Teisipäev, detsember 30, 2008

Mina veel sel aastal

Täna on olnud kummaline ja hästi tore päev.

Tutvusin kuue neiu ning üks armas neiu oli üllatuslikult juba ammune tuttav - Lemme-Liis :) Käisid Märdi tuttavad tüdrukud 7-kesi. Hästi - hästi hea meel on nii säravaid noori taaskord kohata ja veel omas väikeses pesas!

Asjad sõna otseses mõttes lendavad :D Hommikul tegin endale kohvi ja arvake, mis kukkus - köögi radikas seinalt :D
Õhtupoole tegime Piretiga kohvi - kohviklaaspurki klaaskaan läks Pireti suht peos katki. Ei või olla!! Killud loodetavasti toovad õnne :D Kuid kas veel see aasta või uuel aastal?!

Mis veel 2008 aastal juhtub :)

Aa seda ka, et mul on kaks blogi auhinda välja andmata - kuid ma pole nimme kiirustanud. Jälgin, luuran, puurin... Niiet palun kergemat karistust ja kannatust !!! :)

Esmaspäev, detsember 29, 2008

Aastast aastasse kordub Uusaastaöö...

See on usutavasti viimane blogimine mul sel 2008 aastal. Aasta 2 viimast päeva saab olema loodetavasti üllatusi, häid üllatusi täis. Mulle piisab ebameeldivatest üllatustest jõulude ajal...

Internet on täna hommikust tagasi. Elioni tehniku mees käis, avastas, et keldris lahtise juhtme. Kuus päeva arvati, et viga on minu elamises ja hoiatati võtta 600 eeku, kui tahan ikka tehnikut. Einoh, Lauraga kontrollisime kõik juhtmed ja minu kallikese, Laural oli oma läpakas kaasas. Laura küsis vend Erikult nõu, kes on tõesti asjatundja... Mida me ei saanudki leida - see oli viga minu elamises :P Arvasime, et viga on pööningul, kuid keldrile ei osanud me mõeldagi. Muideks, kõikidel teistel oli internet siin olemas.
Hiirelõksud panen päkapikkudele järgmine aasta üles, loomulikult kurjemale sordile päkapikkudest!
Päris kurb oli jõululaupäevaõhtul üksinda olla. Kuigi hommikupoolik möödus kiiresti ja rõõmsasti. Aga jah õhtul kuulasin jõulumuusikat väikese laua taga küünlavalgel. Võtsin sõnumeid vastu. Ja meenutasin aastat.
Pühadeaeg polegi ma üksi päev tegelikult päris üksi olnud. Kõigele vaatamata olid imelised jõulud seegi aasta.
Naljaga sai ka :P Jäägu see minu ja Pireti vahele :D, kuigi asjaosalisi oli veelgi keskööl. :P:);)

Klaaslaud on kaarte ja kinke täis :)

See aasta tõi HEA päkapikk männioksad tuppa. Kuidagi hästi sobivad mulle. Annavad justkui energiat ja rahu mu hingele.

Täna oli 3 vallas elektrikatkestus, meil siin ka üle 5 tunni. Nii istusime Piretiga küünlavalgel ja jõime mahla ning sõime heeringavõileiba/-saia. Külmetasime. Täna jahtus tuba kiiresti. Siis mässis Piret mind kampsuni sisse, ainult kampsun oli jalas, mitte seljas :D:D:D Seda oskame korraldada vaid meie Piretiga!!! Tõesõna mu jalad külmetasid - tavaliselt ma ei kaeba ju jalgade külmetamist. Jalga tõmbasime päkapiku sokid. Kaelas oli sall...
Oi, oleks te mind näinud!!!
Soe hakkas küll.
Vist naerustki.
Helistasime iga tund energia klienditeenindusesse, seal automaatvastaja lubas igaks järgnevaks tunniks elektrit tagasi...

Homme hommikul toimetan mõned vana - aasta toimetused, siis tulevad mõned külalised... Loodan ja usun, et uusaastaööl ei ole ma üksi.
Ja see aasta lõpeb siiski vaatamata muredele ja probleemidele hästi!

Lõpetan ilusa aastavahetuse mõtliskusega, mille sain täna armsalt inimeselt Kaupolt ning soovin mina teie kõikidega jagada:

MIDA TEED SAADUD KINGITUSTEGA JÄRGMISEL AASTAL SINA
KÜSIN SEDA ENDALT VÄGA SAGELI KA MINA
MEILE KINGITI PRAEGUNE HETK JA PÄEV JA ELU
MIDA TEED NENDEGA
NÄED NEIS VAID LELU?
ON SUL PIISAVALT AEGA ET NAUTIDA HETKE KORDUMATUT MAITSET
ON SUL AEGA ET HOOLITSEDA NENDE EEST KES VAJAVAD KAITSET
KINKIDEL PUUDUSID KASUTUSJUHENDID
MIKS EI PANNUD NEID KAASA SUUR LOOJA
MEIE TÄHTSAIMAKS TÖÖKS SEE JÄETI-- SAADA UNISTUSTE JÄRGIMISEST SOOJA

Head vana - aasta lõppu!

Kallistan teid, et olete olemas ja vahel loete minu blogigi :)

Kohtume arvatavasti uuel ja paremal aastal siin kirjutades...

Reede, detsember 26, 2008

:( :)

HÄID JÕULE!

Mul viisid päkapikud interneti...

Esmaspäev, detsember 22, 2008

Täna...

... ei olegi midagi öelda.
Liiga tavaline päev.

Kuid olen mitte millegist väsinud...

Pühapäev, detsember 21, 2008

Talve 1 päeva õhtupoolik

Käisin tõepoolest üle pika aja shoppamas. Eedenis. Lihtsalt. Pigem sellepärast, et end pisutki tuulutada, mitte jõulu - ostuhullusest. Jõuluhullust on minust see aasta täiesti kaugelt möödunud. Kinke pole õieti ostnud ega nende pärast muretsenudki. Täna jäi küll üks kink ostmata, sest Sandra taipas ära, et päkapikk soovib seda talle osta ning ta keelas... Ütlesin küll, et "sind pole praegu siin" :) , aga Sandra jäi kindlaks, et ta on siin ja keelab :)
KUID Konsumi riiulite vahel embasime Sandraga teineteist ja leppisime kokku, et jaanuaris ühel õhtul toimub midagi... erilist... lähme kuhugile... või teeme miskit... aga nii et ei ole töösuhe sel õhtul... Hästi ARMAS hetk! Sest tõesti on ju nii, et rõõmu jagamine on suurim rõõm :)
Vot, selline ARMAS töösuhe on meil Sandraga :)

Aga see on hea näide sellest, kuidas on vaja mitut inimest (isikliku abistajat), et osta salaja kink ühele ja teisele. Kuigi oskan kinke kavalalt osta vahel, petta nii ära üht inimest korra või paar. Mitte rohkem - inimene hakkab edaspidi mind lihtsalt läbinägema. Aga isiklikke abistajaid näiteks tahaksin mina kui hea tööandjagi meeles pidada.

Kindlasti on peoõhtugi üheskoos väga vahva kink. :)
Ma tõesti praegu ei ütle mitte miskit halba. Tänases rõõmuhetkes on lihtsalt üks hea näide sellele küsimusele, miks mul on vaja mitut isikliku abistajat. Seda küsitakse palju. Juba elu salapärasemaks tegemiseks on vaja vähemasti kahte tublit ja asjalikku isikliku abistajat nagu Sandra.

Jõime Lyga kohvikus jõulukohvi. Nii hea oli taaskord lobitseda sõbrannaga.

Ja nüüd ei oskagi aimata, mis toovad kaks järgmist nädalat... Kuid usun, et igasse päeva mahub mõni hea üllatus. :)
Loodan, et saan veel see aasta ühte ja teist ja kolmandat korda seada ja uuel aastal uue värskema hooga alustada... :)
Sandraga kohtume taas uuel aastal. Ta väärib igati jõulupuhkust :)
Pühade aeg on lubanud mulle appi ja külla tulla mitmed inimesed. Küllap tulen sedasi toime. Pean tulema. Nagu alati.

Eks uuel aastal saan mõelda juba aasta alguses aasta lõppu peale - et see oleks mullegi rohkem meeldivam... Aga kes ütleks, milline on meeldivam - võib-olla ongi just see meeldivam, mis parajasti olemas on...

:D

HEAD 4. ADVENTI!
Nautisin jõulukaartide kirjutamist. Päev ja õhtu otsa. Mitu aastat pole peaaegu ühtegi pliiatsiga jõulukaarti kirjutanud. Tuletasin meelde, kui tore see on. Palju soojem ja siiram, kui e-kaardid:)
Kuigi jah, kõikidele ei saa posti teel saada - tohutu hunnik kaarte tuleks siis kirjutada, mida puht füüsiliseltki ei jaksaks ma :) Paljude heade inimeste posti aadressi ka ei tea... Palun väga vabandust seepärast :)

Laupäev, detsember 20, 2008

Vorstvõisai

Sõin täna vorstivõisaia. Justnagu tavaline tegevus ja söök. KUID äkki meenus täiesti tahtmatult, et täna 18 aastat tagasi sõin samuti vorstivõisaia... Ja sama kaua olen kandnud nime, mis mul on - Tiia Järvpõld...
Naeratasin. Nukralt.
On päevi ja pisiasju nagu tühipaljas vorstivõisaiakene, mis toovad ikka ja jälle mälestused tagasi hetkekski.
See on vist heagi.
Meelde tulles olnud rõõmud, õnnehetked ja positiivsed kogemused, ei tundugi elu sünge must asi olevat. On ju olnud nii palju helgeid ja rõõmsaid aegugi. Neid tulebki meeles pidada, et edasi jaksata elada...
Mitte süüdistada kedagi ega midagi, et miks kõik sai äkiliselt otsa...
Mitte kahetseda olnud...
See ongi (olnud) ELU, mis areneb suureks hetkedest.
Veel mõni aasta tagasi mõtlesin julmalt vastupidiselt. Küllap olin siis veel tugevasti mustas aukus kinni...

Reede, detsember 19, 2008

Jõuluüllatused

Olen õnnelik.
Päriselt ka.
See ei ole sõnakõlks.
Olen lihtsalt õnnelik. Mis sest et on kümneid ja kümneid argimuresid ja nukrusi.
Olen õnnelik, et olen kannatanud kannatlikult kannatusi jäädes iseendaks. Kannatlikkus toob ellu rõõmusädemed ja õnnesära tagasi samm - sammult.

Armastus ja kannatus võidavad :)
Usun ikka ja alati.
Isegi siis, kui see usk on nõrk või hoopis kadunud, usun armastuse ja kannatuse võitu siiski. Ma ei tea, kuidas seda suudan...

Pisikene jõuluüllatus on seegi, et aasta lõpus on oodata ootamatut ühte üllatustki... Kuid ehk üllatused jätkuvad veel ja veel...

Ja kui olengi jõuluõhtul ja -ööl üksinda kodus nagu tavaliselt ikka, siis mu südames on kolm suurt õnneraasu ;) :)

Rotiaastal on varuks veel jamasid

Aasta nagu ei saa kuidagi normaalselt hästi lõpeta. Rott närib pidevalt viimast!

Küll ma jamadega toime tulen.
Teisiti ei saagi ju!

Lihtsalt väsinud ja tüdinenud olen sellest aastast. Kuigi saab ju nii ka öelda, et aja jah aga rotiaasta kaela enam - vähem kõik, ise oled jamad teinud... Tõsi, inimene teeb ise hea ja halva endale, kuid 2008 aasta on keeruline pigem olnud, kui raske... Siiski raske ka...
Samas on siiani peaaegu kõik keerdpunktid mingil imeväel lahenenud. Ja isegi edukamalt ja paremini, kui võis arvata.

Paar viimast päeva on toonud lollakaid närvesöövaid probleeme tagasi, mis ei olegi olnud enam probleemid. Kõlab naljakalt. Rott tuleb ikka tagasi lemmik kohta närima!!! Arvates, et temast jagu ei saata...
Küll saadakse!

Neljapäev, detsember 18, 2008

Puldiga kodu!

Nüüdsest on mu kodu VALVE all :) Panin GSMVALVE. On küll natuke alguses kallis lõbu, kuid arvan, et minu elu ja kodu on lõpp kokkuvõttes kallimad, kui see summa, mida pean välja käima, et valve toimiks.
Olen suhteliselt kaua mingitki turvalist valvet koju tahtnud. Maarikaga, mu endine isiklik abistaja - mäletate ju ;) - kes töötab nüüd GSM-s, rääkisime GSM-st juba umbes aasta tagasi... Mulle tundus juba siis, et niisugune valve sobib hästi.
Järgmine aasta on niikuinii suitsuandur kohustuslik, siis tuli otsus üsna kiiresti nüüd, kui Maarikaga vist kuu tagasi vestlesime. Momendil neil jõulukampaania...
Eesti tulekahjudes hukkunute inimeste arvgi on kohutav...

Täna õhtul panigi koduvalve seadmed tore tehnik Margus.

On isegi paanika nupp, juhuks kui midagi x - olukord peaks juhtuma...

On turvalisem tunne küll!

Küllap kodunt ära minneski on kindlam tunne kodu omapäi jätta.

Loodan siiski, et mitte midagi ei juhtu! Koduvalve on ainult moe pärast!

Teisipäev, detsember 16, 2008

Mul on periood :D

Mul on südamevärina periood :D
Jaane ütles. Täpselt pihta ja põhja. Natuke kitsamas tähenduses, kuid seda diagnoosi võib ju laiendada ka.

On mitu - mitu elulist asja, mis panevad südame värisema, seega mul ongi südamevärina periood :)

Sooviksin, et see periood täituks uute ja uute värinatega,
kuid
usk iseendasse
ja teistesse
jääks alati alles :) ;)

Päkapikk on imearmas

Mul käib ringi päkapikk. Või isegi mitmuses - päkapikud :)

Täna toodi nii Sandrale kui mulle kommi tööpäeva lõpuks :) Susse ta või nad täna millegipärast ei leidnud üles, kuid kommid diivanile ja lihtsalt lauale.

Küllap päkapikud teavad, et meil on väga hea ja armas töösuhe :)

Ütle veel, et minusugusele vana inimesele päkapikk ei käi!!!

Esmaspäev, detsember 15, 2008

Kurvalt uskumatult abipalve...

Täna on paljud abipalvega meili saanud. Minagi sain ja edastan:

Armas sõber!!

Mul on üks tuttav, kellel on väga abi vaja .
Tema nimi on Kersti Aru, ta on 45 aastane, elab Raplamaal väikeses Kohila alevis.

Kersti lugu on selline -

2006.aastal diagnoositi tal lõualuu vähk. Vähi leviku takistamisks eemaldati tema alalõuast üks pool. Peale operatsiooni ei olnud tal võimalik rääkida, süüa närimist vajavat toitu, liikuda väljas. Veel praegugi toitub ta sondi abil, valades selle kaudu endale püreeritud toitu söögitorru. Kõnevõime on mõningal määral taastunud tänu harjutamisele ja isiklikule leidlikkusele. Õues liigub ta isevalmistatud maskiga.

Eesti arstidel puudus siiani sellise juhtumi osas praktika.

Kerstile on Saksamaalt tellitud näoprotees, mille paigaldamine nõuab mitmeid keerulisi operatsioone, mille kulud enamuses tuleb tasuda Kerstil endal.
Seniselt on Kersti tasunud proteesi eest 16290 krooni. Sellest summast on Eesti Haigekassa lubanud kompenseerida 4000 krooni.
Edasised operatsioonid ja proteesi paigaldamiseks vajalikud toimingud, mida ei ole vähe, tuleb Kerstil endal tasuda. Samas kaasnevad erinevad kulutused, mida ei oska ette ennustada.

Toetust on küsitud Eesti Vähiliidust, seal aga väikeste asjade jaoks raha ei jätku. Toetatakse suuremahulisi projekte.

Jaanuaris läheb Kersti Tartusse dr. Müürsepa juurde kuhu on kutsutud spetsialistid Saksamaalt ja algavad uuringud veel vajaminevate operatsioonide ning täiendava proteesi ja lisade osas, et täita Kersti põse osa ja ühendada erinevad proteeside osad.

Kui Kersti elab kannatlikult üle selle pika ja ebameeldiva operatsioonide jada (kõige hullem on ju selja taga), kohaneb võõrkehaga oma näos võib temagi taas mõne aja möödudes käia õues, suhelda kaasinimestega, süüa toitu suu kaudu seda närides, leida endale sobiva töö ja elada oma elu, mitte küll enam nii kui varem, aga siiski inimväärsemalt kui praegu.

Kord kuus käib ta end töötuna registreerimas, et saada töötu abiraha, mis kehtib märtsikuuni. Lisaks saab ta töövõimetuspensjoni.

Teostatud operatsioonid ja ravi on Kersti perele toonud kaasa omajagu kulutusi. Eelolevate operatsioonide lisakulutused ja täiendava proteesi maksmine jääb täielikult Kersti ja tema pea seitsmekümneaastaste vanemate kanda. Kust võtta se raha nad ei tea. Kui suureks kujuneb vajaminev summa selle saab teada kui doktorite konsiilium on oma lõppsõna öelnud.

Hea sõber. Palun toeta Kerstit tema mures.
Sinupoolne väiksemgi toetus on suureks abiks.
Lisan siia Kersti ema Tiiu Aru telefoni, kes on pädevam kogu sellest loost teile rääkima tel. 55567148.
Kersti arvelduskonto nr. on 1101094888

PS!
Estonia Talveaias on 4.jaanuarini avatud gobeläänikunstnik Pilvi Blankin Salmini heategevuslik gobelääninäitus.
Ühe oma töö müügist - "Hansa ajast tänapäevani" saadava tulu annetab ta Kersti operatsioonikulude ja rehabilitatsiooni toetuseks.

Heade soovidega ette tänades
teie Pilvi Blankin Salmin ja Ano Laan

------------------

Lugesin ja külma judinad tulid ihule. Kui väärtuslik on üleüldse inimene... Kui suur on Vähiliidule suurprojekt, kui inimese ELUprojekt on nende meelest väike... Haigekassa...
Olen lausa tumm...
Loodan südamest, et Kersti ei anna alla :) ja on häid inimesi, kes teda toetavad.

PÄIKENE...

Päike säras eile ja täna!
Ilus - ilus talveilm.

Eile jäi mul 3. adventi soovimata, sest üleüldine interneti rikke oli eilsest tänaseni siin Kaagveres. Kuid mõtlesin kõikidele sõpradele.
Isemoodi hea rahulik oli eile õhtul küünlavalgel Maarja ja Piretiga. Pidasime 3. adventi. Internetivabalt.
Maarjaga arutasime taaskord edasi - tagasi maailma asju. Eriti LEEPÜ asju.

Täna suhtlesin Mariannega. Rääkimine aitab mõista tõepoolest alati üksteist! Mariannega suhtleme edaspidigi. Suhteliselt tavaline asjade käik mu jaoks :);) Suutsime Sandraga Mariannele südame pugeda! Just nii Marianne ütles :) Ning ta lubab appi tulla, kui mul on sos olukord ja kui tal parajasti aega on. Kokkulepe küsimus ju nagu alati. :)
Marianne soovib lihtsalt pikaajalist tööd leida.
Arusaadav ju.
Kuid usun, et mu tutvusringis on üks noor vahva inimene taas juures :) Loodan, et päevgi inimese elus võib muuta tema maailmavaadet kogu eluks. :)

Kindlasti tööintervjuu tuleb teha veelgi põhjalikum mul.
Kindlasti aga
on väga hea, kui sos - isiklikke abistajate rida täieneb. Sest siis on minul turvalisem elada ja näiteks oma elu planeerida. Isiklike abistajatel samuti kergem.

Seega, sina, anonüümne kommija tea, et kõik ei taandu rahale!!!
Suur töötasu tuleb välja teenida. Seda esiteks.
Teiseks, unistan siiski, et suudaksin maksta isikliku abistajale väga - väga head palka. Kuid see jääb hetkel unistuseks. Esmalt peaks olema seadustega kooskõlas ja... Teiseks, Eestimaal peaks olema ülihea majandusolukord... Kolmandaks, isikliku abistaja töö peaks olema tunnustatud ja auväärne - kõik teised väga vajalikud asjaolud, et töö eest saaks väärt palka...
Siiski usun, et summad ei tee veel inimesest ideaalset töötajat...

Laupäev, detsember 13, 2008

MTÜ LEEPÜ koduleht kolis uuele aadressile

Head asjad. Halvad asjad.

Hea ja halb ikka käsikäes.
Pisut halb uudis on see, et Marianne loobus siiski isikliku abistaja tööst eile õhtul saades sõnumi. Põhjendades vaid: töö ei sobi. Eile hommikul msn-s Mariannega suheldes tundus mulle küll, et ok on.
Juhtub vahel ikka, et palju võib olla petlik. Iseenda hea eeltunnegi.

Taban järjest end sagedamini mõttelt, kuidas suuda panna inimesi mõistma ja suhtuma isikliku abistaja töösse kui töösse. Saan aru, et näiteks koolis õppimine ei ole ka 100%-ks eelduseks ega garantiiks, et inimene jääks samale ametile püsima, mida ta õppinud on. Isiklike abistajaid peab väljaõpetama klient. Mõtlengi, et äkki peaksin looma rangema väljaõpe paari päevalise süsteemi, mille edukal läbimisel saab inimene näiteks tunnistuse.
Kuid, kuidas siiski
teadvustada inimestele, et isikliku abistaja töö ON töö. Vähe kasu hetkel näiteks voldikutest, kui ei mõisteta ikkagi päriselt töö sisu. Voldik võib ja mitte tähelepanu tõmmada. Mul endal riiulis sajad igasugused voldikud, mille olemasolu olen ammu unustanud. Noh, olen kunagi need läbi lugenud võib - olla süvenemata ning pannud riiuli ja seal nad siis nüüd ajast aega seisavad, koguvad tolmu.
IAT seminaril oli hea voldik Händikäpal tehtud.
Nüüd peaks tõsiselt mõtlema hakkama, kuidas inimestele teadvustada isikliku abistaja töö sisu ja ülesandeid, ja samuti vastutust. Tänu Sandrale olen hakkanud rohkem tähele panema, et isikliku abistaja kui töötegija vastutusest ei rääki eriti keegi. Kõik räägivad seadusest, kov-st, lepingutest, klienditest, rahast, tundidest ja millest iganes, kuid mitte töötaja st isikliku abistaja vastutusest.
IAT-s tööpõld arenemisel on veel tohutu suur ja lai. Üksnes seadus ja minu pärast kas või rahagi ei pane veel igat pisiasja paika.
Tuleb iseenda pärastki mõelda pisiasjadele IAT-s. Abilistega nagu endised ja praegused head isiklikud abistajad, võib - olla Mäksa vald ja nii edasi... Nii nagu psühhodraamas on reegel, et läbi iseenda aitad teisi, kehtib siingi see reegel.
Kehtib terves elus.
Mulle meeldib väljaõpetada uusi isiklikke abistajaid. Tõesti meeldib. Kuid kui pean elama päevast päeva elama väljaõpet tehes uutele isiklikke abistajatele, siis - sorry endale ennekõike - ma ei saakski rahumeeli oma elu elada. St kui isiklik abistaja on töötanud vähemasti kuu, alles siis tunnetan, et mina võin vabamalt oma elu võtta - et isikliku abistajaga hakkame pilkudest välja lugema, mida vaja teha on ning usaldama isikliku abistajat.
Vampsi, Mari - Liisi, Pillet, Erikat, Laurat jt näiteks olen usaldanud pimesi. Nii nagu oma käsi - jalgu ikka peab usaldama. Praegu kindlasti usaldan pimesi Sandrat. Neid nimesid ei toonud suvaliselt välja. Need on isiklikud abistajad, kes on töötanud pika aega minu juures. Ja nad on mindki üli hästi tundma õppinud. Lühikese tööl olemise ajaga ei oleks see võimalik.

Mõtlen hoolega, mida saab IAT pisiküsimuses paremaks muuta. Uuel aastal saab ju vähemasti uue hooga.

Eile öösel sai vaikitud sõnad saadud räägituks. :) Ma ei tahaks öelda, et oli õnnelikud rääkimised, kuid head rahumeelsed küll. :) ;)
Võib - olla on minule määratudki hetke õnn. Hetke rõõm. Miks siis mitte võtta neist hetkedest kõik, mis võtta annab!
Muresid ja vaikimisi on elus niigi palju...

Reede, detsember 12, 2008

Pisarad RÕÕMUST

Sain täna SJK - Kirjastuses kirja. Ümbriku sisse oli Ly pistnud kaardid jõulusoovidega, neilt inimestelt, kes on saanud jõulukaartide kampaania raames minu kirjaga jõulukaardid. Hästi - hästi armsad ja südamlikud soovid mulle.
Kellegilt oli soovidega kaasa pandud usutavasti tema enda tehtud pisikene raamat omaenda jutustusekesega. See jutukene on nii armas ja mõtlemapanev, et mul veeresid tahtmatult kaua - kaua pisarad. Kui sageli juhtub nii, et mõistame üksteist alles siis, kui liiga hilja - jutustuse kokkuvõtt ühe lausega. Raamatu kaan on kollane paber, kaane peal imeilus babrie sarnane tüdruk.
Raamatukese autor on muide 76 aastane armas inimene Rakverest. Tema soov/kink on väga - väga eriline mulle.

AITÄH kõikidele headele inimestele, kes on mulle saatnud SJK - Kirjastusesse jõulusoove ja väga sooje sõnu. Soovin, et neist mõnigi juhtub lugema mu blogi ja saab mu siira tänu kätte.

Usun, et meil kõikidel läheb hästi!
Jumal hoiab meid kõiki!

1 armas jõulupidu sel aastal

Märt kutsus mind nende jõulupeole juba kuu alguses. Täna see toimuski. Tartu Uppsala majas.
Uppsala maja iseenesest on kodune paik. Viibisin seal esmakordselt. Suur valge ahi meenutas mulle lapsepõlvekodu, Mäksa mõisahoone suurt valget ahju, mille kapis meeldis mulle istuda...
Kolm tundi möödusid lennates - sinna aega mahtus maksimaalselt kõike: tutvusring, söömist - joomist, mängimist, laulmist jne. Eriti hea oli näha, kui sõbralikult noored - vanad omavahel läbi saavad.
Eriti jäi mul kõrvu kõlama 87 a memme hästi nooruslik (sõnades) ja siiras tõdemus, et Eesti elu ei ole häda kedagi, tuleb lihtsalt vähemaga läbi ajada ja elurõõmus olla. Tal on häbi, kui vanad virisevad. See on memme jutt hästi kokkuvõtlikult.
Kas pole eluterve suhtumine?
Ja siis teda kuulates mõtlesin, et minagi tahaksin tema eas nii eluterve olla!

Mul on vist siiski lastele ikka ülisuur külgetõmbejõud :) Märdi pisitütar Vilma kleepus kohe mulle külge. Rääkis minuga, uuris ja puuris ratastooligi. Seda on tegelikult lastele vaja juba väikesest peale, siis muutub ka maailm tolerantsemaks tulevikus.
Vilmaga sain igatahes suureks sõbraks ;):)

Mariannel oli täna niisiis esimene päris tööaeg. Ta sai hästi hakkama - ausõna. Ma ei kiita üle! Jõulupeo ajal vahetasid Marianne ja Sandra teineteist välja.
Mulle oli aga õhtupoolik kosutav.
Mured ja probleemidki näivad hoopis valgemad. Ei olegi must süngus ümberringi...

Soovin väga uskuda, et tänane armas jõulune õhtu ei jää sel aastal esimeseks ega viimaseks...

Kolmapäev, detsember 10, 2008

Ei olegi olemas "EI IIAL"

Jälle sain ühe toimetusega ISE hakkama :)
Jäägu see laiale ringile saladuseks, millega hakkama sain!

Kui nii edasi läheb, siis öeldakse varsti mulle, et mina ei vajagi IAT :P Järsku võtan pähe ja hakkan kõndimagi!!!

Mu hakkama saamisel ei olegi vist piiri. Elu ise sunnib neid piire ikka ja jälle ületama!

Kui ma mitu päeva järjest, veel täna päeval mõtlesin, et elu on vastik ja lootusetu asi, siis momendil mõtlen küll taas vastupidiselt.

See isiklik toimetus ei lahenda küll mu teisi isiklikke probleeme, kuid lausa karjub kõrva, et ära anna alla! :D Sa saad ju kõikega hakkama!

Küll olen mina tubli!!!
Tee kas või endale pai...

Teisipäev, detsember 09, 2008

:)

Täna oli proovipäeval loodetavasti uus isiklik abistaja Marianne.

Marianne oli leidnud vist TÜ Raamatukogust minu mingi vana töökuulutuse. Meie Sandraga ei ole küll paar kolm kuud kuhugile kuulutusi ripputanud.
Aga Marianne kirjutas mulle.
Tänase järgi otsustades tegi Marianne õieti, et kirjutas sooviga isikliku abistaja tööd proovida :)
Tegelikult oligi üht tüdrukut veel vaja...

Loodan, et Mariannega tuleb mul meeldiv koostöö!
´

OH ja AH

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=20580925

Mina ei ütle siin kohal mitte sõnagi.

Vahel on vaikus hirmuäratav

Vaikus on vahetevahel hirmuäratav. Mitte see vaikus, mis võib olla ümberringi, vaid sõnatu vaikus.
See vaikus, mis tuleb nii äkiliselt, et ei oska mõeldagi, millest see tuli.

Mulle ei ole iialgi meeldinud tuntud laulgi "Vaikin siis, kui mul on valus"... Ehk sel minutil, kui tahad just öelda ütlemata sõnad lõpuks, on hilja ning ütlemata sõnad jäävadki ütlemata sõnadeks...

Palun, rääkige! Rääkige ka siis, kui teisele võib - olla on rääkimine valusam / ebameeldivam! Vahel on vaikus veelgi valusam, kui aimad, et teine tahab öelda, kui ei julge... Sõnades peitub ehk ka lahendus, mis võib olla hoopis parem ja rõõmsamgi, kui...

Pühapäev, detsember 07, 2008

Talve - muinasjutt

HEAD 2. ADVENTI!
Meil on talvemuinasjutt õues. Paks lumi ja paistab, et tuuleta s o vaikne - vaikne on.
Öösel käisin wc-s (tavalises ma öösiti ei käi seal, see selleks) ning mõned minutit nautisin aknast talveöö - muinasjuttu. Sadas vaikselt laia lund... See oli imeline. Ehtne jõuluootuse tunne.
Kui oleksin saanud kell 5 öösel ehk varahommikul õue minna jalutama, siis oleksin seda teinud üksinda suurima hea rahu tundega...
Muidugi tee olud on taas arvatavasti kehvad. Siin just lükati teed lahti.
On ju detsember!
Detsembris peabki olema talve - muinasjuttune lumine ilm.

Laupäev, detsember 06, 2008

Veel armastusest

Täna on kohe selline õhtu, kus mõte kisub armastusele. Mõtlema armastusele... Selline hubane ja armas jõulu eelne õhtu. On kõige pikem öö, on Nigulapäev.
Kui ongi olnud hetki, kui olen mõelnud, et armastus on mind maha jätnud, siis need on olnud nukrad hetked. Võib - olla olen tahtnud end haletseda.
Mul oli pisikene romaan, milles ühtäkki mõistsin, et omale saab ka õnnetunnet kui mitte just valetada, siis luuletada. Sest süda kisab siiski õnne järele ning on lausa nõus teesklema, et iga õnn, mis vastu naeratab, ongi see kõige õigem õnn. Ei ole aga ju. Ja vana armulugu vahel roostetab ka. Või siis ei olnud see armulugu juba tol vanal ajal see õige. Ei saa tagasi mõeldes öelda, et siis olin õnnelikum kui nüüd...
Igatahes lõpetasin pisikese romaani ära. Mitte küll iseenda järel päriselt ust kinni tõmmates. Jätsin suhtlemisvõimalused... Ega meil midagi suurt ei olnudki, et kõik absoluutselt lõpetada. Kuid tundub, et ta poolt polnud siiski pisikene romaangi see tõeline, sest vaikib ja vaikib. Ei kisa ega "moosi" vastu... Järelikult panin pihta ja põhja tõdedes, et suhtes on midagi väga viltu, suhe ei toimi... Järelikult olin/olen mänguasi...
Olen teadlikult suhtest siin enamasti mööda hiilinud.
Midagi peab ju jääma saladusekski mu elus.
Loomulikult jääb taas hinge okas.
Kuid mina igatsen TÕELISI tundeid. Vähimaga ma lihtsalt ei lepi.
Ma ei ütle, et tema jaoks polnud tõeline. Mõne inimese jaoks tõelisus on hoopis väiksem asi. Ja see on tema probleem mitte minu. Kui inimene ei taha ise muutuda paremaks ja suuremaks tõelisuseks - siis las siis olla. Peaasi, et ta on iseendaga rahul. :)
Küllap jäävad ilusad ja rõõmsad hetked mullegi meelde.
Ega suhe polekski saanud kaugemale areneda. Oleksin isegi väga mõtlema hakanud... Kuid rohkem hoolimistki ja mõistmist hingede keeltes oleksin soovinud küll - sedagi polnud. Kuidas siis suhe saabki areneda edasi?

Usun, et TÕELINE ARMASTUS on siiski minu ümber. On igavene.
Umbes paar nädalat tagasi blogisin samal armastusel teemal. Saan öelda, et see tõelise armastuse tunne kasvab päevast päeva.
Mul on siiralt hea meel, et ma ei sulgenud omal ajal armastusele südant. Et vihkamise tunne ei ole iialgi minus võitu saanud... Et ma olen osanud armastada ja loobuda ja andestada...
Mu elus on üli head. Lausa uskumatut. Mida mina ise ei suuda veel tõepoolest uskuda. Ja just seda olen uskunud iga sekund oma elus.
Loodan ja usun, et takistusi uskumatule ei saa teha keegi enam. Ei ole saadud teha takistusi ealeski.
Armastus ja hoolivjulgus, hõljuv armastus hingekeeltes teeb oma töö. See on imeline. Mul ei jätku sõnu selle tunde välja ütlemiseks. Seda peab tundma iga keharakuga.

Veel on mu ümber sõbrad. Nende armastus.
Hommikul pani mamma tõeliselt naeratama. Helistas. On haige, ei saa tulla ise piimaringile. Kuid pabistas mitte niivõrd piimaringi pärast kui MINU pärast. Tundsin taaskord, kui suur hoolimine ja armastus on minu vastu mammal :) :) :) Kas ikka saad hakkama... ja kas saad ikka Piretile helistada, et ta läbi hüppaks... ja kas ikka süüa on jne jne jne.
Armas, väga armas minu mamma!
Mamma teab küll, et mina juba hätta ei jää.
Jäin täna mõtlema, et küllap olen hoolimist õppinudki mammalt. :)

Tõesti, võib - olla lööb praegu mu ego välja :P:) , kuid hoian nendest inimestest kaugemale, kes ei ole tõelised ja siirad. Ma ei tõrju ka neid.
Kuid...
Maailmas on siiski palju rohkem tõelist armastust, kui oskame arvata.

Armastusest ehk jagan teie kõikidega

Sain taas õnne - ahelkirja. Sedapuhku armastusest. Väga killud! Muidu ahelkiri nagu ikka, et saada edasi ja jaga, soovi teistele head õnne.

Niisiis pea meeles, et:
  • Armastus on ennekõike kink iseendale. (Jean Anouilh)
  • Armastu on nagu haruldana taim. Seda tuleb kasta, selle eest tuleb hästi hoolitseda ja seda tuleb poputada. (John Lennon)
  • Ilu on armastuse silmadega nähtud tegelikkus. (Evelyn Underhill)
  • Armastav süda on alati noor. (Kreeka vanasõna)
  • Armastus muudab kõik kauniks. (Georg Macdonald)
  • Elu on võimalus. Igal hetkel võib uuesti alustada.
  • Täida oma süda headusega ja head asjad leiavad ise tee sinu juurde.
  • Ainuke inimene, keda sa terves maailmas muuta saad, oled sina ise.
  • Kui sa käitud ja mõtled täna nii nagu eile, siis on ju patt soovida, et homme oleksid tulemused tänastest erinevad.
  • Vastavalt oma mõtetele, tunnetele ja uskumustele lood oma elukogemused.
  • Andestamise kunsti kasutamine võib saada sinu elu muutvaks teguriks, mis laseb sul unustada minevikusolvangud ja liikuda edasi.
  • Näe kõige paremat pereliikmetes, sõprades, töökaaslastes, inimestes, kellega päeva jooksul kokku puutud, lastes, isegi nendes, kellesse suhtud kui vaenlastesse, ja inimestes, kes sulle minevikus on haiget teinud. Kui pingutad, et teises kõige paremat näha, aitad selle temas välja tuua.

Reede, detsember 05, 2008

Eilsed mõtlemised ja kummaline päev täna...

Arvan, et eile arendusseminari Mäksa valla trio esinemine läks hästi. Mina ise olen suhteliselt rahul. Usun, et minu ettekannet saate lugeda peagi ka mu kodukal.
IAT areneb siiski hoogsalt edasi. Mulle jäi küll sedasi kõrvu kõlama. Nii Marge Green SM-st kui Indrek Sooniste Tartu LV Sotsiaalosakonnast (vabandage, et täis ametinimetus jääb kirjutamata!) oma ettekannetes olid tõepoolest huvid IAT arenguks ja üheks paremaks teenuseks muutmisel. Mulle meeldis arvutust, et IAT polegi tegelikult kõige kallim teenust. On küll kallis, kui inimene saaks 24 tundi x 7 x 365 aastas, kuid siiski ei oleks kõige kallim.
Mind tegi natuke nukraks see, et aetakse kohe ideaalset teenust taga või ei mõisteta, et pisut teistmoodi asjad toimivad sama hästi nagu niipidi asjad. Meil vallas on pisut omamoodi praegu ning see toimib IAT vägagi hästi - minu meelest just kliendi elu kvaliteet on peamine ning ia rahulolu töös, mitte lihtsalt paberi vorm.
Ei, meid kuulati. Esitati mõned küsimused, mõned neist olid kogunisti minu maalimisest. Mul ei tulnud pähegi, et IAT üritusel pean jõulukaartide kampaaniat paari lausega kommenteerima. :)

Ööbisin üle mitme kuu Tartus.

Nii naljakas oli täna bussiga koju sõita!
Auto mugavusega harjub imekiiresti ära küll. Poolaastat on olnud mul luksuslik elu - auto ukses. :) Hetkel ei ole auto kasutamisvõimalusi... Tahtmatult mõtlesin täna taas, et pean uuel aastal siiski auto ostma. See mõte on tõsimeeli aasta paar juba. Mitte et ma bussisõite ei salliks, vaid auto on aja kokkuhoid. Muidugi rohkem hoolt ja vaeva on auto.
Ei oleks norivaid bussijuhtegi nagu täna: ratastool jääb bussis ette jne. Oletan, et bussijuhid on mindki natuke unustanud ja mugavaks läinud :D

Täna oli kummalisi asju veelgi.
Seisin ühe firma ukse taga. Aeg oli kokkulepitud. Sisse ei saa. Üks neiu sisenes. Mulle kui kliendile tähelepanu pööramata. Telefonile ei vastata. Lõpuks vastati, et koputage uksele. Kummale uksele... Ustel ei olnud ühtki silti. Teiste firmade inimesed, kes / mis selles majas, ütlesid, et õigekoht. Koputused. Närvis olek mul ja Sandral. Arvestasin, et jõuan asjad aetud enne Sandra loengut. Lõpuks avas ukse noormees. Asi sai paari minutiga aetud. Passisime lollilt tunnikese...
Viimaks meenus, et mu ID ununenud koopiamasina...
Huvitav, see firma soovib oma mainet hoida - kuid kas sellisel kliendisõbralikusega see õnnestub... Mul oli oma aeg min uti pealt planeeritud. Samuti Sandra aeg.
Koju tulin Mariga, kellel oli kindel aeg kokkusaamiseks minuga.
Probleem pole üldse minus, vaid firmas...
Minu asemel oleks võinud ukse taga kükitada kes iganes...

Soovisin Rimist leiba osta. Seejärel bussile joosta. Kaubahalli lift ei töötand. Ringiga minna poodi polnud aega...
Saatsin kodust Piretile sõnumi, et too leiba. Tal oli täna ka aga kummaline päev... Vedas poes viltu, aga lõppes hästi. Lõpuks sõime kahekesi head kartuliputru :) Küllap leiva saan / saame homme...

Ja kodus otsisin moblat hullusti. Helin on - mobiili ei ole...

Juhtub :)

Kolmapäev, detsember 03, 2008

Täna...

Hommikul ei olnud meeleski, et täna on puuetega inimeste päev. Nüüd tuletasid mitmeid kanalid seda meelde...

Ma ei ole ealeski tänast päeva enda päevaks pidanud :P

Lugesin kukupai blogi ning mõtlen ja ütlen nagu kukupai.

Elu on muutunud tundmatuseni võrreldes 20 aasta taguse eluga. Vahel näib, et mõnikord on virin moe pärast: mitte midagi ikka veel ei ole puudega inimeste elus. Andke andeks! Palju on tegelikult tehtud. Alati saab rohkem ja paremini teha :)

Veidi kurvaks teeb väärtõdemus, et vahetevahel ikka veel (arvan, et see väärtõdemus kestab ajast aega), et puuetega inimene koletis teiselt planeedilt. Et erivajadustega inimesele on vaja erielu. Ja puudega inimene on nagu kesksoost.

Minugi kohta olevat öeldud taas halvustavalt, et Tiia on liiga naiselik...
Kuidas palun!
Sündisin naiseks, mitte kesksooliseks :D
Jah, väärtustan naiseks olemist. Mulle meeldib naine olla! Olen selle uhkegi - tunnistan ausalt :)

Alles hilja aegu kuulsin sõna "invaliid"...
Kananahk tuli ihule.

Olen hakanud tegelikult negatiivseid arvamusi kõrvust mööda laskma. Kuulan. Muigan. Kehitan õlgu. Mõtlen omaette: anname andeks ajuhälvikutele...

Head inimeste päeva õhtut :)

Jessss, unistame veeeelgi :D :D :D

Jess, unistasin, mis unistasin, kuid ära unistasin !!!
Ma ei ole ausalt öeldes veel toibunud vastukaja rõõmust, kuid tõsiasi on see, et olen 2009 aasta kevadel koolitaja assistent :)
Ise ma sellest tööst unistasin aasta paar - nüüd lihtsalt siis ei olegi enam koolitusest pääsu! Pean koolituse koolitaja assistendina ära tegema! Sest ma ei saa ju enam taganeda ega alt vedada ei iseend ega Kaupot ega teisigi, kes minusse usuvad.
Nii lihtne see ongi :)
Kauaaegne unistus täitus ülikiiresti, just siis, kui jagasin oma unistust õige inimesega. Eile õhtul. Võttes arglikku julguse kokku ja mainisin oma suurt julgelt Kaupole. Südames värin, et teen iseend lolliks...
Aga EI.
Kaupo kajas vastu väga lühidalt ja minu elu muutvat: "OK sina JULGE Unistaja, teeme koos mais kui Maarja "annab loa""
Ma esimesel hetkel ei suutnud uskuda loetut. Siis lõppude lõpuks jõudis kohale.
Maarja andis "loa" :)
Maarja on ikka meie segakonnas! Temata me ei saa!

Stardipauk ühe tipp tasemega koolitaja Kaupo kõrval on mullegi kindlasti väga ja üli oluline stardipauk koolitaja ja võib - olla nõustaja teel.

Nohjah, enne pean/peame veel kuskilt raha taotlema. Olema selles projektis kahes rollis - projektijuht ja koolitaja assistent :)
Õudukas :D :D :D
Ma pean toime tulema. Küllap tulengi :)
Praegu on rõõmsasti kõhe tunne :P

Eile avati VÜF-i IV taotlusvoorgi.

Võin öelda praegu ainult seda, et koolituse teema on unistamine.

Aasta alguses öeldi mulle, et unistamiskoolituse gruppi ma ei saa - sest mul on isiklik abistaja, kes hakkab segama...
Poolteist kuu eest öeldi, et mina ei saa koolitada, sest olen vähe õppinud...

Ja nüüd !!!

Veel mõtlen, et oli ikka pagana hea, et sattusin GNLD-sse. Maarika kaudu. Just seal hakkasin mõistma MIKS-ide ja UNISTUSTE tähtsust.

Täna käis küll, õigemini kirjutas väga tore ja asjalik päkapikk :)

Teisipäev, detsember 02, 2008

Minu armumine A - ARBUUS


Minu päkapikula - jõulu ootel kodu

Mul tuli soov teilegi näidata, kuidas kohvi teen.
Kohvi ja suhkru panen põrandal, õieti kandikul (mikroka all näha) kruusi,
kuid keeva vee kallan kapil. :)
Alpikan muide ainult joob mikrokal. Sest 5 minti pärast peab vee ära kallama. Alpikani hooldamine on omaette kunst. Tuleb paigi teha. :)
Sandragile oli esmakordne nägemine, kuidas ma kohvi teen :D
Nii et tulge aga külla!
Päevalilled ei sobi jõuluaknale

Jõulutähed sobivad aga

Ja minu LUMEMEMM :)
Meelis akente tegemise ajal kinkis nalja pärast makroflexi ülejäägi, mis tundus pikaninaga lumememmena - seda ta ongi. :)
Ma jonnipunnina ei lubanud lumemme ära visata - tühine makroflexi ülejääk ei olnud ju -
sest jõuluaeg on südamlik kaunistus ja nüüd ongi seda :)

Toanurk.
Kui hästi vaadata, on näha õue jõulupuud ka...

Jõulupeegel
Sandragi on peegelpildis :)

Jõulu - lilleriiul tagatoas

Arvan, et jõuluõhtul on laual veel kuuseoks.Rohkem jõulunänni ei olegi vaja...


Esmaspäev, detsember 01, 2008

Päkapikukuu

Algas päkapikukuu :):):)

Loodan südamest, et aasta viimane kuu on pisutki kergem, selgem ja valgem, kuigi õues kõige pimedam aeg. Täna põles päev läbi tuli - lihtsalt ei olnud valgust. Ja täna on argimured segaselt sassisõlmes.

Olen küll suur :P aga jõulusoovi mõtetes olen kirjutanud juba uueks aastaks. Soovin lihtsalt palju tõelist armastust. Oma hingegi. Et ma ei muutu järgmine aasta ülbeks ega jahedaks inimeseks. Et ma ei saaks mänguasjaks otsides armastust...
Raha ja paremat elu soovida - noo ma ei tea... Keda on raha ennem õnnelikumaks teinud? Õnnetumaks aga tõepoolest - olgu siis raha vähe või palju... Milline oleks parem elu, kui inimene st mina oleksin kibestunud vanaeit...
EI.
See EI lähe mitte.

Huvitav, kas päkapikud piiluvad mu akna taga ka sel aastal... ? Ah, et olen liiga suur?
Kuid kus on reegel, et kuldses keskeas inimesed ei või päkapikke uskuda :D :D :D Päkapikke ei tulegi uskuda. Nad on olemas.

Võtsin laualt joogikõrre kruusist - meenus, et selle kruusi tõi eelmine aasta päkapikk ning papa muide ütles siis, et see päkapikk järgmine aasta ei too enam... Tegelikult papa päkapikk ei toonud mitte üks aasta asju, ikka komme - küpsiseid... Aga jah tol päeval tõi päkapikk kruusi ja lauakate...
Siis ma ei uskunud papa sõnu...

Ma loodan, et see aasta on päkapikud natuke leebemad ja ei hirmuta...