Armastust kevadesse!

See Ahti Nurmise laul "Hoidkem neid päevi" on saatnud mind lapsest saadik just kevadeti esimestel päevadel. Vikerraadios ikka lasti... Mõned korrad aastas, eriti kevadeti...  Vähemasti selline mälestus on meelde jäänud. Rõõm ja naer... panid mind unistama... 

Iga hetk kevadel väärib armastust 💖

 
 

Igasugust oli sel nädalavahetusel

See oli Nansylt soeng näituse avamiseks. Selja tagant. Kihvt ja noortepärane.

Kuskilt kuulsin, et momendil, see aasta vist, ongi moes punutud patsid ja lokid... Ma ei jälgi moodi, ammugi juuste moodi, kuid siiski hea teada, et olen päris normaalselt juuste moega kaasas.   Arvan aga seda, et punutud patsid on olnud ja jäävad.

Mul on suhteliselt olnud aega omi mõtteid kuulata. Täna koristasin omaette ning unistasin suurelt. Olen tabanud ära, et ise peabki unistuse sisse minema. Ei püüa unistust kinni, kui vaatad unistust kõrvalseisjana. Nagu oleks minu oma, kuid kahtlen... Nagu umbes poeostuga, seisad riiuli ees ja mõtled, tahaks , aga samas kahtled, kas on vaja... Jätad tihti ostmata. Unistustega päris nii ei saa. Unistustesse peabki sisse astuma. Kui ei suuda, siis polnudki päris õige unistus - lase lahti ja unusta. Ära raiska aega tühjusele, mis ei vii kuhugi.

Tean, et mul  saab olema  endal suur kollast värvi auto, kuhu mahub kõik mu asjad.  Näiteks näituse avamisele sõites. Suvel on matkabuss veelgi lahedam.  Suvemaja ratastel...  Saaks teha ranna - näitusigi ja muudki. Seda unistust olen mõni aasta kaugelt vaadanud... Eh, viimaks läksin  unistusesse sisse. Julgesin. Sest see on minu oma.

Samal ajal koristasin tuba. Tolmuimejaga. 

Ma ei ole eales suutnud kaua luua unistusi või manifesteerima, uuema aja moodi, paigal olles. Ma võin paigal olleski unistada, kuid mitte kaua. Mitte iga päev. Isegi üles kirjutamine märkmiku on tegevus unistamisel. Ja  mu märkmik ongi soove, mis väga üksikasjalikult kirjutatud, täis.  

Kui tore on linnukest soovi ette teha, kui soov ehk unistus ehk manifesteerimine on täitund. 

Mul pole tuhandeid soove. On mõned suured, mis jagunevad väikesteks. Samm sammult tähtede poole. Ja ma tean, mida tahan. 

Eile riputasin tööpakkumise.  KandidaatE juba on, neist mõni meeldib esmamuljel. Aga ei oska öelda, kes  jääb ... kes kaob... Usun, et jäetaks ka. 

Tund paar tagasi pakkus keegi 29 aastane noormees mulle end meheks - noo tere talv. Ütlesin, et vaja isikliku abistaja, mitte meest Jätsin meelega ütlemata, et mehe otsimiseks on teised kuulutused.   Siis ka ei saanud veel õieti aru, ikka, teeb massaazi ja oskab abistada , kas raha ka saab, et tema olevat see , keda ma vajan... Ei ta küsinud, mida mina ootan temalt.. Küsis, kas elan üksi ja kus - juba see näis mulle kahtlane.  Siis kui ma  ei lubanud iga päev töö eest raha - saatis ta mind persse... Mul automaatne blokeering facebookis.    Sellist jultumust kogesin mina tööotsijalt esimest korda. Mulle tundus ta purjus olevat.

Ei, ma ei karta. On ennemgi olnud selliseid isiklikuks abistajaks pakkujaid, kes ei tee vahet kolmel sõnal: abistaja - kabistaja - ahistaja. Nendel pole kohta minu elus. Tükkimal ajal pole sellised mu teele või õigemini postkasti sattunud. 

Jumal olgu nendega armuline, Muud ei oska öelda. 

Head uut nädalat.

Kevad algab peagi. 

Heidkem end. Rõõmsana.

Tegin ümber natuke...

 ... tööpakkumise. Nagu eelnevast postitusest võib ehk näha. Mulle tundus endale, et minul on kopp ees sellest mämmutamisest, et abistaja abistab füüsilistes toimingutes, millega ma ise hakkama  ei saa... 22,5 aastat seesama - kaua võib. Kui keegi tahab  näiteks koristajat oma majja, siis ta ju ei toonita, millega ta hakkama ei saa. Ta lihtsalt soovib abi, et jõuda ja jaksata natuke rohkem teha ise. Mul on õigepisut teisiti, kuid lõpptulemus on ju sama...    

Tundsin, et tööpakkumisesse vaja oma enegiat juurde panna. Mind ennast rohkem. 

Video tegin Mirjamiga  suurima lustiga. 

Teksti kirjutasin kergesti suure rõõmuga.  Ehk potentsiaalne tööle tulija ehk isiklik abistaja tunnetab selle ära. Usun küll. Tean, et eesolev kevad ja suvi saavad olema vahvaid hetki täis... Nii minul kui mu isiklikel abistajatel ... 

Isiklikult soovin mõndagi uut teha... Või kas päris uut, kuid siiski mulle on hakkanud meeldima see väljend, et miski ei jää pooleli ega saa sama kohapealt jätkata, tuleb lihtsalt hakata uuesti looma ja tulemus võib olla hoopis teistsugusem algselt plaanist. 

On siin ja praegu, millest elame. 

Iga hetk on uus. 

Aega ei saa ju mitte kuidagi moodi jätkata... Ajahetk uus alati...  

Nii põnev on igas hetkes püüda edasi minna... 

Heihopsti! Lahe töö, sinule, isiklik abistaja!!!

Heihopsti!

Tahad tööd ja raha juurde? - Mina vajan isikliku abistajat.

Vajad uusi elamusi? - Mina vajan küll uusi elamusi!

Soovid  ka väikest trenni ehk füüsilist koormustki - saad minuga olles. - Mina tahan kõikjal liikuda ja käia, teha paljusid vanu ja uusi asju. Sinuga koos, sest paljudes olukordades on su käed - jalad mulle abiks, justkui lisakäed ja -jalad.

Kas hakkame uusi elamusi looma koos.!? Suvel... Kevadel... Talvel...

Tule, tšillime koos läbi suve!!! Ja kauemgi... 

Mulle võid kirjutada tiia@lux.ee , tmloovus@gmail.com või facebooki postkasti ning helistada 5529317, vastan sõnumitele ka. Küsi huvitavaid küsimusi ja ütle mõne lausega, miks soovid isikliku abistaja tööd minuga ja mu juures.  Siis saan minagi omaltpoolt rõõmsasti räägita veel ja veel lisainfot. 

Ootan põnevuse ja rõõmuga!

Pilte Maarja-Magdaleena Raamatukogus näituse päevast

 

Mis värvi on armastus

 Seda küsisime Ilmariga Maarja-Magdaleenas näituse avamisel.

Tänane 80. näitus "Kevadetunne hinges"

Täna Maarja-Magdaleena raamatukogus avasin oma 80. näituse. Ma olen uhke, tänulik ja õnnelik ja mis iganes veel... Mul ei jätku sõnu, mis tunne mul praegu hetkel on! Õues on kevadetunne ja tõsiselt - hinges on ka! 

Isegi raamatukogu viivat keerdtreppi mööda sai 2 korda üles-alla käia. Jah, ma tean, et mõni ütleb jälle et ei ole ligipääsu. Saan aru, et mõnele ei olegi. Teiselt poolt ma saan aru, et on väga vana maja, mida kirikogudus renoveerib ja milles on ka rahvamaja. Igasse majja ei saagi lifti olla, siis kaob see vana hõng ära... Raamatukogu juhataja Pireti esimene jahmatus oli, kui hakkasin näitust planeerima - aga meil on keerdtrepp! Minule ja isiklikule abistajale Kristile see õnneks takistus ei olnud! 

Näitus sai jällegi nagu vanaema elutuppa, kus on igivana tapeet ka. Väga originaalne näituse koht taaskord! Veel meeldis koostöö Ilmariga, kes laulis. Esimene laul läks ikka super hästi kokku minu maalidega - "Mis värvi on armastus?". 

Aitäh Maarja-Magdaleena inimestele nii sooja vastuvõtu eest, mis oli avamisel 💖

Kohtume homme, 15. märtsil Maarja-Magdaleenas

 

Keegi ei varasta wc-paberit enam...

 Täna sai Kass Pätu ära minekust kuu... Siiani tunneme me kõik, et keegi on puudu... 

Näiteks hommikuti paar nädalat käis peast läbi, miks Pätu ei tule kraanist vett jooma... 

Mõtlesin ka, miks wc - paberirull püsib tervena... Pätul oli kombeks paberirull ilusti lahti harutada oma kakapotti. Korralik kass, kraabis wc-paberi liiva peale  ja siis oli endaga rahul. Mina aga pahane. Ta võis  päevas mitu rulli varastada, kui rull jäi käpa ulatusesse... 

Nüüd tasapisi hakkab harjuma, et polegi paberi võtjat...

Kass Bongo ei tee kumbagi - ei joo kraanist ega varasta wc-paberit. 

Autoga meeldis sõita Pätule, kuigi seda sai vähe...

Üks kassihing võib nii palju häid ja imelisi mälestusi luua...  Tema eluaeg ei saanud sellest arugi... Pätu vist lõhkus kõige rohkem lillepotte ... 

Arvan, et Pätu vaim on käinud Bongot hullutamas 😃 Sest Bongo on paar korda ajanud nagu kedagi taga... nagu ajas Pätut taga... Usun, et loomade maailmaski on vaimud... ja see maailm, mida ei nähta tavaliselt...  

Mind pannakse ikka ja alati proovile 🙂

Ütleme siis nii, et kõrgem jõuallikas paneb mind ikka ja alati proovile. Igal uuel päeval... Vahest vähem,  vahest rohkem... 

Mõnikord tundub, et olen tüdinenud kõigest omas elus - päriselt ka. Ma ei luuleta hetkel. Ja siis tuleb jälle nagu hüüe: õpi kannatlikkust veel ja veel, tegelikult on kõik hästi. Kurat küll, kui palju veel õppima kannatlik olema... Ma ei sure arvatavasti iial, kui uskuda vanasõna: kes kannatab, see kaua elab. Elangi. Alla ei anna. See oleks liiga kerge mäng eluga. Armastan lapsest  saadik keerukamaid mänge.

Nüüd  olen küll ligi üheksakümmend tundi ise hakkama saanud ehk üksinda kodus olnud. Kõik ongi pea korras.     Kõht täis, külmkapp sõbralik (NB sõbralik külmkapp on mul siis, kui seal pole eriti midagi võtta ja mu pea ei hakka valutama, mida süüa - valik lihtsalt puudub.) Homme täitub külmkappki taas, usutavasti. Magatud on ka. Kuigi kaks ööd möllasin värvidega. Üks ammune poolik maal sai valmis, esialgset ideest sai hoopis teistsugune idee pildina lõuendile.   Mulle endale meeldib nii ja naa, kaugelt vaadates on täitsa huvitav    - justnimelt, paneb huvitavat mõtlema, maalil mõte... Mitu tundi koristasin maalimisjälgi, pesin õlivärviseid varbaid...  Siis päevaajal harjutasin lauluhäält . Seda igaks juhuks öösel ei tee..

Palju asju sai veel tehtud.

Tund poolteist ka lastega oldud, Ei saa öelda, et olin  neli päeva ainult üksi. Kass Bongo on ka, Nüüd käib mu sabas, magab kaisus...

Siiski tean, et peab leidma isiklikke abistajaid uusi. Igaühel oma elu, mis ei keerle minu elu ümber. Ja ei peagi nii koos keerlema.  Võib tunduta et ma ei vajagi kõrvalabi. Natuke ikka vajan küll. Me kõik vajame natu abi teistelt. Tihti ei mõelda sedasi ja nii palju, kui mina.

Usun, et universumil on varuks mõni ootamatu hea laks. Kõige selle kamajja peale, mis võib omakorda tunduta hästi hull olukord mulle. Kuid ausalt olen tänulik, et suutsin neli pika linnutiivul taas üle elada.

Mind ei lasta lihtsalt mugavusstoonis olla. Oleks üliäge ju, kui absoluutselt kõik minu eest ära tehakse, minu eest elatakse - kas viitsiksin siis isegi jalgadega plaksutada... 

Uus nädal tuleb lahe. 

Kolmapäev eriti. Saab jälle õue õhku nuusutada ja Maarja -  Magdaleena näitust riputada... Selliste päevade nimel tasubki omaette pingutada.

Kõik rasked küsimused on lihtsamast lihtsamad

 

Räägin alati, et iga päev võib tulla üllatused. 

Iga päev võib - olla naistepäev ja mamma päev, aga ka lastepäev 💖 Üllatuste ja armastuse päev 💖

Mulle kingiti kaks vaipa. Suuremaid vaipu, ja ühte veel punakat toonis, olen soovinud kaua - kaua.... Nüüd mul ka naistepäevalilled vaibal - on ju  äge!!!

Ega ma niisama kinke kätte ka ei saanud. Pidin pool päeva mõtlema, mis pagana vana asja pean minema viskama ja siis saan kohe uue asemele... Mingeid muid vihjeid ei antud. Viska üks asi välja... Mäng läks huvitavaks eriti õhtul. Uued asjad on ukse taga, enne tuppa ei saa tuua, kui mina ütlen, mis vana asja viskan kohe välja... 

Pakkusin  absoluutselt kõiki asju, mida tahaks vahetada kunagi ja mida mul veel polegi... Lõhutud talderkust kuni laelambini... Täna lõhkusin üle pika aja taldreku, Õnne vaja. Ja oh-sa-ime - õnn tuligi tuppa!!!

Küsisin mitu korda Gretelt ja Getterilt, kas nemad teavad, mis asjad ukse taga on... Tüdrukud naeratasid, nemad ei tea mitte kui midaggi...

Äkki tuli lambist pähe, et vaip...   

Oligi üks vaip, millest loobun... Kaks vaiba sain aga asemele... 😀 

Öeldi küll, kui ei meeldi, siis ei viska vanat ära... Oh jummel, nägin tunde mõtlemisega vaeva ja nüüd jätta kõik vanaviisi - oi ei... Ja kuidas veel meeldivad.

Taga tuppa on veel voodit vaja... Sellega läheb nõks aega... Aga küll tuleb. Tuleb ka uus kodu suure magamistoaga. Tean. Kunagi ikka tuleb. Varem või hiljem...  Ja siis tuuakse sümpaatse härra poolt hommiku kohv  pluss smuudi voodi... 😋

Kõik rasked küsimused on lihtsad. Nagu täna just öeldi, et on lihtne asi... 

Nii on elus väga paljude asjadega... 

On küll  lihtsalt suur rõõm, et on lapsed 💖😊 Kuigi võib nende pärast ka vahel end hulluks mõelda...

Lahe töö isikliku abistajale

 Vajan  isikliku abistajat/isiklikke abistajaid, kelle tööülesanne on mind füüsiliselt abistada toimingutes, millega mina ise toime ei tule. Naljaga pooleks, kuid siiski tõsimeeli võin öelda, et isikliku abistaja on mu käed ja jalad, sest elan täisväärtusliku, aktiivse ning loomingulise, kuid väga tavalise naise erilist elu.

Töökoht on peamiselt minu kodu, Kaagveres Tartumaal, kuid on tihti väljaspool kodugi. Sest käin kõikjal ringi ja teen erinevaid asju.

Tööaeg paindlik, mõlemapoolsel kokkuleppel. Tööpäevad võivad olla lühikesed või pikad - vastavalt minu vajadusele ja kokkuleppele.

Väljaõpe minult.

Töö saab selgeks mõne päevaga.

Väike kõnepuue ei ole takistus suhtlemisel, isikliku abistaja üheks tööülesandeks on vajadusel mind ka tõlkida. Nagu näha siit videos: 😉

Soovin isiklikult abistajalt usaldusväärsust, üksteise mõistmist, avatud meelt ja keskmist füüsilist jõudu.

Isikliku abistajale pakun meeldivat ja sõbralikku töökeskkonda, inspiratsiooni, uusi kogemusi ja avastusi, võib leida ka uusi tutvusi.

Töö isikliku abistajana sobib suurepäraselt lisatööna või üliõpilastele, ka emadele, kel lapsed.

Tööandjaks on MTÜ TM Loovus koostöös Kastre vallaga, tunnitasu on konkurentsi võimeline.

Julgustuseks lisan mõtteid endiste ja praeguste isiklike abistajatelt minuga koostöötamise kohta:

Diana: Sind koheldakse nagu päris inimesena ja sinu endana, mitte asjana. Tänapäeval on see pagana                haruldane.

Erika: Tiiaga ei hakka kunagi igav! Saab nalja, uusi oskusi ja tutvusi, saab trenni, kodumaad avastada jpm!  Mõnus on see, et ise ei pea eriti mõtlema, kõik öeldakse ette. 

Mirjam: Tiiaga on alati vahva, ma ei tea teist nii toredat ja paindlikku tööandjat!

Kristel: Mulle meeldis, et Tiiaga oli töösuhe koostöö nagu inimene inimesega, mitte võõra ja käsutäitjaga.

Egle: Olen tänulik, et sain kooli kõrvalt teha tööd, mis seondus ka minu erialaga. Õppisin sel ajal nii mõndagi - nii vaimselt kui füüsiliselt. Lisaks olen väga tänulik ka paindlikule graafikule.

Hanna-Liis: Tiia juures töötamisel on kindlasti põhilised märksõnad paindlikus, vaheldusrikkus, samas ka tore kodune rutiin.

Karoliine: Väga paindlik töögraafik ja pole sellist tunnet, nagu läheks tööle ja teeks tööd, vaid nagu läheks sõbrannale külla ja saab toredaid asju koos teha.

Palun küsi lisainfot ja võtta kontakti, kui oled huvitatud ainulaadset tööst minu isikliku abistajana: kirjutades tmloovus@gmail.com või tiia@lux.ee, helistades telefoninumbrile  5529317 (vastan sõnumitele ka)

Heakohtumiseni!

Üksinda iseolemist 1 päev

 Üksinda kodus. Õigemini Kass Bongoga. 

Päev sujus ilusti. Võtsin rahulikult. Töine oli. Kodukontor töötas tublilt. TM Loovuses  korrastasin asju. Maja asjadki vajasid teha.

Osalesin Transunity Akadeemia zoomi loengus taas. Pille rääkis liigutamisest, trenni tegemisest, võimlemisest ja tervisest. Kuidas on ikka vaimne ja füüsiline tervist omavahel alati seotud. Seda tean ju ammu. Nii  põnev on kuulata teiste lugusid sel teemalgi. 

Ja ikka jälle jõuan minagi sinna, et hommikuti on hea päeva alustada tantsimisega , hüplemisega  omaette näiteks köögis. Vahel meeldib mullegi seda kõike teha omaette... Täna hommikul ma küll laulsin. Akna taga säras päike. 

Hüplemine tugevdab luid...

Mulle meenus minu tädi Eva, keda enam ei ole... Stain hiljuti teada juhuslikult, et ta suri enne jõule ... Tädi Eva õpetas mind kukkuma ˇ18 aastaselt... Samuti hüplema ja nii edasi. Et ma kukkudes ei murraks kohe konte... Huvitaav, kui oleksin peale sünnitusi jätkanud trenne tädi Evaga, mis siis praegu mina teeksin... Kas kõnniksin mingil moel... Põlvedel ju läksin üle toa...  See oli ka trenn. Meeletu. Ratastooli minek andis vabaduse mulle, Selle eest olen tänulik tädi Evale... ja endale. Et julgesin proovida ise minna ratastooli ja  sealt diivanile... 

    Tädi Evaga pole  mul ühtki  pildi. On Ratastoolitantsu film, kus tädi Eva mõned hetked ka näha... https://arhiiv.err.ee/video/vaata/ratastoolitants

Tädi Eva jääb alati mu südame. Kahju et aastaid ei  kohtunud enam... Värska näituse ajal saime vaid telefonis rääkida, tal oli puhas rõõm mu häält kuulda... 

Praegu teeks ka trenni... Eks laulutunnidki ole suur trenn. Nädalas kord. Vahest ujuminegi. Kuid võiks rohkem, kuid selleks on vaja isiklike abistajaid,,, Kui soovida väga, on võimalik kõik, tulevad isiklikud abistajadki. Ei ole vaja vabandusi mõelda, miks ei saa ühte ja teist teha... 

    Praegune hetk on pisut keeruline mul. Uusi abistajaid on vaja,,, 

Kõik on, ja ometi on miski puudu... mul oma elus... Selle pean muutma ka olemiseks. 

Algaski uus hea päev taas. 

Nüüd magama. Hommikul laulan ja tantsin...  Tuleb 2 päev omaette olla.... 

Võiks nuputada ükskord juba, kuidas saaksin ise juuksed kammida - kammida tegelikult saan, kuid patsi panna ei saa... Kui juuksedki oleks korras, oleks iseolemised päevad veelgi rõõmsamad.... Ei, maha ei lõika, see ei lahendaks probleemi... Alati ei saa punupatse teha. Neid igaüks ei oska teha ega peagi oskama...  Hetkel ajab närvi tukk, mida kasvatan välja ja mis on lollis pikkuses... Patsi ei jää veel...  Pole hullu, ilu nõuab... kannatlikku naist.

Naistepäeval iseenda naiseks olemisest

 Ma ei soovinud eriti sotsmeedias kellelegi naistepäeva. Mitte sellepärast, et ma ei hooliks meist ehk naistest... Hoolin väga. Iseendast ja teistest naistest. Mulle tundus, et on lihtsalt sõnad "head naistepäeva", kuid südames soovisin hoopis rohkem öelda...

Ma ei tea, kui paljud naised võtsid aja ja mõtlesid iseendale sügavuti... Või mõtlesid korraks, kas mehed lilli toovad... 

Mulle ükski mees ei toonud lilli. Teadsin seda ette juba. Korra eile mõtlesin, et kingin iseendale roosi, kuid ma ei käinud täna poes. Mõnel heal päeval ostan siiski lilleõie, sest mina naisena olen seda lihtsalt seda väärt. Olen iga päev enda rõõmuks naine.

Või naised mõtlesid, et tööd palju, aega napib, lapsed vaja lasteaiast tuua, kõik poodides kallis, üleüldse kellele mind vaja ja elu pekkis...  Ja nii edasi ja nii edasi... 

Teate, mina tean nüüd mõned head viimased aastad, et aega on . Aega on täpselt nii palju on kui on. Rabelemisega või paigal olemisega ei tule aega juurde ega vähene. Paar minutitki endale võtta, pole patt. Vastupidi, see on vajalik, et  olla särav naine. 

Kellele loodab naine... Ta ei taha tunnistada, et ta loodab eelkõige iseendale. Alati. Mitte kellelegi teistele. Kuigi ta arvab, et loodab mehele ja lastele, ämmale või emale , äiale või isale, sõbrale või armukesele, ükskõik kellele. Ja siis ollakse pettunud, kui lootus luhtus... ´Ja siis tunneb hirmu, et appikene, ta ei saa naisena hakkama.

Saab küll. Tahet vaja. Julgust ja sära vaja. 

Kõik mitte uskumised endasse on mulle pagana tuttavad. Päriselt ka. 

Kuid nüüd kaugenevad järjest rohkem minust... On  hetki, kus minagi kipun unustama, et lootma pean eelkõige iseendale. Siis tuletakse seda meelde kellegi kõrgema poolt. Ära harju ära, et keegi mu kõrval koguaeg... Isegi mitte isiklikke abistajate lisakätega...   On hetki siin ja praegu, kus olengi iseenda perenaine ja pean teadma, et saan hakkama... Just selline hetk seisab mul kolm päeva ees. Kolm päeva võib tunduta pikk aeg, samas on ainult hetk. Mul pole suht kaua olnud sellist hetke, et kõik abistajad ja sõbradki elavad ka omad elusid. Ma ei saa  neid keelata, sest nemadki loodavad ja loovad ise omad  elud. Nagu minagi. 

Küll tulen toime. Muide, kõige kauem olen olnud üksinda kaheksa päeva kunagi ammu ning jäin ka ellu! Praegu meenus see... Hea iseolemise õppetunnid...

Ainult mul on natuke keerulisem olla naine , kes usub endasse ja kes end väärtustab naisena. Sellest olen kirjutanud ka juba päris palju... Aga ega ma ei tea ju, kui keeruline on teistel naistel end väärtustada ja endasse uskuda. Lõppude lõppuks iga naine teab seda ise, vastustab ja otsustab enda eest ise. 

Oleme siis üheskoos kergesti armastavad naised. Elu on tulvil armastust, armastus on meie sees ja meie ümber. Armastus on kerge. Kui osata armastavat elu kergusena näha.

Võin öelda, et paarile mees-sõbrale tulin täna meelde - seegi hea saavutus. Naistega suhtlesin täna tõesti rohkem meie - päevast... 

Sain südameatakki

 Rämpspostis gmailis leidsin kutse ilmuda koheselt kohtu, kuna kahtlus on, et tegelen pornoga ja millega iganes. 

Helistasin kohe - hea oli, et isiklik Mirjam oli käepärast mu kõrval, tõlkis - politsei klienditelefonile. Mulle tundus otsekohe see email jube kahtlane, ei ühtki kuupäeva ega minu nime ja nii edasi.  Klienditelefonis oli lühike jutt - mis aadressilt tuli, ärge avage,  blokeerige ja kustutage kiri. Sooviti ilusat päevagi. Meile Mirjamiga oli selgemast selgem, et politseis teati juba, millega tegu on ning arvatavasti paljud on  saanud emaile...   

Nohjah, "head naljad"  tõepoolest tänapäeval... Naerma ega nutmagi ei aja, isegi viha ei teki.   Kas tõesti inimetel pole targemalt teha, kui saada kuskilt hirmutavaid kirju või häkkida pangakontod ja nii edasi. 

Kui aga sellist kutset leiab vanem inimene... Sekundiks võttis mindki külmaks, süda lõi kaks takti kiiremini... 

Kus maailmas me elame... 

Vahel on väga häbi siin maailmas elada.

Kodus elamine on luksus!!!

Jah, kodus elamine on luksus! Samas ma tunnen, et olen nii väike suures julmas maailmas. Vahel tunnen, et ma lihtsalt ei jaksa kogu inimkonnaga võidelda. Okei, okei, mitte inimkonnaga aga lihtsalt bürokraatia ja kõik need eelarvamused ja minu hindamised jms... 

Mulle tundub, et kodus elamine Eesti riigis palju keerulisem, kui hooldekodus. Hooldekodu elanik ei nõua nii palju, kui mina! Sest seal matetakse vaimsus maha. Tean, millest ma räägin, sest mul peaaegu kadus hooldekodus eluvaim ära. Ma ei kahetse seda aega, olen päris tänulik, et mul on selline kogemus. Arvan, et praegugi võib enamusel selline olukord olla. Kõige kurvem on see, et ega nad ise sellest enam aru ei saa. Väga paljudel on see kõige lihtsam viis üldse ellu jääda. Kuigi me ei jää mitte keegi ellu, õnneks.  Hooldekodus saab enda raha eest "elada". Ka kodus peab olema enda raha. Aga kodus on muu küllus ka. See on kõige tähtsam kodus elamise juures. See sama küllus on ühiskonnale mõistetamatu. 

Viimasel ajal ma ikka ja jälle mõtlen, miks pagana pihta on mul vaja luksust. Aga samas ma tean, et väärin rohkem luksust. Kodus elamise luksust! Ma ei anna alla! Alla andmine ei ole minule luksus 😀

Öelge mulle, mis vahe on kui räägime, et anname noortele vabaduse, et paneme kõik vanad ja erivajadustega inimesed hooldekodusse omaenda rahade eest ja samas me ei räägi kodus elamisest. Ka mul on noored oma elu ja peabki olema. Ometi ma elan kodus ja annan noortele vabaduse. Samas ma annan endale ka vabaduse elada oma elu. Ma annan ka ühiskonnale rohkem vastu. Vähemalt nii räägitakse, et ma olen hea inspiratsiooni allikas. 

Viimasel nädalal on mul tõepoolest tunne, et kodus elamine on luksus ja isikliku abistaja teenus on veel suurem luksus! Aga miks ei või tunda end oma elu kuningannana, kui ma seda juba olen? 

Kallid lugejad, kõik me oleme oma elu kuningad ja kuningannad kui me seda ainult julgeme! Ja see ei ole luksus! See on küllus väga laias mõistes.

See oli alles elamus!!!

 Tuisus keskööl sulistada tünnisaunas 😉😋😂 Ehk üks magamata lahe öö. 😂

Üle pika aja sain lihtsalt rõõmsasti sünnipäeval ja külaski käia. 

Ottolgi. 

Nii hea on tõdeta, et paljud lapsed hoiavad mind. Otto emme ütles, et olen nagu Tartu vanaema 😀 Seega, ma olengi mamma paljudele lastele. Ei ole vahet, kas lähedasem või kaugem laps... Kõik lapsed minu südames. Armastust jagan ühtemoodi 😍 Tean ja usun, et annan ehk eluks mõndagi kaasa...  See ehk jääb ka siis, kui nad suureks sirguvad ja lähevad omi teid...

Mul on suur rõõm, et on abistajatega on rohkem kui töösuhe 😉😊😍     Kõik on võimalik, kui olla ühisel lainel. 

Tulge Maarja - Magdaleena näitusele

 

    Seekord avamisel laulab Ilmar, kellega teeme minu ürituste raames  koostööd esmakordselt. Küll aga oleme German - Gholami õpilaste kontserdil esinenud koos.  Minule ja Ilmarile on  uus kogemus. Kuigi mulle on siiski näituse avamine ammugi tuttav ja loov töö, mida teen alati südame ja rõõmuga. Pabin on nüüdki minu sees - see väga vajalik . Järelikult elan ja teen õiget asja 😍😋

Abistajate leidmisest ja üks väike soovituski

Nii, arvan , et mina  ei ole miskit kaotanud... Kaotanud on need kolm inimest, kes suurelt lubasid tulla abistajaks ja töövestlusele... Igatahes poolel teel on nad arvatavasti iseend ära kaotanud, sest töövestlusele ei ole jõutud ega  isegi mitte öeldud, et loobusid.

Olen kogunisti tänulik, sest mul jääb uks lahti minu inimesele, kellest saab mulle isiklik abistaja. Kes julgeb ka ausalt rääkida ja on endas kohal. Ainult endas kohalolemisel saadakse ka teisi aidata. 

Ka ei  ütlemine on nii iseenda kui  teise aitamine. On vähemasti teada, et on ei ja punkt. Ei kuulutada rohkem aega ega energiat asjale . mis ei meeldi kuidagi moodi.

Tean, et üks hetk kohtume jälle uue inimesega ehk isikliku abistajaga, kellega tekib peagi tunne, et nagu oleksime  ammuilma teineteist teadnud, tundnud...  

Loo moraal on tegelikult:

head tööle tulla soovijad, kui mõtlete siiski ümber, et ikka ei soovi tööle tulla, palun öelge seda ausalt tööandjatele. Teist endist jääb parem mulje.

Kaisukad

 

Näitustest

 Hommikupoole helistasin mitut näitust läbi. Saiti minust aru. Mul polnud abistajat kõrval...  

Näitused olid sassis. Mitte minu poolt. Kohal, kuhu lähen. Päris huvitav juhtum - ikka juhtub.  Minemata ei jää kuhugile, lihtsalt aegadega tuleb mängida... 

Aga  nüüd kindel, et Maarja - Magdaleena raamatukogus tuleb näitus 15. märtsil. Loodan, et reklaam tuleb ka peagi. See 80 näitus.

Täna oli Lohkvas viimane näituse päev. Nad ise ütlesid: Tare oli kõik värve täis, on olnud nii tore hommikuti uksest sisse tulla . Nagu kunstigaleriisse. Mõnus energia ja rahvale meeldib väga.

See on tõesti super hea kriitika minu näitusele.

Lohkva raamatukogu on tõepoolest imearmas tare. Olen õnnelik, et sain seal hubases kohas näitust teha.