Pühapäev, august 30, 2020

Parema käe naljatöö

 Olin külmkapi juures. Vahest toetan käsi vastu ratastoolikülgedele.

Täna esmakordselt elus - ma ei mäleta, et seda oleks ennem juhtunud - võtsid parema käe sõrmed küljetoest ilusti kinni. Enne, kui arugi sain tõmbasin külje kinnituskohast välja. Tagasi panna muidugi mu käsi keeldus. Jalaga ka ei saanud.

Kutsusin naabrinaise Kai appi 😀

Oleksin ilma ka hakkama, kuid...

Juhtub igasugusi asju mul!!! Isegi käed hakkavad tegutsema oma soodu...

Roheline mõnus segadus

 See nädal olen kaks päeva pühendanud loovusele. 

Uus maal hakkab ilmet võtma 😉

Lõpetasin just koristuse. Elamine ja oma jalad põlveni olid rohelisi toone täis. Suutsin kohvikruusigi roheliseks värvida - õnneks vee all läks valgeks tagasi...  😋 

Tundsin  mõnu. Poolteist mõnu. Koristamisest. 

Paar tundi maalisin. Roheline suur täpp tuli lõuendile täitsa äge. 😁 Punane vihmavari ka...

Olen rahul. Hea on maalimisprotsessi nautida. Kerge olemine on... 


Nüüd lähen sööma. Kõht tühi. Loogiline. Pärast tööd on vaja ikka kõhtu täita...

Vihmapiisad aknal...

 ... ja ausalt öeldes tahaks kisada... karjuda... Olen naeratanud. Naeratan lõpmatult. Blogin ja kirjutan aina headest nähtavadest asjadest. Mulle öeldakse, et küll ma olen ikka tubli...

Olen tubli. 

Olen sellepärast tubli, sest elan omaenda elu. Igaüks on tubli sellepärast, et ta elab omaenda elu. Kui vähe me tegelikult nii mõtleme. 

Eile öösel vaatasin Öö televiooni. Hea oli näha ekraanil taas  Hagit. 

Isiklikult meenus  kohe "Ratastoolitants". Võtted. Ja kõik muu... Juba 34 aastat tagasi rääkisime filmis, mis tähendab olla puuetega inimene ja kuidas parandada puuetega inimeste elu - olu. Tegelikult sama jutt, mis tänagi, ainult teiste sõnadega.

Olen jälle mõnda aega tundnud, et jube raske on olla füüsiliste puudega inimeme, kelle hing on terve. Päevast päeva, minutist minuti tõesta, et suudad vaatamata omaenda füüsiliste vigadele, mida ei saa ega olegi vaja paremaks ega normaalsemaks muuta, elada oma elu. Oma elu, mida ei saa keegi teine elada. Oma elu, mida ei peaks teised aruandesse üksikasjalikult  kirjutama ja veel raha eest. Nagunii elan ja olen sadu kordi rohkem, kui teised teavadki. Jube kurb mõelda, et elu läheb murdub pooleks - üks pool minule isiklikult ja teine pool ametnikele teadmiseks... Kuid kummale poole jääb mu hing? Kummale poole kaldub minu mina? Ma ei saa ju end kaheks tükiks tõmmata - mind on siiski üksainus. Üksainus siin elus. Mu natukene teistsugune keha ja valgust püüdlev hing on kokkukasvanud. Kokku sulanud.

Ma ei mõtle iga päev, et olen valla sant. Leebemalt öeldes, ma ei mõtle iga päev, et olen erivajadustega. Et vajan tihti isikliku abistajat... Kui mõtleksin, siis läheksin usutavasti peagi hulluks... Hullu end ei ole eelkõige mulle endale vaja. Selles olen ka raudkindel.

Mul on mõelda muud. Muud, mis argielus ette tuleb. Veidi rohkemgi. Asjadele, mida ei näe, aga tunnetame. Tunnetame, kui julgeme ja soovime tunnetada. Mulle öeldi see nädal, et olen väga tundeline ja see olevat vahel halb... Tundeline olen. Emotsionaalne ka. Kuid milline veel seest poolt, seda ei aima keegi. Õnneks. Kas kellegil on üldse õigus öelda, mis tunnetega peab keegi olema... Või see kõlas nagu et erivajadustega inimestel ei tohikski olla oma emotsioone ega arvamusi tema enda kohta. Neelage alla , olge rahul - kõik on hästi. Hoolt kandakse ju ... Noo, ma ei tea. Ei saa aru. Päris ausalt ei mõista. Hoolt saab kanda ehk tõepoolest väeti keha eest. Aga selle väeti keha sees oleva tugeva hinge eest...??? Ja kas kõik siiski ei otsusta viimaks Jumal ja inglid... mitte projektide tegijad ja rahastajad, kes on samuti vaid inimesed nagu on erivajadustega inimesedki. Igaüks peaks hoidma ennekõige omaenda hinge. Omaenda elu. Et tunda end tublina. Tundma omaenda häid tundeid. Mitte hirmu tundeid. Ühe hirm kandub üle teisele, hirm on suurim vaenlane üleüldse. Minu meelest. Hirm teeb pimedaks, halvab... Hirm on ka tunne, mida aeg-ajalt õigepisut vajagi - muidu ei juhtuks hea aimamisi, tundmisi... 

Mida inimene siin elu tegelikult kardab... See on omakorda pikem lugu. Omaette küsimus. 

Kaks korda raskem on olla puuetega inimene.

Kolm korda raskem on olla puuetega naine. 

Aga ei ole hullu! Olen raskustega harjunud. Neilegi mina ei mõtle iga päev . Raskused  on minu elu osad. Muud ei midagi. 

  Taevaski nutab

minu kuumi pisaraid

rahena lumme. 

Olles 17 ... 18 aastane luuletasin tunde sellisena paberile. See tunne saadab siiani mind... 

Laupäev, august 29, 2020

Muinastulede õhtupoolik...

... Emajõe ääres. 


Süütasime küünlad. Soovisime head, mõtlesime head. 


Alati polegi füüsiliselt vaja tähtsal hetkel paljude inimestega olla, kes ei tunnegi üksteist... Aitab, headest mõtetest, mis võivad rohkemgi ühendada hingi...

Võib - olla kellaaegki oli veidi varajane, kuid mina hiljem poleks saanud veepiirile...

Me väike seltskond oli mõnus. 


Kailt pildid.

 


 

Üks vaarikas - ja õnn aiamaal

 Käisin aiamaal. 

Võtsin kartuleid.  Sain pool pange. Panin maha seitse kartulit. Saak seega päris hea ja vahva. 

 Porgandeid on palju, kuid hämmastavalt harulised. 

Kõige tähtsam on esimene ja ainukene vaarikas, mida nägin aiamaale jõudes kohe. Sõin pooltoore vaarika sealsamas ära. Alguses tundus maitsetu, lõpuks jäi suhu siiski vaarika maitse. See oli super õnne maitse!!!

Kollane roos õitseb ka.

Selle suve aednikuelu on sajaga korda läinud!


Reede, august 28, 2020

Lihtsalt

 Lihtsalt tahaks olla mina ise nüüd... Loomulikult mina olengi mina ise. Ma ei mängi enast.

Lihtsalt tahaks istuda. Mitte midagi teha. Mitte midagi mõelda. Olen pisut väsinud. Kõikest ja ei - millegist. 

Taeva all olid hetked , mis olid vaiksed. Maa peal niisugust vaikust ei ole. Kiiresti mööduv vaikus, mis tungib läbi sinu ja rahustab sind maha. Sa ei saa kuidagi aru, mis see oli, kuid tead, et vaikus, sest kõik rakud ja tunded - mõtted, hirmud ja rõõmud puhkavad tormamised. Liugled alla poole. Lihtsalt oled. Vaatad kõikjale. Maa tundub nii väike suure taeva all. Universum veelgi mõõtmatum, kui maa pealt mõistvana või hoopis mitte mõistetavana. Sa oled üks väike täpp , samas tajud end võimsana. Ei mõtle muredele. Sul ei ole kõigele aega mõelda. Tead, et maa peal ootavad kallid inimesed, kes võib - olla  kardavad- kuid  mida tegelikult...  Näed tohutult ilu... Sa  ei saa aru, et kiirus lennades on ülikiire. Sa kuuled vaikus, kuid sa ei pane seda tähele... 

Mulle tundub, et elame ka nii tihti, et ei pane tähele olulisi asju. Meil on alati kiire. Alati mured - nende jaoks on millegipärast alati aega. Me ei mõtle, kui kiirelt tegelikult elu möödub... Ei naudi antud eluhetke. Tahame kontrollida ja raha lugeda... Hirmutada igasuguste asjadega... Uskudes, et nii saavad meist paremad hoolivad inimesed... Unustades tihti omaenda mina... 

Olen nädala jooksul hästi palju endamisi mõelnud, mida õieti taeva ja maa vahel kogesin. Kindlasti maa peal ei saa eales nii palju nii kiiresti läbi elada. Veel häid emotsioone. Ei olegi eriti kellegi loota... Siiski tead, et sinu selja taga on turvalisus, usaldad end ja seda...Sa oledki ISE see kõikvõimas. Kõik sõltub sinust. ..

See on kohutavalt hea tunne kõrgel õhus. 

Võitled õhu palju vähem, kui maa peal. 

Õhus on lihtsalt vabadus. 

Maa peal on kõik hoopis keerukam. Uskuge mind. Ei julgeta teha välk pauk väljahüppeid, sest kardetakse seda, mis võib olla kinnise ukse taga - äkki ongi toredam hetk, mis siis küll teha, kui see hetk hetke pärast ära lõpeb... 

Pagan võtku, siis tuleb uus algus...


Neljapäev, august 27, 2020

Minu lend Silverilt


 

11 aastat esimesest näitusest

 .... saab täna. Esimene näitus oli mul Tartus,  Lille Majas.

Leena käis Helsingist mind õnnitlemas. Ly Tallinnast. 

                                            Mella tuli ka tuult tiibadesse soovima.
  Helenaga, kes oli üks korraldaja, kellega panime kella neljani  hommikuni näitust üles. 

 Minu isiklik abistaja Margot. Ragnar, kes oli ja on esimene inimene, kes ütles keset Emajõge keskööl juulis 11 aastat tagasi, et teeme näituse.

Tänaseks on olnud mul 67 näitust. Ise ka nagu ei usuks, kuid pean tõele silma vaatama.   

Suurim tänu kõikidele, kes olete mu kunsti vaatanud ja mulle näituste avamistele tulnud. Teieta ei oleks mindki kunstnikuna.

Teisipäev, august 25, 2020

Taevagi vallutasin ära

 Olen elus 😀 

Hüpe 3850 m kõrguselt.

Taeva all oli kiirus 187 km h

Vabalangemine 51 sek. 

Langevarjuga lendasime instruktor Kaidoga umbes 10 minutiit. Sellepärast, nii kaua et olen väike ja kerge.

Kõige jubedam mõistmatum hetk - lennuki uksel istumine. Kuhu on hüppada, ei ole ju maad ega lennuki pinda... Vist hüppasime pilve peale ja pilvest läbi... Kõik toimus ülikiiresti. Kaido oli turvaline ja julgustav. Vahepeal ei tundnudki teda, kuid teadsin,  et ta on minu taga.
Maandusime ilusti. Jäin iseendalegi üllatuseks jalgadele seisma. Tugevasti. Olin pööraselt õnnelik. 
Sain julgust juurde.
Mõistsin, mis on usaldus nii enda kui teise võõra inimese vastu. Usaldus koostööks silmapilkselt. Mu üks hirm oli see, et ei teki klapp instruktoriga... Ma ei teadnud, kellega  hüpan, kelle kätesse oma elukese annan... Hirm kadus silmapilkselt, kui nägin instruktor Kaidot. 

Maapealne proov. Enne lendu.

Kindlasti lähen veel lendama.

Aitäh kõikidele, kes kaasa elasid mulle.

Kolmapäev, august 19, 2020

Juba reedel taeva all

 Ega olegi lihtne minna hüppama. Kui kõik on juba peaaegu plaanitud, siis tulebki vahele ilmataat, kellel on omad plaanid. 

Juba see sättimine Kuusiku lennuväljakule Raplamaale on tõsine pähkel. Uus kogemus olla valmis kohe muutma enda plaane ja toimetusi. Rahustama oma pingeidki... Eile teadsin, et minu hüpe on laupäeval... Täna sain Eesti Langevarjuklubilt sõnumi,  kuna nädalavahetuse ilma prognoos on muutunud, siis...

Nüüd peaksin tegema tandemhüpet reedel, 21. augustil kell 17.  

Olen paar korda rääkinud telefonisti kellegiga Langevarjumklubist. Minu kiitus neile. Suhtlesime täiesti vabalt. Teistpool telefoni osati mind kuulata. 

Enam vist võimalust pole tatraputru sööma hakata... Hüpe tuleb järjest lähemale. 

Ma veel ei teagi, kas ikka päriselt julgen... Kõige jubedam tundub lennuk... Viimati lendasin vist 15 aastaselt. Lapsena lendasin päris mitu korda... ehk 6...7...8 korda. Eriti ei meeldinud... 

Aga olen jõudnud nelja kuuga nii kaugele, et mul hüpe aeg olemas. Ja ilma pärast  ette poole nihkunud - nagu kiuste: kaua kogutad, hüpa , pane juba proovile... 

Hea on see, et minu inimesed on valmis iga päev sõitma, kui miski muutub... On sellega arvestanud...

Elevus ja põnevus on.

Närvikõdi, kas tõsiselt olen hulljulge 😂

 Kindlasti luban ellu jääda! 

Kui Kihnu Virve ja Tom Rüütel jäid ellu, jään mina ka 😜

Õhkõrn piir...

 ... on olemise ja olemise vahel.

Täna tõdesin seda iga keharakukestega. Kui harjunud oleme kõndima omal jalal või sõitma ratastoolis. Mõtlema, et just selline elu peabki jääma alatiseks meie ümber... Midagi ei muutu läheduses, kuid muutumist peame tegema kaugemal, et siis on nagu kõik ka siinsamas lähedal veelgi parem... Lähedane elu oleks nagu igavesti samasugune... 

Täna olen tabanud end mitu korda mõtelt, aga kui mina  peaksin jääma ühel päeval veel kehvemaks, füüsiliselt... vaimseltki... KAS siis oleks sellisesse maailma hooliv ligipääs või mitte...    Maailma, kus võiksin olla auväärselt väetim, nõrgem ja abitum ka mõtlemises... Arvan, et siis enam mu maapealne olemine seda enam väga ei jagakski, et vajan rohkem igat sordi ligipääsu, kuigi omamoodi võiksin seda nõudagi, hästi vähe... sest oleksin vast vähesega rahul... Ma vähemasti arvan niimoodi... Mina ei tea ju - õnneks - mis tunne on olla veel väetim ja abitum... Sest praegu usun küll, et olen tugev ja mitte väga abitu. Olen kõigele vaatamata enda meelest täna täis elujõus.

Kas siis oleks minu kõrval keegi, kes teeks edasi seda, mida olen püüdnud ise anda temale... Või...

Käisin aias, kus olen peaaegu kogu elu  väga palju käinud. Ikka ratastooliga. Olen saanud alati hakkama. Ei mina ega usutavasti keegi teine meist ei mõelnud, et kord võib keegi teine ratastooliga seal samas aias hätta jääda... sest see keegi teine ei ole harjunud istuma ratastoolis nagu mina eluaeg... Siiski on istutud minu ratastoolis palju kordi, naljaga pooleks...  

Kurb on niimoodi mõelda...

Kuid elu läheb oma soodu... Loodetavasti rõõmsasti...

Esmaspäev, august 17, 2020

Nüüd teen ligipääsu aja omaenda tegemistele

 Nüüd tuleb mõelda pisut oma isiklikule elule. 

Teha oma tegemisi ja toimetusi.

 Muidu varsti ei olegi mul ligipääsu endale  ega oma elule. See oleks katastroof😂 Siis kaotaksin end. Ei suudaks teistele olemas olla... 

See on viimane asi, mis sooviksin...

Loometalgudest ja muust blogin hiljem veel ja veel...

Elamist vaja koristada.

Maalida. 

Kohvvitada omaette. Kuulades omi mõtteid. Seda on mulle aeg - ajalt vaja.

Mul on hea meel, et kaks päeva on abistajate vaba. Mul ongi isiklik elu, mida keegi peale minu kirja kuhugile ei pane...

Tänusõnad president Kersti Kaljulaiult "Vunki mano" talgulistele

 "Vunki mano" loometalgude meeskonnad said üllatusena president Kersti Kaljulaiu tänukaardi.

Märtsis jäid loometalgud koroona viiruse pärast ära... Häid  soove on viis kuud hiljemgi väga uhke ja vahva lugeda ja kindlasti alatiseks meelde jätta.... 

Juhuslikult jäi kingituste jagamisel uhke ja armas tänukaart Kuldvõtmekese meeskonnast  minu kätte. Kindlasti panen seinale oma tänukirjade juurde. Soovin nüüd iseend veenda, et olen väärt sellist väärt tänukaardi oma kodus hoidma... Ehk keegi teine Kuldvõtmekesest on siiski rohkem tegija...  

Meenutan: SAAB LUGEMISEKS OSTA MINU RAAMAT

Raamat "Kohvi jalaga, palun..." on inglise keeleski "A coffee by foot, please...". Mõlemas keeles       saabendale rõõmuks muretseda küsides raamatut minult. Tuleb vaid öelda, kuhu ja kellele saadan või toimetan.
 Raamatu hinnale , mis 15 €, lisandub postikulu.
Soovil korral saate autogrammigi 😉
Võimalik ka maksta arvega. 
Lisa infot küsige minult kirjutades või helistades või kuidas iganes 😊
 HEAD LUGEMIST!

Pühapäev, august 16, 2020

On hetki, kus on vaja üle piiri minna

 Vaatasin taaskord filmi "Hinga"...

Tunnistan - mu silmad on ära nutetud. Pisarad lihtsalt taas jooksid... Mõtle kui palju tahes, et ei nutta, naeran hoopis... Pisarad osad rõõmustki, naerustki... 

Ma ei hakka ümberjutustama ega pikalt kirjutama (olen juba ükskord kunagi kirjutanud)

Robini lugu peaks olema tõesti kohustuslik vaatamine neile asjameestele, kes veel ei usu, et kõige raskema puudega inimene saab elada oma elu omas kodus ja muuta võib - olla paljude elusid paremaks. 

Mina olen Robinile tänulik, et valis elu kuulades oma armsat naist ning ületasid koos igasugusi piire ja takistusi, ning andes hingava - ratastooli!

See julgustab mindki...

Ja armastustki võiks õppida neilt...  Tõeline armastus on olemas. Usun seda. Sest olen ise tundnud seda kõigele vaatamata.

Võib - olla tuleks küsida endalt, kes keelab tegelikult üle piiri astuda (sõita)...

Jumal teebki vahetevahel nalja. Keerab kõik pea peale, et siis edasi õieti minna... Tean. Seegi filmis nii hea ütlemine. Läheb natu üle piiri, kuid just sedasi tundub mulle küll, et Jumal teeb heaga nalja..,.

Tamm - Lauri Tammest Pokumaani

Neljapäeval enne Vunki manu loometalgude algust oli natuke aega Urvaste kandis ringi vaadata. Leidsime Tamme - Lauri Tamme, mis olevat Eesti vanim puu. Oli ka 10 kroonise rahatähel.

 Igati väärikas puu.

Ma isegi tunnetasin Tamme - Lauri Tammel on energiat palju. Kuigi reedel jalutades Kuldvõtmekestega taas tema juurde nägin ta haavu. Tamme - Lauri Tammel on puue mitmes kohas ning ometigi püsib püsti ja sahiseb. 

Tamme - Lauri Tamme värava pakust küll ratastooliga üle ei saa sõita. Ilmselt ka lapsekärudega. 

AGA mind see õnnetu värav ei häirinudki. Ümberringi on heinamaad küll ja veel, kus saab väravast mööduda. Ongi ägedam: milleks otse minna, kui ringi saab ka 😋

Ma ei tea, ehk on mul tõesti mingi loll kiiks, kuid arvan, et mitte iialgi ei ole võimalik kõike maailmas kohandada kõikide jaoks. Mina isegi pean kohanema maailma jaoks. Siis saabki olema ligipääsetav elule.




Mul on hea meel, et Jürigi sai elektri - ratastooliga heinamaal hakkama. Seda nägin esmakordselt. Värava juures käis mul küll nõksatus läbi, et ehk Jüri ei pääsegi tammeni...

See on ju see, mis võib olla nö tava - inimestele ka nõksatus ratastooli nähes, kas saab ja ai - oi... Seda suurem võib olla nõksatus, kui ei oldagi näinud ratastooli... 

Me kõik oleme ainult inimsed, kellele on ainult omad hakkamasaamised kõige tähtsamad.

Vahel lihtsalt ei osata teiste silmadega asju näha - siingi ei saa alati kuri olla. Kui just ei ole lauslollus... 


Kuldvõtmekese meeskonna eesmärgiks sai loometalgudelt, toetada ürituste korraldajaid... 

Jah.

Ma naeratan siiski endamisi. Olen seda teinud vist küll kogu elu. Ja päris palju teadlikult. Vähem spontaanselt. Üsna tihti - mida tähele ei panda - "jätaks ära, sinna ma lihtsalt ei roni..." ja siiski lõpuks ronin ning olen veel õnnelikki, et mul ei lubatud loobuda. 

Tõsiselt mul on kombeks sageli hakata loobuma kohe... Isegi ei tea, kust loobumistahe tuleb. Vahest sellest, et veres on seegi, et minuga tuleb siiski vaeva näha... 

    Kuldvõtmekesed otsustasid võidutordi süües minna Pokumaale. Hakata hoogsalt pihta lubadustega. 

Paraku Jüri ratastooli uus aku vedas alt. Jällegi mulle uus kogemus... Mul ei ole ratastoolil akut. Eile õhtul mõtlesin, et suurematel üritustel võiks olla laadija - muidugi ma ei tea jällegi, kuidas ja mis laeb, kas näiteks osikud on ühesugused või mitte jne. 


Mina tüdrukutega tegin Pokumaale tiiru peale, Matkaradadele ei läinud, selleks o n vaja rahulikku aega ja natu teistsugust tuju, võib-olla tugevamat inimest... Pokude külas nii öelda sai ilusti käia. Nagu maal ja metsas ikka. Mina mõtlesin seal puudega lastele, samas  lastega käies saaksin hakkama...

Püstkoda oli mul kolmas vist sel suvel, kus sees käisin. Tänu sellele mahun igale poole, et olen väike väikese ratastooliga. Ei saa ju pahandada, et sajandeid tagasi ei mõeldud näiteks ratastoolide ligipääsule...

Kitsedele sain heina anda. 

Pokud vahvad omal maal.😊 


 

Laupäev, august 15, 2020

Kaotajad ei olegi!!!

     Minu meelest on Kuldvõtmekeste ootamatu ja üllatuslik auväärne võit - heaolu auhind ehk teine koht seekordsedel loometalgudel Võrumaal Antsla vallas - võit paljudele meie Eestimaal. 😍     

Meie Kuldvõtmese meeskond  Eesti Lihasehaigete Seltsi esimehe Jüri eesvedamisel arutasime, vaidlesime, otsisime neljapäeva õhtust tänase keskpäevani lahendusi, kuidas toetada ürituste korraldajaid erivajadustega inimeste võõrustamisel. Isiklikult mulle meeldib sõna "kaasamisel" rohkem. Võib - olla tundubki kohati see ammune ära räägitud teema, kuid ikka jälle põrkame kokku, et meid ei ole oodatud või meiega ei osata ümber käia, kas siis oskamatusest või teadmatusest või... Olgu see mõni tantsuüritus või erakonna üritus - ikka sama probleem vahel ja üpris tihti.  Üritustele minemine ja neist osasaamine on ausalt öeldes mitmetahuline probleem.
Esmalt pidime välja töötama äppi, mis koondaks kokku ürituste  teaved, korraldajad, erivajadustega inimesed. Helpificu keskkonnas. Seejärel koolitused...
Mina olin kohe ja  olen arvamusel, et üksnes äpp ega koolitused ei lahenda veel probleeme ega küsimusi. Peab siiski ise kõikjale kohale minema : halloo, siin ma nüüd olen. Mu meelest, see ongi suurim õppimisvõlu. Korraldajast erivajadustega inimesteni. Aga ka erivajadustega inimene võib olla korraldaja. Nagu mina olen olnud. Siis tuleb ka teiste inimestega arvestada.
Seekord rääkisin mina suht vähe. Mulle sobis tagaplaanis olemine. Ma pole äppide inimene. Vastu ka pole. Kuid...
Lõpuks jäimegi Jüriga üritustel käimiste juurde, et kaardistada ja kirjutada, suhelda jm. Tuua korraldajatele positiivsust esile. 
Meeskonnas olid veel Võrumaa töötukassast Piret ja Oliver, Võrust Tiia, Kristina Helpificust, Taavi, Valev, Mirjam.
Lihtsas lahenduses peiduski vist eduvõti. 
See äratundmine tuli meil Jüriga, kui esmased rõõmuhõisked olid vaibunud.

Kusjuures mentorid keerasid paarkorda asja pea peale. Tean, et õieti. 

Esitluse tegi Jüri hästi. 
Zürii sai aru. Hindaski me loovust kõrgelt.

Mulle meeldis, et võtjaks sai võru keele meeskond. Meeldis just aspekt, et hoida alles seda, mida on üsna raske hoida alles. 
Nad lubasid teha võru keelse kohvikugi. Eks siis lähen ükskord sinnagi kaema, kuidas seal lood näiteks ligipääsuga ja muuga. 

Nüüd algab töö... 

Oktoobris muide toimub Tartumaa loometalgud...

Kolmapäev, august 12, 2020

Viimane rohimine...

 ... arvan, sel suvel aiamaal. Aialapp sai jälle silmale vaatamiseks - ilusaks.

Sibulad sai enamus ülesvõetud. Paar panni praekartuleid sibulaga saab ikka 😀

Tundsin juba mõni aeg, et tahan varbad mulda pista ning lihtsalt naudida rohimist ja aia lõhna. Olla oma mõttetega. See  on rahustav puhkus vahetevahel. 

Nüüd tuleb varsti porgandid ja kartulid võtta. 

Sügisel saan usutavasti tuppa lilli. 

Sel suvel on aiaga imeliselt hästi hakkama saanud. 


Teisipäev, august 11, 2020

Ette ja taha vaade (eelinfo juba 2021 jaanuarikski)

 Pühapäeva hommikul kella  9 ajal istusin kivil Pedja jõe ääres ja mõtlesin, et olen üksi... Tegelikult ei olnud ju. Kuigi pärast pikutasin ka natukese aega. Vaatasin taeva. Mõtlesin, et kui hea on minna ja olla ja tulla ning mitte kellegile aru andma, miks mida teen ka kus olla... Need on need hetked, mida rohkem igatsen. Niisugused hetki on mul pagana  vähe. Alati mõtle samm ette, plaani, kes kus minuga on... 

Need pildid Mirjamilt, ainsad rallimisest. Kõik teised ilusad hetked jäid mällu... 



Aga nüüd eelteadeid ka. Neid sain mina isegi alles teada. 

20 . - 23. augustil, kui mõnel päeval ilma on, teen langevarjuhüpet. Kui ma sellele mõtlen, siis tundun iseendale ka ebanormaalsena. Olen alati mõelnud, et ei tee langevarjuhüpet  vähemasti nii pea kui mitte iial. Ja nüüd - tee siis veel nalja, et enne hüpe kui tatrapuder... Saabki teoks... Usun, et saab olema suur elamus. Kui soov, tulge kaasa elama ja šampust jooma, kui ellu jään. Siis peab veel hullemat välja mõtlema,  mida järgmisena teha... Isegi mu laps lubas ehk tulla vaatama, kuidas muti alla lendab ja keerab järjest rohkem ära 😂  Mõnele mõjus vananemine nii... Igatahes Rapla Kuusiku lennuväljal instruktorid ütlesid, et no  problem - seda enam, et mu jalad töötavad... Kolgi lennuväljal ei tuldud minuga vestlemagi.  

2021 aasta peaks algama näitusega Raplas.

Need kaks asja on juhuslikult kokku langenud Rapla.

5. . septembril tähistan minagi VDMFK asutaja Erich Stegmanni elutööd rahvusvahelise suu ja jalaga maalijate päev.  Kindlasti teen minagi teile miskit ägedat suhtlusvõrgustikke kaudu. Palun jälgige reklaami.

Septembri jääb veel huvitavat, mida ma pole varem teinud.

Sellest neljapäevast laupäevani olen Võrumaal loometalgudel.

Tihe huvitav ja asjalik graafik on mul praegu. Paar kuud tagasi ei suutnud ma isegi uskuda, et selline mölluaeg tuleb veel sel aastal. Ja mitte keegi ei saa seda minu eest ära teha. 

Vahele peab jääma veel raamatude müümised ja võib - olla ka esitlused, pakkimised...     Veel kirjutamised... Argimurede lahendamised, neidki jätkub üle pea.  Ja  rõõmustan ka, kui vahetevahel mõni probleem kaob eest...

Laupäeva õhtust esmaspäeva õhtuni rallimine

 Alustaasime Kaagverest - Sis leidsin end kuskilt Pedja jõest jalgupidi vees ja mulle tehti kastidest iste, enne seda istusin  saunalaval ja lõkke ääres Magatud telgis. - Paides - Raplas. Lennuväljal sai langevarjuhüpe aeg kokkulepitud. - Kohilas, Rootsiski - Varbola linnuses ronitud. - Märjamaa lähedal  metsatukas bussis ööbitud. - Haapsalus jõin hommikukohvi. Purjetamine jäi järgmisks korraks. - Rõudes - Kasari raudbetoonsillal otsast lõpuni edasi - tagasi jalutatude, üle 600 meetri. Õnneks mitte munakividesl. Mu ratastool mahtus napilt nö kõnniäärele. - Põltsamaa kaudu Kaagvere tagasi. 

Pärnus jäi käimata seekord...

Ega oligi spontaalne rallimisplaan. Mina ei teadnudki eriti, kuhu välja jõuame või mida teeme. Lihtsalt laupäeval tuli hull idee seiklema minna. Mul lubati natukene aega mõelda, kas mulle sobib... 

Ahvatlev ja mõnus tundus. 

Ma ei eksinud.

Oli mõnus puhkus ja seiklus tänu Antsule.

Laupäev, august 08, 2020

Sai jälle olla veidi asjalik ja seiklev

 Täna sai mõned tunnid olla Tallinnas, õieti Nõmmel. On hea tunne, kui saab kellegile rõõmu teha vajalikkul hetkel. Ja samas ise rõõmustada teiste pisiasjade üle. Ja lõppkokkuvõtes ongi nured ja kurvastused allpool suurt rõõmu. Hea jääb ikka ülekaalu...  


Nagu plaanitud, siis sattusime koduteel Viikingite külla. 

Ma ei olnud seal käinud. Minna soovisin ammu aga...  Mulle tõesti väga meeldis seal. 

Kohtasin  lammast - no nimi ei tule meelde - kelle ümber oli lärm, et oli vist kuidagi häiriv ja ohtlik... Minu meelest on see lammas, keda nägin.

Leidsime ühise keelega. Silmavaade.


Olin Maarja, Gristelle ja Ingridiga. Meil ei olnud takistusi. Härrad tõttasid isegi appi nii Maarjale kui ka mulle. 
Veel kohtusin taas Kristiga . Mul Kristisid  mitu - mitu, kuid mul endal on selgepilt , kes on kes Kristi... 😊     Istusime Paju villas tunnikese. Tõesti oli tore. 

Eile käisin taas surnuaiaski. Tegin papa ja vanaema haua enam - vähem jälle korda. Mina üksi käingi... Ja ma ei teagi, kes veel peaks nii käima... Sugulased käivad küll omal haua poolel, kuid... Olgu siis pealegi. Ma ei saa midagi teha...   Ma jäin seekord väga rahule ja usun, et papa ja vanaema hingedki on rahul. ..


Neljapäev, august 06, 2020

Miks ma ei ole mitu päeva bloginud...

... on vast see, et mõtlesin ja mõtlesin, mida blogida... 

Välja mõtlesin. 
Mul ei olnudki mitte kui midagi blogida. 😋 Või õigemini, oli küll, kuid mis olulisem ja mis vähem olulisem - selles oli küsimus... 

Käisid külalised. Aga mitte need inimesed, keda ootasin. Vaid hoopis teised inimesed, keda ei osanud oodata, kuid keda ma alati ootan. Ühesõnaga, mind üllatati nii positiivselt kui vähe negatiivseltki...
Sai aruttatud tähtsad asju. Edasi toimetamiseks. 
Samas oli mu energia nulli lähedane. Küllap see sellest, et maailma muutub jälle... Uskuge või mitte. Mõni päev võib ju ollagi niisama rahulik. Nipet - näpet tehes. Vahel  vaja pisikesi asjugi teha, et kodu oleks kodu moodi.

Avastasin, et minu elufilmi seebikas on  teistsugusemast teistsugusem, kuigi päris tavaline. 

Minu blogi sõbrad, ärge muretsege, kui ma mõni päev ei blogi. Uskuge, et minuga on enam - vähem korras ning blogimist ei lõpeta ma kindlasti enne kui vajalikkuks pean...         Usutavasti ütlen seda ette.

Pühapäev, august 02, 2020

Üle saja aasta...

... tegin vahvleid 😊

Mul polnud aastaid vahvlimasinat. Kunagi sai kellegi laenatud ning... Nüüd jälle masin. 
Küpsetamisel oli meil Mirjamiga mõnus koostöö: mina panin taigna masina, Mirjam võttis vahvli masinast välja. 
Loomulikult esimesed vahvlid sõime kohe ära. Nagu lapsepõlves... Vahvlihunnik ei tahtnud kuidagi kasvada... 

Tulge vahvleid sööma!!!

Pildi tegi Carola.

Muide, juurdlesin täna laenamisküsimuse üle. Otsustasin, et kõige tähtsam, et ma ei laena kunagi kellelegi iseend - siis ei saa iial end endale tagasi 😋

Ongi august...

Ma ütlen küll  tihti iseendale, et ma ei nutta iial enam.
Vahel küsin endalt, miks valetan endale...
Tihti tahaksin nutta...

Vahel on mul tunne, et olen elanud siin maailmas lõpmatult kaua... Kuigi täna mu elu viiekümne kolmes august - see ei olegi ju kuigi suur arv... Paras arv.
Et olla elus miskit kogenud.
Ja samas on mul tunne, et ma pole veel õieti midagi kogenud.
Et ma ei oska õnnelik ega ka vihane olla.
Äkki olengi vaid tuim olend...
Seda ma ka ei usu. Ei suuda uskuda.
Mida ma üleüldse suudan. Kus mina seda tean... Ja kas ma  peangi teadma...
Kõik on alanud minust endast ja kõik algab aina edasi... Seda tean. Seni kuni elan ja püüan leida elumõtet või eesmärki...

Ma olen lihtsalt kokku jooksnud hetkel. Pean tegema restardi... Teen seda hommikul.
Mõnikord võin ka olla mitte särav. Iseenda vastu aus. Natuke hoogu maha võtta... ja end hoidagi.
Mul on vähemasti üksainus inimene, kes peegelpildis peaks olema mulle kallis ... Mina ise.
Endale tuleb looda ikka ja alati...

Olen õppinud armastama kurbustki. Vahel annavad pisarad selgust juurde ja teadmise, et elu on ilus. Sest elus on lubatud naerda ja nutta. Tihtilugu ühekorraga...
Oma tunnetest ei pea kellegile aru andma...

Laupäev, august 01, 2020

Leidsin taas maali

... Kati koduseinalt.



Rõõm on ikka näha oma tööd kellegi koduseinal.

Taaskohtumine nagu. Või ongi ju taaskohtumine.
Oma lapsega.

See Juuliõite maal sai ekstra Katile sünnipäevaks kolm aastat tagasi...

Hetki eelmise nädala puhkusepäevadest

Pärast Türi näitust käisin sõpradel külas. Olin nii Sauel kui Tallinnas. See aasta üleüldse esmakordselt.
 Katiga mõtlesime juba maailmatu kaua, et käime ükskord Eesti Vabaõhumuuseumis. See ükskord oli eelmine laupäev. 

Hästi põnev  elamus.

Hea, et  meil oli ka mehe jõud Petsi näol kaasas, sai meelitatud naistega kaasa tulema. Nii sain rohkem näha majadeski. Teadavasti polnud vanasti ühtki kaldteed... 
Ja tänapäevane ligipääs vanadele hoonedele ei sobiks ka mitte kuidagi.

See minu arvamus.

On aga meeletult tore, et elan  praegusel ajal. Mul on võimalus liikuda peaaegu igal pool.




Vahva oli sõbrannadega lõpuks kuskil niisama ringi käia. See on tõesti hoopis teine tunne. Mul tõesti vahvad isiklikud abistajad, kellega on ka vahva alati käia ja olla, kuid vahel  on pagana hea hetkeski unustada näiteks abistajate tundide lugemise, mis mul veres juba ning unustada hetkes, et kuhugile minnes pole ainult isikliku abistaja teenus selja taga, vaid mu kõrval on ka sõbrad. 

Janikaga käisime Keila joal. Seal polnud mina samuti käinud, kuigi olin ammu soovinud minna. Janika hommiku kohvilauas mainis, et võiks minna ja läksimegi.



















 Lilled merre...