Pühapäev, september 30, 2007

lugesin hirmuäratava arvu kokku

Mul on täpselt 28 valmis maali ja 2 poolikult maali pooleteist aastaga. Ja kõik on enam - vähem vaatamist kõlbulikult :P
Pole paha!
Ehmatasin natz , et maale nii palju juba on - arvasin mõne vähem olevat. 3 tööd on näinud vähesed, neist pole veel pilte kodukal...

Säh sulle veel tõestust, et mina ei oska absoluutselt maalida :D Just sellepärast maalisin esimese sinilille, et tõestada kõigile, mida veel tahate minult - mul puudub igasugune anne. Joonistanud polnud ma ka kümmekond aastat...

:D:D:D

Laupäev, september 29, 2007

Vaipademäng

Sain uue (kasutatud) vaipa. Põrandavaipa. Tumepunase - musta kirju. Ütleme nii, et vaip pole unistuse vaip, kuid ligilähedane. Omad vaibad, oma toad - nii me lõikasime vaipu parajaks, nii sain sektsiooni alla ja peegli - riidekapi vahele ka tükke.
Pesime vaipa disinfectantiga. Lihtsalt kergelt märjasvamiga hõõrusime. Tõesõna hästi värske ilme võttis vaip.
Nüüd on justkui põrandal vaipkatted. Kuigi ideaalne pole kaugeltki mitte... Aasta paar selline põrand tubades meeldib mulle küll :) Seni kogun raha luxpõranda tegemiseks...

Täna on muidu mul vastik enesetunne... Neelasin õhtul taas gnld komme. Arvan, et enne magama minemist söön veel mõne gnld kommi... Lihtsalt mul ei ole aega haigeks jääda...
Niigi tunnen end kuidagi stressis olevat.
Isegi ei tea miks...

Reede, september 28, 2007

Kevadine maal, mille pilti saatis Liis täna


Aprillikuine maal pajuurbadest ehk kiisud. Maal võtab ehk kunagi koha Liisu köögiseinal nagu ta lubas . Ma ei unusta Liisu säravaid silmi, kui maali minult sai :)
Ja http://www.sjkkirjastus.ee/ on natuke uuenenud.

Linna...

Lähen kohe varsti linna. Sel nädalal esimest ja viimast korda... Ei ole üldse harjunud nii väga kodus istuma... Kevadest saadik on olnud üsna liikuv elu.
Panin taas mitmele poole töökuulutused. Usun, et kuskil on ikka ja alati inimene, kes otsib tööd ja kellest saab taas hea isiklik abistaja. :)
Siiski samas, kui kõik mu isiklikud abistajad on hõivatud koolitööga ja mina olen õigepisut oma eluga jännis, on mul väga hea meel, et noortel on tähtis haridus.

Täna saan hakkama. Ajan nädala asjad linnas korda. Panen sealhulgas oma neiu sünnipäeva pakki posti.

Neljapäev, september 27, 2007

:)

Mul oli üpris rõõmus päev. Papa küll sünnipäeva õhinaga õige pisut väsitas. Mõistan suurepäraselt - Merli oli vanaisa laps. Võib - olla seepärast ka, et papa nägi mu rasedust algusest peale... Tõsi, tookord oli ka sageli purjus ning tihti ta ei osanud oma emotsioone väga hästi väljendada. Tihtilugu kantseldas ta lapsi purjuspäi - siis tundsin hirmu. Võib - olla on Merli ainus, kelle ees oli/on papa tunderikkas. Ta ostis tüdrukule shokolaadi ja sünnipäevakaarti, küsides minult, kas ikka kõlbavad. Mul muutus süda päris hardaks... Kurb, et sünnipäevalaps ise ei tundnud vanaisa soojust...
Vanaisa jagas täna torti - oli uhkegi minu üle. Mul oli päris piinlik. Soovib nüüd, et hakkaksin tordimeistriks. :)
Miks mitte olla kunstnik köögis ;):P Tordikreemidega saab ju pilte joonistada :) :) :)

Kaljo Kiiska enam ei ole. See on harjumatu mõte...

Kolmapäev, september 26, 2007

Palju õnne homseks mullegi :)

Homme saab mu Merli 13-ks :)

Tegin iseendale ja vanaisale torti. Olen küll lapsest kaugel, kuid siiski võin emmena ka sünnipäeva pidada :) Seda ei saa keegi mulle keelata. Ja kui keegi saakski - siis sorry, aga ma lihtsalt naerataks talle ning ütleks: miks mitte, laps vajab rõõmsat ema, mitte mossitavat ema... :)
Jah, olen taaskord nukker rohkemgi kui teisel päevadel, et ma ei saa tütart kallistada ja soovida palju head õnne oma mina leidmisel. Lapse sünnipäev on see päev ju, kus tähelepanu keskpunkt on sünnipäevalaps - sinna ei saa mitte midagi parata. Kas peakski?
Ma ei saa neist emadest aru, kes ei suvatsegi mäletavat lapse sünnipäeva... Usun, et kõik naised mäletavad tegelikult oma lapse sündi, aa ei taha vaid last mäletada...
Kui ARMSALT aktiivne oli Merli homme õhtu 13 aastat tagasi, kui kuulis esmakordselt teki sees õe süles mu häält :) See hetk ei unune iial. Nende armsate hetkede pärast tasubki õnnelik ema olla kõigele vaatamata. :)
Teadsin, et sünnib tütar. Ultrahelis häbenes laps näidata oma sugu :) Aga teadsin, et tütar. Ema vaist ei eksinudki :D
Olen siiski homme õnnelik :) Mina suutsin anda Merlile elu. See on parim kink, mille võisin anda. Nüüd valib tüdruk järjest rohkem loodetavasti parima, mida peale hakata minult (ja isalt) saadud kinkiga - eluga. Loodan kogu südamest, et Merli saab ükskord ka puhtast südamest, et ta on õnnelik.
Kas on emale rohkem vaja?
Vist mitte...

poolik maal


igas mõttes on see järjekordne maal poolik. esiteks, pean veel "lihvima". teiseks, skänner on väike, skännis aind poolt maali. maali teisel poolel on sünge vihm. aa jäägu midagi tulevasel näitusel avastamiseks ;)

APPI, MIDA VEEL !!!???

Absurdne uudis raadiost:
keegi andis USA ühes osariigis kohtu JUMALA!!! Hagis olid kõiksugused ilma nähtused, tormid, üleujutused... et JUMAL AJAB MAAILMA HUKKA.

Mina küll ei oska naerda ega nutta.
Inimene on tõesti vahetevahel absurdne ja veel enamgi.

Muidugi keegi peab ju süüdi alati olema...

Teisipäev, september 25, 2007

Maailm pöördub vist tagasi aegade algusesse

Einoh, hetk oli internet ja siis kadus taas. Päeval kuskil 14 - 16 vahel (maalisin taga toas ja ei olnud arvuti lähedal). Suurem rikke olevat olnud, helistasin otsekohe kartuses, et pöörningul on juhe ära mängitud... 10 minutit tagasi tuli net tagasi...
Ega midagi hullu polnudki, et ei saanud pool päeva internetis olla, kuid ... mõnikord on siiski ülikiiret ja tähtsat vaja leida. Olen mugavaks läinud, et enam eriti ei kasuta niisugust asjandust nagu aasdresside märkmikutki, kuigi peaks.
Igaks juhuks.

Ega telerikanalid ei näita hästi. Antenn on ka nihkunud... Nohjah, kahte head asja korraga ka ei saa - uut katust ja telerit normaalselt vaadata.

Soovisin muust kirjutada. Ei mäleta enam. Maalidest mõtlesin...

Olen jälle internetiga

Internetijuhe oli katusel katki. Nüüd korras loodetavasti kauaks ajaks. Parandati.

Need päevad olid nagu millegis kadunud. Rahulik üle mõistuse :P Samas meeldis mulle netist eemal olla :)

Reede, september 21, 2007

Ära soovi endale halba - ka endale mitte:P

Mulle meenus täname õunalugu Maarjamõisa õuel, kus on väike õunapuude allee. Poolnaljaga ütlesin, et siin võib õun pähe sadada. Ja 5 sekundi pärast potsataski õun mu nina alla ! Nii et ära ikka kergemeelselt midagi soovi:P

Muidex, papa teab, et need õunad seal Maarjamõisas pole söödavad. Papa oli nimelt omal ajal seal kiirabiauto juht. Mõnda tööpäeva mäletan mina ka. Vot.

Mina siin:)

Mul on internetiga mingi kamm e. internetipuue:) Hommikul helistasime papaga Elioni. Pärast helistati tagasi. Taheti, et olgu arvuti taga, aga mina olin juba Vana-Kastre bussipeatuses - nii et, mul pole õrna aimugi, millal kenad poisid mulle jälle helistavad, ja millal kodus netipuudest lahti saan.

Täna tegin TEMBU - elus esimest korda. Võtke või jätke, aga esimest korda elus ostsin täitsa tutikad tibilikud saapad. Ja nii ONGI. Olen muidu ostnud kaltsupoodidest, või on mulle mõned sakste vanad antud. Või siis on keegi teine mulle uued ostnud. Täna võtsin kätte ja ostsin ABC Kingast ära. Ehk võiks punastada - et nii vanaks elanud, ja niisugune jutt. Aga-aga - ma olen igatahes happy.

Kolmapäev, september 19, 2007

See meeletu maailm

Papa räägib nüüd õhtu otsa linnas käimise muljeid. Väikese lapse kombel! Saan ju aru, et talle, kellele on olnud aastaid köögiaken ja maja esine kogu maailm, on Tartu argipäevas olemine suursündmus. :)

Nüüd mõtlen endamisi, et mul on hirmsasti elus vedanud :) Oleksin võinud praegugi blogi kirjutamise asemel kuskil hooldekodu sängis pikutada ning mitte keegi ei paneks seda pahaks. Vähemasti mitte selliselt nagu mina praegusel hetkel sooviksin . Kui natukenegi süngust ette kujutada...
See kõik on olnud minust sammu kaugusel.
Lapsena. Õnneks ema mõtles arstidest teistviisi.
Noore läbipõlenud naisena. Õnneks Krista pani mind mõtlema, kas tahan viia oma hauale lilleõit, kui hooldekodu jään...
Seda ma ei soovinud.
See hirmutas mind.
Hirmutas see mõte, et kaotan iseend.
Kui Lyga esimest korda pärast draamat linnas käisin - oojaa, see oli hoopis meeletu maailm. Minu maailm oli muutunud kitsaks ja rutiinseks. Ma ei olnud umbes täpselt 8...10 kuud oma silmadega hindu näinud... (Ega ma enne sedagi väga palju iseseisvalt vabadust ei olnud tundnud, kuid see oli ikkagi absluutselt teine aeg...) Ma ei osanud kauplustes enam käituda. Ühispanga Küütri tänava kontoris olin saamatu, kahtlesin, kas mulle on ikka oma kontot vaja... Ütlesin isegi Lyle: "Lähme ära, mul pole kontot vaja..." See oli elu esimene päris isiklik pangaarve :) , ja nüüd tuleb selle samale kontole stipendiumgi :) See kahtlev olek oli vaid seitse aastat tagasi... Ly julgustas. Toetas. Andis nõu.

Mul vedanud meeletus maailmas. Vist tänu iseendale ja kindlasti sõpradele.

Kuulades nüüd papat paneb muigama, kui võõras oli talle tänane migratsiooniametis asjaajamine... Samas naeratan nukrat, kuidas olen võidelnud endale kätte kõik selle, mis mul on - eelkõige enesekindluse toime tulla meeletus maailmas :)

Mul on jaksu. Palju jaksu.
Papa on ammu elamisele alla andnud. Kurb.

Kui mina peaksin vanana elamisest loobuma, siis ... sooviksin lihtsalt surra. Mitte kuskil hädisena suremist ootama...

Ohoo, piinlik... aga loodan, et telgis magamine lõpeb...

Öösel oli tunne, et magan telgis - vihm sada kilekatusele. Mõtlesin just, millal hakkab lagi vett läbi laskma. Hirm oli. Õnneks maja saab siiski lähiajal katuse. Sest joodikutest töömehed on töölt lahti lastud... Mitte et mul oleks töötute meeste pärast hea meel, kuid see oli nende valik ikkagi mitte tööd teha. Aga loodetavasti uputus toas ei ole oodata!
Sellist saatust oligi mu "lemmik" remondimehele ennustada, sest ta ei olegi kunagi ühes kohas kaua töötanud. Esimese palgapäevani... Noormees. Kahju.

Ja jällegi pean taaskord tõdema, et alkoholist sõltuvus on üks kõige hullem asi maamunal.

Papa linnas. Ajab dokumenti asja. Passi kehtivus lõpeb. Nohjah, oleks tore... Ta oli mitu päeva õhinal, et läheb linna - justkui väike laps. Mõistan teda. Aga ma ei saa aru, kuidas tal piin lik pole oma esimesele ID-le panna pilt õluse näoga... :( Niipaljugi ta ei suutnud hommikupoolikul, et mitte juua... :( Täitsa lõpp! Ta vist otsustas ID teha. Küsis kogunisti minu ID lähemalt vaatamiseks. Ennem pole ta nii süvenenud asjasse...
Mul on kurb.
Mul on kahju.
Mul on ka piinlik. Tean küll, et isa valikud ei ole minu probleemid. Olen siiski ta tütar. Olen jõuetu ikkagi tema heaks midagigi ära teha. Tean, et papa on minu üle uhke. Kuid miks tema ei mõista, et vahetevahel on mul tema pärast valus... piinlik... Ja küsimus tekib, kas puude toetus on mõnikord, arvan sageli üsna, on joomise ehk inimese hävitamise toetus... See on ju jube.

Alkoholiprobleem on palju laiem. Müügi keelamine on osa lahendust...

Puue EI ole ERIväärtus, saage ükskord aru!!!

Nüüd sellest, miks mul oli eile paha tuju.
Mõistsin, et mõnedele ametnikkel, eriti sotsiaal valdkonnas töötavadele inimestele ongi ikka ja jälle olemas kaks maailma: puudega ja puudeta.
See on tõsiselt absurdne.
Puudega inimestele peab ilmtingimata toimuma ERALDI koolitused. Ja siis veel imestame, miks nö tavainimene ei anna tavakursusel tunnistusi ega isegi paberitükki erivajadustega inimesele, et ta on kursuse läbinud (kas või minu perenõustamis kursuse näide) - tavainimene on lihtsalt harjunud, et ongi olemas eraldi koolitused... erielud... erimaailm...
Ühesõnaga, tean, et jätkuprojekt ei läinud läbi, sest grupis on nö tavainimesi. Arulagedus, minu meelest küll. Puudega inimene ei tohi teha koolitus mitte puudeta inimestele... Jumala eest, tule taevas appi!!! On olemas ju erivajadustega õppejõude, kes õpetavad ülikoolides ning mittesugugi eriülikoolides...

Millal saab inimene väärtuseks?
Mitte üksnes tema silmadevärv...

Usun, et minu blogi lugejad saavad väägagi hästi aru, et puue EI ole ERIväärtus :)

Teisipäev, september 18, 2007

Kui läheb viltu, siis lähebki viltu

ehk ÄRGE KUNAGI HAKKAGE HALVA TUJUGA MAALIMA :) See reegel on peamiselt mulle endale!!!
Rikkusin oma roosi, roosilehe ära :) Õieleht, mis ei meeldinud, sai enam - vähem meeldivaks. Leht, mis mulle hirmsasti meeldisid just omapärase rohekaspruuni tooni tõttu, on rikutud :) Liiga roheline, sest tilgutasin lehele kogemata valge värvivett... Esimest korda on hing enda peale täis sellepärast, et rikkusin oma parima töö. Alati ei saa ideaalset tahta, võib hoopis pilti solkida :S

Jahmatanud tulijad :D:D:D

Hommikul käisid mu n ö kaks külalist toas.

Üks LENDAS köögiaknast sisse!!! Täiesti ilmsi oli toas linnukene. Oli tihase moodi lind. Ta oli väga hirmul lennades mu kallikese laua juures lae all. Papa võttis linnu pihku ja viskas aknast tagasi lendu.
See oli esmakordselt elus, kui lind lendas mulle tuppa.
Umbes 25 a tagasi lendas vares kinnise akna katki. Sai ise surma.

Veel tõi kuller (noormees) GNLD kauba. Vaatas vääga kahtlustava näoga mind, kui ütlesin, et kirjutan allkirja jalaga põrandal. Aa ta sai pihta poole sekundiga - nii ongi :) Polnud probleemi! Nägu oli tõesti hea tal :) Ex ehmatab küll, kui ei oodata jala allkirja!

Esmaspäev, september 17, 2007

Mõistmine

Vahel ei olegi hea päris aus olla.

Päriselt ka.

:)

Head suve viimast nädalat :)

Ka saabuv sügis ja pime aeg võib rõõmsasäraga olla!

Pühapäev, september 16, 2007

Äh...


Üritasin mõned pildid suvest veel riputada nt kuidas trepist alla tulen, kuid millegipärast ei õnnestunud... Need pildid tegi Aldo. Kuid loodan, et ükskord Tervisplussis näete ikkagi mõned pildid :)

See on taas mu roos, mille küll tegin üle, kuid siiski veel ei meeldi...

Jube jama, kui inimene on kaotanud elumõte...

... ja joob - joob - joob...

Kõige kurvem on asja juures see, et ta ei saa aru teise murest tema pärast.
Või saab,
kuid ei tunnista seda?...

Jälle vana kulunud küsimus see...

Üks klaas punast veini päevast on kasulik. Kuid ainult neile, kes teavad elumõtet ning oskavad piiri pidada. :) Alkohol on tõesti aind tarkade inimeste jook. Sellest veendun järjest rohkem...

Laupäev, september 15, 2007

Suhteliselt tavaline laupäev

Ometi on köögiaknal hästi sobiv kardin :) Eile ostsin. Juhuslikult nägin. Hakkas otsekohe meeldima.
Olen viimased aastad kardinate suhtes hästi pirtsakas :)
Suurele aknale tehakse originaal kardin :);) Selline saab olema vaid mul maailmas - olen kavanditki juba näinud :)
Mul on mingi kardinate maania :P

Oli muidu täiesti tavaline laupäev. Üks masina täis pesu pestud. Pesumasin ON üks hea lahe mugav asi küll :) Vahel on soov kohe pesta, kuid majapidamises ei leidu musta pesu masina täitumiseks :D Jälle mure juures :D :P
Tõesõna, ma ei suuda enam ette kujutada, kuidas sain elada pesumasinata!!! Olid pesuhunnikud... Otsisin vahetevahel küla pealt pesunaist masinaga... Kaua sa jaksad voodipesu või teksaseid käe vahel pesta... Olid ikka alles super närvesöövad ajad musta pesuga... Einoh, hakkama ma ju sain siis ka :)

Nüüd hilisõhtu.
Hing igatseb...

Reede, september 14, 2007

Olen mina alles palju lapseline ;)

Erikale öeldi taas bussile minnes: "Küll sa oled tubli, et oma ema aitad!" Üks tütar jällegi mul juures :):P Mitmes - ma ei teagi. Paljudest mu abistajatest on arvatud, et nad on minu lapsed. Ka poegi on kaugelt rohkem kui üks :) Millegipärast kõik mu "lapsukesed" on ühevanused peaaegu. :D
Kiitmine noorele mõjub positiivselt.
Mul oleks loomulikult au ja uhkusetunne olla ema neile kõigile. :) Arvan ka, et nii mõnelegi poleks minusugune ema vastumeelt. Pille vahel isegi ütleski lihtsalt "emme Tiia" :)...

Kuid mu süda igatseb oma lapsi...
Sinna ei saa mitte midagi parata.

Neljapäev, september 13, 2007

Tänane mõteraas

Inimesed, laske inimestel elama õppida!!!

Kuu möödas

13. augustil käisin naistearstil, mille kogemusest kirjutasin:

"Kõik algas paar nädalat, kui sain kirja kutsega emakakaelavähi uuringule Eesti Haigekassa ja SA Eesti Vähi Sõeluuringud korraldatud kampaania raames. Otsustasin "naljapärast" minna, muuhulgas selleks, et korraldada omalt poolt uuring hoiakute suhtes:P Aja sain tänaseks. Tulemus on järgmine: VÄGA pehmelt öeldes pandi mind järjekordselt paika..."

Tänaseni ei ole mulle helistatud ja öeldud analüüsi vastust. Kuigi lubati 2 nädala jooksul helistades teavitada mind tulemusest.
Seega järeldan,
a) kas olen HEA tervisega, mis on PARIM teadmine
b) või olen lootusetu, et mulle ei tasugi öelda... Mind ju pandi paika.
Huvitav, mis siis on, kui puudega inimene jääbki vähki? Kas ta saab PARIMAT ravi või kantakse ta kohe maha? Julm küsimus. Kuid mul tekib see küsimus... Me arutame kõiksugusi võrdväärseid olukordi, mis võivad elus ette tulla erivajadustega inimesel, aga haigused ja nende ravimine... Ma ei mõtle siinkohal kõiksugused taastusravisid, mis on tingitud puudest, vaid HAIGUSI, mis võivad tabada igaüht meist. Mina soovi(ksi)n küll olla võrdväärne patsient teiste tavapatsienditega ja see pole minu järjekordne "jonn".

Nüüd tuleb taas üks küsimus juurde, millega tuleb mul tegelema hakata. Sest soovin proovi tulemust teada...

Kuid ma ei usu enam ka tervisega seotud kampaaniaidki...

Kolmapäev, september 12, 2007

Sügises nimetu igatsus

On hilisõhtu.
Akna taga vihm ja tuul. (Loodan, et poolik katus ei hakka majja vihma läbi laskma.)
Õhtul korrastasin oma riidekappi. Kaks korda aastas teen suurkorrastus. Täna panin sügis - talve riided alumistele riiulitele ja kevad - suve riided ülemistele, kuna neid pole vähemasti poolaastat ja kauemgi vaja. Ülemistest riiulitelt ma ju ei ulatu asju võtma, seega osa riideid seisavad alati "suve- või talvekorteris" :)
Leidsin mõnegi ununenud riideeseme :D

Hinges on nukker igatsus. Jällegi igatsus, millel ei ole nime. Lihtsalt igatsus.

Ma mõtlen, et sellest igatsusest ja paljust muust kirjutan sügisel/talvel teises raamatus. Jajaa, proovin natuke kirjutada kõike muu kõrvalt. Paljudele on ehk see hea uudis, sest minult on oodatud juba nii mõnigi aasta uut raamatut... Kirjutamise mõte on ammu, kuid olen jäänud mõtlema, kas mõtteid jaguks...

Teisipäev, september 11, 2007

Perekonnaseadus pani i-le punkti

Mina ei abiellu enam kunagi.
See oli mul juba varem otsustatud, kuid siiski kripeldus oli "aga kui äkki"... No kuulge, kui pean pulmapäeval lahkuminemisele mõtlema, siis mis mõttega üleüldse paari minna!?
Ausalt ma ei taha teistkorda kõigele mõelda. Ja kõike läbi teha. Kõike jagada. Ma lihtsalt ei tõuseks enam püsti ning kui veel seda tuleb teha abielu alguses - siis sorry, EI.
Olen siin blogis vähe kirjutanud abielust - ja seda nimme - aga oma pulmapäeval mina küll ei mõelnud muredele, mis tulid aastate pärast... Kui oleksin neid suutnud ette kujutada, siis ma vaevalt oleksin unistanudki abielust.
Näidake mulle paari, kes õnnelikumal hetkel suudaks kaaluda lahku minekut... Ja kui leidubki selline paar, siis tekib küsimus, kas nad on sel tähtsal hetkelgi õnnelikud...

Loodan, et selliselt seadust vastu ei võeta. Et tehakse parandusi.

Mina iseseisvaks vabaks naiseks vabal maal edasi :D

Elu on vahel tõesti kummaline

Või õigemini inimesed, keda arvad tundvat ning usud siiralt, on kummalised ja vahetevahel ettearvamatud. Usud, et nemad küll ei süüdista nii nagu mõned inimesed teisi inimesi. Läbi lillede, ilusate sõnade mõtlevad ometi sama negatiivselt, kui need inimesed, keda teadki, et nad ei suudagi heasti mõelda...
Kuulad suu lahti ja ei mõista, MIKS inimesed ei saa olnud lahkhelide pärast siiski hästi läbi... Kohe tempel otsa ette, et tema on vaid süüdi.
Heakene, minagi ehk mõtlen vahest nii,
kuid
TEAN, et ebakooskõla tuleb siiski peaaegu alati kahepoolsest, kui mitte rohkema poolselt.

MÕISTKEM ÜKSTEIST ROHKEM :) Iseenda südameski...

Esmaspäev, september 10, 2007

Kodukeemia osakond...

... Maximas pani täna mu pea valutama. Ma ei suuda enam üldse käia pesupulbririiulite vahelgi, ammugi teiste puhastusvahendite riiulite vahel. Ma ei suuda sisse hingata neid keemilisi lillelisi pulbridelõhnu...
Nii ongi.
GNLD on mind "ära rikkunud"!!! :)
Mari soovis koju pesupulbrit osta ja uuris pakendeid... Minu kannatus katkes lõpuks (tavaliselt mul poodides kannatus ei katke) ning ütlesin: kui lähme Kaagverre, siis annan sulle GNLD G1, pesupulbrit, mis on HEA. Mari nõustus koheselt.
Ja mina pääsesin keemia seest eluga!!!

Ma ei kujuta enam, KUIDAS aasta tagasi suutsin kodukeemiat ostes mõnuleda veel. Mulle meeldisid lõhnad ja pakendivärvid ja hinnad, mis olid näiliselt odavad... Ega ma ei mõelnud, et kõik see kirev ilu ja headus võivad ükskord mu tervisele mõjuda...

Inimesed, ärge uskuge seda, mida loete kuskilt kommentaaridest, et päh - päh GNLD ning ärge tehke järeldusi kahe - kolme katsetuse järel - te ei saa nii ruttu iseendale kogemusetõde. Tarbige GNLD tooteid vähemasti mõned kuud, parem aasta - alles siis saate päriselt aru, et nad ON head. Maailm on keemiat täis - oleme sellega niivõrd harjunud, et ei oskagi enam ehk puhtamas looduslikkus maailmas elada. On nagu häbi asi mitte osta reklaamitud asju - telekas ju rääkis, et ariel on parem kui ... Jaajaa, ariel oli minugi lemmik, kuid...

GNLD ei ole reklaam.
GNLD ei saa olla peale surumine.
GNLD on iseenda tarbija kui kogemus ja arusaamine, kui väärtuslik on su oma elu.

Täna sain aru, miks ma enam ei otsi koguaeg puhastusvahendite uusi kaupu, mis sobiksid ka mulle, miks ei vaheta pidevalt üht toodet teise vastu... Sest mina leidsin GNLD, mis on ülihea.

Mitte valmis roos

Pean veel selle maaliga töötama :)

Pühapäev, september 09, 2007

Soovitus :P

Kui kirjutad miskit tähtsat üles näiteks märkmiku, siis võtta teine märkmikki ja kirjuta sinna, kuhu/mis märkmikku kirjutasid tolle tähtsa asja, mida soovid x aja pärast jällegi leida - muidu ei mäleta, kuhu kirjutasid.

Olen täna päev otsa üht olulist asja otsinud ning ma ei suuda mingil moel meenutada, kuhu kirjutasin... :(

Olen enda peale väga pahane.

Laupäev, september 08, 2007

Äratundmine õnneseenena

Joon kuuma kakaot.
Mõtlen elu üle järele.

Seisin keset tagatuba. Aken puhas. Kardinad täpipealt nii ees nagu soovisin. Teevad toa hubaseks. Ja äkki sain aru - olen siiski kõigele vaatamata õnneseen ehk lihtsalt peaaegu õnnelik.
Pole vaja mõelda, mida mul ei ole. On ju palju rohkem kõike, mida on.
Mul on kodu.
Mul on töö ja hobid.
Mul olen mina ise :) Kõlab naljakalt, kuid see on tõsi. Kui mina ei oleks iseendale usalduslik ja väärtuslik, siis poleks mul vist midagi.
Ja seda, mida veel ei ole, sellest saan ju unistada ja sedasi edaspidi unistusi elu viia, et ükskord oleks seegi :) Absoluutselt kõike ei saa iialgi kätte.
Kui vähe on mõnikord ikka vaja teha selleks, et iseendale tõdeda - õnneni ongi ainult üksainus samm :)

Aknapesuilm

Täna on ilus sügisene aknapesuilm :) Pea(ksi)n tagatoa akna pesema ära. Mõni ilmapäev on lausa aknapesemispäev nii aastas mõned korrad. Mida aasta edasi, seda enam tuleb arusaamkine, et aknad on esmased kodupeegeldus laiale maailmale. Möödakäijad heitavad ikka pilke akendele. Mina küll teen seda pidevalt :) Nii hea on piiluda inimeste enesekindlust, et nende kodu peab olema just selline nagu neil on...

Pärast pikemalt.

Reede, september 07, 2007

Taaskord igaks juhuks

Kõik, kes otsivad (lisa)tööd või soovivad lihtsalt praktikat, olete teretulnud isiklikuks abistajaks minule :) Kuigi loodan, et paari nädalaga peaks olukord lahenduma st et mul on taas käepärast isiklik(ud) abistaja(d) :) Mitte seda, et praegu oleksin püäris jännis oma elu - oluga, aga tühimik tundub vahel küll olema :)

Noo on... ja tehtud siiski :)

Issakene, papa kibeles päev otsa, kes paneb kohe täna ta tütrele st minule kardinapuu üles. Muidugi ta oli parajalt purjus, kuid MINGI teotahe oli suur. Aasta küll ma ei mäleta papalt kaasamõtlemist. Mul oli täna pisut piinlikki, kui papa rääkis paari tunni jooksul mitme mehega, kas ta tuleks ja oleks otsekohe... Isegi kõneles mobiiliga, palus mul numbri otsida moblast (ta ei oska mobiili käsitleda, v a kõnet vastu võtta ja alustada.) Ootas viis minutit ning tormas uuele ringile... Mina püüdsin rahustada, et kannata ja oota - mõtlesin, et ta surub kõigile peale ja varsti on meeste järjekord ukse taga. Hoolikate meeste järjekord :)
Kuid tulemus on positiivne:) Kardinapuu on üleval ning dšussikardinadki, mis seisid aastaaega tagatoa kapi otsas on ilusti omas paigas. Tänu naabrimehele Kaidole. :)
Papa on nüüd uhke. Sai midagigi minu heaks tehtud. Midagi ebatavalist. Mehelikku tema jaoks. Ma ei ütle seda irooniaga. Üldsegi mitte. See on see, millega papa saab aeg - ajalt endki hästi tunta.
Aa, kas selleks, et inimene tunneks iseenda kasulikkust peab ta ilmtingimata end enne purju jooma - see on küsimus, millele minu väike pea ei suuda iial vastust leida... Tean ja mäletan, et seda, mida papa tegi, on püüdnud hästi ja hoolikalt teha. Kuigi jah, praegu hirmutab mind see, et järjest sagedamini lähevad tal sõnad meelest - ja muidex, sellest saab papa ise aru...

Noojah, pooleteist aastane kardinapuu ülespaneku ooteaeg jääb õnneks ära :D

3000 raha eest päevas võib juua

Katusel on uued mehed. Vanemad, kui need, kes vana katuse lammutasid ja kes tegid hoolega tööd. Seda enam, et nüüd on katusepanijate kampas on remondimees, kes keeras mulle kööginurgas omal ajal suure käkki. Ma pole kunagi varem ega hiljem näinud niiii INETUT tööd, kui oli minu köögis tehtud. Justnimelt INETUT tööd, mitte lohakat tööd. Muidugi ka see töö lohakas töö, kuid lohakust on ka mitut sorti. Seinaplaadid pani seina 5...7 sm kaugusega üksteisest ning siis lükati külmkapp ette, et mina ei näeks nurka, kus olid kõverad read... Kui ma siis nägin, lükkasime Pillega külmiku kaugele - arvatavasti ei ole ma mitte kunagi nii kõvasti karjunud, kui siis Aare peale.
Mul häälepaelad valutasid mitu päeva pärast karjumist.
Täna hommikul jäi minusse VASTIK tunne. Kuna katusepanijate tõstuk streigis, siis tulid 2 meest papaga suitsu tegema. Oki, mõtlesin, et suitsupaus vaid. Eksisin. Jõudsin veel küsida: "Kas pärast tööd saab kardinapuu üles... " (Uus kardinapuu vedeleb tagtatoas poolteist kuud. Mul ei ole lihtsalt töömehi, nende leidmisega on raskusi...) Oldi nõus. Arutati pakend lahti ja ... oligi kogu lugulaul. Mehed lihtsalt läksid minema. EI, MITTE TÖÖLE - mida mina ootasin. Vaid KOJU vist. Igatahes JOOMA küll, sest neil olid pead haiged eilsest peost. Vahepeal helistas meestele ülemus, kuidas töö läheb... Valetasid kah veel, samas olid vihased, sest keegi oli kaevanud, et tööd ei tehta...
Õudukas!
Ma pole enam absoluutselt harjunud sellise töösse suhtumisega.
Kogunisti papa käskis vahepeal meestel tööle tagasi minna.
Hea küll, ma tõesti ei kaeba, kuid mind hämmastab firma, kes võtab kahtlasi isikuid tööle ja peab neid tööl. Katuse panek on ohtlik töö ju.
Lõppude lõpuks, mina küll soo0vin kodumajale korralikku katust. Kuid, kui mõelda oma kööginurgale, siis on see väga küsitav...
Ja ma enam EI taha, et nad paneksid kardinapuu üles. Olgugi, et täna minu "lemmik" remondimees ei jõudnudki tööle ning papaga jutustasid mulle võõrad remondimehed... Kardinapuu võib oodata minu pärast kas või poolteist aastat - kui ilmub kuskil hoolikas üles panija.

:):(

Olen üle mitme aja kodus. Mõnus!
Kuigi...
Papa on taas purjus. Nägin küll jällegi, et ta ootas mind pikisilmi koju. Aga sellepärast olingi rahulikult linnas, et "lubada" papal juua. See kuu sai ju kahe kuu raha - ja arvasin juba, et nüüd õlumeri põlvini tal. Ma ei eksinudki - kahjuks.
Ma tean end vägagi hästi - metsik joomine ajab mind üha enam marru. Seetõttu hoiangi oma närve linnas, kui on kelle pool varjul olla. Mitte, et sooviksin nii väga kodust kaua ära, kuid... Samas on mu hing võõrsil rahutu - mis kodus toimub...?
Tean, et papa on alkoholist sõltuv ja on mõttetu tahta, et ta mõistaks, et joomine on suur pahe. Võib - olla ta isegi kuskil alateadvuses saab sellest aru, aga sõltuvumine on sedavõrd suur, et piiri pidamine on võimatu. Panin just tähele, et ta kardab enda pärast (targutas veidi, vastasin karmimalt - mis sa ikka rohkem oskad), kuid seda tunnistada on papal ülimalt raske.
Mina ei saa enne midagi aidata, kui papa ise ei taha minu aitamist, ükskõik, kuidas mina soovi(ksi)ngi aidata ja head teha.
Meeletult valuskurb on vaadata tegelikult, kuidas inimesed iseend ära joovad...

Neljapäev, september 06, 2007

Raske jonnimispuue:)

Olin mitu-mitu aastat Tööhõiveameti juhtumikorraldajaga suhelnud. Tegelikult näost näkku 2 korda, ja paar korda meili teel. Teadsin kohe esimesest korrast peale, et mina juhtumikorraldaja abiga endale sobivat tööd ega tegevust ei leia. Esimese juhtumikorraldaja Silja Paavlega täitsime koos ankeedi, ja lõpuks Silja naeratas ning ütles ohates: "Sina oled kõige raskem juhtum, sest sa tead täpselt, mida sa tahad".
Mina nii ei arvanud, ega arva siiamaani. Näiteks, ma ei tea siiamaani, milline võiks olla mu ideaalpalk:P:P:P Tookord võttis ka palgaküsimus mind täiesti kokutama. Aga palk palgaks, aga üldiselt tean siiski, mida ma tahan. Paar aastat tagasi mõtlesin, et tahan mingil moel psühholoogia alal tegutseda, ja lootsin, et juhtumikorralduse käigus aidatakse mul sobivaid koolitusi leida, või mida iganes. Aga-aga-aga...
Muide, minu perenõustamise kursusetöö küsimus on siiani lahendamata. Muidugi minu enda viga ka - suvel ei viitsinud vihastada... Aga ega ma seda nii ei jäta, seda enam, et mõned kursuslased on töö alles 2-3 aastat hiljem esitanud. Nii vähemalt kursuse alguses öeldi.
Täna sain ühendust oma teise juhtumikorraldajaga, kellel palusin ennast tööotsijate nimekirjast kustutada, kuna olen nüüd maalimisühingu stipendiaat, ega tunne ennast enam tööotsijana. Pealekauba on mul LEEPÜ ja GNLD ka. Kust see aeg võetakse, et selle kõige kõrvalt veel tööotsija olla - see pidi ka hästi raske töö olema, räägitakse:P
Ma ei arva, et juhtumikorraldajat pole vaja - üldse mitte. Väidan lihtsalt, et ka erivajadustega inimeste puhul kehtib see, et alati pole töö ideaaliks tööl KÄIMINE ja kellast kellani ühe koha peal istumine. Või see, et inimene PEAB ikkagi teadma, mida ta tahab - ei ole nii, et kui sul on erivajadus, siis ole aga kõigega rahul, mida sulle "lahkesti" pakutakse, või siis ka mitte.
Esialgu on mul tegevuskavas hakata kunagi värviteraapiaga tegelema, et oma kaks huviala kokku panna - maalimine ja psühholoogia. See on minu järjekordne uus hullumeelne unistus. Aga unistustel on teadupärast halb komme täide minna;)

Kolmapäev, september 05, 2007

:)

Loodetavasti on mul olemas järgmine hea isiklik abistaja, kes ei küsi suurte silmadega küsimusi stiilis, et kas ma siis ei saa aru, kui TORE ikka oleks ise käia:P Olen õel, aga see on praegu mu naljanumber sõbrannadega.

Esmaspäev, september 03, 2007

Üllatuste öö

Enne keskööd helises mobla. Väga tuttav hääl küsis: "Tiiatädi, kus sa oled? Kas hakkame jooma, Tiiatädi ?" See hääl ei olnud keegi muu, kui meie armas Jõuluvana:)

See EI olnud unenägu.

Kuna olin linnas, Maarja pool, siis Jõuluvana nimega Tarmo oligi pärast väikesi eksirännakuid nii umbes 40 minutiga meie juures. Tegime siis filmiöö väikeste napsudega. Ja film ei olnud kuulus, aga selle eest originaalne. Tarmo ja tema sõprade endi tehtud, kui nad 2000. aastal Elbruse mäge tahtsid vallutada. JUBE äge oli:) Seda enam, et mina olen Elbrust 70 km kauguselt näinud.

Ja taaskord tõde, et maailm on pagana väike - kõik tunnevad kõiki, või peaaegu... Vaatad ühte filmi ja üllatud ise ka... Ja veel, Tarmo andis mulle edasi ühe noormehe tervitused, kellega ma nooremas põlves olin sõbranna pool pidevalt ninapidi koos:) EKS OLE ju maailm väike:)

Aga Jõuluvana Tarmo ei tea veel, kus ta jõulude ajal on. Võib-olla teisel pool maakera.

Selliseid üllatuste öid peaks rohkem olema, mitte kord aastas, või veel vähemgi. Aga samas - kas nad siis oleksid enam ÜLLATUSED:)

Pühapäev, september 02, 2007

Netitus

Kaagvere on reedest saadik netitu - mitte esimest, ja kardetavasti ka mitte viimast korda. Ajuvabadus - õues nagu 21.sajand või nii, aga meie kolkas on internet nagu vahelduvvool. Ühel hetkel on, järgmisel enam pole. Ole siis korralik maksumaksja, kui internetipank käitub, nagu pähe tuleb - või siis loe oma privaatkirjavahetust:P No mingu ta siis üldse põrgu - võtan oma 7 asja ja 5 kopikat (sry, senti ikka) ja lähen teise liivakasti mängima. Nt Tartusse, teatud Nisu tänava aadressile. Ühesõnaga, lähen ja vastutan ISE:P