Neljapäev, juuli 31, 2014

Tegin ära esmakordselt 24 aasta jooksul!!!

Esmakordselt käisin siin Kaagveres  kohalikus külarannas  täiesti vees. Ujusin Emajões! Kaks korda veel :) Päriselt ka esimene kord! Kaagveres saab sügisel oldud ja elatud 25 aastat... Rannas ehk Emajõe  ääres käidud lugematu arv kordi...

Täna viis Kristi mind vette mu vastupanust hoolimata :) Tubli tüdruk! Vahel on hea, kui isiklik abistaja ületab pisut piire. Mõtlesin, et jõevoolus on abistajal mind raske kinni hoida, seda enam, et natu kardan vett, kuna saan vette väga harva - seepärast keeldusin pidevalt...
Kristi võib nüüd olla uhke, et sai mind Emajõkke!

Mõnus oli!
    
Pärast luges Kristi mulle moraali :D , et ma peaks rohkem enda soove isikliku abistajale ütlema, mitte loobuma... Rohkem iseendale mõtlema...
Kristil on õigus!

Kuigi tihti muretsen ka isikliku abistaja pärastki...

Teisipäev, juuli 29, 2014

Mini - rannaseelikuga jalutama minnes...

August 2007 Emajões
... tuleb mõelda kukeseentele :) Päriselt naljata! Läbi metsa jalutades leidsime Kristiga väikeselt metsalapilt või õigemini metsatee äärest ja väga lühikese ajaga kaks peo täit kukekaid. Usutavasti oleks rohkemgi kukekaid saanud, kuid mu seelikusaba (pildil seelik) oli liiga väike, et sinna rohkem seeni korjata. Kinnitasime seelikusaba juukseklambritega, et seened maha ei kukkuks.
Selline oli mu tibilik seenel käik täna. 
Kõht on nüüd kukeseenekastet täis. Kaste kõrval värske kartul. Hästi suvine õhtusöök!



Kass Bongol pole enam viimastki last... Lihtsalt tassis kassilast koguaeg igale poole, laps sai viga  kuigi mamma keelas juba. Püüdis kassilast päästa... Nüüd olevat Bongo endaga  rahul ja õnnelik. Naudivat vabadust! Mamma soovis talle sokutada kasu - kassilast, kuid kellele lõi Bongo hoopis käpaga ja tõmbas uttu... Ka loomadel on vahel niimoodi, et ema hülgab oma lapsed... või ei oska armastav ema olla...
Seda küll ei uskunud Kass Bongost!   Mis kriiks tal pähe tuli, mine võta kinni...

Esmaspäev, juuli 28, 2014

Olemisest ja muustki

Eilne postitus siin tõi facebookis väikese vestluse, miks näiteks ma ei palu majarahvast õue minemiseks appi ... Olen paar tundi olemisele mõelnud just tänu selle väikesele vestlusele...
Võib - olla on "viga" minus... aga mida aeg edasi, seda keerulisem on kedagi lihtsalt abigi paluda. Isegi külla  kutsuda. Vahetevahel on mul tunne, et suhtlen päris - elus vaid abistaja(te)ga või facebook - elus, vähem emailitsi...
Siin blogides võib tunduda mu elu hoopis teistsugusem.
Säravam.
Aktiivsem.
Püüan vähemasti alles jääda. Olla keegi. Kuigi olen küsinud endalt päris palju, kes kaotaks, kui mind üldse  ei oleks... Vastust ei ole, kuid kui edasi mõelda, siis enamus inimesi  kaob ükskord jäävalt igavikku...
Küllap minuga juhtub sama... Seda hirmugi ei ole, et seda ei ole!
Aga seni kuni  elan, pean iseenda eest võitlema.  Ja seda teen ka! Võib - olla palun abi siis, kui  tõesti muud üle ei jää... Olen harjunud väikeste asjadega lihtsalt leppima. Õue pääsemine igal suvepäeval ei ole ju elutähtis asi. Küsimus. Loomulikult tore oleks küll nautida maja eestki õue suveõhku, kuid kui ei saa, siis ei saa... Saab toas miskit muud teha. Näiteks värvidega mäkerdada, lugeda... toimetada igapäevaste asjadega ja mõelda, et homme saab ka õue...
Kurvem on see, et inimestel pole nagu enam aega või nägemust, et elus on näiteks  vastumõistmine, vastusõprus, vastuarmastus... jne. Näib nagu elus on praegu kaks olulist asja: kiirus ja olematu raha. Muud nagu ei olegi... Ma ei tea, kuid olen sellest väsinud...
Paluks aeglasemalt!
Nautigem ka elu ennast!
Elu on kord elus!
Kuigi öeldakse, et inimesel on mitu - mitu elu. Uskuda või mitte, see on ise küsimus. Kuid praegune elu on ainukordne. Muide, minul olevat 5. elu elada praegu ning järgmises elus olevat ma veel tegusam ja aktiivsem, paremgi kui nüüd... Kas usun või mitte seda, seda ma veel ei tea ...  Vahest  on seda lõbus mõelda!'
Kaagverega oli mul ehk eelnevates eludes mingi kokkupuue... Miks muidu siiani tunnen aeg - ajalt,et elan vales kohas... See pole see tunne, et mulle ei meeldiks siin olla ja elada... See pole see, mis minevik oli... See seletamatu tunne, mis vahel haarab mind.
Maailm on hästi mitmekesisem kui sellele mõelda.
Sageli on  nähtamatu tegelik maailm ja elu.
Nüüd läksin  teemast vist eemale...

Ehk olen ise sõitnud või lausa rallinud lihtsalt ellu, et enamus mu sõpru on harjunud: ma saan alati ise hakkama. Ka füüsiliselt.
See on see, mida ma ei ole teadlikult teinud. Lihtsalt  rallimine  on juhtunud.
Ja sagedane üksindus . Sagedane üksindus tunne on mind saatnud lapsest saadik. Ma ei ole üksildane, kuid tihti olen üksinda. Just kodus. Rahva hulgas üksinda olemine eriti ei õnnestu... Kui just sellist üksi olemist vahel igatsen lausa... Kihnust tulles sain laeval sellist üksindust  nautida umbes 10 - 15 minutit teades,  et omad inimesed on  lähedal...

Pühapäev, juuli 27, 2014

Minu ilm :)

 Nüüd on küll minu ilm! Nii kuum, et... Võib olla paar kaardi võiks jahedam olla, kuid siiski mulle meeldib praegune suveilm. On eluaeg meeldinud soojus. Kuumus. Päike. Selliseid ilmu on ju aastas nii vähe!
Palju hullem on minu jaoks külmus. Külmal ajal on näiteks mu paljad jaladki pidevalt jääkülmad, sest ma ei saa ju panna sokke ega susse jalga. Pean toimetama koguaeg! Käpikud käes ei olda toas... Sokid on minule nagu käpikud :)

Tõsi, nüüd olen olnud mitu päeva toas.  Olen hommegi veel toas. Lahtiste akentega. Tegelikult olen hästi õnnelik, et see juulikuu olen saanud tõesti igal pool käia, kuhu soovisin juba aasta tagasi minna... Siiski küsin iseendalt tänagi  nagu igal aastal ilusatel kuumadel suvepäevadel, kas saab olema kord selline suveaeg, kui on mul isiklik abistaja alati siis kui soovin, iga päev, kas või päevas paar tundi... Lihtsalt käia ja möllata! Loomulikult seesugune  luksus suvel on ka valikute küsimused. Tunde tuleks palju rohkem, seega tuleks rahagi IAT jaoks rohkem leida ja peaks olema mitu isikliku abistajat... Aga unistada tuleb suurelt, siis lähebki unistus väiksemal viisil täide. Nagu selles juulis! Isiklik abistaja Kristi on teinud tööd väga tublilt!! Tänu sellele olen saanud mina olla ja oma valikuid teha!

Augustis pean jälle mõtlema hakkama sügisele/talvele ning abistajate leidmisele... Õnneks on veel juuli! Ja  lubasin juunis endale, et enne augustit ma sügise/talve abistaja(te)le ei mõtle. Ma ei viitsi. Ei jaksa lihtsalt koguaeg abistajate otsimisele ja leidmisele mõelda.

Kass Bongolt kurb uudis. Jahmatav ka. Ta lihtsalt tassis lapsi palju ühest kohast teise seni kuni unustas kaks last ära... Kuni leiti üles, oli juba hilja... Järel on üks laps, keda Bongo mõni hetk hoiab väga, mõni hetk mitte... Vahel otsib Bongo  nagu veel  kadunud lapsi... Arvan, et Bongol tekkis poegimisjärgne  deprekas või mõistis me  mõtteid... Või tegi loodus oma töö...  Ei oska öelda. Mul on omamoodi kahju. Tõesti kahju.Mul oleks olnud  ka teistviisi väga kahju, sest olen olnud lapsest saadik siiski teist meelt ja õrna hingega... Iga looma surm, ükskõik mil viisil, on kurb.
Ikka ja jälle  meenub mulle mu vanaema, kes ei söönud kodu sea ega küüliku liha, sest ta ei saanud seda teha...
Tuleb siiski  mõistusega loodust võtta! 
 

Laupäev, juuli 26, 2014

Kolm päeva armunud Kihnu ehk Ülemere suvine hetk

 Munalaiust sõitis Jõnnu, mis ehitatud 1965 ja mis ilmselgelt ei olnud ligipääsetav ratastoolile. Siiski mul oli mugav autode kõrval ja jalgrataste vahel olla. Kui taipasin veel riidekoti pepu alla panna, siis nägin ka pisut rohkem ka merd.  

 Esimesed sammud Kihnus teadmata kuhu minna... Silver maalide kandja, mu väikene õlakott ei meeldinud talle üldse :) olevat naiselik! 
 Kihnu kaardi uuring
 Esimesel õhtul rannas kuulamas vaikus ja nuusutamas männimetsa lõhna. Enne magama minemist.

Liiv kuum-
 Rock City saunamaja.

 Sitikas leidis mind!
 Tassin ka maale.












 Näitus avamine Kihnu Tervisekeskuses.  Oli suht palju inimesi, mis üllatas neid endidki. Ilusat reklaami oli saar täis, pärast alles nägin...      Ruum on küll väike, kuid usun, et näitus sai ilus ja jälle omamoodi.



 Tõepoolest seekord käisin mereski. Vesi oli lausa kuum!

 Kohvikus.


 Kihnu muuseumil oli vahva näitus.
 Kihnu poed olid minu meelest armsad.

 Muuseumis leidsin Jõnni.

 Kristi ei teinud pooltki  nii kiiret rallit nagu Silver :) Õnneks!
 Rock City kõrtsiuks.





Liisil sõites Pärnu. Kaks pool tundi päikest ja merd.

Silver, Krista ja Kristi tegid ligi viissada pildi.

Mul pole olnud mitmeid aastaid nii mõnusat pisikest puhkust  nagu nüüd. Kuigi oli ka töö...
Aitäh eriti Kristile  ja Silverile ja Kristale  ning Kihnu rahvale!

Esmaspäev, juuli 21, 2014

Homme Kihnu. Momendil olen närvis... ja otsime Silveriga veel kõige paremat variandi, kuidas minna. Kuna Silveri auto põles paar nädalat tagasi, siis auto puudub hetkel. Rendiauto kallis... Ehk leiame kellegi, kes lubaks 3 päevaks autot... Veel... Bussidega saab ka, kuid maalidega on suht keeruline... Laev väljub 17.45 Munalaiust, selleks ajaks oleme laeval nagu 5 kopikat / senti:)

Laupäev, juuli 19, 2014

Kuldvõtmekeste tunnid 18. juulil Waides

 Jõudsime Kristiga hästi ajavaruga Waide motelli kohale.
Sain rahulikult ruumi ja tehnikat ettevalmistada.



 Eile hommikul isegi juuksur Külli juures soengut tegemas.

 Mina, isiklik abistaja Kristi, endine abistaja Jäppe ja Mäksa valla vallavanem Timo. 



Kuldvõtmekeste üritus ei läinud  nii nagu soovisin, inimesed lihtsalt ei tulnud kohale ega ei öelnud mittetulekust või ütlesid viimasel minutil. Olin see üle kurb.

Kuid meil oli tõesti lahe ja asjalik seminar.

Kindlasti soovib minuga kohtuda Sotsiaalminister Helmen Kütt. Usutavasti juba augustis.

Püüan materjalidest kokku panna kogumikku või muud taolist asja.  

Aitäh kõigile endiste isiklikke abistajatele ja teistele, kes ütlesid oma arvamusi IAT-st. Eriti tänan Mari - Liisi, kes tegi video oma arvamustest ja kogemustest!