Reede, oktoober 31, 2008

Sügistuuleõhtul

Head HALLOWEENi!
Mul on külmikul ilu pärast kübarkõrvits. Mitu - mitu kuud juba. Mammi Hilja andis teist sügist. Et joonistaksin... Hästi omapärane kaunistus. Söödav olevat ka. Ei tea, pole proovinud. Kevadel võttis mammi Hilja eelmise kübarkõrvitsa, mis mul oli, seemneks. Seegi kübarkõrvits läheb kevadel seemneks...
Küünlad mul ei põle.
On asju, mida pole ma välja suutnud mõelda, kuidas teha ja turvaliselt teha. Üks asi on tikud. Võib - olla välgukas oleks paremgi tule süütamiseks... Seni kuni ma ei ole tehnikat välja mõelnud, kuidas tuld kontrolli all hästi hoida, seni ma ei proovigi...
Akna taga tugev tuul.
Tuba soe.
Mõnus sügisõhtu. Mis sest et üksildane olen tänasel õhtul. Ma pole ükski aasta kõrvitsaõhtul möllanud. Ei mäleta küll.
Minu inimene ilmus välja. Siia minu juurde ta muidugi ei jõudnud. Suhtlesime. Ta upub töösse. Nohjah, pean vist uskuma! Selline ma siis olengi - igavene uskuja! Solvunud nägu teha kas või teeskluseks ma aga ei oska. Ja mille peale saangi siin pahane olla?! Inimene teeb tööd ainult ju... Lubati jälle mõndagi. Eks paistab, mis saab edasi... Vähemasti mina mõtlen asjad endale selgeks :) Töötamise uskumine on üks asi, üle jäänud on teine asi :)

Muidu oli kõige tavalisem päev.
Algas pisut kummaliselt ja kuidagi uskumatult. Ilma vaatamine aknast mõjutab tööle minemist. Minu meelest eile ei hoiatatud tormi eest. Ainult Pärnus ärev... Aga jah... Ma ei ütle miskit halba, kuid kui isiklik abistaja tööle ei tule üknes ilma pärast, siis... Mul on küll ja veel tobenaljakaid vabandusi olnud, miks üks või teine abistaja ei saa tööle tulla. Kaia täna loobus ilma pärast. Siin, Kaagveres oli küll suhteliselt tavaline sügisilm. Hommikul piilus kogunisti päike pilve vahelt. Olen päev otsa mõelnud, mis ilmal siis viga oli...
Mitte, et mul oleks abistajat hädasti vaja olnud. Siiski oli tööpäev kokkulepitud. Ja mina olen ja elan selles teadmises, et sel ja tol päeval saan olla ja elada nii ja naa moodi. Enda ümberlülitamine
toimub kiiresti - elu ei saa ju seisma jääda, kuid...
Sandra, kes on üle pooleaasta töötanud, on tipptasemega isiklik abistaja. Nagu on olnud Pille, Mari - Liis ... ja mitmed teised. Sandra pole ühtki korda hilinenud ka... Jäin just täna mõtlema sellele, pagana hea, et Sandra juhtus soovima isikliku abistaja tööd täpselt siis, kui mul oli suur elumuutus - papa surm... ja ikkagi elu ümberkorraldus... Siiski mingil viisil on olnud suur ümberkorraldamine, kuigi midagi ei olegi eriti muutunud abistaja töös... Võib - olla tänu Sandrale olengi saanud turvatunde, et saan iga kell olla ja minna ja tulla. Sest kõik mu sõbrad, kes on ümberringi, on valmis aitama, kuid neil on oma elu ja nad on harjunud, et mina elan samuti omaenda abistaja abiga.
Täna jooksis Piret läbi. Palusin lihtsalt juukseid uuesti patsi panna. Magasin hobusesaba poolenisti lahti. Eile ei teinud kalasaba, sest teadsin, et Kaia tuleb hommikul... Mulle ei meeldi aga sõbrannasid alati paluda ega käskida - see pole sõprussuhe enam. Nad abistavad endastmõistetavalt niikuinii.
Kaiale ei ole pahane. Sain kogemuse - nüüd tuleb lihtsalt olla veidi karmin uute isiklike abistajatega. Kaiaga räägin kindlasti ilusti ja rahulikult. Elus juhtub igasuguseid asju!!!!!!!!!
Pille näiteks ei julgenud sisse tulla, sest ta jõudis tööle 25 minti varem esimene kord. Rainer aga pohmakaga jooksis peaga vastu ust ning panin ta välja magama. Vamps on ka siin tööpäeva maha maganud, teda pidin veel telefoni teel äratama :D
Noored ju !
Nad ei teinud ega tee apsakaid pahatahtlikult. Neil ei ole (olnud) lihtsalt elukogemusi.
Muide, see Ly, kes suvel kaotsi läks, jäigi mul kadunuks. Juhtub. Pole parata!

OO, kallikese laua all kõnnib praegu kärbes!
Ma polegi üksi :D

Neljapäev, oktoober 30, 2008

Oota, kuid kui...

Masenkas tabas mindki. Täna õhtul. On küsimus, milleks kõik... Ma ei tule niikuinii hästi toime.
Ärge võtke seda väidet tõe pähe.
See nukker masenkas läheb mul üle. Vahel on vaja endast välja lasta ka selle, mida ma tavaliselt ei lase välja paista. Elan sissepoole. Säran väljapoole.
Nädalavahetus on veel suur küsimärk. Huvitav on see - mõni inimene arvab ikka veel, et mul on palju mollutamisaega päevades. Südames aga nii suur õnne ja muu nälg, et jäängi uskuma kergemeelselt lubadusi tuules... Ega ei jää küll!
Ja ikkagi on mul mängukanni tunne. Vurri tunne.
Ei taha olla vurr, kes siis tiirleb, kui teda mõne hea aja tagant korraks tiirlema pannakse.
Ma vist nõuan suhtes palju.? Tõelist suhet. Vastastikku tiirlemist ja selle mõistmist, miks tiirleme kooskõlas.
Kooskõla puudub hetkel üldse.
Vähemasti mu meelest.
Seega ei saagi olla tõsine suhe.
Mida rohkem ma sellele mõtlen, mida kõike selles suhtes ei ole, seda enam usun - justnimelt usun, mitte ei arva - et minule ei ole sellist suhet vaja. See kurnab pigem, kui paneb mind särama.
Igatsen enamat. Rohkemat.
Hea küll, ma pole enam noor ning peaksin ehk mõistma, et maailm pole lilleline ega roosa suhte alguseski, kuid... Samas, miks ei võiks 100 aastasedki üle elada uue suhte alguses siirast rõõmu ja vastastikust tõelist hoolimist, mis paneb lapsemeelselt särama?
Ma ei ole solvunud, et ei tea praeguse hetkeni, kas tullakse homme külla või mitte. Olen nukker. Nukker, et ei jää aega kaks sõnagi kirjutada ega helistadagi...
Saan aru, et inimesel on töö ja töö tähtsam ja oma elu olulisem. Kui inimene võttis teise inimese oma ellu, siis võiks/peaks tal aega olema kahe hooliva sõnagi ütlemisekski. Või saan mina millegist valesti aru?
Ma ei ootagi nähtavalt ja peale surutud hoolimist päevad läbi. Oh ei!
Kuid ma ei taha norida ka hoolimist. Ammugi muud norida.
Sõnad on sõnad. Vahel valelikud.
Ütlen, et ta on tark ja tubli inimene. Teeb oma tööd hingega. Imetlen seda!
Kindlasti hoolib omamoodi minust.
Suhte jaoks on vähe seda.
Sõprus- ja tutvussuhte jaoks piisab. Kõige lähima suhte on kõike vähe, et suhe saaks areneda suuremaks.
Või olen mina ise pirtsakas?
Tegelikult ei ole vist. Tean vaid oma väärtust.
Majanduskriisiski ja isiklikes muredes ei tohi kahe inimese vaheline ning iseenda hoolimise ja armastuse väärtust langeda. Vastasel juhul tuleb tõesti katastroof.
Armastus on kestnud aastatuhante.
Mulle meeldib olla vaba naine vabal maal :) Ma ei ole üksi. Tunnen palju armastust enda ümber. Olen õnnelik.
Mõtlen tihti, milleks minule veel keegi.? Vahel see mõte segab mind. Mõnikord toetab mind. Kui südame vastu mõistus ei saa. Lihtsalt ei saa. Seda enam, et olen naine ;):) Vähemasti tunnistan ausalt, et armun harva ning momendil polegi armunud. Ei ole jah. See pole tagasi ajamine. Lihtsalt on hetki, kui tahaks, et keegi oleks kõrval ja hooliks/hoiaks rohkem, kui ükski teine... Kuna meil on seesugune vahelduvavooluga suhe kestnud suhteliselt kaua, siis sooviksin mina selgust ja valgust rohkem... Siiski selgust on vajalik.
Meestel on vist kergem. Kui on.
Olin täna üle pika aja flirdis - seal enamik mehi, kuid õnneks mitte kõik, on ikka uskumatud. Kaks - kolm privaatkirja ning anna nr ja tule külla. Noo tere hommikust!!! Nad ei viitsi isegi naise profiili korralikult lugeda... See nõmedus on seal koguaeg. Täna lootsin, ehk on head ammused vestluskaaslased seal, kelle õlal veidi nutta - ei olnud. Nii saingi natu virinalt naerda - mitte, et täna oleksin naerda flirdis eriti tahtnud...

Küllap tuleb nädalavahetus nii või teisiti toimekas ja mõttekas :) Mul on topelt plaanid...

Kolmapäev, oktoober 29, 2008

Minu elu pildid

17. oktoobri MINU ELU pildid on näha LEEPÜ lehel www.leepu.ee :)

Tehtud...

Nii vist sobib logo :)

Ma hea meelega jagan seda auhinda Mari - Leenuga, kes aitab vahetevahel kujundada ning kelle peale käimisel :P :) jaanuaris 2006 hakkasingi arglikult blogima.

Tänagi aitas Mari - Leenu mind.

Aitäh!

Teisipäev, oktoober 28, 2008

Auhind paneb punastama ka...

Nüüd hakkan pusima, kuidas saan auhinna logot oma blogisse. Blogimise tehniline pool on null mul :P Ausõna!

Minust ei saa mitte iial it-meest, ammugi mitte it-naist :D:D:D

Logo aga saab mu blogi !

Nüüd esimene väljavalitud


Kuna ma eriti ei loe korrapäraselt teiste blogisid - punastan !!! - siis on üsna keeruline auhindu jagada. Tunnistan ausalt üles!
Püüan siiski. Täna annan esimese auhinna.

Meeldetuletuseks:

Auhinna reeglid on sellised:

1) Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.

2) Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.

3) Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo omale blogisse.

4) Logo peaks linkima originaalauhinna lehele.

5) Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.

Selle rahvusvaheliseks kujunenud, Uruguaist alguse saanud blogidepreemia reeglid inglise ja hispaania keeles on siin

Ma ei leidnud kuskilt, kas lukus olevatele blogidele võib auhinda anda, kuid... Olgu see esimene blogi karikas julgustuseks Sandrale, et keerata oma blogi kunagi lukust lahti! Sandra blogis http://www.suudu.blogspot.com/ olen mina oma inimene. Lihtne kujundus. Sandra kui noore inimese mõtemaailm meeldib mulle hullupööra :) Ta teab, mis teeb ja mida tahab! Usun, et ta suudab kindlasti elus palju korda saata ja olla väga hea viipekeele tõlk.

Oh, elukest!!!

Vaatasin koos Sandraga Võsareporterit. Sõin samal ajal õhtusööki: kartuliputru vorstikastmega. Nämm - nämm! Sandra näksis samuti minu kõrvalt nagu alati.
Ja hr Võsa näitas samal ajal mammit, kes ei olnud kolm aastat sooja sööki söönud. Ometi on tal hooldaja ja puha. Ta elamine oli... Uskumatu, kuidas saab inimesi, kes tõesti vajavad abi, enda kõrval mitte näha!? Uskumatu sotsiaalsüsteemgi...
Mina küll ei suuda uskuda, et Võsa Pets ka natu ei võinud liialdada, kuid... Päeval käis minuga jutu ajamas taas naabrimammi. Järjest sagedamini kostab ta suust, et ei taha üksi olla. Olla kurb ja haige. Täna toonitas muu jutu sees, et olen tema ainus õlekõrs, kes teda viisakalt kuulab ja võib - olla mõistab. Samas kajab temast surmamõte...
Nukker.
Nukker, kui noortel ei jää üldse vanematele aega. Olin vist papale samasugune, kuid siiski püüdsin talle võimalusi otsida - täna tean, et rohkem olemas olla poleks jaksanud...

Vastupidigi... Mina lihtsalt ei usu, et keegi ei näinud ohumärke noorele perele, keda enam ei ole... See nelikmõrv on üle mõistuse. Seda enamgi, et peretüli tragöödiline tagajärg... Räägiti, kui head ja rahulikud olid... Kuidagi usun seda, et oli neil häid aegu ja hetki kuid... Ja ometi ei ole põhjust arvata, et see esimene tüli...

Oh elukest, nähakse tühja - tähja...

Pühapäev, oktoober 26, 2008

See EI... ehk jõuluaeg... ehk kas olen juba tõesti tõsiselt võetav kunstnik...

Tahtmatult pean õppima EI ütlema ! Ka tööturul.
Üllatuslikult tehti jõulukaarti kujundamise ettepanek. Ettepanek tõstis otseloomulikult minu mina kõrgemale :)
Siiski pidin loobuma.
On olemas lepingud, mis keelavad ja käsevad õppimismaailmas ja tööturul. Nii on mul ka üks hästi hea, kuid karm leping.
Just momendil tunnetan hästi selgelt, kui tõsiselt võtavad inimesed mind - nii lepingu osas kui lihtsalt lepinguta.
Ja mina valin parema - kindla leivata ja tööta ei taha minagi jääda :)

Ja miks on vahest lepingud nii karmid...

Laupäev, oktoober 25, 2008

Nii kuum... askeldamine

Kõigepealt minu nagu uute akende - aknapõsed ongi uued ju - pilt :)
Elamine on mõnusasti veel pärast aknapõskede tegemist sassis. Koristasin päev otsa. Rahulikult ja mõnuga :) Oh imet, aga kööginurgas hakkas õhtul PALAV :) See sügis on küll esimene õhtu, kus on mul soe, lausa palav olla:)
Keerasin ühe radika nulli. :P
Meelis võlus mu elamisesse SOOJA :):):)
Loodan, et soojus jääb talveks ja aastatekski.
Nüüd vaja veel dšussiruumis mässama hakata, seegi tahab soojustada. Siis, kui dšussiruumgi saab kord tehtud, on nii kuum ümberringi ilma põlevate huultega :P:P:P Tõsimeeli räägin. :D
Ausalt, siin korteris pole kunagi sügisel - talvel eriti sooja olnud... 19 a tagasi oli kogunisti + 13 C kõige külmema talveilmaga... On alles ajad olnud!

Täna jooksid mu juurest läbi Maarika, Erika ja Maku. Niisama. Maarika soovis ka mind lihtsalt näha pärast suve USA-s... Seda suurem rõõm oli, kui helistas ja uuris, kas kodus olen ja et nad peagi tulevad.
Maku häbenes tähtsa mehena :D Aga ta on tublilt kasvanud :)
Erika pildistajana väitis, et esimene pilt, kus tiiatibu on tõsine :) Ups!!!

Koristamist jätkub kauemaks kui homseks veel. Nüüd oleks õige aeg ettetuppa uus tapeetki panna. Mõtlen hoolega sellele juba mitu kuud. Kuid esmalt ei ole näinud ehituspoodides sellist tapeedi, mis on MINU oma - tume- krisipunast :) Häda on, kui inimene teab täpselt, mida tahab!

Pole hullu, ükskord saab remont valmis, et jällegi otsast pihta remontima hakata ! :D

Püha müristus

Ma ei virele kodus, MA ELAN KODUS !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
LIGIPÄÄS ELULE on mul sajaga!!!
Kodu on ainus koht, mis pakub mulle kõikvõimalused just nüüd ja praegu.

See vastus (viimasele) kommile http://ratastooli-tiia.blogspot.com/2008/10/mu-vike-tunnustus-ja.html

Loodan südamest, et enamust inimesi ei peaks oma elu virelemisega lõppetama ükskõik kus... Uskuge , kodu on parim paik ka virelemiseks, kui seda on... :)
Aga kui hooldekodus elamine on vabatahtlik soov kellelegi - palun, keelama ma ei hakka. KUID...

Teate, tulge mulle külla ja ma teen ise teile kohvi ! Te lihtsalt ei suuda ette kujutada, kuidas minusugune vigane/sant elan... Tavaliselt ma ei mõtle, et olen vigane või sant - ja kindlasti ei mõtle edaspidigi...

Muutke, palun oma hoiakuid enda suhteski :) ja maailm muutub paremaks. See, mis arvamus puudega inimestest on, on anonüümsete kommijade endi sügav hoiakute probleem!

Mina ju ei tule ütlema, kus ja kuidas keegi peaks elama :)

Reede, oktoober 24, 2008

Anonüümsele kommijale

Ligipääs wc-le ja dšussile on mul 100 %-lt olemas ja just siis, kui MINA tahan ning saan wc-s ja dšussi all täpselt nii kaua, kui ise tahan.

Anonüümsed kommijaid tunnen ära. Nad jätavad mul mujale sedeli, kes on...

Ma usun, et rohkem me ei vaidle! Jäägu sulle, tundmatu, oma tüüp - arvamus.
MINUL ei ole klaaslage pea kohal, mis takistab mul kui naisel ja inimesel muuta tüüp - arvamusi :)

Kellegi heategu omaenda elu korraldamiseks ma hetkel tõesti ei vaja! Ja kui vajan, küsin inimestelt, keda usaldan ja kes tõsimeeli annavad hea nõuandeid elu - olu korraldamiseks.

KLAASLAEST ehk SAAVUTUSVAJADUSEST :)

Käisin konverentsil "Miks naised ei taha maitsta võimupirukat?" Rakveres. Aqva keskuses. Tõesti oli mõtlemapanev konverents.

Minister Urve Palo oli hea. Temalt jäi meelde sõna "saavutusvajadus". Inimesel, naisel, kes tahab midagi ära teha, peab olema endal saavutusvajadust - siis saab kõike tüüpilisi arvamusi aega mööda muuta.

Pr Kaljurand oli hea. Fantastiline ettekanne. Lõpuks jäi kõlama : klaaslage naisel pole vaja luua...

Täna oli kohutavalt palju häid mõtteid ja kilde. Mul on kahju, et polnud kallikest kaasa või polnud ma nii riides, et oleksin saanud kirjutada...

Mõtteainet on nii palju, et pean seedima mitu päeva...

Aind üks hetk tajusin taas, et puuetega inimeste olemust ei teada veel ... Oleks mul olnud Sandra kaasas, siis oleksin kohe kommenteerinud... Sest mul oleks vaja väga head ja kiiret tõlki, sest aega oli vähe... Nüüd ma kahetsen küll, et ma ei kommenteerinud. Jälle see, et äkki ei ole ma hea kommija ning ehk otsin vaid vabandusi, miks ei kommenteerinud... Kaiagi oleks tõlkimisega hakkanud saanud, kuigi konverentsil olemine oli talle uus kogemus ning natu oli närvis... :) Asi oli selles, et Anu Laas tõi ebaõnnestunud võrdluse "naised ei ole nagu puudega inimesed..." Võib - olla tahtis ta öelda, et naiseks olemine pole puue. Sest Laas rääkis, et naised unustavad tihti naiseks olemise, nad on emad, abikaasad, õpetajad - arstid jne, töökaaslased, kuid mitte naine.
Igatahes Janaga, kellega me koos konverentsil käisime, arutasime küll seda tagasi koduteel autos.

Peaksin vist Anu Laasile kirjutama, et sry, mina tunnen küll esmalt naisena ja alles siis muud rollid...

Naine teeb siiski oma elu ise :)

Täna

... olen Rakveres

Neljapäev, oktoober 23, 2008

Mu väike tunnustus ja...


See on MINU KUI BLOGI LAUREAADI LOGO - on ju armas :) Kuid ma mõtlen veel, kellele teadepulga edasi annan...


Veelkord, tänud tunnustamise eest!

Sain täna vastupidise kommi ka tunnustusele, et minusuguste koht ongi hooldekodus
(http://ratastooli-tiia.blogspot.com/2008/10/tsiselt-ajab-nutma.html)
Õnneks ma ei võtta selliseid negatiivseid kommentaare tõsiselt. Neid on tõesti harva. Oletan, et mõni negatiivne või oma suure "teadlikkusega" inimene juhuslikult loeb ja nähvabki. Täna nähvati tegelikult paljudele...

Ega midagi, tuleb edasi elada oma elu ning blogida, et muuta arvamusi :)

Suurem kui mina ise

Mina ja laureaat - ei suuda kuidagi uskuda :)

http://kukupaike.blogspot.com/2008/10/vhendan-vlga.html

Mu blogi kujundus on lihtsamast lihtsam ja sisu - noo mina ei tea... Aga küllap mu tegemised ongi suuremad kui mina ise :)

Suur tänu tunnustuse eest!

Auhinna reeglitega lubage tegeleda paari päeva pärast, kui akna möll ja Rakvere möödas :)

Kolmapäev, oktoober 22, 2008

Õhuauke ei olegi enam põskedes :D

Blogin hetkel keset unistustolmu :D Sõna otseses tähenduses. Poolik unistus on mu toas juba hästi - hästi nähtav :) Teine pool unistusest valmib Sandra isal Meelisel valmib homse ja ülehomsega.
Kiiremini ei saa unistus täituda.

Nimelt, Meelis teeb mu AKNAPÕSKESID.
Korralikud aknapõsed on olnud mu üks unistus ligi kolm aastat. Enam ma ei imestagi, miks mul külm on olnud. Akende seis oli päris hull - te ei tahaks aknapõskede tegemisel välja tulnud üksik asju teada...

Kunagi ei tohiks midagi poolikut teha või poolikuks jätta.
Õppetunnid mulle :)

Teisipäev, oktoober 21, 2008

Homsele mõeldes :)

Homme täitub usutavasti üks mu ligi kolmeaasta tagune unistus :)
See on lausa uskumatu, et mina ise ei suuda seda veel uskuda. Et mitte ära sõnada, siis täna, momendil ei ütlekski, mis unistus see on :P

Esmaspäev, oktoober 20, 2008

Minu POOLIK armuke ja taas valmis maal

Igavene...
Ma ei tea, miks see nimi maalile...
Ja siin on mu POOLIK armuke - ARBUUS :)
Aa arbuusi maal on tõesti poolik :)
Tavaliselt ei näidata poolikuid töid, kuid küllap olen erisugune kunstnik...
Tegelikult sooviti mu armukest kangesti näha :D
Ausalt öeldes, olen juba nüüd oma maalitööga rahul.



Veel 2 pilti

Jüri tänas tänukirja eest kallistusega ja põsesuudlusega :)


Kohviku Käbitare perenaine Lea tänab tänukirja eest

Rohkem pilte võite loodetavasti näha LEEPÜ kodukalt :)
Nagu ikka fotograafi pole jäänud mitte ühele pildile. Tänan, sind, Erika, ilusate fotode eest!


17. oktoobri pildid ja varbad peeglisahtlis

Minu varbad peeglisahtlis.
Piret mängis küünetehnikut 2 tundi, sõrmeküünedki on veel tänagi sama ilusad.
Kaia - mu uus isiklik abistaja - abistas mind iluravi tegemisel.

Ürituse eelne pabin naerus.
Minek Käbitarre
Minu 1 näitus :)
Maalide pildid
Uskumatu, et...
Ütlen tervitussõnu - miski ajas naerma.
Kavalus vist...
Roosa lootuste alpikan
Vaike kingib alpikani
ja
ütleb soojendavaid lootuserikkaid sõnu :)
Hea, et meenus meicap - muidu oleksin nutnud rõõmust :)
Võtsin Anu tantsima :)
Siin tantsingi OMA MAMMAGA :)
Mtü LEEPÜ anna Jüri Homenjale tänukirja.
Tänukirja tegin ise.

Pühapäev, oktoober 19, 2008

Saunas + üllatus

Saunas käisin.
Salemi kirikus.
Külli kutsus. Ta seal pühapäevakooli õpetaja.
Hästi sümpaatne mulje jäi. Isegi saunalava istumiseks oli minu jaoks tõesti mugav. Usun, et ka Sandral minu tõstmiseks. Dšusiruumiski oli tool, kus hea istuda - ma ei libitsenud kuhugile. (Tavaliselt põlvitan dšusiruumis põrandal, siis on ohutum ja mugavam. Ma ei ole endale palju rääkitud dšusitooli, kus tõesti tunnen end turvaliselt. Ja ausalt öeldes, ega mulle polegi dšusitooli eriti vajagi... See ei ole jonnimine. On lihtsalt minu põrandal või dšusialusel istumis - pesemisviis...)
Salemi kiriku saun pole inva - saun. Ärge seda mõtelge! Ja kindlasti mitte kõikidele avatud, vaid oma rahvale. Väikese tasu eest, sest kulud on ju igal pool. Kirikuteski. :)

Peale sauna jõime kohvi ja teed, sõime head ja paremat kiriku köögis istudes. Mõnus oli. Kuidagi kodune :)
Majaperenaine Aino tuli kööki askeldama. Rääkis meiega ka. Suureks üllatuseks kostis ta pärast Sandra minu tõlkimist: "Sain aru Tiiast küll! Tuleb lihtsalt hoolikamalt kuulata..."
Aino suhtles minuga esimest korda.

Üllatus oli kindlasti Salemi kiriku kodupoolne pool :) Puhas ja hubane. Unustasin hoopiski, et viibin pühakojas :) Väga heas mõttes.

Õhtul külastas üllatuslikult mind Helena (nr 2)! Külaskäik oli veerand tundi, busside vaheline aeg. Kuid siiski rõõmust üllatust! Juba paar nädalat soovis Helena mind näha, kuid pidevalt tuli miskit ette... Täna sõitis kella 18 bussiga mind kallistama ja jooksis tagurpidi Vana - Kastre tagasi. Rääkisime paari minutiga 4...5 kuu elulood ära :) Kuna Helena jättis oma sõrmuse mais viimane kord siin olles, siis sai sõrmusegi lõpuks kätte. Hoidsin sõrmust hoolikalt peeglisahtlis.

Mõnus ja meeldiv üllatusrohke pühapäev!

Laupäev, oktoober 18, 2008

Lauldud ja tantsitud

Tehtud!!!

Nii hüüdsin istudes Sandra autosse koju sõiduks Käbitarest. Eile õhtul MINU ELU ürituselt.

Olen peaaegu rahul kohtumisõhtuga.Kuigi rahvast oli vähe, kuid sellegipoolest hubaselt mõnus. Laulsime Jüri Homenja kõik koos. Tantsisime ka.
Vestlesime IAT-st. Nimelt tegin lihtsalt sõbralikku vestluse sel teemal jättes meelega rõhutamata IAT teooriad ja... Kogemuste ja praktika jagamine on vahel tulemuslikum, kui üldise juttu korrutamine.
Minu jaoks oli hea tajuda, kuidas hämmeldus, kuidas minuga suhelda ja käituda, minut minutilt sulas. Alguses taheti siiski rääkida isikliku abistaja Sandraga. Sandra oli ülesannete tasemel ning palus rääkida minuga, mitte temaga. Naljakas natu mõelda, et omas vallas olen siiani kuidagi võõras ... isegi mitte tõrjutud..., aga ei teada, kuidas ja mismoodi ma elan... Ma ei pane seda pahaks. Mina ise olen valla elanikega vähe suhelnud. Kui aus olla.
Loodan , et eilne õhtu lükkas jäämäe sulama.
Ja üldse jäämäe erivajadustega inimestesse sulama.
Mäksa vallas :)
Üllatuti Maarjastki. Ta lauluhäälest :) Maarja laulis nii üksinda kui ka Jüriga koos. Ja üllatuti Maarja laulusõnade tõlkimisoskusest. Igati andekas :)
Minul oli maalide piltide pisike näitust.
Minule isiklikult olid üliolulised kaks hetke :)
Esiteks, kui mamma võttis lõpuks ise mind tantsima :)) (Kuna kõik olid naised v a me meeslaulja :D , siis naised tantsidki naistega. Tantsimise tegin lahti mina Erikaga :P )
Teiseks, kui Vaike kinkis kallistades mulle roosa lootuste alpikani. Siis jõudis minuni sõnum, mis polnud niiii selgesti minus olnud, kuigi just mõni päev tagasi kirjutasin sellest blogiski. Nimelt hooldekodust... Vaike, hooldekodu juhatajana ja mina arvatavasti olime sel hetkel, kui kallistasime tohutult õnnelikult, et nüüd oleme võrdväärsed ja korraldame mõlemad isemoodi küll üritusigi :) Et hooldekodust väljarabelemine mul on üks parim tegu elus :)

Täna õpetas mamma, kuidas alpikani hooldada :) Ma loodan südamest, et alpikan puhkeb mitmel aastal ja tuletab meelde, kui palju on elus lootust ja unistusi :)

Siis üllatas mind Anugi. Meenutas "Ratastoolitantsu" filmi, et noorena olid palju küsimusi, kuidas ja mismoodi jalaga saab tikkida... Ja nüüd on meid elu kokku viinud.
Jaajaa, "Ratastoolitantsu" mõju saadab mind surmani. Mõnikord on tore, isegi väga. Mis sest et ise ei ole filmiga rahul... Arvan jätkuvalt, et ma pole filmis iseenda moodi...

Ma ise ei saand arugi, et tegin eile midagi eriti meeli ülendavalt - olen ju ennemgi ühtteist korraldanud, kuid... nii arvatakse järjekordselt :)

Erika ja Sandra klõpsustasid fotokaid. Küllap näete varsti piltegi.

Valla infolehte kirjutan lookese. Seda paluti.

Tantsisime end taas/veel nähtavamaks :P;):)

Neljapäev, oktoober 16, 2008

Kõik EI olegi tume ja sünge

Suhtlesin oma valla sotsiaaltöötaja Anuga. Üks põhjus suhtlemiseks oli homne kohtumisõhtu. Mul on siiralt hea meel, et minu vallavalitsus ei kahtlegi enam IAT vajadusest ja kodus elamise tähtsuses. Anu ütles, tulevikuski kindlasti aitab ja toetab vald inimestel seni kodus elada ja toime tulla, kuni vähegi võimalik.
Ise küsimus on endast mõistetavalt raha - majanduskriis jne. Kuid loodan südamest, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! See reegel kehtib loodetavasti raha leidmises keerulises majanduslikus olukorraski.

Kui kõik ametnikud ja asjamehed oleks nii arusaajad ja asjalikud, siis... :)
Mina usun, et ongi.
Kuid...

Kolmapäev, oktoober 15, 2008

Midagi polegi kirjutada

Olen väsinud vaid. Varsti poengi teki alla.

Poolpäeva tegin reedeks kahte kingitust - üllatust. Homme lõpetan. Peaaegu rahule jään omaenda tööga, kuigi kiiresti on tehtud, siiski on nad kaunikesed. Ma rohkem momendi ei reetaks.
Üllatused jäävad reedeni üllatusteks!
Küllap teeme piltegi neist :)

Täna - homme oleks võinud Invamessilt läbi tiirutada, kuigi ausalt öeldes, mind koledasti ei tõmmanudki eriti sinna. Tean küll, et vajalik, kasulik, vahva jne. Kuid... Võib - olla olen lihtsalt mingil moel välja rabelenud inva-maailmast, kugi mu koduski on palju eripära, mida esmapilgul ei pandagi tähele...

Muidex, sõbrants otsis umbes kuu tagasi mulle proovimiseks Novalux´st kummist pajakindad. Tõepoolest nad täitavad edukat pajasokkide asendust. Pöidla osa veidi häirib, kuid selle keeran vahel talla alla. Ise polnudki selliseid asju tähelepanud. Kummist pajasokk oleks kindlasti parem, kuid vaevalt, et selliseid pisiasju esimesel Invamessil on. :);)
Ma ei nori. Ausõna!
Kuid järgmiseks messiks oleks ehk minulgi, mida näidata ja öelda või kuis...

Olen ise osalenud väikest viisi EPNÜ-ga messil Naine 2005 (oli vist 2005). Kihvt oli ettevalmistada ja mess iseenesest muidugi ka. :) Usun tänaseni, et mingi pisikene jälg on minust ja messist siiani jäänud - kuigi mind pole üle kahe aasta EPNÜ-s...

Teisipäev, oktoober 14, 2008

Täna...

Muidex, ega keegi ei pannudki tähele, et oktoobris kuni tänaseni olin vaid kodus. Ühtki korda ei õueõhkugi hingamast. Ja nii see oligi - kaks nädalat vaid koduseinte vahel. Ühelt poolt polnud iseenesest miskit hullu. Aeg lendles mööda. Teisalt, tajusin, et hakkan tasapisi hulluks minema. Olen siiski harjunud kõikjal sebima.
Asi oli lihtsamast lihtsam, miks kodus passisin - minu ja Sandra ajaplaanid ei ühtinud. Loodan, et Kaia, kes nägi täna trepinippide koolitust ;) ja sai minuga ratastoolis trepil edukalt, jääb ikka pikemaks ajaks. Seega loodan, et lähimal ajal on mul kaks toredat ja asjalikku isiklikku abistajat. Sandra, kes on mind juba poolaastat välja kannatanud :D :P ja Kaia.
Sandra on tõesti juba vägagi minu inimene, kasutades ta enda väljendit :)
Täna käisin niisiis Tartus. Poes. Külmkapis naeratas tühjus. Valetan ka!!! Külmkapis oli peamiselt õunamoos tühjuse ja külmuse kõrval, palju - palju õunamoosi, mida naabrimammi mulle ammuilma tõi. Nohjah, ühte koma teist oli veel: tomatit, kõrvitsat, piima, majoneesi jm.
Kuid eriti süüa polnd siiski mitte midagi... :D :D :D

Täna, kui 20 aastat tagasi poleks olnud 14. oktoobrit, siis tõenäoliselt poleks olnud mul elu, mis on olnud... Mõtlesin päev otsa, kas olen õnnelik ja rahul oma saatusega. Õhtul saatis Sandra ilusa laulu, mis meeldib mulle kaua - kaua juba, ja siis kuulasin laulu - ning mõistsin järjekordselt ühtäkki, et teistsuguseid aastaid poleks ma tahtnudki oma ellu. Mul on olnud õnne ja rõõme, mida ma ei vahetaks mitte millegi vastu...
Kuulage :)
http://www.youtube.com/watch?v=JjpptYolMHE
Mina mõtlesin tänagi lastele... :) Kui ei oleks olnud 14 oktoobrit, siis ma usutavasti lastele täna ei mõtleks... Ei saaks nii mõelda, et keegi jõuab kaugemale kui mina... Kuid mul on võimalus nii mõelda.
Ja see on rõõm. Õnn.
Olen väga - väga rahul.

Oli aeg, kus ma ei tahtnud ega julgenud olnud imelikku ja kaunist päeva elus meenutadagi... Panin kõik ühte patta.
Nii väga halva kui ka üli hea.
Uskusin, et paha ja kole tapab kõik rõõmu. Õigemini tahtsin vist uskuda... Nüüd usun, tõepoolest usun, et on olemas rõõme ja õnne, mis ei tuhmu iialgi. Täpselt samuti nagu ei tuhmu halvad mälestused...

Esmaspäev, oktoober 13, 2008

Päh, päh, päh...

Tuli tagasilöök.
Projekt ei läinud esimesel esitamisel läbi.

Esimesel hetkel lugedes negatiivset, mis on VEF-i poolt positiivselt kirjutatud :), ajas vanduma küll. Süda oli täis, kas mina kui projektijuht ei suuda tõesti teha korralikku projekti, mis läheks otsekohe läbi, kus pole apsakat sees... Tean, et projekte palju ja tuleb teha tõesti karm valik. Ja et mina ainsana pole süüdlane - kui keegi üleüldse süüdlane saabki olla :)

Me ühingki on veel väike ning noor ja roheline. Meil annab tähtede poole ronida. :P

Rahu, ainult rahu - küllap jõuab ükskord tähtedele :)

Mis kehv, saab paremaks tehtud!!!

Võib - olla oli tagasilööki vaja, et teha veel paremat asja.
Mõtleme positiivselt.

Siiski on päh tunne praegu...

Pühapäev, oktoober 12, 2008

KUI KURB JA USKUMATU

Täna sai papa surmast poolaastat - kuidagi uskumatu. Uskumatu, kuidas aeg tormab edasi...

Eilne uudist leitud väikesest tüdrukust vapustas mind ja usutavasti enamus Eesti rahvast. Lihtsalt ei suuda mõista, mis sundis last maha jätma... Ükskõik, mis ei oleks ega tuleks elus, siiski lapsed ei peaks nii rängal kombel kannatama...
Uskumatu, et MITTE KEEGI ei otsi last taga. Kaks päeva juba ei otsida...
Sõnu ei ole.
Tahaksin looda vaid, et tüdrukukese vanema(te)ga endiga ei ole koledat juhtunud...

Üks kahest

On ikka valiku valik - kas TANTSUD või LAULUD TÄHTEDEGA?!

Miks nad peavad olema ühel ja samal ajal?
Kindlasti on reklaamgi kahel tv kanalil saadete ajal ühel ja samal ajal...

Laupäev, oktoober 11, 2008

Tunne...

Akna taga päris sügisõhtuilm. Vihmane ja tuuline. Ja täna märkasin, et kella 6 aeg on suht hämar juba. Peab siis tuled põlema panema. Tavaliselt laualampi.

Laual on viimased suve-sügislilled. Naabrimammi tõi oma aiamaalt paar päeva tagasi.
Mul on siin tore mammi, kes püüab ikka hoolitseda mu eest. Muretseb rohkem sellepärast, et ma ikka sööks ka! Tal on tunne, et olen kõhn ja söömata... Tegelikult mammi tahab suhelda, võib tund paar rääkida lubamata mul midagi vahele öelda ning lõpuks jahmatada, miks ta ikka veel mind ei mõista :) See asja juures on armas osa!!! Kuidas ta saabki mõista, kui üldse ei lase mul rääkida :)
Nukker on mõelda, kui inimene jääb vanana nii üksinda, et unustab kõige tavalisema suhtlemisviisi ning kogunisti kardab inimesi. Vanasti suhtles minu papaga. Minu meelest neil oli palju ühist - mõlemad üksindustundega...
Nüüd olen mina kuulaja mammile. Paha öelda, aga on hetki kuulates, kui mõtlen omi mõtteid ja ei suudagi teda kuulata. Kuid ta räägib x kordi ühte ja sama juttu. Tuleb vaid noogutada, sellest paistab talle täiesti piisavalt.
Hiljuti nägi mammi mu maale ja joonistusi. Küsides lapsemeelsel õnnelikul toonil: "Kas oled ka õnnelik, et jumal on sulle ande andnud?"
Ja vastas ise:
"Ahjaa, oledki õnnelik. Vaata -vaata."

Mul oli tol päeval hästi hea tuju :)


Mitu õhtut järjest olen vara väsinud. Minu kui öökulli jaoks vara. Hilisõhtul 11 aeg kisub mõte voodi poole. Kas see on vananemistunne... või stressitunne... või lihtsalt jahedustunne... Mu elamine üpris jahe. Teki all soe ja mõnus.
Mulle ei ole hästi sobinud külm ilm kunagi. Külm ilm väsitab mind psüühiliselt.

Elu möödub tormates. Tormina.
Selline tunne on mul ka.
Vähemasti täna.

Reede, oktoober 10, 2008

Kuulutus siiagi :)

17. oktoobril 2008 kell 18.00
toimub KÄBITARES Mellistes
mtü LEEPÜ kohtumisõhtu

MINU ELU

Kaasategev ja esineb Jüri Homenja
Räägime rõõms
asti elust endast
Osavõtuks palume kaasa võtta hea tuju!

Järgmisel reedel toimub jah meil Mäksa ehk koduvallas kohtumisõhtu. Ehk keegi mu blogi lugejatest soovib ka osavõtta - siis palun. :) Täiendavalt infi saab minult :) See kuulutus peaks olema ka vallas teadetetahvlitel olema...
Mina olen rahul, et üle mitme kuu on tulemas üritus, mis peas keerles vähemasti aasta. Lihtsalt kohtuda vallarahvaga ja muidu rahvaga. Loodan, et tuleb rõõmus ja hubane õhtu.
Muide, meenutan LEEPÜ kodulehe aadressi. See on http://www.leepu.ee/ .

Neljapäev, oktoober 09, 2008

Kallistada maailma tahan ja tahangi

Kallistada maailma tahan kohe ja praegu!

Mu silmad taas märjad. Rõõmust. Olen lihtsalt õnnelik. Õnnelik, et hakkasin omal ajal kõikide reeglite ja piiride vastu mässama - vastasel juhul ei oleks ma täna õhtul nii õnnelik nagu hetkel olen.
Võib - olla on vara veel olla õnnelik, kuid kuna siis veel tunda õnnetunnet, kui mitte nüüd, kus õnn naeratab jälle :)

Ja kuigi mõni argine asi on ikkagi sünge probleem, siiski tean, et tulen toime kõiki muredega ja südamevaludega, sest õnnelik sädemekene särab mu okkalisel rajal :)

Tõsiselt ajab nutma

http://www.epl.ee/artikkel/444339

Niisiis, hooldekodud ja tööhõive, kuid mitte iseseisvust isikliku abistaja teenuse abiga. Kuidas mina näiteks tööturule pääseksingi, kui elaksin hooldekodus ja puuduks IAT? See oli esimene küsimus, mis tekkis lugedes Eesti sotsiaalministeeriumi hoolekandeosakonna juhataja Sirlis Sõmer-Kulli arvamust artikli lõpus.
Einoh, mul ei ole sõnu.
Hooldekodus elamine ei tule odavam, kes vähegi arvutada oskab. Ainult hooldusõel x palju kliente ning kliendil pole muud, kui kuidagi end teostamata elada oma elu ära. Klient ei suuda endast max anda ühiskonnale. Hooldekodudes on omad reeglid ja piirid - oleme ausad. Hooldekodu on kodu ja igas (hoolde)kodus omad reeglid ja piirid.
Võin öelda vägagi veendunult, et mina olen võrdväärne ühiskonna liige.
Kuid ma ei ole kindel, kas see hea võrdväärsustunne oleks siis ka, kui oleksin hooldekodu jäänudki 9 aastat tagasi... Mis siis oleks olnud praegu - ma ei julge mõeldagi... Mina unustasin umbes aastaga elades hooldekodus ümbritseva sotsiaalse elu, kuigi lugesin ajalehti ja kuulasin raadiot jne.

On ju inimesi, kes tõesti vajavad 24 h abi - kas mitu hooldusteenust ei tule sama kallis või kallimgi, kui 24 h IAT ?

Kui kallis peab inimene olema, et ta ei oleks kallis riigile? Või õigemini odav inimene - vastik väljend see - et ta poleks kallis...

Ma ei usu sedagi, et hakatakse massiliselt IAT nõudma. Mitte ei usu. Kuid meie seas on mitmeid andekaid ja aktiivseid erivajadustega inimesi, kellele ON IAT tõesti ainus iseseisvuse allikas ja kelle kaudu saaks rohkemgi tagasi, kui IAT-le kulutatud raha.

Mul veab. On hästi. Mind mõistab ja toetab IAT-ga KOV. Mäksa vald.
Tunnen iseend pisi õnneseenena :)
Mina ise ütlen, et mina ei vaja 24 h abi. On inimesi, kes seda ei usu. Eksole, inimene istub ratastoolis ja käed ei tööta, seega pole võimeline mitte midagi tegema... Teoorias peaksin olema/elama 24 h õpitud abituse järelvalve all :P

Nutma ajavad tõesti sellised samm tagasi hoiakud aga väga.

Teisipäev, oktoober 07, 2008

Tagasi lapsepõlves ning tunde kanalites

Eile õhtul tuli mulle külla üle kolmekümme aasta lapsepõlve sõbrants Külli. Meil oli tänase lõunani lõbus ja hubaselt asjalik kodune olemine. Mina olen taas pisut blodiinim - Külli värvis kergelt mu juuksed. Seekord lõikas ka juusteotsi. Hommikul tegi Külli ka mulle kihvtid lokid - mul on kahju, et mul polnud fotokat soengu jäätvustuseks. Tõeliselt pidulik soeng!
Ja siis viibisime nagu ilusalongis.
Räägime. Meenutasime lapsepõlve. Naersime.
Kõike selle juures sai Külli mu teleri kanalid kätte. Lihtsalt hakkas otsima õigeid kannaleid. Paar kolm tundi hoidis pulti peos ja otsis pilti ja häält - ja oh imet, nüüd näengi/kuulen ka kanal2! Me kumbki EI ole tehnika naised, kuid ära tegime. Või õieti Külli tegi! Pilt pole küll ideaalne, kuid palju parem, kui aasta aega on olnud.
Niisiis telerikanalite nägemise probleem lahenes väga ootamatult. Keegi polnud tv menüüsse nii sügavale tunginud, kui Külli tungis.
Näen küll vaid 3 tv programmi ikka veel hetkel, aga vähemasti näen/kuulen neid korralikult.

Täna nägime loodetavasti uue isikliku abistaja Kaiaga teineteist. Ta tuli ise Kaagverre minuga kohtuma ja töövestlusele, kuigi oleme nädala msn-s juba suhelnud.

Pühapäev, oktoober 05, 2008

Päev pühapäeva jaoks :)

Oli üle mitme pühapäeva hästi pühapäevalik. Täis koduseid toimetusi. Pole paremat lõhna magamistoas, kui puhta voodipesulõhn :) Olete ju nõus!?

Hetkel vaatan LAULUD TÄHTEDEGA. Päris tore saade, kuigi tundub kuidagi copy Tantsud tähtedega... Eks see ole võitlus kanal2-ga :D Ei, head muusikat on alati hea kuulata / vaadata. Avastad tuntud inimesigi uues valguses. Ei mõtle, et nemadki on nagu tulnukad teiselt planeedilt, kes oskavad aind omas mullis midagi hästi teha. :)
Huvitav - huvitav, millal saabub aeg, kui jõuan telerikanalid korda teha... Suvest saadik mõtlen uuesti asju ajama hakata, kuid asjaajamiseni ei ole veel jõudnud. Iseenda viga! Tuleb lihtsalt käsile võtta! Mõni firma on mulle helistanud ning pakkunud igasuguseid kampaaniate variante, kuid me vestlused on alati lõppenud selle tundega, et kliendile ei ole mõtlemisaega ette nähtud või üksinda elav st pereta klient polegi klient. On kohe vestlused lõpetatud, kui kuulevad, et mul ei olegi perekonda, kellega arutada, mitu tv kanalit peaks kodus olema ja et ma soovin siiski mõtlemisaega.

Hommikul magasin rahulikult 10-ni. Lihtsalt magasin. Alateadvuski vist ei mõelnud probleemidele, mis on uuel nädalal ees...

Laupäev, oktoober 04, 2008

Ja kõik teed on valgus täis...

ETV-s juhtusin nägema "Laulge kaasa", vist kordussaade - arvan vähemasti nii. Lauldi
"Ja kõik teed on valgus täis,
särab nii mu väike maailm..."
Väikese maailma laulu tean lapsest saadik, kui käisin ema ja tädidega ansambli proovides kaasas. Ma ei laulnud kaasa väikese plikana suurtega. Ei julgenud. Kuid tüdrukutega mängisime laulupidusid, kus kõlas seegi laul.
Täna mõjus laul kuidagi hoopis teisiti.
Olin iseendale uskumatult nukker, et olin taas jäänud üksinda. Hästi segaste ja selgete tunnetega.
Ütleme sedasi, et paarteist tundi olid taas mu elus armsad, kuid samas vallutasid mind segased tunded/mõtted. Vahetevahel tajun lausa valusalt, et mul oleks targem õnne maailmast kaugemale hoida - et sellest taas kord mitte pettuda. Tunnen iseend teatud hetkedel mänguasjana, mida on kerge jälle lõhkuda. See tähendab, et olen kindlamast kindlam, et mu elu ongi hästi õnnelik väga - väga laias mõttes, kuid kardan ikka veel üht õnneraasu. Otsin tõelist õnne ja armastust, kuid mulle näib ikka ja jälle sügaval enda sees, et üht pisikest tõelist õnne ja armastust ei olegi olemas. Minu jaoks.
Võib - olla räägin praegu iseendale risti - põiki vastu. Ma ei tahaks kellelegi haiget teha. Kaasa arvatud mina ise. Tajun, et see, mis on, ei ole ka see tõeline, mida mina otsin. Ehk üksinda olla turvaliselt armastatud ringis on tõelisem väärtus...
Ja õnneuss näksib südant. Hoiatab vaatama ette ja taha ja kõrvale ka.
Olen veendunud, et sekundikski õnne ja armastust ja hoolimist tunta on midagi sellist head, mis muudab kogu maailma paremaks. Kas see tõde kehtib ka mu jaoks veel? Sellest kahtlen.
Ja kõik teed on valgus täis... Ümisen nüüd omaette. Saangi aru, et maailm särab hetkel, kuigi ees on võib - olla tuhm kuristik taas. Kuristikku kukkumist saab kindlasti ka ära hoida, kui kuulata mõistust, mitte südamehäält.
Pagana pihta, mis sellest siis paha on, kui tunnen end praegu hetkegi vägagi hästi. Avastada, et kõik head tunded on sügaval enda sees alles ja julgen neile hetkegi taas otsa vaadata.
Ja ma ei tahagi täna teada, mis homme toob või mida homme teen. Tean vaid üht: säran edasi. Kas säran aga iga seesmise rakuosagagi, seda ma ei tea veel... Mitmeid aastaid pole ma suutnud sajaga särada, kuid see teadmine on jäänud rohkem omaenda teada.
Siiski jääb valguski mu teedele - tulgu, mis tuleb.
Sedagi käsku püüan meeles pidada hommegi, et mänguasi ma pole. Nõndaviisi mulle just täna öeldi: "Pea meeles, et mänguasi sa ei ole!"
Seegi soovkäsk ei viinud mind tegelikult tõelisuse äratundmisele lähemale. Kahjuks. Või õnneks hoopis?
Kuid ma ei sule südant... õnnele ja armastusele... Vähemasti nende otsimistele... :)
Tssss, ma reetnud ju mitte midagi ;)

Neljapäev, oktoober 02, 2008

...

On päevi, mis mööduvad kohvi ja šokolaadiga. Millegi rahustamiseks. Ma isegi ei tea, mille rahustamiseks. Oleks hea, kui mõni kohutav päev meelest läheks. Samas tean, et kohutavad päevadki võisid viia/viivadki teisele heale tasandile. Põrgupõhjaski välja ronimine on oskus iseenesest. Ja ma ei arva, et kõik peaks kogema kõiki halbu elukogemusi, et mõista elu väärtusi. Seda soovida oleks juba ülekohtune ning ma ei soovi südamest vihavaenlasele ka, et ta peaks tundma seda, mis mina olen tundnud. Samas mõtlen seda, kui poleks elupahupoolt olnud, siis oleksin palju vaesem. Vaesem väga heas mõttes. Nüüd mõistan, et põrgupõhjast välja tulla saab vaid inimene ise. Keegi teda ei saa sundida. Ega keelata. Aidata saab aga kindlasti.
Kui küsida, miks ei ole elanud/ela teisiti, siis küsin kohe vastu: kas teistmoodi elamine oleks olnud/on paremini teada.? Ei ole ju. Järelikult nii nagu on elu läinud ongi mu saatus. Saatus, mille üle tohin kindlasti uhke ja rahulolev olla - sest see on kujundatud mul endal ning tehtud oma jalgadega.
Küllap ma ei aja segi armastust ja vihkamist. Armastada on kergem, kuid tihti palju valusam.
Ma ei tea, mis homsel päeval varuks on.
Kui teaks, siis ma vist ei tahakski enam elada. Lihtsalt nii ongi. Loomulikult on unistusi ja plaane, kuid mitte ei saa unistada apsakatest, mis võivad elus ikka tulla. Nendeks peab lihtsalt valmis olema ning lootma/uskuma, et neid siiski ei tule või kui tuleb, siis õige vähe. Ja edasi rõõmsasti elada.

Enne, kui vihma kallas, meenus enda haiku:



Taevaski nutab
minu kuumi pisaraid
rahena lumme.
Tavaliselt iseenda luule pole mul meelest.

Kolmapäev, oktoober 01, 2008

Nokkivadki!

Nokkivadki !!!
Mu aknaraame.
Linnud.
Hommikuti.
Täna olid tihased, kolmekesi parves, eriti ülbed - ei kartnud mind.
Mul ju aknaraamid tegemata. Möksi (mis ta iganes on), mida lastakse aknaraamide vahele, nokkivadki linnud. Kas otsivad putukaid söögiks või ehitavad talveks pesa või tahavad iga hinna eest aknaid eest kukutada - mine võtta kinni.
Igatahes olen päris nõutu ja pahane. Pahane iseendale. Mina ise pole suutnud veel aknaid ilusti ära teha. St tegemist organiseerida. Päh - päh, Tiia - nii see EI lähe!!! (Mul vahetevahel Pipi eluviis: kurjustan iseendaga :P )
Ärgata hommikuti nokkimise peale akende taga pole just mõnus. Paar nädalat ärkasin, mõtlesin, kes mu akna taga on... et poistele on nagu pisut kõrge tulla lilledega mu tuppa :P ;) Voodis lebades oli suht suur mõistatus, kes akna taga ikkagi on...

Umbes aasta tagasi oli sama jama.
Siis linnud kadusid.
Nüüd siis jälle. :S

Kiiresti tuleb akendega targa ette võtta - virin siin ei aita.

Olen teisteltki kuulnud, et uute akende nuhtlused ongi linnud.

Oktoober

HEAD VALGUSE ROHKET OKTOOBRIT !!!

Oktoober - minule raske ja keeruline, kuid samuti õnnelik kuu läbi elu. Suured ja olulised elu pöörded on sattunud just oktoobikuudesse. Läbi aastate.
Juba see, et vanemad abiellusid oktoobri alguses, kui mind veel polnudki. Aga mul on pulmanuku nimi -Tiia :) Minu meelest, hästi armas nime lugu :) Nimi oli vanematel ammu enne, kui tütar :):):)
Ja nii edasi.
Mõnd mäletust hoian alles.
Mõnd mäletust ei taha mäletada...

Loodan ja usun, et nüüd algav oktoober tuleb hea ja sündmuste rohke!