Teisipäev, aprill 29, 2008

Nüüd ongi vist kõik hästi...

Hommikul matsin papa urni vanaema kõrvale, täpselt sinna, kuhu ta tahtis. Mind aitas sugulane Jüri, keda ma ei olnud aastaid näinud. Papat ära saatmas ta siiski käis. See on päris hea tunne, kui lähisugulane lihtsalt on olemas. Kunagi kasvasid nad papaga koos...

Aga ikkagi ei saa ma päris hästi aru, kes on vanaema haua omanik. Praegu oli nagu kõik OK, aga - miks siis surnuaial öeldi hoopis teine nimi, ja teisel korral veel kolmas nimi ? Väga kummaline...

Loodan, et papa soov on nüüd täidetud.

Mul endal on hetkel tühi ja kerge tunne. Käisin Lauraga botaanikaaia ilu nautimas ja šoppamas.

Pühapäev, aprill 27, 2008

varvastega ei noki nina... ja... viimane õunamoos

Täna õhtul käis külas Helena (nr 1 :) ) Jalutasime Kaagveres. Ma polnud nädal väljas käinud. Leidsin õues tõelise KEVADE. Ilus - ilus - ilus õhtu oli.
Tulime tuppa. Siis tuli jahmatav hetk - päris kõrvalt naabrimammi tuli ütlema: "Tiia, küsi isalt, kas ta mädarõigast tahab... "
Mina olin tumm.
Helena oli tumm.
Siis saime mõlemad kõnevõime tagasi. Ütlesime, et isa on surnud...
Naabrimammi kohkus. Ta ei teadnud mitte midagi toimunust.
Ta tõesti elab aastaid omas maailmas, mida on vahel üsna raske mõista. On omaette. Papaga suhtles aeg - ajalt, tõi oma kasvatatud juurvilju. Jäin mõtlema, et kuu aega küll polnud naabrimammi minu ukse taga käinud...
Uskusin, et suurlinnas ei tea naabrit, aga et väikeses külas ka seda juhtub...

Mul oli päris hea, et sel tobedal hetkel (see oli lihtsalt tobe ja vastik hetk) oli minu kõrval Helena. Ühelt poolt sain aru mammist, teisalt hetkeks meenus mulle see läbielatud...

Tegin kiiresti küpsisekooki. Õhtuks. Peale panin papa keedetud viimase õunamoositilga. Südames käis jõnks läbi. Naeratasin ja tänasin mõttes papat tehtud mooside eest - küllap ta hing kuulis :)
Kook tuli hea. Mahe.

Helenal oli mulle mitu positiivset ettepanekut edaspidiseks. See tähendab, et mul on vist tegevust jätkuvalt palju ja mitmeid uusi tutvusigi... :)

Uus nädal tuleb mul hästi - hästi tihe. Kui vaid igaks päevaks jätkuks abistajaid...

Aa, leidsime Helenaga, et varvastega ei saa nina nokkida :D :D :D Mul on nohu. Nuuskan, et (paber)taskurätt on põlvedel eluaeg...

Laupäev, aprill 26, 2008

Tunded ja mõtted ja soovid tavalisel laupäeval

Jälle on päev möödunud. Peaaegu, et hästi. Mamma tõi piima.

MSN-is suhtlesin ühe ammuse tuttavaga. Mul on nii hea lõpmatult hea meel, et tal hästi läheb. Ta imestas, kuidas ta mul meeles on, sest me kohtumine polnud eriti meeldiv. Tegelikult ta on armas ja tark inimene, kohtumisest on meelde jäänud siiski headki... :)
Mul pole kombeks häid tuttavaid prügikasti visata!
Omal ajal pidin suhtlemise lõpetama, sest ta pidi ise hakkama saama. Minult pigistas energiat välja... Ühel hetkel sain aru, et see lihtsalt ei lähe nii... Täna oli vägagi meeldiv kuulda, et ta ongi hakkama saanud. Tubli inimene!!!

Täna mõtlesin sadu mõtteid.

Üks mõte: mul on vaja ikka ja jälle uusi abistajaid. Usutavasti suvekski jääb kindlalt Sandra. Usun samuti, et Luise ja Helena ei kao mu elus kuhugile, kuid mul on veel vähemasti üht kindlat abistajat vaja... Sest kõikidel on oma elu ja töötada ei saa ega võigi üle. Nii et võtke ühendust, kui teate kedagi, kes sooviks isikliku abistaja tööd proovida või oled see sina ise.

Reede, aprill 25, 2008

Elu armastan sind ja ma loodan, et armastab mindki...

Vaatan muusikali Georg Otsast... Sealt ka tänane blogi pealkiri. Teler on päris kõvasti. Muusika peab vahel luust - lihast läbi käima - siis on mõnus. Marko on ikka fantastiline!
Minu vanaema, kes tööl olles, nägi Otsa, kui tal olid juba silmad kinni seotud. Mäletan, et vanal oli tol õhtul juttu kauemaks. Võisin olla siis umbes täpselt 7 aastane ning mõni Otsa laul meeldis juba siis mulle... Mäletan, et vaatasime vanaga Otsa matus tv-s ja nutsime. Vanal oli hea meelega, et nägi laulja ära...

Nüüd on laulude sõnumid hoopis teised mulle. Sügavamad.

Olen olnud enam - vähem oma ette. Üksi.
Koguaeg olen tegutsenud.
Elus esmakordselt lõin toore kanamuna katki. Löömine pole päris õige sõna, aga noh nii noaga... Kõlab naljakalt eks - väike asi, aga ei ole varem teinud. Kuidagi on kõik alati arvanud, et muna mina ei saa katki ilma koore pudita... Sain aga küll! Huvitav, millest veel avaldub olnud õpitud abitus... :D :D :D
Munal on vist ka mingi puruks löömise masin olemas. Olen kuskilt kuulnud. Seda oleks vaja.

Kirjakandjatädi tõi vanaemalt (õunapuu otsast) kirja. Vanaema Stella Noode saatis mulle kaks oma raamatud: "Varastatud õnn" ja "Tagasi koju". Nüüd on lugemist. Ehk loeb mu blogi lugejatest neid raamatuid kunagi - siis teadke, et autor on imeline vanaema mulle :)

Varsti peaks Viki kaissu minema - täna magasin kuidagi halvasti...

Neljapäev, aprill 24, 2008

:) geniaalne äratundmine

Olen päris elus :)

Sattusin tööhoogugi! Üle mitme aja ma nautisin töö tegemist. Kohe TAHTSIN tööd teha. Valmistasin ette geniaalselt koolitust, mis on juba 3. - 4. mail. Ühekorraga sain aru, et IGATSEN grupi näha ning olla projektijuhina Kaupo ja Maarja kõrval. See teadmine, et varsti - varsti saabubki kauaoodatud koolitus, annab jõudu ja energiat.

Täna öösel oli mu juures Helena (nr 2). Mõnus - mõnus õhtu ja hommik oli. Õhtu endale. Hommikuks valisime õige söökigi - praemuna rohelise sibulaga.
Päike säras silma. Hommikul.
Tundsin, et õnnest puudub vaid samm. Samm, mida ma ei astu veel, sest muidu ei ole enam õnne püüda :)

Piret ja Reet käisid kohvitamas. Piret tegi mulle juustesse kalasaba, mida Helena kahetses, et ta ei oska teha :) Eriti täna panin tähele, kui HÄSTI Reet minust aru saab :) Täna tõlkis Reet Piretile mind, mitte vastupidi :)
Küsimus: kas mu hääldusdefekt on pettekujutlus :P
Nii ei saagi olema mul varsti kõnepuuet :D :D :D
Väga positiivne ju!!!

Homme olen üksinda.
Pagana hea, kui leiaksin ühe isikliku abistaja siit samast Kaagverest. Pooleks tunniks hommikuks. Pooleks tunniks õhtuks.
Ja elul polekski häda midagi!

Teisipäev, aprill 22, 2008

Olen taas omas mullis :)

Püüan üle pika aja pikalt blogida.

Eilsest olen üksinda. Muidu oli öösiti keegi minu juures. Lihtsalt ei lubatud mul üksinda jääda. Ehk oleks eilegi keegi tulnud, kuid ma ise ei andnud märku, et vajan seltsi. Ükskord ju pean üksinda jääma - mida varem, seda parem. Arvan ma.
Eile oli õhtul siin abistaja Sandra. Tegin Sandraga koduseid toimetusi. Süüagi :) Oo, söögi tegemine meeldib mulle :)
Ja mulle tõi jõuluvana mikrolaineahju üleeile :) Päriselt ka :) Jällegi eksis uksega - viis kinki Krista ja mamma juurde, et oleksin rõõmus ning saaksin ise süüa teha. Üllatus oli ülisuur! Pani jala värisema, kui Krista ja Triinu palusid esimesena pihve (pihvidki olid mikroahjuga kaasas :) ) soojaks teha. Hakkama sain :)Mõtlesin isegi mikroka lähiajal osta, kuid jõuluvana jõudis minust ette.
Täna tegin täitsa ise lõunat. Kõlab naljakalt - 41 aastane naine teeb ise süüa. Ma pole tõesõna saanud kuuma söögiga jamada. Mitte et poleks soovinud. Vaid ikka on olnud see tõdemus, et ÄKKI ei saa Tiia hakkama...

Hommikul oli üsna räbal olukord. Tõusin ilusti ja kenasti kell 7 üles ning siis ratastoolipidur ei tulnud lahti. (See pidur üleüldse pidevalt jamab.) Piret pidi tulema, kuid uks oli ju lukus. Mobiil oli viktori juures ja suutsin ajada helistades Pireti ja Krista paanika. Tubli mina!!! Siis mõtlesin, et nii see ei lähe. Ronisin ühel rattal esiku. Keerasin ukse lukust lahti. Tagasi esikust tuppa päästis mind juba Piret :) On ju tagurpidi sõita blokeeritud rattaga võimatu... Kogu nali kestis ca 2 tundi. Vähemasti sai naerda!!!
Nüüd järgmine samm - ratastoolid korda! Ehk juba homme õnnestub sellest mind aidata Maril...
Piretiga tegime tallegi täna juba toavõtme. Igaks elujuhtumiks :D

Pühapäeval käisin metsas jalutamas Sandra ja Erikaga. Erika näitas Sandrale trepinippe.
Metsas lendlesid kümned kollased liblikad. Ma ei ole vist iialgi ühel päeval nõnda palju kollaseid liblikaid näinud, kui pühapäeval. Endamisi loodan, et tuleb rõõmus ja hea, kuid töine suvi ja ülejäänud aasta :)
Arvan, et olen seda väärt!

Laupäeva öösel oli mu juures Lauri emmega. :) Pille polnd mul külas käinud ammu - ammu. Laurile oli esimene külaskäik minu juurde. Nii hea lapse meeleolu oli taas elamises :) Sain isegi Laurilt musu ninaotsa :D

Maarikaga tegime üks hommik padjasõda :) Lapsed, mis lapsed!!!

Laura lubas aidata jälle lage värvida ja nii edasi - uus remont. Laura oli minuga reede õhtust laupäeva lõunani. Tegi mu meeleolu väga heaks. Jalutasime Raadil. Mulle oli vahu-kuum vann küünlavalgel... Jäin ööseks linna Laura poole. Kahe tüdruku õhtule :)

Tegelikult kaks viimast nädalat on olnud väga toetavad. Olen aru saanud, et armastus ja hoolivjulge mõistmine ja hoolimine on lõpmatud ja maailmas vägagi alles. Tuleb vaid uskuda seda ning süda avali hoida :) :) :)

Kahju on, et ei suutnud projekti tänaseks esitada... Kehva projekti, liimitsemata projekti poleks olnud ka esitada...
Loodan, et nüüd hakkab taas tööasjadki laabuma. Ma pole isegi maalinud nüüd...

Minu koduvald on armsalt toetav. Nagu alati... Ma kohe ei oskagi neilt muud soovida, kui ikka ja jälle suuremas mahus isikliku abistaja teenust.
Muidex, sellist asja siiski ei ole, et haiget sunniviisiliselt haigla toimetada, kui tal pole psühhilist haigust. Sotsiaaltöötaja Anu kasutas papat mõjutades hädavalet - ühelt poolt oli hea, teisalt... Olnud enam olematuks ei tee. See kõige viimane hetk oleks papaga juhtunud nii või teisiti... Minu jaoks oli haigla parem... Ma ei taha olla julm, aga nii see oli... Võib - olla tundis papagi, et kodunt minekuks oli õige aeg...

Elu läheb omas mullis edasi :)

Pühapäev, aprill 20, 2008

:) Elu läheb edasi...

SUUR AITÄH KÕIKIDELE, KES MIND TOETASID JA MINUGA OLID SEL RASKEL AJAL! Eriliselt tänu pean ütlema Kristale!
Mul on ikka uskumatult palju sõpru :)

Nüüd on siis peaaegu kõik möödas... Arvastavasti uuel nädalal on urni matus...

Homme blogin usutavasti pikemalt.

Kolmapäev, aprill 16, 2008

:)

Leidsin täna vanaema hauagi üles Raadil. Kuid tõdesin taaskord, kui vähe suguvõsast tean. Nüüd tuleb üles otsida keegi ARMIN VELVER, kes on haua omanik ja kellelt pean luba küsima, kas võin papa urni matta ta ema ehk vanaema kõrvale. Kui Velver on minu sugulane, siis mina pole temast iial kuulnud. Ja veel on sinna maetud Jaaniorg, kellest ma samuti ei tea midagi... Aga loogiliselt mõeldes on ehk nemadki mu sugulased... Hauaplatsi keskel on perekond Jaanusson - minu vanaema.
Viisin lillekimpu ja küünla. Lugesin Meie Isa palvet.
Ainus mäletus, mis mul on vanaemaga, on see, kui mängisin temaga poodi. Tal oli kopikate hunnik.

Kui nädala jooksul ei saa Armin Velverit kätte, siis raputan lihtsalt papa tuha vanaema hauale ja Kaagveres Emajõkke ja Ilmatsalu tänava maja juurde, kus oli papa lapsepõlv ning kus elasin minagi 5 aastani...

Biomeetikumi kabeliski oli täna hea südamlik suhtlemine. Viisin riided...

Mul on tohutult palju sõpru :) Kui ma ennem veel seda ei uskunud, siis nüüd USUN ... :)

Esmaspäev, aprill 14, 2008

.........

Papa matus on reedel 18. aprillil kl 13.00 Tartu krematooriumis. Seejärel peielaud Kotka Keldris.

Kogu asjaajamine matuseks oli MEELDIV töötajate poolt. Suheldi minu kui tütrega, kes leinab...

Pühapäev, aprill 13, 2008

OK ja ongi elu elatud...

Reede hommikul viimane sõna papalt mulle oli "OK", kui haiglast koolitusele läksin.

Eile õhtupoolikul papa suri. Enne veel langes kooma...

Neljapäev, aprill 10, 2008

Eilsest ja...

Eile olin pika päeva linnas. Eilne oli segane ja vastuoluline päev:
Hommikul ei olnud vett.
Avastasime Luisega keskööl, et ratastoolikumm on tühi. Pumpamine ei aidanud. Hommikul ajasin autot... autojuhti autoga taga :) , kes sõidutaks linna esmalt kummi parandusesse. Mari aitas välja. Aitäh!
Kohtusin koolituse töö asjus Kaupo ja Maarjaga Wildes. Väga meeldiv töökohtumine. Kõik mured läksid meelest.
Kohtusin uue isikliku abistaja Sandraga. Loodetavasti on meil Sandraga ees meeldiv töösuhe.
Käisin papat vaatamas Maarjamõisas. Püüdsin olla naeratatav. Katrina abiga leidsin papa kergesti üles. Katrina ju õpib seal oppegi... KURB oli. Nüüd papa ütles küll, et on hirm... Selle peale, kui papa uhkelt küsis, kas konti tahad näha, hakkas mul paha - ma polnd selleks valmis. Muidu oli ta nii abitu ja nõrk. Tegin talle pai, ta ei jõudnd vastu teha ega mu kätt pigistada.
Aga ta tahab kohe haiglast koju... Mõistan. Aga... ta peab õppima uutmoodi - jalgadeta - elama ning haavadki tahavad esialgu suurt hoolt, mida kindlasti kodus ei saa olla...

Koju tulles olime Luisega ülimalt väsinud.
Mikupoiss aitas mõned olulised asjad kodus teha.

Kaks tundi tagasi hakkas dshusiruumi veekraan jamama - vett ei saa enam kinni keerata. Sulgesime peakraani, õnneks on see mul olemas.
Kui on jamad, siis ikka sajaga!!!

Homsest pühapäevani mind ei ole kodus.
Hommikul lähen taas haiglasse. Ja seejärel isikliku abistaja teenuse nõustajate koolitusele.

Olge paid ja kallistan teid, sõbrad!

Teisipäev, aprill 08, 2008

mööbeldus:)

Mööbeldasime Luisega koos pool päeva. Elamine on läikiv:D. Ja tagurpidi löödud.Ja mul on üle pikapika aja hea olla.
Papal ei olegi enam jalgu...

:)

Eile õhtul lõõgastusin.
Rõhk oli iseendal.
Päris hea rahulolev tunne on hetkel.
Sõbranna Krista oli öö siin. Tüdrukute öö oli nagu kunagi ammu oli. :) Kristal õnnestus mind südamest naerma panna. Jõime cini. Vaatasime filmi.
Enne ööd tegin Helena abiga head riisirooga. Käisin dšussi all.
Tundsin end hästi mõnusasti. Unustasin kõik probleemid.
Ma magasin hommikuni ühest asendis. Ärgates oli külg voodi küljes :D :D :D Olen puhanud.

Aitäh veelkord kõikidele, kes on minuga!

Aitäh, Piret, sullegi! Ma ju tean, et oled olemas. :) Seda, mida mina läbi elasin ja kogesin, ei peagi kõik inimesed läbi elama ega kogema :)

Õhtul helistas Helena (nr 1) haigla. Öeldi, et varsti läheb papa opile ning mõlemad jalad...

Täna 30 aasta tagasi suri vanaema...

Esmaspäev, aprill 07, 2008

Kartus läheb täide :(

Valvearst helistas: papal peab elu päästmiseks jala lõikama.
Papa ise oli nõus. See on veidi uskumatu, et aastaid rääkis, et lõikuda end ei lase... Elujanu.
Mina mammaga jäime samuti nõusse.

See kartus oli aastaid minul.

Ja ometi olen shokis - miks ma ennem ei saanud papat arstile...

Lõpuks ometi

Papa viidi kiirabiga 20 minutit tagasi haigla.

Pärast pikemalt. Jube öö oli...

Suur kallistus tänuga kõikidele, kes elasid kaasa, toetasid ja aitasid selles võitluses papaga!

Pühapäev, aprill 06, 2008

Öökull ja termos

Olin hommikul 6 üleval. Aken oli valla. Kuskil hästi lähedal hõikas öökull. Värin käis läbi. Meenus, et hooldekodus räägiti ja oligi täpselt nõnda, et kui öökull hõikab lähedal, siis sureb päeva pärast keegi. Esialgul ei uskunud... Siis hakkasin müstikat jälgima - ma ei kuulnud öökulli kunagi lihtsalt, alati öökulli kuulmisele kellegi surm...
Ma ei ole nagu siingi Kaagveres lihtsalt öökulli kuulnud või pole tähelepanud öökulli hõikamisi...

Kesköösel lõhkusin käega termose, käsi lõi termose toolilt põrandale. Elamine oli kohvi ja kilde täis. Papa soovis diivanil kohvi... Olin niiii väsinud, et unustasin ettevaatuse kätte pärast - nad ju vehivad mul. Kui ei kontrolli kuhu poole käed vehivad - ongi jama olemas.
Keset kaost seisin ja nutsin pea täie.

Paremaks sai tunne küll pärast nutmist.

Papa arvas, et nutan katkise termose pärast. Püüdis lohutada.
Termose ma ei nutnud.

Laupäev, aprill 05, 2008

Hämmastused jätkuvad...

Olen olemas - ei suuda suhelda ega kirjutada hetkel kellegagi ega midagi.

Kuid
- siin Kaagveres on jällegi uus küsimus, kuidas MINA üksinda st papata hakkama. Nagu oleksin veel vähe end tõestanud!!! Küsiks, kuidas ma PRAEGU haige papaga toime tulen...
- Papa andis ühe nurgas seisva õlupudeli külamehele - seda nägin küll elus esimest korda.!!!
- Täna on siiski papal väike viinapudel, valurohuks. Las olla. Tegelikult ta piinleb järjest rohkem omaenda põikpäisusest.
- Joob pudelivett esmakordselt elus.
- Sööb palju magusat, rohkem kui mina.
- Papa on leppinud, et esmaspäeva hommikul läheb haigla teekonnale. Räägib igale ühele.

- Sõbrapoiss Karel tegi mulle üllatus. Võttis http://www.hyppelaud.ee/ ühendust, et
Ma sain tõesti täna alles isiklikke abistajatega kanditaatidega kontakti, kuid neil võib olla juba muu töö olemas.
Täpsemalt mõne aja pärast.

Aitäh ka Mariale, kes sa mõtlesid ka hyppelaua küsimuses minu peale! Märdile ei ole jõudnud veel kirjutada, kuid teen seda ilmtingimata - äkki oskab ta mind vahel nõu ja jõuga toetada. :)

Lähen koristama nüüd. Kell 23.30.
Päeval tegin võileivatorti - papa soovis minult midagi head. Olgu tal enne haiglat veel nii palju rõõmu, kui saab olla.
Iga poole tunni tagant vahetasin paberlinu. Papal lamatised.
Minu meelest, väärib papa praegu rõõmu. Olgugi ta elus olnud põikpäine ja kes iganes...
Eile käis perearst. Tahtis kohe kiirabi kutsuda. Papa keeldus - et esmaspäeva hommikul.
Ööga ja tänasega on tal aina halvemaks läinud.

Igatsen midagi, mis tooks rahu hinge tagasi - kallistusi vist ja sõnatuid ja siiraid - täis armastust...

Reede, aprill 04, 2008

kell 02.22 tunded

lõptetasin kasimise ja papa korrastamise. Uskumatu, millega ma nüüd kõik toime jälle tulen - kogunisti papa pesemisega - nii hästi või halvasti kui sain.
Lapsi oli kergem mähkida ja pesta :) Nad ei selliselt vaielnud vastu ! Lapse munakollane kaka on tegelikult hoopis nauditavam :) Aga on ju!
Ma isegi ei tea, mis tunded minus on.
Papal on väga paha olla - ei saa Victoril asu. Tahab head. Juua. Süüa. On sellestki ehk halb, et ei ole 2 päeva viina saanud. Ja kõik need tekkivad lamatised istumisest... lisaks haigusele... Oigab. Tegelikult kurb on vaadata, kuidas inimene piinleb. Omaenda põikpäisuse pärast.

Helena, aitäh kallistuse eest! Andeks, mis siin juhtus. Tean, et noor inimene pole seda näinud. Mina nägin 10 aastat tagasi hooldekodus veel hullemaid asju. Algul oli võikas. Pärast mõistsin - ka see ON elu. Ma ei osanud mõelda, et see elu saab kunagi olema koduski...
Söömaaeg oli aga mõnus. Tundsin end väga perenaisena, kuigi Helena käed koorisid ja lõikasid ja segasid... Pudrunuia jäljetu kadumine ei mahu mulle ei pähe - kus nui lõppude lõpuks on. Kui see praegune olukord laheneb, siis keeran kapid tagurpidi - küll siis nuigi välja ilmub :)

Seadus ei luba mul olla hooldaja - mul on sügav puue ju. Huvitav, kuidas peaksin end nimetama? Mitte seda, et igatsen sellist nimetust - aga... Kõike ei saa ju üks ühele võta.

Nüüd viskan pikali. Andsin isale valurohtugi. Ta ütles isegi, et mine pikali - noor inimene peab ju puhkama.
Seda nüüd küll.
Aga...

Küll ma hakkama saan.
Lubasin ju psühhodraamas, et 83 aastaselt olen veel ja ikka armunud... - miks mitte ELUSSEGI. ..

Neljapäev, aprill 03, 2008

Võib - olla on teilegi vaja teada seda...

Papa haigla lahendus paistab esmaspäeval tulevat.

Täna käis papaga vestlemas valla sotstöötaja Anu. Omavahel oleme olnud kirjavahetuses pidevalt kuid. Eile suhtlesid mitu head inimest, kelle katkemast juba pikemat aega, ka Anuga.
Rääkisime Anuga mõlemad end vist surnuks papaga vesteldes, kuid lõpp saavutus on see, et kui esmaspäevaks kella 10ks pole haigla läinud, siis Anu rakendab sundmeetodit - võtab vallavalitsuselt kirja, et saadab sunniviisiliselt papa haigla. Haigla sotsiaaltöötajalt oli Anu teada saanud, et selline sundviimine on olemas.
Seega, vastupunnimisest ei olegi mingit kasu, kui on hoolivad inimesed ümberringi. Kui heaga ei saa, tuleb kasutada karmust.
Soovisime, et papa nõustub kohe taas kiirabi kutsuma ja haigla minema, kuid
- tal ei ole aega
- tal vaja asjad ajada (huvitav, mis asjad küll)
- ta ei anna allkirju
- temast tahab Tiia lahti saada
- Tiia saab ju hästi hakkama hooldamisega
- ta saab üksi ka hakkama
- tal ainult stress, Tiia pärast , kes temast ei hooli ja on koguaeg kodunt ära
- kas ta võib ikka koju tagasi tulla
- esmaspäevaks ta ära ei sure
jne
jne
jne

Anu püüdis väita, et ma olen hooliv tütar - selle peale ei vastanud ta midagi.

Lootus lahenduseks paistab tunneli algusest.

Neile, kes südant valutavad minu mure pärast

Suur tänu kalli, kes minuga on olnud papa mure pärast ja mind toetanud nõu ja jõuga :) Asi tundub liikuma hakkavat.
Aitäh, Maarja sulle - sinu siinoleku ajal sain ka rahulikumalt magada. Und oli vaja.

Ma ei ole vihane ei kiirabi ega arstile, vaid olen nukker üldse süsteemi peale. Minu meelest ei ole papagi väärt üksindust, kuigi inimõigus lubab keelduda. Kuid inimõigus lubab ka aidata nõrgemaid ja väetimaid.
Konflikt!

Kukupai omas blogis http://kukupaike.blogspot.com/2008/04/iseseisvuse-rnk-hind.html kirjutab minust väga õige loo.
Lisan, et täna ütles papa, et ta ei taha haiglas ega hooldekodus surra.

Kes seda meistki tahab?

Seega koduhooldus... Aga see süsteem meil veel päris nõrk veel.
Ma ei kaitse praegu aind oma isa.
Usun, et väga - väga paljud on selle KODUhoolduse probleemi küüsis...
Iga inimene on erand... individuaalne... olgu ta oma elu maha mänginud või mitte...
Kui keegi inimest ei taha, tema enda keeldumise pärast - kes siis ikkagi teda aitaks...

Teisipäev, aprill 01, 2008

Aprillinali - elu on huvitav...

Hommikul käis kiirabi. Varem, kui oskasin eile arvestada. Papa kukkus lihtsalt maha ja ei saanud enam püsti... Sõbranna aitas kiirabi kutsuda. Noh, tulid 5 minutiga kohale, ja juhtuski see, mida kahtlustasime. Öeldi, et vägisi ikka ära viia ei saa. Ja kõik. Papa ajas muidugi jälle sõrad vastu - et ei tema ei lähe kuhugi. Kapinurgale jäi kollane paber diagnoosiga et jalgadel troofilised haavandid, ja südamepuudulikkus. Ülla-ülla. Ja oligi kogu kiirABI. Et nõu ei oska anda. Ja perearst tegelgu. Seda jah oli eile jälle näha, kuidas tal see tegelemine käib.

Ma EI SAA aru, kuidas saab polkovniku lese moodi diagnoosi panna. Või ongi siis nii, et arstid ei tea midagi:P

Nali naljaks, aga olukord läheb järjest kreisimaks...