Teisipäev, oktoober 31, 2017

 Head kõikide pühakude ööd
                ja homset 
Tiiude - Tiiade nimepäeva 😉😊
Minul on küll ilus nimi või egas nimi ei riku ilusat naist 😋😊 Aga kui mõelda jällegi sellele, mis mu nimi tähendab, siis ma ei tohikski olla kole inimene... Võib - olla nimigi mõjutab eluteed, kuigi vaevalt, et vanemad nime valides ja pannes sellele eriti mõtlesid või mõtlevad...
Jänks täna hommikul vabaduses. Püüame iga päev natuke vabalt hüpata toas ringi. Vahel Jänks ei viitsigi ringi joosta, hüppab peale tiiru puuri tagasi. Bongsiga omamoodi mängivad. Võib arvata, et kaklevad, kuid kui vaadata, siis on mäng - kumbki ei page, vaid jooksevad teineteist taga ajades, hüppavad teineteisele pähe, eriti Bongo Jänksile.  Jänks on harjunud meiega. Saan rohkem ta hingeelust aru.
 Bongo, mitte täna. Jäin mõtlema, et blogisse ei ole neid pilte riputanud vist veel... Bongole meeldib üldse pähe hüpata. Ta võib mu peas nurruda, kui mina näiteks pesen nõusid. Ja öösiti magabki mu pea juures, nurrub kõrva öö otsa -  on öid, kui olen lausa tige. Ma ei saa ju und.

Hingedepäe, 2. november

2. novembri õhtul kell 18.00
 "Hingepäeval midagi hingele"
Kaagveres, külaseltsis Kawereshofis.

Meile annab hingejõudu
hingehoidja Heino Nurk.

Tulge, leiame üheskoos 
pimeduses valgust ja soojust,
hoiame meeles kalleid inimesi. 
Korraldaja MTÜ TM Loovus, kontaktisik Tiia

Tähelepanu, Tallinna sõbrad!

Vajan 7. ja 8. novembril öömaja Tallinnas. 
Mul on ees kolm tõsist tööpäeva Laagna Lasteaed - Põhikoolis. Kohtun iga rühma ja klassiga. Usume direktori Nataliaga, et võiksin anda lastele midagi enda kaudu sära ja positiivsust.

Kuna pärastlõunad 8. ja 9. novembril on mul vabad, siis võin kellegiga kohtuda ka. Andke teada, kes sooviks mind näha ka päriselt.  😉

Kirjutage või helistage!

Pühapäev, oktoober 29, 2017

38,4 -

... - see on vast iga naise unistuse kehakaal rannahooajaks  või siis mitte 😊

Täpselt niipalju kaalusin mina täna hommikul - 38,4 kg 😀😀😀😋  Kristiga naersime, et olen tõesti igas mõttes teistsugune ja erimoodi. Kaaluski,

Ausalt söön. Maiustan ka.
Kui mina olen pikemalt aega söömata, siis hakkab mul lihtsalt pisut paha...

Niisiis, rannahooaja dieet jääb mul ära! Üks mure vähem.
Ja pange tähele, kui kerge on mind kätel kanda 😉

Minu õnn, et olen parajalt paks parimates aastates!!!!!!!!!!

Laupäev, oktoober 28, 2017

Oleks üks soovikene...

...et kõik kurjad ja muidu ebameeldivad nähtamatud vaimud ja muud olevused - jätke mu hing ja elu rahule. Te teate väga hästi, et head jäävad peale, ja mina ei tee teile midagi kurja.

Ei, ma olen täie mõistuse juures. Ja ei ole veel hulluks minemas. Lihtsalt viimasel ajal on tunne, et keegi lihtsalt tahab mulle käkki keerata, ja sealt, kust kõige vähem oodata oskan. Võimalik, et ma pole väga palju rääkinud/kirjutanud/bloginud, et ma siiski usun nähtamatutesse jõududesse. Jah, ma tean, et selles nähtamatus maailmas on nii head kui halba, samuti nagu selles maailmas, mida saame käega katsuda. Keegi füüsik on öelnud umbes nii, et tema jaoks kuulub teadlaseks olemise juurde arusaamine sellest, et on asju, millest me veel aru ei saa. Minu meelest sobib see mõte ka "tavainimeste" eluga väga hästi kokku.

Ja kindlasti ei jookse ma praegu igasuguste selgeltnägijate juurde, kes võibolla ei näegi eriti selgelt enda ette 😀 Ma ei usu neid kõiki, ainult mõnda, keda tõesti võib/võis uskuda.

Tänane päev oli tõesti hämmastav ja natuke kõhedusttekitav ka. Kuidas saab keset lauda seisev küpsis järsku täiesti lambist liikuma hakata ja maha kukkuda ? See on lihtsalt müstika. Ja elektrinähtused läksid vahepeal täitsa ohtlikuks. OK, jah, nii mõndagi saab elektri ja füüsika kaudu ära seletada, aga ikkagi... Praegu on küll elektri osas oht möödas - elektrik Veiko vaatas asja üle ja tegi ohutuks, kuigi arvas, et üks kord tuleb veel korralikult üle teha. Aga see oli ikkagi kuidagi kummaline.

Praegu, keskööl, olen jälle linnas ja mõtlen, et soovin ennast tõeliselt oimetuks tantsida. Niisiis - vajan selleks tantsupartnerit - väga tõsist kusjuures 😉  Igasugustest lollustest ja tempudest mulle praegu aitab.

Neljapäev, oktoober 26, 2017

Esimene lumi

Vaatasin täna aknast välja. Üldsegi mitte koduaknast. Üle pika aja. Jäin mõtlema, et huvitav - esimene lumi toob ikka endiste talvede nostalgia ja ärevuse, et näis, mis see talv toob. Ma ei mõtle neid külmi talveilmu ja lumetorme, vaid midagi enamat. Et kas jätkub hingesoojust ja valgust iseenda sees, et see pime ja lumine aeg üle elada. Hea on, kui on lumevalgust - siis on talv ka kuidagi valgem ja soojem.

Täna on olnud päris töökas päev. Sai jälle üks alguste algus tehtud, millele hakkasime juba aasta või kaks tagasi mõtlema. Võtsime Maarjaga nii kaua hoogu, aga ju siis täna oli see õige hetk esimesed read kirja panna. Ehk et on oodata ühte raamatut. Arvame, et äkki kevadel. Raamat tunnetest teise pilguga. Või ehk kaldteest taevasse, mis ei lahenda elu tõelisi probleeme. Nüüd oleme selle siis välja öelnud, ja nüüd ei jää muud üle, kui ükskord raamatule punkt panna. 

Teisipäev, oktoober 24, 2017

Tühja sidruni tunne...

...  on mul külas. Minu sees.

Kõle on sügisõhtul selle tundega.
Sidruniga tee oleks mõnus, kuid hetkel ei soojendaks mind. Ma ei viitsi teedki teha.

Nutta tahaks...
Tegelikult facebook´is tuli välja postituse arutelus, et nutmine on vabastav ja vajalik, mitte häbiasi ja negatiivne. See  kehtib murepisarate juures. On olemas naerupisarad ja palju muid nutte ja pisaraid. Igalühel on nutminegi erinev. On  neid, kes nutavad lahinal igal ajal. On neid, kellel ei jätkugi pisaraid, nad on kuidagi otsa saanud. On neid, kes ei saa ega tahagi nutta...
Nutmine on õnn.
Selle ütles facebook tuttav Loo. Ma ei olnud eales nii mõelnud. Kuigi olen alati teadnud, et nutmine on hea ja väga vajalik.
Ja nutmist ei tohiks ka keelata. Sedagi olen alati teadnud  ja rääkinud.

Hetkel ei ole ma vist raasugi õnnelik.
Mul  ei ole ühtki pisarat.
Ei naeru
ega nuttu...

Homme loodetavasti jälle miski pisar on. Sest õnneta, tühja sidrunina edasi olla on tõesti masendav.
Ei oleks minulik.

Aga kõik kokku - kui mõelda laiemalt, siis õnne inimese sees on tohutult palju. Kui seda ei õpetada väikesemaks tegema või keelama... Õnnelik inimene saab ja võib kõige paremat tunnetada. See kõige parem ei peagi alati olema nii särav... Tuhm pärl võib särama luua.

Esmaspäev, oktoober 23, 2017

Video! Video! Video!

Usun, et on inimesi, kes on juba teadlikult, et on valmimas videofilm minu elu - olust, et näidata, kuidas toime tulen ja tegelikult uskumatu on usutav. Kõik on võimalik.

Pealkirja pakkumise võistlus on läbi. Tuli mõni pakkumine. Sooviti rohkem, et mõelgu ma ise geniaalne filmi nimi. Eks siis tuleb õunte pealt vaadata... Ehk kaks nime kokku siduda... 😉

Sooviti, et filmi saab ikka minu PÄRIS elu, tegemised nii nagu teen... Nii saab olema.  Kõike ei saa siiski ühte videofilmi sisse, kuid keegi ei ütle ju,  et rohkem filme minust ei saa olema.  


 See ettevõtmine on küll minu ja  me MTÜ TM Loovuse väike projejekt , mille eelarve on 700 eurot.

Kui on soov mu hullumeelselt ettevõtmist rahaliselt toetada, siis võib südame järgi kanda MTÜ TM Loovus a/a   SEB EE381010220060800010 31.  oktoobrini.Selgituseks "Video".
Hetkeks on natuke toetatud. Aitäh Kristelile!
Puudu jääva summa rahastan mina ise.
Väikese kampaania tulemused annan kindlasti 1. novembril.


Reede, oktoober 20, 2017

Videofilmivõte 2. päev ja muud eilsest




 Vähe tööka ja põneva eilse päeva õhtuks leidsin Cookbook´is, Taskus. Üllatus Kristelile sünnipäevaks. 
Meiega olid veel Kristi ja Maarja.

Mõnus olemine oli.

 


Eile keskpäeval sai veel väikestviisi mõeldud TM Loovuse edaspidistele plaanidele. Ikka tasapisi oma rida ajame jätkuvalt.

Eile hommikul oli teist korda videofilmi tegemine kaamera ees. Olime õues, korra aiamaalgi.

Tuletan meelde, et täna on viimane päev pakkuda videofilmile parim pealkiri. 


Kolmapäev, oktoober 18, 2017

Uks sulgus, avaneb teine uks ehk täidub ammune unistus

Noevembri alguses olen Tallinnas.
Kolm päeva vähemalt. Pigem kolm  pool päeva.
Laagna Lasteaed -  Põhikoolis.
Kohtun iga erivajadustega lastega.

See on minu jaoks natunatukene uus väljakutse, kuid ammune unistus suhelda ja anda iseendast mingi energiaplaks just nimelt erivajadustega lastele. 

Nüüd tuleb argiprobleemid laheneda. Leida öömaja ja läbirääkida tüdrukutega, kes on minule isiklik abistaja. Panna kõik klappima.  

Võib - olla on see millegi uus või uutmoodi algus või jätkamine... Olen  põnevil 😊💖

Keskpäevane ÖÖ

Keset päeva muutus päevavalgus pimedaks ÖÖKS. Siingi. Kaagveres Tartumaal. Tallinnas oli vist hullemgi... Kuidagi hästi kummaline oli...
 Loodusnähtus, mida ei ole olnud iial varem - torm  Ophelia kandis Sahara tolmuga meile Eestisse pimeduse.
Mina ei mäleta midagi sellist.
Tõsi, lapsena uurisin vahel, kas ja kui meilegi jõuab suur torm, mis siis elust saab... Vastati, et kunagi ei jõua, sest elame heal maal. See  oli enne kooli.
Tänane pimedus oli kuidagi kõhedust tekitadav.
Kui seda, mis tegelikult toimus, kuulsin/lugesin oli küll päris jube ja ebalev tunne, mis toimub maakeral... Samas abitu ja põnev tunne...
Kui habras võib olla siiski elu siin maailmas. Kas osatakse seda ette kujutada... Me, inimestena arvame, et oleme kõikvõimsaid, siis looduse vastu ei saa...

Mis siis elust saab, kui...
Igas mõttes.         

Võib - olla on neil vanematel inimestel õiguski, kes arvavad, et on vaja miskit enneolematut rasket läbielamist, näiteks sõda taas, et tuua inimesed maa peale tagasi. Sest elu on üldiselt kerge ja lihtne. Vähemasti meil...
See kõlab karmilt. Olen vastu vaielnud. Ehk on selles arvamuses siiski tõeraas...
Rääkidakse küll ja veel,  kui pahasti kõik paljud asjad on ning otsitakse taga ei - tea - mis kergust... kui ühe hetkega võib olla hoopis pea peal. Päeval võib saabuda pimedus näiteks jälle...

Pimedus võib saabuda mõnikord ülekantud tähenduseski. Kui loodad, et läheb valgemaks ja paremaks elu - olu, ja siis tunned, et oled jooksnud jälle peaga vastu seina. Kui oled ootanud näiteks seminaril, kus rääkida, kuidas erivajadustega naisena siiski ellu jääda, edukas olla, tulla tormist läbi ja tunda veel õnnelikuna - ja siis praktiliselt viimasel hetkel öeldakse ära. Saan aru, et see on koolitaja rõõm ja mure.
Küsimus on aga ikkagi selles, kas tahame või ei taha võrdõigulikku elu - olu. Miks ajame taga, et kõik naised olemata, kas on puuet  või ei ole puuet,  on võrdsed, kui samas füüsiliste puudega naine ei saa üritusel aja puudusel jagada oma kogemusi ja mõtteid teistele puuetega inimestele... ja ka puueteta inimestele... Siis võib tõesti kaduda igasugune koostöö valmistus, kes sind väga ei taha. Sellest on loomulikult kahju. Aga karavanid lähevad edasi. Eri teid. Eks seegi ole võrdsete   võimaluste otsimine.
Valguse loomine ja toomine ...

Esmaspäev, oktoober 16, 2017

Videofilmivõte 1. päev

... toimus täna hommikupoolikul. Kodus. Kõik ei olnudki nii hull nagu alguses ette kujutasin. Väikeselt suur pabin oli siiski sees. Küllap siis teen vajaliku ja õigetki asja. Ja jälle põlve otsas. Omaenda projektiga. Naudin seda ettevõtmist sajaga.
 Sai tõsist ja nalja jutte aetud.
 Tubased toimetused enam - vähem said üles võetud.
Koostöö hr Harriga on väga meeldiv.
Piretil, mu kõrval, oli täna Hunt Kriimsilma 9 ametit. 

Vaatasime kolmekesi veidi "Ratastoolitantsugi". Issakene, kui naljakas oli iseend vaadata!!! Olin siis 19 aastat vana või noor... Kuidas võtta... Ja mul ei olnud nagu ühtki suurt eesmärki ega unistust... Tegelikult, mäletan, oli küll - sügaval südames. Aga kuna minult otse ei küsitud miskit - olen aus - siis ongi filmis mõtted nagu on... Eks ma ei soovinud ema unistusi katki teha, kuigi ma teadsin juba siis, et ma ei hakka kunagi kõndima ega käega sööma... Teadsin muud. Teadsin, et pean toime tulema igal ajal, olgu nii raske kui tahes. Et tahaks elus midagi põnevalt teha, oma elu... Usun, et emagi tahtis seda öelda, kuid ehk ei julgenud või kartis... Too aeg oli too aeg. Kellegile ei lubatud suuri enneolematuid unistusi ega soove, eesmärke... avalikult väga mõelda. Välja mõelda. Ja vanemad ikka igatsevad oma vaimusailmas näha lapsi enda ettekujutusele unustades, et lapsed on hoopis teised inimesed. Minul kui emal on olnud vahetevahel see veakene, kuigi sain õigel ajal, et lapsed on ise. On vaja olemas olla, kui vajavad olla... Igaüks peab ise oma elu väljakutseid vastu võtma, väiksena väiksemad ja suurtena suuremaid. Nii saab ainult ellu jäämist õppida...
Naerma ajas jälle oli kass mu ratastoolis. Ta oli Liisu,  kui ma õieti mäletan. Eh, ma ei ole üldse eriti kassi inimene, päriselt ka.
Joonistasin küll suht hästi.
Tikkinud pole ma aastaid enam.
Aga onu Mihkli mõtted on tänagi päevakorras. Veidi teisiti. Palju on paremaks tundmatuseni muutunud. Hoiakud on sageli samaks jäänud. Need on kõige aeglasemalt ja vaevalisemalt muutuma...

Tuletan meelde:

 1. Ootan videofilmile pealkirja pakkumisi 20. oktoobrini.

 2. Kui on soov mu hullumeelselt ettevõtmist rahaliselt toetada, siis võib südame järgi kanda MTÜ TM Loovus a/a   SEB EE381010220060800010 31.  oktoobrini.Selgituseks "Video".

3. Ja võib - olla on kellegil salasoov, mida sooviks filmis kindlasti minuga seotult vaadata, siis öelge/kirjutage mulle.  Tõenäoliselt on toimetusi ja tegemisi, mis mulle on endast mõistetavalt, kuid ehk mõnigi teist mõtleb, kuidas mismoodi ta seda teeb... Eks saan siis mõelda, kas ja  kuidas lavastada.

Parimale kaasaelajale  auhind kahele!

Pühapäev, oktoober 15, 2017

Valik tuleb teha

Täna on valimistepäev.
Mina valisin e-valimistega. Minu jaoks lihtne ja mugav. Ei pea kuhugile minema ega kedagi koju kutsuma...
Olen mõned aastad omaette mõelnud kandideerida, kuid üks takistus, mis tuleb kohe mõttesse, on see, et mul hetkel ei jätkuks poliitika jaoks isikliku abistaja tunde... Minu põhimõte on ju, kui midagi teha, siis teha hästi ja südamega. Aga kui IAT-d on ükskord ka selle jaokski piisavalt, siis miks mitte kandideerida... ja ikka sotside ridades...

Muide, sõbranna arvas hilja aegu, et oleks äge, kui mina oleks president 😀 Eestile oleks see küll väga  suur väljakutse. Ja maailmale. Erivajadustega nais -  presdident! Super!!!
Ühelt poolt oleks absoluutselt võrdne...
Aga mina sellist suurt ja tohutult vastutust ei võtaks ealeski endale.
Ma ei ole nii tark.
Presidendiks ma tõesti ei sooviks...
Ehk on kuskil keegi erivajadustega naine, kes sooviks - siis prügige sinna poole julgesti.

Valima.

Kaisutüübid



Laupäev, oktoober 14, 2017

Täna 29 aastat tagasi muudeti kolme kopikaga elu kahel inimesel . Üks neist olin mina... Naljakas on mõelda, et alles paar - kolmkümmend aastat tagasi leidi ka üksteist üles facebookita, loodi suhteid internetita, vahel sageli telefonita - ja elu toimis 😋😉
 Olid olemas inimesed.
Olid olemas aadressbüroodki... Usun, et noored ei teagi nendest mitte midagi.

Kuidas ma ka ei mõtleks praegusel ajahetkel, võin julgesti öelda, kui ei oleks olnud just toda ammust hetke, siis oleks läinud mu ja mõnede inimeste elu tõenäoliselt hoopis teisiti. Kõigele vaatamata saan  oma elule mõeldes öelda, et olen valinud kõige õigema elu, kus olen saanud tohutult kogeda ja palju õppida. Minu elu ei ole olnud siiani tühi. Võib - olla kõige hullemaid karmimaid hetki ei oleks vaja elus... aga kui neid ei olekski, kuidas teada saada, et elu on habras ja väärikam. Kõik siiski ei ole lust ja lillepidu.
Kuigi nii karme elukogemusi nagu minul on, ei soovi mina kogu hingest mitte kellegile.

Mulle on öeldud küll ja veel, miks siiski meenutan vahetevahel heasti exi... Siin blogis olen seda väga vähe teinud. Siiski olnud aeg on olnud peaaegu veerand minu elust ning kuidagi ei saa seda eitada. Ja kõik koos oldud ajas polnud ju ka paha ega kuri. Oli väga õnnelikke hetki, eriti alguses... Kui peaksin nüüdki veel mõtlema halvale, meenutama ainult halba - siis oleksin  mina väga kibestunud ja nurga pugenud, annaksin iseendale alla... Aga seda ma ei ole ju. Vist.
Ma olen rahul, et olen suutnud jälle oma elu uuesti üles ehitada. Nii nagu olen osanud ja saanud. Olen naela löönud väga kõrgele suhetele ja üleüldse elule.

Aga mida ma ei suuda ikka veel mõista, on lähisuhte vägivald. Miks seda nii palju on... Milles see tuleb... Miks tundakse valehäbi ohvride poolt... JNE. Kuigi järjest rohkem räägitakse sellest ja nii nagu peab rääkima. Julgustavalt.
Olen isegi rääkinud. Räägin veelgi... Samas saan ohvridest aru, nende hirmudest ja tundeist... 
Veel ei ole aastatega mõistnud, millepärast peavad vägivallatsejad omad eludki rikkuma... Kurjuses, mitte toimivas suhtes ei võita kumbki pool tegelikult...
Need on need küsimused, milledele ei oska mitte keegi päriselt vastada.

Aga jah, elus on toredaid ja häid hetki, mis suunavad hästi kõik teiste suunda...
Viivad edasi...

Reede, oktoober 13, 2017

Meeldetuletus: VIDEO

Palun, minu head inimesed, videofilmile pealkirja pakkumisi 20. oktoobrini.

 Kui on soov mu hullumeelselt ettevõtmist rahaliselt toetada, siis võib südame järgi kanda MTÜ TM Loovus a/a   SEB EE381010220060800010 31.  oktoobrini.Selgituseks "Video"

 MTÜ TM Loovus on tulumaksusoodustuse nimekirjas.

Minust video võiks olla kingituseks Eesti 100-le! Tegelikult Eestis on võimalik natuke teistmoodi unistada ja elada. Kuigi vahel keeruline ja raske olla erivajadustega naine, kuid samas olen eriline õnnelik naine. 

Parimale video tegemise kaasaelajale auhind ka! Esitlusele saab tasuta kõige paremad kohad kahele.
Ma ei tea veel, kus esitlen videofilmi, kuid see saab olema kuskil ehk veel enne jõule 😉😊
Lisa natukene loe 10. oktoobri blogistust. 

Eilne Avatud Lava...

...  minu  psühhodraama ajaloo kõige kehvem või kui olla veidi positiivsem, siis kõige omapärasem töö. Kuigi püüdsin anda endast parima. Küllap andsingi parima. Kuid ma ei pingutanud eriti siiski.
Eks sain siiski palju juurde õppida, mõtteainet, kogemusigi. Päris ära Avatud Lava ei jätnud. Kuigi mitte keegi ei tulnud, kuigi soovijaid oli küll alguses... Neile tulid teised asjad ette ja haigused kallale. Tühistasime ruumi broneeringu.
Olime minu juures.Ümariku laua ümber. Mina, Maarja ja Kristi. Toas jooksis minu loomaaedki ringi. Eks loomadki ole inimeste omamoodi naabrid.
Rääkisime siiski naabri teemal. Tulime järeldusele, et see teema on laiem kui arvasime siiani. Kõik taandub ikkagi suhetele, mis algavad endast ja märkamisest. Mõtlesime ka tulevastele plaanidele. Kuidas olla ise "pildil", et oleme siiski head tegijad...
Küpsestasime koogi. Sõime ahjusooja kooki. Usun, et küpsestamine Avatud Laval on erijuhtum ja mitte reeglipärane. Aga psühhodraama on spontaalne - iialgi ei tea ju, millega asi lõpeb 😊
Seekord oli Avatul Laval sedasi siis!!!
Järgmine kord on teisiti ja usutavasti paremini ja põnevamini,.

Igatahes väike Kaagvere sai eile 7 riigi psühhodraama, Avatud Lava kaardile.

Neljapäev, oktoober 12, 2017

Jälle ilusalongi tulemus

 Minu ilusad varbad täna...

Muide, selliste küüntega võiks pulmapäeva teha 😉😅 Igaks elujuhtumiks peab ju kõike proovima väga varakult... Hetkel puudub pulmadeks küll üks tähtis asi... või noh asjake ei olegi... Puudub jätkuvalt nimelt üks normaalne ja kena peika 😀😀😀

Ausalt öeldes, alati on ju hea olla iseendalegi argipäeval ilus!
Naljatada võib ka ikka ja alati.  Siiski tean, et kellegi leidmiseks tõuseb minu nael aina kõrgemale...

Piretile aga aitäh jälle!!! Ta on mu meelest proff küünetehnik. 

Kolmapäev, oktoober 11, 2017

See EI olnud minulik ehk mis ON minulik

Mul meenus üks hetk eilsest hommikust. Koristasime. Piret tolmuimejaga. Mina pühkisin käega lauda. Äkki hüüatas Piret:
"Tiia, ära tee šokiteraapiat! Sa ei pühi käega - see ei ole sinulik!"
Naersin südamest. 😀💙
See oli küll parim kompliment mu jalgadele!!!
Piret polnud 17 aasta jooksul näinud mind midagi kättega tegemast. Mina ise pühin vasaku käega näiteks söögilauda suht sageli. Oleneb vajadusest, tujust või millest iganes. See tuleb automaatselt.
Aga
eilne hommik pani mind mõtlema ikka ja jälle, et ma ei või olla teistsugusem, siis ei tunneks keegi mind ära... See on hea! Mulle meeldib väga olla iseenda moodi.
Ainult iseenda moodi olemine on minulik.

Niisiis, ärgem soovige, et peaksin olema füüsiliselt ideaalsem või normaalsem - siis ei oleks mina mina. 😋 Või teisiti öelda, olen sellisena nagu olen praegugi normaalne ja ideaalne

Täna osalesin Stastistikaameti telefoniküsitluses turismi teemal. Sain juba septembris kirja, et olen väljavalitud. Siis kirjutasin vastu, et hea meelega suhtlen telefonisti, kuid mul on kõne/häälduspuue. Stastistikaamet vastas:

Täname Teid teavitamise eest. Edastasime Teie kirja küsitlusjuhile.
Asjakohase väljaõppe saanud Statistikaameti küsitleja helistab Teile ajavahemikus 01.10.–30.10.2017, saate temaga kokku leppida Teile sobiva aja vastamiseks ja vastata telefoni teel.

Küsimuste või probleemide korral võtke palun ühendust meie klienditoega, aitame meelsasti.

Täna siis helistaski küsitleja Ellen. Mul oli aega vastada. Parajasti oli ka Piret siin, kes õige vähe tõlkis mind. Arvan, et oleks ka tõlgita toime tulnd, kuigi ehk oleks rohkem aega läinud. 

Seega, loo moraal - julgesti ja positiivselt peab ütlema oma erivajadusi ametkondadele. Ainult sedasi saame jääda suheldes iseendaks ja me kõik. Mõlemal poolel hea tunne.

Teisipäev, oktoober 10, 2017

VIDEO tulebki!!! Tähelepanu!!!

Olen ammu, paar kolm aastat mõelnud videole iseendast. Täna saan öelda, et video saab tehtud.
Kohtusin hommikul hr Harriga, kes hakkab filmima. Mina ise olen stenarist ja peategelane. 😉

Iga korralik film vajab super löövalt pealkirja. Hetkel mul seda veel ei ole. Palun teiltki, minu head inimesed, videofilmile pealkirja pakkumisi 20. oktoobrini.

Iga korralikul filmil on eelarve. Ma olen otsustanud ise selle eest vastutada.. 
Kuid kui on soovijaid, kes sooviks mu hullumeelselt ettevõtmist rahaliselt toetada, siis võib südame järgi kanda MTÜ TM Loovuse a/a   SEB EE381010220060800010.  MTÜ TM Loovus on tulumaksusoodustuse nimekirjas.
Kirjutan eelarve sisse isikliku abistaja teenuse 50 tundi, seda minimaalselt. Esialgne summa kokku on 700 eurot.

Minust video võiks olla kingituseks Eesti 100-le! Tegelikult Eestis on võimalik natuke teistmoodi unistada ja elada. Kuigi vahel keeruline ja raske olla erivajadustega naine, kuid samas olen eriline õnnelik naine. 
Hakkan seda videot kasutama näiteks õppevideona.

Parimale video tegemise kaasaelajale auhind ka! Esitlusele saab tasuta kõige paremad kohad kahele.
Ma ei tea veel, kus esitlen videofilmi, kuid see saab olema kuskil ehk veel enne jõule 😉😊
Nüüd hakkan põnevalt tööle...

Esmaspäev, oktoober 09, 2017

Avatud Lava on jälle 12. oktoobril

12. oktoobril kell 18.00 
Avatud Lava
külaseltsi Kawershofi ruumis
Kaagveres, Tartumaal.


Igal sügisel toimub Avatud Lava erinevates kohtades samal päeval ja samal kellaajal 7 riigis
I - Nordic Board of Examiners´i (Põhjamaade Eksamikomisjoni) egiidi all Eestis, Rootsis, Norras, Soomes, Lätis, Saksamaal ja Šveitsis.

Avatud Lava on psühhodraamat tutvustav õhtu, mis on mõeldud kõigile huvilistele, kes soovivad teada saada, mis petub selle salapärase sõna taga ja kõigile neile, kes soovivad avastada jätkuvalt psühhodraama meetodi juures olevaid võimalusi iseend tundma õppida kellegiga/millegiga kohtudes. Seekord tutvustame psühhodraamat naabri - teema kaudu. Uurime enda naabri rolli  - meil kõikidel on mitmeid naabriks olemise rollid olemas - ja kuidas olla hea ja toetav naaber.

Üritus on tasuta.

Palume tulla pooltundi enne algust või veel parem  ütle tulekut ette kirjutades tmloovus@gmail,com või helistades 5529317 (Tiia) või 58403774 (Maarja)

Avatul Laval ootavad kohtumisi
Tiia ja Maarja

Pühapäev, oktoober 08, 2017

Maraton Tartus eile

Käisin Tartu maratonil. Läbisime Kristiga 10 km kepikõnni tee. Tartu tiir.
Aeg 1:32:01
Koht 168 , N 123.
Esimese korra jaoks väga hea tulemus, arvan.

See minek tuli suhteliselt äkiliselt. Me jälgisime Kristiga igasuguseid jooksuüritusi, kuhu  joosta... Jälgisime mitmeid kuid...

Neil päevil saab meil Kristiga aasta, kui kohtusime. St Kristi on olnud mu isiklik abistaja aasta. Otsustasime aastapäeva tähistada maratoniga. Saime eilegi taas uusi väljakutseid ja kogemusi. Täpsed need sõnad, mis Kristi kirjutas esimeses kirjas, kui kandideeris minu isiklikuks abistajaks. Kuigi Kristi on palju - palju igasugustest võistlustest ja üritustest osavõtnud, oli tallegi esmakordne kogemus minna rajale ratastooli taga.  Minule oli esimene kord.

Me naudisime eilsest päeeva.  Võitsime paljus eile. Mainin kohe ära, et meil ei olnud eile tavapärast abistaja - abivajaja suhet. Olime lihtsalt naised/sõbrannad, kes kõnnivad läbi Tartu. 😉😉




Nii algas me kõnni maraton. Stardist.













Saime oma numbrid kätte.



Tõesti kõndisin ka täiesti ise. Tuule ja õhuvoolu jõul. Tee oli lihtsalt hea.





 Minu jaoks oli 10 km tee üsna normaalne. Teisi sõnu, olen hullemaid teid näinud elus Tartu linnas. Järjest paremaks elu teedel läheb.
Oli üks trepp, millest ikkagi kõndisime tagurpidi üles. Oleks võinud ju kõrvalt minna, aga me ei viitsinud.

Usun, et teised inimesed ratastoolides oleks selle tee ilusti läbinud.

Uhke oli autoteedel kõndida.








Kaks minutit oleks pidanud kiiremini kõndime, siis poleks vihma saanud. Saime siiski vihmagi. See kulus asja juurde. Vist.
Muidu oli väga hea ilm.
Pineda neiu Mari - Liisi finish.
Olen aus - mind jättis selline tähelepanu tõmbamine erivajadustega inimeste tegemiste võimalustele leigeks. See oli küll geniaalne mõte, kuid... Seda head sõnumit oleks võinud kuidagi loogilisemalt edasi anda. Mul oli hoopis kahju vabatahtlikest, kes kandsid seda kõndimisrada, mida siiski vist igalt poolt ei saadud läbi tassida ning isegi finishi kõrgus oli selle jaoks madal... Noo ma ei tea... Kas keegi jääb mõtlema selle üle, kui raske on erivajaduste inimeste elu ja kas just seda ongi vaja...
Ise arvan, et seda polekski eriti vaja alati.
Olen lihtsalt väsinud sellest, et rõhuitakse puudeid. Et ligipääsu ei ole... Tegelikult ideaalsest ligipääsu kõikjale ei saa olla ealeski. Alati jääb puudu...
Samas mõistan Mari - Liisi olnud rõõmsaid emotsioone... Isiklikult ma teda ei tunne. Ma ei avaldanud omi mõtteid siin praegu halva pärast. Mitte seda. Lihtsalt teisiti oleks ka saanud...

Mind pandi koguaeeg tähele, kuigi mina  ei öelnud enne eriti kellegile, et lähen ... Mul oli soov iseend mõnusasti tunda. Ja ka Kristi eesmärk oli see. Lootsin küll, et näen rajal veel ratastoole... Aga ei. Kuigi raja kõrval oli küll üks mees ratastoolis, bussijaama ja Tasku juures nägin teist noormeest ratastoolis.
Mulle naeratati.
Näidati pöidlaid.
Plaksutati.
Tuldi appi, kuid abi me Kristiga ei vajanud kordagi.

Meie tempos kõndis vanem härra, vahel me ees, vahel meie taga. Rääkis, naljatas ja finishis õnnitles meid kättpidi. See oli armas.

 Kõht läks ikka tormades kõndides tühjaks.
 Johann jooksis tillujooksu. Enne meid. Ma jõudsin veel Johanni vanaemal külas käia. Johann ise kutsus vanaema pannkooke sööma. Aitäh Marjule lõuna eest!
 Hakates tagasi kodu poole minema avastasime kesklinnas mootorrataste mingi ralli. Ma polnud elu sees nii palju mootorrattaid näinud. Äge.
  Muide, eile hommikul sõitsime esmakordselt Kristiga aasta aja jooksul bussiga Kaagverest linna. Minule oli see nostalgia laks. Väikebuss oli küll, kuid taga suur uks ning ruum, kuhu panna lapsevanker ja ratastool. Kristi istekoha põhi oli lahti. Tartu bussijaamas kihutas juht lahtise uksega minema. Ust oli vaja käega vaja sulgeda. Me Kristiga jõudsime õnneks küll vaevalt bussis maha, kui kihutas... Täitsa hull, juht vist üldse ei vaatanud taha.

Oli tõesti hästi mõnus päev 😊💗

Ära tegin.






Neljapäev, oktoober 05, 2017

Õpetajate päeva mõtekild minult

Parim õppeaine on eluõpe 😉

Taaskohtumised

Kohtumised on head ja siirad. Ikka need PÄRIS kohtumised.
Taaskohtumised eriti.
Täna tegime kohvikuõhtu Johannaga. Plaanis oli see juba mitu päevaga tagasi... Ei olnud kohtunud  mitmeid kuid... Nohjah, kui välja arvata facebook, kuid see ei ole ikka see...

Mõni taaskohtumine on kummaline. On uus, kuid näib samas vana... Jahmatav. Üllatav. Meil on nüüd Kassipoeg Bongo junior ehk Bongs nr 2. Ta Kassipoja Triibu õde/vend. Nende kassiema sai õnnetult avariis surma, paar nädalat kasvatas väga tublilt kasu - kassiema ja mamma. Silver juba mõned  päevad tagasi teatas, et Bongs tuleb tagasi...
Siis oli küll mul tunne, et Silver suur poiss on hulluks läinud... Kõik teame või vähemasti  arvame, et Bongo jäi rebase kätte, sest muud seletust ta kadumisele ei ole olnud ning tõenäosus, et teda veel kunagi elusana näeme  on olematu...  Bongo jäi kadunuks 2014 suvel... Huvitav, et teda mäletavad ikka veel need, kes temaga kokkupuudusid...   
Kuid tõesti paar päeva jookseb elamises ringi pisitilluke Bongs nr 2. Ta isegi käitub praegu nagu omal ajal Bongs. Kuigi omal ajal oli Kass Bongo üksi peres, nüüd Kassipojal Bongsil Kass Pätu ja Jänes Jänks ka.
Suuremad loomaaeda ma tõesti enam ei taha. Endale peab ka ruumi jääma.


Uurime linnast tulles väikese Silveriga kassipoega, kes on ronis ise mu ratastooli.  Pilt pole eriti hea, valgus kehv ja kõik sebisid omamoodi ringi ...












Praegu käib siin Kaagveres pääste operatiivne otsing. Päeval on kadunud 80 aastane proua, kellel terviserike. On kuulda ka helikopterit tiirlevat. Kui me õhtul linnast tulles köögis Hannaga toimetasime, siis üks hetk kella 21 paiku oli õues päästeautod, politseid... Esimene mõte oli, et jälle toimub erikoolis miskit... Aga ei. Usun, et paljud kohalikud elanikud otsivad prouat... Läheksin isegi, kui saaksin... Igatahes me perest Silver läks otsima. Majanaabrid vist ka... Eks sellised kurvad hetked liidavad ühte...
Loodan südamest, et kohtumine kadunud prouaga tuleb kiiresti ja rõõmus... Et leidaks teda üles.....
Helikopter tiirutab ikka õhus... Värviliste puna - roheliste tuledega...

Esmaspäev, oktoober 02, 2017

Kanarbikud...

... talveks suvelillede asemele. Köögiakna taga.  Sinisedki kanarbikud - ei ole üleüldse minulik, kuid nad tundusid valides ja ostes naljakad ja natuke veidrad, et pidin just sinised ostma 😉

Usun, et kui jõuluajaks panna kanarbiku sisse valgustuse ka, siis võib täitsa kena olla... Kuid jõuludele ma veel ei mõtle - vara veel...

Pühapäev, oktoober 01, 2017

Triibu

leidis eile endale pere ja kodu. Minul oli lihtsalt tund külas. Johann ja ta emme leidid kassipoja Triibu mamma poolt...
Ei olnud kaua nõnna pisikesi kassipoegi näinud 😀

Tordipoes EI olnud torte

... nii nagu elus iga päev EI ole õnne.
Tuleb tordi otsida ja leida teises või kolmandas poes. Mitte alla anda. Sest sünnipäevale ei saa minna tordita... Tort peab olema kuskil.
Rõõm ja õnn peavad olema kuskil. Olgugi muret ja probleeme vahel ja palju aega rohkem. Siiski mitte alla anda. Pisarades. Sest naeratusteta ei saa elada.

Tänast päeva Jõhvis võiksin nii kokku võtta.

Kõigele vaatamata olen õnnelik.
Ja rikas.
Mul on olnud elus sadu ja sadu  kogemusi ja hetki, mida ei vahetaks eales teiste kogemuste ja hetkede vastu.
Teel, millel kõnnin, aitavad kõik see, mis on olnud, õnne leidmisele. Rõõmule, mis võib kesta viivu...