale. MTÜ TM Loovuse kaudu. Ametlikumalt ikka.
 Poolteist tundi peaaegu nägin vaeva ja higi 😋 Sealne keskkond uus. Ja soovitused ja nõudmised on hoopis muud kui riputada töökuulutus facebooki...
Tööülesandeidki võiks kirjutada 4000 tähemärkiga. Juba isikliku abistaja ametiga ei tahtnud vorm leppida...
Kui öeldakse, et tööpakkumine võiks võimalikult lühikene ja väheste sõnadega, siis jah... Kuidagi hästi vastuoluline üleüldse see asi. Mul tuli teadmine, et parim on jääda iseendaks ja olla sihikindel tööpakkumiseski. Uskuda, et leian ikka ja alati uusi häid isiklikke abistajaid.

Viimati olin Töötukassasse tööpakkumise pannud 2014 jaanuaris... Ei mäletanud ise, et nii ammu.

5 aastat olen leidnud sõprade -  kõrgkoolide - facebooki kaudu. Seda on päris huvitav mõelda.

Kuid, mis mõõn hetkel on, et keegi ei soovi eriti tööd ega mingeid uusi väljakutseid tööelus, sellest ei saa aru ma...

Just eile Diaga rääkides, tõdesime, et mida rohkem netti ja nutikaid, seda vähem on tööelu suhtlemist. Ei soovi mõeldagi, kuhu niiviisi jõuab maailm...

Kuid jah, otsin ikka isiklikke abistajaid.
Leiangi alati ükskord niikuinii.
Kannatust peab olema vahel lihtsalt rohkem.

Kevadõhtu Kaagveres


 Sain soojade ilmadega esimest korda välja. Tänu Dianale, kes oma jala pärast ei tahtnud trepist ronida üles - alla. Ta tuli appi Hooandja videot tegema.

Videot tegime jõe ääres ja mänguväljakul.

Samal ajal klõpsutasid pilte Nansy ja Diana.

Maarjaga olime päeva tööd teinud.












 Bussipeatuselt leidsime sellise kuulutuse. Päris huvitav tutvumiskoht - hakkas kohe silma. Paremini kui kuskil protaalis. Tüdrukud naersid, et keegi just mulle. Isegi telefoninumber andi ja toodi minuga tuppa - nalja kui palju.
Loomulikult ma ei helista härrale mitte iial, sest mul ei ole esiteks ahjugi, mis kuulutusel on  kirjas. Pealegi natuke noor olen tema jaoks või vastupidi. Või mis iganes.
Kuid tegelikult on kurb mõelda, et inimesed nii üksi on, et otsivad kedagi ükskõik kust ja ükskõik mismoodi... Loodan, et leiavadki hingerahu ja armastuse...
Mina küll ei soovi niiviisi armastus ega hingele rahu otsida.


Ma tõesti ei mäletanud, millal viimati bussipeatuses jala käisin. Sõidan ainult autoga mööda ja suht tihti viimastel aastatel...  Saatsin Diana ja Maarja bussile.

Teisipäev, aprill 23, 2019

Taaskord elu - olu hetke seisust

Praegu on mul tunne, et varsti peangi füüsiliselt hakkama saama... Sest ei ole siiani ühtegi isikliku abistaja kandidaadigi... Paar inimest on töö vastu napisõnaliselt töö  vastu huvi tundnud, kuid edasi ei sõnakestki. Võiks siiski midagigiiii vastada. Kas või eitavalt. Aga nii panevad lihtsalt ootele... või mis iganes see on. Tõenäoliselt nad ise ei mõtlegi nii. Leiavad uue tööpakkumise. Unustavad eelmise. Aga minu kui tööandja aeg ja ka natuke närvikulu... Kuigi olen õppinud juba, et unustan  peagi huvilisi, kes tõepoolest ei võtta teistkorda ühendust - järelikult ei ole minu inimesed.
Arvan jätkuvalt, siin EI mängi eriti suurt rolli töötasu ega muud asjad... Lihtsalt õigeid inimesi pole veel leidnud. Mõtlen niimoodigi, et  ehk muutuvad töötegemiste harjumused. Seda olen vist ka kord juba öelnud.
Kannatust mul jätkub. Loodan ja usun, et tublid nooremad inimesed on siiski veel olemas. Need, kes soovivad isegi uusi töökogemusi ja väljakutseid, laiendada silmaringi isikliku abistajana...

Hea on see, et loodetavasti Stockholmi reisiks näituse ajaks  augusti lõpuks on isiklik abistaja olemas, kui tal kõik siiski klapib. See aasta tunnen eriti, et mul on abistaja võrgustik endistest abistajatest, kes pakkuvad ise end abi aeg - ajalt. Ja tulevad appi ka sõpradena. Ülihea tunne on see.

Aga kes tahab  minuga 7. mail teatri tulla?


Esmaspäev, aprill 22, 2019

NOORUSE LUGU

 Linda Järve raamat ajakirjast "Noorusest" (2017). Nädal tagasi tänu blogimisele Nooruse kirjast jättis Linda kommentaari, et on olemas raamat ja suhtlesime ka veidi Lindaga. Raamat müügil Apollos.
Kellegist Tiia Jaanussoni "Jalakirjast" on meenutusread  ja Svea Talving käis Tiial külas kaks korda - käis küll. Nüüd on Tiia kunstnik ja kirjutanud raamatuid, isegi blogib.
Ups!!!
Tiia Järvpõllu blogigi on tähelepandud!
Aga raamatus leidsin veel mitmede armsade inimeste nimesid... 1987 aastal hakkas Noorust kajastama invateemat.
Mulle on arusaamatu siiani, kui öeldakse, et mina olen olnud üks esimesi, kes hakkas võitlema nagu ka teiste puuetega inimeste eest... Ma pole võitlenud eriti. Olen lihtsalt elanud ja iseenda kaudu ehk teisigi aitanud...
Tegelikult mind kummitab tänagi küsimus, kust võtsin julguse oma  unistustest rääkida - siis ma ju ei teadnud, et unistustel on komme täide minna... Mind ei keelatud ka... See oli hea tunne. Sveale vastades tundis mu hing, et midagi hakkab elus muutuma...
See salatunne ei olnud vale.
Olen selle eest tänulik. Vahel ei olegi vaja teada, kellele olla tänulik. On hetki ja aegu, millele olla tänulik. Sest need suunavad meid, pööravad meid ja mis iganes...

Mina olen üks pisikene naine, kelle elu Noorus muutis.
Usutavasti on tuhandeid, kelle elusid ajakiri natukenegi muutis...

Minu meelest Noorus on olnud Eesti ajaloos, minu nooruse ajal väga tähtis. Rohkemgi, kui praegu näiteks facebook... Tunded ja rõõmud ja mured on ju peaaegu samasugused...

Pühapäev, aprill 21, 2019

"Kohvi, palun, jalaga"...

... tuleb.
Tuleb igaljuhul.
Tuleb minulik.

Tuleb esitlustki. IAT 20 päeva raames. 13. juulil.

Püüdsin Märdilt nippe uurida. Hooandja jaoks. Raamatu väljaandmise jaoks. Projektile.
Sain parima nippi üldse: "Tee sinulik. Sa saad sellega hakkama."
Mitte ühte liigset sõna ega kahtepidist mõtlemist.

Natuke kiireks läheb vaid. Kuid aega on siiski piisavalt. Tuleb kiirustada rahulikult ja aeglaselt.
Seegi on minulik.

Taganemisteed lihtsalt ei ole.
See ei ole minulik, kui annaksin alla.

Saan öelda juba praegu, et mul on juba varbade hoidjaid ja kaasaelajaid.

Seda raamatut olen alustanud kolm korda kogunisti. Kaks korda on pooleliolev raamat lennanud arvutiga vastu taevast... Nüüd kolmas kord olen palju õppinud, kuidas käsikirja hoida...

See on ka minulik.
Kui midagi luhta läheb, siis uue hooga uuesti!!!

Veerevale munale...

 ... on raskem  joonistada/maalida kui paberile/lõuendile. 😋
Tõden seda kord aastas.

Ega keegi ei käsegi mune värvida.  See on minu oma soov. Tekitab tõelise Ülestõusmispüha tunde. Just munade värvimine on  see, mis peab olema... Tabasin hommikul mõtelt , et jänkude - tibude püha on juba lapsest saadik olnud, kuigi meil ei räägitud pühade õigest tähendusest mitte kunagi mitte ühtki sõna... See teadmine tuli palju hiljem...

Ikka on lootus, et ehk keegi tuleb, siis on kinkida, mida väga sõnades ei saagi öelda. Või kui ei tuldagi, siis mõtetes kandub ikkagi  sõnum edasi, mida tegemise ja värvimise ajal  sai rahulikult mõeldud...

Värvitud munades ja pajukiisudest ja nii edasi on mõnel päeval aastas ka kodutunne. Minu meelest küll... 

Järgmine aasta proovin meeles pidada, ja panen muna munalõikuri - äkki siis parem kunsti teha munale. Seisab paigal ehk rohkem, ei veere eest... Ei oska öelda, kas on parem värvida, kuid proovida võib ju ikka...

Sinililled ja urvad tõi eile mamma. Mäenõlv  sinetavat. Jänksi haualgi ja ümberringi sinililli... Mamma toob ikka tuppa killukest kevadet. See armas.
On olnud suurepärased kevadilmad, kuid mina ei ole õue saanud... Need pühad on vist küll esimesed pühad, kus mul ei ole olnud paar tundigi isikliku abistajat abiks. Isegi mitte topelt tasuga... Mina saan hakkama, kuigi jah õue ei saa küll. Kuid mis siis saab, kui hooldekodud ja haiglad peaks kunagi põetajaid ja hooldusõdesid tiku tulega tööle leidma... Robotist abi tuleb laialt, kuid mis siis teevad inimesed... Mina usun lollikindlalt, et leian suveks super hea isikliku abistaja või ka mitu isikliku abistajat. Mul on palju teha suvel. Vaevalt, et robotid nii kiiresti arenevad, et nad oskaks mulle ka meiki teha ja juba sel suvel - seega ma ei saa lootma roboti - abile... Hea inimene on kindlam.




Üks kass võib sügavalt magada pühad maha...











Pildid tegi Silver, kellega sai natuke möllatud - ei ole vahet, kui suur laps või kui vana mammi on, kõik vajavad vahel möllu ja naeru. Vahel võib minna naljatamisega lapsemeelse maailma ja unustada argimured ja piirid. 😋😍😉Kui satun hoogu, siis pärast mõtlen, kui vana ma õieti olen...

Reede, aprill 19, 2019

                                             Hästi head pühadeks!

Neljapäev, aprill 18, 2019

Vajan isiklikku abistajat - meeldetuletus taaskord

Vajan isiklikku abistajat, või isegi mitut. Töö sobib suvekski hästi üliõpilastele ja / või neilegi, kes soovivad uusi kogemusi ja väljakutseid, avardada omaenda silmaringigi ning teenida lisaraha.

Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled kohusetundlik, usaldusväärne, rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga. Ja kui tunned, et soovid uusi väljakutseid ja kogemusi omaenda ellugi abistades füüsiliselt mind ning unistad veidi rahagi juurde,  siis oled õige inimene. 
 
Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen.  Suve lõppu poole ootab minul reis näiteks Rootsi, näitusega. 

 Elan täisväärtuslikku elu energilise ja rõõmsameelse naisena Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad mind füüsiliselt nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule.Kindlasti ka  minu ratastooli käsitsemine. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad,  või oled minu vari!   
Ma ei vaja ma ei vaja kõrvalabi 24/7. Teen oma jalgadega ise palju kodu- ja muid toimetusi. Nii võivadki tööaja pikkus oleneda paljudes asjaoludes ja tegutsemistes, st on paaritunnilisi tööpäevi, aga mitmepäevalisi tööaegu - kõik saab kokkuleppida mõlemale poolele sobivalt. Olen  paindlik nii palju, kui võimalik. Kuus vajan kõrvalabi keskmiselt 125 tundi, suvel rohkemgi.

Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga. Eelnev töökogemus ei ole oluline. 

Tunnitasu hea. Lisaks tasun töölkäimise kulud jne.

 Töölepingu saab MTÜ TM Loovusega.

Tule tööle minu isiklikku abistajana ja muutame üheskoos kevade - suve 2019 meeldejäävaks!


Minu ja isikliku abistaja töö leidmise  korral võta julgesti kontakti minuga: tiia.jarvpold@gmail.com  ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile).  Ole hea kirjuta, palun, miks pean Sind valima enda isiklikuks abistajaks s o motivatsioonikiri paari lausegagi!

Kolmapäev, aprill 17, 2019

Hoogsalt aina edasi

 Eile kohtusime Pierre´s Tuulikesega Hooandjast.

Olen väga kindel, et järgmine projekt saab olema varsti Hooandjas. Natuke lihtsam, natuke keerulisem, natuke isemoodi. Kuid samas usun, et eesmärk ja ettevõtmine on ikkagi vajalik  ja paljusid inimesi rõõmustav / julgustav.

Mulle saab olema Hooandja päris uus põnev kogemus.

Lähiajal sellest täpsemalt.
 Täna sain käia nagu nipsi Tallinnas ja ka  Sauel.
Sain oma joonistused lõpuks kätte. Liia juurest. Liiaga kohvitatud ja tordi söödud.
Armas proua Juta soovis minult maali "Heliseb" endale. Kohemaid teadsin, et maal tuleb  ise kohale viia. Loomulikult oli kurb oma maalist lahkuda, aga tean, et maal leidis armastava kodu, kus hakkab kindlasti ehk uutmoodi helitsema. Kindlasti helitseb edasi.  Sooviti maali juurde lugu, miks maalisin just sellise maali. Usun, maali uus omanik on tõsiselt õnnelik. Ta teab ka me maalimisühingut ja jõulukaarte. Me proua Jutaga kohtusime täna esmakordselt, kuid mina usun, et näeme veel ning jääme kirjutama.
Koju jõudes olid kassid sellise segaduse teinud. Iseteenindavad kassid.

Veel sain teada, et juunis on minu näitus Nõmmel. Täpsemalt hiljem.

Esmaspäev, aprill 15, 2019

Tänase hetkeni on ainult üks inimene huvi tundnud isikliku abistaja vastu, ning ka enne töövestlust loobunud (Saatis siis enne keskööd loobumissõnumi. Loodan, et tal tuli vähemalt hea uni... ) 
Praegu on tõesti üldse töötegijate puudus. See ei kehti ainult minu isikliku abistaja leidmisel... Huvitav on seegi, et ei uurida ka töötasu. Mul on see päris hea. Inimesed mõtlevad eelkõige iseendale järjest rohkem - see on ka väga hea ja nii peabki, kuid samas veidi kardan, et teiste arvestamine kaob järjest rohkem. Üleüldiselt. Samas saab iseenda kaudu teisi rohkem mõista, kui saadakse iseendaga hästi läbi ja teadakse, kuhu tahetakse päriselt kunagi jõuda.  Järjekindlalt. Aga seegi kaob kuhugile... Uued väljakutsed on vajalikud ja head, kuid kui täna üks siht, homme juba teine siht ja siis tulebki see, et ei teata tegelikult, mida tahetakse - jäetaksegi oma kohta  ja iseend otsima. Need minu arvamused. Minu meelest, saab kõik uued väljakutsed  ja kogemused üksteisega siduda tehes oma elukarjääri. 
Töö tegemine kellegi orjamine. Kuulen seda järjest sagedamini.  Kurb on sellist arvamust kuulda.  Töö peab iseend eelkõige rõõmustama. 

Aga ma leian jätkuvalt häid abistajaid 😊 Neid, kellele on see töö rõõm mõneks ajaks ja annaks neilegi uusi kogemusi ja väljakutseid.

Igaks juhuks panen taaskord töökuulutuse  siiagi.


Vajan isiklikku abistajat, või isegi mitut.

 Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled kohusetundlik, usaldusväärne,


rõõmsameelne, rahumeelne, tolerantne, julge ja keskmise füüsilise jõuga. Ja kui tunned, et soovid uusi väljakutseid ja kogemusi omaenda ellugi abistades füüsiliselt mind ning unistad veidi rahagi juurde,  siis oled õige inimene. Võid olla nooremapoolne naine, aga ka asjalik noormees.

Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen.   Elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana füüsiliselt abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad,  või oled minu vari!  
Mina ise energiline tegutseja ja rõõmsameelne.  Kindlasti ei vaja ma ei vaja kõrvalabi 24/7. Teen oma jalgadega palju ise kodu- ja muud toimetusi.

Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga.  
Olen   tööandjana väga paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. 

Töö sobib eriti noortele inimestele, üliõpilastele või lisatööks.  Mul on hea meel, kui saad isikliku abistajana abistada näiteks mõnikümmend tundigi kuus, kui tunned, et jaksad rohkem töötada, seda parem. Minu abivajadus on kuus kekmiselt 125 tundi, kuid mul on alati kaks - kolm isikliku abistaja graafikuga tööl.
 Tunnitasu hea.
Tööleping MTÜ TM Loovusega.

Rõõm on, kui leiad mind ja isikliku abistaja töö võimalikult kiiresti, hiljemalt maist 😉

Pühapäev, aprill 14, 2019

Ilusalong tegutses jälle

Avatud oli jälle Nansy + Tiia loov ilusalong. Seekord oli iluohver Maarja. Tema enda vabal valikul ja nõusolekul 😊 Meie pakkusime head ja paremadki.
 Hirmutasin natu, et värvime roheliseks - see olen ju mina, kes peab kohe nokkima teise kallal😋 Maarja ei teadnud värvitoonist mitte midagi. Kui totaalne muutus, siis totaalne muutus.

 Oi, mul oli lahe vaadata, kuidas Maarja aina ilusamaks muutus. Tumeblondimaks. Me Nansyga ei lubanud  tal peegli piiluda.

 Uskumatu - see  on meie Maarja. Daam. Supertäht.
Kui ta peeglisse vaatas, siis tuli kuuldavale kõlavalt üksainus sõna: "UPS!" Ta ei tundnud end ära.
 Mul on tõesti rõõm, et Maarja jäi rahule. Usun, et Nansyl ka. Loodan, et superstaril tulevad ka ikka esinemisi ja muid häid asju.
Nansy arvas, et ehk tuleks tal hoopis juuksuriks õppida ja hakata. Minu meelest ta juba on proff juuksur, Päriselt ka. Me luubasime Loovuse ilusalongi avada.
 Minugi juuksed on särtsakamad, Vähe sellest, et ma ise särtsakas ol!en! Särtsakus on alati juurde vaja!
Nüüd oleme Maarjaga kahekesi sees ja väljas ilusad daamid või tibid, nüüd võiks me mõlema teele sattuda härra, kel on ilus hing ja kes suudab püsida ka meie särtsakuses. Tähendab, kaks härrad...


Ajalooline NOORUS

Selle kirja olen saanud juulis 1988. Svealt. Vastukajana artiklile "Jalakiri", ilmus mais 1988
Üheltpoolt tundub see kiri hästi  tänapäevane, kuigi tänapäeval postatab selline kiri e-kirjana  e-postkasti... Teisalt, on  tal ajaloo hõng paljus. Juba see, et siis oli veel NSVL.

Mina olen niisiis pildis olnud üle 30 aasta... Seda kuidagi ainult iseendaks olemise kaudu. Lihtsalt olen olnud pildis nii või naa...

Siis sain tõesti palju kirju. Mitte üks kiri ei ole jäävalt meelde jäänud... Igavesti mäletan 1988 oktoobri  päeva, mil üks uksekell muutis kogu mu elu,  samm - sammult tegi teoks mu unistused ja andis  aastate pärast mulle ellu jäämise karmi kogemuse... Aga ma ei ole olnud hetkekski kahetsenud... See on hoopis teine teema. Aivar ei kirjutanud ühtki kirja. Ta tuli lihtsalt ukse taha nagu ilusas muinasloos...

Märkmik on ka ajakirja Nooruse oma. Selle sain hiljem, kuid kuna ei oska öelda... Arvatavasti kohtudes kunagi taas Sveaga...

Päris esimene kiri mul ilmus Nooruse kirjasõprade veerus paar aastat varem. Sellest on mul siiani sõbranna Katrin...

Saan vist öelda, et mu nooruse ajal mängis suurt olulist rolli NOORUS.😉

Laupäev, aprill 13, 2019

Kommipaberis...

... on naeratusi.

Sorteerin eilsest õhtust vanu pabereid, kaustikuid, kirju... Homme saan siiagi panna ühe huvitava ja armsa kirja pildi, see on ajalugu ajakirja NOORUSESTKI... 😉

Ainult ei leia luuletuste kaustikut...

Aga leidsin taas kommipaberi. Alati, kui selle leian, tean täpselt, kellelt ja kuidas selle sain ja mäletan aegagi, kuna selle sain. Kommiga muidugi sain kommipaberi. Paberil ei ole nime ega kuupäeva.  Millegipärast siis jätsin alles.  Täna läbis mind kommipaber varvaste vahel üle keha soe judin.
Vaatasin aknast taeva.
Naeratasin.
Karel tuli meelde...
Nii vähe ongi vaja, et vahetevahel head ja rõõme, mis on olnud ja mida muidu alati ei tulegi meelde, tulevad taas meelde. Lihtsalt üht kommipaberit.
Panin paberi tagasi paberite vahele. Ei jätnud väga meelde, kuhu või õieti umbes tean ka - aga kunagi kui jälle leian , siis naeratan jälle...

Võib - olla olen lollakas, et hoian  igasugust pahna, kuid usun, et alles hoitul on mingi väärtus... Ülikooli ajal kirjutasin konspekte ilukirjas ja igasse ruutu... Praeguseks on arvuti mu jalakirja ära rikkunud. Tõsiselt.

Ja kui suur oli kunagi kirjavahetus... Ümbrikke pildid jne. Minu meelest sellist kirjutamisrõõmu, nagu oli veel 25 aastat tagasi, paberi - pliiatsiga, ei ole enam... Arvutis, emailid ei ole see...
Tähtpäevakaartidki on mul alles...

Arvatavasti kunagi aastate pärast kaovad kõik... Seni, kuni mina olen ja usutavasti kaua kaua veel, on mäletusrõõmud õhus...

Kinkige kallitele ja sõpradele vähemasti üks väike komm südamest esimesel kohtumisel... 💕

Reede, aprill 12, 2019

Kaks laulurida "las vahtrad õitsevad, las langetavad lehti" oli papal ainus lauluümin, mida ta laulis mullegi...
Täna saab papa surmast 11 aastat... Kuidagi uskumatu...
Usun, et tema hing on saanud head rahu ja kaitseb mind praegu rohkemgi, kui papa eluajal ... Minugi hing on rahul. Harva meenutan halba, mis oli me vahel... Rohkem oli ju head ja rõõmugi...
Vahel mõtlen, miks öeldakse, et ära meenuta minevikku, kõik seal ju must ja kole... Ma olen proovinud minevikuta elada - ja ma ei teadnud enam, kes olen ja kust tulen ja kuhu kellena lähen... Pealegi möödunud aegadel on olnud ka rõõme ja õnne, mida tuleks kindlasti mäletada. Sealt saab jaksu edasi minemiseks juurde. Iga hetk, nii hea kui halb, õpetavad ju midagi. On mu oma valik, mida neis õpin või mida püüan unustada, et see on ka kunagi õppitud... võui vähemalt läbi loetud, kui kasutada koolitundide ja õpikute näidet. Eluõppetunnil sama asi. Kõik ei jää meelde, ja ei peagi jääma. Kõik, mis meeldib ja vajalik, jääb igavesti meelde. Nii lihtne see ongi. Ainult kinni jääda kuhugile ei tohi jääda. Siis siplemine minevikus tulevikuta...
Arvan, et mul on olnud siiski päris hea papa, kes ei saanud iseendaga vahel toime tulla. Ja see valmistaski mulle südamevalu ja vahel ka lausa viha. Kuid papa sai minuga nii ja naa hästi hakkama...
Aga OK, elu läheb edasi,
OK oli papalt viimane sõna, mida eile 11 aastat tagasi kuulsin, kui läksin tema juurest haiglast IAT koolitusele... Selles sõnas oli palju rohkem, kui kaks häälikut... , mida püüdis papa vaevaliselt, kuid säravalt reipana öelda... Ma ei vaatanud tagasi...

Neljapäev, aprill 11, 2019

Liiga palju kasse...

... on olnud minu elus hetkel 😂😂😂
Mul hakkab juba vähe imelik. Nagu oleksin igipõline vanatüdruk 😂😋😌
Mina, kes ei pea üldsegi end kassi - inimeseks, olen kuidagi juhuslikult saanud kassi - inimeseks. Tunnistan, et on hetki, kus ma tõesti seda ei tahaks... On hetki, kus tunduvad kassid armsad ja mulle tundub, et saangi nende hingeelust aru...

Täna sõidutati Kass Kräu (Kass Bongo õde) uute  koju. Lihtsalt sooviti. Kassil Kräul oli väga hea perenaine mammast, kes õpetas ja harjutas talle paar päeva isegi autosõidu. Mina ei ole küll ennem kuulnud, et keegi õpetab kassidele autoga sõitmist.😊 Aga see on ju armas!!! Miks peaks kass kartma autoga sõitmist...  Ja me kõikide mamma on ikka alati kõikide mamma!!! 💕😊 Sellist teist mammat ei leia maailmast. Kuigi mamma ise kord ütles mulle, et mina olen tema moodi ja ta järglane ... Seda kuuldes oli mul suur au ja külmavärinad ka... Ma ei tea, kas mul jätkub tingimuseta armastust kõikide vastu... Armastust ja hoolt ka kasside vastu... Aga ehk olen selleks veel noorgi... 

Kass Kräu sõitis veel edasi, kui mind Kaagveres maha pandi. Seni, kuni Kristi abistas mind toas, sai Johann Kräuga autos sõbraks. Kuid Kräu saab veel uued sõbrad...

Loodan, Kass Kräu saab samasuguse armastava kodu nagu tal oli 😊

Arvan, et nüüd piisab mulle tükiks ajaks kahe kassiga tegelemisest - sedagi on vahetevahel pisut palju...

Tuttaval maal...

... on ikka ja jälle  hea sõita.

Sõitsin Kaagvere -  Melliste - Poka - Võruküla - Kaagvere ringi. Poka - Võruküla külateed on mulle pubeka ja neiupõlves koduteed. Oli aeg, kus teadsin kõiki auke ja ka  maju, neid oli siis vähem, kui tänasel päeval... Nüüd igakord, kui sõidan neid, näen mõnd uut maja. Põllumaad jääb vähemaks...
Mäletan, kunagi lapsena küsisin , mis siis küll saab, kui maa ehitakse maju täis, kui näiteks Tartu piir tuleb Mäksale... Vastati, et ära karda, seda ei juhtu kunagi.
Nüüd arvan küll, et see võib  juhtuda küll.  Ja rutem, kui arvame.
Mis siis saab, kui kaovad metsad ja põllumaad, jäävad majad ja asfaltteed...
Kas see on siis kodutunne... Või lapselastele on kodutunne vaid nutiseadmetes... Või kodutunne kaob hoopis tunnetes...
Kui palju olen neil teil ka jala (loe ratastoolis) käinud. Sadu kordi. Ühel teelõigul tegime Kristaga teosammul käimise rekordi: 800 meetrit suutsime läbida kahe poole tunniga. Tavaliselt käisime  veerand või poole tunniga. Täna meenus jälle teosammud. Kristi ütles äkki, et mamma ja venna vahemaa ei olegi pikk, nagu talle alguses oli tundunud... Vaatasin siis ka, et teed on lühemad , kuigi sama pikad ikka. Võib - olla teed kuidagi kiiremad, auto kiirem, kiire aeg kiirem...
Melliste  pood tundub jätkuvalt ka nii pisikene. Kunagi ammu näis nagu  suur kaubamaja, kus sai kõike... Mul enamus luuleraamatud Melliste poest... Mu esimene kassettmakk sai sealt ostetud... Kunagine suur unistus saada endale raadio Ookean täitus just ka Melliste poes ... Täna avastas Johann peaaegu nuttes, et pole ühtegi mänguasja müügil. Ma ei tea, kas mind tabas kurbus või rõõm... Ma ei arva, et igas poekeses peaks kõik müügil olema ja iga pood peaks olema tohutult suur. Mulle tegelikult ei meeldi käia pidevalt suurtes kaubanduskeskuses. See on väsitav ja tüütav. Üle ostmine ja tarbimine ei ole ka  mulle meeltmööda... Käin hea meelega väikestes maapoodides. Ehk sellepärastki, et tritsuna käisin päris palju emaga poes tööl kaasas...  

Sellised mõtted täna...
Tore päev on olnud täna.