Reede, november 30, 2012

November

Pean uskuma tundide arvu, mis sain IAT tunde kokku arvutades - 91,5 tundi . Ausalt öeldes, ei mäletagi pika - pika aega kuud, kus IAT tunnid on jäänud alla 100 tunni. 

Tõsi, enam - vähem kõik asjatoimetused  on saadud aetud. Kuigi jah, see nädal olen loobunud kahest üritusest, kuhu plaanisin minna. Täna küll loobusin lumemöllu pärast minemast Tartumaa kodanikeühenduste konverentsile *"Motivatsioonisüst Tartumaa kodanikeühendustele"...

 Loodan siiralt, et eesolevad kuud ja aastad saavad olema IAT tundide kohapealt piisavalt normaalsed. Tegelikult novembril 2012 ka midagi häda ei olnud! Lihtsalt langev tundide arv juba mitu kuud järjest paneb mind end hämmastama :)  

Detsembris tuleb eeldavalt  küll üle 100 IAT tundi, sest plaane ja soove on mul suhteliselt palju :)

Neljapäev, november 29, 2012

Südame teema mul...


Perevägivallast rääkides öeldakse seal olevat kaks osapoolt – mees ja naine. Tihti on aga seal ka kolmas osapool – laps vägivalla tunnistajana. Peres, kus paarisuhtes valitseb vägivald, ei suuda tavaliselt kumbki pool teadvustada endale seda, millise psüühilise trauma tekitab olukord lapsele. Kuigi vägivald ei pruugi olla üldse lapse vastu suunatud, kannatavad nad vägivalla nägemisest ja olukorra kogemisest tulenevate vaimsete tagajärgede all. Perevägivalla tunnistajaks olemine on lapse psüühikale sama hävitav kui  ise otseseks  vägivalla ohvriks olemine. Konfliktses kodus kasvav laps viib vägivaldsed peremudelid tulevikku kaasa ja kõik kordub jälle. Vanemad arvavad sageli, et kuna laps ei kannata otsese vägivalla all, siis kodus toimuv ei  puutu temasse. See on aga väga ohtlik müüt, mida üritame selle kampaanialehega ümber lükata.
Allolevatelt  videotelt leiad spetsialisti  seisukohad selle kohta, milline on vanematevaheliste vägivaldsete suhete pealtnägemise mõju lapsele ja tema edaspidisele elule, samuti  perevägivallaga seotud müüte ja fakte, mis on võetud erinevates riikides läbiviidud uuringutest.
Müüte ja fakte perevägivalla mõjust lapsele

Anne Kleinberg, lastepsühhiaater, Tallinna Lastehaigla Psühhiaatriakliiniku juhataja

  • Kui Sa näed abivajavat naist ja last enda lähedal, siis toeta neid!
  • Sa ei tea, kuidas aidata oma lähedast või tuttavat? Loe siit
  • Aita kaasa vägivallaahela katkestamisele!
  • Jaga seda materjali , sest Sa ei tea, mis toimub kellegi koduuste taga. Võib-olla just need videod on ajendiks, mis panevad naise tegutsema ja oma olukorrast väljapääsu otsima.
  • Eesti naiste varjupaikade kontaktid asuvad siin
  • Sina saad kaasa aidata vägivallavabama ühiskonna kujunemisele!
Tel . 5264697 tööpäeviti kell 11-2

Teisipäev, november 27, 2012

Mitte et...

... ma täna ei armastaks kõike ja kõiki, kuid olen siiski täna natukene rohkem nukker. Sest täna pean jällegi loobuma mulle olulisest asjast. Nimelt  psühhodraama ühingu koosolekust...
Mitte ct oleksin pahane, et mu isiklik abistaja jäi haigeks - haigus ju ei hüüa tulles ja kindlasti pole haigena hea tööl olla. Mitte et oleks pahane, et mu otsimised asendaja leidmiseks ebaõnnestused...
Lihtsalt mõtlen, kas kunagi toimiks Liina ideena andmebaas meilgi nagu USA-s... Andmebaas, kus on nö isiklikud abistajad ja kliendid koos, ja kui nt minul on äkki nagu täna vaja isikliku abistajat, siis leiaksin kohe inimese, ning mina saan rahulikult oma elu elada. Ei peaks nii sageli energiat kulutama abistaja otsimisele. See energia kuluks marjaks mujale.
Peaksin seesuguse andmebaasiga tegelema hakkama. Usun küll, et siee hakkaks kunagi toimima :)


Mul on juba naljakas, nagu mingi needus mu psühhodraama üritustel. Juba mitmendat korda mul lihtsalt ei ole just psühhodraama ajal isikliku abistajat ning jääbki minemata... Soovin väga teada, mis tähendust sel on :)

Aga psühhodraama jääb minu armastuseks!

Esmaspäev, november 26, 2012

Jälle kallikesega

Facebook´i sõbrad juba teavad, et eile jõudis mu kallikesega tagasi koju. Nüüd said ka blogi lugejad, kel pole fb, ka teada sellest heast sõnumist. :) Aga kõvakettalt kadus kõik... Seega ma usaldan siiski paberit ja pastakat!!!

See nädal tuleb usutavasti rohkem põnev, kui nii mõni tavanädal.

Kolmapäev, november 21, 2012

Detsembris ongi väikene hullumeelsus!!!

Niisiis, 99,9 % on kindel, et detsembris on mul veel kaks näitust.

3. - 7. detsember on Roiu raamatukogus näitus. Roiu asula on naabervallas. Haaslava valla vallavanemaga alustasin tegelikult läbirääkimist juba vist septembris... Nüüd küll tuleb lühiajalisem näitus. Usun seda, et kes soovivad, näevad siiski mu kunsti ära nädala jooksul :)

11. detsembril kell 14.00 on Lääne - Tallinna Keskhaigla Hooldusravikliiniku avamine, kus fuajees on usutavasti ka minu kunstitööd ja jäävad sinna mõneks kuuks. Loodan südamest, et patsientele ja kliiniku perele annavad mu maalid rõõmu ja sära :)
Avamisel olen mina ise ka kohal. :)

Loodan ja usun, et nende kahe sündmuste kahel päeval kõik sujub mul. Momendil näib küll, et kõik on järjekordselt umbsõlmes ja mitte midagi ei hakka hargnema... See on pabin. Tegemis ja esinemispabin, mis on parim, mis võib olla - see tähendab, et teen südamega õiget asja :)
Aga ma ei tea veel, kuidas näiteks taas Tallinna sõidan... Seekord koos maalidega...
Ja siis ma ei tea veel, kes on neil päevil mu isiklik abistaja on ning kas ongi... Olen juba jõudnud mitme tüdruga rääkida, kuid... koolideski enne jõule kiire aeg... Tuleb mõista ja samas ka iseendale mõelda, et üldse minna ja olla...
Veel ei tea ma, mida selga panna... Riietus puudub üleüldse...
Kas ei ole minulik?! :D

KUI need kaks näitus see aasta veel on, siis on kokku sel 2012 aastal üheksa näitust. Pisut uskumatult hullumeelne!!! Mina ise leian küll nii :) Ma ei oleks osanud seitse aastat tagasi uneski sellist kunstitegemisemöllu näha, ausõna!

Teisipäev, november 20, 2012

Kiire ja põnev

tuleb selle aasta lõpp jällegi. :)

Täna sain järjekordse näituse pakkumise. 11. detsember. Tallinn. Hooldusravikliiniku avamine.

Tõenäoliselt tuleb detsembri algus jällegi näituse rohke :) Vähemasti kahe näitusega. Kuigi praegu ei ole veel 100 % kindel, kuid...

Siis veel Pärnu. Õnneks ilma maalideta :)

Koduski, Tartus on palju - palju teha :) Usutavasti saan uue akna panna. Loodetavasti tuleb jõuluüllatused ja väga vahva aastavahetus. :) Aastavahetusele ei ole ma veel ausalt öeldes mõelnudki...

Kalendris on veel tühje päevigi - kauaks, see on iseküsimus :)

Pühapäev, november 18, 2012

Eile õhtul olin üksinda kodus ning ajaviideks kolasin youtobe´s. Lõpuks sai õhtust nostalgia õhtu ja öö. Tundsin, et mõned tunnid olid minu. Närv puhkas. Energialaks tuli juurde. On hea teada, et vahel ei peagi kodunt kuhugile soovima minna, vaid puhkuseks aitab ka mõnest mõnusast tegevusest... Leidsin niisiis palju Vestmanni laule. Olen varemgi otsinud, aga leidnud ikka umbes 10 laulu, mida teadakse rohkem, nt "Rumal süda", mis minule enam ei paku väga pinget. Kuulan küll, kuid... Enda üllatuseks leidsin kaks - kolm laulu, mida ma e olnud elu sees veel kuulnudki.  Ometi tean 40...50 või veel rohkemVestmanni esitatud laulu.
Leidsin taas üles kunagise lemmiklaulu Sireli puhkemispäev , mis oli mul juba ununenud... Armas oli jällekuulmine. :) Sõnad head. Mõtlevad panevad. Vähemasti minu jaoks...
Siiski ma ei leidnud üht laulu, mis mind ikka jälle kummitab... Seda laulu pole raadiodeski mitte kordagi kuulnud...

Niisiis, eilne pime ja üksik sügihilissõhtu oli ühtäkki mõnus :) Tundsin rõõmu. Unustasin argimured ja need asjad, mida ei tohiks südamesse ega pähe võtta, sest inimene ei ole ju prügikast. Seda olen aastatega õppinud, et mina ei ole põhjatu prügkast, mis kogub igasugust prahti ning siis negatiivse koorma all lihtsalt vajub ummiku...

Laupäev, november 17, 2012

Kell on nii vähe alles, kuid väljas on juba pime... Huvitav, iga novembris on rohkem  pime, kuid  sellega  ei harju mitte kuidagi... ega kunagi... See on kummaline. Kevadeti ollakse harjunud, et läheb valgemaks ja kõik on kuidagi loomulikum...

Minu elus 45 sügis... Inimene vist ei mõtlegi mitmendat sügist või suve või talve või kevadet ta elab... Aastaajad tunduvad nii igavusena, lõpmatud - mida nad ka on. Mina mäletan sügisõhtuid, kui plikana  istusin nukrana ning mõtlesin elu üle järele ja - teadsin ometigi, et kõik  on hea, et pimedus ei loe...

Kolmapäev, november 14, 2012

On olnud mõndagi

Küllap blogi lugejad, kes pole facebook´s, on ehk tähelepannud, et mult ei ole tulnud nädala jooksul ühtki blogimist... Eelmise teisipäeva õhtul otsustas mu kallike tempe teha ning hetkel on paranduses.
Facebook´s riputas Ave selle kohase teade mu seinale.
 Eile sain Madiselt kaugtöötoast asendus arvuti. Aitäh talle :)

Laupäeval käisin Tallinnas. Tõlkimisasjus. Samas võtsin päeva iseenda jaoks. Suutsin omad head ja halvad jamad unustada. Naudisin päeva :)
Pealinna sõites oli hästi meeldiv ja sõbralik bussijuht Aivar (nimesild rinnataskul) Taisto firmas, kel olevat olnud hiljuti käeluu puruks, kuid kes võttis mind siiski ilusti sülle nii bussi minnes kui ka bussist väljudest. Tartus bussijuht küll palus reisijalt abi, kuid too noormees ei julgenud minust kinni võtta...
Tagasi sõites ei olnud üldse nii sümpaatne bussijuht SEBEst. Saan aru ju, et Tallinnas on turvameeste töö ülesanne, kuid kuidas bussist Tartus väljuda, kui bussijaamon juba suletud ja ühtki inimest ei ole, isegi mitte turvameest... Muide, Tartus bussijuhtki EI käskinud meil turvameest otsida... Naersimegi Lyga, et nüüd jäägi bussi, sest sületeenust ei ole ju kõikjal, ammugi mitte nt Kaagvere peatsuses ehk siis maakondades. Loomulikult saime siiski Lyga kahekesi hakkama :)
Kas siiski koolitaks bussijuhte natuke?
 Tartu bussidel on väga asjalikud bussijuhid, kuid mina isiklikult elan maal ning vahel sõidan ka kaugliinide bussidega. Ja usun, et mina EI vaja ratastooli - bussigi, kuna olen suhteliselt väike ja kerge, ja istun suurima hea meelega bussiistmel. Võib - olla samal ajal, kui mina sõidan, vajab keegi hädasti just ratastooli - buss... Ja neid on vist kaks Eestis - ja maakondades pole ju ühtki... Kas mõru busside ja bussijuhtide nõiaring...
Tõsi, ma pole mitu kuud bussidega sõitnud... Selles on mul isegi kahju... Bussijuhid unustavad nii mind veel ära   :) :P

Terve nädal on olnudjama jama otsa, kuid kuidagi hästi positiivselt lahenevad...

Esmaspäev, november 05, 2012

7 minutiga olemas - absoluutne rekord

Sain just teada, et minu isiklik abistaja Signe ei saa jääda minuga... Tal endal ka kahju, kuid elus on ikka nii, et kahte head asja sageli korraga ei saa teha. :) Siiski mõned päevad juba mõtlesime, et me koostöö jätkub, et too teine hea sõnum ei tule Signele... Kuuldes, et siiski tuli, ma tõesti rõõmustasin südamest. Ma ei osanud isegi muretseda veel enda pärast...
Riputasin lihtsalt siia riputatud töökuulutuse ka facebook´i ja oh sa imede imet, kuid on usutavasti 7 minutiga uus, või õigemini endine, isiklik abistaja olemas. Diana.  See on super !
Vahel elus on halvad ja head asjad kuidagi ikka väga seotud :)

Usun aga, et Signe näol leidsin taaskord super laheda sõbranna kauaks - kauaks :)

Muide, eile oli kummaline pühapäev. Nagu puudus miski...Ja nii oligi :) Merikest ei olnud... Üle kahe aasta oli paljud pühapäevad Merikene isiklik abistaja... :) Kuid, küll me varsti kohtume :)

Tööpakkumine (korduv) :)

Hea tööotsija, vajan / ootan Sind
isikliku abistajana

Sobid Sina, kes oled kohusetundlik, usaldusväärne, rõõmsameelne, rahumeelne, toleratne, julge ja keskmise füüsilise jõuga naine. Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.
Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada kodus kui töölgi, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtusliku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana abistada täpselt nii palju nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isiklik abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus
Lisainfo www.lux.ee/tiia
Kontakt: tiia@lux.ee või 5529317

Laupäev, november 03, 2012

Need meie JÕULUKAARDID

on ikkagi päris jõulukaardid :)

Teadsin, et novembris algab taas Suu ja Jalaga Maalivate kunstnike jõulukampaania. Otsustasin vaikida seni kuni minuni jõuab esimene kommentaar. Tõsi oma tüdrukutele mainisin, kuid tundub, et päris hästi ei saada aru ikka veel... Mina olen olnud oma kirjaga kampaanias... 5 aastat (mõtlesin mitu aastat juba), ja ikka ja jälle tulevad korduvad küsimused.

Jah, kampaania on õige, ei ole kummaline.
Jah, olen kampaaniaga seotud, sest kuulun Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnikke Ülemaailmse Ühingu. Olen stipendiaat.

Ühtegi jõulukomplekti ei saada mina. Mina ei tea saatmistööst mitte midagi. Mina ei tea ühtegi saajat enne, kui minuni jõuab mingi kommentaar. Eelmine aasta tuli rohkem häid kui halbu...

Selle aasta jõulukaarte võite näha ja ise ka telllida SJK-Kirjastuse kodulehelt http://www.sjkkirjastus.ee/?doc=10014 . Ja lisaküsimuste korral, palun, pöörduge ka SJK-Kirjastuse poole.
Mina olen vaid kunstnik. Mina kirjutasin komplekti juurde kaaskirja, ilukirjas. (Usun, et ükskord saab komplektis ka minu maalist kaart...) Mina tegelikult ei peagi küsimustele, mis ei puududa kunsti, vastama

Loodan väga, et selle aasta jõulukampaania on edukas!

Soki kudumine ;)

Uskusin, et olen teinud isikliku abistaja abiga kõike teinud... Aga EI. :)
Täna kudusin isikliku abistaja Ly abiga sokki. Vähemasti algus sai tehtud :) Silverile sokke vaja...
Suvest harutasin oma vanu kampsuneid lõngaks - sedagi tegin elus esmakordselt.

Kui nüüd keegi õlgu kehitab, et millega see Tiiatibu veel abistajat vaevab, siis neile saan öelda rahulikult, et Lyle meeldib kudumine. :D Ja mina vist kooks ka sokke, kui vanaema oleks jõudnud kudumise selgeks õpetada... Õppida jõuan ju veel :) :P
Nii et kui mina ei sooviks kududa, siis ei annaks isiklikule abistajale sellist ülesannet. Ja vastupidi ka.

Muide, järgmine laupäev Tallinna sõites, võtame kudumistöö kaasa. Bussis hea aeg nokitseda kudumisega. Ahjaa, see on me mõte Lyga. Kumbki pole kudunud bussis :D :D :D

Reede, november 02, 2012

Hinged meile ja meis...

Küünal. Õli/küünelakk. Jaanuar 2010

Loodan, et paljudes kodudes põleb täna küünlad...
Arvan, et see maal meeldiks papale ja vanaemadele, kõigile, keda enam ei ole... aga võib - olla nende hingedele meeldib... Me ei tea ju tegelikult, mida teevad või kus on hinged pärast inimese surma... Vaevalt, et hinged loevad blogisid, kuid jällegi me ei tea ju seda tegelikult...
Nooremana kartsin hingede teemat. Ausalt.Oli kõle. Oli kogunisti vastik... Inimesed ei saa uskuda seda, mida ei ole olemas...
Mida aeg edasi, seda enam usun, et on olemas midagi sellist, mida me ei näe ega taju, või lihtsalt ei soovi osata näha ega tajuda... Meil on iseendaga nii palju tegemist, et õppida tundma omaenda hingi. Oleme isekad... Ja nii see ongi :)
Meil ei jää sageli aega tajuda/õppida tundma/mõista teisi elavaid hingi... On ju nukker.

Üks mõte veel.
Elage nii, et kunagi ei jääks üksinda... Et kord oleks ikka meie/teie hingedel keegi, kes mäletaks meid ning süütaks küünlad, ootaks meid taas koju... Et meie hingedel oleks keegi, keda nähtamatult hoida ja olla kaitseingel...

Ma tegelikult ei ole täna üldse nii kurb nagu tunduda võib. Päriselt ka. :)

Rõõmustab seegi, et perevägivalda avastatakse kaks korda rohkem kui varem. Tänane uudis, mis jäi kõrvu. Isegi naabri avaldusega algatadakse asja - selge ju on see, et ohvril on avaldust kirjutada raske, suht võimatu.