Pühapäev, detsember 31, 2006

:)

Mul meenus, et täna aasta viimasel varahommikul, kui keerasin une pealt külge ja mis järel uni kadus. Vedelesin poolteist tundi unetult voodis, siis jäin taas natukeseks magama. Ärkvel oleku ajal mõtlesin elu üle ning isegi luuletasin ühe haiku. Üle pika aja luuletasin muuseas :) :P Ega haiku midagi erilist ei ole, aga... :

Väga elus on
hing, mis igatseb elu.
Kas ka minu hing?

Oh, mind küll :)

Jätsin mulje nagu oleks meeletu kurbus... Kurbus kaasneb iga lõpuga. Ka aasta otsa saamisega. Omaette olles on rohkem aega sügavamalt olnule tagasi mõelda. Milllegi hea ja/või raskuse kadumisega tekib nukrus ju alati... Ei ole head halvata ja vastupidi. Kõik on kuidagi käsikäes. Nii see peabki olema. :) Mureta lihtsalt ei täheldagi rõõmu. Ei näegi head. Olles aind hea sees läheks ka läilaks...
OK!
Mulle meeldib kodus olla. Uusaastaöölgi. Ja mässajana enda peegelpiilti vaatada...

2007 a jätke iga päev tunnikene iseenda jaokski :) Suudate palju rohkem olla teistele :)

Piparkoogid ja lumesadu ja nukra meelselt rõõmus

Jõudsin piparkookegi teha see aasta veel :) 2 tundi tagasi. Üks kord aastas peab piparkooke tegema :) Jõuluks unustasin taigna ostmata...

Vihmasajust sai lai lumesadu. Hetkeks on maa juba valge. Päris nääritunne :)

Täna peaksin ütlema, et kõik OK. Tuju hea ja puha. Ootuse ja lootuse ärevus põues. Nii on kombeks vist.
Olen nukker. Nukram kui jõuluajal olin... Olen aus. Aus iseenda vastu.
Saatsin mõned sõnumid. Lastele ka...
Mobiil vaikib.
Telefon vaikib.
MSN-s on kõik seesolijad vait.

Jõululaupäeva hommikul oli vähemasti kaks valeühendust: 1. öeldi vaid "Tere!" ja 2. küsiti merlet ning kena mehe hääl arvas: "Kallis, kas oled purjus?!" Mu hääl on ennemgi kostnud võõrale purjus häälena. Mind ajab see naerma :D

--------------

Nüüd elavnes pooleks tunniks elu mu toas.
Helistati.
Saadeti sõnum.
Piret käis. Soovisime jalgupidi "head vanat" :)

Millegipärast arvan, et nüüd on 2007 aastani taas vaikne.
Väljas on hääled ja juba rakette.

No see aasta ongi olnud palju üksindust hinges. Mind ei hämmasta see. Üksindust tunnen aegajalt ikka ja jälle läbi elu...
Mul on ju siiski väga palju sõpru ja tuttavaid. Vahetevahel tundub mulle, et ei tohikski üksindusest rääkida. Seda on raske mõista. Kui mitmeid kordi on minule öeldud, et sa ei ole ju üksi, sest liigud ringi... Uskuge, see pole nii üleüldse.Püüan teisi mõista. Ja tegeleda teiste muredega on omakorda heagi, sest siis jääb minul endal oma muredele vähem aega mõeldagi.
Nüüd kordan iseend :P

On hea meel, et see aasta kohtusin Maarikaga... Kristiga... ja loomulikult Lärryga rulluiskudega (ta olevat muretsenud minule järgmiseks korraks juba kiivri ja turvavöö, et kihutada Tallina tänavatel rulluiskudega ja ratastooliga :D ) ... Liisiga, kes ei valla prograngimehu suhu... Monikaga... Ja muidgi Oasupp, tema pärisnime ma nimelt ei ütle, sest mulle hirmsasti meeldis, et ta suutis mind oasupina paika panna. Hakkasin end rohkem väärtustama. Oasupi olemine minule lihtsalt ei meeldi... Olen parem kui oasupp... Tiiduga... Sirliga... Ja paljudest teistest tunnen rõõmu, kellega kohtusin.

Ja kõik mu kauaaegsed sõbrad ja tuttavad...

Aitäh kõikidele, et olete olemas!

Palju muretsemist oli papa tervise pärast.

Üllatusi jätkus aastasse.

Varsti algab 2007 aasta. Pisut kõhe on sellele mõelda. Algab taas pingeline aasta. 365 päeva jooksul pean taas enda käitumist kontrollima. Alles sain uusaastasoovi, et ma olevat eeskuju neile, kes ei ole rikaste ja ilusate klassis. Hästi armas ja sügav soov. Lugesin pisarad silmis.
Kõhe hakkas taaskord.
Rõõmgi läbis mind.
Ma nagu ei ole ju erilist suurt elus teinud. Siiski olen ehk pisut üle keskmise elanud. Loodan, et olen suutnud nakkatada tiiatibulikku naerusädemega nii mõndagi inimest. :) Ehk pole lootus vaid ettekujutus paremaks enesetundeks...

Kui vähe on õnneks tegelikult vaja!!! Mul 10 varvast, et õnne teha. Teil 10 sõrme, et õnne teha. Südant, millega õnne äratunta.
Hoidkem südameid valla!
Üks päev lugesin mõtleva paneva mõttekildu, mis võik olla Uusaastasooviks:

Õnn ei ole eesmärk. Õnn on eluviis :)

Leidkem õnnehetki ka pisaraiski.

Elamine on õnn :)

:(

eilne kokkuvõte oli poole pikem - ja siis, kui hakkasin üles riputama, kadus internet. olin tige.
netti ei oilnud veel täna hommikulgi...
pole hullu!
püüan veel tänase päeva jooksul taastada teise poole aastaaruandest :)

HEAD VIIMAST PÄEVA SEL AASTAL !

Laupäev, detsember 30, 2006

2006 a viimane laupäevaõhtu e. eelviimane õhtu

Kummaline mõelda. Veel pisut rohkem kui 28 tundi ja vahetubki aasta number. Iga aasta kordub samamoodi. Ja iga aasta on lõppu ja alguse vahetumine isesugune. Lõppkokkuvõtted. Uued unistused. Uued sihid, mis on osad ikkagi vanad...

Kiiresti lasen läbi sõrmede joosta aasta, mis oli suht hea. Nautisin peaaegu igat päevi.

- Toas ja esikus sai remont minu sünnipäevaks enam - vähem tehtud. Põrand jääb tulevikku, 2007 aastasse loodetavasti, esikus pooled asjad tegemata.
- Ostin külmiku ja pesumasina. Pesumasinast on saanud aasta parim naljanumber: juulist seisab keset elutuba, mitte keset dshussiruumi. Kõik see nali algas maha ununenud pisi kruvikeerajast, mille müüja pidi kaasa võtma pesumasina paigaldamiseks. Minu viga suuresti, et ei ole suutnud paigaldaja - kuti leida, kuigi kuust kuusse olen rääkinud ja küsinud abi.
Pole hullu, ees on 365 päeva, et pesumasinat kohale paigaldada ja pesema saada :D
- Lahkusin Händikäpast ja EPNÜ-st.
- Märtsis maalisin essimese maali. Imestasin, et õlivärvipintslitõmmedest
Ma ei arvanud ealeski, et minult tellidakse maale. Ausalt öeldes, olen paar maali juba müünudki juba. Iseendale uskumatu. Keerulisem küsimus on, kui kallis olen. Mina kui algaja maalija.
Kuid kallis on kallistus kaela ümber.
Aga...
Raha on lihtsalt raha. Raha ei ole kallis. :) See mõte jäi kuslilt hiljuti meelde.
Täna hoian varbaid, et õnnestuks saada AMFPA stipendium. See tähendaks meeletult tööd.
- Lõuna - Eesti Erivajadustega Perede Ühingul on esimesed elukuud edukalt läinud. Olen rahul. Kõva töö on aga ees.
2. jaanuarist olen projekti "See EI läheb läbi" projektijuht kolmeks kuuks. Ma ei mäleta aastat, mis algas kohe konkreetse töökohaga :)
- Liitusin GNLD´ga juulis. Tõsi, täna pole absoluutselt äritulemuste rahul, kuid tootedega küll väga. See kuugi olen tundnud kurgusügelust, sõin omegat ja carlic´it - hommikul ei olnud jälgegi algavast gripist.
Mul pole aega haige olla.
Usun, et uuusaasta on parem ka oma äris koostöös GNLD´ga ja loodetavasti on mul oma tiimgi. Kõik tuleb samm - sammult. Kõike ei saagi ühekorraga - saab, aga siis võib tulemus olla lootusele ja ootusele hoopis vastupidine. GNLD pole ainult ränktöö. Pooleaastaga olen mõistnud, et GNLD´s olemist tuleb naudida, mitte aind rahalaevale mõelda.
Südamega saab teha vaid kõiki töid.
- Astusin mais SDE liikmeks.
- Oktoobrist õpin taas. Kursustel. Kuid siiski.

Mis olulist veel on olnud...
Mitte ühel aastal ei ole tulnud nii palju tutvusi kui see aasta.

....................

rate´lastele!

rate.ee jälle jamab minuga. ei lase sisse logida ja kui saangi sisse, siis korraks. näen, et kirju on. lugeda ei õnnestu. viskab välja. mu arvuti häda. vist.
sõbrad, ma lihtsalt ei suuda teiega rates normaalselt suhelda hetkel...

uuel aastal muretsen kindlasti uue arvuti :)

hakkan koristama.
viimast korda sellel aastal.

Reede, detsember 29, 2006

Täna...

Täna on üleeelviimne vana - aasta päev.
Täna on Merili ja Merli nimepäev. Ülehomme on Silveri nimepäev. :) Palju õnne kõigile, kelle nimed on Silver, Merli ja Merili!

Täna ei suutnudki rohkem teha, kui kokku lüüa 2006 aasta raamatupidamist. Mina ei oska öelda, kas klapib või mitte, kuid rahule jään enam - vähem küll. Üle mitme aasta oli üsna hea aasta.
Loodan, et järgi jäänd aasta 2 päeva ei tumesta aastat :)
Homme pikemalt, mis on olnud selles aastas positiivselt ja negatiivselt. Iseendaga võin lõpmatult norida ju.

Täna praegu olen lummuses Helend Peebu Kerjuselaulust, mille vanameister esitas etv´s Teatriaasta saades. Aplaus vanahärrale mõtteski! Kerjuselaul on saatnud mind kogu elu. Tüdrukuna juba raadios soovikades ei saanud sellest laulust kunagi liiga palju. Ma teadsin kaua unistuse lauluna, mitte Kerjuselauluna... Kurb unistus lootuses, mis iial ei lähe täide... Suur igatsus... Siis , kui juba teadsin laulu pealkirja, mõistsin, et ka armastuses võib kerjus olla ning nii siirast ja puhast tunnet nagu selles laulusõnumis, ei leia tihti.
Mina pole leidnud.
Ja kas isegi olen oskanud siiralt ja jäägitult armastand pisaras silmis...
Sooviksin uskuda, et olen püüdnud...
Kuid tean sedagi, et jään armastuse kerjuseks surmani. Ja mitte ainult mina. Paljud on ja jäävadki. Lihtsalt lillede teel ei soovida näha okkaid... Nii on lihtsam minna oma rajal valuta, kergemeelselt, süvenemata iseendassegi...

Helend Peep oli VÕRRATU :)

Neljapäev, detsember 28, 2006

Minu tuttavad varbad jäid silma :D

Mu tuntumad kehaosad on varbad :P :D

Piret MSN-s:
jube kiire õpin.vaja veel täna referat valmis teha kella 16 ks says:
sind näidati telekas
kiire õpin.vaja veel täna referat valmis teha kella 16 ks says:
jah ja tundsin sinu varbad ära
jube kiire õpin.vaja veel täna referat valmis teha kella 16 ks says:
nüüd v aadates seda saadet kui sind tunnen et need varbad olid kuidagi tuttavad..aastaid tagasi olid need varbad mulle palju võõramad
jube kiire õpin.vaja veel täna referat valmis teha kella 16 ks says:
imelik
tiiatibu: head vana - aasta lõppu says:
jube kihvt

Hästi armas !!!!
Mu meelest minu varvaste tundmine tähendab minu tundmistki :)

Ise nühkisin "Ratastoolitantsu" ajal pesu. Ainult kuulasin. Muigasin omaette. Ei tea, mitu korda öeldakse filmis sõna "invaliid" :) Varemalt pole ma selle peale mõelnudki. Täna jäi kuidagi kõrva.
Suhte probleemid on küll tänagi samad. Mehe - naise suhted. Ei mõisteta tänagi, et abikaasa või partner või peika/pruut ei tohi olla abistaja ega hooldaja ega põetaja jne. Raske on leida ja mõista... Võib - olla isegi arrmastada ise erivajadusteta inimest...
Ema... Tegelikult mul on palju sõpru, ma isegi ei tea, kui palju. Veel rohkem tutttavaid. Mu elukulg on siiski jubedalt hästi läinud. Tean praegu, mida elult tahan veel. 19 aastane ei peagi ju teadma, mida elult tahta - kogu elu on veel ees. Aga nüüd kus pool elu selja taga ma tean, mida veel kogeda ja teha tahan.
Ema võiks mu üle uhke olla. Vähemasti rõõmus. Rohkem kui filmi tegemise ajal. Usun, et ta ongi seda. Usun, et kord saabub seegi hetk, kui räägime taas...
Ja kui väike oli Urmas :)

Kõige tähtsamad on siiski mu 10 varvast :P :) ;) Nendeta ei oleks mind ega mu sõprusringi ega mu soovunelmaid ega üleüldse mu elu :)

"Ratastoolitants"

Täna on etv-s 18.10 "Ratastoolitants". Mulle öeldi MSN-s, et täna nähakse mind telekas. Ise ei teadnudki.
Taas on mul kummaline tunne. Mulle ei meeldi filmis mina ise.
Kuulage filmi juttu, ja võrdlege, mis on mu elu praegu. :) See on öö ja päev vahe, mis oli 20 aastat tagasi ja nüüd 20 aastat hiljem. Imelik lause tuli... Las olla ! Tähendab 20 aasta sisse on mahtunud palju iseseisvust, mida filmimise aeg ei oskanud keegi ette kujutada. Palju armastust. Palju pisaraid.
Dokfilm on minu meelest aegunud kohati. Ainus väärtus on mäletus liikuvas pildis.

Võib - olla vaatab tänagi keegi laps, kes pärast filmi vaatamist hakkab proovima varvastega kirjutamist. Olen seda kuulnud kümneid kordi. Viimati kuulsin Dianalt, kes oli 20 aastat tagasi 5 aastane ning pärast "Ratastoolitantsu" nägemist proovis koos oma emaga mkitu tundi jalaga kirjutamist. Isa vaatas neid imelikult :D

Oh jah, olid ajad :)
Tol hetkel oli siiski õnnelik aeg :)

Saadetud :)

Maalid on Liechtensteini poole teel :) Lendavad :) Uskuge mind, mul on SUUR RÕÕM iseenda ja sõprade ja üleüldse elu!!!
Poleks ealeski uskunud, et jõuan oma OLEMATU kunstiharidusega nii kaugele. See on saavutus.

Teisipäev, detsember 26, 2006

Pagana RASKE valik on pakitud ;)

Raske valik on nüüd pakitud :)
Mitu kuud valisin, valikuid olid mitmeid. Täna otsustasin lõplikult.
Eh mh nüüd küsite, mis asja ma järjekordselt oma arust tegin :D Üllatust ei tule kahjuks. Armunud hinge EI pakkida ka nagu :) ;) See variant langeb kohe välja.

Ainult
homme pistan 7 maali viimaks posti :D

Eks 2007 aastal näib, ka AMFPA liikmeks või mitte.

Põnevus närvikõdina säilib ;)

Unenägu :)

Lapsed.
Mu toas.
Naersime.
Kallistasime.

Ärkasin.
Naeratasin.
Olin õnnelik, et unesnäoski võib olla õnnelik ja natukene siiski kurb.
Mul lähevad unenäod üldiselt täide.

Vaja uskuda.
Lõpmatult.

:)

Esmaspäev, detsember 25, 2006

Hea

Hea meel, et Jõulutunnel etv-s kogus nii palju rõõmu :)

Eestimaal on siiski lugematul arvul mõistvaid inimesi. Soovin väga uskuda, et igal ajal on see nõnda. Mitte vaid jõuluajal.

Eilse jõululaupäeva pildid

Päkapiku toodud jõulupuu

"Käest ära läinud" päkapikk ja laual käbikuusk mamma- ja papagoiga.


Tõeline mina.


Piretiga päkapikke otsimas.


Papaga


Jõululaupäevaõhtu.

Andestamine. Armastamine. Imeline hetk.


Ongi imeline hetk, mis kordub aastast aastasse. Igakord sama ja alati uus. Kordamatu.
Jällegi jäi kirikus ja surnuaias käimata. Iga aasta luban minna jõululaupäevaõhtul kiriku ja surnuaeda. Iga aasta jääb minemata. Siiski see aastagi veel detsembri alguses olin veendunud mineja. Ja siis enne jõule loobusin taas minemisest sõprade/abistajate kodudes olemise kasuks. Mul on ju kergem loobuda, kui kiskuda kedagi oma kodust minuga ringi hulkuma....
Mul poleks südant selleks.
Ei, ma ei tunne end ohvrina seepärast. See on armastamine.
Siiski iga jõulukuu ütleb keegi, et kindlasti lähme see 24. jõululaupäev kiriku. Ja kui läheneb jõululaupäev, siis õnneks unustadakse lubadus. Mul on ühelt poolt hea meel sellest, et jõulud on kodu- ja perepüha. Teisalt, tunnen nukrust ja üksindust.
Nukrameelsus ja üksindustunne on paljudel.
Tean.
Ka tööl olevatest inimestest on kahju. Saan aru, et töö tahab tegemist igal ajal.

Muide, täna 28 aastat tagasi tehti mulle pea planeeritud opp. Maarjamõisas oli tavaline tööpäev, ei ühtegi märki jõuludest. Kuigi mu öökapikesel seisis kuusekene ja päkapikk tõi mandariini, mida ma muidugi pärast narkoosist ärkamist ei võinud süüa ega suutnud nähagi. Paha oli. Oksendasin. Pea oli sidemeis, lõua alla kinni seotud. Juuksed kõik maha aetud.
Kośmaar!
Mind taheti noa abil kõndima panna - eesti keeles. Ladina keelne oppi nimetus vaevalt, et huvitab kedagi. Tegelikult lootus lendas vastu taevast. Enne kõndisin, kui keegi käest kinni hoidis, päris ilusti ja pika maa... Peale oppi ma ei suutnud enam pliiatsitki varba vahel hoida. Mäletan, et mõtlesin endamisi: "See ei saa ometigi lõpp olla!" Olin 11 aastane. Südametäiega ja visadusega õppisin praktiliselt teistkorda elus jalaga kirjutama ja kõike tegema. Nüüd aga teadlikult. Väikesenna oli see usutavasti alateadlik.
Ma ei vaatanud peegli poolaastat. Ei julgenud vaatada peegli. Olin kiilakas. Sain paruka, pikade punakatooni päris juustega. Parukas oli kuidagi kohmakas ja palav, ajas peanaha sügelema. Kandsin mõnda aega.
(Olen mõelnud, kuidas tunduksid tänapäeva parukad peas...)
Ma usun, et siiski kõik - ema, tädid, onud ja arstid - soovisid mulle PARIMAT. Keegi ju ei mõelnud, et teha halvemat. Minul endal oli küll imelik eelaimus... Selline operatsioon oli teine oma taoline. Esimene opikaitsetus olevat õnnestunud...

Selline mäletus ühest jõulpäevast.

Andestamine on armastus. Igas halvas hetkes on midagi imelist head. Uusi kogemusi. Tundeid. Teadmisi. Kõik vajalikud elu eedasi elamiseks.
See, et mina ei ole saanud kiriku minna, on ka suurelt jaolt iseenda mitte kehtestamise oskus. Kellegiga kuidagi ikka saaks minna...
Kas ma siis ei soovigi minna jõululaupäeval kiriku...
Mitte seda.
Tegelikult mõtlen ikka, et Jumal on siinsamas ja kõikjal, kus mina olen. Jumal ei ole ainult kirikuseinte vahel. See ongi lihtsalt nii. Mulle eriti ei meeldi Jumalast rääkida. Tundub lihtlabase eputamisena. Näe, mina kah usun...
Ei usuks hetkekski, et Tema toetuseta suudaksin nii elada nagu elan. Jumal toetab. Armastab
tõrjumatult. Andestab vastuandestamata.
Kuidas siis muidu oleksin liig vapper?
Kõlab vist väga kõlavalt ! Sorry, kuid vahetevahel näib iseendagile, et teen liigseid vapraid tükke. Ja siis on mul piinlik.
Ausalt.

Imeline öö. Ehk kollased kingad on sul ka...

Vaatasin filmi Vanadaami külaskäik. Olin ammu soovinud uut Eesti filmi Everiga näha. Nüüd õnnestus.
Seda et, ei tasu armastusega ja armastuseta kibestunuks muutuda :) Elu on tõsine kunst ka kibedusetagi :)

Siin ma nüüd olen. Imelisel jõuluööl.
Pisut nukker.
Ja üksik.
Püüdsin lohutada MSN-s inimest, kes tundis end väga üksikuna. Mõistsin teda.
Sain olla vajalik. Hea tunne on.
Nüüd unele. Vähemasti voodi. Omi jõuluöö mõtteid mõtlema, kuni uinun.

Pühapäev, detsember 24, 2006

Jõulu - papagoi ja mammagoi ka mu toas :D

Kuusk ongi toas. Kohe suur kuusepuu :D Päkapikk tõi keskpäeval. Armas, et päkapikk kuulis eile mu soovi!

Mul ei olegi aastaid nõnda suurt pika - pika latvaga jõulupuud olnudki.

Lastega tõime alati kuuse tuppa... See väga armas mäletus, mida ei saa keeegi röövida. Loodan ja usun, et neil on tänagi imeline jõuluöö.

Veel meisterdas Piret mu silme all käbidest kuusepuu. Leidsin ta vidinakraami linnukesed. Mulle tundus, et papagoid :D Missest et nad pole raasugi papagoi mooidi. Pigem tihaste moodi. Soovin vallatleda. Nüüd kükitavadki jõulu- papagoi ja mammagoi käbikuusel :) Armastav paar :=)
See on jõulukink mulle. Võrratu fantastiline kink :)

Pildistasime ka. Usustavasti varsti näete minu kuuske ja armastavat goide paarikest ja pisut sexikat tibigi :D ;) :P

Tõeline jõululaupäev. Kuid tõelist jõulutunnnet ei ole.... Härdustunne puudub. Võib - olla tuleb see lumeta jõuludest. Ei tea.
Hommikupoolikul rääkis ELMARI raadios keegi mees - näitleja (ma ei pannud tähele, kes nimelt) jõulutundest. Tabavalt. Mitte iialgi varemalt ei olnud ma sellist tabavalt ja lihtsalt võrdlust kuulnud. Ja isegi ei olnud suutnud välja mõelda, ammugi välja öelda, mis on jõulutunne. Aga:
JÕULUTUNNE ON JÕULUTUNNE.... Jõulutunne pole sünnipäevatunne, sest jõulutunne on jõulutunne....
Ja nii edasi, pikk mõistlikkus oli jõulutundest, mis jõulutunne ei ole.

Otsige täna jõulutunnet :)

Kõigile :)


HÄID JA RAHULIKKE JÕULE!

Laupäev, detsember 23, 2006

Kell vähe, aeg palju...

Nüüd jõulupärg ehtes klaaslaual. Tirisin kapipõhjas kuuseehtedekasti välja. Ja valmistasin ehtedest kunstipäraseid asjakesi.
10 cm kuusk on ka. Kunst.
Kõik on nii nagu peab jõuluajal ikka olema!!!
Kuuselõhn puudub vaid.
Kuuselõhna saab juurde mõelda. Meelde tuletada.
Eelmine aasta oli ilusad ehtsad kuuseoksad. Õnnestus nad seada puhtjuhuslikult hobusee kujuliselt. Jõle kihvt oli!
Tegelikult kuuseoksa igatseb papa rohkemgi kui mina. Niisiis, ehk päkapikk kuulis mu sosinaid ja toob veel homme... Kui mitte, siis olen mina jaanipäeval rõõmus, et ei pea koristama kuuseokaid :)
Küpsestasime täna papaga kohupiimasaiaa. Ta kokab hästi.
Kuigi jah papa tervis on jube kehv, silm nähtavalt jääb kehvemaks. Ometi on õlupudel nurgas. Ma ikka mõtlen, et hea tervis peab olema, et juua... Sõltuvus on suur. Ega polegi parata, las rõõmutseb jõuludest. Mul niikuinii ei ole taas alkohooli kodus. Põhimõtteliselt.
Aasta tagasi oli küll kallim vein mul. Olin õnnelik, et remont lõpuks oli enam - vähem valmis. Jõuluõhtul jõime kahekesi. Kusjuures ta oli kaine ega ei teadnudki veini olemasolust absoluutselt. Üllatus, kui küsisin: "Kas minuga ka veini jood?" Suveni rääkis papaa, kuidas ta tütrega jõuluõhtul veini jõi :) Tegelikult hästi armas oli! Minupoolt oli seesugune tegevus peaegu esmaakordne. Ma ei oleks veinipudelit välja võtnud, kui papa oleks purjus olnud...
Hetkel ei ole aeg halvale mõelda.
On aasta kaunim aeg.
Andestamisaeg.
Veidi kurb aeg.
Papa tervise muretsen siiski. Minu muretsemine ei aita siin enam midagi.

Kell on vähe. Täna.
Aeg palju selles aastas. Veel kaheksa päeva ja saabki vana otsa...

Jõuluimed :D

Ülla - ülla!!!

Sain Iirimaalt jõulu- ja uueaastasoovid :) Minu Kamila saatis. Jajaa, mu parimad isiklikud abistajad ei suuda mind unustada :))
Üks päev kohtusin tänaval Evaga. Paar sõna juttu. Leppisime kokku, et jaanuaris peame korralikult maha istuma ja rääkima :)
See soojendab väga südant. :)

Ja sain teada, et maali lakk on jäänud kogemata Mari koti. Ei kadunudki kilekotiga :) Nüüd vaid värvituup kadunute asjade nimekirjas. Seegi hea! Lakk oli/on kõige kallim ost seekord. Midagi 180 kr.
Ma ei mäleta, kas olen juba öpelnud, et Mari aitab osta maalimistarbeid. Vist olen :D Mari oskab kunstipoes ostmisel nõuanda.
Tuju muutus heaks!!!

Nüüd mõtlen, kuidas kuuseoksa tuppa.

Arnas värk tõeliselt :)

Minu Tuisutaatki soovis taas minule kõike kaunist :) Me pole taas mõned kuud suhelnud...
Armas värk tõeliselt!!!!

Mees ehk Tuisutaat lihtsalt EI unusta mind ära! Olulistel hetkedel tuiskab häid soove. Tajun, et need tulevad otse südamest.

Võin olla rõõmus lausa.

Reede, detsember 22, 2006

Natunatuke rohkem jõulutunnet :)

Koristasin üpris hoolega. Pesin põranda. Panin lauale uue linna. Rohelise. Jõuluvana kinkis. Nüüd on kaks täpselt samasugust laudlinade komplekti :) Ongi hea - saab märkamatult vahetada :) Mul on roosa ja / või rohelise maania kodus. Seega, küllap jõuluvana teadis ka seda minu kiksu :P :D
Hästi palju küünlad toas. Jõuluõhtul süütan kõik põlema :)

Natukene rohkem on jõulutunnet.
Kuigi see pole see.
Kurb kuidagi.
Üksindus painab.
On ju papa. Ma ei ole ju üksi.
Miski... või õigemini vist keegi puudub.

Hoidsin täna meelega arvutist kaugemale. Tehismaailm ei sobi eriti jõuluajaga ega ka uueaastaööga kokku. Küllap olen veel arvutis mitu head aega sel aastalgi.
Mingi sidemeke siiski see päris maailmaga.
Lohutus nagu.

Täna juba paarkümnend jõulusoovi nii MSN-s kui e-kaartidega. See aasta on isegi mõni kaart rohkem laual. Hästi armas.
On soove neilt, kelledelt ei oskanud uneski näha. :) Hästi armas, et inimesed ikka meenutavad mind heaga :)
Kes ma siis lõppude lõpuks ikka olen ? Tiia, kes vahetevahel on rahulolematu... Tiia, kes mõnikord on lapsemeelne...

Nii lähedal on inimlik soojus kõikidega
ja siiski
nõnda kaugel... :) :) :)

Rohelised Jõulud

__/\__
\ ^_^/
/_/\_Saada see täht k6ikidele oma s6pradele kui tagasi tuleb rohkem kui kolm t2hte siis 1 jaanuaril 2007 t2itub sinu suurim soov


Sain hetk tagasi selle tähekese. Kuna palju sõpru loevad mu päevikut, siis saadan siitkaudu. Ma usun, et 1. jaanuaril 2007 on suurim soov, et algas/algab parim töine ja rõõmu- ja õnnerikkas aasta. Ja kui seda soovi ei ole või ununeb - siis on küll suuresti viltu. Ei tulegi hea aasta. :)
Midagi erakordselt ma ei oota 1. jaanuaril.

Suurimaid salasoove ma hoian sügaval südames :)

Akna taga ilus roheline muru :) Nii palju siis valgedest jõuludest!!!!

Nüüd toimetama! Elamine on tolmune ja sassis...

Neljapäev, detsember 21, 2006

Nii - naa

Eile käisin sotside jõulupeol. Laulsid Indrek Kalda, Jüri Lumiste ja Toomas Lunge. LAHE. Kuulasin Toomast ning mõtlesin, kas ta mäletab mind... Oleme väiksena koos vist mänginud ja metsas käinud - me isad olid töökaaslased. Toomase ema oli mu õppejõud.
Veel tantsisin seltskonnatantse. Küllap oli kogemus kõigile, kes vahetasid mind oma paariliseks.
See ongi võrdõiguslik elu - otse tantsupõrandal :)

Täna hetkel on nii - naa tunne. Püüdsin ajada vana - aasta viimaseid asjaajamisi. Käisin lõpuks pensioniametis. Ammu soovisin küsida, kas nad mulle täiendõppetoetust annnavad. Pereteraapia kursus on tasuline. Teadsin kohe vastust. AA kuna ma ühtegi riigi poolsest toetust aastaid soovinud, siis julgesin minna... Õppimine on oluline. Tõesti, tõesti, ongi nii, et kui puudega inimene ei tööta, siis ei saa ka mingit õppetoetust.
Rohkem minuga pensioniametis ei rääkitud ka. Olin nagu üleliigne lüli seal laua taga. Ei pannud tähele sedagi, kas mulle "nägemist"öeldi või mitte. Kusjuures vanem ametnik ei teadnud, kuidas vastada. Kutsus juhataja kohale.
Eeldasin, et ametnik, kes laua taga istub, peab olema pädev vastama.
Veendusin taaskord, et midagi on nihkes me kodumaal.

Ja mu kilekott uute maalimistarvedega ununes vist postimajja... Olen harjunud, et ma ei pea iga hetk abistajat kontrollima... Ma ei teagi, kes süüdi rohkem... Mina või Diana. Püüan usaldada ikka abistajat, vahel harva piilun silmanurgas, kas ta võttis asjad kaasa või mitte. Tegelikult vahel on päris tihti. Täna vaatasin asju süles, et nood maha ei kukkuks, kuni saavad paaki sisse lastele... Kuhu kilekott jäi või kuhu ununes, see on meil mõlemal tühi koht.
Ikka juhtub :)

Ja praegu sain MSN-s taas ahelsõnumi:

"Täna, keskööl saab su armastatu aru, et ta armastab sind. Midagi >head juhtub homme kell 2 pärastlõunal Sinuga. See võib juhtuda >ükskõik kus... Ole valmis sinu elu parimaks üllatuseks Kui sa se da >ketti murrad, saab sul olema armastuses ebaõnne 10 >järgnevat aastat Kui saadad >selle 15 minuti jooksul 15 inimesele"

Loodan, et tunni pärast ilmub mu armastus :P :) ;)

Teisipäev, detsember 19, 2006

On hea see vist...

On mäletusi tänasest päevast aastaid tagasi, mis ei unune. Need head mäletused. On aegu, kui soovin, et ei mäletaks neid - oleks ehk kergem. Ehk hoopis raskem... Kes teaks, millised mäletused oleks siis, kui poleks neid mäletusi, mis on olemas...
See on olnud minu elu.
Elu ei saa muuta tagant järele.
Saatust ei saa muuta.
Kas soovisingi muuta - see on küsimus.
Mõnikord kuulen, et saaks aega tagasi keerada, siis elaksin teisiti ja oleksin rohkem õnnelikumgi. Eh! See aind oletus. Keegi ei tea oletada, mis siis oleks teisiti olnud, kui...
Õnn ja rõõm on nüüd ja praegu. Parajasti käesoleval hetkel.
Rõõmu ei ole vaja karta :)

Ehee, jäin mõtlema eilsest... On lahegi, et erivajadustega inimesed peavad hoolitsema mõnede meelest erivajadusteta inimeste eest! Siiani on olnud nagu vastupidi. Täiesti mõistlik otsus see. :) :) :)
Naljata.
Irooniata.

Talvemuinasjutt siiski lõpuks :)

Tõusin.
Vaatasin aknast õue.
Ei uskunud silmi.
Sinitaeva all valge lumi kõikjal.
Täiesti TALVE - JÕULUMUINASJUTT õuepildis.
Tõeline jõulutunne tuli hetkega hinge.

Päkapikk vallast käis. Jättis elamisesse 7 koti :)

Esmaspäev, detsember 18, 2006

Kahjuks ei ole täna 1. aprill !!!

Sain kaks tundi tagasi teada, mida minust ja me ühingust arvatakse. Ühing olevat puude keskne ja ei kaasa erivajadusteta inimesi. Vot nii!!!
Kui täna oleks 1. aprill, siis võtaksin seda aprilli naljana, mida MINA ei usukski. Täna on aga 18. detsember ja sügav jõuluaeg.

Mis kontextis see arvamus õhku visati, jäägu see veel ütlemata hetkel. Saate varsti õigepea teada, luban. Soovin kõigepealt ise selgust ja valgust selles küsimuses saada.

Siiski on hea nali!
Kurb nali!
Nali, millest ei aru ei saa.

Mina olen eluaeg olnud MITTE PUUDE ehk ERIVAJADUSE KESKNE. Selle suuna poole püüdleb või õieti on võtnud tee meie ühingki.

Või räägin koguaeg, kui sant ikka olen :D
Mis arvate?
Kas olen elanud vaid puudega maailmas ega pole iialgi kaasa vedanud erivajadusteta inimesi enda ümber...
Laupäevalgi tõdesime projekti kirjutades, et igaüks on ühiskonna rakukene. Ühiskonna hoiakute muutmine algab igaühest endist. Kõik mu suur tutvusringkond on muutnud oma hoiakuid loodetavasti ka ikka ühiskonna suhtes, mitte aind minu suhtes. Mina ei ole ealeski kedagi tagasi tõrjunud, kuna olen vigane... Sorry! Tavaliselt ma endale nii õelalt ei ütle. Mul on muud väärtused. Puue ei saa olla ometi väärtus!!! Puue on inimese eripära nagu sinised silmadki...
Ok. Kui mina ja me LEEPÜ (ühing peab olema mingil viisil juhi nägu ja vastupidi - juht peab olema liikmete nägudega, muidu ei tule eriti mitte midagi koostegemisest välja) ega kaasa erivajadusteta inimesi oma tegemistesse, siis on ainus küsimus: miks paljud erivajadustega inimesi paljude erivajadusteta inimeste poolt tõrjutud kui võrdväärsed inimesed.?
Kes keda tõrjub või kaasab?
Tõsi, on hingelisi barjääregi, mis takistavad normaalseid hoiakuid nii erivajadusteta kui erivajadustega inimestel.
Järjest rohkem olen veendunud, et Eestis väärtused nihkes. Omaenda väärtushinnangud on nihkes.

Oi, võiksin veel lõputult vahutada :) Ootame päris lõpp tulemuse teemale ära - siis lubage, mullitan edasi ja siis selgemini :)
Usun, et mõistmine tuleb samm - sammult. Järjekindlusega.
Mitte mõistmistahe on nende probleem, kes ei suuda mõista maailma kooskõla.

Pühapäev, detsember 17, 2006

Päkapikk möllas mobiilis :) :D

Veerand tundi tagasi sain sõbrannalt, kellega pole suvest saadik kohtunud ega suhelnudki, ahelsõnumi . Tavalised ma neid edasi ega laiali ei saada. Raha ja aja raskamine. Kuid nüüd saatsin küll. Oleksin võinud veel paljudele saada, kuid kartsin hiliskellaaega: kuidas suhtuvad, kui keskööl tuleb kõva helinaga mingi narr sõnum :)
Olin isegi üllatunud, kes saadab südaööl sõnumi. Kuna on päkapiku aeg - sain aru, et päkapikk möllas Helena mobiilis :D Andestasin hiliseajagi. Lõpuks möllas päkatibi mu mobiiliski.
Loodan, et jõuluajal on heade üllatustega kohtuda rõõm, mida teeb armastatud inimene!
Olgugi, et üllatus on vahetevahel kummaline. Veider. Nagu ahelsõnum. Siiski saime teada, et teineteise mobiilinumber on mõlemal alles :) :D Ja uskuda võib, et unustada teineteist me ei suuda. :)
Suured inimesed, säilitagem ka lapsemeelsust!!!
Kuid ärge olge iga päev rohkem lapselikud, kui lapsed ise!
Armastagem pisimat rõõmu igaüks!

Kogu elu on ees...

Paar tundi kummitab mind "Justamenti" laul "Kogu elu on ees...". Lihtsalt. ELMARIS oli see laul päeva lauluks täna. Ja mind hakkas kummitama. Sõnade sõnum... Mitte , et nagu oleksin laulu esimest korda kuulnud. Oh ei! Olen sadu korda kuulnud ja ikka jälle mõelnud sõnade sügavust...
Saatsin mõned e-jõulukaardid. Juba ehk! Kui muidu ma ei jaksa kõigile saada. Otsustasin, et see aasta saavad ka paljud e-jõulu- ja uueaastasoovid. Kuigi see on pool minu hingesoojust. Loomulikult võiksin ise ka joonistada arvutis. Aga mulle ei meeldi arvuti graafikat teha. Olen proovinud. Puudub tunnetus hiire - jala - värviliste joonte vahel :) Minu loovus pole tehnilise
alatooniga. Samuti ei ole joonistanud/maalinud jõuluteemat... Kuidagi aega oli palju jõuludeni :) Nüüd jälle napib aega jõuludeni :( et midagi korralikku veel joonistada/maalida...
See ei ole hea vabandus!

Parimatel aegadel - kui olin veel pubeka ohtu - olen joonistanud vildikadega kuu jooksul 40 - 50 kaarti. Ja siis olin uhkegi, et oskasin nii hästi ja nii palju joonistada... Issand Jumal, kui naiivne võib noor inimene olla!!!
Praegu olen enda suhtes palju kriitilisem. Vahest öeldakse, et vahel liigagi. Kuid kriitika sunnib end edasi arendama...
Nohjah, praegu saaks kaarte osta. Seegi oleks osa vaid mu hingesoojusest. Kunagi kogusin postkaarte. Veneajal tuli vähe uusi kaarte aastas. Mu kogus oli umbes täpselt 1500 kaarti. Mul ei ole siiani aimugi, kas arv oli väike või suur...
Igatahes minule saaadetud soovid on mul kõik alles.

Kirjutasin e-soove.

Ja mõtlesin endamisi, et 2006 aasta lõpeb loodetavasti mulle peaaegu hästi ja edukaltki. 14 päevaga võib ju veel palju juhtuda... Tänase seisuga jään üle mitme - mitme aasta aastaga rahule :) Ütlemata hea tunne on seda iseendale tõdeda.
Mõnda asja/toimetust oleksin võinud paremini teha.
Mõnda asja/toimetust oleksin võinud teisiti teha.
Mõnda asja/toimetust oleksin võinud hoopis tegemata jätta.
Mitte üks varem aasta pole mu ellu toonud nii palju uusi tuttavaid ja sõpru kui käesolev aasta.
Muredki on teistlaadi... Igipõlised südamevalud jäävad aga ikka. Sinna ei saa parata. Peab oskama elada kooskõlas murede ja rõõmudega.
Uskuda täna veel, et tervelt POOL elu on siiski ees :D Täna on reaalne veel uskuda mul :)

Ja kuidas edasi anda oma hingesoojust, polegi nii oluline. Lihtsalt jagada oma hingesoojust iga rakukesega on oluline.

Kas pole see nii ;)

:)

Rahulikku ja rõõmsat 3. adventi!

Olgugi vihmaseid :) Uskuge, jõululumi sajab ka kord :)

Laupäev, detsember 16, 2006

Las kallab, ka sadades on südames...

Aknast näen Kaagvere jõulupuud. Üle mitme aasta on pandud kuusele, mis kasvab me maja ees oleval platsil, värvilised tuled. Nagu vanal heal ajal.
Ma räägin juba nagu vanaeit :D
Aga tõesti keset küla on jõulupuu hästi tore!!! Mäletan jõulupuud Kaagvere ajastu algusest st kui olen siin elanud... Viimased paar aastat pole kuusk millegipärast säranud... Nüüd siis jälle särab.
Täna sadas ladinal.
Südames sähvatas rõõmuhelk nähes õnnelikke noori inimesi. Tõesti, tõesti, täna oli väga hea päev, kui otseselt midagi erilist ei olnudki päevas. Tavaliselt kirjutasime projekti uueks aastaks. Maarja pool. Mina, Maarja ja Maarika. Maku meil seltsis. Maku oli paar tundi minu ja Maarja hoole all, kui emme käis töö juures. Tundsin, kuidas mu aju teistmoodi puhkas tegeledes Makuga. Võib - olla ongi mulle lapse hoidmiseteraapiat vaja, et end välja lülitada muredest :) :) :) Täna oli poiss väga hea laps. Ta oleks olnud tädidega meelsasti homseni, teatas, et emme tuleb homme :) Kuigi lõunauinakust silmad lahti lüües oli esimene küsimus: kus emme on...
Loodan südamest, et lapsed, kes vahetult kokku puuduvad teistsuguse erivajadustega maailma kasvavad maailma suhtes sallivamaks. :)
Polegi uus lootus! :) Armas lootus, mis ei olegi lootusetu ju!
Koju sõidutasid mind Liis ja Alan. Aitäh Alanile, kes esimest korda elus vist tõmbas ratastooli trepist üles! Tuli oskuslikult toime. Veel meeldis mulle ta suhtumine, et mu kõnega tuleb lihtsalt harjutada, oli aga siiralt hämmingus, kuidas Liis ja Maarika minust kõik aru saavad. Kusjuures ega Alan sai ise ka aru lõpuks, kuhu sõita, kui ütlesin :) Ei teagi, kas ta ise panigi seda tähele... Minust aru saamisega on üldse kummaline lugu: pannakse tähele alguses, et appi mitte midagi ei ole kõrvale mu jutust arusaadav, ja siis käib klõps - hakatakse aru saama, kuid see on juba nii loomulik nähe, et seda pannagi enam tähele. Alles hiljem mõeldakse, et issakene ma ju saan Tiiast aru :) Paljud on öelnud hiljem just see klõps on oluline.
Eile käisin kahes firmas. Hea tunne tuli sisse. Nii gargos kui Norminetes kõneldi otse minuga mitte isikliku abistaja Dianaga. Teenindus 5+ :)

Reede, detsember 15, 2006

jõulukingitusteks!!!

Soovitan päkapikudele ja jõuluvanale mõelda kingitusteks viia ka GNLD tooteid. :) On ju tore kingituseks erilist head , mis võib muuta uuel aastal kogu elu :)

Mina tean soovitada, kust päkapikud leiavad ja saavad panna jõuluvana kotti GNLD tooteid. Küsige minult salaja :)

Neljapäev, detsember 14, 2006

::))

Üle mitme aja olin linnas. Sain värske õhu mürgistuse :D :D :D

Kirjutasin töökuulutuse pisut konkreetsemaks. Seekord aitasid soovitustega Pille ja Maarika. Pille ütles lõpuks: "Kui keegi veel arvab, et töökuulutus on karm, kirjutagu ise uuesti". Kuid isikliku abistaja töö sellega ei muutuks ju .
Eilsest abistab mind Diana. Loodetavasti ta jääb kauemaks. Lubas küll. Usun, et Dianal on palju kogemusi isikliku abistajana. Ta on olnud teiste isiklik abistaja paar aastat. Loomulikult mina olen mina! Minuga tuleb tal ilmselgelt ümber harjuda, vastavalt minu vajadustele. Minu olemuse tabas Diana suurepäraselt. Kuigi me teame Dianaga teineteist mõned head aastat... aga see väga pealiskaudne tutvus.
Soomes vist ongi sedasi, et amertlikult võibki isiklik abistaja kliendi juures töötada aasta, siis peab ta kliendi vahetama. Sest see on lähisuhte töö.

Ma olen väsinud. Mitte ei jaksa rohkem kirjutada, kuigi tahaksin mõnd asja veel kirja panna...

Kolmapäev, detsember 13, 2006

Maalid ja pilt maalimisest

Saate nüüd mu kodukal www.lux.ee/tiia nüüd näha, kuidas ma omas pisikeses nurgas maalin, kui vajutad nupu "fotod" ja nupust "kunst" võid piiluda uuemaid maale. Need pildid pildistasime eelmisel nädalal Mari - Liisiga.
Mõni maal on valetpidi, kuid tegelen õigeks panekuga.

Võite veenduda, et nina näkku ma ei oska maalida :P
AAAA ma õpin nina joonistama ja maalima!!!

Teisipäev, detsember 12, 2006

LUMI :)

Meil siin, Kaagveres sajab laia lund :)

Jäägem iseendaks siiski :)

Piketi toetajana jälgin huviga allkirjade kogumist. Ligi tuhat inimest on toetanud oma allkirjaga piketti ja pöördumist. Korraldajad (mina seda ei ole) on kontrollinud vähemasti ühe allkirja õigust, mis ei ole olnud kahjuks õige... Kuigi mina ei ole piketi korraldamisega seotud, on mul soov paluda inimesi, kes teevad oma meeelest vinget nalja, jääge siiski tähtsas asjadeski iseendaks! Ärge esinege võõra nimedega! Pöördumiste toetamine on tähtis otsus. Ei ole vaja iseend lolliks teha valede andmete andmisega.
Austagem nii iseend kui teisi! Ma tean, et minu päeviku/blogi lugejate selliseid inimesi, kes paneks enda väärikuse ja usalduse kaalule, ei ole. Usutavasti ei ole. Kuigi siiagi lugema võib sattuda igasuguseid inimesi...

Sõbrad, jäägem iseendaks siiski! Internetiski. Meist igaühest algab ühiskondki...

Kes kannatab, see kaua elab :) või kuidas sellega nüüd ongi :) :P ;)

Kes kannatab, see kaua elab :) või kuidas sellega nüüd ongi :) :P ;) Igatahes tänane päev tõestas taaskord, et ootamatud lahendused katastroofilistele asjadele tulevad just sealt, kust neid kõige vähem ootada on või mitte üldse ei oota :)
Sain sms-i ootamatult ja üllatuslikult ammuselt tutttavalt Dianalt: kas vajad isiklikku abistajat ... Lugedes sõnumit uskusin, et mingi Suur Vägi on siiski olemas, kes/mis asju püüab paika :) Ja seda ei tohi mitte unustada.
Mina kipun unustama. Lootusetus... Ja abistajate otsing tundus minule aeg - ajalt juba üpris lootusetu. Missest, et maalisin näole naeratused. Diana sõnumiga tuletas meelde taas, et maailmas on toimivad head üllatushetked.
Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab !
Täna õhtul käis Marigi. Palusin lõuendi ja värve tuua, mis oli mul otsas. Nüüd olen jälle hästi varustatud maalimismaterjalidega - võin hoogsalt edasi mäkerdada :)
Hilishtune buss, mis sõidab linna on tõesti hea. Abistaja saab liikuda ka õhtuti. Või saame koos abistajaga liikuda.
Marigi andis täna turvatunnet, et minu iseseisvuse ja elu alusmüür, mis bon isikliku abistaja olemasolu jääb nii või teisiti püsima. Turvatunne on pagana hea! Teada, et ümberringi on nii palju hoolivaid ja mõistvaid inimesi :)
Kas maailm ongi nii eitav ja pahatahtlik...
Ei ole ju.
Tuleb vaid uskuda headusse . Mõistmisse. Armastusesse.
Ja olla kannatlik...

Esmaspäev, detsember 11, 2006

Palun, oleme solidaarsed :)

http://www.elil.ee/toeta/index.php

Usun, et see allkirjade kogumine ei vaja pikemalt kommenteerimist :) Loodan südamest, et piketeerimine 13-ndal ei avalda järjekordselt mõnes heas südames pahameelt, et jälle need puudega inimesed kes - teab - mida :)
See, mida iga inimene soovib, on temale vastav väärtuslik elu. Kuid ühiskonnas on nii nõrgemaid kui tugevamaid inimesi - olgem siiski kõik võrdväärsed :)

Pühapäev, detsember 10, 2006

Advendi (õuna)küünlavalgel

Õuna kujuline küünal põleb laual. Advendiks. Pimeduseajal peab elav tuli koguaeg toas olema. Hing ei tuhmu siis :) Ei muutu mustpimedaks.

Südaööl räägisin MSN-s noore sõbra Vivikaga. Vivika on tema enda ütluse järgi "kohe päris laps", ta 13 aastane. :) Tüdruk tunneb muret, et ümberringi on kohutavalt palju negatiivsust, masendust ning rõõmu mitte mõistmist. See teeb teda tühjaks... ja mulle tundus, et Vivika on seepärast õnnetu. Mõistsin teda vägagi hästi. Sressis on olla popp! Ja kaeblemine on hea jutuaine selle asemel, et naeratades mõelda ja öelda, mida on elus iga päev head.
Loodan, et suutsin lapsele sisendada rõõmu. Maailmas tuleb ise rõõmu alles hoida. Positiivsus algab endas. Ei tohi lasta iseend upputada eitavasse hoiakumerre.
Minu jaoks oli hästi - hästi armas, kui Vivika ütles: "sa oled tõesti Suur Päike!"
Vivika oli minu mõistmisest siiralt üllatunud.
Mina aga mõtlesin oma lastele.
Taas tegi mind nukrameelseks meie, suurte inimeste eeskuju, mis on tihtilugu alateadlikult eitava tooniga. Ja siis me kõneleme ja muretseme koolivägivallast ja laste õelusest jne jne jne .
Kuid suurte inimeste maailmas ei jätku aega ja pole soovigi vahetevahel laste maailma laskuda. Vahel lihtsalt ei saa. Sest ei lubada teiste suurte inimeste poolt. Mugavam on unustada tõsiasja, et lapsed on väikesed inimesed, kes sirguvad suurteks inimesteks. Siis mida ootame ja/või loodame lasteltki, kes ei oska rõõmu näha tavalises lillleõies või päkapikus... Laps mõistab ainult kiirustavat aega ning tunnetab vaid eitust... ja jaatust sellele, et elus lööb läbi jõhkrus...
Imetlen vanemaid, kel on meelest oma lapsepõlveaeg ja mõistavad ja toetavad, saavad toetada omaenda lapsiu tuginedes iseenda lapsemeelsusele.

Olgem rõõmsameelselt positiivsed :)
Rõõm ja naeratus on nakkavad :) Naeru - rõõmu viirusest ei pea terveks ravima :P ;)

:)

RAHULIKKU JA HEAD 2. ADVENTI KÕIKIDELE!

Laupäev, detsember 09, 2006

:D DETSEMBRIKUU KÄRBESKI

Ma ei mäleta, kas olen öelnud või mitte, et mu elamises tiirleb kärbeski. See on küll enneolematu - detsember ja kärbes :D

Ma ei raatsi kärbest maha lüüa. Ta on uimane. Ei sega undki :D

Kasvuhoone efekt ajab judinad ihule...

Päris unistused mänguunistustest :)

Jah, paberile üleskirjutatud unistused toimivadki! Tõesõna! Järjest enam kogen unistuste täitumist kõige ootamatudel viisidel. Ootamatud viisid on olnud tegelikult koguaeg silmapiiril, kuid mu teadlik silmanägemine ei ole ulatanud unistusteni. Alateadlik meele- ja nägemistaju aga siiski...

Huvitav on see, et psühholoogias ei kõnelda eriti unistamisest. :) Mina vähemasti pole seda eriti tähelepanud. Kuid nüüd hakkan teemat sügavalt uurima :)

Üleeilse salapärase soovi viin ka ellu! See, et inimene, kes mulle meenutas mu iseenda sügaval hingesopis olevat unelmsoovi, teisel momendil taas kaob, ei takista ju soovunelmat eesmärgiks vormistada ja ellu viimast. See on ikkagi MINU soov. MINU elus.

Mina ja minu roosad unistused! Mõnigi võib imestada, kuidas mul on kõik nii hästi -roosa ja unistav. Saan rahustada. Minulgi on hunnik süngeid muresid, millest ma lihtsalt suurelt jaolt vaikin. Särades ja rõõmustades ei tähenda kontrolli kadumist nutulaulude üle :) Mulle on öeldud, mis sa virised ja porised, elu täitsa normaalne. Ja ongi täiesti normaalne elu ! Hädaldamine ei vähenda probleeme. Probleemidega tuleb rõõmsasti tegeleda, siis saabub hea ja meeli erutav lahendus.
Muredele tuleb naeratades vastu seista ja minna: tere, mure, kas hakkame hästi läbi saama :)
Lapsik?
Võib - olla.
Kuid toimib.
Tüdrukuna mängult unistasin kõik aeg elust, mis praegu ongi. Mänguunistused said päris -unistusteks. Naeratasin teadmisele, et ma ei kõnni. See ei olnud probleem. Mõnele, täiskasvanutele ehk oli... Miks siis nüüdki peaksin tekkitama pisaraid seal, kus neid ei ole?
Pisarad /muremered on küll, kuid mujal, mitte seal, kus arvata on. :P
Roosad unistused on mind kindlasti säästnud ja päästnud hullumajast ning ka hooldekodusse jäämisest.
On see paha?
Ei ole ju.
Või kuidas...
Elu peaks oskama nii elada, et iga päev üks hetk olla õnnelik. Mina seda ei suuda. Püüan aga.
Elu on selleks pagana lühike, et loota: kui käes on kõik, mis hing ihaldab, küll siis võib õnneli olla - ideaalsus saavutatud. Kurbmäng iseenda vastu. Mina arvan külll nii. Esiteks, ideaalsusest puudub alati sammukene juba. Teiseks, kui pole asjade ja ihaldatud võrdset suhet ei saa leida õnnegi. Püsib probleem, miks olen äpu ka ideaalsuses. See saab lihtsalt nii olema :)
Särav ja õnnelik saab olla kõige hullemas kaoseski :)

Reede, detsember 08, 2006

Kaugjuhtimisel täna. Mitte midagi ei saanud aru.

Ohoo, täna pidi linna minema, kuid pisikene vahe lüli ei hakkanud toimima. Sellist juhtumit pole tükk tükk aega olnud. Kuidagi kõik abistajate kätte kett on koguaeg toiminud, kuigi mõnikord hästi napilt... Praegu on ju haiguste aeg, et paljud head inimesed on lihtsalt haiged. Ja nad peavad end kindlasti ravima terveks.
Uus Mari aga oli veel pisut - pisut ebakindel, et mind trepist alla sõidutada või viia. Ka seda tuleb mul mõista. On olnud küll mitmeid abistajaid olnud, kes on tundmatus kohas peaga vette hüppanud st et on minu juhendamisel trepist ratastooliga alla - üles läinud ning väga ilusti toime tulnud. Või kui ei olda endas kindel, siis haaratud mind sülle ja virnatud tooli eraldi, mitu korda trepil jooks... Tean, et risk/vastutus on sedasi nii minul kui uuel inimesel suur. Kuid kogemustega tulevad oskused. Imetlen vahetevahel inimeste/abistajate/sõprade oskusi mõnest tõesti jubedast trepist üles - alla minna ratastooliga. Vahest mina ise "karjun", et sületeenusega on lihtsam :) Samas tean, et mõlematpidi on omamoodi raske...
Mariga aga toimetasime täna linnas kaugjuhtimise teel. Mina kodus - mobiilid - Mari linnas. Kõige olulisemad asjad said aetud :)
AMFPA tõend olemas. :))

............................................

Ups, vestlesin msn-s just Mariga. Ta loobus isikliku abistaja tööst. Mulle tundus, et ta on kindel kanditaat.
Eksisin.
Ausalt öeldes, mitte midagi ei saanud aru. Loobumispõhjusi oli mitmeid - mõnda oleks saanud nagu alati lahendada. Mõnda põhjust kuulsin esimest korda oma isikliku abistaja teenuse praktika juures. Seda, et ta ei viitsi seda tööd teha ja pealegi südameta. Hindan ausat vastust, tõesti hindan. Kuid kogu loo juurde jääb hõljuma salapärane hõng. Et Mari meelest on ta minu kõrval halb inimene. Kui noor inimene iseendast sedasi arvab, siis on midagi viltu tema hinge tasakaalus. Ei, ma ei soovi avalikult teiste hingeprobleeme arutada. Uskuge, kui eile poleks töösuhe üsna kindel olnud, ma ei kirjutaks praegu inimese nimegi, sest mul ei ole õigust võõrast kiita ega laita.
Arvan, et kui sellise jutuga minna ükskõik millise tööandja jutule, et tööotsija on oma meelest halb, satub iga tööandja hetkekski segadusesse. Hea küll, mullle öeldi pärast loobumist. Mitu päeva ja eilegi oli veel jutt, et proovib tööd aprillini... Praegu väitis Mari, et sai aru teda on vaja ainult selleks nädalavahetuseks. Et ta mõtles, et selle teeb südameta ära.... Vastu olulline jutt.... Mulle ei ole haletsusest "jah" vaja. Olen siiski pisi tööandja isiklikule abistajale.
Veel põhjuseks mu papa suitsetamine. Muide, vot see põhjus ei tulnud üleüldse üllatusena. Enamus abistajaid, isegi suitsetavad noormehedki, on öelnud kurvalt, kuidas suudad suitsuhaisus hingada, sest nendelgi jääb hing kinni siin... Kõikiga oleme sellele minust sõltumatult probleemile lahendi leidnud. Nad ei ole küll papa suitsetamise pärast vähendanud enda silmis minu väärtust.
Lõpuks ütles Mari, et probleem on temas, mitte minus.
Seda usungi.
Usun, et Mari lihtsalt sattus segadusse, mis töö endast kujutab. Või mis üleüldse erivajadus endast kujutab. Soovime või mitte, kuid kõik ei saagi ainsa hetkega kõike. Neile on lihtsalt aega vaja.
Või kartis Mari minu dokumenditega toimetamist? Meenub, et eile kõlas ta suust üksainus negatiivsem noot, kui võimalik, siis ära ütle talle oma kõikvõimalikke salanumbreid pangakaardil...
Tähendab minu meelest, ta sai edukalt hakkama alguse kohta.

Ühesõnaga, abistaja otsingud jätkuvad! Nagu alati...

Loodan südamest, et Mari ei ole solvunud minule ka lugedes ehk neid ridugi, sest kirjutasin seda siia selleks, et teised mõistaks : ükski töö ei ole ebakindlana hea ja rõõmustav ega ei anna kunagi päevagi kogu kogemust. Ühest on Maril tuline õigus: südameta ei saa tööd teha.

Loodan, et Marist saab siiski mu järjekordne noor sõber. Ta ise soovis seda. Loodan, et sõprus tuleb südamest... ja ükskord ta mõistab, et omaenda enesehinnang on elus vägagi oluline.

Ja siiski ma ei saa aru, mis juhtus temaga nii järsku...

Neljapäev, detsember 07, 2006

VIKERKAARED DETSEMBRIS

Keskpäeval oli siin Kaagvere taeva all vikerkaared :) Mõelge: DETSEMBRIS VIKERKAARED :)
Mõned aastad tagasi nägin vikerkaart jõulupäeval Tartus, siis oli külm karge selge päikesepaisteline talvepäev, üle - 20. Lumevalgusesära pimedas silmi. Sinitaeva all laius vikerkaar. Tõeline jõulu - talvemuinasjutt :)

Tänavu lund ei tulegi maha :S
Isegi kärbes tiirleb mööda elamist ringi :) Ta ei sega undki nagu suveputukad.

Täna käis siis isikliku abistajana ametit proovimas (teine) Mari. Mul on palju M - algavaid abistajaid. Varsti peab süsteem välja mõelda, et nimed ja inimesed segi ei läheks :D Nali muidugi!!!
Usun, et mu seltskonnas on Mari näol taas uus järjekordne hullumeelne kangelane juures. :) Jäin mõtlema, et me oleme seltskonnas omamoodi hullumeelseelt kangelased. Hea tahtlikullt. :D :D :D
Mariga on juba uus idee, mida võiksin 2007 a teha. Taas ootamatu ja üllatav. Stopp! Unistus kui selline on sellest soovist on sügavas minus olnud aastaid :) Mitte midagi enneolematut see ei ole. Lihtsalt pean unistuse ellu viimane!!!
Nüüd soovite, et ütlen, et mida hullumeelne tibi plaanib jälle teha ! Pikade ninadega jääte praegu :D :D :D
Ma ei ütle praegu . ;)

Kolmapäev, detsember 06, 2006

Tule Taevas appi!!!

Logisin MSN-i ja Liis saatis kohe linki
http://www.postimees.ee/061206/esileht/siseuudised/232685.php?r=

Kahjuks ma ei jõudnud teistkorda lugu ja kõiki kommentaare lugeda, sest Postimees hakkas sakkima. Lihtsalt keeldusin uskumast loetud. Soovisin veelkord lugeda. Uskumatu, kuhu oleme jõudnud või kuhu veel jõuame!!! St et puudega inimesed ärge olemas olge! Kaldteed jäävad ette pätidele - koristame kaldteed ära! Pättidel rahulikum elada!!!
Saan ju aru, et rahu kodu juures on üli oluline. Mõistan majarahva muret. Kuid ka sellesama kaldtee pere elab sealsamas majas, kus on kodurahu probleem. See pere (puudega) lapse on / peaks olema ka kannataja. Kui lapsel ratastooli kummid on õhukummid, siis on tõenäoline, et pudelikillud lõhuvad kumme. (Klaasikillud lõhuvad minu ratastoolikuumme vähemasti kord paar aastas. Viimane kord Kaarsillal poolteist kuud tagasi...)
Treppidele keelumärk "ratastool EI" - pori vähem trepikojas. (Kuna detsember, siis laupäeval küüris mu isiklik abistaja Anita treppe. Minu kord koristada trepikoda. Kui nädalas kord pesta, sellega on oldud siiani rahul.)
Hämmastav on see, et inimesed lähevad kaasa mõtlemata omaenda mõistusega! Kirjutasime alla, kuna teised kirjutasid alla - issakene, kas kirjutadakse alla niiviisi ka omaenda surmaotsusele!!!!!!?????? See on jõle popp olla massidega üksmeeles mõtlemata tagajärgedele. Olen palju vaielnud, kas uskuda negatiivset positiivseks või mitte. Mina ei ole eriti seesuguse mõtlemisega nõus. Võin nõus küll olla, kui mõtlen enne hoolikalt kõik väidetava läbi.
Mõnikord tõesti on vaja halba kogemust kogeda, et hakata paremat tahtma!!! Loodan, et kaldteede läheb nüüd suurem ehitamine lahti... või tuleb vähemasti enam tähelepanu. Mõeldes kommentaaridele on lõppkokkuvõttes lootust sellele. Miks on aga peaaegu alati negatiivset kisa enne, kui saabub positiivne tulemus???
Hea küll, kui õnnetul kaldteel ongi valed suured mõõtmed, siis ka seda oleks saanud osapooled rahumeelselt läbi arutada. Ilma allkirjadeta ja kisata. Või teistpidi, võiks koguda üle Eesti allkirju kaldteede jaoks, mis tõepoolest ei sobiks kaldteedeks. Mina tean Tartus 3 kalteed küll, mis on tegelikult ohtikud. Üht ma oma abiajatega ei kasutagi, lähme kõrval trepist... Aga need inimesed, kes ise omal jõul saaksid ratastoolis edasi liikuda...
Samas meenus kursustel kuuldu, et puudega laps on suurim risk stressile. Soovin südamest lektor ei mõelnud kursustel siiski seda mõttet niiviisi,et oli mingi sõnaväär kasutamine. Kogemata. Või mitte teadlik teema tundmine ja/või kokkupuudumine. Kuid selle kaldtee kontekstis tuleb selgelt välja, et tõepoolest puudega inimesed riskirühmana häirivad ühiskonda.
Mina olen häirinud Eestit ligi 37 aastat , sest emale öeldi, kui olin 3 aastane: andke laps ära, ta hakkab ühiskonda häirima. :D Ennustus on olnud ilusti õige :D :D :D Ma ju häirin ju ühiskonda omamoodi. Vist küll rohkem positiivselt. :D :D :D Isegi olen suutnud paljudele "sõltuvuse" anda oma päeviku lugemisega. :P ;) Jube armas lugulaul ju :) :) :)
Lõpetuseks arvan siiski, et väärtused on nihkes. Mõnikord lausa peapeal.
- - -

Magasin 12 tundi järjest. Hetkel on enestunnne hea. Eile pugesin oma Victori kaissu kell 22.15 - minu jaoks ebatavalisel vara ajal.

Teisipäev, detsember 05, 2006

Täitsa elan :)

Olen GNLD "komme" kurguni täis. Hommikul sõin ka "komme". Vähemasti sain/saan kogemuse, kuidas toidulisandid sellises hädaolukorras mõjuvad. Tulemusega olen rahul. Loomulikult nad ei võtta silmapilkselt halva enesetunnet ära, kuid hoiavad meele erksana. Kohe, kui lõpetan, poen põhku.

Aloe vera gel on põletuse vastu tõesti tõhus. Mari ajas keeva kohvi jalale, tops läks uppi. Määris kohemaid aloe verat põletuskohale ning järgmine päev polnud jalal mitte midagi.

Täna käis külas Mari - Liis. Õhtupoolikul. Pildistasime AMFPA jaoks pilte, kuidas maalin. Loodetavasti õnnesttub neidki pilte üles ripputada. Nii hea tunne on, kui keegi lihtsalt niisama külas käib, sest olevat siiski tore nahhaalne kloun :)

Kuulsin horoskoopi, 2007 a oma. Lubati kergemat ja õnnerikkamat aastat kõikidele. Kõrval oli
hea seda kuulda. :) Aitaks nagu raskustest, mis loovad mõruda meeleolu. Vahelduseks naljapärastki võiks näiteks armuda kah ja särada :) Ah et kellesse? Kas või iseendasse.... või kes seda nüüd teaks... ;):P:)

Jumal, hoia meid lolluste eest ehk nüüd on mul ka

Vot, täna on minul stress ja üleväsimus.! :) Magasin üli halvasti üle pika aja. Tõusin hommikul. Tundsin, et enam ei jõua. Süda oli paha...
Külmetust ei kahtlusta eriti. Kuigi tean vägagi hästi, et praegu möllavad hullud viirused ringi.
Viimane poolaastast olen väga vähe maganudki. Lihtsalt ei ole aega jäänud unele. Olulisem on mul olnud iseenda arendamine. Ja nüüd tahetakse väita, et kõik on mõttetu. Et edasi minek muudab tegelikult inimesi halvemaks - umbes sedasi, et tuleb jääda paigalseisule või leida tegevusala, kus jäetakse samale tasemele kui siiani, sest rutiin viib heasti ja turvaliselt edasi.
Ma ei saa nõus olla. Kui istuksin vaid oma mäta otsas, siis mina küll ei jõuaks keskmiselt tasemelt kaugemale.
Usun, et see juhtuks paljude teistega. Jõudmine on kahtlemata igaühe oma valik. Oma valik aga ei peaks jalge alla tallama teiste valikuid, mis tunduvad neile õigem jõudmine kuhugile.

Lähen puhkama.
Sõbrad, võtke aeg maha enda jaoks! Seda on teile enesele vaja.

Esmaspäev, detsember 04, 2006

St

Eelnevale lisan veel, et mõttejõul on võim :)

Jaa - jaa - jaa... aga rõõmust sära...

Olen mitu aega kodus ilusti paigal. Alles kolmapäeval taas linnapäev. Loodetavasti on kolmapäev ka teine Mari isikliku abistajana proovi - tööpäev.
Täna toimetan kodus. Mõnulen toimetustest. Pesu pesemisest tundsin ka rõõmu! Pesumasin, mille ostin juulis, seisab siiamaani toas ning kogub tolmu, mida saan rõõmsasti iga nädal temalt pühkida. Loodan siiski enne jõule pesumasina dshussiruumi tööle seada. Püüan asja ajada... Tähendab pesumasina lugulaul paneb mind juba muigama! Nagu asi on ju olemas, samas ei ole ka! :D Hästi minulik - poole saan tehtud, siis tuleb mingi aeg toppamine ning seejärel saan ka ülejäänu poole tehtud, mis järel tuleb suur möll tehtuga! :D :D :D
Kuigi vahel tundub vahepealne seis lootusetu....

Eile oli vist ülemaailmne puuetega inimeste päev. Unustasin täiesti. Kukus kuulsin täna, et Sadama Teatris puuetega inimeste päev... Meenus mullegi see päev. Ma tunnistan ausalt, et puuetega inimeste päev pole mulle nii tähtis nagu näiteks naistepäev või emadepäev või nimepäevgi... Olen mitu aastat küsinud iseendalt: äkki ma tõesti puuetega inimene, või lihtsalt... ei taha olla... sest olen harjunud olema käituma tava inimesena... Mind hämmastas Kuku jutt Tartu Koja tegevjuhiga - Sadama Teater olevat suht ainus pidulik koht, kuhu puuetega inimene ligipääseb. Palun väga vabandust, aga ma ei saa selle väidega nõus olla!!! Sadamas käin minagi aeg - ajalt, mu sõbranna töötab seal ning olen vahetevahel tedagi sealt otsimas käinud. Ma ei ütleks, et Sadamas oleks nii ideaalne ligipääs kõikjale. Tavaline ligipääs ratastoolis inimesele, mis on Tartus küll üsna mitmes kohas. Või olen väga õel? Ebateadlikki? :)
Olen ise puuetega inimeste päeval konverentsil esinenud. Tallinnas. Ärge küsige, mitu aastat tagasi, palun. Ei mäleta täpselt, kuskil paberimajanduses on kindlasti üksikasjadki alles... 7...6 aastat tagasi oli... Minu etttekande teema oli puuetega emad... Tookordki ei mõistnud, kuigi sain hästi aru, et miks peaks puuet rõhutama ühel päeval eriliselt, samas kui elame inimestena puudega päevast päeva...
Olen nõus, et erivajadustega inimesed peavad toetust saama ja kodunt välja tulema. Aga kui toetustena ja kodunt välja tulemusena jääb ümberringi suletud puudega maailm, siis see pole küll ligipääs elule.
Kas saate aru, mida mõtlen ?! :)
Kõik need negatiivsed hoiakud, mida ei ole veel puuetega inimeste heaks tehtud, röövivad küll pigem viimase positiivse raasu elada... Vähemasti mulle tundub nii.
Aa, käisime eelmine nädal Tartu Vanas Kaubamajas, kus puudub lift ika veel. On kaubalift. Palusime Mariga siis turvat, et ehk siiski kaubaliftiga alla korrusele "Super boxi". Liftihärra ei julgenud mind kaubaliftiga sõidutada, et äkki juhataja ei luba. Ok, küsis, mis saab.!? Me Mariga ütlesime, et aidake trepist alla (kuigi Mari oleks ise saanud trepil hakkama). Liftihärra tuli minu ratastooli trepil alla laskmisega ime edukalt toime. Ootas kuni tegin ostud, üles sõidutas ta juba kaubaliftiga avastades, et trepp siiski ei ole ratastoolile sobiv. Vanas Kaubamajas väljudes hõiskasime Mariga üheskoos: "Jess!!!"
Loomulikult oleksin võinud uute Kaubamaja minna, kus on lftid.... Aga minu meelest on õigus sisseoste teha sealt, kust soovin. Ei usu, et ainult rääkimine aitaks, et seal ja seal puudub ligipääs, kui niikuinii keegi ratastoolis seal ja seal ei käi kunagi. Näitlikult tuleb näitada kitsad kohad ette.

Kerge on mõelda ja öelda: kõik on halb ja lootusetu. Nägemata iga päev rõõmu, kus peidub sära :) Head on palju raskem tähele panna. Tean. Vahepeal on minulgi süngus kõikjal. On liig keeruline mõelda rõõmudele, mis silme ees. Ja see ei olle seotud üldse puudega. Puue on nii mõnikordki vabandus, mille taha ideaalne iseenda saamatust või nukrust varjada. Minul on see niimoodi.

Mmmm, kui pesumasin ei saagi jõuluks pesema pesu, pole hullu. 2007 aasta pikk ees! Küllap ükskord saab masin pesema :) On veel palju eesmärke, mis lükkuvad uute aastasse.

Pühapäev, detsember 03, 2006

Tantsud tähtedega

Reklaamipaus finaal saadel hetkel. Mul tuli kelmikas küsimus: mix üks täht ei võiks tantsida ratastoolis? Kas või näidisena... Seda enam et tulu läheb liikumisspuudega lastele.
Keegi ei tantsi Eesti peotantsu ratastoolis. Vähemasti mina ei tea. Mina tantsiksin küll, kui leiaksin partneri... Sellise nagu oli poolteist aastat tagasi klubis Tallinn...

Line - tants on vahva, kuid mind ei tõmba .... :)

detsembrinukrus

mingi nukrus on hinges.
kell 16 ja täiskuu on taevas... pilved sõuavad kuust üle...

üksindustunne poeb põue. vahel võib...
küünal põleb.
aknal särab päkapikk. eile kaunistasin veidi kodu.

juurdlen südameasjade üle. mõnikord on mõnus mõelda omaette. eriti adventi ajal. mida ja kui palju olen teinud 11 kuu jooksul teinud...
teate, naerge nüüd - kuid olen suuremaks kasvanud :) ei, mitte füüsiliselt. olen ikka sama ebaerootiliselt kõhn :D vaimselt olen suuremaks kasvanud. kindlasti on selles "süüdi" sajad hetked ja kümned asjaolud. tunnen, et mu mõtted on muutunud sügavamaks.
armastanud olen vist vähe. seda pean veel juurde õppima. ei. see on vale väljend - armastust ei saa õppida - armastus kas on või ei ole loomupäraselt inimese sees ja täpselt nii suurel hulgal, kui inimene ise õigeks peab. armastuse alla surumist saab õppida vaid... peidusmäng saab alati ükskord leidmisega otsa. loodan, et samuti on armastuse peidusmängugiga.
olen see aasta minimaalselt end sundinud tegema asju, mis mulle meeldivad ja millega soovin 2007 aastalgi edasi tegeleda... häbi mulle!
seda aastat on jäänud vähem kui kuu. tohutult palju on veel teha...

:)

Head 1. adventi sel aastal!

Laupäev, detsember 02, 2006

oh, oli lihtsalt super vana!!!!!!!

Jõuluvana jutustas minu eest punase kampsuni muinasjuttu - mida mina polnud kuulnudki :) , kuigi nagu oleksin pidanud eluaeg teadma :) vitsakimbu ei olnud jõuluvanal - ka sellepoolest erines ta teistest jõuluvanadest.
Tegi Susa ja Pillega saldot :) Täiesti ehtsalt :)

Jõuluvana oli lihtsalt super!!!!!

Kahju, et meie kallis aukülaline Tarmo Männard saabus alles siis, kui Jõulutaat oli lahkunud. Ja ta ei näinudki andekat vana... Siiski minu suurimat tänud sõber Tarmole, et ta kihutas keset teatri jõulumöllu meie LEEPÜ jõulupeole !

läpaka taga

muidex , olen hetkel maarika läpakas :) tahan endale ka läpakat ! äkki jõuluvana toob järgmine aast a selleeest, et võtsin ta sülle? :p

jõululaual lilled pildil on sellepärast, et soovisime maarjale sünnaks õnne.

Jõuluvana

Tehke järgi- võtke Jõuluvana sülle ja flirtige niimoodi. Esimene päris-jõuluvana, kes seisis pea peal, kui meie salmidega hätta jäime :) Kui ise kingi sai, siis ta tegi igasuguseid naljakaid võimlemisharjutusi ja tantsis karutantsu. Oli äärmiselt vahva ja kodune seltskond. Kotka keldris on hea teenindus ka, kuigi baarmen aeg-ajalt noris minuga nagu alati juba seitse aastat järjest. Kuigi see kemplemine on meil vastastikune. Jõuluvana helistas neile, kes kohal ei olnud. Väitis, et see on ametiaja juures esimene kord, kui ta peab kellegile helistama.
Pärast pikemalt.

Reede, detsember 01, 2006

Detsember

Head jõulualgust kõikidele !

Minule ja meie ühingule algab jõulukuu jõuluvana külaskäiguga - täna "Kotka Keldris". Nagu ei mäletagi, et ühelgi aastal oleks nii vara jõuluvana käinud:) Eile möllasid päkapikud poole ööni. Ise nägin pealt, piilusin päkapikke:) Tegin neile ära - et mis see olgu, et nemad võivad piiluda, ja "kliendid" ei või:P
Eile käisin veel kursustel. Kusjuures tegin ise ka nende kahe päeva jooksul järjekordse eksperimendi. Lasksin lihtsalt abistaja päevaks ära. Tahtsin näha, mis grupiga juhtuma hakkab. Siiamaani ei olnud nagu gruppi sulanud. Kuid eile juba tundsin, et jää hakkab sulama:D Mind aidati, küsiti, mida ma vajan, ja ka kõnega nagu erilisi probleeme ei olnud. Erilise tänu pean tõesti ütlema Lembile. See tõestab veel üks kord, et maailmas ikkagi ei ole inimeste vahel piire:)
Nüüd lendan jõulupeole, ja hakkan jõuluvana piinama. Ma ei ole õel inimene - aga jõuluvana ei pääse ilma lauluta. Vot igatahes:P

Neljapäev, november 30, 2006

Õppigem kallistama

Täna kursusel jäi kõlama, et inimesed, nii vanad, kui noored, ei oska kallistada. Just nimelt siis, kui perekonnas on probleeme. Jäin mõtlema, et see ongi nii. Me kallistame muidu üsna palju. Vähemalt minu tutvuskonnas. Kuid kui on mure või arusaamatus, siis häbeneme enda positiivsust näidata. Me ei näe, me ei kuule, me isegi ei tunne. Väga palju nö. lahendamatuid probleeme, vastikuid olukordi, jääksid olemata, kui julgeksime oma tundeid näidata, rääkida - ja tunda. Minu jaoks ei ole kalli-kalli ainult rõõmu väljendus. Ta on hoopis suurema tähendusega.

Ahaa, olen mitu korda tahtnud teie käest küsida, kas te teate, milline koht on Tartu linnas kõige nõmedama kaldteega ? Mina tean - "Muuli" pood. Üsna vastik on poodi sisse minna ja välja tulla. On küll igavene lai kaldtee, aga - kõver ! Ja kaldtee ääres on kivid, kuhu paras ennast hunnikusse kukkuda. Siitmaalt mõelge ise edasi...

Teisipäev, november 28, 2006

kiire info

- tunni pärast lähen taas linna
- lollikindel mässamine projektiga
- ehk saan viimaks AMFPA jaoks tõendi
- homme , ülehomme pere kursus
- reedel LEEPÜ jõulupidu kotka keldris
- kolmapäeval GNLD koolitus
- laupäeval on valik, mida mõtlen veel - mõlemad üritused on tähtsad.

ja veel, isikliku abistaja kanditaadid, kes piiluvad siia, teile mõistmiseks : selleks et tegeleda kõikega, millega tegelen, vajangi teid :) ärge sattuge segadustesse, et olen üli energiline juba nüüd. seda saan olla vaid tänu isikliku abistajale :)

kõikidele lehv - lehv :D

Esmaspäev, november 27, 2006

"Ma olen oma hinge kapten; ma olen oma saatuse issand"

"Ma olen oma hinge kapten;
ma olen oma saatuse issand"

On öelnud William Henley. Ja seda lugesin praegu Brian Tracy raamatust "Omal jõul miljonäriks * 21 saladust, kuidas saavutada majanduslik sõltumatus kiiremini ja lihtsamalt, kui sa arvasid".

Sooviksin pool raamatut siia ümber kirjutada, kuid selle asemel palun, lugege see raamat läbi! Mina ei julge öelda, et raamat õpetab vaid miljonäriks saamist. EI. Pigem iseenda avastamist ja arendamist, et elada oma elu täpselt nii hästi, kui soovime.
Olen mitmel korral maininud, et unistage suurelt. Brian Tracy õpetabki unistama ja palju igapäeva asju, mille peale ei tulda. Sest nendeta on nagu kergem elada. Parem viriseda teiste suhtes, mitte iseenda. See on tavapärane.

Lastevanematele ja üldse täiskasvanutele ütlen, et ärge tehke unistuste keeld lastele mitte iialgi. Aidake hoopis lastel õppida tegema unistustest eesmärke! Ärge unistage laste eest! Teie unelmad ei ole laste omad, teie unelmad on vaid teie omad!
Mäletan, olin umbes 18 aastane, kui mu ema aina kordas, et ma olen nii vana juba - mul ei sobi enam unistada. Ja ma ei julgenudki unistada avameelselt, salaja küll. Ma ei kirjutanud unistusi eesmärkidena üles. Seda ei tee 97% inimkonnast muideks. Millegipärast usun nüüd, et mitmed unistused oleks teoks saanud juba, kui nad oleks olnud eesmärkidena paberil . Need unistused on kadunud ajahõlma. Ma ei mäleta enam neid...
Ma ei süüdista ema. Too oli veneaeg, inimene oli tagaplaanis, siiski ta unistas, tegi elulisi plaane minu asemel. Väga emalik - soovida oma lapsele parimat! Paljud täiskasvanud on selle veakese teadmatusest teinud või kartusest, et laps ei tule toime iseendaga . Kuid lapsele on parim see, kui ta oskab ise unistada ja valikuid eesmärkideks teha.

Lõpetuseks veel üks mõtte raamatust:

"Harjutage end kogu elu tegema asju, mida kardate. Kui teete seda, on hirm kindlale surmale määratud."

Pühapäev, november 26, 2006

Olge ometigi :) palun

Kahjuks ma ei näinud dokfilmi näota tüdrukust. Arutasime Kristiga komme tüdruku kohta. Enne kui ma vihasta nagu Kristi, palun küll taas õppige kord SALLIMA teistsugust eripära ja AUSTAGE elu :)
Ma tean, et minu päevikut loevad inimesed, kel on sallivusega vägagi hästi. Oletan seda sellest, sest ma pole 10 kuu jooksul, mil olen avalikult päevikut kirjutanud, ühtegi negatiivset tagasi sidet saanud. Negatiivsed kisad on mujal minu kohta, kuid nende lugemisest püüan hoiduda... Seega, üleskutse ei olegi mõeldud teile, mu sõbrad!
Usun, igaühel on õigus elada! Ilusa naeratuseta... Näota... Käteta... Jalgadeta... Kõikidele on Jumal andnud HINGE, mis armastab ja / või vihkab, naeratab ja / või nutab... Usun, et hing soovib elada. Ja mitte kellegil ei ole õigus öelda, miks ta üldse jäeti ellu ja muud taolist lollust. Elus juhtub palju ebatavalisi asju. Loodusseaduste ega õnnetuste vastu ei saa meist keegi. Egoistid ei ole meie, kes mõistavad suurepäraselt erinevusi, mis on meie jaoks tavalised isiku eripära. Egoistid on need, kes ei saa sellest aru. Ei saa aru, et maailm vajab armastust ja mõistmist, mitte vihkamist ega haletsust. On üli meeldiv, kui mõistmatud hakkavad mõistma.
Loodan südamest, et väike tüdruk oskab elus armastada ka mitte sallimist. Ta on ju armastuse sees :) :
http://www.julianawetmore.net/

Vaatasin silmanurgast täna "Meie" saadet, kus rääkis Valli Lember-Bogatkina. Mulle meeldis ta sõbra ütlemine, et temast paistab armastust eest ja tagant.
Vanaduski on mõnele vastuvõetamatu.
Mõtlemata sellele, et saadakse isegi vanaks...
Samuti on vastuvõetamatu see reaalne võimalus sattuda õnnetusesse.

Elul on vahel kummmalisi ettearvatamatuid juhtumeid kõikidele! :) Olge ometigi valmis neid vastuvõtma! :) Mis sellest , et ei ole just kerged...

vabandus arvuti süül

sõbrad rate.ee´s, vabandage, et ei ole vastanud teile see nädal! mu arvuti lihtsalt ei luba ratesse logida ning kui saangi korraks sisse, siis viskab mind ratest otsekohe välja. nii et vabandage!

uuel aastal soovin muretseda kindlasti parema ja uuema arvuti :)

Laupäev, november 25, 2006

möödub päev, nädal lendab...

taas kodus.
ehee, piilun silmanurgast praegu ÕNNE13 - vägivald tungib sinnagi.... ohoo, kas vägivallata tõesti ei saa enam mingi tv saade?

täna kummaline päev - lõpp kokkuvõttes hea rahulik päev. üle pikkade kuude saime kokku lyga. nohjah järgmine aasta saab meil keskkooli lõppetamisest 20 aastat. lubasin korraldada klassituleku. asja pont on selles, et olime 3 aastat kahekesi klassis :D ja veel üllatas lyd siiralt minu auväärne vanus :D ta teab mu vanus kõik see aeg, täna tegi mind mitu head aastat nooremaks - olin hästi elevil :P mis parata, kui näin noorem :D nüüd võime taas miu kuud rahulikult elada teades, et meil mõlemal on samuti peaaagu ok :)

tantsulõvide pildid nüüd mu kodukal www.lux.ee - piiluge, kui soovi :) mina nõiatibi näoga :D

äsja sain teada, et ehk jaanuaris alustab psühhodraama grupp minu jaoks - ega midagi mul veel vähe tegemisi :P

möödub päev, nädal lendab
ootan sind , kindel endas...

kuid keda ootan... või... mida... aa kindel endas olen nii või teisiti. aeg lendleb vaid.

Reede, november 24, 2006

Tantsides Pärnusse ja veinita Pärnust tagasi:)

Eile öösel tantsisime Tallinnas. Ööklubis Tallinn loomulikult, mitte linnas Tallinn :P Maarika, Kaido, Eva ja mina. Suuremaks kamp ei kujunenud, kuigi tegime Maarikaga head eeltööd. Kahjuks. Siiski meil oli hästi lõbus tantsutuju. Lülitasin end kõigest välja ja möllasin . Seekord oli klubis kuidagi vähe rahvas. Selle - eest oli tantsupõrand vahepeal meie päralt, mis iseenesest sobib hästi.
Kaido, kes esimest korda elus lükkas ja tõmbas ratastooli trepil, sai imehästi hakkama. Ka minu sülle võtmisega tuli Kaido imehästi toime, kuigi millegipärast tundsin, et ta käed natuke värisevad :P :D Ei tea, kas kartis, et lähen katki :P :)
Kaido on Maarika klassivend ja eile kaine autojuht. Silla juures laskiski politsei torusse puhuda, mille peale pärast hakkas Maarika hädaldama, et ta pole veel iial saanud puhkuda politseile ning ta hakkab torujuppe koguma ja teeb neist endale kaelakee. Mina lubasin omakorda öelda "aitäh" ja kee omale võtta :D:D:D
Maarikaga ei olnudki ma tantsimas käinud. Pildistasime ka patukest :)

Hommikul sõitsin Pärnu konveretsile. Ilus ja tore, kuid olime Mariga praktiliselt päev otsa kohvita ja söömata. Hommikul magasin isiklikult koos Maarikaga viimase minutini, sest voodi saime 4 ajal varahommikul... Pliit või poliitika naisele, kuid unistasin konverentsi esimesel poolel vaid kohvist, et silmi lahti hoida :) :P Häbi tunnistada, kuid see on tõsi!!! Ja siis toidust... Pärnu bussiliiklus on hämmastav - viimane buss sõidab Tartu poole kell 19.00 . Kugistasime Mariga kärmelt suupistet vastuvõtul, mis algas kell 18 ja natuke kohvi. Sõõm veinigi - oi ma vihkan veini joomise kähkukat :D See kõik toimus meil 15 minuti jooksul. Tormasime Strand Hotellist bussile :)
SEBE bussis ei ole ju soodustusi. Mul oli rahakotis 100 krooni. 120 eeku bussipilet. Õnneks oli erakonna liige andma puudujääva 20 krooni. Aitäh!
Oligi Pärnu reis.
Ei, asi nii hull ei olnud. Mõni ettekanne jäi meeldegi. Ja mu sees kummitab küsimus. Rääkiti naistest - noorematest ja vanemaist naistest. Siis mina tegin järeldusi, et naised, erivajadusteta ja erivajadustega, on kõik võrdväärsed. On ideaalne !
Aga ...
Aga tegelik elu ...

Olen energiat taas täis :)
Möllan projektiga ka edasi ja kõike muuga.

Hetkel olen Riina pool ja nautin kesköist kohvi :)

Neljapäev, november 23, 2006

Ehh... pähhh

Mitme päeva närvikulu järel on tulemus NULL. Projektile öeldi ei. Meie esimene projekt lendas vastu taevast. Aga arvan, et olgu ta taevas, või kus iganes, aga projektiideele me puhkust ei anna. Kui uksest välja visatakse, tuleb aknast tagasi tulla - onju nii ? Ja kui aknast ka välja visatakse, tuleme kas a) õige näoga paraadukse taha, või b) korstna kaudu sisse. Või c) õhuaugust:P Aga HMN on 1 kummaline koht. Asjaajamine on nigel - kui mitte hullemini öelda. Mina ei hakka mitte kunagi mitte kuskil nende heaks õnnemänge mängima.

Aga, kuigi esimene projekt ebaõnnestus, on 1.detsembril LEEPÜ jõulupidu. Koos Jõuluvanaga, kellega ma aasta aega flirtisin:). Olen kindel, et ta minu käest laulusalmi ei küsi, sest ma ju flirtisin temaga:D. Tehke järgi !

Aga täna õhtul lähme kuhugi ööklubisse MÖLLAMA. Tulge kaaa !

Kolmapäev, november 22, 2006

naeratan nagu eile... üleeile... ja GNLD´st

Meeleolu on veidi parem, kuigi projekti saatusest ei tea ikka veel mitte mõhkugi... See sööb närve :) Pinge väsitab :) Aa see on tõepoolest vist tänapäeva popp vabandus, mis viib stressini. Alati saab pinget kuidagi leevendada. Unustada hetkekski. Ei tohi end upputada tõesti enesehaletsuse sohu :)
Ola pigem kasvõi külmunud oasupp, millel ei ole enesehaletsust, et teda ei võeta lusika pealegi... :P
Otsustasin, et ma ei lase väga enda sisse inimeste masenduse ja uniseid virinaid. Lihtsalt ei suuda jääda muidu rõõmsameelseks. Olen olemas küll toetajana, kuid ma ei saa lubada iseend tappa teiste muredega... Sorry, kui kõlab julmalt! Mul ei ole võimalik talvepimedust vähendada - seega soovitan minagi, tehke midagi nauditavat. Mõelge, et olete parimadd iseendale. :)

Paljud on aina küsinud, mis on ikkagi GNLD...
Kordan taas ja taas, et kallis hind on väga suhteline küsimus. Enamus inimesi on kinni vales tõekspidamises ja mingis ettekirjutatud hoiakureeglis - tundmatu on päh ja kohutavalt kallis. Eile jäid silma poes olles jälle näiteks alkoholi hindu ning mõtlesn, et kas need on normaalsemad, kui GNLD hinnad. Siiski ostetakse häid ja kalleid marke :) Süvenedes natukene rohkem GNLD´sse, kui tarbimisfirmasse ja ühte äritegemis võimalusesse, saab selgeks, et jah suht kallid tooted on tegelikult vägagi normaalsete hindatega. :)
Ma tean, et olen lugejatele ühte teist kirjutamata jätnud. Nt hinnakirja. Seda MEELEGA, sest hea firma koostööpartner ei pane hinnakirja avalikult välja - see on nii. Vabandusi pole teie jaoks mul vaja välja mõelda, sest minult saate küsida kõik hinnad, mis huvitavad ja rohkemgi veel.

Nüüd pean lendama...

RÕÕMU :)

masendusehoog möödub

Masendusehoog möödub - tean. Alati on möödunud - miks nüüd ei peaks mööduma :)

Homme on jälle Atlantises GNLD Lõuna - Eesti koolitus. Esineja paneb mind endamisi mõtlema, kas minagi saaksin ükskord pärandada oma lastele... Püüan ju kuhugile välja jõuda. Maksku mis maksab, kuid soovin siiski kuhugile jõuda oma äritegevusega. See saab olema üks eesmärk.
Raske eesmärk.
Elu ei peagi kerge olema :)
Enesekindlust peab vaid jätkuma !

Praegu on kindlus see endas, et masendus läheb üle. Kui mitte enne, siis
kevadeks
ikka :D

Loodetavasti palju ennemgi :)

Teisipäev, november 21, 2006

Pimedusestressist

Viimastel päevadel on inimesed üleüldse kuidagi rokemalt stressis... See on vist nakkav!
On ju elus enam - vähem kõik kontrolli all ja hästi - alati saab homme olla hullem kui täna. Kuid me just ei ole tänasega rahul unustades, kui paha oli eile ehk...
Lühikese päevad ei mõju soodsalt.
Miski puudub.
Miski ülejäägis.

Mis see miski on - ei tea...

Armastussära on vaja.

Äkkiline väsimus... ja väike HURRAA

Tulin linnast. Äkkilisest tundsin väsimus...

Praegu sain oma KÜ esimehelt välisukse- ja keldrivõtmed. Väga hea. Kuid miks peab energiat kulutama "sõdadele", kui positiivse lahenduseni saab ka heaga, kui väga tahta. :) Kellele oli võtme - sõnasõda vaja...

Mõistmatus röövib energiat. Asjatult. Kõikidelt.

Esmaspäev, november 20, 2006

Nii palju unistusi!!!

Ärgasin.
Mõtlesin, et kirjutan taaskord unistued paberilehele. Sedapuhku märkmikalendrisse. Taaskord imestasin siiralt, et unistusi ei vähene. Hoopis vastupidi - unistuste rida pikeneb ja pikeneb. Suurimast unistusest väiksema uistuseni.
Unistades mõttedes salaja omaette jääb mulje, et unelmaid on kakis - kolm. Pettepilt! Kirjutades unelmad paberile, siis tuleb neid kümnekordselt rohkem. Iga hommik unistame, mis päevgi tuleb. Alateadlikultki. Me ei unista kunagi halvast päevast... Ikka heast. Soovime just seda ja toda süüa, serllist riietus selga jne - kõik on unistused.
Varemalt ei ole ma nii mõelnud, selliselt olen mõelnud paar kuud alles - ja ma olen jahmatanud unisistustest, mida on mu sees tuhandeid, millest saavad iga päev kümneid automaatselt eesmärkideks ja täituvad.

Julgust unistada!

KAS...

Jäin mõtlema ja südant valutama, KAS tasus ikka KÜ-le ametlik kiri kirjutada - see peaks lähiajal esimehel käes olema - kuid ma ei arva, et ainult suuliselt ja heaga saab võtme küsimus lahendada, kui üle aasta pole positiivset lahendust tulnud. Siiani pole ma kodu pärast kisa tõstnud, kuigi olen higi ja vaeva näinud küll ja küll. Järjepidevalt hea lollikindlusega. :)
Vaatasin eile minnes ja tulles veelkordselt teadetetahvlit trepikojas, kas korter 12 peab koristama detsembris - jah, detsembris. Nagu aastaid. Detsembris.
Olen endast alati andnud oma parima trepikoja koristamisel. Isiklikud abistajad on endast parima töötulemuse andnud.
Kuidagi kurb ja vastik tunne on selle mõttetu lahkheli pärast...

Eks näis , mis leek plahvatab - mina jään enda seisukohale, et mu viga oli vaid võtmete kaotamine.... Kaotamist tuleb ikka ette! Igalühel.

Tänaseks lehv - lehv kõikidele!

Pühapäev, november 19, 2006

Lume lõhnalised vaibad :)

Viisime abistajaga vaibad õue - mitu kuud polnud seda teinud. Mulle on alati meeldinud vaipu õues puhastada. Tolmuimejaga saab küll puhtaks tõmmada - kuid see ei ole see
õuelõhnaline puhtus. Panin väikesed vaibad pestud põrandale - nii mõnsa sügisõue hõljus toas ja ala all oli veidi jahe novembri rõskus.
Meenus, et lapsepõlves klopis vaipu ema iga laupäev talvel lumel ning tubades lendles lumelõhn vaipadelt - minu jaoks oli see üks parimaid kodulõhnu. On praegugi.
Rõõmuks ja rahulolekuks on väga vähe!
Kodu.
Vaip.
Õuelõhn.

pühapäevalik

olen pühapäevalik. püüan lõõgastuda. aga mõtted on homses, mil algab taas pingeline nädal...
kui postiivne nädal, on positiivne pinge aasta lõpuni. ja kui tuleb natuke vähem poisitiivne nädal, on natuke vähem positiivset pinget. kuid siiski pingeline aasta lõpp :)

väga närve söövad paar päeva ees, milles küsimus - ja või ei. ehk hiljemalt kolmapäevaks saab teada, kas leenu möllab detsembris eriti hoolega :)

reedel olen looodetavasti pärnus.
ja nii edasi ja nii edasi sada üks tegemist.

vahepeal tuletan meelde ikka ja jälle omad unistatused, mille poole püüelda ikka ja alati :)

elu taevatrepp

tiimikoolitus toimus rüütli tänava maailmas. hästi armas ärklikorrus, tuletas mingit vanaema maja meelde. miljöö hästi hubane. wc-gi oli suurepäraselt ligipääsetav. ainult nägin seal tõesti elu taevatreppi, millest olen ratastooliga üles läinud. ma olen elus igasugusi treppe näinud, kuid sellist treppi nagu maailmas - taevatrepp. :) järsk ja keerus ja hästi kitsaste astmedega. hea oli, et tiit ootas uksel ja oli valmis ees tooli lükkama/toetama ja mari tõmbas tooli tagant - saime üles :D tiit soovitas maailma töötajatele midagi trepiga ette võtta, ettekandjad kehitasid õlgu ning vaatasid mind kui ilma imet, kes pääses maailma. arvatavasti maailma ongi suht võimatu lifti ehitada...
tiit vabandas mu ees, et valisid sellise ligipäästmatu kohakese minu jaoks. tahtsin vastu vabandada, miks ta vabandab - olen ju ligipääsenud maailmale tema enda abiga. no problems!
alla sain lihtsamalt. kaupo võttis mind sülle. tiit tõi ratastooli :) mõtlesin küll allaminekule õudsusega, kuid meestele oli lihtne ja kergem.

olen roninud võõraste meeste süles munamäe tornitrepist üles - alla - ei olnuud nii õudne nagu maailma trepp :D

järjekordne näide, et ükski takistus min ei peata. ;)

hommik algas marile jalutuskäiguga tartust kaagverre. ta kas jäi bussist maha või bussi üldse ei tulnudki täna hommikul. vähemasti mina ei näinud bussi kohvitades.
mari hakkas hääletama. keegi peale ei võtnud. nii jõudiski hääletades jala luutsna jõeni, kus me kristagi ta auto peale võtsime, et tartu minna. st mari sai kohe linna tagasi. kuna soovisin hirmsast 12ks maailms olla, siis otsisin auto võimalus. krista nõustus kohe.

on ju mul armsalt hullud isiklikud abistajad ja sõbrad !!!

päevalehes selgitav artikkel jõulukaardi - kampaaniast. loodan, et kahtlejad hakkavad mõistma lõppude lõpuks, et elu on pagana tore üksteise mõistmises elu taevatrepil, millel võib igaüks käia omaenda moodi. :)

Reede, november 17, 2006

Veel jalaga maalimisest :)

Jäin mõtlema, miks mu mõned sõbrad on tellinud maalid... Ok, ok tellitud maal ei lähe nende postkasti, vaid otse seinale :)
Veel meenus mulle, kuidas Kristaga oktoobris vaatasime Mella pool KUNSTI. Hinge kinni pidades. Ma polnud ausalt nii palju head kunsti, mis jalaga tehtud, näinudki. Nii lähedalt. Mõistsin, kui palju on minul veel õppida värvide maailmas.
Kui ebaproff olen veel.

Ja alles paar tundi tagasi öeldi, selleks et mind hakata õpetama, peaks tema õppima jalaga joonistama. :) Minu meelest on siin tänasele mõtlemis iva meile kõikidele. :) Palun, mõelge, kas suudate tajuta, kuidas on kätteta kunsti teha! Mina isiklikult tean, et mina ei suudaks suuga maalida. Täpselt samut mul ei ole võimalik tunnetada oma käsi joonistamisel. Me kõik tunnetame oma tunnetust ja oleme sellega harjunud. Tunnetust on võimalik küll juurde õppida, kuid vahel on see lihtsalt võimatu. Kui nt puuduvad käed...
On igasugust kunsti.
Mulle tundub , et Eestimaa mõned inimesed ei ole veel harjunud teistmoodi kunstiga, mis ei ole teistmoodi. On ainult teistsugune kunsti tegemisviis.
Asi ei ole arvedest. Imelik, arveid postkastis nähakse, kuid jõulukaarte mitte. Kas silmad tõesti ei näe midagi muud, kui raha ja pettust? Kas teate , kui kallis huvi on maalimine. Olen korduvalt ostnud viimaste kroonide eest värve... Ma ei taha öelda, et makske arveid. Siin on oluline igaühe südamehääle valik. Soovin öelda, et elus on palju asju, mida ei saagi rahaga mõõta.
Kuidas mu hing säras, kui esimest korda Sirli mainis soovist, et soovib just minu tööd tuppa Ma ei uskunud oma arusaaamist :) Ma ei mõüelnud rahale, mida küsida - ei ol,ud iuialgi mõelnud hinnale. Mina ei olnud selleks küps ega olegi. Sirli oli. Eelmine pühapäev, kui Sirli mind koju sõidutas, tuli maali vaatama - kutsusin aralt vaatama, kas meeldib - ning ewi uskunud taas , et ta Sirli soovib just seda maali poja toaseinale.
See on RÕÕM mulle.
Et mu maaalimistöö on väärt NAERATUSTKI.
Isegi mu papa väljendas praegu uhkust, et maalin jalaga. Kunagi joonistas temagi ülihästi . Käega. Mõnikord soovitan papale uuesti joonistama hakata... Tema tõdeb, et ei oska enam...

Sallivust ka veel :)

Ei tahaks uskuda, et elame lollidemaal :)

Mu kallid sõbrad, loodan, et jõulukaartide kampaania on imearmas ja vajalik silmaringi avamiseks. Kuna soovin isegi lähiajal kuuluda ülemaailmse suu- ja jalaga maalijate assotsiatsooni, siis puudutab veidi mindki. Kampaania on seaduslik:

http://mella.lux.ee/index.php

Mitu päeva on selles meediaski jutt olnud. Eile tv3 uudistes. Täna Kuku raadios.

Mul on tõesti kahju ja kurb, et mõned inimesed ei mõista, et see on KUNST, mis nende postkasti jõuab, ilma igasuguse rahapesuta. Raha andmine on vabatahtlik ju.

http://www.tarbija24.ee/tarbija24_forum.php?forum=1&forum_show=188&forum_id=2574

See tuletab meelde minu kampaaniat...

Me ei ela ju lollidemaal ju , sõbrad!

Soh - ongi nii va !?

Einoh, maailma inimesed üllatavad mind ikka ja alati :) Kas ongi nii, et kergem on jääda igavesti ühe rea peale pidama, kuigi teadakse, et see üks rida pole ainus rida, millel käia... Segane värk, exju :)
Tean.
Loodan, et suudan varsti selgeks iseendale teha ühe pisi keerulise asja...

Papagi üllatas mind just! Kutsus mind appi kööki. Seda juhtub harva. Ehk mõjus talle minu üleeilne karmus - ta oli taas õlutanud. Minult küsis täna taas suitsuraha... Mina olin jälle kokkupai paitükk ning andsingi . Tean, et räägin iseendalegi risti vastu - olen tuhat üks korda lubanud mitte enam anda, kui tal on alkoholi raha, kuid muu jaoks pole - ning ikka annan raha. Mõeldes, kui hirmkole on elus üksi jääda ning iseendale jalus olla. Aga täpselt nii on mu papa elu läinud. MINA küll ei sooviks enda elupäevi nii lõppetada, kui ühel päeval avastan , et olen jäänud üüksi inimkonda ja enam ei tea siis, mida üldse veel eluga peale hakata.
Tee teistele seda, mida soovid, et tehakse sinule.
Armastus.
Andestus.
Kaks märksõna. Elus.
Ja siiski, kergem on viha või endasse sulgumine , kui armastus ja avali olek... Ei mõista ikka veel, miks see nii on olnud kogu inimkonnna aja jooksul .

Internet hirmutab. Õigemini mitte net, vaid inimesed, kes seda kasutavad ja väidavad, et isuaalses maailmas on kergem sõpru sõbralistidest kustutada. Kas soovime, et me südameis on ka mingi netijuhe ja võnked või mis iganes, kuid mitte reaalne inimene...

Tuju kadus ... Papa avas õlupudeli. Olin küll seljaga papa poole, kuid kuulsin korki keeramist. Muide, papal on avalik peidukoht pudeli jaoks, mida mina tean väga hästi.
RUMAL TÜTAR OLEN ! RUMAL HEA INIMENE OLEN!
Küsisin praegu papalt: kas andsin õlule raha.?
Vaikus.
Vaikus kestab
ja minul on nutumaik suus.

Kuna kasvan suureks inimeseks,kes ei suuda pidevalt armastada ega andestada?...
Kas soovingi vastik vihkaja või endasse sulgunud olla...
Kas suudan...
Oleks kergem elada.
Lihtsalt kergem...
ja kergem end hävitadagi.
Nagu papa...

EI TAHA . :)

Neljapäev, november 16, 2006

igatsuse stress vist

mh, õudne päev... mitte edenev ja uimane...

sooviksin erilist...

kallitust vist... kuid sellist erilist kallistust ei leia... kallistused hakkavad kartma kes - teab mida ;):) see on nii...

et mitte läbi põleda... ma virisen... kuigi enam - vähem kõik ok...

või ma ei tea...

päev läks igatahes luhta...

On ju hea :D

Tuju on parem. Kuid päev venib ja venib. Ei saa kuidagi hoogu sisse tänasele :S Ajast on kahju. Kas peabki iga päev rabelema?!

Leidsin postkastis imearmsa ja mõtlemapaneva keissi:

"Väikese inimesega on raske vaielda, kuna tal on pisike hing. See käis selle ratastooli jutu kohta. Tema maailm koosneb väikestest asjadest ja tal on suur nina, mille tõttu ta ei näe muid asju."

Olen 7 tundi selle üle juurdlenud :) Ka mina olen pisikene või... ebaerootilselt kõhngi :D Keset nägu on mul suur nina, mis ei sobi mulle absoluutselt. Mulle meenus ühtäkki, et lapsena ei meeldinud mulle oma nina :D:D:D
Suur on ainult mu hing.
Enda meelest.
Seega küsimus: kas olen väike või suur :D ;)
Ei,

nali naljaks, kuid see kild on tegelikult hästi hea võrdlus haridusest ja haridusest.
Kurb on see, et on inimesi, kes seda ei mõista. Nende meelest on nemadki suurte hingedega inimesed.
Meil jääb üle vaid nende suhtes üles näitada tolerantsust.
Vahel heaga.
Vahel karmusega.
Samas uskudes, et isegi ei ole ideaalsed...

Loodan,et sõber ei pahanda, et riputasin tema kirjutise siia. Mulle tundus see väga oluline. Ei , ärge minge peegli ette uurima oma hinge ja nina suuruse kooskõla :P

Lisaks lahingu teemale

Mari sai siiski ilusti bussile...

Ja muidex, olen keldris olen ka tegelikult käinud. :) Koristamas... paar aastat tagasi...

Ohjah!

Kolmapäev, november 15, 2006

Järjekordne lahing

Olin eile ja täna linnas.
Eile erakonna piirkondlik üldkoosolek. Ma ei olegi siin veel maininud, et kuulun sotsidesse. Mitte sellepärast, et see oleks olnud saladus, vaid polnud midagi mainida :) Ma polnud jõudnud mitu kuud üritusele. Eile istudes TÜ Raamatukogusaalis mõtlesin taaskord: mida pagana pihta kaotasin poliitikasse ?! Ja jõudsin vastuseni taas: miks ka mittte!!! Ehk suudan nii mõndagi asja paremini selleks teha läbi poliitika. Nt isikliku abistaja teenuse vajadus inimestele, kes tahavad riigile rohkem anda, kui võtta.

Täna GNLD . Täna jõudis minuni taas mõistmine (vahepeal katlesin veidi, sest kõik tundub kuidagi uskumatu - see on loomulik ja normaalne), et SEE ON MINU ÄRITEGEVUS ja GNLD on minu koostööpartner vaid, mitte vastupidi. Minu teha, kuidas tööd plaanin teha või ülesehitan. Uskuge, GNLD´s on võrdne võimalus kõigile! :)

Nii.
Kõik tore.
Tulime Mariga õhtusse 20.10 bussiga koju. Nüüd vist kuu aega sõidab buss 22.22 linna tagasi. Siis jõudsin busside vahe sees dshussi all käia.
Aga...
Kuna mul ei ole aasta olnud majauksevõtit - lihtsalt kadus ja uut võtit ei lubada teha, lihtsalt ei saa võtit, mille järgi uut võtit teha - oli KÜ esimehe vanaemaga sõnavahetus. Helistasime ukse taga uksekella, et paluda ust mitte täpselt kellapealt lukku panna, kuna abisttaja läheb linna tagasi või andku võtit meile hommikuni (papa oleks honmmikul tagasi viinud). Sel aastal oli tänane esimest korda, sest püüan iga hinna eest linnast tagasi jõuda enne välisukse sulgemist. Vastuseks sadas rida solvanguid. 1. võtit ei saa, mul pole vaja öösel käia. 2. ma toon ratastooliga pori majja. 3. mu hooldajad ei pese treppe.
1. vastusküsimus : inimõigus ?
2. vastus: käin trepil nädalas kõige vähem majaelanikest.
3. vastus: mu ISILIKUD ABISTAJAD pesevad treppi, siis kui on minu kord graafikus. Ja minu kord on detsembris.
Olen mitmedel kordadel küsinud paariks tunnikski võtit, et käia linnas võtmetegija juures - tulemuseta. Sama on muide keldrivõtmega, selle kohta öeldakse, et ma ei käi keldris niikuinii. Ja ei saagi käia, sest igakord kui soovin keldri minna, pean poolpäeva võtit otsima. Onju tüütus või kuidas!
Olen siin majas elanud 17 aastat - ja nüüd ei tohi trepil liikuda.

Eelmine aasta oli veel absurdsem ütlemine Tartrus ühes majas, et ratastool lõhub treppi.

Issanda loomaaed on tõersti suur!

Esmaspäev, november 13, 2006

VÄRVILINE päev üle mitme aja

Pool päeva olin uppunud värvidesse. Tundsin mõnu. Proovisin taas maalida. Päris valmis ei saanud ega pidanudki saama - nokitsedes tuleb parem. Talveõhtul saab tulevalgusegagi värvidega mässada, kuigi päevavalgus on mitmeid kordi parem. Mind ei sunni keegi hommikul loome tööle sel lihtsal põhjusel, et olen öökulli tüüp :) Minagi ei suuda end hommikuti midagi head endast välja imema :D :P
Maalidele tekib juba väike järjekord! Uskumatu !!!! Ma pole ju proff veel.... Küllap originaalsus ka müüb. Loodetavasti saan see nädal tõendi ka, siis saan edasi minna maalimis ühinguga, maalid reisile panna... Jah, närviarsti tõendi taga seisab praegu asjaajamine. Enda süü ka. Ei ole vähemalt 25 aastat neuroloogi juures käinud, pole aimugi, kes võiks olla otsene minu arst. Muidugi võiksin perearsti kaudu, kuid siis ehk tuleb mul taas tõestama akata, et kasutan tõega jalgu :P Uskuge või mitte, kuid leidub uskumatuid Toomaseid, kes ei usu enne, kui nad oma silmaga ei näe :D Ajan plaani dr Talvikuga. Dr Vaasa lihtsalt ei saa kirjutada, kuna ta ei tööta närviarstina enam.

Mul on ikka mõistev Mäksa vald. Sellest kuust tõusis isikliku abistaja raha. Olen peaaegu õnnega koos :)

Pesin villaseid sokke LDC´ga. Tuli meelde, et puhastusvahendite koolitusel kõneldi, et LDC on parim villa pesija. Vanad sokid läksid tõesti valgemaks. Ega maa neid väga ei hõõrunudki. Polnud nagu mõttet. Kulunud on. :)

Vot nii. Ajan laiskust taga vahetevahel. :P

Pühapäev, november 12, 2006

Isadepäeva õhtul

Jälle lõpuks läbi mitme seikluse kodus :) Täna soovisin kindlasti koju. Sest papale oleks olnud täna päris üksi olla kurb. Kuigi ta ei oleks kindlasti seda väljendanud. Kui tulen pimedas õhtul koju, on koduaknad pimedad. Ainult teleri helk paistab aknast. Papa ei pane aastaid üksinda kodus olles tuld põlema. Olen küsinud, miks ta valges pole. Papa kehitab õlgu, et ta ei taha ja et ta ei vaja valgust.
Kuidagi kurb.
Olgu inimene kes tahes, kuid pimedas olla - on selge mõju iseendasse sulgumisega. Sügav lukus olek.
Jah, ma olen vahetevahel õnnetu ja tigegi, et papa joob... Siiski hoolin temast.

Käisin täna veel üllatuslikult GNLD experience´l. Teadsin, et toimub, kuid mõtlesin, ise ei jõua, seepärast ei kutsunud külalisi kaasa... Kuid mõnikord mängivad olukorrad ise parima kätte :)

Aitäh teile, Maarika, Kaupo ja Sirli aitasite mind taas hädast välja :) Ja GNLD rahvas on ikka võrratu :) Uskuge, mind! Kõik naeratavad... mis pole Eestimaal kombeks. Kuna mul oli poolteist mitte ütlevat päeva - mitte paha päeva, vastupidi toredat puhkepäeva :) - kuid pikk mollutamine väsitab mind kuidagi teistmoodi, siis just need naeratused tõid mulle reaalsuse tagasi. Mida vajasingi.
Küla peal on hea. Kodus parem :)
Küll sooviks nii toime tulla, et saaksin õhtuti koju tulla. Kodus olla.
Auto ostust unistan :P Tõsiselt.
Ma pean suutma end üles töötama, et saan ka autot lubada. Ei, ärge mõelge, et olen peast soe! Seda ma ei ole! Abistaja sõidaks volitusega. Mul kui kõrvalistujal oleks auto juhtimine ja liiklus ammugi selge... Mujal on olemas jalajuhtimisega autodki :D

Mässasin natuke pesu pesemisega ja enda kreemitamisega ja tundsin mõnu :) Linnas olles päevi tunnengi kodu toimetustest puudust.

Aga siiski on hea koju tulles öelda uksel : "Tere kodu!" Tervitan kodu tõepoolest kõva häälega viimasel ajal.
See on armas!
Teise asjana lülitan laetule põlema.
Ja kodu hakkabki hingades särama!
Seda tunnet peab igaüks ise tundma, kuidas tema kodu hingab koos temaga ;)

Laupäev, november 11, 2006

Veel täna mõeldes homsele

Homme on isadepäev. Soovin kõikidele isadele mitte ainult head isadepäeva, vaid armastagem omi lapsi ja naisi :) Sest kui mees austab ja armastab oma lapse/laste ema, siis ta austab ja armastab tõeliselt ka oma last/lapsi. :)

See on meelde jäänud ülikooliajast. On ju sügav mõtteline :) See ei tähenda ilmtingimata seda, et mees ja naine peavad tülides koos elama, mis mõjuks kindlasti lastele negatiivsemalt kui lahus elamine. See tähendab seda, et ärge olge vaenujalal oma lapse/laste emaga.
Ma ei poolda sugugi nüüd mahajätmisi.
Lahutus on valus. Seda ei oleks üleüldse vaja... Kuid elu on muu karm reaalsus. Kuid lahkuminek ei röövi veel last/lapsi.
Olge mõnusad ja tublid issid!

Mul pole aimugi, kui mitu meest loevad mu päevikut tegelikult :) Ühte - kahte tean, kes loevad aeg - ajalt . Seega, see jutt on teile :) ;)