Esmaspäev, veebruar 29, 2016

29. veebruar

Üks  hea päev aastale juures. Liigaasta  olevat siiski  kõigele vaatamata väga hea,  nii räägitakse. Eks seda võin öelda  aasta lõpus, kas oli hea või normaalne või halb aasta. Üht võin küll öelda, et Ahvi aasta on alanud ahvi tempudega.  Nüüd  vaja lihtsalt alles hoida enese kindlusemeelsus ja jääda iseendaks. Mitte teiste poolt tehtud ebaasjalikke lollustega  kaasa minema.  Nende lollustega, mis on tõelised lollused.  Lapsemeelsed vembud  peavad olema ja jääma. Sest need  aitavad kõige hullemadel ja raskemadel hetkedel naeratada maailma ebaasjalikele lollustele  vastu.

Täna suhtlesin hästi meeldivat Eesti Energia klienditeenindajaga Ingega. Telefonisti ja e - kirjadega.  Probleem  sai lahendatud. Eelmise kuu alguses ma natuke koolitasin neid,   tuletasin meelde, et mõni elektritarbija on ka kõnepuudega ja nendega ongi  parem suhelda e   -  kirja teel. On ju  solvav, kui  näiteks  klienditeenindaja nähvab, et rääkige selgemini.... Õnneks  reageeriti  koheselt. Ma  isegi ei saatnud neile tookord kurja kirja, vaid hea selgitava. Minuliku.
 Ja täna see toimis.
Probleemgi sai kiirelt positiivselt lahendatud.

Sünna jätkub. Ei tahtnud küll see aasta väga kaua kestvalt sünnat, kuid siiski on kestnud poolteist nädalat. Täna  sain postkaardi - neljanda. Nii vähe kaarte   ei  ole ma veel  ükski aasta saanud... Tänapäeval on kaart väga üllatav kink!! Mina isiklikult ootan kingituseks kasvõi kaardi...  Mul on kõik  kaardid alles, vist 5. eluaastast....  Kõik  teised kingitused on närtsinud, ära söödud,  katki läinud, kadunud, ära kandud... Enamus neist on meelestki läinud...

Täna tohtivat naised teha abielu ettepaneku... Mul on siis neli aastat aega leida see väärt ja õnnelik mees, kellele avaldada vähemasti armastust, juhul, kui keegi enne mulle ei avalda...
 Nali naljaks.
Olen väsinud.
Kurbki.
Mul on kaks väga kallist inimest kadunud... Mõistus tõrgub uskumast , et mu vanaemast õunapuu otsas jääb sellest kuust vaid väga ilus ja hea mälestus... Mul on  olnud üle kolmekümne aasta vanaema.... Ja üks asine asi, mis viib mu mõtted kurbusele... Vanaema Stella ütles paar aastat tagasi, kui seda enam ei tule ega ole , siis tea, et mind ei ole enam... Nimelt, ta kandis mulle aastaid ja aastaid iga kuu kommi raha... See väike asi andis märku, et kuskil on keegi, kes minust tõesti hoolib ja vanaemaga on korras... Ennem kirjutasime palju teineteisele.... Veel eelmine aasta mõtlesin alati Koselt läbi sõites, et peaks taas vanaemale külla minema ja ütlema, et on kallis.... Ma vist  ei saagi enam minna... Kurb tunne on.
On asju, mida ei tohi homsele lükata.
Südamesse jääb vanaema Stella alatiseks. Kuigi loodan ikka veel, et ta ehk veel luuletab ja kirjutab   ja.... Sest raha ei ole veel näitaja.... Aga jõuludeks ega sünnipäevaks ei ole tulnud kaartigi...  Asi pole siiski õige....
Vanaema Stellaga kohtusime "Prillitoosi" kaudu, kunagi loeti mu kiri seal ette. Olin vast 17 aastane ja enda meelest elutarkki. Ja vanaema kirjutas mulle....     
Ja teine kadunud hing on  mu sõber...
Püüan välja uurida, mis kallide   inimestega  juhtus... Ei saa ju niimoodi, et ühel hetkel pole neid mu elus  ja ma ei tea neist midagi....

Kui teil on keegi kallis ja armas südames, öelge talle seda. Minge ta juurde.
Homme võib olla hilja...

Väsinud olen suurema jama pärast. Täna ma veel ei blogi sellest. Blogimata see kindlasti ei jää.
Veebruar on olnud nii hea kui ka pingeline....

Neljapäev, veebruar 25, 2016

Naerunägu Armastuses

Istusime Johanna ja Kristiga Armastuses. Tüdrukud soovisid õhtu  minuga olla. Sünna puhul.  Naersime, vestlesime ja  meenutasime töösuhte ajast kihvtimaid seiku.
Kõrval lauas istus väga morni näoga mees.
Äkki, kohvikust ära minnes, pani me lauale  minu ette väikese naerunäo kleepsu. Sõnagi lausumata. Ja lahkus.
Me olime pisut jahmatanud. Üllatanud.
Ma ei jõudnud mornile mehele  vastunaeratusega reageerida.
Ei saanud, mis toimus.

Kleepsu panin kalender - märkmiku tänase päeva peale.

Loodan, et võõral  mornil  mehel läks  tuju ka paremaks. Sai ikkagi  kellelegi   kinkida naeratuse. Mis sest , et  kleepsu näol.

Aitäh, Kristi ja Johanna naeratava õhtu eest!

Kolmapäev, veebruar 24, 2016

Vastukaja Kärdla näitusele

Käisin ju Hiiumaal sellepärast, et tuua näitus koju. See, mis  Otilt kuulsin näituse vastukajaks, oli rohkem kui üllatus. See oli miskit head uskumatut! Nii minu kui ka usun  terve Hiiumaa jaoks. Arvan, et võin nii öelda, et lõin  suuremaid laineid kui n ö päris kunstnikud.  Juba see, et Hiiu  leht kirjutas minust kaks korda, olevat Oti sõnul ajalooline. 29. jaanuaril kirjutas Kadi Kiiver loo "Kunstnik, kelle piiriks on vaid taevas" (netis ma seda momendil ei leidnud) .
Külalisraamatuski on  mitmeid sissekanded, mis panid pisarad veerema. Rõõmust. Üllatusest. Mul oli tegu, et mitte päriselt nutma puhkeda. Ma  ei ole veel nii  hea kunstnik... Ma ei saanud aru, mis inimestele siiski lõpuks väga meeldib... Äkki see, et olen siiras ja aus ka värvides... Kindlasti mitte ainult mu jalad...
AITÄH, hiidlased!
Aitäh, Ott Lambing!

See on tohutu energialaks mulle kunstnikuna. Ka lihtsalt iseendana. 

Sünnipäeva daami suurim tänu :)

 



 Esimeste lumikellukestega, leitud eile Padu hotelli juures Leho silmadega ja Kaari tegi pildi, soovin kõikidega, kes jagasid rõõmsasti ja lahkesti  parimaid soove,  jagada omakorda õnne ja armastust. Mul on tõsiselt uhke ja hää tunne, et olen paljudele - paljudele oma inimene. Uskuge, teiegi olete minu inimesed!

Aitäh!





Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.
Kord aastas on ta enda vastu aus.
Sa elad minus, kuid ei maksa üüri.
Siinkohal tuleb teha mõtlik paus.

Daam kasutab vaid valgeid taskurätte.
Täis saladusi on ta buduaar.
Siin avaned, kuid end ei anna kätte.
Me vahel pole muud kui vikerkaar.

Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt,
ka siis, kui tahaks valust oiata.
Et olla daam, ma vaikima pean üllalt.
Kui plahvatan, siis ette hoiatan.


Selle Doris Kareva luuletusega soovis Piret eile  mulle õnne. See luuletus on väga minulik. :) Pean seda nüüd aasta meeles, kuidas olla daam!Mõtlesin eile õhtul hotelli toas, üllatuslaua taga...



Pühapäev, veebruar 21, 2016

Uus nädal algab Hiiumaast...

Homme sõidan jälle töö ja puhkuse reisile. Toon  Kärdlast oma näituse koju.  Teisipäeva  võtan üldiselt elu üle järele mõtlemiseks. Sügavalt sisse - välja hingamiseks :)
Arvatavasti olen seekord üks hetk ka netis, lihtsalt asjaajamiste pärast juba...

Olgem head ja kallid!

Laupäev, veebruar 20, 2016

Neljapäev, veebruar 18, 2016

Film ja pisarad, või siis ELU ON KINGITUS

Olen vaadanud Anna Germani eluloolist draamat Kanal2-st. Tõesti ka pisarad jooksis iseenesest...  Tahtmatult mõtlesin tolle ajale ja praegusele ajale. Ega eriti ei olegi muutunud... Naine võitles siis oma õnne eest. Ja on ju praegugi puudega ja haigeid naisi, kes   võitlevad oma õnne eest.
Kohutavalt hinge soojendav oli näha, milline meeletu ja siiralt aus oli Anna mehe armastust ja kuidas nad teineteist hoidsid kõigele vaatamata. Usun tõesti , et armastusjõud aitaski Annat, et hakkas uuesti kõndima ja laulmagi. Last sünnitama... Ja mees oli ta kõrval aastaid, tal oleks olnud hea võimalust jalga lasta, kui Anna pärast avariid kuid ja kuid kipsis oli - kuid just siis otsustas: vaid Anna on tema oma. Enne avariid mõtles ta pisut teisiti. Kuigi Anna ise proovis teda mitu korda minema ajada...
Anna oli kuulsaks saanud. Kuid ega neil erilist ei olnudki. Kõik, mis lõpuks said oli ju tänu neile... Kui õnnelik oli Anna, kui sai taas ise põrandat pesta! On ju nii imepisike tavaline asi.  Ma tean isegi, millist õnne   võib kogeda tehes imepisikest tavalist asja. Mäletan siiani, kui õnnelik olin pestes esmakordselt wc-potti alles paar aastat tagasi.  Eks öelge, et seesugune õnn pole õnn... On ja kuidas veel! Seda peab ise kogema.
Anna laulis. Soovis laulda. Ja mitte kuulsaks saamise pärast. Lihtsalt laulis. Rõõmust. Õnnest.

Kui väike olin, siis ikka aeg - ajalt kuulasin raadiot õrna lauluhäält, Anna Germanit. Ja mäletan, et mõtlesin kord või paar, milline ta välja näeb...  Mäletan uduselt mingeid juttegi, kuid... rohkem küll ei mäleta... Arvatavasti keegi ei osanud aimata, milline elu tal tegelikult on olnud.

Anna uskus, et elu on kingitus.
Mina usun ka, et elu on kingitus.

Usun sedagi jätkuvalt, et tõeline armastus on olemas. See annabki jõudu.
Jõudu edasi elule naeratada.
Võib - olla olengi sinisilmne, aga just sellist jõudu vajan mõni hetk, et mitte kokku kukkuda ja et uuesti tõusta... Särada....

Hea äratundmine on, et kunagi on olnud ning on edaspidigi minusuguseid kangekaelseid õnnelikke ja säravaid naisi :) Ja ka mehi...

Teisipäev, veebruar 16, 2016

Tasakaal elus...

... peab olema.  Siis ei saa  miskit liiga palju ehk teisi sõnu, on kõike parasjagu :) Eile õhtul  sain päris hea  ebameeldiva laksu,  mis pani  taaskord mõtlema selle üle, et midagi siin maamunal ei juhtu niisama.  Avalik tegelane ongi keeruline ja raske olla. Kuulsusega tuleb  arvestada kellegi negatiivsusega sinu  pihta. Kadestamisega. Tegelikult mu olnud  ja praegune elu ei ole küll kadestamisväärt. Jah, olen rahul, kuid ennekõige  iseendaga ja selle vähesega, mis mul on. Ja oma vigu ja nõrku tean ka hästi. Samas muretsen, mis  asi see küll on, et inimesed suvalisel ajal hakkavad teisi halvustama. Hukka mõistma. Uurimata või küsimata, mõtlemata, milles asi üleüldse on või kuidas saaks kaasa aidata, et probleem laheneks. On see stress... On see kibestumine... Või veel muud... Ausalt öeldes, ega ma eile õhtul eriti hästi aru ei saanudki, milles tegelik minu probleem  on või mida peaksin tegema, et  muutuksin paremaks... Sain aru, et see oleks hea, kui mind üldse ei oleks. Olen lihtsalt nukker. Võib - olla see vihapurse oli mõeldud purskajale endale... Kes ikka sooviks endale vihane olla... Olla endale vihane või õnnelik on sama rasked. Tean seda  oma kogemuste põhjal. Võib  - olla vajati hoopis kedagi, kes vähemasti kuulaks....
Ma kardan, et uudise teadmine, et Eesti ongi vaesem riik, süvendab inimestel kibestumisi veelgi. Jah, oluline on  raha... Ei vaidle raasugi vastu. 
Kuid teiste märkamine jääb tahaplaani...

Veel mõtlen  ikka, et   net on avalik ja ohtlik koht, kuigi klõbistad mugavalt omas kodus.   Tuleb meeles pidada, mida kirjutada, mida kellele  öelda - sest internetil on suured silmad ja kõrvad :)

Aga mina lähen ikka aina edasi. Jään iseendaks oma heade ja  veadega. Meist keegi ei ole ideaalne. See on ju inimlik :) Ma ei soovi, et mu elu - olu on kellelegi kadestamisväärt. Ma ei soovi kellelegi neid raskusi ja üleelamisi, mis mul ette tulnud. Südamest ei soovi.
Ma ise ei tunne, et oleksin teatud - tuntud.
Olen lihtsalt elanud. Oma higi ja vaevaga saavutanud selle, mis mul on. Nagu paljud paljud teised inimesed.

Täna tean, kus on 2017 aasta esimene näitus. Võru Kultuurimajas "Kannel".  Selle näituse  ettepanek sai alguse käesoleva aasta alguses, kui mu netituttav Elve küsis,  millal tuled oma näitusega Võrru. Kahjuks selleks aastaks on seal kõik  ajad juba planeeritud. Pakuti lahkesti järgmist aastat.  Mu näitus saab olema jaanuaris.   Täpsem info sügise poole.
Niisiis Võrru lähen varsti!

Homme 25 aastat tagasi sündis mu esimene tütar. Lihtsalt  uskumatu! Nagu kõik oli nagu eile või siis üleeile, kuid mitte 25 aastat tagasi... Kui  palju rõõme ja muret ja südamevalu ... See öö ja päev oli mu elu  üks õnnelikumaid :) Kõigele vaatamata.
Aeg kaob kiiresti.
Märkamatult.
Me lihtsalt tegeleme tähtsamate tühjade asjadega unustades, et siine  elu on hetk. Aega peab võtma ajast tagasivaatamiseks ja ajas olemiseks.  Aega ei saa osta.   See vist üks ainsam asi, mida ei ole võimalik  mingi raha   eest osta ega müüa. Alati ütleme, et kiire ja oota, aega on -  aeg aga ei oota seni, kuni meie kiirus või aeglus üle läheb...

Naudime siis praegu hetke. Võtame kõik , mis hetkes on. Anname kõik, mis hetkes anda.

Esmaspäev, veebruar 15, 2016

Sellest sünnast

Ma mõtlen juba palju aega, et jätaksin selle aasta sünnipäeva  hoopis vahele. Mulle tundub, et 49 on ei - midagi - ütlev :P Siiski on juba jaanuarist tuletatud meelde sünnat.
Hästi. Teeme siis  niiviisi.  Olen selle  nädalal kõikidele olemas, kes soovivad minuga kohtuda, kohviku ja loomaaeda minna,  külla tulla või mis iganes. Olen kindlasti kodus avatud uksega laupäeval 20. veebruaril. Mõni järjekordne tulev hetk elus võib ju olla rõõmsam ja õnnelikum!

Ja kui teil dilemma, mida kinkida, siis see lihtne lahendada: hea sõna, üks siiras naeratus,  tundeline kallistus... või kui arvate, et sellest siiski veel vähe ja ometi ei tea, mida vajan, siis võite teha südame järgi väikese ülekande. Mul on soov osta see aasta mõned suuremad asjad, mida tõesti vajan.
Suurim kink on aga olla teie Tiiatibu :)

Järgmine nädala alguses olen tõenäosusega omaette Hiiumaal ja mõtlen elu üle järele! Samas lähen maalidele järele.

Eelteade järgmiseks aastaks, siis tuleb  äge pubeka pidu  ;) Sest ma kavatsen oma küpset lapsemeelsust kasvatada :D     

Pühapäev, veebruar 14, 2016

Sõbrapäev 2016

Õhtupoolik Maarja pool. Külas ooperilaulja German. Rääkisime maast ja ilmast. Mõnusas õhkkonnas.





 Ja Kass Kurril kõige parem koht ja ülevaade :)
Hommikul tegime Heleriniga  kolm tundi pannkooke,  mida õhtul meega süüa. Küpsetamise vahepeal lugesin sõbrapäeva sõnumeid ja tervitusi. Aitäh kõikidele, kes tegid tänase päeva õnnelikumaks.
Hetkel on mul küll üle mitme aja natu kehv enesetunne... Loodan, et homme parem. Mul pole aega näiteks haigeks jääda.. Või  on mingi loll väsimus...

Neljapäev, veebruar 11, 2016

Sõbrapäevast

Selle aasta sõbrapäev 14. veebruaril tuleb väga sõbralik. :)

Kohtume  TM  Loovuse esimese teema õhtupoolikul Hispaaniast pärit ooperilaulja Germaniga, kes nüüdseks mitu aastat Eestis elanud - kui mitu, oskab ta ise öelda.  Ta oskab hästi eesti keelt. 

Kohtumine algab kell  17.00 Maarja juures.

Täpsemalt saate küsida tmloovus@gmail.com .


Asjaajamine tuli kuidagi kiiresti. Seepärast me  ei suutnud me leida paremat kohti, kui meie  endi kodud: variante oli kaks: minu või Maarja. Seda enam, et me  ei teadnud, kui palju inimesi on huvitatud. Edaspidi, kui jätkame teema õhtupoolikuid ja kindlasti jätkame, püüame leida hea hubase koha. 

Aga mulle on üllatus,  mille avastasime alles  üleeile, kui hakkasime Maarjaga ühte - teist taas mõtlema, et  German laulis mu 1. näituse avamise raames korraldatud heategevus kontserdil Lille Majas 27. augustil 2009. Mitu aega rääkis Maarja, et tutvus laheda  ja toreda lauljaga, kes õpetab  ka laulmist. Ja mitte üks  niidiots ei  andnud kokku, et seesama German on see sama, keda olime kuulnud juba ammu - ammu. Ja üleeile käis plõks läbi! :) Vaatasime vanu pilte... Küsisime igaks juhuks Helenalt üle, tookord kutsus just Helena Germani laulma... Mäletan sedagi, et German ütles: "Tiina, nüüd laulan sulle!" See "Tiina" on kellegil isegi mu esimese külalisraamatu esimestel lehtedele kirjutatud....    
Muide, ka Germanile, kui Maarja rääkis me avastusest, meenus midagi mu näitusest ja kontserdist.

Kas ei ole armas lugulaul?!

Nii väike on siis maailm, et toob head üllatused tagasi!

Tulge pühapäeval meiega sõbralikke hetki jagama ja kogema!

Ja soovijaid on üle ootusi palju, teeme uue kohtumise!

Esmaspäev, veebruar 08, 2016

Appikene, Tuli Ahvi aasta üllatused...!

Täna võib siis head uut aastat soovida. Algab Tuli Ahvi aasta. Minu meelest ahv juba tegutseb... :)

Lõuna paiku sain ootamatult pakkumise koolitaja tööks. Päris ausalt see tuli väga ootamatult. Super üllatusena. Muidugi nõustun, kui mind valitakse. On väljakutse mullegi!  Nohjah, soovin ju sel aastal hästi palju tööpakkumisi ja põnevaid töid. Soovidel on komme täide minna ju!


Ja kahe ratastooli soodusrendi taotluse tegin täna, saatsin mailitsi. Lingid ja taotlused netis olemas. Sotsiaalkindlustuseamet vastas vähemasti normaalselt ja asjalikult. Kuid, miks oli või on "absurd kuubis" nalju vaja? Tõsiselt.

Tallinnas ootasime Kaariga tund veerand madalat trammi. Tondi poole kihutasid muidkui uued kaunite naiste nimedega trammid, Kopli poole  ei sõitnud isegi viimane madal vana tramm... Kopli saime siiski taksoga, sest mina ei viitsinud enam trollidega jamada.... Külm oli ka. See oli see, et tuletasin üle pika  aja meelde, kuidas on pealinnas jala liikuda. :) Tartus on ikka bussid ikka head!!!
Aga ikkagi oli  Tallinnas veedetud neli päeva lahedad. Nägin poole silmaga, kuidas  raadio saade valmis :) Solarises oli  inva - wc´s uputus, mille saime koristajale öelda, kuid  sain käia n ö tava wc´s.
Väikesed takistused peavadki vist olema, muidu ei saa ka  nalja! 

Õnn on me ees ja sees, kuid...

... me lihtsalt ei suuda seda mõista ega tähelepana. Mis on õnn - see on olnud ajast aega küsimuste küsimus.
Usun, et leidsin iseendale esmase pisi -  pisi vastuse koolituselt "Õnneteadus: kuidas juhtida enda  ja teiste heaolu". Koolitajaks tõeliselt särav Pilleriin Sikka Rootsist/Soomest. See oli muide esimene kord Eestit sellist  koolitust läbi viia. Positiivne psühholoogiaga tegeldakse üldse maailmas umbes vaid kümmekond aastat.
Eilse päeva lõpust tean täpselt, et soovin õppida positiivset psühholoogiat ja keskenduda positiivsele psühholoogiale. Seda saab ka väga hästi rakendada psühhodraamas, mida   juba olen Maarjaga koos teinud.
Praegu õpetatakse seda vaid Rootsis, Skövde ülikoolis. 
Avastasin muide, et see  kõik on olnud mulle nii lähedane ja omane, kuigi ma ei ole ju teaduslikult nii osanud mõelda. Aga nüüd jookseb kõik kuidagi kokku ja ma seisan päris kindlat õigel ristteel. See on päris hea äratundmine! Kindlasti soovin edaspidi minagi hakata aitama õnne leida  teadlikult....
Positiivsus, heaolu ja õnn algavad eelkõige endast, mis sest et 50 % on pärilik. Ja suurt rolli mängib siin seegi, kuidas oskame omaenda aju hoida ja ka muutmiseni viia. Isiklikult tänasin esmakordselt ka omaenda peaaju, et ta on oma struktuuri muutmisega mul lubanud olla õnnelik ja edukas inimene natuke teistviisi. Ja ilmneb, et mu nali, et mu aju on tagurpidi, polegi nii väga nali. Aju struktuur on muutunud vastavalt mu tegemisviisile. Lihtne ja loogiline.
Positiivsusest ei puudu iial negatiivsus. Ja vastupidi.
Muidu inimene ei ole arenemisvõimeline.
Raha, nagu arvatakse, ei toogi püsivalt õnne ega heaolu, rahutunnet. Ka sexist oli vähe jutu....
Lootus on õnn.
'Suhtlemine on hea asi.
Minevikust, halbade asjade lahti  laskmine on hea edasi minekuks.
Andestamine enda südames on alati parim. 
Kahe päevaga jõudsime  rääkida paljust ja samas väga vähe.  Ülikoolis õpitakse õnneteadust vähemasti kolm aastat...
Ja siia kirjutada ei saa kõikest...

Aga palju lihtsaid õnne asju olete lugenud minu blogiski.
See ongi suur õnnering.

Milline tarkus ja varandus on kolme tähega sõnas - õnn!!
Hoidkem siis oma õnne!


Esmaspäev, veebruar 01, 2016

Küünlakuu. Ja veel ... IAT-st

Küünlakuu juba! 
Veebruar peaks tulema mul hästi sisu tihe.   Usutavasti põnev ja rõõmus. Asjalik. 
Vähemasti üks on kindel, mis mind rahustab ja rõõmustab,  et hetkel  jäävad siiski kõik mu super head tüdrukud isiklike abistajatena minu juurde tööle. Võib - olla saab natuke tööl käia Greetegi taas. Jäävad Helerin ja  Kaari. Loodetavasti kevadeni.
Mulle see meeldib. Meil väike töökas ja mõistev segakond  ehk töökollektiiv.  Mul on head ja kiired kätepaarid.
Muidugi isikliku abistaja kandidaadid saavad kindlasti proovipäeva, kui nad selleks valmis on.  Olen kohtunud paari hästi toreda inimesega. Ja siiski arvan, et see ei ole olnud juhus, et neist keegi  ei saanud kohe proovida... Võib - olla mängis siin kellegi  hea aimsus rolli, et mu tüdrukud jäävad jäävad veel töörolli. 
Abikäsi ja uusi abikäsi on aga sageli juurde vaja :)

Täna  on uskumatu IAT päev. Sain järjest mitu kirja sel teemal. Eestimaa eripaigust. Lõpuks sain teada, et minu IAT leping vallaga sõlmine venib veel. Sel on asjalik põhjus. Muutsid määrust. Mina pole ainus klient, kes me vallas ootab teenuse käivitumist sel  aastal.
16 aasta jooksul ei ole olnud veel, et veebruari alguses   on ebakindel tunne.  Alles täna sain täpselt aru, milles asi on.

Järjekordselt on mul tunne, et puudega inimeste elu - olu tahetakse pea peale keerata. Ratastoole pole vaja, sotsametid on suletud, isikliku abistaja teenusega oodake või ärge elage - mida veel. ! Võin olla lõpmatult kannatlik, leplik ja positiivse ellu suhtumisega, kuid momendil  on küll igasugune  piir  ületatud.

Miks ei kaasata eriinimesi arutlustesse... KOV-ski... 
Ja nii me hakkame 1. juulist kohustuslikult aktiivseks... Ja nii teeme töövõimereformi....  Noo, andke andeks!
Mina EI hakka kohustuslik elama täpselt  siis,  kui keegi  ütleb täpse aja, et  nüüd... Ma elan just praegusel hetkelgi. See olen mina! Kardan aga, et minusuguseid pole eriti palju... Kahjuks...

Ma olen tänaseks surmani väsinud peaga vastu seina jooksmisest.
Lähen magama. Ehk veel seda on lubatud :P