Reede, juuli 25, 2008

Palun suhkruvett!!!

Päeval käis minu pool emmel järel Olku. Emme Piret jõi minuga kohvi. Olku sai vaevalt tuppa, kui juba hüüdis:
"Palun, tahan suhkruvett!"
See oli armas.
Olime Piretiga hetkeks paariks sõnatud.
Suhkruvesi oli ainus, mida laps soovis alati onu Heinolt st minu papalt siia tulles. Mõnikord tuli poiss siia ainult suhkruvett jooma. Onu Heino suhkruvesi olevat olnud alati parim suhkruvesi :) Kui papa suri, siis olevat poisid Piretilt küsinud, kas onu Heino ei tee enam suhkruvett...
Täna tegi suhkruvee Olku ise. Pani joogikõrregi klaasi nagu onu Heinogi alati... Vettki laskis poolklaasi nagu onu Heino...
Küsisin Olkult: "Kas on hea?"
Olku pilgutas silma.

Lihtne ja tühine suhkruvesigi võib väikesele inimesele hinge jääda :) Ehk jääb hinge kogu eluks...

Ja ei olegi vaja inimese mäletamiseks tohutult suurt asja... või tegu...

Neljapäev, juuli 24, 2008

Tänane ajaloo tegemine

Käisin Margitiga, kes hakkab augustis mulle maalimist õpetama, Tartu Kunstimuuseumis Raekoja platsil. Küll oli trepid! Sandra sai taaskord treppidel minuga ratastoolis hästi edukalt joosta :) Muuseumist lahkudes hakkas mind huvitama, kas kunagi keegi on ka ennem ratastoolis seal käinud. Vastus oli ette teada. Üks vanem proua, kes on pikemat aega seal töötanud ja teine proua, kes on vaid 2 kuud muuseumis töötanud, ütlesid ühest suust, et nemad küll ei mäleta ratastoole... Vabandasid ka, et maja ei lubada ümber ehitada... Teenindus oli meeldiv. Töötaja - proua väikese kassalaua taga küsis ainult, kui me muuseumi läksime, kas saate hakkama...

Niisiis, tegime Margiti ja Sandraga ajalugu :D :D :D

Kuigi Tartu Kunstimuuseum ei ole nii mugav, siiski on väga hea, et nägin ära. Minu meelest, on vanad majadki vaatamisväärtused! Vahel on hea mõelda, et mõnda maja ei lubada tänapäevaseks teha - kaoks see õng, mis neis püsib...

Muide, Margitki nägi esmakordselt ratastooliga liikumisi. Küllap tallegi oli uudne üllatav kogemus :)

Kolmapäev, juuli 23, 2008

Nii - loodan, et jääb rahule...

Käisin täna taas Raadi surnuaias. Korrastamas hauda. Abiks Sandra ja Timo. Värvisime pinki ja pesime hauakivi näo puhtaks (see on mamma väljend :) ) Arvan, et just tänane töö ülesanne oli mees -abistaja teha, kuigi Timo ja Sandra jagasid ilusti töö pooleks. Mina kui oleksin saanud, siis oleksin naiselikku jõuga hakkama saanud. Ja ma pole mees!!! :D :P Aga siiski oli hea, et Timo tuli appi.
Pinki värvimine ja hauakivi pesemine oli papalgi mitu - mitu aastat hingel, kuid... Loodan, et nüüd saab hing ja vaim rahu taas - suur soov täidetud . :)
Ja minu pärast öelgu sugulased või kes iganes mida tahes, kuid tõesti haud peab korras olema. Jüri ütles küll urni matmisel, et helista, kui hauaga abi vajad... Kas tõesti ainult siis? Olen vist noriv. Aga tõsiselt muul ajal võiks ka sugulased omavahel suhelda või mis... Saatsin Jürile sõnumi, et lähen täna kivi pesema - vastust ei ole veel saadetud. Mu enda meelest olen max endast oleva.

Minu hing sai kindlasti rahu.

Teisipäev, juuli 22, 2008

Puhkusemäng... Ümbrik...

Mõned päevad veel ning saabki puhkusemäng läbi :) Juunis kirjutasin iseendale puhkuse 27. juulini. 27. juulil algavad Lemmerannas psühhodraama suvepäevad ja ma ei arva mitte raasugi, et need päevad oleks ainult lust ja lillepidu. Pigem vastupidi.

Puhkusemäng on olnud hea. Väga hea. Kuigi ma ei jõudnud kaugemale kui Kaiu (plaanisin küll maikuus nt Soomes tiiru käia), on olnud siiski väga - väga lahe puhkus.
Sandral on olnud seevastu täis töökoormus. Minu jaoks on pisut uudne kogemus. Pagana raske on harjuda mõttega, et mina prouana :P - ei, pigem TIBINA - puhkan sajaga ja teine samal ajal töötab. Mis sest, et Sandra rõhutas: "unusta, et mina töötan, sest sina ju puhkad". Olen proovinud unustada ja see on lõpuks õnnestunudki.
Olen ennemgi püüdnud puhata, kuid ikka ja alati plokk ees, et see pole päris puhkus, mis teistel. Isegi ei tea, miks seesugune plokk ette lõi. Võib - olla sellepärast, et tundub nagu mina kõik - see - aeg puhkangi ning absoluutselt kõik tehakse ette - taha ära.
Kuid nüüd püüdsin teistpidi mõelda
Ja soovisin lihtsalt aega maha võtta. Iseenda jaoks.
See on olnud väga imeline ja hea.
Olen kuu aega lihtsalt olla. Isegi ei ole eriti suhelnud kellegagi, kuigi olen olnud poole puhkuse ajast rahvasummas. Sõbrannadki teavad minust täpselt nii palju kui teie, kes loete mu blogi :) Ülejäänust tean vaid mina :) (ja isiklik abistaja Sandra, kuid tema vaikib :) ) Ega midagi pöörast pärast jaaniaega polegi teinud vist või olen ;):)
Puhanud olen.
Nüüd võin taas töösse sukelduda. Argiprobleemidesse.
Teate, soovitan, kui masendus kallal, et keegi ei anna puhkust juba aastaid - siis andke endale ise puhkust! Rääkige iseendaga läbi, mida soovite ja võtke aeg päris maha. Ega keegi teine ei tea paremini sinu vajadusi ja soove, kui sina ise.
Muideks, pikemalt puhkust ma ei igatsegi - ka puhkus väsitab...

Täna sain kirja, milles olid Rapla Dagö kontserdi pildid. Üllatus missugune!!! Parim osa oli kirjutatud ümbrikule. Naersin pisarad silmist. Ümbrikul: Lgp pr Tiia Järvpõld/meie kallis ratastooli - Tiia... Saatja: armastusega Kati Murutar...
Naersin tõesti südamest ja hingetuks. See ON ARMAS. Ime küll, et kiri minuni jõudis :) Tavaliselt ei jõua "rikutud" ümbrikutega kirjad kohale - Eesti Post... Saan postitöötajatestki aru, kuid ikkagi vahetevahel oleks selliseid ümbrikuid rõõmuallikaks vaja...
Mind isegi ei häirinud "ratastooli - Tiia" ümbrikul - seda hüüdnime kuulen järjest harvemini. Kuid minu nimi on endiselt Tiia ja endiselt vajan ratastooli - seega las olen vahetevahel ratastooli - Tiia endiselt :)

Esmaspäev, juuli 21, 2008

Liblikad

See suvi lendavad tohutud liblikad tuppa. Kõik kirjud liblikad. Ämblikuvõrk aknalaual on paksult surnud liblikaid täis. Täna nägin. Iga päev lendleb üks - kaks liblikad aknast sisse ning mõni neist leiab tagasiteegi aknast õue taas.
Kärbseid eriti toas polegi.
Kummaline aasta!!!

Lillepott kukkus pähe!!!

Sõna otseses mõttes kukkus jõulukaktusepott kapilt mulle pähe!!! Midagi hullu ei juhtunud - sain eest hüpata. Kuulsin sahinas. Vaatasin üles... Arvatavasti mopsivars tõmbas lillepoti alla. Põrandaveepank seisab prügikapinurgas, seal ei lähe ümber ega jää ette. Mopsiga on mul imekerge pesta ja mopsi kuivaks pigistada... Nohjah, esimene reageering oli kõva häälega: "Kurat!"
Mina vahetevahel ka vannun. :D
Põrand oli mullane.
Taas pesin.
Aga jõulukaktus on nüüd põrandal. Leidsin talle sobiva koha.
Tean, et jõulukaktusele ei meeldi liigutamine. Ei hakka õitsele. Aga ta pole kunagi õitsenud. Mulle aastaid tagasi andi lihtsalt viinaraha eest. Õigupoolest papa võttis vastu... Mina kehitasin keeldudes õlgu... Ta on muidu lopsakas jõulukaktus.

Tagatoas on teine jõulukaktus, mille kinkis mamma. See õitseb vahel minu sünnipäeval :)

Pühapäev, juuli 20, 2008

Sügistunne on

On jah sügisõhtutunne. Nüüd praegu.
Rahvas on liivakastis maja ees. Suveõhtuti ja -öösiti liivakasti juures suurte inimeste mängumaa. Nii juba on olnud see kes - teab mitmendat suve järjest. Mõtlesin just, et mitmendat aastat on olnud liivakast maja ees. Ei mõelnud välja...
See ei ole ka oluline.
On tähtsamaid asju, mida selgeks mõelda.

Isiklik abistaja Ly ongi jäävalt kadunud. Ei ole ühendust võtnud. Tema probleem! Kuid tööandjana peaksin hakkama karmim tõesti olema. Ei tohiks esimest nutulaulu kohe hinge võtta. Lylgi oli üsna nutulaul varuks, et keegi ei taha teda tööle võtta või ei maksta palka, kuna on noor ja pisut musta minevikuga (Kaagvere kool lähisuhte vägivalla pärast). Ta rääkis suhteliselt ausalt ära oma eluloo, kuid hästi lühidalt. Nüüd kaldun arvama, et ta jättis meelega tasahilju oma kadumisi töölt mainimata... Paar nädalat tagasi tekitas tunde, et noorele neiule peab võimaluse andma, kui ta ise soovib muuta elu paremaks. Ja mulle tõesti tundus ta siiras ja aus ja asjalik olema...
Tegelikult tean siiski õigepisut, kus tüdruk on ja mida teeb - seda on meil Sandraga kurb mõelda... Seda enam, et olen lugenud VAIKIJATE HÄÄLI... Tahaksin looda, et asi nii hull ei ole, kuid...
Ühe abistaja kanditaadi, kes soovis ka väga tööle tulla, ei lubanud ta vanemad - neiu on täiskasvanu ja tahab õppima minna psühholoogiat - kuna Eestis tööga rikkaks ei saa, ainult välismaale tööle... IA kanditaadi neiu viimane kiri, mis oli hästi kirjutatud, et ei tule tööle siiski, pani mõtlema, mis Eestimaa elus ikka toimub...
Kui suur on varjatud vägivalla osakaal üleüldse... Mulle tundub, et on vägagi suur...

Ainult noored pole sellest süüdi.

Sest vanemad inimesed, kes peaksid noortele eeskujuks olema, sageli seda ei ole...

Aga mu eestubagi on pisut ümbertõstetud ja tehtud. Nüüd pääsen vaevata iga alumise kapi ja sahtli juurde - see on mulle vägagi oluline.

Aga aga
hetkel sooviksin minna ja olla kuskil päris üksi. Õues... See on see, mida ma ei saa vist ealeski...

Laupäev, juuli 19, 2008

Olen loll...

Hommikul lülitasin raadio mängima ning sealt kajas "olen loll..." Ideaalne hommikutervitus küll! Sekundeid vahtisin raadiot enne, kui jõudis kohale, et see on mingi laul. Hakkasin sõnu kuulama. Suht hea mõte oli sõnades. Tunnetest. Kes laulis on mulle teadmata.

Kuid naersin omaette.
Vahel olen minagi loll ja ei keela tundeid :);) Mõnikord ajavad tunded närvi, kuid nendeta oleks ka rõõmutu maailm.
Hommikul on pagana hea kuulda kuskilt kilde, mis panevad endamisi muigama. Hea päeva algus lihtsalt.:)

Mitte et täna oleks olnud eriti hea päev, kui ei olnud ka eriti halb päev. Isiklik abistaja Ly ongi kadunute asjade nimekirjas ja las olla pealegi - küllap leian veelgi isiklikke abistajaid. Isiklikke abistajaid, kes vähemasti suvatsevad mobiili vastu võtta ja muudki... :)

Sõin kodus värsket kartulit. Nämm - nämm! Mamma tõi keedetud värsket kartulit. Võin küll isegi kartuleid kaapida/koorida, kuid olen nii mugav inimene, et ei raatsi kolme - nelja tundi vaid kartulitega jamada. See polnud üldse aga esmakordselt värske kartul sel aastal. Habaja vanaemagi söötis värske kartuliga mind Sandraga :)

Koristasin. Homme kindlasti aitab Sandra mul vaibad taas põrandale panna...

Südames igatsused...

Kadunud asjade nimekiri pikeneb...

Isiklik abistaja Ly on täna kaduma läinud. Pidi kell 12 tööle ilmuma pärast eilsest sünnat, kuid ei ole veel tulnud. Kell on hetkel 19.30.
Jaajah, nii need asjad kaovadki. :)
Olen saatnud Lyle kaks sõnumid - igaks juhuks. Alati võib kõik juhtuda. Vastust pole saanud. Tiiana püüan mõista. Tööandjana olen natuke pahane. Kuigi ma ju ei tea, kas pahameeleks on põhjus... Kuid ma ei tahaks enam olla väga leebe ja lahke tööandja nagu olen olnud. Noortele endile on see halb. Nad ei õppi oma kogemustest, kui mina tööandjana ainult naeratan "pole hullu" st tee järgmine kordki paus töölt.
Kurb, et noored ei saa aru, et ükski tööandja ei soovi tööle võtta neid, kel ei ole kohustuse tunnet juba teisel tööpäeval... Nuttavad siis, et ei leia tööd. Halavad, et keegi ei võtta tööle või ei maksa head palka...
Kui töö ei meeldi, siis võiks vähemasti öelda. Siiski eile küll ei näinud ma Ly näost, et töö isikliku abistajana ei meeldinud. Ära tormates kellegi sünnale kallistas ta mind veel öeldes: "Homme näeme!"
Jätsime poole suurkoristuse eile veel tänaseks/homseks...

Väga huvitav, mis ja kui hea vabandust Lyl on, kui välja ilmub? Tahaksin siiski uskuda, et ta ilmub välja ja temaga on kõik suhteliselt korras...

Reede, juuli 18, 2008

Peavalu - ja mis siis, kui kõik on ikka normaalne

Pea valutas uimaselt päev otsa. Seda juhtub mul harva. Kes teaks, miks valutas... Valutasin vastu :D

Koristasin eestuba päris korralikult. Suure vaiba all oli taaskord liivatolmukord nagu poleks elus ealeski sealt pühkinud/pestnud...
Lyl tuli esimese tööpäevaga edukalt toime. Usun kindlalt, et nüüd on pikemaks ajaks 3 inimest mul olemas: Timo, Ly ja loomulikult armas Sandra, kes on töötanud minu juures juba 3 kuud. Sandra on tõesti mulle väga armsaks saanud ning tubli on ta ka :) Küllap saavad peagi Timo ja Lygi mulle lähedaseks :)
Kõik mu isiklikud abistajad, kes on töötanud paar kuud või kauem, on armsad ja lähedased. See on isikliku abistaja töö eripära vist :)
Ja kui tulebki mõni hetk, kus abistajaid ei saa tulla ega olla, küll siis kedagi leian, kes saab minule appi tulla. Näiteks ootan kuu lõppu, kui lähme Lauraga Pärnumaale jälle psühhodraamasse...

Issand, mis aasta see ometi on... Mitte üks aasta pole olnud tutvusringis nii palju haigusi ega surma ega probleeme... Kuu jooksul üle päeva mõni ütleb "tead, mis juhtus..." - kohutav aasta... Lihtsalt mõtlema paneb, mis lahti on ...

Neljapäev, juuli 17, 2008

See VÄIKENE maailm

Kohtusin täna viimaks ometi Märdiga. Olime kohtumist plaaninud oi kui kaua. Ja mis välja tuli "Suudlevad tudengites" istudes - meil on mitmeid - mitmeid ühiseid tuttavaid ja sõpru. Hämmastav, kui väike on ikka suur maailm!!!
Aa, kes on Märt :) Vahest loeb ta mu blogi. On sümpaatne ja abivalmis noormees. Loodetavasti minu sõprade nimekiri on jällegi pikenenud :)
Muide, Märt lubas MIND minu oma lage värvima panna :D:D:D Elame - näeme, kuidas ta selle teoks teeb :D Lae värvimine on küll vist üks töö vähestest, mida pole mina saanud teha. Vot, kui ripun lae all värvipoti ja rulliga, siis lasen küll video teha :D:D:D

Täna olin esimest päeva Timoga kahekesi linnas. Ta saab isikliku abistaja tööga väga hästi hakkama. Nagu kõik olnud mees - abistajad on saanud tööga hakkama... Minulgi on õigepisut harjumatu, sest kaks - kolm aastat ei ole olnud mul päevagi mees - abistajat. Pole hullu! Mõtlen siiski, et üks meesterahvas peab isiklik abistaja olema. Treppide ning talviti jää ja lume pärastki vahetevahelgi.

Minu roosid ja südamed unenägudes :);)

Komme ei ole vist vaja siinkohal minult - onju :) :) :)





Kolmapäev, juuli 16, 2008

Veel Kaiu ja Rapla pilte

http://www.lux.ee/tiia/?page=10023&imgpath=galerii/LJLS3Z56CFSY

Pildistajad Sandra, Siki ja Kati

Kaiu - Rapla - Tartu pildid

Mellaga ta bussis

Väike sõber esimesest silmapilgust
Dagö kontserdil
Dagö lava Raplas
Pärast kontserdit rahulolevad tüdrukud :D

Muide, minu uue seelikuserv paistab käekoti alt

Sandra pere :)

Istume Sandra koduaias.

Pisikoerake ajas eile hommikul mind musiga üles :)


Minu väike sõber Villu jälle esimesest silmapilgust. :)


Lõpuks sai Villu kurvaks ja solvuski, et
ma ei võtnud teda Tartumaale kaasa

"Elu parimal puhkusel" TÜ staadionil

"Elu parim puhkuse " lava
Roosa lehviga tantsib Krista :)

Kodus taas...

Enne kui koju jõudsin, käisin veel Sandraga TÜ staadionil suveetendust "Elu parim puhkus" vaatamas. Normani Inglismaa naist mängib see suvi minu sõbranna Krista. Jumalas lahe oli taas Kristat laval näha :) Ta mul eluaeg näitleja hingega. Kunagi oli Kristal "Minerva" (oli vist selline nimi teatril või teatrigrupil) ning siis tuli paus... Nüüd lihtsalt pakuti pisikest osa suurte näitlejate kõrval ja Krista on seistmendas taevas :) Minu meelest on ka põhjust :) ;)
Minge etendust vaatama, kel mahti on!
Naerda saab ka!

Pühapäeval käisin veel terve seltskonnaga Raplas Dagö kontserdil. Raplas olin üldse esmakordselt elus. Vist.

Nüüd lähen magama.
Hommikul hakkan jälle maadlema argimuredega...

Teisipäev, juuli 15, 2008

Tervitusi Kaiust!

Olen kolmas päev Kaius. Mul on olnud väga kihvtid puhkusepäevad :) Seda täiesti ausalt.
Olen käinud Mellal külas, kus nägin juhuslikult vanu tuttavaidki. Ma arvan, et Katile oli minu nägemine Mella juures veel üllatuslikum :)
Lõpuks jõudsin ka Habaja vanaemale külla. Kõik oli vanaema juures nii nagu umbes 13 aastat tagasi. Vanaema sama nooruslik ja elujõus nagu aastaid tagasi :) Imetlen vanaemat!!! Tahaksin isegi olla 81 aastaselt virk ja kärme, nooruslik. :D Mitte viriseda, et elu on olnud raske ja kole vaid...

Ja Sandra pere ja kodu, kus praegu blogin on armas. Ma olen hästi rõõmus, et nii lühikese ajaga on mind võetud sõbraks. :)

Varsti hakkame Tartu poole sõitma...

Pühapäev, juuli 13, 2008

Oli hästi meeldiv laupäev

Oli tõesti hästi meeldiv laupäev. :) Blondiin muutus veel blondiinsemaks :D Nüüd peab juuste värvimisel pikem vahe jääma, muidu rikub päriselt juukseid. Täna juuksurilaua taga avastasime Külliga, et mulle sobivadki heledamad juuksed rohkem. :)

Leidsin lõppude lõpuks seeliku, mille ostsin. Kuid ajasin taga. Kõik seelikud olid tavalised. Isegi silma ei hakanud ostmiseks. Võite 3 x arvata, mis värvitooni on seelik :P Peal roosid. Mul see nädal mingi rooside maania - paar päeva on voodis uus roosidega padi :) Ei ole olnud iial roos mu lemmik. Nüüd äkki nagu on ............ :D Ei tea, mis see tähendab!!!???
Seeliku tegumood meeldis ja meeldib :)

Arvan, et hetkel on abistajate leidmine ja tööle saamine mul lukus. Kohtusin Lyga, kes soovib ka isikliku abistaja tööd. Hea seis on jälle mul.

Nüüd veidi tukun. Päeval sõidame Sandraga Kaiu mõneks päevaks. Suvitama :)

Laupäev, juuli 12, 2008

Mööbeldus tagatoas

Hommikul mööbeldasin. Tagatoas. Paigutasin diivanvoodi mugavamalt, et otsekohe esimesel silmapilgul ei oleks näha, kui mõni hommik õnnestub voodi ülestegemine pisut kehvemini :) Teki laiali laotamine on mulle hommikvõimlemine: püsti ja pikali, vasakule ja paremale keset aset :) Olen oma Viki hüljanud :( :D Magan tagatoas. Diivan lahti. Laiutan suhteliselt laias voodis. :) :) :) See on mõnsa!!!
Teine põhjus, miks tagatoa ümber tõstsin oli halbadest mäletustest kaugeneda... Ega suurt ei teinudki - kapp ja voodi vahetasid omavahel paika.
Abiks olid kaks noormeest: Timo ja Eiko. Ja Sandra. Ime kärmelt kõik sai tehtud! Vahetevahel on meeste olemasolu siiski väga vajalik :) Enamus mööblitükkide nihutasime olen ju teinud neiu - abistajaga. Ega see kerge pole olnud, kuigi oleme alati aeglaselt - enda meelest kiiresti - ja edukalt hakkama saanud :) Mõnikord olen siiski ühe noormehe appi saanud. Täna õnneks oli niisiis tervelt kaks noormeest! Aitäh teile!

Ise koristasin väikest viisi tagatoa kappe. Peeglilauakappe näiteks. Leidsin näiteks oma õpilaspileti Sillaotsa kooli ajast. :D Ei tea miks, kuid seal peal on 1. klassi näopilt kahe suure lehviga st mul oli kaks patsi... Kui hästi järeldada, siis too aeg ei pääsenud ma igal ajal fotograafi juurde, küllap leidsime emaga lahenduse 1. klassi pilti näol.
Sillaotsal käisin 6., 7. ja 8. klassis.
Esimene kool oli Aru 8 - kl kool, mida pole ammu - ammu. Lihtsalt suleti. Aru koolis sain käia 3 klassi.
Nii jah, olid ajad! Käisin küll palju kõikjal, aga mitte niii tohutult kui praegu. Pubekaeas eriti pidin valima tihti kodu neli seina selle asemel, et minna... Kuid too aeg tol hetkel ei saanudki teistmoodi olla ning oli siiski parim aeg tagant järele mõeldes. Siis olin küll tihti kurb, et kõik ei ole enam lapsepõlves ning tulevik oli väga kauge... :)
Arvan, et täna on minevik hoopis lähedamal, kui toona tulevik... :)

Neljapäev, juuli 10, 2008

GNLD!!! Ettevaatust Lenor hapu/halb

Mäletate aasta tagasi blogisin suhteliselt palju GNLD-st?! GNLD ei ole mu elust kuhugi kadunud ja ma usun, et ei kao ka. Ma eriti ei ole tegelenud küll vähemasti poolaastat äripoolega, kuid tooteid, eriti puhastusvahendeid kasutan päevast päeva.
Olen GNLD sõltuvuses.
Paar nädalat tagasi ostsin nalja pärast Ajaxit. Sõbranna ostis. Piibelehe lõhn ja puha ning sildil veel 24 tundi kodus... Mitu päeva ei saanud aru, mix mul hakkas peavalu pärast põrandapesu. Siis äkki tundsin taldade all, et põrand ei olegi mõnusalt puhas ja sile. On nagu kile jala ja põranda vahel. SELGE: PESIN JU AJAXIGA. Toas hõljus küll IMELINE piibelehe lõhn, kuid ma olin sõna otseses mõttes nutma puhkemas.
Ma ei olnud endale vihane, et olin ostnud vahelduseks teise firma puhastusvahendit. Olin peaaegu ÕNNELIK, et see hetk tõestas taaskord, kui HEA ON GNLD oma toodetega :) Olen tarbinud GNLD tooteid 2 aastat juba järjest ning nii harjunud, et vahetevahel ei pannudki GNLD headust tähele enam. See loomulik osa kodus. :) Kodus hõljub GNLD TURVALINE PUHAS LÕHN :)
Ma olin vihane, et poes müüakse sulaselget keemia solki, mis on pealegi soodushinnaga. Inimese hävitajat... Hea küll, inimesed, kes on keemiaga harjunud, ei saa praegu arugi, millest kirjutan. Vähemasti arstidel peavaludega tööd arvatavasti jätkub...

Ühel päeval leidsin seina - kola - kapist lenori pudeli. Vahetades kõik puhastusvahendid GNLD omade vastu, toppisin vanad puhastusvahendid kastiga kappi. Igaks juhuks. Too oli too aeg, kus GNLD oli minugi jaoks kahtlus, suur küsimärk... Lenorit mõtlesin nüüd pesumasina panna... Sandra millegipärast enne valamist nuusutas - väga kole nägu tuli. Andis mullegi nuusutada: halb hapu liimjas hais tuli ninna.
Küsisin endalt, mix kuradi pärast ma kohe ei visanud minema...

GNLD on üle kõike - tahate või mitte.
Ja kui ei usu, proovige järele!
Mina aitan hea meelega teil proovida!

Tunnistan ausalt, et toidulisandid seisid kapis. Vahel harva sõin mõne all c ja oligi kõik. Võib - olla kogu see olnud masenkas ei lubanud selgesti mõelda, mida milleks teha tuleb... Nüüd tuletati meelde, et välja langevad juuksedki vajavad seestpoolt vitamiine jne. Jumalas õige jutt. Nüüd olen umbes nädala söönud ühte ja teist toidulisandeid, formula IV jne ja kogu mu olemine on tunduvalt erksam. Ja kohvigi muide joon jällegi vähem. Õhtul ei lähe mõte kohvile.
Eile küll jõin pärast GNLD koolitust Atlantises kohvi, sest silme ees hakkas virvendama. Mul madal vererõhk. Eile päeval polnud söönud ühtegi toidulisandit - küllap andis tunda... Või ma ka ei tea...
Üle pika - pika aja käisin jah isegi GNLD koolitusel. Koolitustest olen tundnud mõnikord puudust. Kuid siiski kõige olulisem on OMAENDA kogemused.

Kolmapäev, juuli 09, 2008

Oli üks tore hea päev...

... kui kõrvale jätta mõned hingepiinad, mida tean vaid ise. Samas võiks öelda, et painavad mõned peremured. Pere olen jällegi mina ise. Seega jätaksin nad suures joones enda teada.
KUID SIISKI
oli hea tore päev, mis viis mind kokku imevahva noormehega. Ta nimeks Timo. Loodetavasti blogin temast edaspidigi. Kui laabub kõik, siis on ta minu järjekordne uus isiklik abistaja. Vähemasti usun, et sai ta täna hunniku uusi kogemusi. Timo tõdes küll kogemusi. Usun Timo siirust, kui enne tsau ütlemist teatas, et ka ratastoolis tahaks proovida istuda, et teada, mis tunne see on :) Hästi terve suhtumine. Tean inimesi, kes kardavad ratastooli istuda, sest see neavat nad paugupealt vigaseks... Igal oma usk!!!
Olen veendunud, et üks noormees võiks/peaks mul isiklik abistaja olema. Treppide ja talviti ka jää ja lume pärast juba!
Niisiis, tunnen isiklikult kahte tulevast viipekeele tõlki - Sandrat ja Timot. Naljaga pooleks olen neile lubanud viipekeelt jalgadega rääkima õppida. :):D Küllap neile on juba minu "tõlkimine" hea praktika, küll mitte viipekeele praktika. Isikliku abistaja töögi annab arvatavasti neile palju kogemusi juurde.
Sandral sai / saab just neil päevil minu juures töötada 3 kuud. Tubli tüdruk on ta mul igatahes!!!

Täna käisin taas surnuaiaski. Papa surmast saab laupäeval 3 kuud... Tundub igavik...
Keegi ütles hiljuti, et ta kartis, et mul läheb kõigega harjumiseks raskemini ja kauem aega... Ei tea. Minu jaoks on olnud kergendus. Kindlasti elasin täpselt õigel ajal leinagi läbi... esimestel hetkedel, kui teada sain papa surmast... Mis seal ikka.
Kõik oli ju teada...
Surnuaias mõtlesin, miks küll papa ja emagi mõtlesid, et mina ei hakka iial surnuaias käima... Ok, Võnnu on natu kaugel käia bussidega, kuid Tartu Raadi on vägagi heas kohas...

Veel panin maalid posti. Teele Sveitsi. Taas. Seekord oli Postimajas teenindaja hästi sõbralik - polnud nagu probleemi, et saadetises on maalid. Eelmine kord nagu oli - kelle maalid ikkagi saadan välismaa :P Mitte väga probleemi ei olnud, kuid siiski...
Ei, pean tõsiselt tööle/maalima hakkama. Unarusesse on jäänud kõik see maalimine.

Teisipäev, juuli 08, 2008

Tobe juhtum täna õhtu eel

ID-lugeja juhe arvutilaualt vajus ratastooli suure ratta vahele nõnna õnnetult, et ma ei saanud enam edasi - tagasi. Minu õnneks oli mobla jala ulatuses, et sain helistada. Aime tuli "päästma" mind.
Nii tobedalt kinni jääda ei ole mul õnnestunult iialgi varem!

Helistada Sandrale üheks minutiliseks abiks oleks olnud mõttetu.

Täis südamega - ex ma vihastan niisugustel puhkudel iseenda peale - lõhkusin moosipurki.

Aplaus!

Esmaspäev, juuli 07, 2008

1000 blogimine see blogimine :)

Palju õnne mulle kirjutamisjulguse eest - see blogimine on 1000!!!
Huvitav, mitu tuhat korda ma veel võiksin blogida :P

Enne blogimise 1000 numbri avastamist, mõtlesin, et kirjutan SÜGISÕHTUST. Praegu on akna taga sügisõhtune ja minu hinges sügisnukrus. JUULIS!!! See ei saa nii olla! Aga on... Vihm ja tuul ja hall pimedus... Ja toa laetuld ei saa põlema lülitada - lüliti säriseb kummaliselt. Mitmendat päeva. Äkki hakkas. Andres keelas vähemasti põlema panna, kuid mulle elektrikut mängima ei saa tulla - on sõjaväes. Andres ju pani köögilaetulegi põlema sügisel. Nohjah, siin pole aga elektrikumehi käepärast... Homme peab energiasse helistama vist. Ma ei suuda pimedas ja ohutundes istuda. Kuigi mulle on juba öeldud, et ega ma ei vaja valgust. Aitab lauatulest. Ei aita. Võib masenkasse taas langeda.
Ei taha nagu.
Ok, raha nõuab päris elektriku käik küll, aga alati ei saa kroone lugeda ihnuskoi moodi!

Reedel Tallinnas.
Õpetajate Majas trepp jahmatas mind õige pisut. Sandra aga liikus vapralt pikal trepil. Ratastooli jaoks oli trepiastmed suht head - madalad ja laiad.
VAIKIJATE HÄÄLED 2 mind oma lugudega, julmade lugudega ei rabanud. Mõtlema teistmoodi pani küll. On õudne mõelda, kui suur ja ainus elumõte on sex ja raha - ning see tundubki ainuõige olema... Jubedus!!! Kuhu kaob armastus... Ja väärarusaamised algavad siiski lapsepõlvest...
Nägin, kui jahmatanud oli Sandra. Ta küsis mitu korda minult: "Tiia, kas need lood on ikka päris?"
Oleksin tahtnud Sandrale väga öelda, et kõik süngus on väljamõeldis - kuid ma ei saanud nii öelda. See oleks olnud vale.
Samas tundsin äratundmisrõõmu, et on veel noori inimesi, kes mõtlevad armastusest ja elamisväärtustest hoopis laiemalt ja hoolivjulgemalt. Tõsiselt, olen mitme abistaja suhetega ise läbi elanud ülevat soojust ja mõistmisi maailma hingede jaoks. Nende head suhted teevad mindki paremaks :)
Annavad lootust. :)
Kui mina olin ka veel 20-lt, ega ma siis ka ei teadnud, mis vägivald ja/või seksuaalne kuritarvitamine. Arvasin, et kuri maailm on muinasjutt, mis lõpeb heaga. Kurjus polnud aga muinasjutt. Vaid reaalne elu. Lõpp on siiski loodetavasti hea. Ei, mitte võlukepikesele ega haldjale, vaid ennekõike ikkagi inimesele endale.
Ma ei näinud elu läbi roosade prillide.
Ma polnud lihtsalt ise reaalselt kurjusega kokkupuutunud. Kurjus oli kauge - kauge.
Ei soovi südamest mitte kellegile õudsuste läbi elamisi ega väärarusaamisi.
Aga kui tüdrukud ja ka täiskasvanud mehed usuvad, et väärtus on sex raha eest - siis sorry.
Olen juba mitu päeva mõnedel hetkedel mõelnud, kas mina otsin asjatult tõelist armastust... Äkki tõesti pole olemas tõelist armastust... Kui mõelda juba kirjakestele, mida ma aeg - ajalt saan meestelt, siis jah lootust kaob... On mingi lollakas sexinälg ja...
Ei taha sellele mõeldagi.
Kahju, et raamatut VAIKIJATE HÄÄLED 2 ei müüa lihtsalt raamatupoodides. Olen veendunud, et paljud ei saagi kunagi sellest raamatust teada. Mitte ei mäleta, kuidas oli VAIKIJATE HÄÄLTE 1 - ga. Vist sama lugu, et müüki ei läinudki.
Ja mina olen oma raamatu välja andnud, kuid kellele - ei tule meelde. :s Hakkasin Sandrale näitama - palusin tal riiulis võtta, kuid mida polnd, oli raamat. Küll nuputan välja, kellelt tagasi küsin.

Täna on veel ajalooline päev! Kaks inimest pakkuvad end isiklikuks abistajaks. Loodetavasti mõlemad on toredad noored inimesed :)

Üks mu maal, mida paljud ei ole veel näinud :)


MINA SIIN :) ehk hullumeelne nädalavahetuse puhkus

Neli pilti eilsest Kastre pargipeost. Meiegi saime Sandraga linetantsusammud Kaie juhendamisel selgeks :) Ausalt öeldes, olen mõned aastad tagasi käinud ükskord isegi linetantsu trennis, kuid tookord ei meeldinud mitmel asjaoludel. Üks põhjus oli see, et olen tahtnud eluaeg peotantsu teha - linetants on ju teine tants :) Kuid eile oli tantsutund, mis kestis vaid minuteid, lõbus! Ja veel enam, mõtlesin, et minu oma vallarahvas polegi mind aktiivsena st kellele pole miski võimatu, näinud - viimane aeg on end koduvallaski näidata :P
Meie - mina ja Sandra - rõõmsas meeleolus.

Kastre park. Esines Airi Ojamets.
Ei tea, mida naeran :D
Eile oli hea Kastres käia. Nostalgia natukene. Samas teadsin selgesti, et ma ei vahetaks mingi hinna eest nüüd oma kodu hooldekodu vastu :) Vähemasti seni, kuni jagan maailmaelu mõistusega :) Vaatasin oma olnud akent hooldekodus ning mõtlesin omaette, et seal toas oleku aega oli mulle kindlasti vaja - selginesin pisaratest ning sain aru, mida soovin. Ma ei oska öelda, kas teadsin 8 aastat tagasi, et mul tuleb selline elu nagu praegu on. Kindlasti mitte. Kuid midagi taolist elu tahtsin kindlasti juba siis. Soovunelm pidi ju olema, muidu poleks ma nii kaugel nagu olen jõudnud. :)
Käisin hooldekodus korraks seeski. WC-s. Ja välja tulles ütlesin kõvasti oma mõte: minu kodu lõhn on parem ja armsam :) Nii ongi - tehke mis iganes!
Siiski oli hea näha tuttavaid. Hooldekodu Härmalõng töötajad. Nad teevad tänuväärsed tööd.
Loodan, et töötajatel oli mindki hea säravana ja tublina näha :) Nad ütlesid, et olen tubli... Hämmastav minu jaoks. Minu jaoks on hakkama tavaline nähtus - kõik on ju tublid, kes nii või teisiti hakkama saavad :):):) Pole ma eriline tublidus midagi :P
Samuti isiklikud abistajad teevad tänuväärsed tööd. On meeletud kahju, et nende töid ei väärtustada veel nii nagu mina sooviksin. Usun küll, et küllap jõuame niikaugele ka.
Sotsiaalseid ameteid ei väärtustada üldse nii nagu vaja.
Hea mõistatus tuli mulle pargipeo ajal ka :P ;) Minu juurde tuli ilus ja kena mees ja küsis, kas mäletan teda. Ei, ei mäleta - siiani olen ajusid pingutanud: noohh, ei tule meelde, kes ta on. Kui linnas elasin olevat ta minu pool minuga koos mu sõbrantsiga pidu pannud ja koos minuga joonudki ja juttu puhunud...
UPS!
Appikene, ma ei unusta ju peikasid ometi!!! :P:P:P
Igatahes hästi meeldiv, et tal olin meeles ning tegi mulle kavalalt silma endal väike laps süles.
Kui linnas elasin, siis käis tõesti palju külalisi... Kuid siiani arvasin, et mu mäluga on korras - nüüd pole enam selles nii kindel :D:D:D
Laupäevaõhtul käisin Jaani kirikus Kait Tamra kontserdil. Hästi - hästi hea oli. Rahustav. Laulud tõid kõik head ja pisut nukradki mäletused taas meelde.
Kait Tamra oleks vist ise trepil appi - me Sandraga lihtsalt ei viitsinud paluda, et tehke palun kiriku tagauks kaldtee pärast lahti. Tamra vaatas rahulikult olles valmis appi tormama ja tõdes siis: "Ah nii saabki edukalt alla!" Kuidagi ülev hetk oli :)
Just niisuguste hetkede pärast on hea vahetevahel kaldteed ja üldse eri maailm unustada, kui vähegi võimalik on!!!
Siis jõudsin veel Kristal sünnal käia! Esmakordselt see suvi aiapeokesel. Kolm aastat polnud nende pool ma käinud. Naljakas, vanasti sai koguaeg seal oldud, mamma kodu oli justkui kodu mulle ja mu perele... Või olen suureks sirgunud, et minulgi pole aega koju minna... :) Armas oli Sandra autoga sõita mööda tuttavaid koduteid - kuidagi hoopis pilguga nägin kruusateid ja põllumaid ja puid... Umbes 10 aastat pubekaeas elasin seal samas venna isa talus... ja juba siis sai pidevalt Krista ja mamma, kes tol ajal oli mulle veel lihtsalt tädi Elle, pool käidud. Talude vahel vahemaa alla kilomeetri...
Nüüd meenutasime olnud aegu justkui vanakesed :) Tohutu palju hetki tuli meelde ja kõikist ei jõudnudki rääkida...
Mis Tallinnas oli - sellest pisut hiljem.

Neljapäev, juuli 03, 2008

Vaikijate hääled

Homme Tallinnas "Vaikijate häälte" 2 esitlusel. ETV-s nägin juhuslikult praegu saadetki sellest ja seksuaalsest kuritarvitamisest.
Mõtlesin vaadates saadet hommikusele raadios kuuldule, kuidas mõned inimesed suhtuvad homo abieludesse - APPI, kui julm ja karm mõni inimene ikka on. See on kohutav. Et kuul pähe neile, kes teistmoodi...
Kuhu nii jõuame?
Oleks siis meil veel naiste - meeste suhted korras. Kuid ei ole ju. Miks otsitakse kõrvalsuhteid? Kas saja ühe armukesega on normaalsem nähtus? Või prostituudi kasutamine?
Nohjaa, homod ei või armastada, puudega inimesed ei või armastada, prostituutid ei või armastada... Nad ei ole justkui inimhinged...
Huvitav oleks teada, kas kommijad ise on tundnud ideaali lähedast armastust pettumusteta.? Ja kui on, siis on nad tõelised õnneseened. Kuid juba see eitav suhtumine teistmoodi inimestesse sunnib mind sellest kahtlema.
Siiralt soovin, et kommijad ei oleks tundnud ise vägivalda. Kuid eitav suhtumine teeb neist endist sõnades juba vägivaldsed inimesed kahjuks. Mina küll ei suudaks mõelda armastusele mõeldes "kuul pähe ja Eesti riik asub hukatuse serval"... Sorry, kui ON olemas tõeline armastussuhe, siis pole ju oluline, mis ühe või teise silmade värv on või kes nad on...
Tunnen ja tean mitut - mitut homot. Nad fantastilised inimesed, tõesti fantastilised ja väga väga tähelepanelikud! Mul ei tule mõttesessegi, et nad on tulnukad kuskilt kaugelt maalt, keda ei suuda mõista. Mul endal on vahest tulnuka tunne. Seepärast seesugune võrdlus.
Kas on siis normaalsem, kui laps kasvab näiteks alkoholikude hetero ja n ö tavaperes...

Palun, palun ärge mõistke armastust hukka ometi!
Mõistke vägivald hukka!

"Vaikijate häätes" 1 , mis on ka vene keeles, on minu/minu pere lugugi. Tookord oli jube raske rääkida... Võib - olla mõnda asja räägiksin praegu teisiti, sest olen enda palju ikka ja jälle juurenud olnud... Öeldakse küll, et aeg parandab haavad. Kuid mina ei ole päris sellega nõus. Haavad jäävad. Aeg peidab haavad/armid lihtsalt ära ning on hea, kui nad peidust välja ei tuleks... Kuid...

Kolmapäev, juuli 02, 2008

Leek kaminas jääb majakaks...

Mul on üle aegade tekkinud lemmiklaul - "ÜKSTEISETA". Mitte originaalne lemmiklaul praegu. See paljude soovilaul vähemasti ELMARis. Kuulates "Üksteiseta" mõtlen alati lastele... See laul lihtsalt viib mõtted lastele...
On olnud elus selline aeg, kus muusika on saatnud koguaeg küll mind, kuid ühtki uuemat laulu lemmiklauluks ei ole suutnud ma valida...
Ükskord ehitan kaminagi. Ei, mitte laulu pärast! See unistus on olnud mul mõned aastad juba, et tuppa dšusiruumiseina tuleb ahi + kamin + pliit, juhuks kui talviti elekter ära läheb. Kuna see unistus täide saab viidud - pole aimugi. Mul võtab kõik tegemine nii kuradi kaua aega, et ühelt poolt hakkab olnud remont tuhmuma/lagunema... Piinlik kohe!!! :):):)

Aga jah, leek kaminas jääb majakaks...

Armas oleks kallide inimestega jõuluõhtul istuda kamina ees ja tunta, et maailm on armastus täis...

Teisipäev, juuli 01, 2008

Kõõlumas aknal... juuksed puhkeseisus...

Nii, juuli esimene õhtu tõi mitmele inimesele kreepsu - tiiatibu kõõlub tagatoa aknal :) :) :) Mitte midagi hullu! Piret saatis akna alt naljaka sms-i. Paugu pealt tahtsin talle veel rohkem teha šokeerimist - vastusõnumiga ei oleks olnud see üleüldse nii hea :D
Kuna Sandra oli siin, siis polnud aknal kõõlumine sugugi keeruline: seisin püsti (mis on iseenesest mulle väga vajalik ja kasulik tegevus). Lõõpisime naistega.
Arvatavasti seesugust pilti nägid küll Piret ja Reet esmakordselt - mina aknal ja seistes. :D
Mul endal oli lõpmatult kihvt üllatada teisi ja ka pisut iseend.
Kuigi
kui noor ja loll olin, siis olen küll ja veel akendel kõõlunud :D Üks ekstreemsem aknalaual istumine on olnud Olümpia hotelli 14 korrusel. Aken oli praokil ka. Olin siis umbes 20 aastane. Seltskonnal oli õudne mind vaadata, kui mina kõigutasin jalgu ja naersin südamest. Muuseas, aknalaud oli kohutavalt lai, mõnus oli seal istuda :D

Mul on karvavahetamis hooaeg :) Päris tõsiselt. EI, juustele vist ei meeldi koguaeg pidevalt kõvasti kinni olla: kalasabas või muus punutud olekus. Loogiline oleks ju, et kinni olles ei lähe juuksed sassi ega pussasse. Lähvad küll ja kuidas veel!!! Või on see, et mu juuksed on tohutult kuivad ja haprad. Juuksur Külli soovitas aprillis tavalist toiduõligi juustele paitada, kui muud käe pärast ei ole. Seda ma pole proovinud. Palsam jm kraam on. Aga jah, loodetavasti see kuu saavad juuksedki puhata. Võimalikult palju lahtiselt olla ja / või kergelt kinni.
Külli juurde tahan minna nagunii lähiajal - siis saab nõuandeid, mida teha, et kammides juuksed ei tuleks peotäide viisi peast... Kiilakas tiiatibi EI lähe mitte :D

See kuu peaks olema isiklik abistaja palju - palju kättesaadaval olema. Nii leppisime Sandraga kokku. Juuli lõpus peaaegu nädala olen Lauraga usutavasti Lemmerannas.
Täna riputasin ka töökuulutused internetti.

Arvatavasti hakkab kõik ikkagi samm - sammult taas laabuma...

Öine vihm

Kuulasin öösel (öökull nagu olen, normaalne voodi mineku aeg on ikka öösel kella 1...2 aeg) magama heites tükk - tükk aega vihmakrabinat akna taga. Hästi - hästi mõnsa oli :) Närv puhkas. Jätsin aknad praokile. Muretsesin veidi küll, et ehk sajab sisse... kuid olin enne voodi heitmist aknad üle kontrollinud ning ma ei arva, et mul veel paanikat oleks olnud :):):) :P:P:P
Lapsepõlve vihma sõltuvus vahetevahel meenus. Kui istusin liivakastiserval märg kui kassipoeg ja ootasin kedagi või midagi. Ise ka ei teadnud keda või mida. Lihtsalt ootasin ja igatsesin. Vihma sadas ... Vanaema loomulikult kutsus mind tupp ning sai pahaseks, kui keeldusin tuppa kaasa minemast - lihtsalt keeldusin. Vana ei püüdnud iial miskit teha vastu mu tahtmist. Tagant järele mõtlen alati, kui lihtne ja kerge oleks olnud tal mind kaenlasse võtta ning jonnipunn tuppa viia - vanaema aga ei teinud seda. Ütles vaid: "Ise tead, kui haigeks jääd!"
Haigeks ei jäänud.
Mul oli HEA suvevihmassajus omaette olla.
Mu liivakast oli tubade akente all. Küllap vanaema piilus, mida tüdruk teeb. Kuid ma ei vaadanud kordagi akende poole abipaluvalt. Istusin ja nautisin vihma ja mõtlesin lapselikke mõtteid. Liivagagi ma ei mänginud, kuigi varbad pistsin sügavale liiva sisse...
Mitte ühtki sõbrannatki ei olnud õues. Nende vanemad olid nad tuppa ajanud...
Kena mäletus :)

Kas needki hetked ei võinud olla need hetked, kui õppisin iseenda eest kangekaelselt vastutama: ise tean ju, kui... :)
Kindlasti on olnud.