Neljapäev, september 27, 2018

Täna ei ole olnud mitte nii õnnelik päev...



... kui 24 aastat tagasi...
Siis sündis väike tüdruk,..  

24 aastat tagasi olin taas õnnelik nagu ei iialgi varem...

Täna varjutasid argipäeva mured ja  südamevalud.










Hakkasin makaronisalatit tegema. Kapist väikesest tagavarast võetud kinnises makaronipakis jooksid ringi mustad putukad. Makaronipakk avamata rändas otse teed prügikasti. Edaspidi ostes makarone kontrollin juba kaupluses, et  makaronid oleks elava lihata!!! Siiani ei ole sellist pilti näinud. Isiklikult.


Väike sõber  Silver  tegi oma naerukaja ja vallatustega natuke nukra päeva palju rõõmsamaks.

Mitte makaronidest ei olnud nukrust... Salat sai siiski imehea. Teises makaronipakis putukaid ei olnud.

Pooled asjad jäid tegemata, mida olin tänaseks plaaninud. Ei suutnud end rebida küsimustelt: olla või mitte olla.... Otsus: olla.

Vahel on ka nii, et paha tegu toob hea tagasi ellu.
Usutavasti.
Loodetavasti.

Kuid ka täna olid mitu õnnelikku hetke, mida ei osanud hommikul ette teada, et need saavad olema täna.

Kolmapäev, september 26, 2018

Avatud Lava eelinfo


Põhja- ja Baltimaade professionaalsete psühhodramaatikute ühendus Nordic Board korraldab traditsioonilise Avatud Lava 2018.

Avatud Lava kujutab endast psühhodraamat ja J. L. Moreno filosoofial põhinevaid tegevuslikke arendusmeetodeid tutvustavat õhtut. Psühhodraama põhieesmärgiks on suurendada inimeste spontaansust (võimet toime tulla uudsete olukordadega ja leida uudseid kohaseid reageerimisviise harjumuspärastes oludes). See aitab elada mitmekülgsemat ja õnnelikumat elu. Avatud laval on võimalik uurida oma unistusi, soove, fantaasiaid, muresid ja leida uut energiat nendega tegelemiseks.
2018.a. Avatud Lava põhiteemaks on muutumine ja teisenemine.




HÄIRIVALT ÕNNELIK

Kui 51 aastat tagasi sündis siia ilma üks raske puudega laps, soovitasid arstid vanematel ta ära anda, kuna “ta hakkab ühiskonda häirima”. Ühiskond on paljuski veel täna samal seisukohal. Kuna me mõlemad oleme isiklikult sellega kokku puutunud, siis tahame oma tegevusega pakkuda võimalust aidata ümber korraldada arusaamasid ja hoiakuid. Nii ka jätkuvalt sel aastal Avatud Lava üritusel.
Oma töötoas saab koos meiega uurida selliseid küsimusi, nagu: Mida on vaja, et õnnelik olla ? Kas erivajadus on selleks absoluutne takistus – või on õnnelik/õnnetu olemine hoopis ise erivajadus ? Kas on julgust või on kellegi luba vaja, et õnnelik olla ?
Ootame kõiki huvilisi!



Toimumiskoht: täpsustub

Aeg: 11.10.2018 kell 18.00 – 21.00

Läbiviijad: Maarja Kaplinski GL (rahvusvaheline tase Group Leader of Pcychodrama Group) ja Tiia Järvpõld assistent (rahvusvaheline tase Assistant of Psychodrama Group)




Teisipäev, september 25, 2018

Rahvuvaheline näitus "Julgus olla"

avamine toimub 9. oktoobril kell 16.30 
Salme Kultuurikeskuses Tallinnas. 


Näitust korraldab Eesti Evangeelse Alliansi all tegutsev ARTEST+ võrgustik Eestist ja Kristlik organisatsioon Partneri Lätist.


Mina esitan julgesti maaliga "Naine" iseend ning naisi, kel on erivajadust ja kes julgevad kiuste olla naine. Samuti esitan oma VDMFK-t, lõppude lõpuks olen ju jalaga maaliv kunstnik. 

Olen ise ka avamisel.
Tulge teiegi julgesti!!!

Kõneleme rõõmudest ja muredest värvide kaudu. 

Siin kohal võin ilusti oma luulelise mõte, mille kirjutasin märkmiku hiljuti

Joonistan sõnu
Maalin tundeid
Kritseldan häält

Sa siis ehk näed
ja kuuled ükskord

kuidas püüan
piinleda 
võitjana

Sinuta
Sinuga

PS tean, et  korraldajad plaanivad teha töötubasidki näituse raames. Olen endki pakkunud töötoa läbiviijaks. Kuid nagu aru saan on töötoad veel üpris lahtised küsimused, kas  ja kuidas ja kuna toimuvad, veei ei teata. Minu meelest oleks lahe ja väga vajalikki, kui töötoad siiski toimuksid. Ja kui minagi saaksin jagada julgelt oma kogemusi...

Esmaspäev, september 24, 2018


Ma ju joonistan ka!!!
Vahest on seda iseendalegi hea seda meelde tuletada. Maalimise asemel kritseldada niisama mõnel õhtul. Kui just ei ole targemalt teha. Kui ei jaksa tobedustele  ega probleemidele mõelda. Kui pole võimalik ka lihtsalt välja minna. Ja nii edasi kui - kui - kui...  Seda enam, kui kuulen pidevalt, et joonista ka...

Sageli aetakse sassi maalimine ja joonistamine.
Joonistamine ja ka lihtsalt kriseldamine on raskem kui maalimine. Nüüd võin seda kindalt öelda. Aga kunagi alustasin just joonistamisega... Olen natuke unustanud joonistamise... Tuli mõte, et osta taas korralikud värvipliiatsidki...  Saaks ehk enast ja teisi veel üllatada... See ei oleks paha!!!

Kriseldamine on tõesti hea loomingu arengule.
Võib - olla kritseldan siia pildile miskit juurdegi... Vaatan üha enam, et miski on pildis pooleli... Kritselduski peab lõpuni tegema, kui hakkatud kritseldama... Hästi hästi joonistama😋😉

Avatud Lava 2018 tuleb 11. oktoobril. Sellest psühhodraama suurest üritusest lähipäevil lähemalt, kui pisiasjad töötoaks  meil Maarjaga saavad ilusti paika. Me töötoa nimi on "Häirivalt õnnelik". Kuid usun, et üheajal mitmes riigis paljudes kohtades on kümneid ja kümneid töötubasid. 
Jätke see info juba meelde ja tulge meie töötuppa!!!

Pühapäev, september 23, 2018

Juba mitu päeva kummitavad mind kollased lehed.
Tegin kohvi. Jäin aknast kaski vaatama. Jahmusin, nukrus puges kuidagi hinge - puud on lehtedest pea tühjad, ainult kollakad lehed veel... Alles olid kasepuud rohelised, üksikute kollakate lehtedega...
Suvi on läbi.
Elu läheb edasi.
Mäletan seda laulu "Kollased lehed" ammu. Raadiost ikka. Lugesin just, et laul 1978 aastast - mulle tundub, et olen ka selle lauluga üleskasvanud... Tõenäoliselt läti keeles on laul vanem... Kuid... Meelde tuleb laul kollasi lehti nähes nagu täna...
Ja aastast aastasse meenub üks viimane suveöö, mis tõotas palju ning oli üheaegselt lühikene ja pikk... Tänagi naeratan enda sees - tegelikult see tõotus on küll  veidi palju muutunud, kuid kui natuke mõelda, siis tõotab siiani teistmoodi midagi palju, sest too ammune hetkki muutis mind selliseks nagu olen täna... Sügiseti olen olnud väga õnnelik ja väga õnnetu... - vist siiski rohkem õnnelik. 😉

Hoidke end ja elu sügiselgi 2018!

Laupäev, september 22, 2018

 Mõned hetked veel eelmisest laupäevast, mis jääb kauaks - kauaks meelde.

Need pildid  tegi Krista, kes mu selja taga. Aastaid tagasi sai sageli koos mängitud, kooliski käidud ning õpitud vahest lollusi tegema 😉 ja alati jäätud headeks lasteks. Nüüd kohtume harva. Meil mõlemal omad elud. Ja ometi teame alati, et oleme olema teineteisele.
Selle pildi Kristaga tegi küll Hanna.

Teised pildid ehk ei vajagi sõnu. ON LIHTSALT IMELISED JA KENAD HETKED...

Siiski minu väikevend armastatud Jaanaga.

Urmasega tegelemine siis, kui ta oli paarikuune, andis mulle suure ja väga hea õppetunni kogu eluks. See tarkus on tulnud mulle palju - palju hiljem. 11 aastasena meeldis olla suur õde mulle...

Tänulik olen emale, kes lubas mul harjutada kõike, mis iseseisvaks eluks vajalik ning julges anda väikese Urmase minu hoole  allagi vahetevahel.









Neljapäev, september 20, 2018

Vaarikad

Vaarikad - arvan, et selline nimi jääbki mu uuele maalile.

Kolmapäev, september 19, 2018

Vaheta aknakardinad ainult...

... ja stress/deprekas möödubki 😁
Loomulikult peab enne kardinate vahetamist akent pesema. Siis saab kogu maailm puhtam ning südames rõõm säravam.
See minu retsept, mis mõjub alati hästi endale.
Üleüldse igasugune väiksemgi koritus ja muutus kodus on hea ravim pingedele. Kuid see ravim saab tulla siis, kui pingeprii ees. Kui ma tunnetan, et tuleb midagi ette võtta, et lollakast ja mõtetust sügavusest üle hüpata. Mitte füüsiliselt.

Eile õhtupoolikul tuli sügavus laviinina mulle peale.
Kõik näis tühine...

Sain aru veelkord, et tugev inimene julgeb nõrk olla. Vahetevahel. Vahetevahel lausa peabki väga ootamatult kaotama end, et taas end leida.

Viimasel ajal olen kuulnud vaid enda kohta häid, kogunisti (tundub) ülistavaid sõnu... Muidugi on hea kuulda.
Aga see väsitab ka. Mõnikord. Eile näiteks oli see mõnikord. Hakkasin lihtsalt mõtlema, kes olen ning millega hakkama saan...
Mul hakkas häbi.
Jubegi...
Ma isegi ei saanud aru miks.
Igat sammu oota... Kannatanud olen nii palju, et äkki elan igavesti - seda ma ka väga ei tahaks... Tegelikult nähakse  väljapoolt sära ja tublidust mul... Aga kuidas ma olen üksi, kuidas saan toime päriselt... Kas on kõikel siiski ´üldse mõtet... Kuhu  püüan jõuda...

Olen ainult naine.
Inimene.

Täna hoopis parem tunne.
Kergem olla. 
Nutsin end tühjaks eile.

 Pärast aknapesu - selles abistas mind küll isiklik abistaja Viive -  sain isegi spontaanselt valmis vaarikatte - maali. Tuli iseenest välja. Ma ei mõelnud ka. Lihtsalt panin värvi õgesti. Väga omapärane ja minulik lõpptulemus. Usutavasti homme näete seda mäkerdus.

Kõik läheb edasi.😉😊💓

Pühapäev, september 16, 2018

Pulmas eile.
 Olen tänulik ja õnnelik, et mahun venna Urmase ja Jaana armastava maailma.

Laupäev, september 15, 2018

Ei mäletagi, millal öösel kahe ajal ilukirja püüdsin kirjutada nagu praegu. Joonistada ka.

Varsti ootab mind oma voodi.

Üleeile ootas Haapsalus Spordikeskuse hosteli voodi.  Öömaja oli kena ja mugav sealses hostelis. Administraator oli sõbralik, suhtlesin emailitsi.


 Lääne Elus on veakesed parandatud. Liia juhtis enne mind tähelepanu... Mina ise ei jõudnud täna suurt kirjutada, napp sõnum eile öösel facebooki ajakirjanik Urmasele.

Võib - olla ei olekski olnud vaja, sest ma jään endiselt arvamusele, et oleks saanud pealkirjaski juba teisiti öelda. Aga see on ajakirjaniku looming tegelikult ja las siis see nii jääda ja ollagi.
Mina ei ole juba ammu ratastooli - Tiia... Ammugi ei hakkaks iialgi invakunstnikuks. Tehke mis tahate!
Olen Tiia.
Olen jalaga maaliv kunstnik.

Nüüd naeratusi unne!!!
Ees on põnevalt rõõmus päev 💓😉

Reede, september 14, 2018

Värvirõõm Haapsalus

 Arvan, et värvirõõm Liiaga ühiselt tuli lõppkokkuvõttes hea.

Olen rahul iseendaga.

Maarja laulis super hästi. 

Maalid panime jälle läbisegi. Mul jäid suured maalid koju. Ei mahtunud autosse...





Kolmapäeva õhtu kohe saabudes Sotsiaalmajja.

Reklaam oli hea viimasel minutil. Isegi ajalehes.

 




Kohtusin taas ühe Tiiaga, keda nägi esmakordselt, kuid meil oli lahe ja asjalik vestlus. 
Praegu lehe looga ma ei ole eriti rahul. Üle pika aja.
https://online.le.ee/2018/09/13/galerii-haapsalu-sotsiaalmajas-avati-kahe-invakunstniku-imeline-naitus/

Kõik on nagu..., kuid mind isiklikult häirib juba nt sõna "invakunstrnik" - noo ma ei tea... Seda lugedes jättis mu süda lööke vahele. Päriselt ka. Olen lihtsalt kunstnik, kes juhtumisi maalib jala abil ja nii see on ja jääb... Aga kas kunstis on miskit inva - kahtlen sügavalt... Värvirõõm on värvirõõm, siin ei saa olla ei õiget ega valet, et tervet ega haiget... Kuna nähakse kõikide silmadega, et ei mina ega kõik teised kunstnikud on head omanäolised kunstnikud, ja siin nagu nähtavad füüsilised erivajadused eriti ei loe.. Kui palju võib olla kunstnike, kelle puuet ja haigusi ei nähta silmaga ning ometi meie jaoks on nad tavalised kunstnikud . Miks siis füüsiliste puudega on erilisemad kunstnikud... Kõik oleme erilised ja tavalised Tänapäeval ei kasutada eriti enam sõna "inva"...
Tajun , et lugu on kiiresti kirjutatud. Vb emotsionaalses tuhinas. Aga kõike ma nii avamisel rääkinudki nagu lehes on,
Päris ausalt, olen veidi palju kurb ja pettunudki... Mõistan suurepäraselt, et ajakirjanik Urmas soovis aind head. Kuid...


Jõudsin koju, ning siis tehti veel ettepanek abielluda, täiesti lambist 😁😁😁 Favebookis... Paar sõna oleme kunagi ammu vahetanud... Oi jummal, mul lõbus hetke!!! Mida veel...

Teisipäev, september 11, 2018

Homme Haapsallu...

... ja    neljapäev kell 13 Sotsiaalmajas on näituse "Ühine värvirõõm". Avame koos Liiaga näituse. Ja Maarja laulab.

Kuidagi keeruline on olnud selle näituse sünd minu jaoks... Kuigi ma isiklikult ei olegi Haapsalu Sotsiaalmajaga  suhelnud. Seda osalt nimelt. Võib - olla ka sellepärast tundub mulle keeruline... 
 Olen kuidagi kurvameelne.

Mina ei tea momendil, milline rõõm saab olema näitusest  mulle kui kunstnikule ja teistele, vaatajatele... Kui palju on üldse reklaami näituse kohas... Internetis ma ei leia muud peale minu enda reklaami, mida on ka jagatud ja see teeb rõõmu... Olen aru saanud, et reklaamine on ka töö, reklaami tegemine on töö. Mulle meeldib väga, kui reklaamiseski küsitakse nõu, tehakse üheskoos tööd ... 

Võib - olla olen juba nõudlikuks läinud... nagu hea tegija. Soovin iseendast anda parima. Aga et anda iseendast parima on vaja pisiasjugi teha korralikult. Teised, kaastegijad ja -korraldajad saavad sellele palju ära teha. Ma ei taha utoopilisi asju. Ma usun, et kunstirõõmu edasi  andmine on suur töö. Mitte ainult endale lõbu pärast kiusatus, et näe tegin ka miskit lõbu pärast... 

Loodan, et ka sellest näitusest saab siiski paljudele kunstielamus ja kultuurielamus.


 

Pühapäev, september 09, 2018

Käisin Hannaga näitust "Vabaduse ingel" maha võtmas Salemi kirikust. Pärast jumalateenistust.

See oli vahva, et mõni inimene nägi tänagi veel esmakordselt mu näitust. Neil oli rõõm suuremgi, sest nad nägid mindki kui kunstniku. Said koheselt minult ühte ja teist loomingu kohta küsida.

Usun, et iga maal on kellegi lemmik.
Selle üle võin vaid rõõmustada.

Sain veel teada, et rahvusvaheline näitus "Julgus olla" avastakse 9. oktoobril Salme Kultuurikeskuses. Kella küsin üle, kuid jäi kõrva kell 16.

Kindlasti tuleb sellest näitusest Küllilt lugu ajakirjas "Puudepunkt". Ta kasutas loos minugi poolt teksti, mida kirjutasin näituse ajaks panemiseks maali kõrvale. Olen isiklikult oma tekstiga päris rahul. Ühe hingetõmbe kirjutis! Harva jään oma kirjutamisega rahule.

Olen ise usutavasti raudselt 9. oktoobril Tallinas.

Enne Tallinnat ootab mind Haapsalu. Juba sel kolmapäev ja neljapäev.
Tuleb tihe nädal...

Aga täna on vanavanemate päev. Head seda päeva õhtu!
Oleme noored või vanad, me õppime ja saame uusi kogemusi / elamusi päevast päeva. 

Reede, september 07, 2018

Energiaplakse oli täna kohe mitu tüki

Neid energiaplakse vajasingi.
Mõnedest saan ka blogida.
Mõned head laksud jäävad vaid minu sisse. Annavad jaksu ja rõõmsat tegutsemismeelt juurde. See on see, mis mulle kõige väärtuslikum.

Kutsusin Liia, Urve ja Vahuri pannkookidele, kuna teadsin, et tulid Sauelt Tartu. Soovisid ka minu näitust näha Salemi kirikus. Näitust ei õnnestunud näha nagu aru sain, kuid selle - eest nägid nad mind enast 😋

Liia käis siin mul külas eelmisel sajandil... Tõsiselt. Oligi aeg külla tulla taas.

Vahur kinkis mulle oma raamatu "Tartu Hiie Kooli kolm koolimaja". Autogrammiga ja puha. Lubasin kunagi oma teise raamatu vastu kinkida, kui valmis saan kunagi.

Noojaa, hea on lubada, kuid... Soovisin jõuluks valmis kirejutada ja sokutada jõuluvana kotti, aga tundub, et ei jõua... Aga vaatan, kõik võib veel olla... Natukene aega veel on jõuludeni... Seda raamatut soovin kindlasti inglise keeles näha. Ise keeldun tõlkida - ma ei ole tõlk. Kuid jätan selle praegu õhku...

Igatahes Vahur süstis  raamatust rääkides mulle suure anuse tahet ja soovi ja usku kirjutada ja teha ja välja lasta siiski oma teine raamat... Olen seda küll palju mõelnud ja rääkinudki, kuid tihtilugu on see raamat näinud mulle kuidagi mõtetu... ja suht keeruline trükkida... See mõte ei ole minulik. Tean.    
Olen ikkagi veendunud, et järgmine raamat saab olema mul. Ise küsimus on, millal ilmub!!!

Lugege seni mu blogi edasi!

Kindlasti tulevad minult veel paljud uued maalid.

Ja mine tea, millega ma veel üllatan!
Ega ma ise ka ei tea millega võiksin positiivselt loodetavasti üllatada, kuid üllatan päris kindlasti ikka ja jälle. Kõigele vaatamata, mis võib ette tulla...

Mul särts sees! 😉

PS Liiaga näeme  juba neljapäeval, 13. septembril teineteise näitusel "Ühine värvirõõm". Haapsalus.

Kolmapäev, september 05, 2018

Naisteleht

https://naisteleht.ohtuleht.ee/895332/sunnitrauma-tottu-ratastoolis-naine-ma-ei-maali-jalaga-ikka-varvide-ja-pintsliga-

Mulle endale meeldib.
Mina ise ostsin ka paber - Naistelehe. Omaenda ajalehtede lugulaulude kokku. Ajalehtede ja ajakirjade kogu on mul üks riiuli täis küll...

Mind end üllatas selles loos, et ajakirjanik Silja kirjutab, et mu käepigistus on kindel...  Siiani olen arvanud, et mu käe andmine teretamiseks on lihtsalt moe pärast st see ei saa füüsiliselt kindel, kuigi mu mõtetes küll... Või miski selline tunne...  Seletamatu tunne. Kuigi kätt olen alati julgelt ja vapralt, ning ebakindlus on jäänud minu sisse varju...

Täpsustuseks jõulukaardi teema juurde, et minu kaarte saavad ainult minu kallid ja lähedased. Kaarte teen kingituseks oma kulude ja kirjadega, Martini abiga, kes kujundab. Müüa oma kaarte veel ei tohi ega ole. Minu VDMFK ei luba. Veel. Loodan ja usun, et  ükskord saab olema ka jõulukampaanias minugi kaart, kui valitakse mõni mu maal välja, et kaart teha. Ja ega ma väga ei igatsegi oma kaarte müümiseks, sest originaal maal näitusel näha on hoopis teistsugusem elamus...

Siiski pean tõdema ja tunnistama endale, et kunstniku elu ja töö on lahe ja põnev, vahel raskegi - seda enam on tulemuste rõõmud ülekaalus.
5. september on Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike päev
Mul rõõm olla pisikene värvine jalajälg maailma pildis


Esmaspäev, september 03, 2018

UPS!!!


"Naine" lähebki mul laia maailma!!!

Natukese aega sain teada sellest.

Valiti välja rahvusvahelisele näitusele "Julgus olla".

Uskumatu!

Valetaksin iseendale, kui ei lootnud seda, kuid siiski praegu tundub see uskumatuna.

Näitusest võtavad osa Eesti ja Läti kunstnikud. Avatakse Tallinnas, rändab Lätisse, ja heal juhul Ameerika ja Jaapani. Hoiame varbaid, et see hea juhus saab olema!!!

  Näitusega pöörame tähelepanu puuetega inimestele - kas siis avame positiivseid pooli nagu inimeste hingesuurus, vaprus ja tugevus või pöörame tähelepanu probleemidele. Näituse ajal saavd toimuma avatud diskussioonid ja töötoad ning teie pildid aitavad teemat avada.

Hetkel rohkem ei tea ma isegi.

Näitust korraldab Eesti Evangeelse Alliansi all tegutsev ARTEST+ võrgustik Eestist ja Kristlik organisatsioon Partneri Lätist. 
 
Vot, mis tähendab, kui minna vaid sõbranna laulmist kuulama, ja siis endale ootamatult küsida, kas Salemi kirik soovib mu näitust ka, seejärel korraldagi näitus - ja siis ikka jätkuvalt lennada tähtede poole,,, 
Aga juhuseid ei ole olemas... 

Õnnest puudub tõepoolest üks suudlust või ... samm... 💓

PS See postitus on nr 3333!

Pühapäev, september 02, 2018

VaarikaId...

... on kergem süüa... ja noppida (ka varvastega vahel)... ja armastada... , kui maalida. Pool tänast pühapäeva püüdsin kolme vaarikaid maalida.  Uskuge, vihastasin juba - ei tulnud välja... lapikud tühja poolsed värvi käkid, mitte küpsed vaarikad...

Kuid kes on öelnud, et armastus vaarikate vastu peab kerge olema ... maalilgi?!

Laupäev, september 01, 2018

1. september

 
Minu järjekordne pooleliolev maal... 

 
  😍 Mul saab täna 11. aastat Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmses Ühingus - päris õnnelik tunne on.  

Sorry, et seda olen juba facebook´is öelnud. Ja  paljud inimesed on mind meeldivaks teinud 😋😊
ning ütelnud mulle häid sõnu  - tänud  😍 Kuid on inimesi, kes loevadki ainult mu blogi... Facebook´i rahvale ütlen, et siit leiab rohkem infi alati ning olnud leiab kergema vaevaga üles, kui näoraamatust... 

11 aastat - korralik õppimisaeg ju...  Võiks olla tunnistust paberil, et oskan piisavalt hästi mäkerdada... Ühtki paberit mul pole. Sellele vaatamata olen saanud kunstnikuks. Ma ise hakkan sellega vaikselt ka harjuma. See suurendab mu vastutust olla omamoodi hea kunstnik. Ja et mu värvid kõneleks rohkem, kui mõni ettekirjutus valgel lehekesel või toimetuleku seadus... Ma tean oma soove ja see annab jaksu edasi püüelda... 
Kuigi mul on juba nüüd väike pabina värin sees, kas märtsis pikeneb leping Suu ja Jalaga Maalivate Ülemaailmses Ühingus... Kas olen piisavalt hea kunstnik... Loomulikult soovin seal jätkada.

Üht tean vägagi, üks hea looja õpib loomist eluaeg!!!

Soovin uue kooliaasta alguse puhul head loomist kõikidele! Me kõik loome midagi iga päev... ja selle kaudu õppime. Lastele on  seda keeruline selgeks seletada vast, kuid siiski...

Tänane tort on praeguseks pool ära söödud.Tegin eile isikliku abistaja Viive käte abiga pisikese banaani tordi preemia... Hommik algas tordi söömisega.

Täna 42 aastat tagasi oli mul esimene koolipäev 😊