Reede, aprill 29, 2016

Lilled ja naeratus

Täna oli küll hea päev,  kuid mitte selline nagu ootasin ... Juba üleeile teadsin, et täna  ei saa  minna Pärnu. Mitmel asjaoludel. Olin tohutult nukker.

Ärgates  leidsin mobiilis Karelilt sõnumeid. Ta palus mul mitte kurb olla ja panna lilled  juuste ja naeratada. :) Rohkem vaja ei olnudki. Naeratasingi.
Kuskil Pärnus on Karel, kes ootas mind tänaseks Pärnu, et koos tähistada volbrit ja 10 aastat sõprusest, esimesest kohtumisest, kes nüüd sõnumidega püüdis mind jälle naeratama panna. Meil käibki nii: kord  mina ja siis jälle tema, kuid suudame teineteisele ikka rõõmusära silmadesse panna. Kaugelt. See on väga eriline ja siiras, tõeline sõprus. Või õigemini, me sidemel, sõprusel ei olegi sõnu, see lihtsalt on. :)

Juustesse panin peavõru, millel pisikesed lilled.

Täna oli niisiis  aega lõpuks arutada väikene maalide pakk lahti. Oli ju väikene pakk, mille pärast oli suur segadus!   

Maalid olid peidetud pallikeste sisse.  Väga hästi ja hoolikalt  pakitud.

Oli kange soov ise ka sukelduda pallikeste sisse. Helerin arvas, et pole hea mõte - ei leia mind enam üles. Maale ajasime pimesi taga. Kõik 19 maali saime pallimerest siiski kätte.  
Lõbus oli.
Maalide taasnägemiserõõm oli mul!   Helerin nägin kõiki maale esimest korda, talle hakkas kolm - neli maali kohe meeldima.

Kuigi mõtlen kohkunult, et paar maali ei sattu iial näitustele, SEST ET mulle nad ei meeldi. Nad on allpool mu võimeid maalida. Nad ei kannata mu omaenda kriitikatki.
 Mulle tundub, et olen vähe ja kehva  tööd teinud.
Igatahes ma ei saa väga rahul olla.
Olen rohkemaks suuteline.

Pärnu lähen  aga lähiajal.   Kindlasti.

Neljapäev, aprill 28, 2016

Vahelduseks võiks ju

Mul on tunne, et võiks lubada deprekat. Iseendale. Oleksin ka popp ja noorte pärane! Ei, nali naljaks, kuid mõistus saab otsa või on vähemasti väsinud... Siiski alles on hingerahu. See aitab.
Mõistus ja hingerahu on kaks ise asja. Mulle küll.
Kõik on tegelikult suht hästi ja kindlasti põnev. See annabki lootust. Lootus omakorda hingerahu. Et püüan anda endast parima ja teha omale ka parima.
Kui mul oleks praegu täiskogus mõistust ja võib - olla ka miljon raha ja flirdi - ma ei oleks siis palju rohkem rahul ega õnnelikum. Mõistus on öelnud mulle pidevalt, et anna alla - sa nagunii ei saa. Südamehääl aga ütleb alati vastupidi. Raha on vaja, aga ta ei ole veel rahulolu alus. Mitte midagi ütlev ega edasi viiv flirt lõhub märkamatult hinge.
Soovin muud. Olen eluaeg soovinud muud.
Ma tean, et olen ka sellepärast teistsugune. Mitte vaid teistsugune füüsiliselt. Võib - olla, kui oleksin vaid füüsiliselt teistmoodi, oleks mul kergem elada...
Vahel mõtlen tõsimeeli, et ma ei sobi vaimselt ega hingelt siia maailma. Eesti vähemasti... 
Eluaeg olen tundnud tihti üksindust. Inimene on oma olemuselt üksi, kuid tihti me ei mõtle selle peale. Kui raha ja flirt on olemas enda pettuseks, siis nagu üksindus kaoks... Usun - ehk on see  vale uskumine, kuid vaevalt - see ei ole nii lihtne. Kui palju on lohutatud mindki, et ma ei ole üksi... Vahel mõjub see lohutavmalt kaugemalt, kui lähedamalt. See oleneb inimestest, kui siiralt ja sügaval südames teineteisele ollakse. 

Üksildane tunne  kaob ka siis, kui olla iseendaga sõber ja teha miskit, mis tundub endale meelepärane ja teistele ka rõõmuks.

Eile linnast tulles leidsin postkastis pakkumise osaleda ühes rahvusvahelises noorte projektis, mille eesmärk on näidata noortele, et kunst on  inimese elus oluline. Kuna mu vanusepiir siiski ei mahu lubatud piiri, siis soovitakse momendil minult töötuba, kus näitaksin jalaga maalimist ja räägiksin oma VDMFK-st. Loodan, et projekt saab olema edukas ja asjalik.
Vahelduseks on selliseid pakkumisigi hea leida/lugeda.

Võib tunda mõni hetk iseend väga õnnetuna ja üksi, mitte vajalikuna, ja samal hetkel saad teada, et keegi kuskil vajab  just sind.
See on rõõm.
Annab jaksu.
Lootust.
Edasi minna. 

Esmaspäev, aprill 25, 2016

Maalid edukalt ringiga kodus tagasi

Täna hommikul sain lõpuks   Šveitsist saadetud maalide pakki kätte. Koju tõi ikka meie  postipoiss Uno, kes on vedanud meile posti aastaid.  Seda arvasingi et lõpuks  ikka jõuab pakike, mille ümbermõõt üle   meetri ja kaalub üheksa kilo, meie postipoisini. Vahepeal jõudsin Omnivaga suhelda. Palusin, et saadetaku  lähemale, Tartu Eedeni  postkontori või koju. Omniva klienditeenindaja helistas reedel - super hästi sai minust aru - ning leppisime tänaseks  koju toomise. Oleks toodud juba reeel, kuid ma  olin linnas...

 Päris hea tunne on  vaadata paki. Nii palju higi, verd ja pisaraid  st tööd  seal sees!
Pakk  on veel lahtiarumata.
On maale, mida ei ole üle  kolme aasta näinud. Ausalt  on töid, mida eriti hästi ei mäletagi.... Küllap  homme,  kui hakkan paki lahtiarutama  Katariina abiga, on maalide taasnägemise rõõm suur.  Võin ette öelda, et mõne maali nähes võib   kuulda minult imestunud kilkeid...  Nii palju ma tunnen iseend!

Mul on tõesti kurb meel, kui mõned inimesed arvavad, et maalimine  ei olegi töö... Et niikuiniii istun ju kodus, mida on muud teha... See on  absoluutselt vale  arvamine! Maalimine on raske töö. Vahet pole,  kas kodus või ateljees, käe või   jalaga või suuga... Töö ikka. Kuid kui  teha tööd südamega,  siis ei ole ju ükski töö raske. Raskus muutub rõõmuks!

Reede, aprill 22, 2016

Kuressaare näitus tuleb ka NIIKUINII

Ma kohe ei saa muidu, kui pean ikka midagi sebima. See on tegelikult ammune algatus. Tänasest on asi kindel. Kuressaares Saaremaa Muuseumis toimub näitus 17.juunist 17.juulini. Avamine on kindlasti 17.juunil kl. 16.00. Täpsest kohast ei saanud praegu ise ka aru, aga mingi uus saal. Aga kuna on veel ligi 2 kuud aega, siis teen kindlasti edaspidi ka konkreetset ja täpset reklaami. 

Mul on kahtlane tunne - tegelikult olen lubanud osaleda ka juuni alguses Tallinnas festivalil "Puude taga on inimene". Ja kui nüüd veel Narvas ka midagi toimub, siis on minu oma selle aasta alguses tehtud plaan väga-väga edukalt täidetud. Niisugune plaanimajandus siis !

Ja ikkagi siit üks küsimus iseendale - millal mul siis jääb aega uusi maale maalida, või magada ? 

PS. Saaremaa sõbrad ja tuttavad, soovitage mulle head ja hea hinnaga majutuskohta.



Neljapäev, aprill 21, 2016

Eile Jõhvis

Eile avasin niisiis näituse "Elu - vikerkaare -värvid". Uues Jõhvi Adventkirikus. Kirik iseenesest on imeilus - hästi tänapäevane. Ainult ühe väikese puudujäägiga, mille kohta Aleksandr ütles, et rahapuudusel jäi lift sisse panemata, kuigi lifti jaoks on koht täiesti olemas. Loodan väga, et see väike viga saab ükskord parandatud, kui kogudusel saab raha olema. Muidu oli tõesti hästi heade liikumisvõimalustega.



Seekord sai näitus hästi teistmoodi. Jah, kõik on täpselt nii, nagu näitusel ikka. Seinad, mõned riiulid, lava - aga teistmoodi on see, et lubati ära kasutada ka kirikusaali kõikvõimalikud kohad. Ei olnud ühtegi siini, ja ometi ripub enamus maale. Seekord oli meil Heleriniga hästi loov mõtlemine. Juba näituse ülesriputamine on kunst :) Sellel laual olevad maalid lubati lõpuks ka ikkagi kuhugi riputada - igaks elujuhtumiks, et keegi neid pihta ei paneks, kirikus käib ju igasugust rahvast.



Lubati kasutada isegi altariruumi, kuna neid kahte väikest maali on suht raske riputada, ja kohti ka enam ei olnud, siis mõtlesin, et nad sobivad hästi kummuti riiulisse :)






Akende vahel olid seinad, ja seintel olid lambid. Riputasime maalid lampide külge. On ju efektne :)

Avamine oli peale piiblitundi, majas oli inimesi. Arvan, et umbes paarkümmend inimest, aga ära ei lugenud, ei jäänud aega :) Avamine oli peamiselt vene keeles. Kuna ma ise ei julgenud hästi vene keelt rääkida, ja mu isiklik abistaja Helerin ei oska sõnagi vene keelt, arvasin, et nii ei saa keegi midagi aru. Nii et vene keelde tõlkis Aleksandr. Kolme peale tuli vestlus hästi ilusti välja. Venekeelset näituse avamist pole mul veel olnud :)

Mulle kingiti ka üks venekeelne luulekogu sealse luuletaja sulest. See on vahva, et üks looja tegi kingituse teisele loojale.

Selle lillekimbu jalgrattal sain ka kingituseks. Muide, olen sellist "lillejalgratast" aastaid endale soovinud - ja nüüd on ta mul olemas. Õnneks pidas lillekimp bussireisi ka ilusti vastu.





See on tegelikult kokkulükatav uks. Küsisin, kas seda ust kasutatakse. Tuli väga hea vastus: "Lähema paari kuu jooksul ei kasutata." Ja mis mina tegin - hakkasin kohe ust kasutama ! Maalid ripuvad ukse ülemiste asjanduste peal - või kuidas neid täpsemalt nimetada, siinid ? Tulemus on ju hea :)

Kuna meil jäi pärast avamist ja pidulikku lõunasööki bussini paar tundi aega, siis tehti meile Heleriniga väike jalutuskäik Jõhvi linnas. Ja ikkagi jäi veel aega üle. Siis hakkas Narva adventkoguduse pastor Ruslan ootamatult mind joonistama. Minu üllatuseks olin oma näitusega andnud talle üle mitme aasta motivatsiooni joonistamisega tegelda. Ja nii ta joonistaski kümne minutiga minu portree. Sain suht esimest korda ise modelli rollis olla, kuigi kunagi joonistas mind Jäppe, kes oli tookord minu abistaja ja natuke ka kunstiõpetaja. Ruslani pilt tuli niisugune välja. Täiesti minu moodi, kui olen tugitoolis ja natuke noorem :) Äkki näen pildil sellepärast nii noor välja, et mu hing on noor.

Sellisena siis Ruslan mind nägi.

Tegelikult on mul täna väga hea meel, et sain ikkagi endast võitu ja ei loobunud eile Jõhvi minekust, kuigi üleeile oli tõesti täielik masekas peal. Mis seda põhjustas,  jäägu minu teada - eks vahel tuleb minulgi tahtmine kõigele ja kõigile alla anda. Aga üleeile õhtul nägin kolme vikerkaart, ja need mõjusid mulle palju paremini, kui miski muu. Vikerkaare nägemine tähendab midagi, see on taevalik. Nii öeldi mulle eilegi. Veel arutasime, et tegelikult on inimesed füüsilised ja materiaalsed hallid kujud. St et nad unustavad oma vaimu ja hinge. Kõike ei saa rahaga mõõta. Aga kui inimese hing on terve, siis saab ta ikka hakkama. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab :)

Tegelikult olen käinud Jõhvis oi kui palju.Vahepeal oli umbes kuueaastane paus. Bussi tee peal mõtlesin, et see Tartu-Jõhvi tee on vist olnud mu elus nii kõige õnnelikum kui kõige pisaraterohkem. Millegipärast on head asjad paremini meeles :) See on vist hea. Usun, et ma ei ole kusagil halbades mälestustes kinni. Ja mulle meeldis eile bussis omaette istuda ja mõelda. Vaatasin tee peal uusi maju ja muid asju.

Aitäh, Laura, kes sa eile hommikul leidsid pool tundi aega, et mind bussijaama viia. Nii vahva oli üle pika aja kohtuda !

Aitäh, Helerin !

Ja nüüd tulevad uued näitused, uued seiklused ja uued asjaajamised.














Teisipäev, aprill 19, 2016

Maalide rallid

Maalide pakk jätkab oma rallimist mööda Eestimaad. Omniva saatis nüüd Šveitsist tagasi saadetud maalid ca 50 km kaugusel, lähimasse olevasse Mehikoorma  postkontori. Lähim Võnnu postkontor olevat puhkusel. Ups, minu meelest, kõige lähimad postkontorid asuvad siiski Tartus. 13...14 km.
Eesti post, Omniva  ikka oskab inimese elu mugavaks teha! Ei  ole miskit öelda...

Jõhvi maalid pakkisin öösel. Kuna lähme Heleriniga kahekesi bussiga, siis võtan aind kaasa kohvri. Kohvis 21 maali. Korralik näitus! Suured maalid jäävad seekord koju...  

Homme niisiis olen Jõhvis!









Pühapäev, aprill 17, 2016

Aeg...

Sel aastal sai esimest korda päevitust näole. Natukene. Nende  samade staadionipinkide, mis nüüd värvitud,  juures. Äkki meenus mulle, et kord olid  pingid kollased...  Otsisin pildid üles,  et isikliku abistajale Helerinile näidata ning ise  värskendada oma mälu,  mitu aastat kollastest pinkidest möödas on... Arvasin,  et mõni aasta...
Aga ei.
See pilt on tehtud juulis 2007.
Seega, peaaegu üheksa aastat möödas.
Uskumatu!
Kas pole?!
Siis oli mu isiklik abistaja Erika.
Tegelikult palju on selle ajaga muutunud. Ja samas  eriti  mitte midagi muutunud. Ka aastate tagused head asjad ja hetked võivad tunduda nagu eilne päev. Samas nii kaugele  jäänud...


Vot, selline helge hetk tänasest.

Sellest nädalast, mis praegu juba  järjekordselt lõppemas, jääb meelde isikliku abistaja Katariina esimesed tööpäevad. Usun, et temastki saab taas minu  inimene!
Vaevalt,  et  meelde jääb  kevadine suurkoristus elamises.  See on ju nii tavaliselt argine ja rutiine iga kevad. Ainult hea ja mõnus olla puhtas pesas :) Saab rahulikult  suvemöllule vastu minna.
Rõõm, et saan uuemad maalid kätte. See, mis edaspidistel näitustel nendega saab või/ja mis tunne mul on... või kas mõni neist saab ka rahva lemmikuks - seda ma ju ei tea täna...
Tegelikult on olnud keerukas ja küllalt tühine nädal.
Aga vahel on mõõna ja mõttetut aegagi vaja.  Et elu üle korralikult järele mõelda. Ja visata ära need tunded,  mõtted ja asjad, mida tõesti vaja ei ole. Sest neist võib olla negatiivsust rohkem kui vahel aimadki... Homme aeg soovib positiivset energiat, et minna edasi ja püstipäi vastu võtta ka uusi halbu ja valusaid kogemusi, mis ikka paratamatult ette tulema juhtuvad ning  neistki aina õppida.

Pabin on Jõhvi näituse pärast. Soovin ju, et ka sellest näitusest jääks mõni seik ja hetk meelde aastateks. Ja siiski on mul tunne nagu teen ja korraldan näitust esmakordselt -  ja see ongi see päris õige tunne, et teen õiget asja. Rõõmuga.
Ega ma veel ei teagi täpselt, kuidas üleüldse Jõhvi pääsen. Sõidan. Kuigi seal olen ju  palju - palju kordi.... Kuid seekord  maalidega...  See on  kuidagi omamoodi eriline. Tõsi, mu näitus on olnud Ahtme raamatukogus, aga Jõhvis  pole olnud.
Küll seekordki näitusega kõik  sujub. :)   

Reede, aprill 15, 2016

Olen ikkagi oma maalide omannik :)

Just lugesin postkastist, et MTA on rahul mu saadetud linkidega omaenda ja VDMFK,   SJK Kirjastuse kohta. See on piisav info neile. 
Ei  jõudnudki    lepingut  skännida ...  Jõudsin Lyga SJK Kirjastusest rääkida....

Loodan, et    nüüd  jõuavad 19 maali ilusti  minuni tagasi  ja uutele näitustele. :)

Oli vaid 4  päeva närvikõdi :)

Tule taevas appi ehk kuidas tõestan, et olen kunstnik

Liechtensteinist saadeti mu viimaste kolme aasta maalid tagasi. Omniva teenusega. Praegu tollis kinni.
Omniva tolliagentuur saatis mu viimase kirja, kus selgitasin, et pole midagi ostnud ja need on mu omad maalid, MTA-sse. Seal sooviti pilte maalidest ja lepingut. Saatsin neile mitu linki, ka VDMFK kodulehe.

Varem pole sellist tõestust vaja olnud.

 Kui Tuli Ahvi aasta algas, öeldi kohe, et Ahv teeb segadust ja keerukaid olukordi - täpselt nii ongi. Ahvile meeldib bürokraatiamängud  :D

  

Esmaspäev, aprill 11, 2016

Mu uue maali lugu

Pildiallkirja lisamine
See maal kuivab momendil täpselt sedasi nagu pildil - kila  - kola taga.  Tagatoas...  Alustasin mõeldes (veebruaris), et teen talve - kuid kuidagi ilmus kevad :)  

Ma veel mõtlen, kas tõmban kuhugile veel pintslitõmbeid või  mitte... Las jääb muinasjutuliseks... Kuigi esialgne plaan oli teistsugune... Need, kes natuke  teavad me Kaagveret, siis neile ehk tuleb miskit tuttavat ette ;) See kuusk on mu maja ees, mis on minuga siin suureks kasvanud. :) Kunagi, 26 aastat tagasi oli ta vaevalt paari meetri kõrgune... See   kuusk on küla jõulupuu. Ja mul on kohutavalt hea meel, et uue tee ehitusega ei lubanud vald kuuske hariduskolleegiumil maha võtta... 
 Ainult hommiku päike paistab mu aknast. Praegu jäin sellele mõtlema... Järelikult pildil võibki olla kevadhommiku unistus või taolist...

Selline lugu siis sellel maalil.
 
Nime ei olegi veel.

Ihhii, maali taga istuvad muidu nukud ja loomad. Tahavad korda tegemist jällegi. Aeg - ajalt korrastan neidki. Nad meenutavad vahvat lapseks olemise aega. Lapsepõlve :) Vahel mängib Pätugi nukkudega... Ma tõesti ei pannud enne tähele, et nukk Monika on huvitavas poosis maali taga, kui nüüd pildil :D :D :D
Kuid see ongi mu igapäevaelu! 

Pühapäev, aprill 10, 2016

See nädal...

... on olnud mul päris  asine  ja mõnus. Vahepeal, mida mina ise ei soovinud pika aega  endale tunnistada, olin iseenda taha plaani jätnud... Ega seda  eriti tähele ei pandud. Mina ise ei  tahtnud tähele panna...   Hea  küll, jäägu see segane aeg lahti selemata. Lasen segadusel minna  oma  teed ning siiski õppisin sellest järjekordselt palju.

Jään iseendaks.  Pean jääma. Kõigele vaatamata. Ka  siis, kui ise arvan, et ehk teen otsekohesusega mõnele inimesele liiga.
Harjutan "ei" ning "jaa" ütlemist. Siiani olen  sellest ebalev veel.
Aga ei.
Ei juhtu midagi hullu, kui olla konkreetsem.
Vastupidi hoopis.
Võib - olla mõjub see ka teis(t)ele selginevalt.

Eile  käisin metsas.Mul  mets praktiliselt paari sammu kaugusel. Aga viimati sattusin eelmine kevad - lihtsalt jalutuskäike oli millegipärast aasta harva ja mitte metsa poole... Tundsin isegi puudust... Sinililli oli palju palju, ei noppinud. Ja männid.... Puhas värske õhk... Lihtsalt lubasin endale ei - millegile mõtlemise päeva. Hea lõõgastus. 
Muidugi selle kõik jätsin iseenda teada.
Isikliku abistajale Helerinile ütlesin, et lähme niisama õue jalutama. 

See nädal sai tegeletud majandusaruannetega. MTÜ TM Loovuse majandusaruanne 2015 sai juba esitatud. Natuke toimetasin  näitusega.
Ja nii edasi.

Muide, suhtlesin pisut pr Kangroga edasi. Päris huvitav, ta küsis nagu minult nõu, mida siis teha... Kas ära jätta Tartus eelkonverents, sest polevat kohti... et osavõtutasu võib väheneda osavõtjaid...  Vastasin endalikult, et alla andmine ehk loobumine oleks kõige kergem - probleem ju jääb...  Tõsi, tasule vastasin, et võiks sümboolse osavõtutasu ju olla, see piirgi, et ei tulla vaid tasuta kohvile - tihti on juhtunud sedagi... 
Ma saan aru, et kõigil napib raha. Ja see polnud just kõige parem vastust. Kuid on olnud mäletamisi, mida üritustel andi, aga mida räägiti - ei mäletada nagu... Ausalt, ma ei saa aru, kuidas saab konverentsi  0 euroga korraldada... Mingi raha  peaks kuskilt ju ikka tulema...
Ma ei suuda uskuda ega mõista aga, kuidas saab nii  asjadesse suhtuda... 

Laupäev, aprill 09, 2016

Erivajadus - olla tugevam ja õnnelikum

Käisin Raadil. Teisipäeval saab papa surmast 8 aastat. Uskumatu, kuidas aeg lendab... Kuigi aeg varjutab minu jaoks olnud halva ja  südamevalud,   on  meeles  alatiseks,   kuidas sain  siis hakkama papa hooldamisega -  see  oli üks  suuremaid proovikivi mitmede proovikivide seast mu elus. Suutsin anda endast  parima   :)   Toona olin väsinud ja vihanegi, aga  mõte, et ta on siiski minu papa, aitas mul näiteks praktiliselt  nädal aega olla  magamata ja toimetada   vaid temaga. Samas  kogeda, et saan nendega asjadega suurepäraselt hakkama, mida oldi  nö  keelatud  varemalt puude tõttu mul  teha... 

Sain  mõni aeg   tagasi kutse omastehooldajate aastakonverentsile"Hooldajad ja hooldatavad reformide keerises"  . Mind hämmastas, et Tartus toimub eelkonverents liftita Domus Dorpatensise majas. Kirjutasin, tegin järelpärimise Omastehooldajate Liidule: "Ei soovi midagi halba vihjata, aga mind kurvastab, et seekord toimub Tartu eelkonverents liftita, st piiratud ligipääsetavusega kohas. Miks nii ? Tartus on väga häid ligipääsetavaid kohti. Palun väga, ärge mõelge, et liikumispuudega inimesed ei või ise hooldaja rollis olla - elus juhtub kõike. Ja ka puudega inimesi endid huvitab, kuidas neid ja/või nende hooldajaid/isiklikke abistajaid paremini aidata saaks."
Sain pr Kangrolt minu jaoks uskumatu vastuse:
 "Siin on kaks põhjust.
Meie eelarve selleks konverentsiks on 0 eur, ruumi eest peavad juhatuse liikmed ise maksma ja seepärast olime sunnitud otsima odava hinnaga ruumi. Kui oleksime kehtestanud osavõtutasu, poleks paljud omastehooldajad saanud üldse osaleda.
Teiseks - EHOL on eelkõige omaksehooldajate ühing ja omaksehooldajad 99,9% ei ole liikumispuudega isikud, liikumistakistusega on nende hoolealused kodudes.
Seega tegime ratsionaalse valiku oma võimaluste piires. Puuetega inimeste organisatsioon on eeskätt puuetega inimeste koda, kes kellel on ka riigi poolt küllaldane rahastus ja kes teeb oma üritusi alati ruumides, kuhu pääsevad sisse puudega inimesed."
Seega, puudega inimesed jäävadki teerulli alla... mida poolteist aastat tagasi ei soovitud Toompeal. Mulle tundus juba siis miski imelik hea asja juures, sellepärast ma ei käinudki kohal ega jätnud end teerulli alla...
Mis reformi me siis lõpuks teeme?
Astume samme tagasi omastehooldajate poolt?
Peidame vigased jälle kuhugile  nagu nõuka ajal? Sõidame neist üle,  tehes  näo, kuidas me ikka hoolime...
Kus on siin võrdsus?  '
Muide,   mina olen EHOLi toetajaliige. Veel. Kuid ma ei soovi enam olla. 
Eelmine aasta nägin konverentsipäevadel mitmeid inimesi keppidega ja ratastoolis.
Olen veendunud, et Tartus oleks leidud ligipääsetava kohagi hästi odavalt.
Töövõimereform on mu meelest  läbi kukkumas. Kellelegi on see aga kasulikki....
KURB..
Ellu jäävad tugevamad. Ja siin ei mängi rolli eriti  puudeid või  mitte puudeid. Vaid erivajadus olla  tugevam ja õnnelikum. Mul on just see erivajadus - olla tugevam ja õnnelikum :)
 Veelkord pagana kurb! 

Neljapäev, aprill 07, 2016

10 aastat kaisulinnust ja tänased seiklused

Võime endale õnne soovida. Nimelt meie MTÜ, endise nimega LEEPÜ, sai täna 10-aastaseks. Täpselt 10 aastat tagasi Saaremaal Sõrve säärel asutasime MTÜ. Tagantjärele mõeldes oli see asutamine ikkagi liiga äkki ja läbi mõtlemata. Küllap oli see siiski õige asi õigel ajal ja õigel kohal - muidu ei oleks praegu MTÜ TM Loovust, mis sai 24.märtsil aastaseks. Kõik need 9 aastat pärast LEEPÜ asutamist mõtlesin ja mõtlesin, et asi ei ole ikka päris õige, peaks midagi muutma. Täna võin öelda, et TM Loovuse suhtes on hea tunne.

10 aastat tagasi jalutasin Sõrve säärel - ajasin seal ju kaisulindu taga, nii et lõpuks ajasid juba nii Pillel kui Maarjal kõrvad pilli. Aga minul oli lõbus :) Ma ei tea ühtki teist seltskonda, kus mul oleks kaks päeva järjest nii lõbus olnud. Ainult ütle üks sõna "kaisulind", ja kõik hakkavad naerma - või ajasin hoopis mina neile naeru peale. Nojah, nagu te juba teate, Sõrve sääre linnuvaatlusjaamas kaisulind ei pesitsenud, küll aga Eedeni JYSK'is. Praegugi on ta mul ilusti-kenasti alles, hiljaaegu tuuseldas Pätu teda mööda tuba. NB ! Kaisulinnu lugu ei lähe mul surmatunnini meelest - aga kust see kaisulinnu-märksõna õieti tuli, seda ei oska ma ise ka öelda. Ju oli mul vaja ühte tõelist kaisulindu.

Täna oli täitsa asine päev ilma ühegi kaisulinnuta.

Usutavasti-loodetavasti on mul uus isiklik abistaja Katariina näol leitud. Usukuge või mitte, aga 30-st kandidaadist valisin välja 4 või 5, ja sõelale jäi üksainus. Ja nii kummaline kui see ei ole, aga taaskord on tõenäone, et jääb just see, kes esimesena silma hakkas. Ja usun, et mai lõpuni saan kergemalt hingata, kuna mul on jälle piisavalt "lisakäsi" ja "-jalgu".

Täna õhtul kohtusin hästi noore neiuga, kes justkui otsis suveks tööd. Mõtlesin, et OK, vestleme, ja äkki soovib ta tõesti juuni algusest alustada. Aga sellist pilt, nagu nüüd tööandjana nägin, pole ma varem näinud. Ühelt poolt oli kahju, et noor tüdruk oli täis hirmu. Teiselt poolt on minu jaoks täiesti uyskumatu, et ta oli nii eluvõõras, et kui küsisin, kas sa käid gümnaasiumis, tuli vastus, et ei tavakoolis... Ja kui selle peale uurisie, mitmendas klassis, vastas ta, et kümnendas. No andke andeks, aga mina lihtsalt ei mõista... Ja ega ta ei teadnud seda ka, mislaadi töövestlusele ta tuli, või millist tööd tegelikult tahtis või ei tahtnud - ja mis ajaks. Viimaks käis välja naiivse arvamuse, et alustab augusti lõpus - aga siis on ju suvi juba läbi, või kuis. Ok, kui ta poleks nii ebalev olnud, siis oleksin ehk augusti lõpu veel kaalumisele võtnud, aga ta oli tõesti kohutavalt ebakindel. Mul on tõesti olnud mitu-mitu noort tüdrukut, kes on väga hästi teadnud, mida nad tahavad, miks nad tulevad, ja miks nad on minuga jäänud.

Veel jäin mõtlema, miks mõned tänapäeva noored ei oska töövõtjatena tööandjale tere ega head aega öelda... Hästi, kui töö ei meeldi või ei ole tema jaoks, siis viisakusreeglid kehtivad ikkagi. Või on siin ka kuidagi nutitelefonid ja Facebook mängus - või ei ole vanematel enam laste jaoks, ja lastel vanemate jaoks aega ?

Ja veel tegin täna ühe esimese sammu, millest praegu pikemalt ei räägi, vaid esialgu vaikin salapäraselt. Kui kõik selgub õigel hetkel :)


Teisipäev, aprill 05, 2016

"Elu - vikerkaare - värvid"

 20. aprillil 2016
kell 13.00

Jõhvi Adventikirikus, 
Jõhvi, Uus 3
minu näituse
"Elu - vikerkaare - värvid"
 avamine 

Olete  rõõmuga oodatud!

Esmaspäev, aprill 04, 2016

Täna... ehk kõik hea ei saa juhtuda ühel päeval

Ütleme sedasi, et tänane 4. aprill   on minu jaoks hea ja mitte nii hea päev.

Mõtlesin, et pigistan silmad kinni ja hoian suu lukus, kuid südame lahti muudele ja uutele väljakutsedele, aga näoraamatus juba märkatakse minu mitte kohal olekut. Nimelt, täna avati Riigikogus Eesti ja Soome suu ja jalaga  maalijate kunstnike näitus. Mina sain sellest näitusest teada mõni nädal tagasi  ja mulle ütles Mella, et minu jaoks ei jätkunud näituse pinda. See on ka põhjus, miks Riigikogu hoones ei esinda mina oma mõne maaliga Eestit. Alguses olin ausalt nukker. Nüüd arvan, et  täna polnud siis minu maalidele õige päev ega aeg Riigikogus.
Kõik õige tuleb täpselt õigel ajal!

Täna aga sain ühe probleemi lahendanud, mille oleks saanud lahendada ammu - ammu, kuid alati jäi kuidagi pooleli. Ju siis on praegu õige aeg. Sest on usutavasti õige aeg  ühe suure soovi täitumiseks.... Mis see on - saate õigel ajal lugeda :) Seni hoidke mulle varbaid ja pöidlaid, et see soov täide läheks!

Reede, aprill 01, 2016

Olen armunud ärisse...

... ja hakkan ärinaiseks :)

Kui mul aasta pärast
korterid ja
maja ja
autod ja
purjelaevad,
siis
võiks ka mõelda kasutatud printsi ostmisele mõnes kaltsukas. :)

Sest  rikus ei ole häbi asi!

Ja mul  on aeg hakata tänapäeva ärinaiseks :)