Kolmapäev, oktoober 30, 2013

Homme õhtupoolikul Tallinna. Reedel tagasi.

Homme on viimane võimalus Haabersti Sotsiaalkeskuses mu näitus minna vaatama!

10 teeküünla valguse õhtu...

... oli eile.
Meil vist läks hästi - olime vaid umbes 33 tundi elektrita. Eilse varahommikust saadik. Praegugi on veel elektri katkestusoht kuni homse õhtuni... 

Muud hullu ei olnudki, kui soe tuba jahtus maha, vett ei olnud, kuigi vesi voolas kraanist enne, kui  meil elekter tuli, kohvi ei saanud juua, süüa ei saanud teha... ja igav oli. Pikk pime õhtu küünlavalgel. Teeküünlavalgel eriti ei loe ka. Ja suuremaid küünlad kodus ei olnud. Aga mõtlesin palju - mõtlemiseks oli aga parim õhtu :)
Ja kui hommikul hakkasid varuvariandid vee ja söögi tegemise saamisele lahenema, tuli ka kraanivesi ja elekter tagasi. Momendil on umbes 20 l vett piimanõus tagavaraks.

Tegelikult unistasin, et mu uues kodus, kui see tuleb kunagi, peab tingimata olema ahi või kamin vähemasti ja kaev - siis elab sügistormid paremini üle. Loodetavasti.    

Esmaspäev, oktoober 28, 2013

Torm

Tormihoiatus. Sügisel on see tavaline. Täna pisut erilisem, hirmsam...
Mul meenus lapsepõlves kuuldu, et meil ei saa olema iial suuri - suuri torme... Need olid kaugel välismaal, kus paha elu...
Vene ajal oli kõik võimalik :D
Nüüd ajab muigama.
Ma ei arva, et loodusjõududele on tähtsad riigikorrad...
Kliima muutub.  Miski ei ole igavene ju... 
Maailm on muutub - kuidagi närvilisemaks.
Elatakse  kuidagi kaudselt ja tähtajaliselt. Varsti on vist meenustustel tähtaeg. Parim enne :)  See on naljakas. See on ka väga kurb.
Mina mäletan, kuidas sain elektrita, küünla valgel nädal õppida. Talvetormi ajal. Tegelikult põnev oli ka!

Veel. Isegi kärbsed on närvilised - ei oska talveunne jääda.   Kui nad üldse talvel magama... Vähemasti ei poe peitu. See oktoobri lõpp väga kärbse parvelik :D Osta kas või taas kärbsepaber. Ma loodan, et seda on läbi aasta müüa.

Laupäev, oktoober 26, 2013

Reedest pilte

 Hommikune juustemäng
 Tartu bussis järjekordsete suurte kottidega.
Muideks, linnaliinide bussijuht lehvitas juba mulle, kui teistkorda temaga ei sõitnud ühel päeval :)
Jõumees Silver  näitab, et on ikka alles jõumees! Seljas tapeedikott, kuigi oleks võinud ju kaks korda trepist käia või selle koti abistaja Diana kätte anda...

Teisipäev, oktoober 22, 2013

:)

Päris hea!
Eile sain maali peaaegu valmis. On veel vaja lakkida, kui maal mõni päev kuivab. Siis pean mõned tööd lõppetama, ja uusi alustama. Mulle meeldib!

Homme Tartu.
Ka tööle, sest 23. novembril alustame Maarjaga psühhodraama grupiga. Enne tuleb siiski tööd teha, et teha hea grupi teha... :) Mulle meeldib!

Laupäev, oktoober 19, 2013

Laupäev...

... möödus koristamistujus. Üle mitme aja möllasin mõnuga esiku ja köögi poolel. Rahulikult. Päev otsa. Ega miskit olulist ei muutunudki. On vaid puhtam ja värskem tunne. :)

Muide, üks õhtu arvutasin selle aasta, septembri lõpuni  IAT tunnid  kokku. Üllatasin isegi :) IAT tunde 9 kuuga on olnud 1242. Eelmine aasta umbes samal ajal, mis praegu s o oktoobris plaanisin selleks aastaks minimaalselt pisut üle 2000 tunni, kuid... see plaan kindlasti ei saa täis. Kui just ei tule imede ime, et mul tuleb äkiliselt niipalju toimetusi, et vajangi 2,5 kuu jooksul veel ca 600 IAT tundi :P
       Aga ma ju koristan (juba) palju ise... :) Hoian sellega ka IAT tunde ju kokku! 

Kaagvere kooli õuel särab jõulukuusk.:D Alguses arvasin, et näen viirastust... Aga ei!

Tean, et varsti hakkab taas jõulukaardide kampaania. Loodan ja usun, et seekord möödub kampaania hästi ja edukalt. Inimesed on ju mitu aastat harjunud, et tuleb koju komplekt. N Ö teadmiseks, et ka suu või jalaga maalivate kunstnike  kaarte võib osta, AGA ei pea.
Mulle ikka tulevad nt Kaubamaja osturallide reklaamid koju. Eks ma ise siis otsustan, kas miskit ostan või mitte.  
Ainult pean kurvastama neid, kes minu kaarte igatsevad ja ootavad, sest mul pole veel päris oma kaarti... :) Usun, et lähi aastatel saab olema... 

Teisipäev, oktoober 15, 2013

Jaajaa,

seda blogimist ei tohiks ma vist praegu teha... Saan aru, et minevikust arvamused saadavad mind tänagi veel... Saadavad arvatavasti surmani... Kuid blogin siiski, et mitmed head inimesed on mulle ja Silverile kaasa elanud paari nädala jooksul. Nad ehk küsivad, mis saanud. Ma ei ole kartlik ega muud sellist (ma pole seda siiski vist olnudki) nagu aastaid tagasi... Too oli too aeg ja ongi kõik ... 
Vähemasti mina olen neilt / teilt tuge saanud. Usun, et selles teadmatus oleks olnud mul enda üksinda jätmine taas ja vaikimine või võlts naeratus näol kõige  hullem, mis oleksin võinud teha... Oleksin lihtsalt lolliks läinud! Aitäh!
Silver on praeguseks kodus. :)
Kaitseressursside Amet vastas mulle ka täna, kirjutasin neile ise eile, kuna olukord oli mulle ebaselge ja kartus ka sõdurpoisi pärast. Seega, võib küll julgesti nende poole pöörduda. Vastus küll ametlik nagu oodatud, kuid nõuannegi, kuhu edasi pöörduda. See on teadmiseks neile, kellel tekkivad probleemid oma sõdurpoistega. Loodan, et neid  on vähe!
See vastus tuli siiski alles siis, kui poiss oli kodus...
 Ausalt öeldes, paar viimast päeva on olnud kuidagi väga kreisid... Ütlen vaid, minagi muretsesin ja muretsen edasi poisi pärast ja üleüldse laste. Muretsen ka siis, kui raudselt vaikin. Rõõmustan ka, kui on rõõmustada, isegi siis, kui ei öelda, et rõõm... Usun, et see on emade tunne. Usun sedagi, et head mõtted mõjutavad lapsi. Ausalt öeldes, ma olen lastest väga vähe kirjutanud ja rääkinud. Tean, et ei soovita. Teisalt, usun, täiskasvanu peab ise oma elu  elama!
Lihtsalt sõjaväe asi kasvas ühe hetkega üle mõistuse...
Aga palju tegelikult vaikinud olen.
Vaikin edaspidigi paljust.
Ja loodan ja usun, et kõik läheb siiski hästi. Ükskord lõpeb kõik hästi.      

Esmaspäev, oktoober 14, 2013

Hetk...

... on tavaliselt nii mööduv, et järgmine hetk ei mäletagi eelmist hetke. Sedasi mööduvad eluhetked...
... on mõnikord siiski kuidagi eriline, mis jääb meelde. Soovime või ei...
... võib muuta kogu edaspidist elu...

Ma ei tea, kas oleksin täna see Tiia, kes olen, kui ei oleks olnud hetke 25 aastat tagasi. Täna 14. oktoobril 1988... Olen tuhandeid kordi mõelnud, kas jätaksin selle hetke elamata, kui saaks aega tagasi keerada ja uuesti elada, uuesti elu alustada...
Usun, et ei jätaks :)
Sellest hetkest saadik olen elus kogenud palju õnne ja palju muretki. Naeru. Pisaraid. Olen õppinud tundma nii iseend ja teisi. Võitma ja kaotama.
Loodan ja usun, et elu toob veel ja veel põnevat. Õnnemänge. Karme mänge. Hetkigi, mis jäävad meelde...

Olen tõesti tänulik aastate tagusele hetkele!
Olen tänulik iseendale ka nüüd, et suutsin  tookord hetke vastu võtta, teadmata, mis mind ees ootab!

Kindlasti nüüd on mitmeid, kes loevad ja mõtlevad, et olen imelik ja veider... Ehk on neidki, kes leiavad, et ma peaksin hoopis vait jääma ja mitte kellegiga jagama oma elust ühtegi hetke ega emotsiooni.
Andeks, olen mõistuse juures ja vakka ei jää enne kui... :) Kui oleksin julgenud vahepeal kõvemat häält teha või ausamalt rääkida, oleks ehk nii mõnigi halvem hetk mu elus ära jäänud. Seega, olen õppinud rääkimagi...

Ja arvatavasti, kui teaksin, mis toovad homsed hetked, siis võiksid tulla küsimused: kas olla või mitte... 

Laupäev, oktoober 12, 2013

...

Nädalavahetus algas lahedalt. Reedest. St eilsest. Kuigi nüüd praegusest hetkest esmaspäeva lõunani arvatavasti olen vaid Kass Bongoga, on siiski mul energiat ja tegemisi.

Eile sai linnas  käitud. Pean taaskord ütlema, et nais - bussijuhid on palju abivalmimad kui mehed. Seda olen alati kogenud, kui sõidab nais - juhid. Eile oli üle pika aja Kaagvere - Tartu bussijuht, kes jooksis kohe appi. Tavaliselt mehed seda enam ei tee. Võib - olla meesbussijuhid on juba harjunud, et tavaliselt ei küsi abi, sest tihti ei osata ega soovita.   Tartus on super hea bussiteenus, kuigi just maaliinil oleks vahel siiski juhi väike abi väga vajalik (oleneb nt bussitrepist).
Muide, Tallinnas sattusin vale trollile, mis sõitis aind lõpppeatusesse. Nais - trollijuht, hästi sõbralik, pani siis mind  abistaja Dianaga õigele trollile öeldes oma paarimehele: "Ära tüdrukuid kaota, vii nad ikka õigesse kohta!" :)


Täna käidi ka mul külas.
Just näituse avamisel küsiti millegipärast minult, kas mul külalisi ka käivad... Loomulikult naeratasin jaatavalt.

E - valimine ka mul tehtud. Ümber ma ei mõtle ega hääleta.  :) 
Muidugi kahju, et ma ise ei julgenud  kandideerita Mäksa vallas. Mõtlesin kaua... Võib - olla paljud ei teagi, et kuulun SDE ridadesse... Viimased paar aastat on olnud poliitika tagaplaanis - arvan, et mul selles veel suurt edu... :P Ja kandideerimiseks vajan kindlasti abistajat jne. Rohkem töötunde...

Ahjaa, sain vahepeal pisut targemaks. Sõjaväes tehakse vahet haiglal ja laatsaretil. Võib - olla on mõnel emal ja isal hea teada seda vahet. Laatsaret on see koht, kus sõdurpoisid elavad praktiliselt sellise tervisega edasi  nagu siiani ning ootavad otsuseid. Haiglas on ravigi jne. Nii sain mina aru.
Silver laatsaretis.
Seega ma rahunesin imelikul kombel. Kuigi küsimused jäävad mul  siiski... Samas tean, mis ei tapa, teeb tugevamaks! Poisi ennast ka!     
"Rahu, ainult rahu,"  ütles Karlson ja närveeris edasi. :)

Neljapäev, oktoober 10, 2013

Isikliku abistajale tööpakkumine

Kordan taas: soovin leida siiski järjekordselt uut isikliku abistajat :) Töökirjeldust ja kõike muudki küsige minult: tiia.jarvpold@gmail.com või 5529317, ka sõnumidele vastan.

Kui keegi mõtleb, et olen nii paha või nahhaalne või eneseimetleja  (nagu keegi eelmist töökuulutust kommenteeris), siis tule julgesti vaatama või vähemalt küsi, kes ma tegelikult olen ja mis töö see on. Võib - olla saab olema meil hoopis hea klapp :)   Kliendi ja isikliku abistaja klapp! Ühesugustel inimestel on ikka koostöö. :)
Oma silm on kuningas! 

Kui leian pikemaks ajaks kellegi, siis kaoksid töökuulutused siitki. Blogist. Ja mujalt. Aga  homme näiteks suhtlen taas töötukassaga ka.

Mul ei jää lihtsalt muud üle, kuni leian taas oma isikliku abistaja!

Ups upsi järel :)

Kuna täna on vaimsetervise päev, siis saan öelda iseendale, et olen oma elu - oluga rahul.
Kuigi üks ups tänasest päevast paneb tõsiselt mõtlema, kuidas niisugune uudis ikkagi mõjub vaimsetervisele... Sain teada, et poiss jääb sõjaväkke. Ta ise on rahul.! AGA... arstid taas olevat öelnud, kui ta teeb füüsilist tööd ja toimetust, siis elab 2...3 aastat veel, KUIGI KEEGI  VIST EI TEA IKKA VEEL TÄPSELT, MIS TAL VIGA ON.
Andeks, kas asjad käivad tänapäeval tõesti sedasi, et meditsiin ennustab surma ette ilma täpse diagnoosita või ravimiseta!? 
Muideks, see 2 ... 3 aasta elamine oli eelmine aasta juunis juba. Kui nüüd lahutada möödunud aeg nendest lubatud aastatest, siis...
Minu mõistus tõrgub siinkohal edasi mõtlemast...   
Siin on midagi väga mäda.
Kuidas saab jätta sõjaväkke patsiendi diagnoosita, kui justkui oli või on noormees  99% mittekõlblik... Kas üle öö vähenes protsent...
Või maksab sõduripoisi sõna... 
Õnneks Silver ise on positiivne.  Ta soovib olla ja elada! Ikkagi vast minu elusoovi pärinud... :)
Mul kui emal on laviin küsimusi, milledele sooviksin lõppude lõpuks vastuseid. Tegelikult ma ei tohi seda infot teada ega ammugi blogida... Kuid ma ei saa ka vaikida. See on lihtsalt üks suur küsimus.

Hommikul oli parem ups.
Mõtlesin pika aega veel maalimist õppima minna. Rahvaülikooli. Hommikul sain teada homme alustava grupi juhendaja Suvi kahtluse. Robert Suvi kahtleb, kas mul kui väljakujujnenud kunstniukul ongi selles grupis midagi teha. See on mulle nagu tunnustus!   Muidugi, kui soovin, siis võin loomulikult minna...
Nüüd mõtlengi, kas minna või mitte minna.

Seda enam, et mu mõlemad isiklikud abistajad on hetkel haiged. Jne.
Ma panen kohe ka järjekordselt uuesti tööpakkumise. Siiani ei ole keegi uurinudki, mis töö see on. Olen aga päris kindel, et kuskil on keegi, kes soovib abistaja tööd teha ning kellest saab minu tüdruk taas.

Aahhjaaaaa, kutse kohvile kommentaari kirjutajale kehtib veel tänagi!      

Kolmapäev, oktoober 09, 2013

Avatud "Hetked sügisel"

Eile avasin niisiis järjekordse näituse. Haabersti Sotsiaalkeskusele on see minu näitus nr 198, minule alles 23. Niipalju arvudest. 
Inimesi oli küll vähe, kuid vastuvõtt oli hästi soe. Kindlasti jääb see näitus ka omamoodi meelde. Juba seepärast, et sõnavõtud tõlgiti vene keelde. Esimene näitus, kus on olnud tõlge.
Sotsiaalkeskusel on komme, et kunstnik süütab  näituse avamise hetkel küünlad. Mul arvati, et abistaja süütab... Me Dianaga mõtlesime kohe, kuidas siiski mina ise süütan - mina olen kunstnik. Tunnistan ausalt, ma ise polnud elus tiku põlema tõmmanud... (See on jälle see koht, aga sina ju ei saa ega või... Lapsena loomulikult oli tiku tõmbamisele keeld, kuigi lubati mängida tikutoosidega - see oli vinge!) Õnneks olid laual kaminatikud. Pika oli parem varba vahele võtta, pealegi mul olid sukkpüksid jalas... Kolm küünalt sain põlema! Väga - väga lahe tunne oli! :) Mu enda sees läks justkui valgemaks... säravamaks...      
Linnaosavanemgi palus mind tervitada. Näituse avamisele valimiste kiiruses ei jõudnud, kuid arvati, et vaatama jõuab küll. 
'


Seekord oli pildistaja kohapealt, Sotsiaalkeskusest. Eduard.

Taas aga pani mõtlema mind see, kas olen nii eriline... Kõik inimesed on omamoodi erilised... Seda peab lihtsalt nägema...

Pühapäev, oktoober 06, 2013

Homme - ülehomme Tallinnas

Niisiis, homme hommikul sõidan juba Tallinna. Näitus saab üles homme. Teisipäeval on Haabersti Sotsiaalkeskuses kell 14.00 "Hetked sügisel"  avamine.
Loodan, et seekordki läheb kõik ilusti ja hästi! Pabin loomulikult sees.

Kui kellelgi mind vaja , palun helistage või saatke sõnumeid! Loodan, et saan või leian ka uue laadija. Oma andsin Silverile sõjaväkke. Teine vanem laadija aga ei tööta nüüd üldse, kuigi enne laes kuidagi ikka... Õnneks mul hea aku. Õigemini mu mobiilil :)  

Reede, oktoober 04, 2013

Pildid Avatud Lavast, 26.09.2013

 Oleme Maarjaga tööhoos. Ma ei pannud tähele kohe, et Diana pildistab. Püüan kaustikus lehte keerada, ja  veel käega. 
Avatud Lava väike grupp, mis oli tegelikult poole suurem :)

 Nii, sel õhtul tegime Maarjaga oma ühte elulist karjääri. Tänaseks teame, et meil saab olema oma psühhodraama grupp ja novembris jätkame.

Neljapäev, oktoober 03, 2013

Näitus vallas saigi läbi

Käisin täna niisiis vallamajas lõpetamas. Enne maalide mahavõtmist oli pidulikumad hetkedki. Valla lehe jaoks tehti intervjuu samal ajal, kui rääkisin  näitusest ja üldse  muustki.
Sain tänukirja Mäksa Vallavalitsuselt, millel kirjas:

Tänukiri
Tiia Järvpõld
Maalinäituse eksponeerimise eest Mäksa valla elanikele ja külalistele.
Mõtle positiivselt, ole õnnelik ja unista suurelt, nii nagu oled seda siiani teinud!

Mu meelest  armas ja hästi mind tabatud :)
Nüüd on mul alati laual meeldetuletus, et unistada tuleb suurelt ja olla positiivselt õnnelik! :)

Ja mu külalisteraamatus on ka jalaga kirjutatud nimi. See  äge! Suutsin hetkega panna proovima kultuurinõuniku Andri jalaga kirjutamist. Proovis mõnuga ja õhinal. Esimese korra jaoks tulid tähed imehästi välja. :)

Pärast näituse lõppetamist sain üle mitme aja sõita kunagitel koduteedel. Kõik oli nii kodune, vana ja uus... :)

Teisipäev, oktoober 01, 2013

Näitus "Hetked sügisel"

Pildiallkirja lisamine



... saab avatud 
8. oktoobril 
kell 14.00
Haabersti Sotsiaalkeskuses
Õismäe tee 24, Tallinnas

Kohtumiseni!