Pühapäev, august 31, 2008

Veel värvidest

Lugesin mõned päevad tagasi Paul Lambilion´i "AURAD JA VÄRVID" - ja leidsin VIST vastuse küsimusele: miks minule meeldib roosa.
"Roosa annab märku võimsast ja tähendusrikkast sublimatsioonist, mis on meie sees juba aset leidnud. Isiklike soovide punane tõuseb läbi südametšarka, nii muutume vähem isekaks ja hakkame teistest rohkem hoolima. Roosa on tõelise ja eheda armastuse ja kiindumise värv. See näitab meie soovi olla sublimeeritud armastuse ja osadusse, olla tundeerk ja teha kõik võimalik, et neile rõõmu valmistada ja nende elu paremaks muuta." Kirjutab autor.
Liiga palju roosat pole ka hea.
Nii on aga elus ju iga asjaga. Liiga palju ei ole hea mitte miski. Arvan, et mina taban selle hetke alati, kus roosat saaks palju. On küllalt momente, kus sisehääl ütleb: stopp roosale.

Ma ei tea küll, mis värvidest mu aura koosneb. Kuid aura paljastab indiviidi hingelise, vaimse ja füüsilise seisundi, tema anded, soodumused ja muud omadused.

Arvatavasti inimelus ja maailmas pole miskit juhuslikku.
Ja kui palju olen roosa - armastuse pärast pähe saanud :) Keelamiseni kanta roosaid riideid. Kuid tõesti tunnen roosa varjus end hästi.
See olen MINA :)

Värvidevalgus on meile sündides kaasa antud.
Usun...

Palved iseendale

Jätkugu mul säravat ja rahulikku kannatust nii homseks kui pikkadeks aastateks! Seda vajan praegu peamiselt jätkuvalt.

Jätkugu mul töötahet pikkadeks aastateks!
Homme saab maalimisühingus olla aasta. Pole märkimisväärne. Kuid minu jaoks on tekkinud kuidagi kindlustunne, et värvide maailm ei kao mu elus enam kuhulegi.
Homme on loodetavasti ühe suure töö üks esimesi arutlusi projekti nais-/meeskonnaga (sega seltskond :) ) Seegi töö saab olema millegi suurema alguste algus :)

Jätkugu mul õppimishimu surmani, seda ikka selleks, et töötada hästi ja edukalt.

Jätkugu mul avatud meelt ning hoolivjulgelt armastada inimesi ja elu.

Tervist, raha ja valgust samuti

Laupäev, august 30, 2008

ÄRA mäkerda värve!!!

Maalides täna pool päeva oma arbuusi (proovin akvarelli), meenus äkki, et lapsena ei tohtinud ma vesivärve määrida. Ühte värvi teisega segada - et rikun sedasi tehes värvid ära. Oi, kui palju sain riielda, et jälle olen kollase sinisega jne mäkerdanud - joonista ometi puhtade värvidega...
Nii siis pidin joonistamist õppima :(
Ega mul koolis ei olnudki joonistamistunde. Polnud ette nähtud. Pealegi jalaga ei saavat joonistada. Küll aga kirjutasin juba esimeses eesti keele tunnis jalaga - seda nagu sain. Ma õigupoolest ei saa siiani aru, mis vahe on jalaga kirjutamisel ja joonistamisel. Sõltub ikka andest, kas lapsel on millegile annet või mitte.
Kodus joonistasin tohutult palju.
Vanaema oskas joonistada.
Papa ka.
Aga jah, värve solkida ma ei tohtinud.
Täna segasin arbuusi toone lausa lustiga ja ikka veel ei leidnud neid õigeid toone... Värvide segamine on kunst.

ERILINE Arbuus

Hakkasin täna arbuusi maalima. Armusin eile õhtu esimesest silmapilgust :) Arbuusi!!! Teadsin otsekohe, et see arbuus elab igavesti mu maali sees :) KUI maal ükskord valmis saab - saate teate arbuusi pikema ajalugu, mis kestis küll minul/meil ühe õhtu. Mis enne oli, kui poest osteti, seda ma loomulikult ei tea. Kuid SEE arbuus tegi tuju ERILISELT heaks. :) Kahjuks või õnneks sööti mu armastus ära :D Mina ei saanud kauguse tõttu ühtki ampsu, selle eest on mul arbuusi pilt - mmmm ;)

Küll on hea, et maailmas on väikesed erilised asjad!
Arbuus näiteks.
Elu on palju parem.
Hetkel küll.
See ongi tähtis :)

Reede, august 29, 2008

Suvi möödumas...

Suvi ongi otsas. Kalendri suvi ei loe...
Jäin mõtlema, et oli kultuurne suvi. Minu jaoks jääb mällu suvi 2008 märksõnana kultuurne. Ma ei olegi nii paljudel üritustel kahe kolme kuu jooksul käinud, kui sel suvel. Üks unistus on taas täide läinud: hakata käima sagedamini kontsertidel, teatris... Päris teatrisse ei ole küll veel jõudnud, kuid küllap talvel jõuan .
Kas papata on olnud raskem... Tegelikult ei ole. Minu mured on ikka minuga, kuid mul ei ole rusuvat muret papa pärast. Ja hakkan tasapisi harjuma koju tulles ei ole köögiaknal kedagi vaatamas/istumas. Kuskil sügaval enda sees oli mitu kuud automaatne pilk köögiaknale...
Nüüd koju jõudes on pilk akendele, kas kodu on ikka kodus :) Nüüd on mul tähtis, et koduakendega on kõik korras...
Aitäh muidugi Sandrale, kes kannatas terve suvi mind välja :D ;) Ta on mul hästi armas ja asjalik isiklik abistaja.

Muidugi on soove ja plaane, mis jäävad ootama järgmist suve.

Neljapäev, august 28, 2008

Pakk PILVEKESI ja musipilvekese SIIRAD mõtted

Ostsin üle mitme aja PILVEKESI. :D Batoone.
Meenus, et kord olin Musipilveke suhteliselt pika aega :) ;) Kõik algas, kui Morell limpsis keelega üle mu näo - parajasti sõin Pilvekesi ning Pille ja Karin hüüatasid kooris: "Musipilveke!!!".
Mina lõkerdasin end kõhuvalule.
Morell vaatas lolli näoga ja liputas kohevat ja võimsat saba. Morru saba oli küll koera au ja uhkus!!!
Mõtlen Morrule üsna tihti...

Tänase õhtu jooksul olen kommikausi enam - vähem tühjaks söönud.
Mõelnud raskeid ja keerulisi mõtteid. Argimuredest.
Mõistnud nii mõndagi ajades päeval oma asju. Ja lugedes üht meili... Taas mõistnud, et siiski olen õnneseen. Suudan olla ise ja elada ise enda elu. Keegi ei saa tulla ütlema, mis moodi on õige ja kuidas on vale.
Kuid milline on iseolemise hind - seda vist ei osata aimata. Või siis - väga vähesed mõistavad seda. Need, kes on ise kogenud iseolemise hinda.

Kuid midagi kahetseda pole midagi. Oma loobumisi ja võitlemisi. Just seesugune on iseolemise hind. Loobumine. Võitlemised.
Ja ka eksimused. Otsimised ja taas - taas äratundmisrõõmud,
et kõik värk
ongi
omaenda elu.

Mitte kellegi teise.

Loo moraal on ridade vahel, miks ikka ja jälle arvatakse, et puudega inimene ei suuda iseenda eest grammivõrdki vastutada...

Ajab nutma küll.

Ma ei nuta.
Selleks pole loodetavasti veel põhjust. Kõik ei ole veel lootusetu.

Lootust on.
Usun.

Kolmapäev, august 27, 2008

Ei viitsi PUGEDA, ehk blogida:P

Sügistööhooaeg algas täna. Eelhoog sai sisse pühapäeval Kaagveres, kuid täna oli juba tõsiselt töine päev. Tegime algust uue hiigelprojektiga, mille peame järgmisel kuul esitama - muidu me lihtsalt ei mängi. Iseendaga:P

Aga nüüd oleme Maarjaga (tema pool) nii kapsad, et sõnad lähevad suus segi, nagu pealkirjast näha:)

Teisipäev, august 26, 2008

Jagan teie kõikikidega :)

Leidsin postkastis hommikul healt kirjatuttavalt sellise kirja "Et sul läheks hästi". Kuna mul pole kõikide meili-aadressid, siis jagan siingi. Minu meelest on tõed, mis kippuvad argipäevas sageli ununema. On ju hea, kui keegi aeg - ajalt, täpselt õigel hetkel neid tõdesid meelde tuletab...

Ja nüüd juhend eluks:
" Dalai lamal on öelda järgmist 2008.aastaks. Selle lugemiseks ja järele mõtlemiseks kulub vaid mõni sekund. See mantra peab Sinu käestlahkuma 96 tunni jooksul. See kõik on tõsi - isegi kui Sa pole ebausklik...või oled ükskõik, millist usku...Usaldamine...DALAI LAMA JUHISED ELUKS
1.. Võta arvesse, et suur armastus ja suured saavutused käivad käsikäes suure riskiga.
2.. Kui kaotad, ära lase õppetunnil kaduma minna.
3.. Järgi kolme olulist aspekti: - austust iseenda vastu - austust kaasinimeste vastu - vastutuse kandmist iga oma tegevuse eest.
4.. Pea meeles, et oma tahtmise mitte saamine võib mõnikord osutuda suurepäraseks õnne hoobiks.
5.. Õpi selgeks reeglid, siis tead, kuidas neid korralikult eirata.
6.. Ära lase väikesel lahkarvamusel kahjustada tõelist suhet.
7.. Kui mõistad, et oled eksinud, astu koheselt samme selle parandamiseks.
8.. Iga päev leia veidi aega üksinda olemiseks.
9.. Võta avasüli vastu muutused, kuid jää oma põhimõtete juurde.
10.. Pea meeles, et vaikus on mõnikord kõige parem vastus.
11.. Ela head, austusväärset elu, siis vanana tagasi vaadates, saad nautida seda uuesti.
12.. Armastav õhkkond Sinu kodus on sinu elu aluseks.
13.. Lahkarvamuste korral oma armastatud inimestega, tegele ainult hetkesituatsiooniga. Ära võta kõneaineks minevikus toimunut.
14.. Jaga oma teadmisi. See on viis surematuse saavutamiseks.
15.. Käi õrnalt ümber mullaga /Maaga.
16.. Aastas korra mine mõnda paika, kus Sa pole varem kunagi käinud.
17.. Pea meeles, et parim suhe on see, milles teie armastus teineteise vastu ületab teie vajaduse teineteise järele.
18.. Otsusta oma edu üle selle järgi, millest Sul tuli loobuda, et seda saavutada.
19.. Lähene armastusele ja toidutegemisele hulljulge andumisega.
Meili see mantra vähemalt 5-le inimesele ja Su elu paraneb/täiustub.
0-4 inimesele: Su elu pareneb veidi
5-9 inimesele: Su elu täiustub nii nagu Sulle meeldib
9-14 inimesele: Sul saab järgneva kolme nädala jooksul olemavähemalt 5 suurepärast üllatust
15 & enamale inimesele: Su elu muutub märkimisväärselt ja see,millest iganes oled unistanud, hakkab kuju võtma"

Võtke või jätke tõed :)

Esmaspäev, august 25, 2008

Elu on ilus, kui su kõrval on keegi...

Mõistsin taaskord, et pole oluline, kui kaugel on kaugus. Tähtis on lähedus.
LÄHEDUS võib olla kõikjal.
Tuleb vaid lähedus kauguses üles leida :)

Pühapäev, august 24, 2008

Kus on aga õnn

Lõhkusin kohvimasina kannu. Tuhandeks killuks. Kuuma kohviga. Köögipõrand oli kilde ja kohvi täis.
Ise olen vigastamatu. :)
Koristasin ja vandusin.

Kus on aga õnn?
Killud lendavad, kuid... Jama jama otsa...

See väsitab ja tüütab.

Ok, äkki virisen ka palju... :)

Reede, august 22, 2008

Nutta... naerda...

Mehed ei nutta...

Paar päeva on nutmise küsimus minu sees. Kui ma eile lugesin kukupai meestest ja mehelikkusest
http://kukupaike.blogspot.com/2008/08/meestest-ja-mehelikkusest.html , siis mõtlesin taas, miks on mehed ei julge nutta... või ei oska lihtsalt nutta... Mindki keelati suuremaks saates nutta. Mina olin aga ometi tütarlaps! Ma lihtsalt ei tohtinud nutta ei rõõmus ega mures. Öeldi ikka, et ega ma titake ei ole.
Ei olnud titake!
Mul olid omad tunded!
Õppisin nutma pimedas ja hääletult. Peamiselt voodis uneajast.
Noore naisena ma enam pisaraid ei varjanud. Mitte sellepärast, et olla kuidagi naiselikum. Enda ja teiste meelest olen alati olnud naiselik. Vaid sellepärast, et olla oma tunnetest avatum ja siiram. Pisarad ei ole sunniviisilised. Nüüd on sagedasti nii, et tahaks nutta, kuid pisarad ei voola. On kuivad pisarad. Rõõmupisarad tulevad silmist põsele hoopis kergemini.
Ma ei ütle, et nutmine oleks naiselikum või mitte mehelik.
Nutmine on inimlik.
Olen kuulnud meestelt, mees - sõpradeltki: miks nüüd nutad. Nad on saamatud nutva naisega. Vahel nad ei tee isegi vahet rõõmu ja/või murepisaratel. Nad ei oska öelda "nutta". Selle asemel
teevad (pisikese) skandaali. Tunnistavad, et kardavad nutvat naist, kellega ei osata midagi peale hakata...
Arvatavasti, vähemasti mina arvan nii, et poisid/mehed ei ole eales näinud oma ema nutmast. Kuid õdede nutmised? Paljudel on olemas ju õedki...
Emad, muide ka isad (ja kuidas isad peaksidki rääkima oskama!) ei ole rääkinud, et nutmine on siiski loomulik enda väljendusviis. Ei tohi segi ajada ainult jonnimisega.
Võib - olla on kangelaslik mitte nutmine nõuka pärand - oli ju nii hea ja õnnelik elu meil :P
Olen näinud ka mehi nutmas.
Kui saabki nii öelda, on olnud need vapustavalt soojad ja siirad hetked. Inimene on ISE. Ei teeskle. Ei püüdle näidata end vaprana kellegi/millegi teisena... Tunnistab tundeid... Küllap on saanud meestel nutmisest kergem ja lahedam olek...
Pärast nutmist mõistad iseend ja ehk ilma elu paremini.
Naerupisarad on parim ravi murele...

Naerge ja nutke südamest :)

Neljapäev, august 21, 2008

Nagu ei olekski täna millegist kirjutada

Oli päev.
Kuid milline päev - tõesti ei mäleta.
Tavaline.
Rutiine.
Mitte midagi erilist.
Siiski pidi olema midagigiiii, sest on olnud ometi päev :)

Hea, vägagi hea, et kõik päevade hetked ei jää meelde. Vastasel juhul võib vist hullukski minna. :)
Vahetevahel on lihtsalt vaja omaette mõtlemata olla :P

Kolmapäev, august 20, 2008

See öö...

Öölaulupeo öö ei unune eales. Vist. See öö oli midagi enneolematut ja kordumatut. :)
Bussijaamast Lauluväljakule jalutasime Sandraga. Jalutuskäik, mis oli väike rongkäik oli juba omamoodi elamus :) Kogunisti päike tuli välja :)
Usutavasti bussi poleks me mahtunudki ratastooliga. Mööda sõitvad bussid olid rahvast paksud täis...
Laulupeo meeleolu viis meelest SEBE bussijuhi, kes pehmelt öeldes oli nahaal. Meil olid piletitel istekohtade nr bussi tagapool. Sandra küsis, kas võime ette istuda... (Tavaliselt pole kohtade ümbervahetamisega probleemi.) Ei võinud.Üleüldse sõitis juht kuidagi hooletult. Buss väljus Tartust 17.00.
LAULUVÄLJAK - mul ei jätku sõnu. See on tunne enda sees. Esiteks, mina pole olnud kunagi varem nii suures rahvasummas. Ja rahvasummas, mis oli üksmeeles. Mulle pole vist iialgi nii palju teed antud, kui eile õhtul. Okei, läksime küll hanereas ning Karel tegi teed, kui otsisime head kohta, kus näha oleks minulgi, kuid teeandjad enamus naeratasid mulle. Väga paljud inimesed panid tähele, et seisid mul ees ning et mina ei näe... :) Eesti rahvas polegi ükskõikne ega mitte arvestav... Märkamisaeg...
Laulda üheskoos - see on minu jaoks suurim saavutus. Ma ei mõelnud kordagi, et mul ei ole lauluhäält. Ma lihtsalt laulsin. Kõik laulsid. Tantsisin. (Tantsides sai soojagi :P ) Tundsin Eesti tõsiselt rahvapereliikmena. Eestlane on olla uhke ja hää. Kui veel isegi suudad vastu anda... Oleme ju igaüks erilised ja samas ühesugused...
Igatahes laulsin korraks oma hääle ära. See kähises lõpuks, kui 3 paiku Lauluväljakult rõõmsasti lahkusime. Kuid hääl tuli lauldes tagasi ka. Laulsime Sandra ja poistega autos edasi, kui sõitsime hommiku öömajale Kristi poole :)

Nüüd tõden küll, et tv-st vaatamine pole absoluutselt see, mis on olla koha peal. Ühtsustunne jääb teleri ees tundmata.

Täna on mu sees väga hea tunne, et sai siiski käia ja olla ja tulla taas tagasi koju:)

Võib - olla oligi 20 a tagasi hoopis teine tunne, kuid seekord oli samuti VÕIMAS üksmeel Eesti rahval :)

Esmaspäev, august 18, 2008

Armastuse lugu

Juhtusin täna taas kuulma Marju Kuudi esituses "Armastuse lugu". Ja taas jäi kõrvu kõlama: ... ON VAID ALGUS...

Mul on peeglilaual patareiga ilu - roosi -lamp, mis mängib "Armastuse lugu". Olin selle muide kiires elus unustanud... See ei olegi suurt tähtis. Lihtsalt ilulambikene, mis nupu vajutades läheb Põlema ja mängib üht viisi... Pimedas on efektne.
Hästi lapsemeelne (mängu)asi.

Kas armastus on paljudele lapsemeelne (mängu)asi? Kuid laps mängib siiralt ja usub, et mäng on ELU, mitte vaid mäng... Mina tüdrukuna püüdsin küll kodumänge üha uuesti alustada sealt, kust pooleli jäi... siis sai mäng tervik nagu...

Olen õhtu otsa armastusele ja algusele mõelnud. Blogimiseks kadus mõtelõng - kahjuks. Ehk suudan veel neid mõtteid lähiajal blogida :)

Märkamisaeg ehk homme Tallinnas Lauluväljakul

Homme võite mind kohata usutavasti Tallinnas Öölaulupeol.

Minekuplaan tuli üle öö. Mitte päris äkiliselt, kuid mõte on alles laupäeva õhtust. Lihtsalt Karel küsis, kas tuled teisipäeval Tallinna... Ja siis tuli välja, et Sandragi sooviks minna... Tundub, et Tallinna sõitu kokku klappimine hakkab sujuma. Öömajagi olemas, kuigi võiks ju öelda, et hommikune voodikoht leitud :) Kolmapäeval sõidan pealinnast üksinda koju... st Tartu. Tartus tuleb Laura mulle vastu... Õigepisut närve ja mõned helistamised ning hakkakski sujuma Öölaulupeo lühiprojekt mul :)



20 aastat tagasi ei saanud ma kuhulegi, Ärkamisajale. Tegelikult siis tahtsin ka olla kõikidega üheskoos nii Lauluväljakul kui Balti ketis. Kuid... Ema pidi olema esiteks tööl. Teiseks, nüüd saan aru, et ema kartis Laulvat revolutsiooni. Ta küll elas kaasa, kuid ütles paar korda, et mine tea... et parem eemale hoida... ETV oli, aga see polnud see! Mina ei olnud seal ühtse möllu sees. Kuigi mu hing oli seal.

Mina uskusin EESTI ISESEISVUST.

Sest sedasi nagu oli elu - olu ei saanud edasi minna. Lihtsalt ei saanud. Midagigiiii pidi hakkama juhtuma... Aind sõda ma ei tahtnud...

Veel nädal tagasi mõtlesin, et olen taas 20. augustil ehk pühal üksinda... On reegel, et pühade aeg olen üksi... Noojaa, sel aastal on kirjutamata reegel mitmel pühal rkkutud... Kas "rikkumine" nüüd saabki reegliks - oleks hea...

Eilne blogi lugu, kuid oli kuhugi kadunud...

Nii vaikseks on kõik jäänud... http://www.youtube.com/watch?v=8rPatQXZVD4&NR=1 - laul kummitab mind ööst saadik. Käisin eile seltskonnaga Ruja rokkooperit vaatamas.Elamus rullib sajaga :D

Tänasel sumedal augustiööl oli mõnus läbi Tartu jalutada. Ma ei mäletagi, mil sai sellisel ilusal läbi linna jalutasin...

Momendil ei jaksa kauem silmi lahti hoida. Öö oli möllamiseks. Ja vestlemiseks. Maganud olen 6.30-st 10-ni.

:DPole hullu, küll talvel tagasi teen :P

Laupäev, august 16, 2008

MTÜ LEEPÜ

MTÜ LEEPÜ sai eile 2 - aastaseks muideks. Mul kui esinaisel ei olnudki hea tuju. Hetkel tundub mtü-s kõik lootusetu... Asjad ei ole asjalikud. Võib - olla see sügis - talve hooaeg muutab asju asjalikumaks...



Lootma ju peab.

Alati.

Reede, august 15, 2008

Hetked, hetked...

Hommikupoolikul tajusin ühel hetkel taas, et elada on lihtsalt hea olgugi must miljon muret elus. See on alati imeline tajumus. Imeline tunne.
On hetki, kui tõesti ei ole jõudnud ega tahagi enam elada. Ma ei mäleta, kas siin kirjutades olengi sedasi nii otsekoheselt öelnud, kuid tundnud/mõelnud olen sedamoodi sagedasti. Tihedamine kui ehk oskate aimata...
Samas järgneb hetk, kus hakkab omaenda negatiivsuse pärast häbi. Häbi - pole päris õige sõna. Jõuetus, et ei suutnud jällegi negatiivseid mõtteid iseendast eemale tõrjuda.
Et
kuskil on keegi, kes (vähemasti alateadvuses) vajab mind ning teab, et olen kuskil siiski olemas...

Kuidas siis saan veel mõtelda, et mina ei jaksa...

Neljapäev, august 14, 2008

Hästi imeline

Mul on üks lill. Nime ma ei tea. Kamila 4 a tagasi tõi lille mulle minnes ise kaugele maale. 4 aastat kasvatas aind lehti.... Eile hommikul avastasin õiepunga lae all, sest lill on lilleriiulil kõrgemal riiulil. Täna hommikul üles ärgates nägin valget habrast õit. Sandraga õhtupoole lille pildistades lugesime juba 2 lahtist õit... Ja minu meelest 3 õit on puhkemas.
Mul ei ole aastaid ükski lill nii imeliselt õitsenud :)

Loodan, et varsti näete piltigi lillest.

Kolmapäev, august 13, 2008

VÄIKE MINA :D

Neid kahte pilti minust ei ole paljud teist, blogi lugejad, kindlasti näinud. Leelo pildistas need papa albumist.
Piltidel olen 2...3 aastane.

Elvas, järve ääres

Tallinnas tädi pool.
Kleidil olid kaks rippuvad lõnganukku, punane ja sinine, mis mulle hirmsasti meeldisid.
Nukud olid kaua alles ema peeglisahtlis... :)
Hetkel meenusid...


Eilne õhtu ja tänane hommik

Äratundmisrõõm/kohtumisrõõm Leelo Maarjaga :)
See oli tõepoolest väga erilist. Minu jaoks. Usun, et Leelo jaokski.
Mul oli esimesest hetkest tunne nagu oleksime kohtunud kümneid kordi juba varem.
Mitte esmakordselt. ;):)

Saadan Leelole sõnumit. :P

Näitasin, kuidas mobiiliga hakkama saan :)



Hea, et majapidamises leiduvad näpitsad!!!
Veini avamiseks :P
Kuldvõtmeke - pudeliavaja ei täitnud oma ülesannet!

Tänane hommiku kohvilaud.
Tundsime hommikust naudingut :)

Teisipäev, august 12, 2008

Ootus

Ootan külalist :) See ei ole ju midagi erilist. Pea iga päev käib ju keegi minu pool. Täna on aga tõesti kuidagi erilisem. :) Me pole varem kunagi kohtunud. Kuid tunneme teineteist mõned head aastad juba. Mina siin Eestimaal, tema Hiinamaal... ja blogi kaudu saimegi kokku :)
Huvitav on see, et nii mõnigi inimene, kes elab/on siinsamas Eestis, väidab, et Kaagvere on nii kaugel - kaugel, mitte ei jõua külla... Sageli jõuan mina enne nende poole mitu korda järjest... Vahemaatee peaks olema sama pikkusega :P
Kuid jah... eks ta ole!!!
Kes mida on hakkanud rohkem väärtustama - see on see koht. Ja vabandusi leiab ikka ju! Midagi ei saa pahaks panna. Vahetevahel on lihtsalt kurb kuulata, kui suurt rõhku pannakse kiirusele... Elu on liig lühikene, et "unustada" häid inimesi kiiruse tõttu...

Aga täna pooleteist tunni pärast saab olema rõõmus kohtumine. Võib - olla ka äratundmisrõõm.
Kindlasti tuleb meil naiselik öö ja tore hommepäevgi :)

Aga oma blogimist ei kahetse ma vist kunagi :) Blogimine on tohutult avardanud mu maailma ja sõprusringi... :D

Süda seiskus

Ärevale elu - olule siin iseenda juures ja laias maailmas käidi lisaks tund poolteist tagasi mu ust lõhkumas. Arvatavasti alumine naaber, kel on vist järjekordne joomaperiood. Eilsest on ta all lõhkunud ja kolkinud.
Süda seiskus mul.
Päris hea oli, et sõbranna Krista siin oli - liikumatult vaatasime paar sekundit teineteisele otsa, mis ukse taga toimub...
Küllap purjus naabrimees ajas korrused segi. Muud seletust ei oska ma anda.

Ausõna, selline vahejuhtum minu ukse taga võtab kõhedaks ja röövib unerahu.

Pühapäev, august 10, 2008

MKS ON SÕDA VAJA

MIKS ON SÕDA VAJA?
Jälgin minagi Gruusias toimuvat ning Olümpiat. Kõhe on. Kurbus varjutab Olümpia sädemed.

Loodan minagi, et rahu võidab siiski. Päris õudne oleks sõjale edasi mõelda...

MINU INIMESED :)

http://www.ajakirinaised.ee/artikkel.php?id=11887

Lugege, palun, MINU INIMES(T)EST. Tõepoolest mõtlen seda tõsiselt. Minu meelest, Kati on Mellast kirjutanud hea loo.

Mella pool oli tore üllatuslikult taas kohtuda Katiga.

Kui ma mõni hetk tunnen üksindust, siis tean siiski, et ma pole üksik - kuskil ja kõikjal on MINU INIMESED ning see teadmine annab jõudu ja jaksu edasi elada. Raskusi naeratades võita...

Laupäev, august 09, 2008

SELETAMATU TUNNE

Mina ei ole nüüd originaale - kuid meeleolu on rõhuv ja nukker. Sooviksin rääkida. Rääkida küünlavalgel oma rõhuvates muredes. Kellegagi, kes on mulle hästi lähedal ning kellega on sügavuti usaldus. Mitte seda, et mul poleks sõpru... :) Ma soovin uskuda, et keegi siinkohal ei saaks valesti aru! Ma võin olla vägagi avameelne, kuid samas olen väga kinnine. Ma blogingi rohkem kordaminekutest ja rõõmudest, harvem millegist negatiivsusest. Ja kui kirjutangi murest, siis teatud piirini... See on inimlik.
Hetkel tunnetan, et üksinduse taluvus hakkab ületama oma piiri. Ma ei sooviks probleeme ja muresid enda sees hoida. Tahaksin neid kellegagi jagada. Jagades leida lahendusteid, mis aitaks muredest lõppude lõpuks välja tulla. Tean, et mured ei lõpe kunagi, kuid vahelduseks võiksid nad vahetada enda olemus... olla teistsuguste teemadega... Olen ikka ja alati öelnud, et päris muredeta hakkaks igav ning mis kõige halvem, siis ei tunneks enam head rõõmu ära. See oleks jälle paha.
See seletamatu tunne on mind saatnud lapse saadik. Ma ei ole iialgi ju olnud üksik, kuid üksinda olen olnud tihti justnimelt muredes. Lapselgi on ju omad mured! Olles psühholoogiaga ja psühhodraamaga nüüd tegelenud, tean päris raudselt, et kõik peamised halvad tunded, milledega ei osata midagi peale hakata ja milledega oleme nagu endastmõistetavat harjunud, suurtel inimestel pärinevad lapsepõlvest.
Lapsena jäi mul tunne, et kurba ja eksliku Tiiat pole olemas. Ei saa olla olemas. Sest keegi ei mõistnud mind, kui olin nukker või mõne vea teinud. Ma ei mõtle päris lapselikke pahandusi ja jonnimisi... Kuid mäletan üht jonnimist selgesti, seegi oleks ära jäänud, kui minuga oleks räägitud asjalikult, kuid selle asemel pandi mind voodinurga istuma ja jonninuttu nutma - asi ei olnud üleüldse seda väärt. Sain hiljem aru. Mõtlesin veel omaette, kas suuredki said aru, kui tühine tüli see oli... Kindlasti olid unustanud, sest nemad loomulikult said oma tahtmise ning mina pidin oma soovist loobuma. Aga see soov saab ehk kunagi veel teoks teha - sest nüüd olen mina ka suur :)
Ja siiani on tunne, et ma EI TOHI EALES KURB JA MURES OLLA, ega EKSIDA...

Aga jah,
see pole vist vaid minu tunne. Mure.
Tean.
Kuid see mind ei lohuta hetkel.

Praegu vist ei lohuta mind miski vist...

UPS!!! JEEEE...

UPS ja JEEEE võivad hetkel paljude asjade kohta. :)
Märkasin äsja, et minu kodulehe vaatavus on ületanud 100000 piiri. Oli pisut vale arvestus, et umbes 5 kuu pärast lööb ilus number ette :) Kuid lubatud üritus tuleb tingimata varem või hiljem. Korraldusele olen tasapisi mõelnud, aga midagi väga olulist pole veel paika pannud. Minu meelest on jaanuargi hea aeg kokkutulekuks... kuigi ehk külm...

Oli üle kuude päris kunstitund. Margiti juhendamisel. Mulle täitsa meeldis taaskord joonistada ja maalida. Panin kõrva taha hästi palju nippe, mis aitavad kindlasti mul edasi arendada ja jääda omanäoliseks. Tuleb välja, et mul on olnud suur julgustükk kohe lõuendile maalima hakata ja veel peast. :) Einoh, ma ei teagi, mida nüüd enda maalimisandest mõelda!!! Kas olen olnud nii loll või nii andekas, et hakkasin otsekohe lõuendile maalima st mitte paberitele joonistama, värvima, maalima...
Ja igasugust tehnikaid pildile sulatada - see saab edaspidi hästi põnev...
Loodan, et kahe kuuga saan palju - palju teadmisi ja oskusi, et üks päev tunnistada iseendale: "Olengi hea kunstnik" :P ;) Aga ma ei arva, et kahe kuu päras jääb kõik soiku. Küllap leiame Margitiga veel juhendajaid...

Hommikul tahtsin võtta külmikust sporte - keda nägin külmikus... Kärbes! Ausõna. Lendas kah veel! Mul vajus suu lahti ja süda läks täis. Tüütuid elukaid jätkub küll kõikjale. Isegi ära ei külmu.
Poole ööni võitlesin herilasega. Ühest taldrikust pannkooke kohupiimaga koos herilasega - tänan, kuid ei soovi. Huvitav on see, et ta ei kõrvetanud ennast köögilaetule ümber tiirledes.
Nüüd lendleb tule valgel kirju liblikas.
On linnu-putukaaed!!!

Reede, august 08, 2008

Minu lapsepõlve raamatud

Eno Raud "Triin ja päike". Lühike ja lihtsa sisuga raamat oli mul une pealtki peas. Olin solvunud veel, et tüdruku nimi polnud Tiia... See raamat tuli meelde hommikul aknal päikest vaadates.

Teine raamat "Anneli valge nartsissi tänavalt". Usun, et mu pisike nukk sai oma nime raamatu järgi, kuigi ema ja papa rääkisid teist legendi, et sõbranna nime järgi sai nukk nime... Ma arvan, et mõlemad tegurid olid olulised :)

Neljapäev, august 07, 2008

Elu pole roosa manna ega must auk

ELU POLE ROOSA MANNA EGA MUST AUK - oli raadio kild nüüd juba eile.

Märdiga ja ta sõpradega, olid ka ta sõbrad USA-st, tegelesime rohelise ja valge värviga eilses elu päevas. Lihtsalt värvisime köögi ülemise seina rohelisega (kapis seisis üks vana täiesti avamata värvipurk) ja toalae valgega üle. Laevärvi mindi ekstra linna ostma, et siiski teha maksimaalselt aitamist mulle.
Meil/neil oli aega siin minu juures olla kõige rohkem 2,5 tundi. Mina olin küll lootusetu - napi ajaga ei jõua ju mitte midagi. Jõudsime ja rohkem veel kui ainult värvimine.

Või mis värvisime! Märt ja 5 sõpra tegutsesid. Mina olin nagu maniküürija ja juuksuri juures - USA-st neiu tegeles väga vahvalt, osavalt ja julgelt minu endaga. Isegi näpuküünte lakkimisele sai automaatselt pihta :) Mina ainult mõni hetk juhendasin, kust midagi võtta.

Hästi hästi rõõm on näha nii häid ja säravaid ja abivalmis noori inimesi :) Ootasin kerget remondi, kuid sellist välkiiret korralikku ei osanud oodatagi. Tavaliselt kestab remondimöll nädal paar ju...

Muide, Märdil oli meeles seegi, et mina pidin lage värvima :) Poistega oleks mind tõstnud lae alla. Seekord hiilisin tööst kõrvale :P Lihtsalt olin üllatavalt segaduses toimuvas :D Heas mõttes. Ma nagu ei mäletagi sellist möllu omas kodus nagu täna. :D
Keset tegutsemist lauldi ka rõõmsameelselt. :) (Mul taas ei tulnud hääl millegipärast välja :P Kas polnud Pärnumaa... :P )

Kohutavalt rahulolev tunne on. Hea tunne on.
Isegi värske värvi hais ei pannud mul pead valutama. Kuigi kaks päeva valutas pea ...
Ei ole nagu ainsatki muret hetkel...

Sedagi, et esimest korda ütles noormees mu roosa magamistoa kohta meeldivaid sõnu :) Ma nagu ei oodanud ega lootnudki. Olen kuskilt lugenud, et roosa magamistuba mõjub meestele negatiivselt... Küllap siingi kehtib: reegel on rikkumiseks :)

Niisiis, elu pole tõesti vaid must auk...

Teisipäev, august 05, 2008

NUKRUSE TUJU...

Masendusesse langesin nüüd ja praegu ... Küllap osaliselt ilmast tingituna. Ajame kõik sünge tormise SÜGIS(mitte suve)ilma peale.
Tõsiselt tahaksin nutta, nutta ja veelkord nutta. Isegi ei tea miks. Absoluutselt kõik tundub vägagi mõttetu olema.
Nüüd ärge tormake lohutama, et Tiia, ära heita meelt... Ei heitagi. Hetkel näib elu mõttetu. Maailm on kukkunud järjekordselt mu kukile - ja ma ei suuda sellist raskust kanda . Olen lihtsalt raskuse mõjul end kaotanud... See moment tuleb üle elada. Lahtimõtestada. Ja edasi tassida raskust, kuid rõõmsameelselt...

Oli tore asjalik päev. Piretiga tegime mulle pärast dšussi näomaskigi. Loodan, et lähiajal näete piltigi näomaskist!

Toidunõud jäid pesemata. Ma ei viitsinud pesta. Ja siis tundsingi, et kõik on mõttetu ja nukker...

Pühapäev, august 03, 2008

Kummaline... ehk mida mõelda edasi...

Mobiil varastati või lihtsalt kukkus taskust.
Ei, mitte minu mobiil. Minul on korras.
Täna mõtlesin, et kustutan vana numbri , sest mulle öeldi mitu päeva tagasi uus number. Puht juhuslikult vajutasin vana numbri helistama - ja siit algas segadus. Vana number töötas ja vastas tuttava häälega. Ehmatusega katkestasin kõne. Helistati mulle tagasi. Mõtlesin, et ok , vastan - paljugi, mis võis vahepeal juhtuda - äkki leidis Allar mobiili vana numbriga üles. Nii, vastasin - ja oli võõras hääl, kes nõudis, kes olen ja mida tahan. Katkestasin taas. Olin pisut segaduses juba. Helistati uuesti tagasi - taas võõras, kuid teine hääl, kes püüdis end isegi tutvustada, et Indrek (vähemasti mina kuulsin nii, kuid hääl oli pudine) ja soovis teada, kes olen. Saatsin sms-i, küsisin, mis toimub... Helistati taas tagasi mitu korda. Iga kord nagu uus hääl, viimane purjuski. Lõpuks helistasin ise tagasi, käratasin: "Kas Allarit ka on?!" Mul käis pinda, et minult küsiti, kes olen või mida tahan, kuid vastust ei oodatud ära... Selle peale tuli sms küsimusega: "kes oled ja mida soovid" Vastasin päris aju vabalt: "Kes oled, Allar?"
Samas saatsin emaile vana numbri omanikule, et MIS ASI nüüd toimub. Olin segaduses ja suht vihane.
Natukese aja pärast tuli Allarit vastus, et tema ei ole mulle helistanud ja nii edasi. Vahetasime hulk kirju. Mõlemale tundus see uskumatu. Seda ka veel, et ta pani nagu vana nr kohe kinni...
Pagan võtaks, esimene hääl oli tema hääl!!! Tunnen ta häält päris kaua - mõned head aastad juba - et annaks segi ajada. Ja arvan, et lolliks ma ka ei ole üle öö läinud :)
Homme lubati asja uurima minna Tele2-st.

Siiski,
mida edasi mõelda...

Laupäev, august 02, 2008

Sügis või augustikuu lihtsalt juba

Õues posti otsas tuled pannakse jälle põlema.

Mai lõpust öösiti ei põlenud ükski postituli...

Ongi pime aeg käes.

Kahtlane wärk on tõeline eluvärk!!!

Keegi on kommenteerinud eelmises blogi lugu, et psühhodraama on nelja otsaga asi ja kahtlane wärk... Ütlen kohe, et see on TEMA arvamus ja las ta siis olla.
Aga,
kui mitu korda olen kuulnud paarikümne aasta jooksul, et psühholoogia on üleüldse kahtlane värk... Seda on olnud rohkem, kui arvata võib! Kurb, väga kurb.
Kui inimene julgeb enesesse piiluda ja tunnistada ka oma veakesi - see on ideaalselt hea värk. Olen mõelnud, et need, kes ei julge iseendaga tegeleda, neile ongi igasugune psühholoogia kahtlane värk. Iseend mitte tunnistada sellisena nagu oled, on ju kergem elamisviis.
Kuid
psühholoogiaga puudume kokku igal elusammul. Sünnist surmani. Me ainult ei mõtle sellele. Suhtleme päevast päeva - seegi on psühholoogia ju.
Psühhodraamagi on elust endast. Aitab end mõista ning läbi enda paremini teisi mõista - nii lihtne see ongi. Samas on iseendaga töötamine raskem töö üldse.

Mu avastus oli seekordki psühhodraamas, et laulan. Päris tõsiselt:MINA ja LAULAN. Ja tunnistan seda nüüd sajaga.Mitu korda olen arvasin, et laulan ning et teised tõdevad niisamuti mulle rõõmuks, et pean viisigi. Aastaid keeldusin uskumast omaenda lauluhääle olemasolu. Ajasin vastu, et saan laulda hääldusdefektiga ning on olnud hulk inimesi, kes aitasid minu arvamusele kaasa. Nende meelestki ei saanud ma laulda. Ja Lemmerannas üks õhtu küsisin omaette iseendalt: miks valetan, et ma ei laula - laulan ju... Laulsin Eikoga kahekesi "Punast seelikut" - alguses ei pannudki ma ise tähele, mis asja teen õigupoolest. Hiljem jõudis kohale: laulsin. Esinesin. Hea küll, laulsin ja esinesin oma grupile, kuid minu jaoks oli taaskord müüt mitte saamisest purustatud.
See on imepisike avastamisasi. Kuid nii tähtis.
Kõnepuue ei takista laulmistki.

Psühhodraama ei olegi muud, kui iseenda kaudu inimeste tundma õppimine. :) Inimene on nelja tuhande otsaga värk :P

Legendimäng Lemmerannast polnud päris ausmäng !

Ma polegi kadunud :) :) :)

Olin 5 ja pool päeva taas psühhodraamas Pärnumaal. Täpsemalt Lemmerannas. Kuna sinna ei ole üleüldse tänapäev jõudnud (internet puudub, kaardiga maksta ei saa jne) , siis ei saanud ma ka blogida nagu alguses mõtlesin. Kallike oli mul küll kaasas, kuid...
Sellest mitte blogimisest ei ole ehk hullu :)
Pühendasin end suvitamisele ning ennekõike psühhodraama suvenädalale. Suvenädala jooksul panin kõrva taha mõndagi, mis aitab mul edaspidi kindlasti koolitaja/nõustaja töös edukas olla. Mida rohkem psühhodraama süvenen, seda enam tean, et see on see, mis aitab mind kooskõla leida iseenda ja maailma vahel ja et unistatud tööd leida tulevikus.
Päevitasin tõepoolest üle paarikümne aasta mere ääres liivarannas ja tundsin suurt mõnu. Veidi pahasti võtsin päikest - olen triibuline :P Lõunaaeg oli mitu tundi pikk. Nii et sai end lülitada hoopis teisele lainele. St koolitusest välja.
Viimane korralik päevitus oli Pühajärvel 2 aastat tagasi.
Kuid ausmäng polnud mul ikkagi! Ma ei jõudnud merre. Nagu ma salaja lubasin iseendale. See on küll minu enda "süükene", sest merevesi tundus olema nii märg ja külm :D

Pikemalt hiljem.
Lähen nüüd oma voodi mõnulema ööd .