Neljapäev, juuni 30, 2016

Pärnu hetked


 Kareliga
Kristiga

"MINA ENNE SIND" ja imekena suveöö

Eile õhtul helistas Kristi ja kutsus kinno.  Muretses veel, kas ma ikka soovin... Otsustasime siis veel, et pärast kino võib õhtu pikemaks minna, teeme veel midagi ilusat... Õhtust sai öö, ööst hommik. :)

Minul jooksid pisarad. Kristil ka. Terve kinosaal nuttis. Minu kõrval istus vanem härra - temagi pühkis silmi... Ma ei ole iial sellist pildi näinud, et kinosaali täis rahvas  nutab - see oli omamoodi liigutav.
Soovitan siiralt minge vaatama "Mina enne sind" :)
Seda filmi peab  ise nägema. Ümberjutustada ei saa... Ütlen vaid, et armastus on olemas ja kui keegi väidab vastupidist, siis see on sügavalt tema probleem  ning usun, et sel on ka põhjus... Aga miski ei takistada armastada...

Siis istusime "Ristiisas".  Keskööl.
Nägin üle mitme aja Vampsi. Ajasime natu juttu. (Praegu jäin mõtlema,  et kohe - kohe saab 17 aastat, kui esimest korda kohtusime - uskumatu, kuidas aeg lendab...)

Ja jalutasime Kristiga Raadile. Käisime papa haual. Panime küünla. Poole kahe aeg öösel. Eh, ma ei olnud ealeski öösel surnuaias käinud. Kartsin. Kristi rahustas, et talle  meeldib öösel seal jalutada... Mulle hakkas ka meeldima - rahulik ja vaikne. Hästi ilus oli. Papale ja vanaemale, kus nad iganes tegelikult on, et ma pole hulluks läinud, olen vähe hullumeelne - aga seda nad peaks ju teadma :)

Avastasin öist linna.
Sume ja soe öö.

Varahommikul leidsin end Kristi poolt. Ja enne tööle minemist tõi Kristi mind koju. Vahepeal saime mõned tunnid magada...

Sellist ööd pole mul kaua - kaua olnud. Just Tartus... Planeerimata... Lihtsalt olla...

Aitäh Kristi! Oled armas :)

Kolmapäev, juuni 29, 2016

Autost ja bensiini šokist :) :) :) ehk tüdrukud roolis :) :) :)

Pärnust tagasi sõides sai autol bensiin väga äkki otsa. Keset Viljandimaad, Tamme bussipeatuses.

Ma teadsin küll, et näitlik natuke valetab, kuid ei arvestanud, et nii palju valetab. Üldse  olin eile ju esimest korda ise isikliku abistaja Kristiga autos, ja veel nii pikal reisiteel nagu Kaagvere - Pärnu - Kaagvere. Ei ole jõudnud oma auto hingeelu lähedalt tundma õppida. Teiste inimeste autodega, kõrval sõitjana ei pea olema ju nii valvas.

Olin just mõelnud omaette, et Viljandis tankime. Samal ajal hakkas auto tursuma ja jäigi seisma. Hea veel, et saime teeäärde tõmmata. Alguses me Kristiga ei saanud aru, mis nüüd juhtus...
Silver teatas rõõmsasti, et loomulikult bens otsas :) Helistasime.
Siis mõtlesime Kristiga, mida nüüd teha. Siia me jääme või hakkame jala/ratastooliga minema.
Linnud laulsid ilusti.
Metsa lõhn.
Abi hääletada...
Hakkasime helistama.
Mina Avele, küsisin, kus ta parajasti on - Tartus või kodus Viljandimaal - ja kas saaks abi tulla või muud soovitada... Abi ei saanud tulla, põhjus väga romantiline. :) Aga siiski oli üle pika aja hea kuulda teineteise häält. (Ave oli mõned aastad tagasi mu  hea ja asjalik isiklik abistaja...)   
Kristi helistas oma isale. Ja kahe minutiga oli abi olemas!
Natuke veel ootasime. Sõime sefiiri ja jõime... Naersime... Olime rõõmsasti šokis... Natuke paanikas... See võib ainult meiega juhtuda...:D Aga  me uskusime, et see on hea kogemus meile mõlemale ja jääb surmani meelde... Ka Kristi, kes on päris mitu aastat sõitnud juba, ei olnud nii tee peale jäänud...
Meile tõttas appi sealt samast väga sümpaatne ja hästi sõbralik mees nimega Erich... Kallas bensiini paaki. Muretses, kas auto käivitubki kohe...  Ei läinud minema seni, kuni sõitsime edasi.  Mitte mingit tasu ei soovinud öeldes, et  isad ikka aitavad tütreid ning tal on ka tütar (Kristi vanune). Mulle andis kätt...Kristit embas...

Alles hetk hiljem saime Kristi isalt teada, et meid aitas Viljandi Maavanem.
Siis saime Kristiga uuesti šoki.
Ainult naersime. Naersime pisarateni.  Olen Kristiga nõus, et on ikka väga hea, kui on olemas isad, kes lahendavad olukordi kahe - kolme minutiga!
Minu poolt Läänemaale Kristi isale Neemele suur - suur aitah!

Sellist rumalat apsakat, mis lahenes uskumatut ja imeliselt, sellist olukorda juhtub ükskord elus!

Aga Kristi harjus mu autoga ära.
Ja mina sain siiski taas kindluse, et saab küll hästi nii teha, et isikliku abistaja tuleb oma autoga tööle ja seisab seni kaua minu maja ees, kui sõidame minu autoga mu sõite :)

Küll ma õpin oma autot tundma. Ta ju sõber mulle. Sõbra tundma õppimisega läheb alati natuke aega...
Oli imeline ja tore, veidi seikluseline suvepäev. Kareliga. Teiste pärnakatega. Pärnus. :)

Ja mõnus oli Kristiga sõida oma autoga nii pika teed. Oli tagasi teel väiksemaid ehmatusi , kuid ka uskumatuid ja üllatavaid lahendusi. Loodan, et varsti näeme pilte ning blogin pikemalt.

Aitäh kõikidele, kes tegid suvepäeva meeldejäävaks :)

Esmaspäev, juuni 27, 2016

Pärnus homme

Homse päeva veedame Kristiga Pärnus :)

Viimaks täidan unistuse Kareliga taas kohtuda ja tähistada 10 aastat me esimesest kohtumisest. Nüüd on sellest küll mõned kuud juba üle... Karel juba kurjustas mõni aeg tagasi, et ma ei tulegi, vaid ainult luban ja luban :) :) :)
Tegelikult püüan lubatusi täita, kuid vahepeal olid jamad... Aga homme küll saab selle kevade unistus ja lubadus ja soov tehtud :) Asjad jooksid homseks ilusti kokku. Mul on nii hea meel. Usun, et Karelil ka.
On sõpru, kellele peab ju andma kõik, mis võimalik - ja siin kohal ma ei mõtle mitte midagi materiaalselt ega muud käega katsutavat. Vaid lihtsalt olemas olla. Olla olemas nii, et kaugeltki tunned lähedust ja tekkivat  telet. Sõprus Kareliga on (olnud) just selline. Kuigi me oleme väga erinevad, vahel ei mõista üldse teineteist ning samas saame aru sõnadeta teineteisest...

Lootus, et ehk saame Kristiga ka merregi - siis on suvi super :)

Homme tuleb kindlasti mõnsa päev!

Otsides isiklikke abistajaid, leian aga sõpru

Panin äsja taaskord tööpakkumise. Seekord cv - online portaali. Kliendihaldur Sirje tuli igati vastu, temaga suhtlesime enne jaani ka telefonisti... ja emailitsi... Aitäh talle, et mõistis ja sai kohe pihta, keda soovin leida ja mis töökohale! Alguses jahmatas kuulutuse tasu mind ära. Mõtlesin, et sinna küll ma ei pane... Sest mul pole selleks vaba raha... Aga mulle tehti heategu :)

Olen lihtsalt facebook´i  töpakkumistest pisut väsinud... See on küll hea ja kiire ja odavgi koht, kus tööd pakkuda ja otsida, kuid mulle tundub, et sealt leian uusi sõpru vaid.  Mul ei ole uute  sõprade vastu mitte midagi - ausalt ka - kuid vajan siiski endale isikliku abistajat, kelle abiga saata olla parem sõbergi...

Sõprus tuleb niikuinii isiklikke abistajatega. Varem või hiljem.

Võin siiski vist vähekene uhkegi olla enda üle, et kandidaaditest tüdrukud on mulle aitäh öelnud, et kohtusid minuga :) Mul samuti väga hea meel, et olen kohtunud uute toredate tüdrukutega ning võinud/saanud neile midagi julgustavat öelda eluks kaasa... Usun,  et miski minult jääb nendega...

Siiski vajan ka uusi isiklikke abistajaid... jätkuvalt...

Pühapäev, juuni 26, 2016

Pöial - Liisi siirad mõtted

Nüüd püüan vastata mõnedele arvamustele, mis ikka aeg - ajalt ringlevad mu kohta, võib - olla leiavad mõned perekooli foorumi inimesedki vastused küsimustele,mis neid vaevavad. Tõsi, keegi ei saa kedagi keelata mõtlemast ja tõekspidada oma mõtteid. Ja samas keegi ei saa päriselt teada kellegi sisemust ega (olnud) elu...

Mina isiklikult ei ole ealeski mõelnud ega soovinud, et mu lastest saavad minu enda hooldajad. Soovisin lapsi nagu iga teine noor naine. Ma kahtlen sügavalt, kas keegi sünnitabki last mõttega, et vanaduspõlves oleks tal keegi, kes tema eest siis hoolitseks...

Mis siis saab, kui ma ei jaksa enda eest hoolitseda nagu viimased 17 aastat, eks siis seda näeb, kui see aeg käes. Kindlasti ma ei soovi laste hoole alla jääda. Neil peab jääma nende oma elu. See on mu suurim rõõm, kui tean, et nad saavad edukad ja õnnelikult olla. Suurte laste elu - olu on nende endi kätes.
Seni, kuni ma ei ole vana ja väeti, on minu elu - olu mu jalgades ja ka südames. Püüan ja lihtsalt pean toime tulema - see on nagu mu väike egoistlik elujanu ja elusoov.

Mul oleks liiga kerge alla anda ja minna kuhugile hooldekodusse hääbuma. Kuid just seda ma ei suudaks - nimelt alla anda - ealeski. See oleks liiga kerge ja mõttetu... olla õnnetu ühe hetkega...

Väga raskelt on tulnud mulle see hea rahuolu ja õnnetunne iseendaga, mis olen nüüdseks saavutanud. Seda tuleb alles hoida ja veel täiendada, kuni suudan.
See mu valik. Raskem tee.
Ma ei ole tõesti veel eriti surmale mõtelnud, kuid soovin  siiski ükskord praegust elu lõpetada teadmisega, et andsin endast parima ning olen miskit maailma jätnud...

Arvatakse, et ma ei suhtle emaga... See on vastupidi. Kahjuks. Olen teadlikult mõnd teemast avalikult enam mitte eriti kirjutada ega rääkida. Siingi blogiski, kui olengi emast siin kirjutanud, siis vihjamisi - kes teab, see teab, et jutt ühest kallimast inimesest... Üks teema neist on ema... Mitte kellegagi ei saa suhelda, kui tema ei soovi. Kümneid kordi olen püüdnud, kuid tulutult... Olen otsustanud, et püüan ikka edasi ja loodan südamest, et kunagi siiski tuleb päev, tuleb hetk, kui kõik saab heaks... Ma ei kujuta teistmoodi ettegi.

Emad ikka mõistavad ja andestavad...
Ütlen ikka ja jälle, et see,  kes  mina praegu olen - hakkaja ja iseseisev  naine - on paljus emalt saadult hool ja õpetus lapsepõlves. Olen selle eest lõpmatult tänulik. Ja selle eest olen lõpmatult tänulik, et omamoodi karmil moel lubas mul minna oma elurada... Just tänu sellele olengi siin rahulolu hetkes, kus täna olen ning olen see, kes olen.

Emade parim kink suurtele lastele ongi lasta neist lahti.
Samas on hea, kui nad jääksid suurtele lastele olema, kui nad vajavad vahel emasid... 

Olen mõelnud ikka ja jälle,  miks minust ikka jälle tuleb kuskilt negatiivsemaid arvamusi... Esiteks, olen väga suure puudega naine, kes on elanud ja elab väga tavalist ja pöörast elu - see on uskumatu ju. Teisalt, olen ka natu kuulus soovimatult.  Olen kõike püüdnud teha iseenda kui teiste heaks ja rõõmuks. Ma tõesti ei ole mitte midagi teinud kuulsuse saavutamiseks. See ei oleks enam mina, et oleksin iga hinna eest kuulus...

Mu nutetud pisaraid patja ei tea keegi... Unetuid öid on tegelikult lugematul arvul... Neistki vaikin. Keegi ei tea sedagi, millist üksindust olen tundnud ja arvatavasti  tunnen surmani. Aga ma ei ole üksi. Üksindust ja üksi olemine on kaks ise asja.
Elan  edasi.
Rohkem naeratan küll nüüd - väga palju asju on ju hästi. Tõsiselt hästi. Tunnen sellest rõõmu. Õnne. Rahulolu.

Ei soovi kellelegi oma läbielatud südamevalusid, mis on olnud mul. Nende pärast ei tasu kade  mu   peale... Sest kõikidel on võimalus minust paremini elada ja olla, minust rohkem saavutada ning vähem südamevalusidki tunda.
 Kuigi iga läbielatud hetk õpetab meile midagi :)

Hoidke iseend!
Hoides iseend hoiate ka teisi!

PS Selle aasta alguses, õnnekoolitusel öeldi mulle, et olen nagu kahes rollis, Pöial - Liisi ja katkise tiivaga pääsukene... Olen sellele ka mitu korda mõelnud ja otsinud muinasjutu sidet  iseendaga ... Kuid nii ongi...  Mõelge omaette edasi

Reede, juuni 24, 2016

Muffinid sadasid jaaniõhtuks 2016 külla


 Niisiis pildid eilsest jaanilaupäeva õhtust. Muffinid olid Sandra, Magnus, Helina ja Diana, kes pildistas. Minu selja taga Kristi.

 Mitte ei saanud meesteta jaaniõhtut teha :) ;) ;) 

Nii vaadati mu maale üks jagu. Teised olid köögis ja tegid süüa... 

Oli jaaniöö, mis ei jäänud kuidagi pooleli. Vähemasti minul. On olnud palju jaaniöid, kui jääb meelde, et miski jäi olemata või pooleli.

See oli mu 49 jaaniöö. Ainult 4 või 5 jaaniööd neist mäletan nagu eilset päeva...
Mul kurb näiteks facebookist lugeda, kuidas inimesed on igasugustest pühadest enne pühi väsinud... Minu meelest, hetke naudimine on ära kadumine... Ei ole ju vaja lõpmatult ettevalmistada ja mõelda, mida osta ja kuidas olla - see on tõesti väsitavalt rutiine... Me tegelikult elame siiski vähekene, ja jaaniöidki on samapalju, kui eluaastaid...
Tunneme siiski elust siiski rõõmu nii palju kui võimalik... :)
Niikuinii kõik - nii hea kui  ka halb - kaob kord igavikku...

Printsi ei suudelnud :)

Tulin just õuest tuppa. Oli lahe jaaniõhtu ja öö :) Alguses olin mõelnud pisut teisiti õhtut sisustada, kuid tehti üllatus Tallinna rahva poolt... ja sõprade poolt... Sandra oli küll sõprade sõber, keda ma nägin esmakordselt, kuid miks on mul tunne, et kohtume edaspidi veel ja veel... Nii vahvalt istus taha toapõrandal ja vaatas mu maale (neid, mis mul kodus on) - mõtlesin omaette, et mõnel näitusel võiks ka saada maas istuda ja siis maale vaadata... 
Ja taas hea näide sellest, kuidas on võimalik paari tunniga minust arusaamise kartus ületada. :)

See oli esimene kord, kui tullakse jaaniõhtuks külla. Ja kui mu seltskond jaaniöösel küla vahel liigub ja naerab :)

Sõnajalaõit ei leidnud, kuid trepikojas oli konn, kelle Kristi päästis õue pojengipõõsa alla. Enne seda taheti, et suudleksin kärnkonna. Sõnajalaõie asemel leitud prints, kui suudelda konna... Loomulikult lasin jälle oma eluõnne käest... 

Jaanituli oli vaid kujutluses. 
Sellegipoolest oli jaaniöö nagu peab - söögide ja joogidega (alkoholita) ning naljadega.

Ja sain  veel ühed liblikad kingituseks Piretilt. 

Mul on ikka super sõbrad :)
Aitäh, et võin teilegi olemas olla!

Lähiajal mõned pildid Dianalt.

Neljapäev, juuni 23, 2016

Shakespearis...

... olla või mitte, on probleem või ei ole ... :)

Kohtusin täna õhtul Katriniga, kes uuris arvuti- ja internetikasutamise harjumisest oma lõputöö jaoks. Ootamatult ilmnes, et mul arvuti kasutamisega ei ole ühtki takistust ning interneti lehtedega ei ole ka ettetulnud eriti probleeme... Katrin oli nõutu ja hämmingus - tahab just lõputöös näidata, mida paremaks muuta.
Mina ei saanud kuidagi probleemidega aidata!
Ma lihtsalt ei ole mõelnud, kuidas saaks mu kallikest varvastega veel paremini näpita (loe: varvastega arvutil töötada). Siiski, arvasime  mõlemad, et arvuti võiks olla ka liikumispuudega inimesele abivahend...

Veel kohtusin Marielliga, kes on loodetavasti mu järgmine isiklik abistaja. Proovipäev kokkulepitud.

Aitäh Kristile, et mul oli päris asjalik suveõhtu Shakespeari kohvikus!

Taaskord tõdesin, et olla probleemideta on päris tore olemine!
Vahetevahel.  

Teisipäev, juuni 21, 2016

Ürgne igatsus... ehk Saaremaast...

Sain alles täna aru, miks panin Kuressaare Linnuse - Kindluse näitusele nimeks "Igatsusevärvid". Kindlasti on olnud sajandeid paksude müüride vahel väga palju igatsust, millest on vaikitud...  Ja mu enda sees on olnud eluaeg igatsust, millele polegi sõnu... ja ega keegi ei aimagi...  See on kuidagi olla suurem oma saatusest, jäta mingi väikene jälg tulevikku, leida imeline armastust, et oled armastanud hetke, millest elad... Kõik olnud  on suurem kui praegune hetk ja mitte keegi ei tea, kuidas kajab praegune hetk sajandite pärast...

Aga nüüd Saaremaa hetk, mis juba mälestus...

  Neljapäeva õhtul täitus soov puhata - olla - elada väikeses majakeses. Seda sain teha kolm päeva... Oleks olnud mul võimalus, siis oleksingi Lepametsa puhkenmajja jäänud :)

Aitäh perenaisele Maiele!











Köögikene, kus oli olemas kõik vajalik.


Saun ja veel puukütega. Sellises saunas polnud ma käinud kümneid aastaid... Aind vihta ei olnud.

Laupäeva õhtul oli meil tüdrukute saunaõhtu.




                    See oligi mu väikene unistuste maja.
                                                         Maja ees oli tiik vesiroosidega.






Reedel jalutasime Heleriniga natuke ka Kuressaare peal.


Kaisulinnu asemel leidsin rüütli :)

Sedapuhku ma ei hakkanud kõva häälega kaisulinnust rääkima - see lugulaul jääb kümme aasta taha. Ustavasti tuleb tulevikuski alati meelde, kui peaksin Saaremaale sattuma...








Ja näitus "Igatsusevärvid" ise. Avamisel oli küll vähe rahvast, kuid suured olid üllatused. Mu näitusest oli Anna - Liisa rääkinud raadios Kadi (kohalik raadio). Näitust  võib kuu jooksul näha 10000 inimest ülemaailma - päriseltr, mul läksid põlved nõrgaks seda kuuldes. See on  siiani uskumatu, ei jõua mulle kuidagi kohale :)

Ja Helina tulek avamisele.
Korraldamine oli väga hea. Igatpidi aidati ja küsiti, mis abi ma veel vajan.



                                                                        Helinaga

                                                                    Anna-Liisaga.

Linnuse juhataja oli ka kohal.

Seekord olen küll väga rahul. Nii näitusega kui ka iseenda pisarate võitlusega. Ega keset seda siirast sära ei pandudki tähele, kui väsinud ja kurb tegelikult olin... Aga see vist kuulubki kuulsuse juurde - olla laval sädemeke, nagu poleks hetk tagasi mitte kui midagi juhtunud ning kõik ongi kõige paremas korras.

Näitus on võimas, samas mõjub õrnana. Nagu igatsus.

Pühapäevast veel hästi armas kild. Kuressaares bussijuht ütles haarades mind sülle: "Ega  mind keegi ei keela tüdrukut sülle võtta!"   Ta  oli minust tunduvat vanem härra, hästi sümpaatne. Alguses küsis, kas võib ja saab aidata.

Kolmapäev, juuni 15, 2016

Mida kui kaua veel... KUI loetakse mu blogi, siis miks EI küsida minult... Saan aru, et loetud ikka arutatakse, aga siin on veel miskit muud. Selle linki http://foorum.perekool.ee/teema/ratastooli-tiia/ saatis mu tuttav... Õieti tegi, kuid nagu viimased 10 aastat mina ei loe kõiki komme... Kui kellegil on küsimusi, küsige palun minult :) Ma olen ju väga kättesaadav!
KUID
tegelikult on päris mõnus teada, et mõnel ikka olen meeles, ka negatiivsemalt... Lihtsalt neile on aeg kuidagi seisma jäänud... Sellest kurb... Kindlasti hakkan rahustama lähiajal kurjemaidki... siinsamas omas blogis, sest nad ju loevad seda - järelikult peaks ilusti toimima :)

  Aitäh neile, kes on mõistvamad ja positiivsemad :) , kes avastavad mu blogi ning ütlevad seda ka mulle isiklikult :)

Teisipäev, juuni 14, 2016

Jõhvi näitusest jaaniõhtuni

Täna oli niisiis rõõmus taaskohtumine Kristiga, kes hetkel hakkab natuke mind abistama. Mul tõesti
hea meel, et Kristi taas minuga. Nagu kaks aastat tagasi, suvel. Suvi 2014 oli mu elu üks parim suvi!

Natukene naeratan hea pärast omaette sellepärast, et abistajad, kes on lubanud enam mitte iial kellelegi isiklikud abistajad olla, on ikkagi aeg - ajalt minu abistajad :) Kuigi sõprus on siis juba palju tähtsam ja lähendab veelgi, minu meelest.

Ja esimest korda üle aastate ma ei jõudnud jaaniõhtule kurbusega mõtlema hakata, tegemisi on olnud niivõrd palju, kui Kristi küsis, mis ja kas ja kes jaaniõhtul mul... Lepisime kokku, et lähme kuhugile koos. Kristi mu päralt! Kus see üllatav jaanilõke on, kus mind/meid leida võib, ma veel ei tea. Kui kellelgi on pakkuda jaaniusse ja sõnajalaõisigi, andke teada mulle :) Igatahes tuleb tüdrukute jaamiõhtu! Mehed muretsegu jaaniööl enda eest ise :P :)

Eile sain viimaks 20. aprilli "Elu - vikerkaare - värvide" näituse avamise pildid Jõhvi Advendi kirikus. Pildistas pastor Ruslan.

 Isikliku abistaja Heleriniga
 Pastor Aleksandr tutvustas ja tõlgis mind vene keelde.
 Näitame altari lavatrepil, kuidas saab ratastooliga trepist käia.
See oli küll esmakordne, kui altaritrepil sedasi liikusin.


 Miks mul kummaline nägu?
Ei tea... Olen vist nii asja sees...
Kiriku kohvikus oli imehea lõunasöök ja vestlus jätkus

Nüüd, juba reedel avan Kuressaares avan "Igatsusevärvide" näituse. Hakkangi praegu Saaremaa sõidu ettevalmistama...

Esmaspäev, juuni 13, 2016

Meeldetuletus: näitus Kuressaares

 Avan oma näituse
"Igatsusevärvid"
17. juunil kell 17.00
peakorruse saalis
 Lossihoov 1, Kuressaares
Tulge rõõmsasti värvilisi igatsusi vaatama ja kuulama :)  

Pühapäev, juuni 12, 2016

11. juuni Stroomi rannas


Eile olin niisiis suvitasime Stroomi rannas. Kõik  sujus mul suht hästi. Seekord pidin hakkama saama isikliku abistajata.

Katiga sai meenutadagi ammuseid aegu, kus saigi koos möllatud. Me sõprus sai muide alguse ajakirja  "Nooruse" kirjanurgas, mis oli sama popp, kui praegu facebook. Arvan, et aasta võis olla siis 1984...85... 
 Meres vett vähe - mõtlesin, et võiks lausa jalutada Soome :)


Tiia ja Liia, kes kleepisid omal ajal Haapsalu haigla palatiseinad joonistusi täis. See oli loomulikult keelatud. Me ei jätnud jonni...

Nüüd võime oma maale riputada kõikjale!!!

 Liia ja Tiia võitsid jonnimisega :D :P
 Usutavasti me kolme - minu ja Liia ja Mella - kunstniku tee sai alguse Haapsalus. 
Aasta siis võis olla ehk 1983...



Mu selja taga sõber Pets.



Aga eilne parim hetk oli, kui kohtusin üle 20 aasta vanaonu Robiga. Just olin öelnud Katile, et ei näe sugulasi... Ma ei tea isegi, miks nii ütlesin - tavaliselt ma tean, et sugulased ei soovi minuga suhelda... Aga praeguse Kari tänaval suvitasin igal suvel nädal , ka Stroomil.  Vanatädi Hilja juures, kes nüüd ammu kuskil, kus meid pole... Ja sedasi ei teadnudki, mis vanaonu Robist saanud on, kuidagi kontakt kadus... Ja eile siis nägi ta mind :)


 Järgmine kord võtan julguse kokku ja lendan ka pea peale.
Tahaksin näha, mismoodi mind ikkagi "pääsetakse"... 

Festival "Puude taga on inimene" on selleks korraks niisiis läbi. Võib - olla on see minu viga, kuid miskit väga erilist üritusest mulle meelde küll ei jää... Kohati näis, just näitusetelgis, et korraldamisega möödalaskmisi... Aga äkki olen ma kunstnikuna liiga nõudlikuks muutunud, kuid kui avastada, et maalidele ei jää kuidagi ruumi, siis... tulevadki küsimused... Vaatajad kindlasti ei pannud miskit tähele, sest pannime Silveriga siiski kõik kümme maali väikesemale ruumile - loov olla on ka  kunst :) 

Kas suhtluslõhe vähendamine , mis seekord oli festivali moto, täitus - sellest julgen natukene kahelda... Aga noh, mina kui kunstnik jäin oma pisikese näitusega, mille järjekorra number oli tegelikult juba  38, rahule. See ongi kõige tähtsam! Samas nägin mitmeid sõpru ja tuttavaid...

Suur aitäh, Silver ning Kati ja Pets :) 
Pildid Silverilt.

Praeguseks on mu närvipinge langenud. Siiski sain taas minna ja olla ja tulla :) Järgmine sõit on kohe varsti Saaremaale.

Ja muide, esmakordselt oli mul kaks näitust samaaegselt üleval. Ühel päeval. :) Jõhvis. Tallinnas.

                                
Silveril vist hakkas täna hommikul igav - proovis sõidutada Pätutki.



Neljapäev, juuni 09, 2016

Vajan ikka veel isikliku abistajat

 Pean kahjuks ütlema, et eelmisest tööpakkumisest ei olnud kuigi palju kasu. Kohtusin päriselt ja vaid näoraamatus tõesti mitmete asjalikke tüdrukutega, kes loobusid siiski isiklikel põhjustel. Kuid keegi ei öelnud, et nad ei soovi seda tööd ning  võib - olla paar tüdrukud tulevad edaspidi tööle veel.
Loomulikult mul on hetkel hästi keeruline olukord, sest mina ei saa samuti mitte kuidagi oma tegemistest  ega plaanidest loobuda - see on lausa võimatu. Samas saan aru tüdrukutest. 
Usun, et nüüd peaksin leidma abistaja, kes tuleb ja jääb kauemaks.

Panen selle töökuulutuse igale poole. Aga oma blogigi ikka:

Vajan isiklikku nais - abistajat.

Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled
kohusetundlik
usaldusväärne,
rõõmsameelne,
rahumeelne,
tolerantne,
julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.
Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.
Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus!
 
 Olen   tööandjana paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab silmaringi, saad uusi kogemusi ja võib - olla ka uusi häid tutvusi iseendale.  Enda poolt luban rahulikku ja mõistvat töökeskkonda, vahel reisimist. Töötasu tunnihind on hea.
Ma olen väga õnnelik, kui saad mind abistada ehk tööl olla kuus vähemast 50 tundi -  veel parem kui parem! Kuid mu abistajaskonnas on peaaegu alati  mitu isiklikku abistajat.

Tööle soovin ja ootan Sind tööle nii kiiresti kui võimalik.
 
Huvi korral võta julgesti kontakti minuga: tiia.jarvpold@gmail.com või 5529317 (vastan ka sõnumile).

Las olla kõik...


Eile käisin kontserdil Laululaval "Las olla kõik" . Super mõnus. Ivo Linna ja Tõnis Mägi on ägedad küll. Ja Jaak Jaola tõepoolest hõljus kuskil Laululava kohal...
Unustasin paariks tunniks absoluutselt kõik mured ja jamad. Laulsin ka kaasa. Aitäh, Johanna, et nägid mu kahtlust, kas osta või mitte piletid, kellega minna jne ning tulid - olid minuga! Et olid minuga taaskord üks päev kauem, kui eelmine kuu kokkuleppisime - aitäh sellegi eest.
20 aastat tagasi jäi kontserdil käimata, miks - ei mäleta, kuid mäletan, et tahtsin väga minna... 

Fb inimesed juba teavad, et mul lendlevad liblikad kõikjal. Siin on ka pilt, et liblikad on tõesti olemas. Kardinatel.

 Väga minulikud - kas pole! Sain Piretilt, kes arvas esmalt, et on minulikud kardinad ja kes aitas ka ette panna. Oi, kui kaua olen otsinud erilisi suvekardinaid  - ja nüüd tulid ise ootamatult minu juurde. Akente ette.

Vahel ongi nii, et ei peagi asja saamiseks midagi tegema. Lihtsalt asjadel lubada olla nii nagu nad on. Ühel hetkel ongi kuidagi olemas, mida oled ammu soovinud.

Muidugi ka minu sees on igasuguseid liblikaid :)
Mõned on värvilised ja õnnelikud.
Mõned liblikad mustad - hallid...

 Ausalt öeldes, mul on pinge laes. Kõik ei ole ikka õnne - liblikaline nagu näib. Aga see on ju elu.  Elus peabki olema kõik...

Tallinna homme ja ülehomme päev hakkab kuidagi lahendama. Kuigi küsimärke on veel küllaga...  Selja taga on unetu öö ja nüüd mõtetest paks pea.  Loodan siiski, et kõik laabub... Ega mu närvikõdi ei kao enne, kui laupäeva öösel kodus tagasi olles. Omas voodis...

Aga kui keegi siiski saab homme õhtupoole ja laupäeval veidikenegi Stroomi rannas abistada, siis palun võtke kontakti minuga. Muidu mu sõbrants on olemas, kuid lisakäed on teretulnud. Siis saame Katiga ka niisama sõbrannatada... :)

Loodame, et sõber - auto sõidab kenasti...




Esmaspäev, juuni 06, 2016

Eile nägin Eestimaad

 Eile lihtsalt sõitsime natuke ringi. Olime niisama. Naudisime pühapäeva.

Shoppamas me ei käinud.
Rakveres soovisime normaalset kohvi joomise kohta, mida aga ei leidnudki... Kuna mina ei olnud kunagi käinud Põhjakas, siis tiir sealgi - kohvi aga ikka ei leidnud :)

Selle eest on Põhjakas igati uhke inva-wc, nagu tantsusaal suure kunstlillepotiga.  Peegel oli küll kõrgemal, kui vaja. 
 
 Uljaste järvekaldal nägin täpselt sellist vaadet. Autoaknast. Silver parkis auto nõlvakule, kui mul soov, siis sõidan autoga vette...

Mõni mees ujus julgelt! Mina polnudki näinud Silverit ujumas. Rääkis koguaeg, et ei oska ega julge... Usu veel teda!
Heleringi sulitas jalgupidi.
Mul hakkas juba neid vaadates külm. Eile oli ju väga jahe ilm.  
Siis käisime veel paikades, kus meil omad mälestused. Ja Silver üllatas mind veel mõne väikese asjaga, mida kindlasti kodus ei saagi tähelepana ka kõige parema soovi korral.

Vahetevahel on vaja niisama - olemise pühapäevi. :)

Aajah, kohvi leidsime lõpuks Põltsamaalt, tanklast.

PS mu eelmist blogitust - auto kallikesega - on praeguseks loetud üle tuhande korra. Mul rõõm, et minu elu - olu nii paljudele inimestele korda läheb. Aitäh, et sain teiega natu omast elust jagada ja soovisite mulle parimaid soove! Mõni negatiivsem arvamus sekka - noh, see on ka hea, paneb teistmoodi mõtlema ja teeb veel tugevamaks... :)

Laupäev, juuni 04, 2016

Täna, 4. juuni on ajalooline päev mu elus





Täna niisiis täitus mu kauaaegne unistus!

Tegime esimese proovisõidu minu teise uue kallikesega. Jah, mul on oma auto :)  Ilus sinakas must Audi.






Päris ausalt, olen sõitnud sadu kordi isiklike abistajate autodega, kuid täna esimest korda sõitis isiklik abistaja Helerin minu autoga. Olin seda hetke aastaid ja aastaid unistanud, et mul on oma auto ning isiklik abistaja juhib. 
 

 Meiega sõitis veel Silver, kes natuke julgustas ja natuke tembutas ka. :) Temalt ka pildid.  Hetkel jagan Silveriga ka kallikest.

Mul on tõesti hea tunne. Mul ei täitunud sel kevadel üks suur unistus, kuid täitus teine suur unistus.

Niiviisi saan unustada mikrobussid. Kergendan nii enda kui ka ennekõige isiklike abistajate elu - olu. On ka aja kokkuhoid ja mugavuski.
Õhtul päeva tähistamiseks proovisime küpsetada uues ahjus rabarberikoogi. Sai maitsev. Ahi hea.

Mis veel puudub mul?
Ehk kellegi tugev õlg, millele toetuda ja öelda, et olen rõõmsasti väsinud...

Kolmapäev, juuni 01, 2016

Osta või iga päev üks kodumasin :D ehk soovide täitumiste aeg vist

Mu hea vana elektripliit surigi lõpuks ära. Väga äkiliselt ja ootamatult. Nagu ikka tulevad head ja halvad asjad äkiliselt ja ootamatult. Ausalt olin ka uuele pliidile mõelnud viimased paar aastat, kuid pliit veel töötas kenasti. Lükkasin ostu aina edasi ja edasi.
Täna on peaaegu uus pliit olemas. Ootab poes koju toomist... Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis seda, kui meeldiv teenindus on olnud alati  "Kodumasinate" kaupluses Võru tänaval.   Täna, kui käisin seal pliiti vaatamas ja ostmas, oli müüja sümpaatne noorhärra, kes tõesti hetkega (järjekordselt) sai aru, et ostja olen mina, mitte minu selja taga seisev Johanna. Suhtlesime suht pikalt ja palju. "Tõlgimist" ei olnudki vaja. Ja soovile, et soovitage pliiti ja nuppe jala ehk varvaste jaoks, reageeris müüja endast mõistetavalt nagu enamus ostjad esitaksid sellist soovi :)

Igatahes sellises meeldiva teenindusega poes võiks käia kasvõi iga päev! Kardan vaid, et lähimatel aastatel ei ole sinna kauplusesse mul asja... Kõik masinad on ju nüüd olemas!

Mul oli taas kaks väga toredat päeva. Sai vajalike ja asjalike asju tehtud, samas ka ilusaid ilmu naudita. Kohtuda heade sõpradega. Istuda sauna ees ja päevitada. Aitäh onu Valdekole maaliraami eest! On ikka kuldsed käed, mis oskavad tunniga raamida imeilusti maali.
Täna sai olla keset laste rõõme - alguses ei tulnudki meelde, et on lastekaitsepäev. Kuidagi palju lapsi oli keset Tartut... tükk aega arutasime Johanna, miks lapsi palju on... Rõõm oli kohtuda Liinaga.
Aitäh, Johanna paari päeva eest, mil oled olnud jälle mu isiklik abistaja! Need päevad on olnud mu jaoks väga asised ja meeldejäävad.

Ja kuumad päikeselised ilmad sobivad mulle. Neid ju meil nii vähe... Et tuleb olla igal võimalusel õues.

On olnud nagu unistuste ja soovide täitumisaeg.
See tekitab isegi natuke kõhedust juba... Kuidagi kõik on lennukalt hästi läinud... Peaks vist pidurdama,  muidu varsti pisarad jäävad jälle järele... Aga tegelikult olen omas mullis ja päris rahul hetke eluga.