Esmaspäev, aprill 30, 2018

KÕIK SOS ON OK

Minuga tuleb Lihula Kristi ja sõidame Tallinna kaudu.

SOS

SOS olukord on meil Viivega. Kes aitab meid nõu ja jõuga. Viive jäi õhtul minu juures tööl olles haigeks. Mina pean homme Lihula saama Tallinna kaudu, sest selle näituse maalid on Tallinnas sõbranna pool hoiul. (Täna lõppes TTÜ raamatukogus näitus...) Oleme igasuguse abi ja kaasamõtlemise eest tänulikud. Kõik variandid on teretulnud. Vaja abistajat + autojuhti + autot, Mõtlesime küll, et kui keegi saaks kasvõi toetada autojuhtimisega, kuigi Viive arvas alguses küll, et saab hakkama... Kuid mina ise ei soovi, et ta saaks nii suure koormuse haigena... VB saab ka maalid Tallinnast kuidagi Lihula saada, helistan kohe sõbrannale. Ülehomme on Lihulas näituse tegemine. Tean, et kõik laheneb, kuigi hetkel SOS olukord. Palun kirjuta sõnumisse, kui saad millegiga aidata. Aitäh ette.

Pühapäev, aprill 29, 2018

See on see... ehk hetki ka Tallinnast ja Sauelt

"See on see..." kuulsin eile kolme ja nelja tüdruku hüüatust, kui nägid mind. Jalutasime Viivega Balti jaama poole. Naeratasin tüdrukutele...

Pärast näituse avamist lõunat Lidos süües tundis keegi Swedpamga töötaja mind ära. Tuli juurde ja õnnitles. Ütles, et kohale ei saanud tulla, kuid vaatas ülekannelt facebookist.

Eile, see on reedel kodus näitasin videot mammalegi. Ta oli õnnelik, et sai ka osa minu rõõmust. Tegi meile Mellaga aplausi. See on suurim rõõm, kui jagada oma kallile oma saavutuste rõõme 😉😊 See on see, mida saan kinkida mammale tänuks hoole ja armastuse vastu.  💓😊  Tean, et minu kallid elavad mulle iga näituse korraldamisel ja avamisel kaasa. Vahet pole kui kaugel me üksteisest oleme.




Balti jaama turult, kus käisin esimest  korda, kui uues kuues, leidsin omale auto.Kolme rataga. Kui ükskord load teen ja rikaks saan, siis ostan 😉😋

Pealinnas on nii palju uut, mida polnudki lähedalt oma silmaga näinud. Ei olnud kaua jala kõndinud. Autodega jääb paljud pisiasjad nägemata ju.










                       Viru tänavalt leidsin sellise eluka 😀












Mõned pildid veel näituse avamisest





Ja ülespanemisest







 Ööbisin Sauel. Ikka Liia ja Heiki juures. Jõudsin Maarikale külla Saue armsasse kiriku. Oli kena jalutusretk Sauel.
Sõitsin üle pika aja porgandiga ehk normaalses eesti keeles rongiga.

Ongi aprill 2018 varsti läbi.
Ägedalt lahe kuu on olnud kokkuvõttes. Ühte kuusse mahtus kogunisti kolm näitust.Ühes suures Tallinnas. Kuu alguses mõtlesin küll, et mina ei jää ellu... Kõik oli uskumatult hullumeelne. Närvikõdi oli suht kõva. Püüdsin rahulikult võtta - tegelikult tegemised laabusid  suurema paanikata.
Jäin ellu.
Usutavasti sain oma kunstile palju  jälgijaid ja sõpru juurde  😊 Nägin rõõmsaid silmi.

Reede, aprill 27, 2018

Tulge nüüd Lihula!

Olen Läänemaal oma kunstiga tõesti esimest korda. See on päris huvitav ja põnev minugi jaoks! See näitus sai alguse hästi üllatavalt ja ootamatult. Jaanuari õhtul autoaknast, kui Virtsus Gersti piilus autosse ja üllatavalt "Tiia tere!" Mina ei olnud Gerstit näinud ega  polnud aimugi, et selline armas inimene olemas on. Tema aga teadis mind "Ratastoolitantsu" saadik.
Sedasi hakkaski näituse planeerimine. Viis suhtlemiseni Ulviga Lihula Raamatukogus.

Aga Haapsalus ja Läänemaal soovisin näitust teha juba umbes neli aastat tagasi. Soovpisiku sain oma healt Kristilt, kes pärit Läänemaalt... Paar kohta, kuhu end pakuksin ei andnud vastukajagi - järelikult ei olnud õige aeg ega koht...
Nii ma loobusingi surumisest end Läänemaale.
Mõtlesin, et kui peab seal olema, siis kunagi saab sealgi olema.
Ja ma ei eksinudki! Jällegi ei eksinud!

Saladuskatte all võin öelda, et ehk sügisel saab olema näitus üheskoos Liiaga ka Haapsalus...

Kolmapäeval 2. mail kohtume Lihulas!
Lihula jõuan tegelikult juba 1. mai õhtul. Ööbin Sakse motellis...

Neljapäev, aprill 26, 2018

Hea isiklik abistaja, leia mind üles!

Kuna on olnud mõned nädalad tööpakkumisele täielik vaikus, siis usun,et mind ei ole lihtsalt veel üles leitud hea isikliku abistaja poolt. Seepärast tuletan meelde,  et mina ei ole end peitnud ja vajan isikliku abistajat. Mu rõõm on, kui leiad mind hiljemalt maist

Minu leidmiseks ehk isiklikuks sobid Sina, kui oled

kohusetundlik
usaldusväärne,
rõõmsameelne,
rahumeelne,
tolerantne,
julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.
  Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.
  Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana füüsiliselt abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus! Või minu vari!
Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga.
Olen   tööandjana väga paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab Su silmaringi, annab Sinule uusi kogemusi ja väljakutseid,  võib - olla ka uusi häid tutvusi.  
Enda poolt luban ka rahulikku ja mõistvat töökeskkonda, vaheldusrikast ja reisimistega tööd.  
 Hea on, kui isikliku abistajana saad minu juures tööl olla vähemalt 50 tundi kuus. Rohkem tunde veel parem. Abitundide arv  sõltub  minu vajadustest.
 

Töötasu tunnihind on hea.

  Minu leidmise korral võta julgesti kontakti minuga: tmloovus@gmail.com või tiia.jarvpold@gmail.com  ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile).  Ole hea kirjuta, palun, miks leidsid mind  ja miks pean Sind valima enda isiklikuks abistajaks!


Usun, et kohtume ja teeme teineteisele säravalt ja põnevalt meeldejääva suvegi!

Kolmapäev, aprill 25, 2018

Mitmekesisuse päeval...


Kuidas saab ühte päeva mahtuda nii palju head ja põnevust 😊
Mul oleks väga palju hetki täna, millest kirjutada, kuid kõikest ei jaksagi kirjutada. Siis peaks mul olema vist teist korda olema 25. aprill. Homme on aga juba 26. aprill ning minu elu läheb edasi ja tulevad uued hetked, millest tuleb kirjutada...

Näituse "Jalagadega maalitud maailma värvid" avamine oli suurepärane.  Tehti otseülekanne
https://www.facebook.com/SwedbankEestis/videos/2152090491474584/ .

Rõõm oli koos Mellaga ühist näitust avada 😊 See on me esimene näitus kahe peale.
Minu meelest lõpptulemus on suurepärane näitusel.
Mul oli küll mõni moment tunne, et asi ei õnnestugi... Me mõlemad oleme isemoodi pähklid ning tegelikult teame, mis ise soovime ja ei anna seepärast teineteisele järele - aga see loovuse köögi pool.  Minu meelest on mitmesugused oma  minaga loojad vajalikud. Nad rikastavad   kunsti maailma... Aga nüüd on mul topelt hea meel, et õnnestus tegelikult erinevat kunstniku kokku sulatada. Võib - olla ühine on jalatöö ainult ja värvirõõm ja looja hing...

Näituse avas Swedbanka  personalijuht Ülle.

Suured tänud Swedbanka poolse näituse korraldajale Terjele. Ta oli/on väga mõistev ja  abivalmis.



Terje saatis rongilegi, tuues Balti jaama me kotid ja lilleburketi.

Ma käisin mõned tunnid Tallinna peal. 
Aitäh isiklik abistajale Viivele, kes eile ja täna oli hästi minu kõrval. Ja eilsele autojuht ja muidu naljatilga Silverile ka  aitäh.

Täna sõitsin rongiga. Üle mitme aja.
Homme ehk miskit pikemalt. Praegu olen heasti väsinud...

Me näituse avas

Esmaspäev, aprill 23, 2018

Töölaud - põrand

... näeb välja praegugi... Kirjutan ja kirjutan ja rahule ei jää kunagi.

Olen iseendale pahane.
Tige arvutile, mis on rikunud mu ilusa kirja. Arvuti saab ka jalakirja rikkuda, mitte vaid käekirju..

Varsti tuleb küünetehnik.

Täna ei maga ma arvatavasti üldse.
Palju on vaja kontrollida ja uuesti teha...

Tiiatibu on täiesti närvikõdis.

Homme Tallinna. Saab olema näitus üheskoos Mellaga. Swedbanka kontoris. Isiklikult on mulle see näitus nr 50...

Mõtlen, kas ehk piisab või teeks näiteks näitusi 100-ni 😋 KUNI on vaatajaid, seni võib teha...

25. aprillil tähistame mitmekesisuse päeva näituse "Jalgadega maalitud maailma värvid" avamisega.

Laupäev, aprill 21, 2018

Ära peita kappi positiivsust

Sedasi öeldi ühe uue tuttava poolt. Eile. Minu meelest hästi positiivse hoiakuga ütlemine.

Huvitav on see, et isikliku abistajale on tööpakkumised mitmes kohas, ning vastukaja praktiliselt puudub. On olnud küll paar vestlus, kuid mitte tööle küsimises ega ka isegi töö otsimises. Üks tüdruk on mind jälginud paar aastat ja tahab vist kunagi abistaja tööd kogeda. Aga mitte praegu. Küllap pole veel tema aeg.
Uus tuttav ütles seda ka, millele olen isegi mõelnud, et paanika ei aita - võib hoopis teisiti mõjuda. Head inimesed peavad sind leidma, mitte sina neid otsima - nii öeldi mulle. Võib - olla siin tõeraas.
Leidmine peab ka olema vastastikune.
Aga see meeldetuletus rahustas mind kuidagi hästi.
Usun, et nüüd millalgi saabub positiivne üllatusmoment - ja mul taas mõni väga hea isiklik abistaja.
Paanikaks on veel ju tõesti vara.
Mul on enam - vähem olukord kontrolli all.  Missest, et igale poole ei saagi minna. Isegi siis, kui mul oleks kümme abistajat ning ühel päeval on kolm kohta, kuhu minna, ei saaks ma kolme kohta üheaegselt minna. SEST ET mind on üksainus 😋

Niisiis,
hea isiklik abistaja leia mind üles!

Selliseid vaikuse etappe, kus ei ole nagu ühtki inimest, kes sooviks kohe ja praegu head põnevat tööd, on olnud   tegelikult mul oi kui palju.

Ja ma ei poe peitu. 
See on kindel. 

Swedbanka näituse avamisest soovitakse facebookis otse ülekanne teha.  Arvatavasti on kohal muu meedia. Kes kus - ma ei tea. Saab olema minu / meie jaoks üllatus... Saab olema umbes pooltundi möllu 25. hommikul. 

Mina ei ole üldse hommiku inimene... Loomulikult ärkan kui vaja. Vähemasti silmad teen lahti...
Kui päris aus olla, siis olen selle näituse tegemises natunatukene väsinud...  ja hästi suur pabin on sees... Üks asi on näitus ise, teised asjad isiklikud pisiasjad nagu näiteks jõuda õigeks ajaks päälinna, kas ikka abistaja on olemas; kuidas riietuda jne. Kõik see kuulub asja juurde. Tegelikult.
 

Neljapäev, aprill 19, 2018

Minge invamessile


Minuga messil seekord siiski ei kohtu. Kuid võib näha minu "´Hetkede lugude" näitust - natuke vähemate hetkedega küll - veel Tegevuskeskuses. Selle näituse avasin märtsi 5. päeval...

Kui tuleb mõni hea mõte, mida minuga soovite jagada, siis küsige korraldajalt mu kontakte ja kirjutge - joonistage mulle 😉

Kolmapäev, aprill 18, 2018

Jalgadega maalitud maailma värvid

Kunstinäituse avamine 25. aprillil kell 10.00 
Swedbanka pangakontoris,
Liivalaia 8, Kesklinn, Tallinn.

Välja on pandud Tiia Jarvpõllu ja Meelis Luksi jalaga maalitud taiesed.

Näitus jääb üles kuni 15. maini.

Rõõmsakohtumiseni!

Ai, segadus - õnneks paberitel!!!

Helistati kolm korda Ülikooli kliinikumist. Plaanitud opi asjus...
Esimene kord paluti operatsioonile tulla järgmine nädal, kas tean seda... Jäin kokutama, et ma ei tea ja ma ei saa ka, sest olen Tallinnas... Siis öeldi teisel pool toru, et ta ikka ei tea, kas teie olete teie - isikukood vale,  teie nimi õige nagu.
Minu jaoks oli  arsti nimi ka uus. Suhtlesin poolteist kuud tagasi dr Peetsaluga.

Teine kord pooletunni pärast uuesti tagasi helistades pakuti ilusti uus aeg mais, mis mulle sobib. Öeldi õige arsti nimi. Küsisin igaks juhuks, kas isiklik abistaja ja teised saavad käia ja olla minu juures. Jah, isiklik abistaja on paberites kirjas. See oli ja on parim, mis kuulsin.

Kolmas kord helistati, et tulge ikka mais. Nad ei tea isegi, miks täna neil segadus on. Minu jaoks võõra nimega arst ei tea ka, miks minu nimi temal nimekirjas on... Helistajal - usun, sektetäril  - oli endal hääles ka naerumuie.

Aga mis siis, kui minu sapikivid opilaual ei ole õige patsiendi omad?! 😅😅😅

Teisipäev, aprill 17, 2018



                  Taevaski nutab
                  minu kuumi pisaraid
                  rahena lumme


Vaatasin päeval aknast kevadvihma. Meenus see haiku. Naeratasin endamisi. Täna tundusid pisarad kuidagi kerged, kuigi kuumad... Lund ka ei olnud... Kuid tunne oli... taevas nutab...

Jäädes iseendaks ronin tähtede poole. Rahulikult. Kannatlikult.  Omamoodi ronin ülespoole.
Vahel potsatan tagasi alla.
Turvaliselt.
Et taas ronida...

Minu havisaba õitseb jällegi... Minu meelest kolme aasta jooksul neljandat korda. Mul on see lugemine juba sassis... Aga kui vana havisaba üldse on - tõesti ei tea. Sain ta naabridelt umbes viisteist aastat tagasi. Alles kolme aasta eest õitses esimest korda. Ma polnud ennem havisaba õitsemist näinud. Ja mina ei ole ainuke, kes ei olnud näinud - ikka ja jälle kellegilt, et ta näeb esmakordselt õitsemist... Olen kunagi juba bloginud, et havisaba õied on meemagusad. Proovisime Kristaga järele. Nagu lapsepõlves proovisime igasugusi taimi ja muid asju... Ärge tehke järgi! Mürgine! Kuigi me Kristaga elame siiani. 😊 Ega me ei söönud siis, proovisime keeleotsaga...

Ahjaa, püüate arvata nüüd, kelle haiku... Keegi Tiia kirjutas selle pubekaeas 😜

Pühapäev, aprill 15, 2018

Natuke targupidi lahe pühapäev iseendale

Ühte pühapäeva võib mahtuda nii palju ikka 😀
Olin selle hea tunde unustanud... Kuid palju tehes on enesetunne hoopis palju parem ja värskem.

* Salemi kirikus laulis Maarja Jumalateenistusel. Seekord üllatas Maarja tõesti oma häälega. Kuulasin. Mõtlesin, kust see super hääl  Maarjal lõppude lõpuks ikkagi tuleb 😋 Ütlen veelkord, et Maaja on superstar, ja nüüd saab aina parem superstar!
Nägin mitmeid sõpru, tuttavaid ja uusi toredaid inimesi, kes aga loomulikult teadsid mind kunstnikuna.
Salemis oli ka äge Eesti - Läti kunstnikke depressioonist näitus. Mulle meeldis. Ma ei näinud musta masendust, pigem värvilisi lootusi.
Usutavasti leidsin endale uue järgmise näitusekoha...  Sain juba veidi uurida mis ja kuidas ja kas üleüldse minu näitust soovitakse... Nagu esmalt ikka.

Ma ei mäleta, kuna käisin pühapäeva hommikul Jumalateenistusel... Vahel on kosutav. Ma ei ole nagu ühegi koguduse liige. Olen küll ristitud Nuia kirikus, kuid seal ainult ristiti, kui olin 14 ning rohkem pole seal käinud. Seal oli mu esimene teadlik kokkupuude usuga... Täna usun, et igaühe südames on usk, millesse ta usub. Kindlasti  on olemas kõrgem võim, mis määrab saatust... Ja kõige tähtsam siin elus on siiski armastus. 

* Käisin Märt Saare lasteraamatu "Mann ja roosa rott" esitlusel  Tasku keskuse Rahva raamatu poes. Äge oli!!!
Salamisi puges mullegi sisse raamatuesitluse pisik, kuid enne esitlust peaksin valmis saama ja kirjutama raamatu.  Paar mõtet mul on... Ja olen nõus Märdiga , et kirjutamine on rahustav.

* Cookbook´is kustutasin tühja kõhutunnet. Koogi ja kohviga.

* Rimis.

* Kodus pühapäevalikult pannkooke küpsetatud.
Ja veel. Täna on ajalooline päev. 😉 Tegin esimest korda elus oasuppi, aga konservubadest ja võileiva juustu püreesuppi. See kõlas veidralt, kui Viive rääkis, et teeb sedasi kiirsuppi. Huvi pärast tuli kiusatus proovida.
Ma EI söö oasuppi ega ube.
See supp on normaalne. Söödav.

* Pesu pestud. Saab nüüd jälle õues pesu kuivatada. Pesul õuelõhn on parim!

Hommikul oli pisut kiire. Aga kui on kiire, siis läheb ikka absoluutselt kõik tagurpidi ja valesti, mis lõpuks on ikkagi õigetpidi.
Unustasime Viivega kogunisti autovõtmed autoukse ette. Parkimismajas. Ma tavaliselt jälgin autod valvsa pilguga üle, kuid olen tähelepanud, et iga uue autoga - minu jaoks uue autoga - lasen end kuidagi lõdvaks. Ei julge nagu isikliku abistajat tema auto juures kontrollida... See tundub kuidagi kummaline. Aga kui auto saab juba omaks, siis olen taas tähelepanelikum... Õnneks kõik oli autoga korras!

Aitäh isikliku abistaja Viivele, et  tänane pühapäev sai täpipealt selline nagu soovisin ja pisut rohkemgi 😊

Laupäev, aprill 14, 2018

Abilane :)

See on täiesti uus sõna - abilane! Nele eile õhtul ütles aidates mind mängledes. Veel peab abilane kindlasti kniksu tegema, kui midagi teeb ja toob.
Abilane on mingi segu isiklikust abistajast ja teenijannast.
Minu meelest kõlav sõna. 😊

Mul oli ju suht närbunud meeleolu. Tegelikult sellele on hea rohi olemas. Hoia või õigemine ole lapsega. Lase lapse siirusel end  kaasatõmmada - ning hakkadki üks moment  jälle tärkamist nägema.
Nii lihtne masenkast välja tulemine ongi!!!

Eilse päevaga tärkasid uuesti vanad unistused ja soovid. Päris suured. Abilasi 😉😉 on sedapuhku vast rohkem kui olnud aegadel. Prooviks. Äkki õnnestubki nagu öeldi vene multikas "Harjutus sabale". Mitu asja ühekorraga praktiliselt. Vähemasti üks - kaks väiksemad asja peaksid ikka õnnestuma. Asi oleks seegi ju. Suurema asjaga oleks rohkem peamurdmist jälle, kuid... Kes ei proovi, see šampust ei joo! Mitte , et šampus iseennesest mind eriti ahvatleks, kuid siiski kõik muu on väga ahvatlev.
See sai alguse tegelikult fonolukust, mida ei ole. Veel. Sai alguse vihatundest minu sees... Huvitav, kas pole, et päris palju häid asju algavad justnimelt viimastest kannatamise raasudest!? Siis nad nagu hüppavad minu seest lagedale. Kuigi mõnda asja olen soovinud ja ka kõva selge häälega tõesti mõnda aega... Ikkagi on kuhugile takerdanud.

Vot, mis tegi abilasi rohi!!!
Olen jälle peaaegu omas mullis tagasi.

Ja veel.
On uhke tunne küll,kui kuulen järjekordelt, et tahetakse suurena hakata heaks kunstnikuks nagu mina :) See annab palju energiat ja lootust, et teen õiget asja... Ütles selle oma unistuse taas Nele, kes5 aastane, eile õhtul. Kuid tean, et päris mitmed lapsed unistavad sellest... Kunagised värvide superstarid!!! Võitjad on kõik

Neljapäev, aprill 12, 2018

Pean taas iseenda leidma ja unistus fonolukust

Olen iseend kaotanud. Tegelikult juba päris mõnda aega, kuigi püüdsin  ja püüan olla hea moe ja näoga... Eile õhtul  tundsin, et enam ei jaksa raasugi olla. Ei jaksa  mitte midagi teha. Ei jaksa kellegile olemas, ka iseendale. Milleks peaksin... Kellele peaksin... Ma ei jaksanud üksinda olla ja ma ei oleks jaksanud ka kellegiga  koos olla...
Täielik tühjus. Jõuetus.

Selliseid masendusi on mul harva. Kuid siiski on. Vahetevahel.
Neid hetki tuleb lihtsalt üle elada.

Ma arvan, et viimane piisk masenka kukkuda oli mulle Tarbijavaidluste komisjoni ettepanek - ühesõnaga - loobuda Elektrilevi ja Eesti Energiaga vaidlemast. Sest kohtuski jääksin kaotajaks. Et on olemas lepingud, tagant järele olevat raske midagi tõestada  ja mulle pakuti ka maksegraafikuid.
Mitu kuud probleemset jamamist suure elektriarve pärast nulliti ilusti. Loomulikult on võimalik asja jätkada. Ootan oma targemate nõu  ja soovitused ära, siis otsustan, mis edasi teen.
Valik siiski minu.
Võimalik, et Tarbijakaitse teab juba, et Eesti Energiaga on raske  vaielda.
Kas siis ongi nii, et teiste apsakaid elektris, mis  on olulisem abivahend 24 x 7 tegelikult, peab ikka vaesem kinni maksma...
Ja nüüd saan aru, miks vähesed inimesed lähevad Eesti Energia ja Elektrilevi vastu.
Tugev närv peab olema.

Mul on olnud hea  kaasamõtleja ja nõuandja. Aitäh Jelenale ja ta kaaskonnale.


Suur arve - 751 eurot - on mul makstud. Ma ei usu, et oleksin rikam, kui näiteks siiski edasi sõdin. Asi on juba põhimõttes. Sügavuti mõelda, mis saab siis, kui üli suure elektriarve saab inimene, kes vajab sotstoetusi ja kel ei olegi kedagi oma inimest, kes aitab maksa... Kuidas siis laheneb... Elektrita jäämine jne.
Õudukas, minu meelest.

Õhtupoolikul tuli ootamatu üllatus 😉
Erika, mu üks parimaid abistaja, tuli külla. Nägime aastaid tagasi... Natuke oleme aeg - ajalt suhtlenud ikka... Aga päris kohtumine on hoopis rõõmsam. Seda alati.

Mina sain jälle teada, kui oluline oleks minule fonolukk. Ma ei saa ju trepist alla minna ust lahti keerama. Alati ei ole ju naabreid ka kodus, et minna mu asemel keerama ust lahti. Igakord ei saa külalistega varemalt kokkuleppida.Lõppude lõpuks, vahel on häid ja halbu ootamatuid hetki, kus vaja kiiresti ust lahti, Järgmisel KÜ koosolekul tõstan küsimuse üles. Seejärel saaks valdki toetada... Aga arvan, et majarahvaski võiks fonolukule mõelda...

 Usun, et leian peagi end  taas. 

Kolmapäev, aprill 11, 2018

OK

Jõin kohvi.
Meenus 10 aasta tagune esimene sinilill. Elva lähedal teel... IAT koolitus Händikäpalt Waide motellis, läksin Helenaga osavõtjana sinna... Oli umbes samasugune ilm nagu täna. Vist soojem...

Meenus ka papa viimane sõna Maarjamõisa haiglavoodis
See sõna oli "OK!"
Hääl oli jõudu kokkuvõttes vägagi reipas ja lootust - julgust andev mulle...
Muidu oli papa üli nõrk...
Ostsin veel viimase kohvi kohvikust. Luise jooksis kohvitassiga haiglakoridorites... Papa jõi üks - kaks lonksu ja oli õnnelik, et päris õige kohv...

OK.
Praegu naeratan nukralt.

Aga tegelikult ongi kogu elu ikka OK... Selle üle võin ainult rõõmustada... 😊

Esmaspäev, aprill 09, 2018

Taas isiklikkest abistajatest ja muustki...

Tõenäoliselt üks uus tüdruk isiklikuks abistajaks on juba silmapiiril. Ta tuli silmapiirile veel enne, kui jõudsin töökuulutuse välja. Usun, et mu endine isiklik abistaja Diana räägib ja jagab talle palju oma kogemusi sellest tööst.
Lihtsalt tundsin, et täna ja praegu on see õige aeg, kui hakata otsima uut  tüdrukut või uusi  tüdrukuid. Vist ongi hea aeg.
Saatsin tööpakkumise kõrgkoolidesse. Ülikooli polnud saatnud mõni aasta vist - ei olnud nagu vajadustki... Mu kõhutunne ütleb, et seekord päris facebooki töö otsimiste lehtedele oma isikliku abistaja otsimist ei paneks... Kuigi blogitust, et vajan isikliku abistajat jagan,  facebookis siiski. (Jagan blogitusi facebookis pea iga kord, kui blogin.)
Arvan, et vajan siiski mitut abistajat... Aga eks näeb. Ärme tõtta ajast ette. Kõik tuleb, mis/kes tulema peab.

Jah, mul nagu oli hästi abistajatega...  Tegelikult oligi normaalselt hästi.
Elus ikka juhtuvad asjad väga ootamatult ja ettearvamatult, siis nii ka juhtub minu ja isikliku abistaja töösuhtes.  Nii halvad kui ka head asjad. Saan suurepäraselt aru, et abistajatel on ka oma isiklik elu ja omad mured - rõõmud, olen  püüdnud alati töösuhte probleeme positiivselt lahendada. Ma ei oska öelda kumb roll on mul olulisem - kas tööandja või IAT kliendi. Mulle endale tundub, et mõlemad rollid olulisemad. Aga kuskil on olemas minulgi piir. Ma ei tahtnud seda tunnistada ega tahagi praegugi... Töösuhte peab õigel ajal lõpetama, või  kokkulepitud ajal, heaga. Sest arvan, et ei ole olemas lahendamatuid probleeme. Ja minna üksteise suhtes hoopis teistes rollides ilusti edasi.
Minagi pean siiski ka oma elule mõtlema. Oma tegemistele/toimetustele mõelda. Oma tunnedele mõelda. Selleks, et mina iseendaga jänni ei jääks, vajangi väga head isikliku abistajat ehk siis väga häid lisa käsi ja jalgu. Teisiti ma ei suudaks ega saaks iseendaga füüsiliselt hakkama. Kohutavalt karm oleks, kui mina kaotaks enda, siis poleks mind ka teistele, kes ehk siiski vajavad... Julgen vähemalt nii mõelda, et mõnigi inimene vajab mind sellisena nagu olen - väikese positiivse sädemena või midagi sellisena.
Vahel unustan ikka end tahaplaani. Sest mul on tõesti töötajate ehk isiklikke abistajate heaolu  oluline...
Aga kui lolliks lähen, kellele siis mind lollina vaja on? Igatahes mulle endale ei ole end lollina vaja!!!
Vahetevahel on tunne, et mu elu - olu koosnebki mõni hetk abistajatele mõtlemisest. See tunne on aga ka ununenud väga super abistajatega, kes osanud olla nähtamatu varjuna mu kõrval ja/või  mu taga (sõna otseses mõttes). Huvitav, on see, et nendega olen suutnud kohutavalt palju teha - käia - olla. Teha pisiasjugi. Minu oma energia on siis ülal pool pilvi... ning lon olla kerge.

Võib - olla nüüd mõeldakse, mis mul jälle viga on... Tegelikult on enam - vähem hästi. Kontrolli all. Ja ma ei kirjuta ka selgemaltki. Kes saab aru, mida segaselt mõtlen, see saab aru. Kes ei saa, sest ei ole teemaga kursis ehk, see ei saagi aru...

Ahjaa, kuulsin, et isiklikkele abistajatele maksaks meil juba 10 eurot - päris hea. Millegipärast  kahtlen selles väga! Mul endal oleks küll auväärne maksta nii kõrget tunnihinda, kui see oleks vähegi võimalik... 😀😉

Vajan isikliku abistajat

Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled

kohusetundlik
usaldusväärne,
rõõmsameelne,
rahumeelne,
tolerantne,
julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.
 
Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.
 
Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana füüsiliselt abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus! Või minu vari!
Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga.
Olen   tööandjana väga paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab silmaringi, annab uusi kogemusi ja väljakutseid,  võib - olla ka uusi häid tutvusi iseendale.  Enda poolt luban rahulikku ja mõistvat töökeskkonda, reisimist.  
 

Töötasu tunnihind on hea.

Huvi korral võta julgesti kontakti minuga: tmloovus@gmail.com või tiia.jarvpold@gmail.com  ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile).  Ole hea kirjuta, palun, motivatsioonikiri või miks oled parim ja miks pean Sind valima enda isiklikuks abistajaks!
Aitäh!😊

Veel pilte näituselt "Minu jälg sinu südames" TTÜ raamatukogu 2. korruse saalis

Need pildid tegi TTÜ raamatukogu kunstnik Tiia.

Minu tänu raamatuperele, kes soovisid ja lubasid minu näitus seal korraldada. Nagu aru sain, on minu maalide näitus neil esimene selle taoline. Ja muidugi erilisem sellegi poolest, et kunstnik loob jalaga.

Sõbra aitäh Katrinile, kellelt tuli näituse mõte juba mõnda aega tagasi... Ja selle eest, et Katrin oli avamisel mulle nii sõbranna kui ka abistaja. Me mõlemad pabistasime, mis kuuluski aga asja juurde. Saime ilusti hakkama. 😉

See näitus on minu jaokski omamoodi eriline - on ju kirjutused, üks luuletus lugeda (selle kohta kuulsin juba häid arvamusi, mis annavad julgust ehk rohkem luuletadagi), mõned ajakirjad, kus on minust lood ... Ainult meil Katriniga ei ole alles seda "Noorust", kus Kati leidis mind kirjasõbrannana. See võis olla  aastal 1985 või umbes nii, või isegi varem. Ei suuda välja mõelda, kui kaua teineteist tunneme.  Eluaeg!!!







Pühapäev, aprill 08, 2018

Aprill... mõtlen elu üle...

Ingel võib olla minu meelest ka neiu... Täna mõtlen jällegi nii, sest miks muidu maalisin "Vabaduse ingli"... Siis maalides  ei mõelnud üldse vanaemale... ega muule... Mäletan, et tahtsin õhulist ja vabadust teha, et jääks salapärast ja habrast...
 Täna mõtlen vanale, kes on 40 aastat kuskil kõrgel, kuid lähedal ingliks....
Tänagi mõtlen elu üle järele nagu soovitas mu vana, kui olin olnud paha tüdruk... Nüüd usun, et vana soovis, et mõtlen nii ka hea tüdrukuna. Ma ei mäleta, et vana oleks mulle öelnud "Paha tüdruk..." Talle ei meeldinud minu teod, mida tegin, vahetevahel. Kõik, mis tegin, tegin ju iseendale. Sellest saan aru alles nüüd suurena tüdrukuna  😉 Ja  nüüdki, kui tunnen, et midagi viltu või ka väga hästi, mõtlen elu üle järele. 

Usun, et vanaema ja papagi on ülapool pilvi minu üle õnnelikud ja uhked...

Paari päeva pärast, 12. aprillil, saab papa surmast juba 10 aastat... Uskumatu... See ei saa usutav olla ja siiski on nii... Kui kiiresti aeg möödub... Kui palju on juhtunud minu elus... Papata... Kuigi ta oli raske inimene  - alkohol - mõnikord ja suhteliselt tihti, siiski vahetevahel igatsen ikkagi tedagi ...Ta ei öelnud mulle väga tarka, kuid mõnikord  pigistas tugevasti mu kätt - sünnipäeval, uusaastaööl - nagu ütleks, et ole tugev...

 Kadunud inimesi, kes on olnud kallid mulle, ei asenda mitte keegi. Kuigi nad saadavad kindlasti mu teele häid inimesi... Ja kas peabki neid keegi asendama... Ei, mitte...
Nii hea on mõelda, et sain vanaemalt ja papalt nii palju õppida ja õpin edasigi...

Aprill  on olnud mu elus väga kurb kuu...

Laupäev, aprill 07, 2018

Täna ajupuus ehk TTÜ raamatukogus

 Kolm neiut täna üle 30 aasta jälle koos: Janika, Katrin ja mina.  😊 Raamatukogu kohvikus.

Janika tuli näituse avamisele kahel põhjusel - mind näha ja kunagi töötas raamatukogus. Mul oli aga hästi armas teda üle aastate näha. Tean aga, et Janika loeb hoolega mu blogi... 


Sellina sai "´Minu jälg sinu südames".
Väga omamoodi. Ka sõnade loominguline. Raamatud, mõned ajakirjad, kalendrid... Ja maalid...





Mulle tehti ekskursioon raamatukogus. Sain teada , et arhitektuurikonkursi raamatukogu ehitamiseks võitis omal ajal töö nimega "Ajupuu". Lahe nimi... Nägin ka raanatude hoidlaid, kus tundsin ajaloo lõhna. 

Homme rohkem pilte. 

Kolmapäev, aprill 04, 2018

Tundeliselt...

Elu on nii habras...
Kui vähe mõtleme sellele, kui hästi on...  Oleme harjunud, et ollakse me kõrval panemata tähele, et ollakse me kõrval...
Meiegi kodus räägiti täna Kodutundest rohkem kui tavaliselt... See ei olnud ka nagu moe pärast...  Saatejuht Signega juhtunu puudutas küll tervet Eestimaad... Mind pani taas sügavuti mõtlema paljude asjade üle... Mõni päev tagasi jäin lugema kommentaare - ausalt, suutsin kolm - neli kommentaari, siis tuli kurbus ja pahameel - kuidas saadakse olla õelad ja kadedad, mõeldakse ainult rahale... Tavaliselt mina ei loegi mitte kuskilt kommentaare - pigem hoian enda närve... Kas tõesti ei ole aastatega midagi muutunud mõnede inimeste kommentaarides - oletan, et mõnigi inimene noorem ja ka uuem , aga negatiivne mõtteviis on ikka üks ja seesama kommentaarides...
See uskumatu.
See lootusetu...

Meil kodutunne kõikidel... Vähemasti loodan. Kel rohkem, kel vähem, kel isemoodi, kel teisiti - mõõdupuud ju ei ole. Meil samamoodi kõik head tunded enda sees...
Me oleme harjunud. Tihtilugu soovime kiiresti aina rohkem. Kui ei saa kohe, siis kurjad ja maailm sünge paik... Tuleme siis jälle arusaamisele, et nii see ikka ei ole olnud, kui kedagi või midagi enam ei ole enam eales... Siis meenub kõik hea. Mõneks ajaks. Ja siis  jälle hakkab tasakesi  ununema - ja jälle on ülekaalus kõik halb...
Elu ja surm on kummalised...
Minu meelest.

Väikesed šokeerivad ootamatud hetked, mis juhtuvad maailma suhtes vaikselt, mõjuvad väikeses ringis täpselt sama moodi. Sain ise kogemuse, kui haiglas olin, kuidas ehmatasin kallisid teistmoodi mõtlema. Nad ei näidanud seda välja, kuid seda sain tunda. Õhu kaudugi. Mina isegi olen hakkanud natuke teistmoodi mõtlema oma inimestele ja elule.
Hoolikamalt.
Armastus rohkemalt.
Aga ka ausamalt.
Kannatlikumalt veelgi, kuigi vahel kiirus tundub takistavat seda. Kui kiirus sunnib takka, ei saa olla rahulikult kannatlik, et küllap kõik laabub ja laheneb. Nii näib ju.
Aga probleemid laabuvad.
Mured lahenevad.
Kui ei tormata uisapäisa neid lahenedama. Kui järjepidevus on kadunud. Ja mõtledki, et elu ongi üks rist ja viletsus. Keegi ei mõista ega armasta. Ja kui hakkadki end haletsema ja vihkama arusaamata, et sedasi lükkadki kogu hea energia ja armastuse endast eemale...

Armastagem, aga ausalt ja siiralt, iseendid ja üksteist. See on parim edu saladus.
Elagem tundega, et homme on täna, kuid ärge kiirustage ette. Elage praegu ja kohe ja ikka sajaga.
Kui saab selle eluviisi nippi kätte, ongi kerge elada. Kuigi vahel ikka löövad mured ja jamad pea kohal kokku...

Lihtsalt pidin kirjutama mõtted siia.
Kas õiged või valed - jäägu igaühe enda otsustada.

PS Isikliku abistaja teenuse leping Kastre vallaga on olemas nüüd. Närvikõdi oli ainult kolm kuud sellel aastal pluss eelmise aasta lõpp . Igatsus ühe asja järele rõõmsasti lõppenud. Kuid keegi ei tea, mis pidin üle elama ja tundma seda vajalikku lepingut oodates...   Aga see on hoopis teine teema ja jutt.

Pühapäev, aprill 01, 2018

Vahva munapüha päev




 Läkski õitsema!
Viit õit tuleb kindlasti.
Selle katkuse sain Elvelt Võru raamatukogu näituse avamisel eelmine aasta suvel. On tublisti kasvanud.




See ongi minu Kaisulinnu.

Soovin kõikidele tänaseks õhtuks veel rõõmu munade koksimiseks!!!










Käisin Kristil, Johannil ja Hannesel külas. Kristiga oleme nüüd head sõbrad. Ja usun, et varsti on mul keegi pisikene sõber taas juures. Just tema pärast lõpetasime töösuhte Kristiga  sellest aastast...  Aga vahva on minna inimeste juurde, kellele tähendad palju rohkem kui töösuhe... ning nemad sinule. Usun, et meil Kristi  ja ta perega on just selline hea suhe praegu ja edaspidigi!




Tabiveres käisin isikliku abistaja Viivega.
Johann oli pisut jahmatanud, et tulin vist teise abistajaga või midagi sellist - ta vist ei teadnud isegi, kuidas ta kujutas minu tulekut ette... Johann oli ju harjunud, et ta emme oli minu abistaja - küllap talle ei olnud kohale jõudnud, et vajan abi ka ta emmeta... Isegi minu jaoks oli see esmakordne kogemus, et laps jahmatab häbelikuks, kui mu kõrval näeb uut abistajat. Mind olevat ootanud Johann väga. Seda tõestas äratuleku kalli - kalli, mis ta mulle tegi 😊💕

Kaisulinnust palju muuni...

+