Neljapäev, juuli 30, 2015

Kodutibumäng!




 Kui mujal pole korda, siis  olgu vähemasti kodus  kord. :)

Õhtupoolikul mängisin tõelist kodutibu. Ma vist ei saa kunagi  enda kohta öelda "kodukana", sest mitmed sõbrad hüüavad siiani mind "Tiiatibu", kanaks ei saavat ma iial... :)

Sai kaks masinat  pesu pesta. Ilm lubas pesu õue kuivama panna. Õue lõhn puhtal pesul on parim  maailmas!


Sai natuke rohkem  süüa teha. Iga päev ma ei viitsi seda... Kuigi mulle meeldib kokada.
Kööginurkki sai laiemaks :P Nüüd võib isegi panniga tantsida seal!
Kapi tagant leidsin kaotsi läinud lusikad  - kahvlid.  Vahetevahel  on hea kappe  liigutada,  tulevad välja kadunud asjad. 



Niisama esik, mille sai korda mõni päev tagasi. Ei ole näha, et remont ikka pooleli...
Aga nüüd - magamisnurka ehitasime Hanna - Liisaga uue peeglilaua :) Ei millegist,  uut materjali pole  -  kõik vanad asjad.... Aga tulemus väga ideaalne ja geniaalne! Kaks peeglid sai tolmuhunnikust välja otsitud, vana laud , mille tahtsin pikemalt aega välja visata, sai voodi -  seina vahele topitud,  peeglide alla.

Ahjaa, mu armas roheline Armukene elab truult ikka veel mu voodis.  Iga öö kaisus :)
Mul tuli just meelde kunagine kommentaar ühe taolise foto peale, et nii vana inimene ja teeb selliseid lollusi...  Kus on kirjas, et vana inimene ei või  vallatusi ja lollusi teha?!  

Olen täna väga rahul päevaga :)
Olen kuidagi väga välja puhanud.

Aitäh   Hanna - Liis, et olid osavad käed mulle!
Toimetasime nalja ja naeruga.

Mõtlen juba aastaid, et kodu jaokski vajan siiski naiselikke abikäsi, sest mulle meeldib vahetevahel meeletult kodu sättida uutmoodi. Teha suurkoritust.  Rahulikult. Rõõmsameelselt.
KUID
minust ei saa iial päris kodukana, kes päevast - päeva  nühib ja küürib. Ei. Mu hing ihaldab  ka mujal väljas möllata. Seda ju kõik ka teavad! Nii hea on koju tulla, kui  kodu hubane ja särav! Olgu kodu siis kus iganes ja kui väike tahes.....   

Kolmapäev, juuli 29, 2015

Nagu kiuste, kuid hea võidab





 Reedel sai juuksur Küllit ilusalongis "Wergaano". Ma leegitsen  taas. Pisut teist tooni kui kevadel. Puna - lilla - oranž.







Külli tegi sellise songsi seekord.   Tagant.
Muide, mulle oli super hea uudis, et võin taas hakata juukseid kasvatama. Ei olnudki vaja lõikada üle pika aja. Mu juukseid lõhub vesi, ja ka närvipinge. Punupatsid, mis kõvasti tehtud mitmeks päevaks,  pole pidevalt juustele head.
Aga nii lühikeste juustega  nagu praegu ma ei harju...











Olin endaga rahul - kingisin iseendale lilli. Vahel ju võib end hellitada :)
















"Pagaripoistes".  Vaarikakook  - lemmik kook mul.














 Mina ja isiklik abistaja Hanna - Liis kahes variandis - prillideta ja prillidega.
Oleme ju ühtemoodi :D



Laupäeval käisin sõbranna Karinil  külas.
 Üldse olen viimasel ajal kohanud inimesi, keda pole mõnda aega näinud. See nii vahva, kui joosta tuttava taga, et kuhu sa õige minu eest nüüd jooksed.... :)

Sedasi kelmikalt võin naeratada ka kellegile,  kes mind väärib. Mul ei ole varandust.  Nagu viimasel kombeks  on, et otsitakse auto või majaga naist... Sellised tutvumiskuulutused ajavad mind laginal naerma.  
Seega,  
mu väärtuslik varandus olen mina ise kellelegi.  
Seda otsustasin salamisi peegli ees.
Mu nael on laes.  :)









Tegelikult pole olnud mu elu särav. Reedest täna õhtupoolikuni ei  olnud internetti.  Sõltumatult  minust.... See pole küll maailm lõpp, kuid mulle on net ikka  suhtlus - abivahend. Mul polnud isegi raadiot. 
Minul on ammu tunne, et miski kurjale ei meeldi, et mul hästi läheb. Et olen pisut õnnelikum. Siis saadabki igasugusi takistusi, mis peaksid mult viimase jõuraasu ning kui see ei õnnestu, läheb ta veel rohkem  vihale... Usun aga, et   hea ja armastust võidab.!
Ma  ei lange masenka!
Suutsin nendel päevadel suhteliselt palju toimetada. Ka ära teha asju, mida poolaastat soovisin teha. Maalisin samuti, õnnetu ninakene hakkab ninakese moodi olema.   

Aga kõik on siiski hästi.
Olen raskustega harjunud. Neis saab palju head ja  asjalikku õppida.

Kolmapäev, juuli 22, 2015

MIKS...

... on  tunne, et ma varsti ei jaksa lihtsalt...
Ma püüan naeratada ja teha head säravat olemist, kuid ega ükski hing ei  aimagi vist, mis juba tükkimal ajal päriselt   tunnen või ei tunne... On neidki sõpru, kes on lugenud ridade   vahelt, et minuga  või mu elus on midagi valesti...

Ma   ei blogi praegu selleks, et küsida lohutust või kaastunnet või muud... Need mind ka ei aitaks. Päriselt ka!
Tegelikult  tean, et pean ikka ja alati üksi hakkama saama, kuid  pisarad saadavad surmani...  Ükskõik, kui palju naeratan veel elus.  
Blogin selleks, et natuke endast valu  välja karjuda. Hetkel läheksin kuhugile metsa või kõrbesse ja karjuksin... Ja selleks, et teaksite, minagi olen vaid inimene... 

Kui südamevalu ja mured kõrvale jätta, on  paljud asjad hästi ju.

Esmaspäev, juuli 20, 2015

Puhkusest Arvamufestivalini...

 Tänasest augusti  lõpuni nlubasin endale puhkust. Ei, mitte sõna otseses tähenduses. Vaid ma luban rohkem IAT tunde, et teha, neid asju,  mida soovin ja toimetada, nende toimetusi, mida olen ammu plaaninud ning elada mõnusalt igapäevast suveelu.
Loodan siiralt, et pooleteist kuu jooksul ei tule mul mõelda, kui palju või vähe abitunde võin  omale lubada ning  sedagi, kust leida taas super hea uus  isiklik abistaja...
Muidugi IAT jaoks läheb mul oma raha rohkem selle pooleteist kuu jooksul,  kuid eks   sügisel - talvel saan vähemate abitundidega hakkama. Olen sellega arvestanud. Aastas võib mõni  nädalgi olla, kus ma saan teha absoluutselt kõike, mida soovin. (Nt rohkem öid  öösärgiga magada! On ju lihtne igaõhtune soov panna öösärk selga ning hommikul jälle seljast võtta... See on minule luksus! Asi selles, et ma ei saa ise riideid  vahetada, seega  magan  sageli mugavate päevariietega, sest tihti ei ole mul hommikuti / mõnikord päev kaks abikäsi ja ma  ei viitsi ka päevad läbi olla öösärgis...)

Hanna - Liis, kel  oli täna esimene tööpäev, ütles ise: "Kasuta mind nii  palju,  kui palju soovid . Ära unusta ise oma puhkust!"
Täna sujus juba meil koostöö väga hästi. :)

Kindlasti selline puhkus, kui saan olla 110 % mina ise,  on suurim energialaks mulle ka töö jaoks. Maalimiseks. Ja kõikeks muuks, mida võib siiski nimetada töö tegemiseks.
14. augustil algab Paides Arvamusfestival, seal räägin minagi arvamusi.  Uskumatu, kuskil poolaastat ja aastat tagasi mõtlesin vaid, et peaks ka  minema. Kirjutasin aga soovmõte paberile soovide ritta. Siis unustasin TM Loovust  festivalile registeerida... Ja nüüd mõni päev tagasi palus  Jelena  EPNÜ-st mind esinema... Mõtlemisaega vastamiseks ja oma teema väljamõtlemiseks oli kõige rohkem 5 minutit... Esimese hooga tahtsin öelda, et kohale tulen, kuid ei esine - kuid see poleks olnud minu moodi. Otse loomulikult lähen. Suutsin paari minutiga sõnastada oma teema, milles jagan oma arvamusi.         

 http://www.arvamusfestival.ee
 Tulge Arvamusfestivalile!

Soovid paberil aga täituvad tõesti väga kummaliselt vahetevahel ;)

Reede, juuli 17, 2015

Taskut pidi...

... jäin ratastooli ühe toru taha hommikul kinni. Minu  jaoks on Hiina mõistatus, kuidas sai kleidil eesolev väike tasku keerada selja taha, kui hüppasin voodist  ratastooli.  Kleit on hästi liibuv, seega suht võimatu, et seljas keerleb. Esimese hooga pidin lendama ratastoolist, sest kleit  ei lasknud mind ei edasi ega tagasi  istuda... See oli elus tõesti esmakordselt.  Pooltundi jamasin, kuid tasku sain toru küljest lahti :D
 Isiklik abistaja Triinu, kes oli täna viimast päeva tööl,  naeris: ainult pooltundi aega, et tasku lahti saada. Nohjah, alati võiks  ju kauem minna, et miski ootamatus lahti arutada,  nii et ei kukku ka!
Triinule aga suur aitäh, et olid head ja töökad käed ja jalad kuu aega ehk õigemini 89 tundi! Selle väikese ajaga  suutsime hakata töösuhtes vägagi ühtemoodi  tunnetama ja mõtlema, mis  on koostööks isikliku abistajaga tähtis.
Töösuhte lõpetasime piltide tegemisega. :)

Esmaspäevast alustab isiklik abistaja Hanna - Liis. Nägin teda täna esimest korda, mitu päeva  olime suhelnud facebookis... Loodan, et temaga saab olema kiire minu inimeseks saamine. Täna oli töövestlus ja väikene proovitundki. Minu hääldus ei olnud üldse probleem - super hästi sai aru. Loodan, et augusti lõpuni tuleb meil mõnus koostöö ja mina saan naudita ka suve teist poolt.

August  on mul ära planeeritud. Olen Arvamusfestivalil Paides. Psühhodraama konverentsil Olustveres.
Aga augusti alguses kaon lihtsalt ära. Kõikest eemale. Ma ei ütleks eriti kellegile, kuhu kaon. Sain aru lõpuks , et sellist puhkust on  mulle väga - väga vaja. Väärin seda, kama kaks, mis ei oleks...

Neljapäev, juuli 16, 2015

Uhkes üksinduses on heagi vahel

Möödub  vist selle  suve üksildasem päev.  
Ei  ühtegi sõnumit ega helistamist. Päeval.  Isegi  mitte reklaame! Hetk tagasi  st õhtu pool üksteist  helistas siiski sõbranna Krista -  oh, imede ime, ma polnudki rääkimist unustanud :P
Ei ühtegi inimest. Ok, Silver magas päeval,   siis tormas tööle. See ei loe. Tal on oma elu, ja nii peabki.
Muide, 3 korruse aknadki  on minu jaoks nähtamatud õue st ma ju ei  näe maja ette. Võin vaadata vaid kaugusesse... Kuulen maja ees olevaid hääli,  kuid ei  kuula. Tavaliselt miski mängib raadio, teler, lihtsalt muusika...

Tegelikult oli mõnus päev. Sain mõtteid korrastada. Soove ja eesmärke üle vaadata.  Maha ei tõmmanud ühtki, juurde kirjutasin või parandasin, täiendasin.

Askeldasin.

Maalisin. Vahelduseks lapse ninale proovisin vaarikaid lõuendile panna. :)  Kes nüüd mind läbinisti tunnevad muigavad omaette: olen ju  vaarikate "haige", see nii minulik. Seegi maal on  mul seisnud tükk aega...
 Veel unistasin  argipäeva vaba  puhkusest. Olen argipäeva rutiinist väsinud...  Tüdinenud... Sooviksin kuskil lihtsalt olla. Varbad liivas... Kõrvus vaikus... Südames rahu ja siiras olemise rõõm.... Nagu pea aasta tagasi Kihnus. :)

Aga ma ei teagi veel, kuhu soovin sel suvel.... See talv ma vist ei unistanud suve unistusi eriti, mõned soovid siiski olid ja on paberil ka, ning nad on  juba täitunud või täituvad loodetavasti. Kuid siiski, kuidagi tühi tunne on, kui soove ja unistusi pole konkreetselt  kirjas... Mõtetes lähevad laiali...
Mina ei saa elada päev korraga. Siis kisubki kõik  rappa....
Nüüd hakkan jälle konkreetselt unistusi ja soove ja plaane paberile ritta kirjutama. Helesinidest unistustest, mis hõljuvad kuskil olematult, ei ole kasu. :)   Ja  seda  räägin mina, kes unistab lõpmatult palju! Ma tõesti unistan lõpmatult palju, kuid mu unistused on järjepidevad ja moodsamalt loodetavasti jätkusuudlikudki... Mõne unistuse   unistamisega olen tegelenud aastaid - ja nad lähevad vahel väga naljaka ringiga täide...
Ainult et
unistamisest teadlikult ei tohi väsida!     

Kolmapäev, juuli 15, 2015

...

Õhtupoole sai korra linna käia.
Poes.
Hämmastav enda jaoks oli see, et ma ei suutnud otsustada,  millist kommi soovin  ja mida üldse ostan. See ei ole absoluutselt  minu moodi! Kuigi  tihti poodi minnes ei tea täpselt, mida tahan. Tean umbkaudu. Täna ei teadnud peale majapidamispaberi  miskit, kuigi süüa oli ka vaja...   Ma  ei ostnudki õieti midagi.
Rannahooaeg ju :P Peab hoidma saledust!
Tegelikult see on mingi väike ohumärk mulle. Tunnen iseend nii palju, et  pean end käsile võtma, muidu võin lihtsalt läbi põleda. Selleks pole mul aega ega erilist  tujugi.
Pigem säraga  edasi.
See meeldivam.
Parem.

Oli meeldiv   ja soe kohtumine isikliku abistaja kandidaat Tiinaga. Kas ta jääb või mitte - ei oska ma veel öelda. Jälle tuli see armas teema, et  järsku lähen katki - olen nii habras.... Aga arusaamis probleemi mina isiklikult ei näe. Esimese korra  jaoks  sai täiesti aru, kuigi Tiina  ise  arvas vist pisut  teisiti :) Nagu ikka.
Igatahes kohtumine või õieti töövestlus oli  meeldivalt mõnus. Vähemalt mina bossina jäin väga rahule.

Kuid mul kahju, et mõned tüdrukud - tööotsijad on sõnagi lausumata kaotsi läinud... Nii ei saa rallit sõita! Aga järelikult nemad ei ole siiski päris minu  inimesed...  

Pühapäev, juuli 12, 2015

Tööotsija - olen tavaline mees!!! Ehk tööotsijad on vahel uskumatud

Jõin kohvi. Naudisin pühapäevahommikut. Telefon. Teisel pool mehe hääl:  "Leidsin teie   töökuulutuse...   Otsite küll abistajaks naist, aga vast vahet ei ole... Olen tavaline mees, saame kokku..."
Äh mm....
Vähemasti selle  tavalise mehe plussiks on see, et ta kuulas püüdlikult mind ja palus sõnumi  saada.
Saatsingi sõnumi. Küsisin ka, mis ta nimi.
Vastust pole kaks tundi tulnud.
Mul on lõbus!
Tegelikult seesugune tööle pakkumine on kurb. Lootusetu.
Ma tööandjana ei lollita! Mulle meeldib järjest rohkem, kui isikliku abistaja kandidaat saadab cv ja motivatsiooni kirja, on konkreetne. Siis on suur lootus, et meil tulebki väga hea koostöö. Sest olen avastanud, et mu isiklikud abistajad on siiski erilised inimesed. Nagu mina isegi... :) :) :)
Tõsi, paljudega oleme kohe kohtunud ja kohe esimesest lausest on kõik säde...

Usun, et mitte ükski tööandja ei võta tööle tavalist töölist. Ikka soovitakse teada, mille poolest uus inimene on parim.
Ja oma nimi peaks tööotsijal meeles olema!!!

Veel mulle ei meeldi, kui ei julgeta töövestlusele tulla, kuid ollakse nii arad, et ei öeldagi mitte tulemisest.Ja kui hakata taga ajama, sest alati võib ju olla midagi juhtunud ka tööotsijal, siis tuuakse mõni arg vabandust.
Midagi ei juhtu, kui öelda, et mõtlesin ümber ja ma  siiski ei soovi seda tööd. See näitab, et inimene teab, mida ta oma  elult soovib!

Loodan, et uuel nädalal kohtun oma järjekordse tulevase isikliku abistajaga!

 NB! Aga siiski, kes on tavaline mees üleüldse  :D

Laupäev, juuli 11, 2015

Pikne ja põrandapesu ja...

Lõunaajal oli äike. Umbes poolteist tundi.  Tõmbasin peaaegu kõik juhtmed jälle välja nagu ikka. Ka mu kallike oli seega kinni.  Toas vaikus, akna taga vihmasabin ning mürin ja välk...   Kass Pätu oli vaikselt peidus mu voodi all.
Esimesel kärgatuse  ajal mõtlesin, kes  teab, kui kaua nüüd igavleda hirmuga võib... Mulle pole mitte eales äike meeldinud...  
Aga ei. 
Ei igavlenud.
Pisut kole oli küll. Just kärgatuste ajal. Välgatuste ajal.
Pesin põrandat. Seda teen muidu  iga päev, kuid  nädalas kord hoolikamalt.  Põrand peab olema puhas, sest mina toimetan ju peamiselt põrandal.     

Mõtlesin olevikust.
Tulevikust.
Pikemalt aega tunnetan,  et elus peab mitmed asjad muutuma. Vastasel juhul tekib seisak. Ma ei jõuagi tähtedeni.Sellest mõtlesin juba natu mais avalikult... Enda sees ketran seda mõtet suht iga päev... Inimene muudab oma  elu umbes iga 7 aastat, vähemasti peaks miskit muutma.  Et edasi minna. Mul ongi praegu 7 - 8 - 9 aastast tekkinud rutiin. Kopp ette! See, mis soovisin siis 7 - 8 - 9 aastast tagasi meeleheitlikult on mul tegelikult  nii  või teisiti täna olemas. Kätte võitletud .
Oi, tegelikult mulle ei meeldi üldse see sõna "võitlus" siin. Ma pole sõjas! Elan vaid  oma  elu, kus soovin  esmalt iseendaga rahulolu saavutada ning siis jagada head ja vahel ka siiski veidi pahurpooltki teistelegi.
Kuid mul  võiks taas olla silme ees suuremaid ja meeleheitlikumaid soove  järgmiseks 7 aastaks. Olen parimates aastates  ja suudan veel miskit korda saada. Näiteks,  kuidagi muretseda  uus  elamine -  ka see mõte - soov pole mul uus. Üle  öö tulnud ka mitte. Lihtsalt vahetevahel on mugav olemas olevaga rahule jääda, kuigi südames kripeldus, et see  pole see, mida enam soovid - aga kuidas ikka midagi veel rohkem soovida...

Mõtlesin.
Toas oli vaikus.
Õues äike.
Pesin põrandat. Vaiba altki.
Ja vaiba alt leidsin 5 sentise! Nagu põrandapesutasu! Ma ei mäleta, et oleksin sel viisil raha leidnud...  Ammugi ei hoia  ma oma raha lohakil ega laokil...
Naeratasin laialt.

Reede, juuli 10, 2015

Kerge olla pabinata ehk kohtumistest!

Taaskord pean ütlema,  et ei ole  mõtet enne õiget aega pabistama  hakata.  :) Panikasse minna on nii lihtne. Sinna   jääda on mugav. Sest mugav on halata, et ei  saa või  elu on  nii päh - päh... Hirmul suured silmad...
Kui olin mõni    päev tagasi veel üsna pabinas, kust ja kas leian jälle uue isikliku abistaja, siis praegusel hetkel  olen kindel, et kellegi leian ikka. Kuigi täna oli kummaline päev kokku saamisteks -   ei saadud tulla  ja mindi valel ajal töövestlusele. Oma tööandja praktikas sellist  päeva ei mäleta :)  Seda enam, et  võeti kanditaadite poolt minuga kontakti... Loodan südamest, et siiski uuel nädalal saan kohtuda   nendega, kellega täna ära jäi.
Usun, et kohtumised   on alati millegiks head ning iga inimene, kellega elus saab elus kohtuda, annab mingi uue  kogemuse  juurde.  Võib - olla ka midagi sellist, mis on jääv...

Täna oli siiski kaks armsat TAASkohtumist. :)

Üle mitme aja kohtusin Signega.  (Mu üks väga hea endine isiklik abistaja.) Facebook ei  ole  ikka  see päris suhtlemine, mis on kohvik  näiteks...
 Mul on  hea rõõm, et mu endistel abistajatel elu edukat läheb :)

Veel käisin taas nö maal. Kuigi elan ise ka maal, kuid siin, Kaagveres, pole ju erilist maa lõhna.  Enam. Vähemasti minu jaoks.
Mõnus oli jälle üle aastate ise jalutada ehk sõida  ratastooliga mööda muru tädi Taima ja onu Valdeko koduõue.  Kunagi sai  nii murul ja ka heinamaadel rallitud pidevalt :) Küll soovin endale sellist õue, kus saaks palju paljajalu ringi toimetada, süüa sauna ees lõunat ja / või päevitada ...  Minu  suur - suur  unistus!  

Põletasin oma negatiivsed  mineviku hetked. Neid ei saanud voodi alt prügikasti tükkideks  rebituna visata.... Neid lihtsalt pidin põletama ükskord... Täna oli see ükskord. Karmidest otsustest  on nüüd möödas 15...16...17 aastat.... Olen aru saanud, et halvad ja kurvad mälestused tuleb kuidagi minema ajada, mõned põletada... Muidu hakkavad kunagi kuidagi prässima...  Samas ei   tohiks neid unustada, et mitte  uuesti olnud kogeda.... Negatiivsuski õpetab ju head. Mis sest alati ei nähta seda niiviisi...
Mul on tõesti kerge olla.
Ometi mul ei ole kombeks kerge käeliselt midagi ära visata. Ausalt mul leidub igasuguseid asju, mis meenutavad ühte või teist rõõmu...   Hea ja rõõm aitavad liikuda :)

Esmaspäev, juuli 06, 2015

Poolenisti polnud minu päev... Avameelselt...

Hommikupoolikul ei olnud minu päev.
1.  Kallasin pool kohvi kannust põrandale. Mitte kruusi.
2. Loksustasin piima kannust põrandale külmkapi  tagasi pannes. Kusjuures vahepeal olin jõudnud põranda kohvist  puhtaks pesta.
3.  Kallasin pea keeva vee ka põrandale. Ka jalale, kuid õnneks vähe.
4. Pisikesed asjad muudkui lendasid varvaste  vahelt. Nt lusikad...
5. Kõige lõpuks  suutsin puhtaks pestud kohvikannu maha visata. Soovisin  panna aga kohviaparaadialusele... Loomulikult nüüd olen  kannuta. Õnneks kilde õieti ei olnud. Mõrad.
Aplaus mulle!
Vanduma ajas.
Selliseid päevi on vähe. Kuid iga päev juhtub vähemasti üks apsakas. Olen  sellega harjunud. Järjest juhtub apsakaid, kui olen kogunud pinged endasse... Seda olen tähelepanud aastatega. Oma meeleolu ei pruugigi apsakate ajal halb ega nukker olla, pinged lihtsalt vist füüsiliselt   välja paista... 

 Eesti Seksuaaltervise Liit alustab juulis seksuaalvägivalla ennetuse ja nõustamise kampaaniaga    http://www.estl.ee/esilehe-uudised/28 .      Loodan südamest, et  kampaania raames  hakatakse mõistma rohkem ka puuetega inimesi. EI ole vahet  seksuaalsuses, kas naine / mees on puuetega või mitte. Puudega naine / mees on aga siiski haavatumad    ja neil ehk ka keerukam abi otsida. Usun, et kindlasti on raskem. Ja veel, kas   nõustajal on kogemus mõista puudega ohvrit...
Minule on pahaks pandud, kuidas julgen ratastoolis nii sexi olla - et kas ma ei pelga... Teate, riietun täpselt  nii nagu endale meeldin. Ma ei mõtlegi nt meestele või muule. Tõsi, kahel korral lähima 18. aasta jooksul olen pidanud andma meestele vastu vahtimist - muud ei jäänud üle. Esimene kord oli muuseas hooldekodus....
Muide, mul sõrmuski selleks, et ligiajatele näidata, et mul on juba keegi olemas - hästi töötab.  Kord Tallinnas bussis oli tüütus, aga isiklik abistaja Pille pani kiiresti ja nähtamatult  oma sõrmuse mulle sõrme - ja tüütus vabandas ette - taha ning kadus. Oi, meil Pillega oli  lõbus! Sellest ajast kannangi sõrmust. (Pillele andsin tema sõrmuse loomulikult tagasi.)
Kardan  hoopis hingevalu. Ausalt võin öelda, et paljud mehed soovivad puudega naisega lihtsalt mängida. Ka sõnadega.  Olen aru saanud, et nad enamasti arvavad, kui naine on puudega, siis ta rohkem ei väärigi.  Nemad enda meelest väärivad küll. Rõõmu. Nalja. Ja arvavad, et  nagu nii keegi ei näe,  et  suhtlevad puudega naisega - see annab nagu kindlust tunde...   Juba see tekitab minust kummalise ohvri tunde.
Kurb on  seegi, et  sellised mehed ei tea ise ka, mida soovivad oma ellu.  Tegelikult mängitakse sedasi ka teiste nö tavaliste naistega ja iseendagi.
Muidugi on naisigi, kes mängivad... Kelle ohver on mees...
ÕNNEKS, ma ei ole naine, kes armuks üle - pea - kaela ja igasse mehesse, kes võib keelt kõrva ajada, tema oma lõbuks.
Vahel harva on sedagi juhtunud, et armun... ja siis  kui "kallikesed" tajuvad, et mina EI mängigi, et mu tunded on päriselt olemas - siis kaovad... Tõsiselt, mina ei oska flirdida ega mängida - see pole minu jaoks. Pigem hoidun tunnetest... Kuid olen ainult habras naine, kes vahetevahel igatseb siiski tõelist armastust...  Ma pole  kaotanud usku armastusse leidmisse. Aga ma tean, mida soovin!!!  Armastus ei ole mängki.
Armastus ei ole vägivald.
Oma  abielust võiksin kirjutada väga head ja väga halba - kuid see on minevik. Sellist suhte lõppu ma ei soovi kellegile. Mitte kellegile.  Imestan ise ka, kuidas suutsin sellest valust ja üldse  kõikidest negatiivsetest tunnetest välja tulla... Äh, tol ajal ei olnud mul ühtegi head psühholoogigi...
Täna on.  Kaupo, kes ikka ja jälle viimasel ajal ütleb: "Sul nii palju valgust  enda sees!"
Võib - olla,  et täna ongi.
Oli aeg, kui mu sees oli süngus....
Mu mõtetes on tükkimal ajal kirjutada midagi tunnetest. Nii nagu mina (puudega) naisena neid  näen... tunnetan... tajun... Ehk on kellelegi veel kasu, kui loeb...


Pühapäev, juuli 05, 2015

Liivakasti kühvel

Panin suhkrut  kohvisse. Mõtlesin,  et küll hea, et omal ajal   sai ikka liivakasti  liiva  igatmoodi kühveldada. Muidu ehk ei oskakski ega suudaks suhkrulusikat varba vahel hoida.
Kentsakas mõte!
Kuid...  eks laps õpib  toime tulema läbi mängu. :)

Ka üksindustundega õppisin sõprust plikatritsuna.  
Tean, üksindus saadab mind alati. Olen ma siis murelik või õnnelik -  ikka on  mul tunne, et  ega ei mõisteta mind lõpuni.  Vist keegi ei mõista kedagi päris lõpuni - kuigi see ei peaks olema   nii raske.  Peab lihtsalt   õppima südamega kuulama ja nägema. Tunnetama. Tajuma.
Kardan järjest rohkem, et südamehäälte sosin lihtsalt hääbub maailmast. Sest  nii   keeruline on olla erinev hallist   massist...  Ma usun,  et kõige õnnelikum on inimene, kes suudab kõigele vaatamata iseendaks  jääda. See on mu meelest parim õnne leidmiseks.
Kunagi arvasin, et mure ja valu on  jäävad.
Nüüd   aga mõistan , et rõõm ja õnngi jäävad ikka alles, kui oskad näha...
Ja alati on kõik  uutmoodi...

Just äsja sain teada, et mu hea isiklik abistaja Triinu soovib loobuda tööst  juba enne 1. augustist, st vajan uut isikliku abistajat võimalikult kiiresti. See   teadmine lõi mind natuke rivist välja, kuid  küll kõik laheneb positiivselt nagu alati....        

Laupäev, juuli 04, 2015

Vajan isiklikku abistajat 1. augustist

Vajan isiklikku abistajat!

Sobid Sina, kui oled

kohusetundlik
usaldusväärne,
rõõmsameelne,
rahumeelne,
tolerantne,
julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.
Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.
Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus!
Minust võid lähemalt lugeda www.lux.ee/tiia või http://ratastooli-tiia.blogspot.com .

Huvi korral võta julgesti kontakti minuga: tiia.jarvpold@gmail.com või 5529317 (vastan ka sõnumile).


Tööle soovin ja ootan Sind 1. augustist.

 Olen tööandjana paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab silmaringi, saad uusi kogemusi ja võib - olla ka uusi häid tutvusi iseendale.  Enda poolt luban rahulikku ja mõistvat töökeskkonda, vahel reisimist. Töötasu tunnihind on üle keskmise.
Ma olen väga õnnelik, kui saad mind abistada ehk tööl olla kuus vähemasti 50 tundi -  veel parem kui parem! Kuid mu abistajaskonnas on peaaegu alati  mitu isiklikku abistajat.

Teretulnud kõik kandideerijad :)

Kolm kaunist hetke





Sellise songsi tegi Triinu suveromantikaks ehk Goya kontserdiks.


Sai teisipäeval  tüdrukutega restos käidud enne kinno minemist. 







                               Täna käisin maasika raksus :) Maasikad selja taga peidus... 

Neljapäev, juuli 02, 2015

Ja ta laulis ka!!! Fantastiline suveõhtu!!!

Hr Goya tuli lavale  tibukollases pluuses ja kohe esimese pala ajal hakkas üllatuslikult ka laulma.! Ma ei olnud ealeski teda laulmas kuulnud. Mu selja taga rahva seaski käis sosin lainena "Ta laulab ise!"
Kontsert   oli väga väga super!  Seda pidi nägema  ja kuulma!  :)  :) :)
Isegi ilm, mis oli vahepeal kahtlaselt pilvine, muutus päikeseliseks Elva lauluväljakul.

Usun,  et  eile õhtu oli sellel aastal parim üllatus ja kink  iseendale juba!!! Loodan,   et Lehole, kes mind eile õhtul abistas, naudis õhtut! Aitähh talle meeldiva kaaslase olemise eest!
Ma olen veendunud, et sellistel kontserditel peab abistajale ka väga meeldima, muidu näiteks ta igavlemine hakkab lõpuks mind häirima...

Veel laululava nõlvakul jooksis orav. Hästi armas! Mul ei olegi kunagi nagu ratastooli kõrval orav jooksnud, kes uudistas inimesi...

Kolmapäev, juuli 01, 2015

Kuldvõtmekesest 16 aastat :)

Tänasega olen niisiis 16 aastat elanud oma elu isikliku abistaja teenuse abiga. Natunatuke uskumatu ja samas olen seesuguse eluviisiga nii harjunud, et ei panegi tähele oma nelja kätt - jalga. :) Pisut teistmoodi olemist!
Veel tänagi kuulen vahetevahel   küsimusi, kes aitab mul eluga toime tulla... On hooldajad või tugiisikud... EI. EI. EI. Ma aitan oma eluga toime tulla end ise. Isikliku abistaja abiga.  Nii lihtne mu elukorraldus ongi!
Ja, muuseas, igaühe elus on keegi, kes teda aitab/toetab. Tihti unustame, et elu rajanebki üksteise abistamisest ja toetamisest / mõistmisest. Mõni inimene vajab lihtsalt abistavaid käsi ja südameid rohkem.
Tänan teid, mu head isiklikud abistajaid!!! Mul rõõm teist paljudega suhelda tänaseni.

Täna  võtan aja maha. 
Mõtlen elust  edasi - tagasi.
Naudin suveõhtut  Elvas. Fancis Goyaga.
Usun, et  olen väikest puhkust väärt!
Muidu võin ühel heal hetkel läbi põleda... Mulle endale pole küll juba end suures stressis vaja... Ammugi teistele...

Homme hakkan taas tõsimeelseks. Mõtlen argimuredele. Sedagi, kuidas hoida kuldvõtmekest peos veel näiteks 30  -  40 aastat...

Augustist  vajan taas uut tüdrukut abistajaks. Hea Triinu peab hakkama tegelema Tallinnas kooliga...