Pühapäev, mai 29, 2016

Kõik kõik uus... maikuul


See on mu uus väike punane kallikene :) Kuidagi harjumatult õrn pean olema - klahvituur  kerge ja kõik klahvid ja tähed olemas.

Nüüd saan hakata uuesti kirjutama ning korralikult ja järjepidevalt ka raamatut. Ja kõike muudki. Saab  kiiremini. 

Uus sülearvuti oli niisiis mu unistus viimased paar aastat - koguaeg lükkasin ostu edasi... Nüüd on siis unistus ja soov mu ees. Hea tunne on. See kallikene on teine, mis olen ise muretsenud. Päris esimene läpakas oli samuti minu enda ostetud...

  Klicki müüja - onu ( või  mis onu  parimates aastates noormees ikka on minu jaoks!) oli kolmapäeval asjalik ja muhe sell. Jagas kohe, et ostja olen mina ja siis peab ka minuga suhtlema. Mitte Johannaga, kellega olin ostmas. Arvasin, et õige läpaka leidmisega läheb tükk aega. Aga ei. See on tõepoolest esimene kallikene, mis ka mulle vastu naeratas :) 

Loodan südamest, et me koostöö kestab ikka mõne hea aasta :)

Vot, selline üks mu kallikene :)

Teise sõbra - kallikesega käisin sõitmas. Loodan jälle, et ta sõidutab mind vähemasti kaks - kolm - neli aastat...

Nii, et selles maikuus olen saanud uusi kogemusi, unistusi ja eesmärke ning asju, kallikesi ;)

Praegu ei ole veel kohanud uut ja kindlalt jäävat isikliku abistaja kandidaadi, kuid usun, et peagi kohtun temagiga. Olen küll kohtunud juba paari kandidaadiga, kuid nad loobusid - aga kindlasti nende isiklikkel põhjustel, mitte muu pärast. Arvan, et minu inimeseks saab taas esimene neiu, kes mulle pika - pika kirja kirjutas ja kellega kohtume juuni alguses...

Nii kaua saab mind taas natuke abistada Johanna. Küll on super hea tunne, kui "vanad" abistajad leiavad aja minu jaoks :) Kuigi oleme ju  sõbrarollis...    

Kuigi probleeme ja murelike küsimusi jätkub mul tänagi, võin kindlasti momendil öelda - mu elus on palju palju asju ja suhteid hästi.   

See teebki rõõmu.

Reede, mai 27, 2016

Saladused on head

See nädal on olnud pisut hullumeelne  ja väga - väga üllatav.  Enda jaoks ennekõige. Olen mõistnud taaskord, et miski juhtub või midagi ei juhtu lihtsalt niisama. Kõigel on kõikega seos. Sageli me ei suuda ega soovi seda tunnistada. Aga see on elu saladus. Saladus, mis üllatab vajalikul hetkel positiivselt, kuid võib enne seda üllatada väga negatiivselt. Seda selleks, et ära tunda ja mõista,   on hetkel olulisem ja millest saab samuti rõõmustada.
Ja unistused täituvad järgemööda. Nagu reastatud paberil.... Mõnede väikeste mööntustega.  Vajalikumad asjad, milledest unistatud,  tulevad  enne ja vahel kummalise suure ringiga -siis plaks olemas  :)

Mul on nüüd paar suuremad unistust täitunud. Tänu vahepealsete keerulistele lootusrikkatele küsimustele on lõppude lõpuks uus kallike s o sülearvuti. Kui kaua  igatsesin uut kallikest.... :) Nüüd programmid peale ja saangi  kallikesega kirjutada.
See vana kallike on mind armastanud peaaegu 4 aastat. Juulis - augustis saab 4 aastat, kui see vana kallike Allari poolt kingiti...  Päris hästi on vastu  pidanud. Juba paar aastat on ta eluiga küsimärk, kuid ikka veel töötab. Tänu taevale! Kuigi vahel sööb närvid seest mul... :)

Edaspidi peaksin saama rohkem ka unustada mikrobusse:) ;)   See on samm edasi mu rallimistel.

Ja veel soovin kodus üht - teist  nokitseda. Remont lõpetada, kuigi kodu ei saa ju iial päris valmis. Alati ja pidevalt  tahab miski uuendamist ja kohendamist.

Sel nädalal on olnud suht toimekas. Ja nalja ka on saanud. Torkasin männi hakatise lillepotti kasvama :D Seda suudan vist vaid mina!! Kuid tulevase kodumaja aias peab olema ju mänd  kasvama. Annab energiat. Usun, et praegugi annab juba paar grammi  energiat tuppa ja mulle juurde - kust muidu tuleb mulle hea energialaks!!

Mis homme toob - ma ei tea... See  on saladus. Saladus on heagi. Hoiab alles elamise põnevust!!!! Püüdlemist saladusi läbi näha...

Esmaspäev, mai 23, 2016

Olnud nädalas oli igasugusi asju ja tundeid

Mõtlesin küll, igasuguste asjadest mõnd ei kirjuta veel.... Kuid see kõik ju minu elu!     Ja kõik on tegelikult  hea ja kontrolli all  :)

Mitmel päeval tegelesin kunstitööga. Maalisin. Otsisin Saaremaale öömaja,  kui lähen näitust tegema. Mõtlesin, kes võiks olla Kuressaares ja  Tallinnas mu isiklik abistaja... On  mõni uus tüdruk  või Helerin või hoopis  Kristi :) Jajaa,  mu endised abistajad ikka vahel pakkuvad  end appi, kui  neil vähegi võimalik on ja  mul vaja... On tüdrukuid, keda võtaksin pimesi silmi tööle tagasi - kuigi sõbra roll on  tähtsam. Igatahes selge on see,  et üritused mul toimuvad, kuid kelle abiga ja kuidas ja mis transport jne  on veel väga ebaselge.  Nagu alati.  Nii   minu moodi.

Neljapäev käis mul külas klassiõde  Riina  Sillaotsa kooli päevilt.  6 ja 7  klass käisime koos.
 Alles nüüd saan teada, et mind sooviti  rohkem klassigi... Mul ainus erand tava õppeprogrammis oli  eraldi tunnid.  Seda soovi on tagant järele ka tore ja hea kuulda. Veel olen meeles  kui eeskujulik ja viieline õpilane. IIHHII, keegi ei tea ju,   kuidas igatsesin kahtegi ja olla  lollitaja  - päriselt ka :) Muide,  Riina elab  nüüd  aastaid Soomes. Facebookis  leidis  mind  üles. Vahel on  näoraamatust kasu  ka :)

Olnud  nädalal mõistsin , et ammune unistus lükkub edasi, jääb veel unistuseks tähendab.  Ehk polnud  päris see unistus, mida olen  unistanud ja mis pidi täide minema... Aga sain vähemalt uusi kogemusi, mida saan edaspidi kasutada  enda kasukski. Mul oli võimalus osta  hea   hinnaga  korter.  Tänaseks tean, et seda sotsiaalkorterit, mu enda all olev korter, saab vald võõrandada enampakkumisega,  kuigi algul oli nõusolek, et müüvad mulle kui liikumispuudega inimesele. 1. korrus. Mul oli praktiliselt vähem paar nädalat aega laenuasja ajada - kiire. Selline kiirustamine mulle väga ei meeldinud. Stressi ma ei läinud,  võtsin rahulikult... Sest mu unistus on, et minu  uus on ikkagi elamine - majakene - kuskil mujal, kui Kaagveres.. Millegipärast ma ei tunne siiani siin end päris turvaliselt. Pole .ealeski  tundnud   ega  tahtnud siin elada. Seda ammu seda, kui tulin Aivariga siia.... See on väga kummaline  ja seletamatu tunne. Ja ometi olen siin elanud ligi 27 aastat...
 Kuigi see korter oleks toonud  lahendanud mitmeid lahendusi. Juba treppe oleks vähemaks jäänud, kuigi kohandamine oleks otsast peale hakkanud... Oleks saanud maalimiseks ruumi juurde ja nii edasi. 
Ma soovisin laenu saata,  et tagatiseks jääks vajadusel korter...  Mina soovin ise olla ja teha ja vastutada. Nagu ei taha enam heategevust - kuid hea, väga hea on seegi, kui mul on kaasamõtlejaid ja pöidlate/varvaste hoidjad. See hea tunne peab ju igal inimesel  olema!!  Käendus pole minu  jaoks ka lahendus, sellega võib tulla teisi lisa probleeme. Neid pole mulle vaja! Aga laenuandjate vastused võin jagada niisugusteks: tagatiseks sobivad Tartu, Tallinna ja Pärnu korterid, maakorterid  ei sobi või mitut korterit/kodu ei võigi tänapäeval olla. Küllap see viimane väide on küll vaadatud minu erivajaduste pealt.   Muidu mõistaksin laenuasju, kuid mul on olnud  ju pangalaengi   - ja siis  sobis  korter ja mina ka :)     Saan aru, et laenamine  on  karmim ja   raskem, aga puude vaatamine võiks küll ära jääda. See pole ju see, mis eluaseme soetamisel võiks olla takistusteks.  Muud takistused on ka  olemas.  Seegi, et elan lihtsalt rõõmsasti maal!

Aga ega ma sellepärast EI loobu teisest elamisest.  Nüüd mul hoog sees - ükskord ikka jõuan uute koju!Kui kuidagi  ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Ja pealegi  Eesti  võiks  hakata rohkem  rahastama IAT-d. Siis jääks mul  rohkem  raha kodu muretsemisekski.... :) Päris tõsiselt!


Loodan südamest, et algav nädal toob  midagi head ja  mõtlemispanevat :)


Neljapäev, mai 19, 2016

Enne Saaremaad olen Tallinnas festivalil

11. juunil  toimub Stroomi rannas festival "Puude taga on  inimene"  www.puudetagaoninimene.ee Olen seal mõne maaliga.

Mul endal tuli just tunne nagu tuuritaksin Eestimaal.  :) Nagu mõni  superstar :) Ennast ajab naerma. Kord ei osanud sellisest kunstniku elust undki näha ega unistada ka...

Kohtume ka Tallinnas! Suhtleme! Mina usun, et suhtlemises polegi lõhet... Negatiivsus on küll olemas, kuid  hoopis muudes laiemates probleemides... Miks peaks juba eitav hoiak olema juba festivali nimes puude inimeste endi poolt... Võiks olla näiteks "suhtleme ja punkt!" või "siin oleme ja siia jääme!" Ehk olen liiga noriv, kuid minu kogemused näitavad, et negatiivsusega on hoopis raskem ja keerukam head tulemus saavutada... Arvan siiski, et festivali on väga vaja ning loodan südamest, et seekord ei vaju kuidagi laiali nagu eelmine kord...


Kuna ma annan taas intervjuud, siis mina ise avastasin, et ma olen lihtsalt puudest üle kasvanud :)

"Igatsusevärvid" Kuressaares :)

 Avan oma näituse

"Igatsusevärvid"

17. juunil kell 17.00
peakorruse saalis
 Lossihoov 1, Kuressaares


Tulge rõõmsasti värvilisi igatsusi vaatama ja kuulama :)   
                                 




 


Kui mõõnaaega saab liiga palju, tuleb tõusuaeg

See on elureegel.
Tegelikult kõik on olnud hästi, kuid  umbes kuu jooksul olen aru saanud taaskord, et ellu jääb see, kes oskab    ja  saab enda seista. Ennast maksma panna. Ja praegune Eesti elu on täpselt selline:  nokk  lahti, saba kinni... Soovid ainult üht head asja, jooksed 110 korda vastu seina. Sellest  vastu seinte jooksmisest kaotad energiavaru...
Mina  õnneks suudan keset väsimust ja kaost  juba aastaid hoida alles lootuse,  et üks hetk peab kusagilt ringiga midagi head, mida ei oskagi oodata. Just see annab jaksu...

Tänane õhtu tõi kohe mitu head asja. Kuid ka nende kättesaamiseni on pisut maad, aga nad on olemas lähemal või kaugemal.  Tõden taaskord, kõik lähebki samm - sammult  täpselt nii nagu peab ja vaja....

Teisipäev, mai 17, 2016

Uskumatu :)

Eile panin niisiis facebook´i isikliku  abistajale tööpakkumise. Juunist. Uskumatu, kui jälle on kandidaate päris palju... Mulle tundub, et kahest - kolmest noorest võib tulla minu inimesed :) Kui nad kõik jääksid mu juurde tööle, siis oleks mul ideaalne ja väga mõnus suvi.... Arvestades eelnevaid kogemusi, siis võib keegi, kes mulle esmapilgul meeldib, ikka välja langeda millegi põhjusel...   Usun siiski, et paar tüdrukut, kes kirjutasid pikalt ja asjalikult, rõõmsasti ning kes uurisid siin blogis minu kohta infot. Kohtun kindlasti kõikidega, kes soovivad töövestlusele tulla :)  
Uskumatu, kuid on  tulnud nüüd aeg, kus tunnen turvatunnet,  et leian ikka häid isiklikke abistajaid :)

Võin sajaga ikka edasi rallita!

Kuigi mõni soov ja plaan ei lähe vist täpselt nii nagu ma soovisin ja plaanisin. Kuid ega ma ei anna alla. Kui üht moodi ei saa, siis saab teisiti - ringiga ;)

Pühapäev, mai 15, 2016

Head perepäeva!

Just  jõudsin arvuti, näoraamatu  - ja lugesin teiste postitutest, et täna on rahvusvaheline perepäev. Mul väike pere... Südames pisut  suurem.... Hoidke oma lähedasi alati enda lähedal, oma südames!  Soovige oma pereliikmetele sedasama, mida iseendale - ikka head ja paremat   :)

Oli mõnus pühapäev. Tiir õues.  Sai veidi  "raksus" käia  tuttaval aiamaal, loomulikult perenaise Piretiga koos :) Selle tulemusena on nüüd rabarberikook  ja nartsissid laual. Aitäh, Piret!

Unistan siiski jätkuvalt omaenda  aiamaast või õigemini aiast, kus grillida või ka joonistada... Seda ei ole ju soovitud :) Ja otseloomulikult  lubaksin sõpradel seal juhuslikult  "raksus" käia :D

Mõned minutid vaatasin, kuidas lapsed trallisid  mänguväljaku  avamisel. Reklaamitud oli perepeona, kuid vanemaid mina küll eriti ei näinud.... Kuidagi   nukker.. Ilm oli hea, pisut tuuline, kuid siiski päikeseline.  

Mäksa vald tähistas sel nädalal oma 25. sünnipäeva. Enne valda oli Mäksa kolhoos. Mina olen seega Mäksal elanud viiendast eluaastast, mõnede väikeste vaheaegadega.  Siin - seal.
Edukalt õnne Mäksa vallale!

Tartu ma täna ei jõudnudki. Ausalt  öeldes, ka ei jaksanud mõelda, kuidas õigeks jõuda üldkoosolekule... Lihtsalt bussid sõidavad  pühapäeviti veel harvemini kui tööpäeviti... 

Pea on mul  pahna täis. Mõtlemist on hetkel rohkem kui mõistusesse mahub! Kui loodan, et algav nädal toob positiivse lahenduse ühele suurele asjale...  Ja juunis on Tallinnas festival ja Kuressaares näitus... Siis pean leidma veel uue isikliku abistaja... Pluss veel sada üks pisi argiasja...
Ei ole hullu.  Tulen toime. Nagu alati. 
Ei saagi igavust tunda!
Aind natu närvikõdi :)

Esmaspäev, mai 09, 2016

Vajan juunist suveks isikliku abistajat

Vajan juunist selle suve  tüdrukut s o isikliku abistajat.  Sest Katariina läheb suveks üle mere, kuid usutavasti sügisest tuleb tagasi. Aga  suvel soovin suvemöllu ja   asjalik olla. Ühesõnaga,  teha mõnus suvi 2016, mis jääks jälle paljudeks aastateks meelde :)   Minu  käteks - jalgadeks jääb edasi küll Helerin,  kuid arvame, et  kellegi käsi  ja jalgu  siiski veel vaja. Igaks elujuhtumiks :)

Seega, veel üks tüdruk/naine saab kindlasti tööülesannetes koos minuga naudida  suve! Ja saab uusi kogemusi ja kohtumisi, avardab silmaringi. Samas saan mina tema abiga väärtuslikult suveaega kasutada. Loomulikult, kui meil tuleb hea klapp, siis võib  ta jääda kauemaks, kui kolm suvekuud või tulla kord taas tagasi.

See blogitust ei ole siiski päris töökuulutust.  Kuid, kes juba saab pihta, mis on isikliku abistaja töö ja tööülesanded, see võib julgesti minuga kontakti võtta tiia.jarvpold@gmail.com . :)

Loodan siiralt, et seekordki on kandideerijad suht palju, kuid jääb vähemaks küsimusi, mida võiks kandideerijad enne juba iseendale selgeks teha, mis ja kelle juurde nad töövestlusele   tulevad. See hoiaks kõikidel aega kokku ega too ebamugavaid pingeid :) See EI tähenda seda, et küsida ja uurida ei võiks. Kindlasti võib. Mulle väga  meeldibki, kui tööotsija uurib ja küsib, kuid teab, kuhu ta  sattunud on :)
   

Pühapäev, mai 08, 2016

Emmed - olge lapsemeelsed :)

 Eile sai aeg maha võetud ja tuletatud meelde, kuidas olla lapselik. Tüdrukutrits. Vahel on lapselikud tõeks pidamised targemad,  kuid sageli unustame selle. Kui mäng läheb sassi, alustab laps rõõmsasti mängu uuesti :) Aga mida teeb  suur inimene...

Istusin elus esimest korda mängu - liurajal :)

 Kaagvere tehti uus mänguväljak. KÜSK ja Mäksa vallavalitsuse toetusel. Kurb on minu meelest see, et erivajadustele lastele ei ole mõeldud. Suured ligipääsud algavad väikestest. Mitte, et Kaagveres oleks puudega  lapsi, kuid kellelegi võivad ikka külla tulla... Mullegi näiteks ja kuhu Tiia tädi puudega lapsi viib...

Pühapäeval 15. mail kell 12 on mänguväljaku avamine.

Mulle tegi oma papa liivakaste. Ei mingeid toetusi... Praegu olen selle üle uhkegi :)
 See olen mina. Helerin joonistas. Liivaga.
 Päevitasin maja taga. Sedagi esmakordselt Kaagveres oma maja taga. Nüüd olen eilsest päikesest lapiku päevitusega.
Emadepäeva kook mamma kohupiimast.

Õnneliku emaks olemist emadele! Hoidke alles endas lapsemeelsust!See aitab ka lapsi mõista paremini.

Reede, mai 06, 2016

Möll ehk naised saavad ikka alati hakkama ;)

Sain lõpuks "Sõbralt sõbrale" osta köögikapid,  täpselt sellised nagu olen viimased kolm - neli aastat soovinud ja igatsenud. Kapid seisid poes umbes kuu. Käisin mitu korda piilumas. Üleeile mõtlesin, et kui nad veel alles, siis ongi ikka mu kapid - ja ongi minu kapid. :)
Pildiallkirja lisamine

Täna sättisin Helerini abiga kappe paika. Elamist ümber. Tegime  möllu.  Naersime, et milleks mehi vaja... Helerin lubas olla ise  mehe eest!

Tegutsesin ise ka nii palju kui võimalik  oli.  Kammita. Meikita. Mul ei olnud aega kenadusele mõelda. Vahetevahel on mõnus lihtsalt olla koduperenaine.






 Pühkisin kapi taha kogunenud rämpsu ning ajasin ämblike taga. Mina ei karda, Helerin ei armasta aga ämblike. Seegi ei aita, kui olen paljudele tüdrukutele rääkinud, et ämblikud toovad ju õnne. Nendega tegelemine jääb ikka mulle või tüdrukutele, kes ka ei karda.


Leidsin mitu suurt ja väikest õnne - ämbliku. Nüüd peaks tulema piisavalt head ja õnne.









Tõesti elamine oli niisugune nagu oleks käsil suur kolimine. Avastasin, et pisikesi asju ja isegi nõusid on päris palju.
Vana sektsioonikapp, mis oli ajutiselt pika aega köögikapp, leidis lõpuks õige koha tagatoas. Sain ka seda kapi natuke jalaga lükata  oma paika. Suht loll tunne on istuda ja vaadata jalad rüpes.


Tagatoas segadus. Sellega pean möllama mitu päeva... Voodini on juba tegelikult rada tehtud - täna saab ikka kunagi magama ...


Pätu magas kõik see möllu aeg köögiaknal või pesumasina taga.
Kohvipaus. Pärast dšusi. Köök uue näoga. :) Põrand veel vaja pesta... Ja kui saaksin lähiajal uue pliidi, siis oleks köögis rahu majas :)

Veel parem, kui eluruumid suureneksid või oleks neid vähemasti rohkem... Sest juba maalid ei  mahu varsti tuppa  :) , kui nad just ei ole näitusel.... Aga alles eile kuulsin ja sain aru, et pangapoliitika on arvamusel, et inimesel ei tohi mitu kodu olla või võib erand korras... Siis erand küll juba tavaline või on tavaline erand... Igatahes see teadmine ei takista  mul unistada oma majast, uuest elamisest - kuigi hetkel olen super rahul praeguse pesakesega - hea on, et mul on siiski oma kodu ;)

Teisipäev, mai 03, 2016

Eheee, niimoodi ma ei olegi veel ühiskonda häirinud :P

Ülikooli hingekirja mittekuulumine ei takista ettekande pidamist :) Ja usun, et sain täna täiesti uue väljakutse ning kogemuse. Nimelt palus Diana pühapäeval mind appi oma kursuse raames ettekannet pidama. Loomulikult olin nõus. Teadmata, mida minult üleüldse oodatakse. Diana rääkis mobiilis küll pika jutu, aga mobiil hakkis pooled sõnad ära. Facebookis kirjutas ta lõpuks, et ega me ise ka veel ei tea, mida nad räägivad.

OK, täna ülikooli peahoone ees sain täpselt aru, mida nad minult soovivad. See oli mullegi üllatus, kuigi sain juba enne põhimõtteliselt aru - aga ma ei uskunud, et kuulsin õieti !

Ringauditooriumis olin Dianale ja Ingridile TÕLGIKS ! Jah, tõesti, te loete praegu täitsa õieti. Tüdrukud vahetasid lihtsalt rollid ära. Tavaliselt on ju nii, et keegi teine-kolmas tõlgib häälduspuudega inimest - aga miks ei võiks vahel ka vastupidi olla :) Meie teema oligi füüsiliste erivajadustega inimesed ja kommunikatsioon. Sünkroontõlget pole ma tõesti varem teinud. Ega ma oma tööga rahule ei jäänud, sest hästi palju sõnu läks segamini, ununes ära, ja üleüldse, vahepeal oli mul juhe nii koos, et anna olla. Usun siiski, et auditoorium sai kogemuse, ja tüdrukud ise jäid rahule. Ja loodan väga, et kultuuridevahelise kommunikatsiooni  õppejõud Katiliina jäi ka tüdrukute tööga rahule.


Nii me ülikooli peahoone ees päevitasime ja pidasime plaani :) Minu kõrval on Ingrid, kellega kohtusin esimest korda, ja kes koos Dianaga ettekannet eest vedas.


Siin peideti mind ära - keegi ei võinud näha, et tüdrukutel on veel keegi tõlk kaasas - nii me siis istusimegi keeltemaja koridoris, ratastool ukse taga :) Õppejõud korra nägi meid, aga ega ta veel aru ei saanud, mis toimuma hakkab. See oli kas spontaansus, või šokk, või mõlemad korraga, kuidas kellelegi :) Minu kõrval paremal käel istub mu isiklik abistaja Katariina, kellel paluti täna täiesti vait olla. Ettekande juhatasin sisse mina, ilma tõlgita. See oli päris hea variant kogemuseks. Katariina hoidis ainult mu mikrofoni ja aeg-ajalt kohendas mu lahtisi juukseid, mida oleksin muidu ise ka teinud. Meil on juba tekkinud oma klapp. 

Mulle kui tõlgile oli lõpuks hästi suur aplaus. Mina aga oleksin teinud aplausi hoopis viipekeele tõlgile. Jälgisin oma tõlkimistöö kõrvalt ka teda. Ta oli tõeline professionaal - tõlkis nii tüdrukute kui minu juttu :) Tahtmatult meenusid mulle Margot ja Sandra, ja täna tuli välja, et Katariina on KA viipekeelt õppinud ! Mul ikka veab mõnede asjadega.

Ja veel - meie teema käigus tuli Ingridi jutust välja, et paljudes riikides on kaardistatud ligipääsetavaid ja "puudesõbralikke" ülikoole, kuid EV kõrgkoole sellelt kaardilt paraku ei leia - Soome, Rootsi, jne omi küll... Minu ja tüdrukute jaoks oli see jahmatav. Me tahame küll elu paremaks muuta - aga tulemusi pole miskipärast väga näha... Jah, keeltemaja on üsna ligipääsetav, kõik on justkui nii, nagu olema peab - ja ometi on ununenud madalad lävepakud. Praegustest ülesõitmine võib mõnele ratastoolikasutajale tõsine takistus olla. Lift on, kaldteed on, aga...

Tänastel teemadel võiks päris hulga seminare teha ja raamatuid kirjutada. Veel soovin tänase kokkuvõtteks öelda, et mina isiklikult sain kogemuse, et tõlkida ma saan, kui vaja,  ja ühtlasi sain teada, kui raske on teist inimest tõlkida. Sa võid küll kuulata, aga ikkagi lähevad sõnad segamini ja meelest ära. Loomulikult on seegi harjutamise asi. Oletan. et järgmine kord oleksin juba palju parem ja enesekindlam. Kas on ikka nii, et keegi teine-kolmas otsustab inimese eest, mida ta saab/võib teha ja mida mitte ? See ON põhimõtteline küsimus, st kas kommunikatsioon toimib või ei toimi, ja kui me seda ära ei lahenda, siis, nii kurb, kui ka on nii öelda, on küsitav, mis töövõimereformist saab...

On üks asi, millest ma pole seni bloginud, aga mis on mul meeles olnud, ja arvan, et täna on siin selleks hea koht. Nimelt - ma ei käinud omastehooldajate konverentsil. Mul oli see meeles küll, ja abistaja oleks arvatavasti olemas olnud, aga miks minna kuhugi, kus mind ei oodata ? Täna sain veelkord kinnitust, et oleks justkui kaks maailma - hooldajad ühel ja "hooldatavad" teisel pool. Hooldatavad ehk teisisõnu lihtsalt erivajadustega inimesed, kellel on oma kogemused, soovid, unistused oma elu kohta, kui raske puudega nad ka poleks. Ja ka nemad suudavad olla andjate ning mõnikord ka hooldajate rollis. 

Ja lõpetuseks - tänased pildid klõpsutas Diana.