Teisipäev, september 30, 2008

Meelde las jäävad septembrikuupäevad...

Viimane septembri õhtu 2008 aastal. Aeg tormab tohutu kiirusega. Kõhe on lausa aja tormamisest.

Sirvisin kalender - märkmikut ning leidsin kurbusega, et september on niisama möödunud. Mitte midagi olulist ei jõudnudki teha. Okei, projekt on küll esitatud, kuid esitamine on vaid pool sammu sihi suunas. Ehk ükskord, kui projekt lõpeb, siis meenuvad need pöörased päevad ja unetud ööd, mis olid septembris 2008 ning millest hakkas kõik... Praegu on ootus ja lootus.

Mõtlesin, et sügishooaja algus tuleb hoopis tõhusam. Töökam. Meeldejäävam. Mitte, et midagi oleks olnud päris mööda septembris, kuid midagi jäi lihtsalt puudu. Ma ei teagi, mis see midagi on.
Hing on kuidagi rahutu.
Aeg möödub ja mitte miskit normaalselt ei jõua teha. Õigemini, tee ja tee, kuid tehtud ei ole silmaga näha. Päevades ei jää jälgi maha. Õigemini, kõik jäljed on tavalised, mida ei nähta järgmisel päeval...
Aga KAS peabki alati miskit füüsiliselt tegema...
Vahel ehk piisab mõtetest. Südamehäälestki. Et eriline samm jätta järele. Aimatav sammude kaja...

Ja jälle tean

Jälle tean, MIKS elan ja MIS on elumõte :)

Oluline elumõte on kohtumised. Kohtumised inimestega.
Morenol on õigus :) Kuigi pika aega ei suutnud seda väidet lahti mõtestada. Nüüd klõps - ja lahti ta oligi :)

Tänane õhtu tõi taas ühe kohtumise toreda noore inimesega, kes arvas - tegelikult uskus lausa vist - et mul on ta koolitöö jaoks midagigii jagada. Diaana on juba kolmas noor inimene sel kooliaastal, kes kaasab koolitöösse mind :)
Lahe!

Pühapäev, september 28, 2008

Olen tagasi mullis

Jõudsin Põltsamaalt koju. Psühhodraama koolitusest.
Olen surinaga väsinud. Küllap lähen pärast blogimist kohe voodi. Koolitusnädalavahetus oli lahe, kuid siiski hästi - hästi pingeline.

Koduteel käisime Lauraga ta vanaemal külas, mis oli mulle südant soojendav külas käik. Laura vanaema võttis mind vastu nagu ammust head tuttavat, kuigi nägi mind esimest korda. Lõpuks tuligi välja, et ta küsib Lauralt pidevalt, kuidas mul läheb ja on lugenud mu raamatutki.
Laura vanaema kass on esimene kass, kes valis mind hetkega oma sõbraks. Hüppas mulle sülle. Mõnules. Ja siis keeras mu sülle magama. Mul oli üllatus kui suur!!! Tavaliselt kassid minuga nii armsasti ei käitu... Ehk kiisu tundis, et olen kohutavalt väsinud ja pinges ning soovis mind natugi maandada. :) Mis kiisul ka õnnestus - tundsin, kuidas rahu voolas minusse tagasi :) Või tuli rahu ka Laura vanaema hubasest kodu õhust !? :)

Igatahes olen rahulikkus asjalikkus mullis tagasi.

Neljapäev, september 25, 2008

Äpulik nukker tunne

Mul on meeleolude kõikumiste hooaeg :):):)
Õhtuti langeb tuju alla poole nulli. Hommikuti ja päeviti on meeleolu täiesti normaalne. Praegu on õhtu. Olen kuidagi väga nukker. Kuidagi saamatu ja abitu ja õnnetu - mitte sugugi seda füüsiliselt. Lihtsalt mõtetes. Südames. Elus - olus.

Meenus Äpu. Jah see kollane ja siniste silmadega lastesaade käpik - Äpu! Ma arvan, et mu sees on Äpu kurb, kuid armsalt särav tunne.

Homme õhtust pühapäeva lõunani olen Põltsamaal. Psühhodraamas. Tean ette, et õhtuti seal seltskonnas olemine mu sees ei tee mind rõõmsamaks... Kurbus jääb. Mu elus on mitu õnnelikku sügist ning siiski olen olnud seesmiselt nukker. Pimedus ei mõjugi nii rängalt, kui ilusad värvilised lehed ja viimane soe päikese sädelus on kuidagi raske kurb...

Laupäeval on minu Merli sünnipäev :)

Kõikidele head nädalavahetust ja ärge olge nukrad!!! :)

Kolmapäev, september 24, 2008

Ikka jälle vajan isikliku abistajat

Taas vajan uut isikliku abistajat!

Sandra on mul jätkuvalt olemas ja väga - väga tubli, kuid kooliajal ta ei leia nii palju aega tööl käia. See on normaalne, kui noor inimene peamiselt pühendub õppimisele. Samas ei tahaks mina liiga paljust loobuda. Kuigi võiksin ju enamus aega kükitada nelja seina vahel kallikese taga, kuid... - see ei ole see, millega peaksin leppima ja harjuma. Ei ole minu loomusega kooskõlas.
Seega,
kui leiaksin teisegi väga kohusetruu isikliku abistaja, siis on meil kõikidel hea oma elu - olu korraldada st nii minul kui isiklikel abistajatel.

Kui keegi kedagi teab, kes soovib (lisa)tööd, siis soovitage mind ja isikliku abistaja tööd! Proovikski, uute kogemuste saamisekski. Soovitatav on naissoost.

Olles mõned korrad suvel Timoga, mõistsin selgesti, et nii nagu olin 9 aastat tagasi Vampsiga näiteks - nii ma enam ei taha. (Noor)mees võiks olla tõesti olla vaid liikumiseks, eriti lume ja jääga. Ei, ma ei häbene ega tunne valehäbi, kui mees - abistaja mind nt söödab, KUID olen hakkanud tundma iseend vägagi naisena nais - abistajatega.
Timo muideks on esimene inimene, kes ausalt tunnistas proovimise järel, et ta ei ole isikliku abistaja tööks valmis. Isegi mitte meessoost kliendiga. Kõik ei saagi olla kõikidele töödele, mis maailmas on, avatud ja valmis.
Usutavasti on minu ja Timo edasine suhe sõbralik ja lahe.

ELUS vist taas :) ;) :P

Tunnen end jällegi ELUS olevana :D Eile olin ausalt öeldes surnud. Ma ei kirjutanud, kuid ma ei jõudnud isegi süüa. Näksisin lihtsalt. Söömine näis ka hirmus väsitav tegevus olema. Kukkusin voodi, kuid silmi kinni panna ei jaksanud.
Hommikuni magasin nagu kott, kui ükskord magama jäin.

Täna sain end ka kiiresti dšussi all upputada (Sandra abiga muidugi) - nüüd tõesõna ELUS INIMESE tunne. :D See on väike igapäevane tegevus, mida mina iga päev teha ei saa. Vajan ju iseenda pesuks siiski isikliku abistajat. Pärast suurt pinget on aga eriti hea tunta, kuidas mitme ööpäevane pingehigi kuivanud ojad kuuma - kuuma vee all kehalt maha lähevad...

Nüüd vaja taas tegelema hakata elamisega.
Püüan Arbuusi küpsemaks maalida.
Üht üritust ettevalmistada, mis on oktoobris.
Häälestada nädalavahetuseks ja psühhodraamale.
Ja nii edasi.

:) Tee tööd, siis ei tule armastust! See on mu sõbra Tarmo vanasõna :)
Eks rabeleme siis aina edasi :)

Teisipäev, september 23, 2008

Ei ole üldse millegi moodi

Kell on vähe. Õhtu noor. Kuid olen KOHUTAVALT VÄSINUD. Mõte kisub vaid voodi poole - mina ja kell 20.30 voodi!!! HEA nali küll!!!

Täna projekti seiklused jätkusid :) Einoh nagu aamen kirikus, viimasel minutil tuleb ootamatuid ettenägematuid asju ette... Täna saime teada, et Tartus on gobuss nüüd jumal teab kus Tähe tänaval vist - igatahes mitte bussijaamas. Seega projekt on nüüd Eesti posti kätes hoopiski. Õnneks tänane tempel loeb projektile tähtajalisel laekumisel.
Hakkasin küll väga vara projekti ettevalmistama, kuid siiski viimasel minutil jooksmine...

Eilne vahepala.
Käis Eesti Lux´st tolmuimejat esitlemas Kristo. Tavaliselt ma ei taha reklaamijad koju, kuid juba mobiilis neiu oskas suhelda, meeldivalt ja kannatlikult. Eesti LUX´i esindaja Kristo oli hästi meeldiv noorhärra, kes ei minestanud mind nähes ära ning suhtles minuga osavalt. Kui millegist aru ei saanud küsis kohe uuesti. Loomulikult 25000st tolmuimejat üle öö ei osta, kuid 2009 a unistamisplaani panen küll. Juba 2 inimese suhtlemisoskus firmas mõjus mulle nii. :)

Ja mis Soomes lahti on ??? KOHUTAV. Olen täiesti nõus sellega, mis uudistes läbi käis, et kurjategijaga ei tegelda, kõik tegelevad ohvritega. See on vale ja haledalt tragöödia. Tapjaks ei sünnida, vaid saadakse, kuid mille / kelle läbi... Kohutav on see, et politseigi tegi eile parandamatu apsaka. Saan ju aru, et eksimine on inimlik - kuid mõnikord lubamatu. Aga millegipärast mind ei üllata politsei apsakad enam :(

Siiski ma ei taha mõelda, et heaolugi võib maailma hukkale viia... Seda ei juhtu, kui inimesed on inimestel meeles armastusega. Ma vähemasti loodan seda.

1 2 3... Sügis... VARBAD PIHKU!!!

Silme ees virvendavad arvud ja numbrid, tabelid ja tähed - läbi segi. Projekti hoogtöö oli :) Olen mitu ööd suhteliselt magamata. Aga projekt on nüüd Sandra kättes ja siis Tiidu toimetada kohale.
Enam ei saa mina midagi teha projekti õnnestumiseks! Loodan südamest, et rahastajad saavad aru, millega tegu on, kuigi seda väikest nö koolitssurvegrupi on pisut raske mõista, kui ei olda teemaga otseselt kokkupuudutud. Ainult, mida saan teha, on VARBAD PIHKU võtta.

Vahepeal ununes mul hoopis, et suvest ongi saanud SÜGIS 2008.

HEAD SOOJA JA VALGUSE ROHKET SÜGIST !

Reede, september 19, 2008

Exsel - tabel ja kuum kakao, kuid rahutu hing...

Mul on vist kõik olemas: exsel - tabel ja kuum kakaogi. Teadmine, et kõik on olemas. Unistused saavad plaanideks ning plaanid lähevad ellu...
Kuid miski puudub mu elus.
Puudub oluline asjakene. Häirib puudumine. Teeb hinge rahutuks...

Kolmandat ööd ei põle akna tänavavalgustilamp. Mina ei näe voodi hüpata (sõna otseses mõttes hüppan toolilt voodi iga öö).
Taskulampi peaks igaks juhuks ostma. Siis on pisutki valgustki elamises, kui juhul elekter sügistormides või talvetuiskudes juhtub ära kaduma. Mobiili ekraani valgus on nõrk ja vähene...

Puuduvad veel miljon asjakest.
Kuid ma ei mõtle neile rohkem praegu.

Olen lihtsalt väsinud... mõtlemast...

Tee tööd nii, et vill varba all :) ;) :P

Kuidagi hästi tõhus tööpäev on olnud. Ehk sellepärast, et hommiku sain teada, et mul tuleb siiski külalisvaba õhtu. Eile küll arvati arvamust välk - pauk külla tulekust. Olin nõus. Siiski reedene õhtu - miks mitte külalislahke ning isegi lõõgastuda...
Nii ma siis otsustasingi sajaga kõike teha. Lihtsalt, et oleks täiuslikult korda läinud päev.

Mõnuga maalisin. Oma Arbuusi. Kohe paar kolm tundi järjest. Unustades maailma enda ümber. Hea ja tore.
Pestes pärast pintsleid ja jalgu tundsin parema jala esimese varba all valu. Vaatasin, mis lugulaul ja ennäe VILL :D Hoidsin pintslit kuidagi halvasti või kõvemini - ei ole tegelikult aimugi, kuid tõsi asi on see, et vill on varba all.
Minu mäletamis mööda on see vill esimene tööst tulnud :P

On olnud täiuslik päev!

Kõik ON olemas

Kõik ON olemas ja Jumal tänatud, et kõik ONGI olemas!
On IMEDKI olemas!
Kui kannatada. Looda. Uskuda. Armastada.

Ja mitte alla anda kõige lootusetumas olukorraski.

Neljapäev, september 18, 2008

Mäss enda sees ja ümberringi

Olen projektiga mässanud. Tähtaeg ligineb kohutava kiirusega.

Oli mäss iseenda sees. Jätan kõik sinna paika. Kõik. Punkt. Mulle aitab. Ma ei oska ega taha. Jne.
Kirjutasin sellest mõnele heale inimesele.
Vastukajaks sain mässu: Tiia, sa ju ei anna alla, sest sind ON kõikidele vaja :)

Pagana pihta, olen elanud 2 - 3 päeva mässu sees!

Väsimus on.
Aga projekt saab VÜF-sse esitatud!

Mäss vist jääb mu ellu veel mõneks heaks ajaks :)

Esmaspäev, september 15, 2008

Väsimus mitte millegist

Oli rahulik päev.
Ja olen väsinud mitte millegist.

Joon kuuma kakaot.
Poen varsti sooja teki alla.

Ehk homme rahulik, kuid TARGEM päev.
Lootus jääb

Pühapäev, september 14, 2008

Mitte planeeritud puhke pühapäev

Pühapäev oli kalendermärkmikus kirjutatud suure tööpäevana. Seda tööpäeva ei tulnud.
Selle asemel oli päev enda jaoks.
Kukkusin kokkama :)
Nautisin kokkamist :)
Kui mulle meeldis süüa teha, siis pragu meeldib üha rohkem. Keegi ei sega mind mu kööginurgas. Oleks vaid mul kõik vajalik köögitehnika - siis ei oleks mul söögi valmistamiseks eriti üldse isikliku abistajat vaja.
Süüa pean tegema küll vaid iseendale. Sellegipoolest on see meeldiv ja lõõgastav tegevus. Täna meisterdasin soolase sepikutordi :) Sõin õhtul ära. Hea õnnestus!
Küll ükskord tuleb aeg, kui pean süüa tegema ehk perele või vähemasti mitmele inimesele... Mida ma enam ei pelga on see, et keegi ei julge jalaga tehtud toitu süüa. Olen juba palju testinud, et julgetakse :D Oli aeg, kus tõepoolest häbenesin oma tehtud sööke, kuna jalgadega tehtud...

Puhkasin kallikeses olemises. Minuga taheti msn-s palju suhelda. Sorry neile, kellega ma ei hakanudki rääkima, aga põhimõtteliselt eirasin rääkimist. Arvutit on niigi palju!! Mõnel päeval võib kallike moe pärast laual lahti olla :P

Mõtlesin oma salamõtteid :)

Laupäev, september 13, 2008

Hea näitaja

Helistati. Päeval. Tuleb kohe läbi. Pidin andma asjakese. Mis asja - see siinkohal ei ole oluline. Oluline on see, et minu pool hakatud käima igal ajal ja ei küsida enam, kas tohin tulla või kas on sobiv aeg. Ei tehta nägusid (mina kaasa arvatud), et me ei saa vabalt omaette olla...

Kunagi varemalt pole vist nii palju külalisi käinud, kui praegu on hakkanud käima.

Hea näitaja :)

Ma ei saa...

Täna tunnen blogimisajaloos esmakordselt, et ma ei saa kõigest blogida, millest tahan. Soovin. Igatseb. Täna tahan absoluutselt kõigist tunnetest kirjutada, mida hetkel tunnen. Tõsi, olengi tegelikult minimaalselt oma hinge- ja muust elust minimaalselt bloginud, kuid siiski suhteliselt palju.
Nüüd tänasel laupäeva õhtul aga tahaksin kirjutada, kirjutada, kirjutada... Ma ei saa. Ma ei tohi. See on iseenda jaoks. Ometi sooviksin maailmale kiljuda: olen õnnelik, kuid väga - väga nukker.
Ausalt, mul veerevad mööda põski pisarad.
Vist õnnest.
Ja kurbusest.
Olen üksinda. Samas pole ka. Füüsilised olen üksi. Hingeliselt mitte.
Armastust on kõikjal. See maailma kaunim tunne on kõikjal. Armastus ei hääbu. Armumine kestab. Ikka ja jälle. Isegi, siis, kui armumine on homme vale, on ta kõige puhtam ja parem tunne. Armastus on alati õige hetkel, kui olemas on. Mis tuleb pärast ei olegi oluline armastushetkel - armastuses saame head ja vahel kahjuks halvad kogemused, mis ei peaks siiski ometigi halvad kogemused tumestama usku, et armastus on olemas. Armastus jääb igavesti kestma.
Ma ei ole armunud. Ausõna! (Kui siis, siis armunud ikka veel oma arbuusi :);) aga see ei ole ju see.)
Ometi tean, et armumine ja armastus on minus ikka veel ja lõpmatult.
Oli aeg, kus mõtlesin, et miskit head verd tarduma panevat asja ei saa olemas olla. Arm on vaid väljamõeldis . Võib - olla oli seda negatiivset mõtlemist vaja tänase õhtu jaoks, et tunta taaskord armastust nii lähedal, samas nii kaugel.
Armastuse jaoks ei olda kunagi vana.
Armastuse jaoks ei olda kunagi noor.
Armastust on vaja lihtsalt. Igas mõttes.
Armastus elab armastuses.
Nii lihtne ja keeruline see armastuslugu saigi. :)

Eks mõelge ise, kui soovite, millest ma just praegu blogisin ja millest ma ei saa kõvasti sosistada, sest siis võib hääbuda või mida iganes...
Kardan.
Olen tõesti õnnelik.
Ja kurb...
Nukker...
Siiski rõõmus...

Igatsen, et see tunne jääks minusse elama.
See aitaks mind edasi elada ka, siis kui ehk tuleb raske hetk...

See polnud enam see

Kohtusin sõbranna Lyga üle mitme - mitme kuu. Istusime Wilde kohvikus. Olime seal esmakordselt pärast taasavamist. Wilde õhk ei olnud enam see, mis oli. Lage. Kõle. Menüü kõige tavalisemal kombel tahvlil lae all. Ei tulda lauda tellimust võtma. Ja muusika oli hoopis teistsugune, kuigi ka vaikne ja rahulik mu kõrvadele, kuid mitte klaveripalad... Kookide valikki oli kesine, klaasriiulid pooltühjad... Aga kohv kallim (mis iseenesest ei üllatanud mind, sest kõikjal on kohvitassi hind tõusnud).

See enam ei ole see lemmikkohvik, kuhu tahaks iga hinna eest ikka ja alati minna tagasi.

Mul ei olegi enam Tartus sümpaatset lemmikkohta, kuhu minna sõbrannadega ja ka uute abistajatega kokku saama minna.

Praegu jäin mõtlema, kas lae all menüüs oli pannkooke, mis mulle jõledalt maitsesid...

Neljapäev, september 11, 2008

Vastupidine kaja praegusele elu - olule ehk elame edasi

Raha ümber käivad hirmsad kollijutud.
IAT ehk isikliku abistaja teenuse ümber käib siin - seal kollijutud.
Nii otsustasingi minna oma valda rääkima 2009 aasta IAT-st sealhulgas. Olid teha veel mõned asjaajamised. Mõtlesin, et seekord mõeldakse üldisele majandusolukorrale ning ehk püütakse ka vallaski kokkuhoiu poliitikat rakendada.
Aga EI.
Igatahes hetkeseisuga jääb mulle IAT vähemasti samale tasemele/mahule, kui see aasta. Või siis suurenebki. Olen VÄGA RAHUL. Ja ma ei pidanudki nutust nägu tegema, et appikene, mis saab, kui... Sotsiaaltöötaja Anu ütles enne mind, kui sain oma kartusi välja öelda, kuidas 2009 aastal saab loodetavasti olema minu IAT-ga.

Niisiis,
elame lootusrikkalt edasi!

Muidugi ei tea, mis homme päev toob. Kuid loodan, et Eesti tuleb madalseisust välja. Ja absoluutselt kõik ei ole halb ega lootusetu. Ainult HEAST räägitakse kordades vähem kui halvast...

2 aasta graafik

Appikene, mul on 2010 aasta lõpuni kalender varsti asjaajamisi täis. :)

Värisen pisut kartusest - kuhu tormamine viib :):S

Teisipäev, september 09, 2008

Äratundmine iseenda sees... meeldetuletus...

Minu suurim hirm on üksi jäämine, mis saadab mind päevast päeva kella ajast hoolimata. See hirm on saatnud mind lapsest saadik... See on uskumatu vist. Ma ei karda, et jään söömata ja kasimata,
kuid kardan,
et ühel hetkel pole maamunal ühtki hingelist, kes sooviks/suudaks mind mõista.
See oleks kõike lõpp.
Usun siiski, et seda lõpu hetke ei tule iialgi. Vähemasti seni, kuni ise suhtlen ja räägin ja miks mitte ka kirjutan. Jättes jala jälgi :)

See oli mõistlikus juues õhtus teed ja süües vahvlit kõrvale. Üksinda hämaras toas. Akna taga vihmasabin.

Vahel on hea hirme meelde tuletada ning neile julgelt otsa vaadata. Ega hirmud ei kao kuhulegi. Lihtsalt mõni hirm asendub uuega ja mõni jääb omal kombel arvatavasti surmani.

Naljakas on see (KAS ongi naljakas või on see ehk loomulik tunne), et üksi jäämis hirm kõvendub iga uue väljakutsega. Iseenda proovile panemisega. Suhteliselt võimatu on see praegu juba, et tuleb hetk, kus mind ei mõisteta. Mõistmisring on niivõrd suur. Aga ütleme sedagi, et ma üle poolte asjadest igale ei pajata ka.

Arvan, et hirmudki peavad jääma ellu.
Sel lihtsal põhjuselgi, et ületada ikka ja jälle ennast. Heas mõttes.

Pühapäev, september 07, 2008

Jaajaa, igaks juhuks...

Igaks juhuks marineerisin kurke. Mitte kilodega. 2 purki. See ei ole ebatavaline tavaliselt. Minu puhul küll - mina nimelt ei söö lapsest saadik õieti kurke. Ei värskeid ega marineeritud ega ka hapukurke. Vaid kartulisalatis peab kurk olema.
Hommikul toodi mulle taas kurgid, et Tiiakene sa pead sööma ju ometi...!!! Naabrimammi muretseb. Tegelikult hästi armas. Inimene on leidnud mingi elurõõmusädeme, midagi teha teise heaks. Seda ei saa pahaks panna.
Küllap tulevad mulle külalisedki, kes söövad marineeritud kurke või panen jõuluajal salatisesse... Värsked kurgid jagan ka omakorda ära.

Papa pakkus kõikidele oma hapukurke... Peielauas meenutasid enamus mu isiklikud abistajad ja sõbrannad justnimelt papa sisse tehtud kurke...
Ma ausõna naeratan praegu. Mitte ei nutta.

Mina arvasin, et üksi olles ei tee proovigi kurke sisse. Ära ütle eks ole iial "ei iial"!

Olen aga juba lapsena küll ja küll emaga ka koos kurke purki toppinud. Alati mõeldes, kuidas inimesed söövad hapukurki...
Sellest ei saa aru siiani :D:D:D

Laupäev, september 06, 2008

Kas olen popp

Mul on igav ja masenkas. Kuid mul on kiire. Ei ole aega igavust ega masendust tunta.
Tabasin end selliselt mõttelt, et olen muutunud ka nagu enamik inimesi, kes teevad ja teevad kiirustades kuhugile, kuid midagi tehtud iseenda meelest ei saa. Seejärel on neil stress. Igavus kiirustamisest.
Mul hakkas õudne. Päriselt ka.
Ma ei tahaks olla nagu enamik inimesi.
Elumõte ei ole ju kiiresti elamine.

Reede, september 05, 2008

KEEVALT õpitud abitus

Jaajaa, olen hulljulge mina jah küll - ei löö ristigi iial ette!!!
Ei ole see tõesti nii alati. Ausõna. Nüüd avastan aina, mida mina ei ole julgenud elus MILLEGIPÄRAST teha. Ja need absurdsed väikesed igapäevased asjad, mida tõesõna ei panegi enne tähele, sest keegi on alati neid minu eest ära teinud ning ma polegi varemalt mõelnudki, miks ise ei proovi teha.
Nagu keeva veega õiendada. Lihtsalt puru - kohvigi teha.
Olen teinud näo nagu saan julgelt iga asjaga hakkama.
Ausõna, häbi - häbi mulle!
Kuskil alateadvuses lõi kellegi hääletu haamer, et jumala eest hoia varbad keeva vee nõust eemale - kõrvetab tingimata. Nii ma hoidsingi keeva veega toimetamisest iseend eemale, et mine sa tea...
Uskuge, see oli sedasi! Uskumatu küll, eks ole.
Kõike muud kuumi ja keevaid sööke ja jooke olen julgenud alati tõsta, kallata, vallata. Mitte keevat vett!!!
Nüüd kohviaparaadi kannu lõhkudes olin sunnitud välja mõtlema, kuidas saan teha lihtsalt puru - kohvi, mis muide meeldib kõige rohkem. Võtsin südame rindu ja keetsin vee mikrokas. Saab muide suurepäraselt vee keema mikrokas. Keeb pisut teisiti, kui pliidil või veekeetjas. Mullideta. Kallasin kohvitopsi - EI kõrvetanudki ja kohv oli kohv.
Ma ei mõista, mida kartsin 41 ja pool aastat!
Vot, milleks oli vaja kannu lõhkumist. Keeva vee rumala kartuse ületamiseks.

Olen eluaeg joonud suurima hea meelega puru - kohvi, mis maitseb alati hästi ja on kodune. On küsitud must miljon korda, kuidas suudan joogikõrrega topsis kohvipaksu mitte suhu tõmmata. Õppige ära! :D
Nagu mina õppisin kuuma - kuuma vett kallama :P

Vaja veel poodides uurida veekeetjaid. Kui leian jalapärase veekeetja, siis ostan kohe. Praegune veekeetja kehvapoolne.
Eks ma veel kunagi kurnan kartuleidki ;)

Neljapäev, september 04, 2008

Kodu(s)

Taaskord mõistsin koju jõudes - pole paremat paika maamunal kui kodu.

Ja väljas sügis. Kell pool üheksa õhtul akna taga pime. See ei meeldi eriti. Pime ja kõle aeg ei sobi mulle. Kuigi sügisvärvid meeldivad vägagi. Alati on halvas midagi vägagi meeldivat.´

Ja radikas köeb.
Kamin... või pigem ahi oleks siiski parem...

Minu lillekene

Siin ongi ammu lubatud õitsele löönud lill, mille nime ei tea asjatundjadki. Olen mitmelt inimeselt uurinud. Tundub ratsutähe moodi olema, kuid ei ole nagu ka. Huvitav on see, et akendel 4...5 aastat ei õitsenud ta absoluutselt. Lae alla saates puhkes õitsele pooleteist nädala jooksul käies enne dšussi all. Kahe nädala jooksul puhkes 5 õit :)

Teisipäev, september 02, 2008

Tehtud !

Tehtud !!! Ja kartulikoored jäävad meist vist ikka söömata - kuigi nad on ehk tervislikumadki, kui kartulid ise:) Või ehk lähme Ristiisasse korravalvuri kartulikoori sööma.

Aga nüüd näksime veel midagi, ja siis keerame vedelema. Puhtast suurest üleväsimusest vist magama veel kohe ei jää, aga käntsu keerata tahaks ikka. RASKE on see tööinimese elu:P

Ootame valget rahalaeva, ehk hüsteeriliselt lõbus tööpäeva õhtu

Oleme Maarjaga koos, ja meil on juhtmed koos:P Ehk - tekib küsimus, kas siin on maailm, või hullumaja ??? On olnud hästi kõva tööpäev - aga asi lõppes ikkagi lõhkiläinud arvutustega, ja ei aidanud see ka, et lubasime köögis teed juues hakata grupi jäätmeid sööma. Kõigepealt küsimus, mis raha eest need jäätmed ise välja aetakse...

Aga kui nüüd tõsisemalt, siis arvame endiselt, et seda projekti on vaja. Väga vaja isegi. Ja raha on üks lollakalt kaval leiutis, ilma milleta paraku ei saa. Ja mitte kunagi pole teda liiga palju - ikka kipub väheks jääma...

Magame ennast välja ja siis hakkame uuesti pead murdma. Ja kindel on see, et mina ei hakka kunagi raamatupidajaks - kuigi poole kohaga juba olengi seda.

Tegelikult meile meeldib see projektivärk - saab iseenda kulul palju nalja teha, ja selle kaudu ennast tundma õppida. Et kui sügavale võime minna, et iseennast välja kannatada.

Esmaspäev, september 01, 2008

Ja nii see algas:)

Gladioolidega nimelt. Nii armas on tööd teha, kui sulle märgatakse lilli kinkida - ka siis, kui töö ise pole veel päriselt pihtagi hakanud. Meil on ikka hästi armas vanem kolleeg Kaupo:) Nüüd lihtsalt PEAB meie pikk ja mahukas projekt õnnestuma. Ja arvan, et see projekt pole tõesti ainult projekt, vaid midagi rohkemat. Meie kohaneme maailmaga, ja maailm meiega.

Õhtul tegime pammpõuk ! hüppeka GNLD koolitusele - mulle üle mitme aja. Hea koolitus oli, ja üllatusi täis. Samas sain kogemuse, et RÄÄGI INIMESTEGA kohe ja praegu, muidu tuleb ja räägib keegi teine. Arvan, et see reegel kehtib mujalgi, kui GNLD-s.

Nii et - RÄÄGIME VEEL, ja nii need asjad algavadki:)

Suurtele ja väikestele

HEAD TARKUSEPÄEVA JA KOOLIAASTAT !