Neljapäev, november 29, 2018

Kunstipoes Snitty

Käisin kunstipoes Snitty. Tartus ikka.
Tegime täna viimaks Kristeliga kunstipoe ühiskülastuse. Olime seda planeerinud kuu. 
Müüja teenindus oli imearmas. Tuli hoidma ust lahti. Alguses olevat olnud nõutu, et ei pääse ratastooliga poodi - kolm trepiastet. Siis oli oskas asjalikult meile kui kliendidele olemas olla. Mind kuulas ja sai hästi aru. Lõpuks ütles, et ta teab mind küll, et ta tundis mind ära. 😉   (Miks see mind  ei üllata?! Äratundmine vahel väsitab hoopis... Kuid saan aru, et äratundmine kuulub kuulsa olemise juurde.)

Nüüd on mul jälle kunstivahendite tagavara. 
Saan teha ühe huvitava idee teoks, mis mul mõttetes olnud mitu - mitu kuud. Ma veel ei avalikusta, mis see on. Kuid kindlasti tuleb hästi  minulik töö. Vähemalt on suurem lõuend ja roosad toonid.
Musta ei ostnudki.

Nii tore on vahetevahel sõbraga koos poes. Aitäh Kristelile!

Ja Anna - Liisal oli esimene tööaeg minuga linnas käia. Saime ilusti hakkama, kuigi kodu - trepist aitas naabritüdruk Viktoria. Anna - Liisa veel ei julgenud. Aga need poe kolm trepiastmel sai hakkama.

Teisipäev, november 27, 2018

 Väike Silver õppis ronima sülle... Pooltundi, mitmeid kordi järjest, sülle ja süllest ära, ja jällegi sülle. Väsimatult. Naerdes. Energiapommina.
Mina mõtlesin, et on väga armas ikkagi, et on olemas väikesed lapsed, kes panévad ikka ja alati naeratama 😊💓 Olen hästi tänulik ja õnnelik, et mu elus on olnud päris palju lapsi, kes on julgenud õppida mulle sülle ronides pugema.  Usun, et edaspidigi on mu süles põngerjaid...  

Pühapäev, november 25, 2018

Kadripäev õhtus juba

Ei olnud Kadrisid... Kuigi toas oli külalisi... või õieti igapäevalised omad inimesed...

Kuidagi kurb on, et kadrid ei jookse. Ei jooknud ka mardisante... Vähemasti meie trepikojas. Ega ei olnud kuulda ka maja ees...

Laupäev, november 24, 2018

Nõnna hea ja asjalik päev...

.. Ka Kass Bongole. Ta arvas, et külmkapp sai täis ostetud tema jaoks 😋 Jällegi peab tema mõtlema, mida süüa...

Täna sai palju asju  selgemaks. Soovisin iseendale ammust aega juba hingerahu. Mul oli see kuhugile siiski kadunud... See ei olnud kindlasti deprekas... See, mis kadunud oli, oligi hingerahu ja hingerõõm. Tegin täna iseendale imelise kingituse leides taas hingerahu ja ehk rohkemgi, kui lootsin. Olen selle eest hästi heasti tänulik iseendale kui kohtumistele. Usun, et andsin  omalt poolt Väikesele Nõiale Marilynile mõndagi juurde. 

Lõpuks Zeppelini Maxima poes tuli järsku juurde vanem härra ja küsis:
"Kas teie olete kuulus kunstnik?"
Hetk segadus. Vastasin naeratusega, et olen küll.
Härra ütles mulle kiitusi ja häid soove, kinkis ühe kommi. '
Nii armas!!!

Ammu ei ole midagi sellist juhtunud ühel samal päeval... Sellisedki hetked annavad olemise jaksu juurde 😉 

Kodus sattusin Hannaga wc ja dšussiruumi koristamisehoogu.
Lugesin ka paljutõotavat emaili

Kolmapäev, november 21, 2018

Päkapikkude köögiaknanurk...

... täna ja 10 aastat tagasi... Küsimus:miks päkapikud uristavad piiluauke aknapõsenurka...

Nali  naljaks, täpselt 10 aastat tagasi tegi hea Meelis koledad aknapõsed säravaks...
Mina Sandraga kaunistasime...
Olin õnnelik ja tänulik.
Kuigi mind hoiatati kohe, et varsti on olukord samasugune ja võib - olla hullemgi, kui oli enne remondi, kui ei hakata lähiajal maja renoveerima...
Täna on seis selline... Õueõhk puhub ilusti sisse, eriti suure tuulega... Ja taas mõtlen remondile... Võin järgmine aasta
(soovisin juba see aasta) panna õhksoojuspumba, kuid... ka täna veel ei tea, kuna hakatakse maja renoveerima...Ja pump võib küll mõned aastad toimida, kuid...
Eks ma küsin remondimehelt Alolt nõu, mida hädapärastki teha...

Ausalt see mõte ammu mul, et midagi peab jällegi ette võtma köögiaknaga.

Jumalukene, mitte iial ei saa vist kodu valmis!!! Üks koht saab enam - vähem korda, siis teine koht laguneb...

Päkapikkudele peaksin kirjutama, et maja tehke lõppude lõpuks korda.

Esmaspäev, november 19, 2018

Head meestepäeva, kallid mehed!!!

Täna on rahvusvaheline meestepäev.

Minu jaoks naljakas. On meestepäev. Mitte minu sünnipäev 😋 Ma ei harjugi ära, et nüüd meestepäev on nüüd sügisel. Ega ma täna ei teadnud, et täna on. Kuulsin ja lugesin. Nõuka ajal oli minu sünnipäev meestepäeval - nii kaua kui end mäletan, sai sellega alati nalja ja tehti nalja...

Huvitav, kui palju mehi mu blogi loevad? Teeme täna, kui postitan selle postituse facebookigi, siis mehed, olge head, laki´ge ja kommige ainult teie 😉 Ei ühtegi naist - naised viitsivad rohkmem nagunii iga päev mind laki´da... Võib - olla julgemale mehele saab olema minult väike üllatus 😉 Täna on teie päev, mehed!

Neljapäev, november 15, 2018

Unistuste täitumisplaanide tegemise päev

Täna sai mulle piltselgeks, et mõnede unistuste, mida mina unistan juba aastaid,  täitumiste taga olen siiski ennekõike mina ise. Kui  oskuslikult julgen müüa või jagada oma unistusi ja rõõmu, elukogemusi  laia maailma 😉💕
Maalikunstnikuna olen seda suutnud. Õnneks!!! Kui  ma sellele mõtlen, siis see annab jaksu hakata seda ka koolitajana ja kirjutajana.
Pean lihtsalt õppima laskma end natukene rohkem turul müüma ehk leidma Maarjaga turunduse spetsialisti kaasa...

😀😋 Minust saati korraks valesti  aru. Kuuldi, et ütlen turunduse spetsialisti asemel suudluse spetsialisti vajan. Aga miks ka mitte - seegi on auväärne amet kogu elukunsti juures. Igatahes naerukaja oli Pierre´s ikka päris tükk aega 😊
Vahel on ikka vahvaid valesti arusaamisi ja kuulmisi! See annab aga asjadele vürtsi ja värvi juurde.

Niisiis, ega ma suudluse spetsialististki ära ei ütleks, kui kord leiaksin  ta oma ellu.

Aga seni läheb unistamisega asi väga asjalikuks.
Otsustasime Maarja ja Kaupoga.

Pierre kohvik - restoran oli endiselt mõnus. Viimati käisin seal kuid tagasi. Täna nägin seal esimest jõulupuud sel aastal. Teenindus oli super hea.

Veel kohtusin Martiniga www.visandiveski.ee. Ta aitab mul igasugusi asju kujundada, ka mu blogigi... Mul on usutavasti raamatu kujundaja olemas. Ja keeletoimetajad ja tõlkijad inglis keelde olemas. Kui hästi mõelda on kunstnik olemas. Ja kirjutaja ehk kirjanikki, kui leiaksin vaimu iga õhtu üles ja kui jääks aegagi kirjutada muude asjade kõrvalt...

Igatahes tänast päeva oli mulle väga vaja. Sain uut jaksu ja jõudu edasi möllada teades, et mu kõrval on nii toetavad ja armsad inimesed.

Aitäh Hannale pildi ja päeva eest.

Pühapäev, november 11, 2018

Head isadepäeva!

 Isad ja vanaisad, jagage ja andke turvaliselt armastust!

Mõtlen oma papale, mida ta mulle andis... Tean antud ja mida aeg edasi, seda rohkem väärtustan seda vähest, mida papa püüdis anda siiralt ja turvaliselt. Kõikidele jamadele vaatamata, mis oli temaga  seotud... Käepigistused, mis tulid temalt väga erilistel hetkedel. Mu sünnipäevadel. Uusaastaöödel. Ja üksainus käepigistus mu jalgadele sünnitusmajas, kui me noorem tütar oli sündinud... Siis ei mõistnud väga hästi neid käepigistusi... Nüüd on neil hoopis teistsugune tähendus. Neis oli armastus, mida papa jaksas jagada.
Ma ei oska öelda, kas mäletaksin papat rohkem, kui ta oleks mulle jätnud suure varanduse... Seda ta ei jätnud... Jättis kaks albumit, mille piltidel ei tunne ma pooli inimesi ja vanad kirjad ja ka püksirihma, kella, noa... ja tooli, mille peal ta istus köögiakna juures... Kogu lugu! Ka see sõnapaar "kogu lugu" on tema oma, ta kasutas seda hästi palju.
Käepigistused... 😊💕

Papa oli väga isepäine ja mõnes mõttes alla andja iseendale  - mul oli temaga ikka raske tihti - kuid millegipärast usun, et armastamast ta ei lakkanud eales...  Aga olen tänulik, et sain niiviisi õppida nii heast kui halvast...

Mardipäeval

 ... olid kõik asjad koos - nii rõõmud kui mured. Mitmed väikesed rõõmud tasakaalustavad suuremaid jamasid, mis mulle eriti ei meeldi, kuid siiski pean nendegagi kuidagi hakkama saama. Küll saan ka nagu ikka ja alati.

Hommikul ärgates nägin aknal jõulukaktusel õit. Roosat. Minu jõulukaktused ei ole päris palju aastaid õitsenud.
Õhtul pildistades Hannaga püüdsime õiepungi kokku lugeda. Mul läks sasss. Neid oli palju - palju.

Siis kuulsin häid uudiseid.

 Õhtul - kell oli juba 22 läbi - helises telefon.
- Kas Tiia?
- Jaa
- Kas teete laste sünnipäevi ka?
- Eeee...
- Kas teil on hobuste kasvatus?
Vaatasime Hannaga hämmastanud teineteisele otsa.
- Ei ole.
- Kas olete ikka Põltsamaal?
- Ei. Tartumaal
Mingi segane ohe. Kõne lõppenud.
Me toas olijad naersime. Mina naersin täna esimest korda südamest.
Mõistatuseks jäi kõikidele, miks eeldati laste sünnipäevi hobustega ja kui kuuldi ei, siis oldi hääletoonis veel pahane, et mis mõttes ei...

Või on see mingi uus mardisandite kohale tulek? Helistamisega? 
 Dzungel poolenisti köögiaknal. See taim on tohutult suureks kasvanud. Kristilt sain kolm pool aastat tagasi pisike seemne, õieti neli - viis, kuid üks läks kasvama. Põnev, vahel tüütu taim, kuid siiski armas.

Reede, november 09, 2018

Parema patsi punus Hanna - Liis.
Vasaku patsi punus Anna - Liisa.

Anna - Liisal oli täna proovipäev isikliku abistajana. Usun, et me koos töötamine ja olemine saab olema sama lõbus ja asjalik, kui on olnud kõikide teiste isiklike abistajatega...  😊

Mõneks ajaks on usutavasti minul isikliku abistaja otsingud otsa saanud. Kui just keegi soovib ikka ja veel pakkuda end ise mu isiklikuks abistajaks, siis on ta loomulikult teretulnud minuga kontakti võtmast ja kohtuma.

Mõlemad tüdrukud täna ei jäänud rahule oma patsiga - kuid ma ei lähe lähitundidel kohtama ning kodus olla sobivad need kaks patsi väga hästi. 😉 


Kolmapäev, november 07, 2018

Pilte ka minipuhkusest



Kristi saatis pildid koosolemisest.












Minu kasulilled. Need, mida aasta aega hooldasin. Draakonipuu on kasvanud aastaga kodus kaks korda pikemaks.

Kass Liisu on ka suureks kasvanud.








Selline tibi nägin välja eile õhtul sauna minnes ja saunast tullestki, siis veel pisut naljakam maakas, kes tuleb üle õue saunast.

Sain ümber Andre tohutu suure sooja jope ja Kristi roosad botikud.
                                                          Rakvere. Leidsin sarvikud.

Nostalgiline minipuhkus

Mul oli tõeline lõõgastus. Ei, mitte üldse spaas nagu tänapäeval moes on...
Olin külas Kristil ja Andrel. Mägede talus. Mul oli eile õhtul tunne nagu oleksin sattunud ajast palju - palju aastaid tagasi - ja see oli tõeliselt vahva ja armas. Lävepakud ja pliidasoojust, üle õue saun ja saunas vihmavesi, kopsikud ja panged, kuumad vihmaveepotid, kuivkäimla jne
Ja mul ega meil ei tulnud mõttesse, et puudub ligipääs igapäevaste pisiasjadelegi.
Kõik oli ju ometi olemas!
Nägin Kristi silmades, et ta on uue koduga super rahul ja hästi õnnelik, et saab luua omaenda kätega kodu. Uskumatu, et veel on noori inimesi, kes soovivad ja suudavad õnnelikud vähesegiga...
Mul oli ka esimestest hetkedest seal hästi mõnsa olla.

Täna sõitsin Rakverest tagasi üksinda. Taas oli mul omamoodi mõnus  tunne.
Enne bussi tutvutas Kristi mulle Rakvere linna. Natukene. Ma ei olnud eriti Rakveres jalutanud.

Loodan ja usun, et kohtume Kristiga varsti jälle. Sest meil jäid mäed vallutamata. Lihtsalt pimedas öös poleks olnud miskit näha ja hommikul nappis aega. Andregi pakkus mägede vallutamiseks lahkesti oma abi...
Ja ujuma peaks ka minema.

Mul on olnud siiski ägedad isiklikud abistajad,  kellest on saanud kallid minu inimesed ja kellega on tore aeg - ajaltki vahva koos olla. Usun, et mina olen ka neile oma inimene.


Teisipäev, november 06, 2018

Homsest minipuhkusele

Eestis on väga tuntud nimedega kohti, kus mina ei ole veel sattunud. Homme lähen Pariisi avastama 😉 Seekord küll Eesti Pariisi või on Eestimaal isegi mitu Pariisi... Kaagvere´sid on vähemasti kolm, muide, neile teadmiseks, kes veel ei teadnud seda. Arvan, et kuulsam on minu elukoht.

Teisele Kristile lähen külla. Sain kutse. Lubame teha, mis hing igatseb 😊😋😉

Võtan lihtsalt aja maha.

Tunnen, et vajan seda, et suudan ja saan olla mulle veel võõras keskkonnas ühe armsa inimesega, keda ei ole ammu näinud...

Argipäevalised probleemid viskavad üle.
On hea neist natuke kauem kaugemal olla või õieti mitte neile pidevalt pingsalt mõelda...  Kuna saan siiski seda tunnet vähe tunda, siis naudin kindlasti lihtsalt olemist.

Pühapäev, november 04, 2018

Tallinnas foorumil kohtusin veel Maarikaga. Ja veel kuulasin rääkimisi Annabelilt ja Cristelilt.

Tänane õhtu tõi Maarikalt minule  väga väga üllatava küsimuse, millele ei saagi koheselt konkreetselt vastada. Kuigi olen mitmel korral elus sellele isegi mingil moel  mõelnud ja sõpradega rääkinudki. Asju lihtsalt arutanud.
Kui see ei ole nali, siis on päris tõsine ja hea nali.  😀 Kuid ma ei tea veel,  millega - kas - kuidas end seon sellega, millest Maarikaga rääkisime, kuid kindlasti saan uusi kogemusi ja võib - olla ka tuuli. Väljakutseid.
Vähemasti hetkel mul igav ei hakka.
Pean mõtlema juba, kuidas edasi toimetada...

Einoh, ma ikka oskan end "hullude" asjadega siduda!!!

Laupäev, november 03, 2018

Eile Tallinnas

 Eile niisiis käisin Tallinnas. Foorum oli pühendatud EPNÜL 20 aasta sünnipäevale. Palju õnne ja suuri edukaid unistusi!!! 😊💓

Mitmendat korda see aasta Hannaga olime pealinnas, seda me ei suutnudki kokku arvutada. Ühesõnaga, päris mitmendat korda!!!
Jätkuvalt ei meeldi meile Tallinna liiklus, mis on hull ja närviline. Kuigi Hanna on kindla käeline ja tasakaalukas autojuht. Me suudame koos jälgida liiklust...

Foorumist "Märka naist, mitte puuet" niipalju, et  mul on veidi kurb, et reklaami oli napilt... Vähemasti minu teada. Kindlasti oleks see sõnum laiemale seltskonnale, kuigi osalesid paljud, kes seotud EPNÜLiga. Ma ei pannud tähele ajakirjanikke huvi, ehk oligi - siis oleks huvitav teada, kus saaks erivajadustega naiste rõõmudest ja muredest lugeda... Sest kõik  märkamine on siiski hoopis laiem teema, kui ammututtavas ringis.

Mulle meeldis, et mõned mehedki osalesid.

Ise kohtusin nii vanade kallite tuttavatega kui uute inimestega, ka facebooki sõpradega ja blogi lugejatega. Olen tänulik, et oli niipalju naeratusi ja julgustavaid sõnu minule. Niipalju häid ja sooje sõnu on siiski ikka veel harjumatu - sest enda meelest olen väga tavaline naine oma muredega ja rõõmudega ja igatsustega ja millega iganes.
 Hannaga, keda arvati jällegi minu tütar olevat. Taaskord mul tütar juures 😊 Ei ole paha tunne lugematute laste ema, vastupidi - hea tunne on. Ennemgi arvatud, et Hanna on minu laps... 
Aave tuli hetkeks, sest tõi mulle väikesed super üllatused 😉 Üllatused, mida mõtlesin ise teistele teha, kuid nüüd on Aave üllatava abiga tehtud. Mul jääb vaid teistele üllatusi teha. Oi, ma armastan üllatusi ja üllatuste tegemit!
 Maarja laulab ja klaveril saadab noor pianist Anu.
Tort oli väga hea, kuid väga magus. Isegi minugi jaoks...

Reede, november 02, 2018

Foorumil "Märka naist, mitte puuet" minu tekst

  Märka naist, mitte puuet... Olen mõelnud viimastel aastatel, kas see on sõnakõlks tavainimestele/ühiskonnale või meile endile, erivajadustega naistele, väga tõsine sõnum.

Oma kogemustest saan öelda, et pagana raske on lasta enda puuetest lahti ja mitte „süüdistada“ jumal teab mida, kui ettekäänet mitte väärtustada end sellisena nagu olen. Täna võin veendunult öelda, et kõik algab loovalt iseendast. Mitu aastat mõtlesin, miks mind ei huvita enam väga puudega inimeste maailm ega sotsiaalteenused ja toetused päevast päeva, miks minu tee on kuidagi teise suunda läinud, miks tunnetan end erivajadustega eduka ja õnneliku naisena. Kaua otsisin vastust. Arvasin, et olen hulluks läinud. Aga ei.
Olen lihtsalt oma puudest üle kasvanud.
Märkasin end karjääri tegeva naisena.
Tänu sellele on paljud teisedki inimesed märganud mind naisena.
Minu erivajadusigi on mulle vaja, et olla mina ise.

Usun, et sellele kasvamisele on kaasa aidanud mu loov meel, mille takistuseks ei saa olla mu füüsilised puuded. Mul on nutikas loov meel ja mõistus, süda ja hing – nendega annab päris palju elamiskunstis ära teha. Mulle on jäetud õnneks alles elamiskunsti tegemiseks vajalik anne ja tahe.

Olen 11 aastat stipendiaat Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmses Ühingus. See on olnud tohutu suur töö. Näitustel käijad kogevad kunstitöödest rõõmu, kuid mis töö on selle rõõmu taga... Mul on 55 näitust tänaseks tehtud. Maale / joonistusi natuke üle 100. Mulle meeldib meie maalimisühingu põhimõte, et peamine on kunstniku suutlikkus areneda ja olla aktiivne, teha oma kunstitööd hästi. Seda märgatakse meil.
Sain oma kunstitöö ka tänu oma jalgadele. Olen oma jalgade üle uhkegi, sest nende abiga maalin, kuigi kõndida õnneni ei saa iial. Jalad on maalinud mind edu ja õnneni, kuulates mu loovat meelt.
Sain oma kunstitöö ammu enne töövõimereformi. Eesti seaduste mõiste järgi ei tee nagu siiani midagi... See on naljakas. Oi, ootan pikisilmi, milline saab olema mu uus töövõime või võimetus. Saab, milline tahes – mina usutavasti rallin kiirust ületades edasi.
Sest olen oma loova tee leidnud ja keeruline on sellelt teelt ära keerata. Kuigi teekäänud ja orud mulle kogunisti meeldivad.

Sest see ongi päris elamiskunst püsida vikerkaarevärvilisel teel.

Õnn on õnnelik olla. Natuke keerulisem ehk õnnelik olla erivajadustega naisena.
Märgakem iseendid ja oma õnne.

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Esinemisel, mis hakkas üle kahe tunni hiljem ettenähtust, ma siiski ei lugenud sõna  sõnalt ette. See ei oleks olnud mina. Mulle meeldib rääkida spontaalselt. Usun, et minul läks esinemine täitsa hästi. Hanna oli ja on super hea tõlk mul.

Neljapäev, november 01, 2018

Head nimepäeva, Tiiad ja Tiiud 😊💓