Neljapäev, november 30, 2017

Lilled ja suur aken. Videost.



Suur jõululine aken. Sel aastal selline aken.  
                                                       Orhidee läheb kolmas kord õitsema.


Mõned hoiu lilled saadan homme oma koju.  Natuke kurb on ka, sest üleaata paar kuud oleme - mina ja lilled - kokku kasvanud ja üksteist mõistnud ja rõõmustanud. Olen juurde õppinud lillede keelt. Sellest hea meel mul. Aga tean sedagi, et nad igatsevad juba oma perenaist Kristit ja oma koju. Sest mingi hetk kuidagi hakkasid streikima - tajusid vist, et aeg oleks koju minna... Päriselt. See on  küll veidi uskumatu, kuid jälgida ja tunda lillede hingeelu - on see loogiline... 😉

Video hakkab valmima. Veel natunatuke lihvida ja saabki mõelda/hakata tegema ettevalmistust esitlusele... Täna nägin ise video otsast lõpuni... Mulle väga meeldib koostöö hr Harriga. Ja tulemus on suurepärane, seda enam, et video saab tehtud nö koduste tingimustega  ja mulle endale on see esimene kogemus stenaristinagi...
Vaadates iseend - näen nüüd tõesti end hoopis teiste pilguga... Juba sellepärast olid/on ülesvõtted vaja.
Videofilm on tund kaheksa minutit pikk.

Esmaspäev, november 27, 2017

Tavaline või esimene tööpäev - kuidas kellele

Täna oli Liinal esimene tööpäev minu juures. 
Minu meelest, rõõm päevast oli mõlemapoolne. Kuigi tean, et Liinale oli päev pisut väsitav nagu ikka igale uuele abistajale. Või nagu ikka kõikidel alustades uut tööd.

Minu jaoks on olnud tänane päev suhteliselt igapäevane. Kuigi olin ka juhendaja ja õpetaja rollis. Käisin vist viimane kord sel aastal aiamaalgi. Leidsin veel mõned sügislilledki tuppa. 😊 Meenus naabrimemm, kes tõi mulle sügaval hilissügisel, vahel kogunisti lumega neid samu lilli...  Siiski pean kord veel aiamaale, sest mul on tulbisibulad, millel oleks viimane aeg maha panna. Alles praegu tulid nad meelde jälle...

Muide, nüüd mul Liina nimega tüdrukuid juba kaks 😉

Usun, et Liina nr 2 saab ka lahedaid ja põnevaid asju ja tegemisi teha koos minuga olles mulle töökad käed ja jalad. 😊

Laupäev, november 25, 2017

Naiste vastase vägivalla ja lähedase sõprade päev...

... on  täna ka. Ja kadripäev. See aasta ei kuulnudki kadridest mitte midagi - kuidagi kurb.

Huvitav, et täna ma ei mõelnudki eriti oma vägivalla kogemustele - küllap olen valust üle kasvanud, kuigi sügavas enda sees on see alles ning kahjuks vist jääbki... Meenus, kui lugesin, kes sai Valge Lindi auhinna...

Mulle meeldib teine tänase päeva tähendus palju rohkem. See ülemaailma lähedate sõprade päev. Ilma lähedaste sõpradeta lähemal või kaugemal ei oleks mina suutnud õudsat tühjusest, mis oli teinud lähisuhte vägivald, välja rabeleda. Andestada palju. Mina edasi. Jõuda tänasesse.

Mul on siiras hea meel, et olete olemas ja minagi olla teile olemas. 💕

Esimene samm, mis kindlasti võin öelda neile, kes on mingi õuduse küüsis, ärge uskuge endas, et olete üksi. Üksi olemine võrdub vahel enda surmaga... Vaid uskuge, et kuskil on keegi lähedane sõber ja otsige ta kuidagimoodi üles - see annab uut elujaksu, mis samm haaval viib hoopis enesekindlama ja parema eluni jälle... Ärge andke alla. Ja sõbradki, kes on tähelepanud, et keegi vajab tuge, ärge andke alla.


Päkapikud, need head päkapikud...

... teevad juba tööd 😉💖

Mulle tõid TÕESTI ootamatult ja üllatuslikult täna päise päeva ajal uue teleri.
Uus teler on olnud mul unistuses juba mitu aastat. Ega ma see aastagi ei lootnud, et saan lubada uut telerit... Ja nüüd vaatangi harjumatult suurt ekraani, ja õigeid värve ka 😊😍 nagu unes, siiski pean silmi uskuma.

Mu vana ja armas telekas, mis kingiti Annelt ja Kaupolt mulle augustis 1999, saab väärikalt puhkama minna. Ta ei olnud kordagi katki. Tõsi viimastel kuudel läks tööle järjest kauem. Pidin ikka veerand tundi varem tööle lülitama enne saade algust... ega pilt oli ka tuhm... Sellegi poolest on olnud super hea pill 😊'

  Nüüd aeg aga uuele teleril, kui nurgas mängida ja just õhtuti...

Aitäh päkapikud 😊

Head advendiaja algust kõikidele!

Kolmapäev, november 22, 2017

Naerata südamest!

Käisin täna Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Praktikajuhendajate Tänuüritusel.  Samal ajal ka kooli sünnipäeval.
Praktikajuhtidele andi palju häid nippe, kuidas olla hea juhendaja. Veel 7 õnnelikku harjumust. Esimese harjumusega on mul küll väga head suhted - naeratan tõesti tihti südamest 💓😊 Ja olen olnud ikka ja alati veendunud, et juhendamine ja õpetamine arendab ja õpetab mindki.
Nii vahva, et Kristel tuli minu juurde praktikale ning õppisin isegi sellest juurde mõndagi. Palju kohe.

Oleksin meeleldi veel ja  veel kellegile praktikajuhendaja.

Aga eks igale oma uuele isiklikule abistajale olen välja õpetaja.

Õhtupoole kohtusin esimest korda usutavasti oma järgmise isikliku abistajaga Liinaga. Mulle ta meeldis. Usun, et koostöö võib tulla hästi lahe ja asjalik.
Veel on silmapiiril üks isiklik abistaja.

Ma usun, et ükski abi - kätepaar ei ole üle liigne. Sest mul on 2018 märtsis - aprillis juba paar - kolm näitust ja veel nii mõndagi. Ka detsember saab olema suht tihe ja põnev.

Tegelikult kõik on hästi,  väljaarvaud huvitavad probleemid ja jamad nagu täna Harald oma ettekandes ütles probleemide kohta. Minu meelest on need huvitavad jamad ja mured võimalused midagi jälle õppida iseendas,. Seegi on ju vaid hea,

Naeratan.
Elu on lihtne, kui armastada lihtsalt oma tundeid ja seda, mida meeldib teha,  kuidas olla särav kõigele vaatamata.


Tegin endale ka pisikese jõulukinki - leidsin rahakotti, mida olin paar aastat taga ajanud. Sellise, mida saan ise ka vaevata käsitleda jalaga.
Mis kõige rõõmśam, et müüja pistis kotti mõned sendid, naeratadeś, et tühja koti ei osteta. 😊 Sellist asja pole mul rahakotidega veel olnud. Hästi soe ja hea tunne., Loodan, et see rahakott ei jää kunagi tühjaks.
Kuigi minu jaoks ei ole olnud õnn rahas. Raha on siiski abivahend, millega elada. Hea on, kui on piisavalt palju. Pole oluline, kui vähe või palju on, vaid raha peab olema piisavalt, et olla olemas.

Teisipäev, november 21, 2017

Täna asjalikud töömehed. Sain hakkama. 28 aastat.

Tänasele oli mul planeeritud kodus.

Mind soovis juba eelmisel nädalal Telia tehnik. Telia uuendab oma süsteemi. Tehnik Urmas paigaldaski uued vidinad. Internet sai kiirem.

Käis aknapaigaldaja Ago akent mõõtmast. Võtsin akna Koduaknast. Küsisin kolmandal katsel viiest - kuuest firmast pakkumisi... Koduaken oli see, kus tundsin,  et sealt saabki minu kodu aken. Aasta otsa olen teadnud, et selleks jõuluks kingin endale akna olgu mis iganes on. 😉 Kaks korda on see ettevõtmine luhta läinud ühel või teisel põhjusel. 

Töömeestel ei olnud probleemi minu kõnega ega ratastooliga. Suhtlesime vabalt.

Koduakna projektjuhti Raidi hoiatasin kõne- häälduspuude pärast, kuid vastus tuli hästi sõbralik, et saame hakkama ja pole probleemi.

Telia vist teab mind.

Aitäh mammale, kes aitas mul veidi endale kaubandusliku välimus teha. Arvan, et keegi ei tahaks töömehi vastu võtta näiteks kammimata juustega. 😁
Aitäh ka naabrinaisele Aimele, kes hoolitses, et  alt välisuks saaks lukust lahti töömeestele.
Ise unistan fonolukust. See teeks mu elu palju kergemaks ja külalistele ligipääsetavamaks. Ma ei peaks koguaeg kedagi paluma ust lahti võtmega keerama.  Kunagi sai sellest räägitud isegi KÜ juhatusele. Peaks jälle rääkima...


Minu aken, mis on veel umbes kuu ees. Kardinate taga on muide mõra, mis on olnud 28 aastat. Juba siis oli mõra aknas, kui esmakordselt siia tulin... Praegu küll rohkem kahjuks hallitatud. Ega tuultki ei pea...


 Jah, see kuu saab 28. aastat siin oldud ja elatud. 😊💖Täpselt kuupäeva, mil siia tulin peaks vanast märkmikust vaatama. Tulin siia õnnelikuna. Armununa...

Siis oli siin ka mitte nii õnnelik aeg... Nüüd võin öelda, et jälle on õnnelik aeg...

Aga siia tegelikult ei soovinud tulla elama... Miski on mulle siiani vastu. Ma ei oska siini seletada, mis see miski on... Ja ometigi olen siin läbi elanud omad kõige kaunimad ja kurjemad hetked ja ajad!

Esmaspäev, november 20, 2017

Sünnipäevakass Pätu

on meil täna ka. Pätu saab 3 aastaseks. Tänaseks on muutunud suht normaalseks. Läinud paksuks, kuigi pool paksudest on karv. Ja kindlasti kuu poolteist olnud ta hea kasvataja Bongsile. Vahel mürab, vahel annab asja eest käpaga.Vahel vaatab kurjalt, mis sa tatikas ometi teed 😋 Kui Bongo nutab või karjub, läheb vaatab... Pätu on ikkagi emane!

Õnne siis meile kõikidele! Meile, kes on kannatlikult Pätu hullumeelselt möllu aja üle elanud ja elama jäänud 😀 Mina sain ühel ööl omaenda kõige suurema maaliga pähe, sest Pätu kassipojana suvases selle kapilt alla lükkada. Ma ei ole vist iial nii kõvasti karjatanud kui too öösel. 

Tordi ma ei tee. Kass Pätu on söögiga pritsutaja.  Hakklihast on suva. Sööb vaid krõbinaid ja ühe firma omi.

Tark on matemaatikas. Oskab kaheni arvutada. Kaks paid ja ei ühtegi rohkem., Siis hammustab või lööb, kui paid üle kahe. Hommikuti aga nurrub kahte paid välja.  

Voodis ei ole iial maganud. Sülle eriti ei poe.

Kardab tolmuimejat ja lapsi. 

Isepäine kass siis on Pätu 😂 

Kui TÄHTIS on isiklik abistaja ehk kuidas EI TAHA alt vedada

Just neil minutidel oleksin pidanud oma kohtumise lõpetama Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Selle asemel blogin väga räbala tundega.  Ma ei saanudki kõrgkooli minna. Põhjus on vabandadav. Isiklikul abistajal Hannal jäi laps öösel haigeks. Sain sellest hommikul teada. Ma ei ole hommikuti eales nii kiiresti tegutsenud kohvita, saatnud sõnumeid, helistanud mitmele - mitmele, facebooki postitanud abipalve , loodes, et ehk keegi kuidagi saab kiiresti oma abistamisega tulla mind päästma. Maarja oleks valmis olnud tulema vähemasti tõlgiks...

Aga tunni jooksul on ikka väga raske abistajale asendajat leida. Peaaegu oleks tulnud paar inimest, kuid... kaugus ja planeeritud toimetused. Mõistan suurepäraselt.

Mõistan suurepäraselt sedagi, et lapsed jäävad ikka vahel ja ootamatult haigeks. Ja siin ei saa miskit pahaks panna.

Kuid miski pahameel on mul momendil siiski. Ei, mitte Hanna ega teiste peale, kes ei saanud täna hommikul minu meele ja tegemiste järgi olla. Tänane näide näitab ilmselgelt, kui tähtis on IAT kättesaadavus igal ajahetkel. Kui tähtsad on mulle isikliku abistaja käed ja jalad.
Tõenäoliselt ma ei hakka iialgi töögraafikus  igaks päevaks hoidma kedagi asendama, kui... Kuid mingi süsteem, näiteks helpitic, mis ulatuks maalegi võiks kindlasti olla. Usun, et suurlinnades see ehk toimib, aga kauges maanurgas... Ei julge väga sõna võtta, sest ei ole kasutanud. Ja ma usun, et päris võõrast enda ellu lasta korraks - seda ka mina ei sooviks. OK, võin uute taksojuhtidega sõida iga päev näiteks, aga et iga päev oleks uus abiastaja - see saaks jube ja raske olema. Lisakoormus psüühikale... Füüsiliselt oleks ju hea... St kasutaksin ükskord uut ja võõrast ehk asendus isikliku abistajat ainult erandjuhtudel nagu täna.
Selliseid SOS olukordi nagu täna, on olnud mul siiski väga - väga vähe. Ma ei mäletagi, et oleksin pidanud esinemisi ära jätnud

Tulen abistajatele alati vastu. Ei soovi neid alt vedada.Samas teisalt, kui olen kuskile end lubanud, siis ei soovi ka seda lubadust alt vedada.
Olen nagu kahe tule vahel.
See kehv tunne.
Mingil viisil pean toime tulema. Sedasi toime tulema, et ei süüdista kedagi ega midagi, ja hoidma siiski tahet lubadust ellu viia üleval.  Kui viriseks või loobuksin, siis ei jõuaks ma mitte kuhugile... Mina ise ja teisedki vist, kes asjaga seotud, kaotaks palju...

Õpejõud - õpetaja Tiiuga sai kokkulepitud, et lähen millalgi järgmine kord. Seegi hea lootus, et kord räägin tulevastele tegevusjuhtidele siiski!

Pühapäev, november 19, 2017

Kiri kallile Jõuluvanale

Mu kallis Jõuluvana,

andeks, ma ei ole aastaid sulle kirjutanud. Olen mõelnud, et mina pole enam kirja kirjutamis eas. Mäletan, et kunagi ammu helistasid mulle. Siis oli mul veel lauatelefon. See hetk, kui helistasid, mõtlesin, kes on küll see mees, kes teeb seda nalja, et mängib jõuluvana Põhjamaal.  Seda välja mõelnud ei ole ma siiani. Küllap olidki sina, Jõuluvana. Ma usun praegu jälle sinusse. Vahepeal palju - palju aastaid ma ei suutnud sind uskuda. Sest väikese tüdrukuna panin tähele, et sul on minu papa abielusõrmus - arvasin, et oledki mu papa... Küllap ikka ei olnud.

Arvan, võib - olla egoistlikult, aga siiski arvan, et olen olnud see aasta üks ägedalt pai laps. Kuigi vahel olen olnud ka natu halvem. Olen peamiselt virk ja laiskki vahel. Hätta pole kunagi jäänud. Mõnikord lihtsalt õnnetu, kuid rohkem õnnelik. Ja seda päris ausalt. Sel aastat on olnud säravaid minuteid ja aegu, raskemaid ja kurvemaid hetki. Naeru ja pisaraid.

Soovin mõnd tunnet ja asja, mida ei saagi käes hoida ega rahaga osta. Ma ei kujuta, kuidas sa neid kingitusi ära pakid, kuid...
Soovin et mu lapsemeelsus jääks. Sest lapssemeelsus aitab raskustest üle olla ja uuel aastalgi edasi toimetada ja tegutseda. Siis olen ikka mina ise.
Soovin hingerahu ja rõõmu. See annab enesekindlust juurde, et teha südamelähedasi asju. Rahulikult. Rõõmuga.
Soovin armastust. Et jaksada teisi armastada ja kõike, mida on võimalik armastada. Armastuseta mina väsin lihtsalt ära.

Kolm soovi vaid mul.
Teised unistused ja soovid täidan ma ise jõuluaeg - luban sulle, et teen Päkapikude elu kergemaks. Kindlasti saab uus aken taha tuppa ja loodetavasti esikki uue näo... Ja veel mõned pisemad ja suuremad soovid ja unistused peaksid täituma 2018...

Jõuluvana, aitäh, et  oled olemas!
Nii hea on salaja sulle ikka mõelda ja looda,
Sinu Tiiatibu

Laupäev, november 18, 2017

Lapsed koju minnes

Täna olid Johann ja Sara emme/tädi Kristiga tööl kaasas. Koju mineku riidesse panemisel käskis kuidagi Sara (5 a) Johanni. Jóhann (5 a) selle peale hingepõhjast solvunult Sarale "Kas sina oled sama loll kui täiskasvanud?"
Meie Kristiga muigasime enda ette.
Mehi ikka ei tohi õpetada ega käskida.Ei tüdruku ega vanaema eas.  Nad on taergemad ja isepäisemaid. 😋😀😀😀

Neljapäev, november 16, 2017

Palun, mõistke ükskord ehk taaskord jõulukaartidest

Täna jõudis minuni esimene sõnum, kuidas leidi postkastis jõulukaardid, mida EI tahetud. Minu kaaskirjaga, järelikult miks saadan oma kaarte...

Mina selgitan nüüd 10 aaatat juba, et jõulukaarte EI pane postkastidesse mina.  Mina üleüldse EI tea kampaania nö tegemistes ja toimetustest midagi peale enda kirjutatud kaaskirja, millel ON minu jalakiri. Kampaaniaga tegeleb SJK Kirjastus http://www.sjkkirjastus.ee/esileht/
Mina olen vaid kunstnik. 
Pealegi minu maalidest ei ole veel teinud Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmne Ühing kaarte. Need on teiste kunstnike kaardid, mis praegu saadetakse meie VDMFK tutvustamiseks ja reklaamiks. See EI ole heategevus. Ost on vabatahtlik, mitte kohustus. Kui kaardid ei meeldi, andke lastele mängimiseks näiteks või visage prügikasti, kui ei viitsi rohkem vaadata nagu reklaamidega ikka juhtub.

Või võtke kontakti SJK Kirjastusega.
Lugege palun läbi ka SJK Kirjastuse veebilehel korduvad küsimused.

Aeg oleks rahuneda ja mitte mõelda, mis kole asi nüüd postkasti tuli. 10 aastat olen isiklikult kõike seletanud ja rääkinud, mind tüütab see juba natuke ära. Tõsimeeli. Pigem võtaks positiivsemalt juba. Asja juures on tohutult palju häid ja asjalikke tahke.

Mulle väga meeldib mu kunstniku töö.

Kolmapäev, november 15, 2017

Laagna koolis...

... tegime lõpuks pildi. Pilditas mu Hanna - Liis.

Nüüd on peaaegu nädal juba möödas, kuid minu sees ikka veel hea tunne, mida ise laste  silmades sain.

Täna sain direktor Natalialt, kellega seekord ei õnnestunud kohtuda,  emeili, et on saanud ainult positiivset tagasisidet nii väikestelt kui suurtelt. 

Loodan siiralt, et kõik mu uued sõbrad julgevad hästi suurelt unistada. Võib - olla just sel pildil on keegi, kes tulevikus super kunstnik. Üks ema  tuli minu juurde ja ütles, et ta laps jälgib ja imetleb mind ning tahab ka kunstnikuks saada. Nii armas on olla eeskuju, kuigi minu jaoks on see roll veel pisut harjumatu ja üllatav. Siiski aimasin seda juba  enne, et kuskil võib  olla keegi laps, kes tahabki minu sarnane olla...
 Keegi tahtis saada Eesti presidendiks - see oleks küll üli super. Keegi tahtis saada tõsimeeli isaks- see meeldis aga mulle üle kõige. Minagi tahtsin omal ajal emaks hakata... Lootus on, et Eesti ei jää lasteta ja erivajadustega saavad järjest rohkem tublideks ja headeks vanemateks, keda ka ühiskond mõistab üha paremini.
Veel loodan, et ratastooli mõiste ei ole enam nii ahistav, pigem vastupidi. Minu jaoks on ju ratastool mu jalad ja sõber, millega saan avastada jätkuvalt maailma.

Kindlasti jagan tehtud rõõmu kogemust oma isiklike abistajatega Kristi ja Hanna - Liisiga. Nendeta ei oleks mina saanud minna oma positiivsust jagama Laagna Lasteaed - Põhikooli.

PS hea meelega läheksin teistesse lasteaedasse ja koolidesse. Olen käinud küll, kuid tundub, et pagana vähe veel. Ja erivajadustega lastega kohtusin esimest korda... 

Teisipäev, november 14, 2017

Huvitav nädal ja kõik muu on põnev...

... tuleb. Arvasin, et nüüd läheb elu - olu jälle igavamaks. Koduseks. Sest et ma ei näinud konkreetseid  ja natuke suuremaid  käike ega üritusi ees olevaid. Salamisi lootsin siiski, et päris nii see ei jää. See ei ole minulik olla kodukana, kuigi armastan koduski nokitseda. Ja mõne hetkega on tulnud rida tegemisi ja käike...
Issake, kui tore!

Reedel lähen ootamatult Kosele. Sealses päevakeskuses teeb minu psühhodraama õpetaja Ruuda Rootsi Moreno Instituudist töötoa eakate teemadel. Ma igatsen oma õpetajat näha. Ja veel temalt õppida. See on nii äge!!! Usun, et Ruudalgi on rõõm mind näha.

Ja täna hommikul sain taas kutse Tartu Tervishoiu Kõrgkooli.

Jõin kohvi ja mõtlesin, mismoodi olen jäänud paljudele meelde, et ikka ja jälle mind soovitakse näha ja kutsutakse esinema. Mul ei ole ju kõrgkooli diplomit ega muud, mis oluline, et olla keegi tegija... Ometigi tunnen, et olen tegija ja tegelen sellega, mis mulle meeldib... Huvitav, kuidas seda olen saavutanud? Enda meelest ei ole eriti miskit teinud, lihtsalt vaikselt kulgenud...

Ootan aina uusi põnevaid üllatusi ja väljakutseid.

Kodule tahaks natuke iluproteduuri teha.

Veel pean leidma aega maalimiseks.

Kõike muu jaoks vist ei jäägi aega... 







Esmaspäev, november 13, 2017

Vajan isikliku abistajat

Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled
kohusetundlik
usaldusväärne,
rõõmsameelne,
rahumeelne,
tolerantne,
julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.
 
Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.
 
Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana füüsiliselt abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus! Või minu vari!
Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga.
Olen   tööandjana väga paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab silmaringi, annab uusi kogemusi ja väljakutseid,  võib - olla ka uusi häid tutvusi iseendale.  Enda poolt luban rahulikku ja mõistvat töökeskkonda, reisimist.  
Töötasu tunnihind on hea.
Olen  õnnelik, kui saad mind abistada ehk tööl olla kuus vähemast 50 tundi -  veel parem kui rohkem!  Tööle soovin ja ootan Sind hiljemalt  2018 jaanuarist. Hea on, kui kohtume juba sellel aastal, ja saad alustada töö proovimist juba detsembris. 
 
Huvi korral võta julgesti kontakti minuga: tmloovus@gmail.com või tiia.jarvpold@gmail.com  ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile).  Ole hea kirjuta, palun, motivatsioonikiri või miks oled parim ja miks pean Sind valima enda isiklikuks abistajaks!

Aitäh!😊

Pühapäev, november 12, 2017

Isadepäeva mõtted

On paremaid ja halvemaid isasid.
On unustatud ja unistuste isasid.
On lähedasemaid ja kaugemaid isasid.
On õnnelikumaid isasid.
On õnnetunaid isasid.
 Usun, et isale mõeldakse. Mõnele isale kord või mitu korda päevas. Mõnele isale kord elus.
Usun, et isagi mõtleb lapsele/lastele. Mõni isa kord või mitu korda päevas. Mõni isa kord elus.
 
Mina hakkasin oma papast rohkem aru saama peale ta ära minemast... Ta kinkis minule oma parima. Elu. Ja usutavasti joonistamise ja maalimise ande ka.  Ma ei teagi, kas ta on kunagi maalida proovinudki... Kuid ka pisut paha poolt olen papalt õppinud, mida ma oma ellu pole kunagi soovinud. Kuid olen kuulnud, et papast oleks võinud kunstnik saada, kuid ta valis teised teed...
On ikka hea teada, et nüüd kõigele vaatamata oli ja loodetavasti on praegugi, kus ta nüüd iganes on, minu üle uhke. Nii mõtlengi, kas ta oligi halvim isa, kui  vahetevahel tundus mulle ja rääkiti mulle... Igas isas on head kui halba, sest isad on ka vaid ainult inimesed. Valikud teevad isadki endale ise. Valikud, mis on paremad ja halvemad.
Ma ei usu aga seda, et mõni isa tahab otseselt lapsele paha. Isa oma valikute ja tegude kaudu mõjutab last.

Mul on kahju, et ma pole saanud tunda omi vanaisasid. Neist tean vähe...

Ma arvan, et igast isast saab rääkida ausalt.

Soovin isadelegi ausust. Armastage ja hoidke lapsi ja nende emasid!

Isegi siis, kui eluteed on läinud eriteid... Mõtetult üksteist maha teha on kõige lihtsam, kui hoida meeles head, mis on olnud... 

Oma lastele soovida veel paremat, kui meil on olnud, on ju armas ja aus. 😊

Laupäev, november 11, 2017

"Kuidas eluga ikka toime tulen?"...

... oli viimane küsimus mulle Laagna Lasteaed - Põhikoolis. Küsis asjalik ja vahva poiss. Minu meelest oli see parim küsimus kolme päeva jooksul. Ja üldse üle pika - pika aja. Kuigi endamisi olen sageli salaja seda iseendalt küsinud.

Kolm hommikupoolikud möödusid väga vahvalt. Asjalikult. Töökalt. Usun, et see energialaksu andmine, oli vastatikune. Lasteaia ja koolipere sai minult ja mina neilt jaksu ja jõudu juurde. Nii hea oli vaadata laste ja ka õpetajate säravaid silmi, mis uskusid kõike head.
Olid kaasas ka maalid ja joonistused, need mida praegu Pärnus näitusel ei ole. Pisikene näitus toolidel ja akentel oli paljudele lastele esimene kunstinäitus, mida nad nägid. Sellest on mul siiras hea meel. Hea oli kuulda, et mõned lapsed soovisid/soovivad joonistada ja saada kunstnikuks nagu minagi. Parimaks 😊 Ma siiski loodan, et mõnigi tüdruk ja poiss saab paremaks kui mina. Ja on õnnelikum kui mina.

Aitäh Laagna Lasteaed ja Põhikool teiega kohtumise eest! See oli super kogemus minugi jaokski. See oli see, mida olen unistanud ja soovinud palju: anda endast erivajadustega lastele seda, mis mul oma meelest on - julgust ja rõõmu tundmist elamisest kõigele vaatamata. Usun, et õpetajadki said mõtlemist natukenegi juurde.

Ööbisime kaks ööd Hanna ja väikese Silveriga Liia ja Heiki juures. Sauel.


 Hästi hea oli ammuseid tuttavaid ja  sõpru näha ka Saue kirikus.
Veel käisin tõesti esmakordselt Ülemiste keskuses. Lihtsalt me Kristiga tahtsime lõunat süüa ja väga ei tahtnud Tallinna hullus liikluses väga sõidu teha. Ja noh, egas ei peagi ju kõikidesse keskustesse jõudma. Päris ostu hull ma ka ei ole!!! Pigem tahaksin kohti lihtsalt näha. Näiteks Ülemistes inva - wc peegel on suur - lai üle seina, mu jaoks isegi veidi üle pakkutud. Ma ei saa mitte midagi parata, et mind huvitavad jätkuvalt inva - wc peeglide paigaldused. Kas mina kui naine näen end peeglist või mitte. Peegelgi on  abivahend. Igale endast lugupidavale naisele. 😉
Jüriski käiisin ja olin vist esimest korda.
Kohtudes Katiga sain loodetavasti jällegi ühe näituse juurde. Põnevasse kohta... Aga selles edaspidi, kui hakkab looma konkreetsemalt.

Enne seda nädalat oli mu sees ikka päris pinge. Kuidas pisiasjad hakkavad sujuma. Aga kõik oli OK. Mul on ikka super isiklikud abistajad - Kristi ja Hanna - Liis. 😍 Olen nö oma käte ja jalgadega, seekord ka häälega väga rahul.

Aga kuidas oma eluga ikka toime tulen... See küsimus on tänagi... Öösel mõtlesin, et ehk ongi minu elu üdini vale... Kuidagi kergem on olla võõrastele oma, kuid omadele nii raske on olla  võõram... Ma ei harju vist iialgi tõsiasjaga, kuigi tean seda hästi, et olen siiski üksildane... Ja sellega on elus kõige raskem toime tulla. Kuid kõigele pisaradele vaatamata meeldib elada. Küllap see on olnud õige, vähemasti iseenda meelest, et olen püüdnud endast  nii endale kui teistele parima anda... Tean, et mina ei tohi eales unustada raskusi ega pisaraid, siis suudan olla õnnelik.  Läbi keeruliste olukordade õpin üha rohkem äratundma head, mis mu elus on...

Esmaspäev, november 06, 2017

Päevalill ja 3. videofilmivõtete päev



See on mu uus maal "Päevalill". Valmis sai tegelikult juba kuu poolteist tagasi.

See aasta oli aiamaadel palju päevalilli, igakord piilusin õisi...
Vaasigi tõin Pireti loaga tema päevalli... Aga maalil tõesti ei ole konkreetne õis.
Tegin peast.  Mälu järgi.   Natu kunstipäraselt kriiksuga 😉

Tulemus täitsa meeldib mulle. Kuigi see maal kindlasti ei saa minu endale eales lemmikuks...





Täna oli 3. võtete päev. Arvan, et kodu tegemised ja toimetused on enam - vähem filmitud.
Nägin natukene juba tulemuski. Paari klippi. Iseend on ikka kummaline ja imelik ja vastikki 😋😉😀 vaadata. Inimene ei näe ju end kõrvalt, kuidas istub ja astub. Juba sellepärast on mulle video hea vaadata, kuidas peaksin esinemisel keha hoidma...

Nüüd vaja veel kuidagi kuskil kohvikus, poes ja/või  mujal luba hankida, sest ringi sõelumine on ka pool osa mu elust 😉 Usun, et loa saamine on kokkulepe ja läbirääkimise küsimus.
Kes sooviks minuga kohtuda näiteks kuskil kohvikus ja filmi sisse pääseda?

Laupäev, november 04, 2017

Sellised laupäevad nagu täna võiksid olla kõik laupäevad 😊 Kui seda on natukene palju palutud, siis enamus laupäevi...
Sai küpsetatud saia.
Käidud Rasmuse sünnipäeval.
Pesu pestud.
Koristatud.

Mis mõnusad toimetatud ja tegemised veel peaksid mahtuma ühte laupäeva?!

Võib - olla, kui julgelt unistada ja soovida, siis üks kallistust ja suudlust... Kuigi praegu Kassipoeg Bongo ripubki mul kaelas 😋😍
 Kesköö paiku eile oli mul 2 hädakest - jäätise näljahädakene ja juuksevärvi muutumise hädakene Sain mõlemad ilusti ja õnnelikult rahuldatud. Uni oli hea!



Reede, november 03, 2017

Nüüd üle aasta...

... pean hakkama otsima lähiajal uut isikliku abistajat. Tõepoolest ma ei ole konkreetselt ühtegi töökuulutust üles pannud pisut üle aasta. See on olnud omamoodi puhkus, et ei ole olnud isiklikke abistajate puudumise väga paanikas. Tõsi, on olnud aasta jooksul paar appi - kriitilist hetke, kuid igakord on need lahenenud kuidagi iseeneselt ja positiivselt. Tüdrukud/isiklikud abistajad on täpselt õigel ajal mind ise üles leidnud.
Nüüd usun küll, et hiljemalt uuest aastast vajan kedagi uueks heaks isikliku abistajaks. On ju kõikidel isiklik elugi, mis tahab elamist. Nii ka minu abistajatel. Võin tööandjana olla väga vastutulev ja painlik, kuid samas pean meeles pidama, et minulgi on isiklik elu ning lõputult ei saa olla teistele mõtleja. Nagu abistajad ei saa lõpmatult mõelda ainult minu abistaja tööle.
Ametlikult hakkan uut tüdrukut otsima ehk üléjärgmine nädal. Järgmine nädal on suhteliselt kiire ja pisut "hullumajalik", kuid saab hakkama. Nädala plaan on enam - vähem valmis. Usume Kristi ja Hannaga, et peame vastu ja kõik sujub ilusti.
Kuid kui keegi teab kedagi või soovib ise lisatööd ja uusi väljakutseid minu isikliku abistajana siis võib juba mulle kirjutada ja küsida lisaks infot. Hea on, kui leian järgmise isikliku abistaja kiiremini kui arvata võib! 😉

Neljapäev, november 02, 2017

Hingedepäevaõhtul midagi hingele...

... oli tõesti mulle. Esimest korda elus ei olnud nukker ega kuidagi masendunud hingedepäeval. Tunnen end värskemana. Rahulikumana.
Vestlesime hingehoidja Heinoga. Kahju aind, et vestlejaid eriti ei olnudki. See küll teine teema hetkel, kuid ma arvan jätkuvalt, et kohalik rahvas pisut kardab või ei ole veel maiku suhu saanud, et minu/meie MTÜ TM Loovus võib korraldada häid üritusi...  Kuid pole hullu.
Rääkisime kallitest inimestest, keda enam ei ole, kuid kes on saanud oma lahkumisega hoopis lähedamaks. Ja ajast, mida ainsana me elus ei saa kokku hoida ning kuidas meie ise ajas muutume. Võib - olla on igavik see, kui kallis elab edasi meie südametes. Ja veel, ja veel... Kõik on kõikega seotud.

Põlesid küünlad.
Sõime komme. Hea avastus on see, et Kalevi kommipaberid on jälle normaalselt ja kergesti lahti keeratavad, tehtavad.

Aitäh tänase mõtete eest Heinole ja meile endile, kes vestlusringis olid 😊

Video kaasa mõtlemisest ja elamisest

Video tegemisele kaasa mõtlesid ja küllap mõtlevad edasi Piret, Kristel, Erika ja Diana. Nad on olnud kiiremad ja julgemad.

Video tegemist toetasid Kristel ja Johanna. Kokku summas 25 euroga.

Kõikidele parematele on auhinnaks video esitlusel koht kahele. 😊💗

Mina olen rahul võistlusega ja toetamisega. Egas ma suurt osavõttu ei oodanudki. Põnevus oli siiski. Eelkõige selles, mida võiksin oma elust filmida. 
Kindlasti võtted veel jätkuvad. Lihtsalt on tulnud väike paus sisse, kuid mitte mõtetööle.