Neljapäev, detsember 31, 2020

Rekord IAT tunde

 See aasta on olnud rekord tunde isikliku abistaja teenuse tinde - 2544,5.  Ehk 106 ööpäeva kasutasin isikliku abistaja abi. Pildikult.

Aastate jooksul on olnud 1000-st 1700 tunnini, aga nii palju tunde - mulle endale positiivne üllatus. Kõige paremas tähenduses. Ma ei ole muutunud väetisemaks ega abitumaks. Lihtsalt olin toimekam ja  aktiivsem. Mind ei pidurdanud viiruse hirmud. Taevas halasta, haigused tulevad ikka ja surmgi - ei saa ega tohigi nende pärast end nurga suruda ja oodata, kuna surm möödub... Kõlab karmilt, kuid see on paraku nii. End tuleb hoida!!! Elada täna ja praegu, homme võib  olla hilja...

Minu ja valla rahaline pannus teenusele suhteliselt võrdne. 

Minult oli 1180,5 tundi ja pluss kõik lisakulud, mis olid seotud teenusega. Minul oli/on õnneks võimaluos majandada teenusega ise... See on üks peamine soov ka algavaks aasitaks. Siis olen veendunud, et saan iseendaga hakkama.

Küsida abi pole häbi. Me kõik vajame abi. Päevast päeva. Vahel on raske seda tähelepana...

Iseend on aga vaja kõige enne aidata. Hoolida ja armastada, teada, mis abi vajad... Minu / sinu eest ei saa keegi peaaegu mitte kunagi keegi öelda ega ettekirjutada, kuidas elada... On küll normid ja seadused, aga ma ei mõtle praegu neid... Olles iseendaga kooskõlas, oleme kooskõlas teiste inimestega, maailma ja universumiga. 

2020 - üle võlvi aasta - 3. üle võlvi lugulaul

11. juuli inglise keelse raamatu "A coffee by foot, please..." esitlus. Videos emotsioonid olemas.
Väikesed muusikalised meenutused Maarjalt ja Anult.
Võib - olla laul "Kas on see õige" on saatnud mind kogu see aasta. Alateadvuses. Ikka jälle olen kõva häälega iseendalt  teistele kuulmata , kas see on õige... mida teen... Angie lauluga video ei taha jääda siia... hetkel

Suured tänud raamatu pisimeeskonnale, kellega oli super koostöö: Aave, Diana, Maarja ja TT Print. Foto kaanel  oli eelmisest 2019 aastast Hanna - Rebekalt. 

Aiamaal tegin oma skulptuuri ja istutasin esimese õunapuu.


Usun, et iga õige perenaine, eriti maakas, küpsetab kordki elus leiba. Olen mitu korda see suvi - sügis leiba teinud.  Kas nüüd olen õigem perenaine - ei oska öelda. Kuid üks oskus taas juures.

Võrumaa ja Tartumaa loometalgud

Mul on  hea meel, et sain kaasa rääkida tähtsatel teemadel, kuidas muuta erivajadustega inimeste elu paremaks. Oleks võrratu tunne, kui kõik puuetega inimesed suudaks kasvada  oma puudest üle... Et puuded ei takistaks elurõõmu. et maailm ei takistaks ligipääsu armastusele.  
Vunki mano uuel aastalgi. 
Tööd jätkub.

Kollane ratastool - lõpuks ometi tuunitud ratastool

Veel kohtusin paljude vanade sõprade ja uute tuttavatega.


    Ausalt öeldes alati pole olnud nii kerge ja roosiline
 nagu võib näida. 

Vahel igatsen kedagi, kellega lihtsalt olla ka nõrk ja habras naine...     Teda ei ole veel leidnud ega otsinudki. Loodan ikka, et ta leiab mind. Võiks ju.

Vahel on kopp ees kõigest, et olla tugev ja vankumatu... Et käia pidevalt isiklikke abistajatega, kellega tuleb vaadata kella, lugeda tunde ja teha aruandeid , arvutada raha... Olla hea tööandja, samas olla ise tööstaažita - järjest rohkem tundub see ebaloogiline. 

Eks muresid ja jamasid on olnud ka paras jagu. Neid ei tea tihti keegi... 



Aasta aga poleks olnud nii ägedalt hullumeelne, kui mul ei oleks olnud super häid isiklikke abistajaid:


Mirjam - suur aitäh sulle.

Sinu füüsilise abiga on nii mõnus küpsetada eriti kooke.
















Natalja - suur aitäh sulle.

Mul on kurb, et me koostöö jäi nii lühikeseks, kuid selle - eest oli sünnipäevaõhtu mul väga vahva.







u

Ants - suur aitäh sulle.

Sinuga oli turvaliselt hea ujuda. 

Kui ma ei oleks sinuga kohtunud, oleks pooled asjad vist olemata olnud sel suvel... Esimesel hetkel jahmatas su vanus mind, kuigi arvasin, et kuulsin telefonis valesti...


Ingrid - suur aitäh sulle.

Sinuga on olnud lahe peegli ees olla või kruvide hunnikus.

Samad sõnad - kui ma ei oleks su cv-s kahte sõna tähelepanud, siis oleksin palju asju sel aastalgi tegemata jätnud, mida tegelikult tahtsin teha... Nüüd kõik ja rohkemgi tehtud.

21 aastaga sai sinuga sajas isiklik abistaja.









Ja Hanna - Liis - suur aitäh sulle. 

Sina oled olnud ikka päästeingel, kui mul tõesti pole teisi abistajaid parajasti.






Olete mulle kõik kallid.
Kuigi meil töösuhe ja teie füüsiliste abiga saan olla mina ise ja elada oma elu.

Suur aitäh Kastre vallale , kes rahastas ja pakkus poole teenusest. Aasta alguses ei osanud ma tõesti rohkem tunde tahta, sest ma ei osanud ette näha enneolematust pöörast aastat. Veel enam,  märtsis mõtlesin, et tuleb igav ja kohutav aasta ... Aga tuli minu elu üks ägedamaid aasta. Veel seda , et mul polnud õrna aimugi, kuidas ja mis nõuetega vald hakkab projekti raames IAT -d pakkuma... Ja tuligi välja., et oma privaatsust pidin kaitsma õiguskantseleri poole pöördumisega. Usun, et selle tulemusena on teistele ka IAT selgemaks, et tähtis on ikkagi kliendi eraelu säilimine.
Pool teenusest oli minu ja MTÜ TM Loovuse teha. See meeldis mulle. Ausalt ka. Kuigi ega kerge ka polnud, kuid mulle meeldivad keerukad asjad. Midagi hullu ka  polnud. Tänud ka mtü raamatupidajale Leale. 
Lõppude lõpuks olen rallinud ja elanud sadadega.

Haige õnneks ei ole olnud. Paar korda olen suhelnud perearstiga, igaks juhuks ja puude pärastki. 

Selline siis oligi minu 2020. 
Aitäh kõigile, kes olid minu aasta sees!!! Loodan, et suutsin teilegi natugi midagi head endast vastu anda.

Hästi head aasta lõppu, minu inimesed!


Teisipäev, detsember 29, 2020

2020 üle võlvi aasta - 2 üle võlvi lugulaul


21. augustil oli selle aasta  (võib - olla elugi, kuigi lennukitega olen ikka sõitnud)  kõrgeim hetk. Langevarjuhüpe Kaidoga.

Need hetked taeva all mõtestasin kogu elu ümber - kiirus on nüüd hoopis teise tähendusega, kui olin harjunud... Vabadus ja vaikus ka... Ma ei kahetse ealeski, et valisin tatraputru söömise asemele langevarjuhüppe, kuigi tegu tundub praegugi hullumeelne. 
Järgmine päev pärast hüpet käisin Kuimetsa koopas - ühte koopa mahtusin ratastooliga ilusti. Sellest reisipäevadest ma ei olegi bloginud... Ausalt öeldes, mulle ei meeldinud nö maa-all, kuigi nägin ilusti maad, aga siiski oli põnev ja võluv ... 
Sain aru, et olen piirideta...  
Taevas tundsin palju rahulikumalt. Hing oli vaba. 

Suvel tundsin vabadust kuue järve ääreski. Ujudeski. Vees olles. Ma ei mäleta suve, kus olen niipalju ujunud järvedes. Suvitasin lihtsalt. 




Sai palju ringi sõita.  Isegi  laevaga Emajõel. See laevasõit oli ammune unistus...
Näitusi oli ainult kahes linnas - Türil juulis ja Elvas veebruaris



Maalisin ja joonistasin 8 tööd.

Minu meelest on seda piisavalt palju. 


Pluss pooleliolevad tööd...




Päris palju suutsin elamist ilusamaks teha. Roheline köögimööbli sain ka.


3. üle võlvi lugulaul tuleb homme kindlasti veel. Aasta on olnud tõesti hullumeelne. Meenutusi jätkub...



Esmaspäev, detsember 28, 2020

Oravat...

 ... Jõhvi teel eile. Ma polnud aastaid näinud oravat... Hea, et orav keeras viimasel hetkel ringi, muidu... oleks jooksnud bussiratta alla...
 Olen mõelnud, et võiksin oravat joonistada või maalida...

Minu jõulud on olnud tõepoolest imelised 💓💓💓 Kuigi palju on teistmoodi... See sõna "teistmoodi" ei ole õige siinkohal... See on lihtsalt mugav suupärane sõna...

Olen mõistnud taas, et elu, mis võrratult imeline on olnud ja on kindlasti edasi, sai ja  saab olema tehtud vaid oma hingega. Keegi ei saa elada teise hingega. Teine saab olla aind teise hinges. Südames. 
Kõik, mis elus juhtub, on õppetunnid, et oskaksime iseendaks imelises elus jääda ja siit edasi minna... 

See jõul pole mina kuulnud mitu jõululast sündis... Kuulan uudiseid harva, kuid kui juhtun kuulama, siis räägitakse covid19-st jne, kuid uutest eludest ei rääkida. Mina pole vähemasti kuulnud... See kurb..

    Usun siiski, et elu läheb imeliselt edasi. 
Valgus võidab pimeduse.
Armastus võidab hirmupaanika.

Akna taga ja õues on mitmes päev talvtmuinasjutt. Igatsesin ammu seda. Mu jaoks ei tulnud lumi ootamatult... 

Saate osta veel kingituseks minu raamatut


        Minu raamatu "Kohvi jalaga, palun..."                  
              saate osta  uusaasta - kingituseks minult 
              (soovi korral/vajadusel ka arvega).
Raamatupoodides seda  raamatut ei leia ega olegi. 

Lisaväärtuseks raamatule  minu autogramm.

Soodushind kuni 3. jaanuarini 2021 on 10 €.  Hinnale lisandub postikulu. 
Tartu piires on  võimalik kohaletoomise  võimalus. 


Tulu läheb isikliku abistaja teenuse Kuldvõtmekese fondi arendamiseks ning MTÜ TM Loovuse etendusprojekti toetuseks. Lisainfo minult ja kontakt: tiia.jarvpold@gmail.com , tmloovus@gmail.com  või 5529317 (võib ka saada sõnumeid)

..................................................................................................................................................................

You can buy my book "A coffee by foot, please ..." as a Christmas present from me
                   (with invoice if desired / necessary).
This book is not and is not available in bookstores.

An added value to the book is my autograph.

The discounted price until January 2, 2021 is 10 €. Postage is added to the price.
Possibility of delivery within Tartu is possible.


 The income will be used to develop the presonal assistent servise and sopport the performance project of the NGO TM Loovus.. Additional information from me and contact: tiia.jarvpold@gmail.com, tmloovus@gmail.com

Reede, detsember 25, 2020

Need armsad ja imelised jõulud

 Ma olen õnnelik, kuigi on kurb ja keeruline aeg, kuid siiski jõuluajas on soojus ja kokkuhoidmist

ja üllatusi, aga  mälestusi 😍 

Ma soovisin anda kõigile kas või natukene... 

Täna, 1. jõulupühal käisin Jõuluvanaga mamma pool. Usun, et suure lapsena  võib üllatada mammat, kes on elus tohutult üllatanud mind.  


Mamma on  pisut rohkem  Krista mamma kui minu. Aga siiski oleme Kristaga üheskoos kasvanud ja mänginud ja tembutanud mamma silmade all. Hea oli sõbrannatki üle pika aja.
Kuna Jõuluvana riietas end Võruküla ja Mäletjärve piiril, auto juures, siis mõni üksik auto sõitis mööda, juhid naeratasid ja vaatasid rõõmsasti tagasi. Ega sellist vaadepildi ei näe iga jõul : keset valget lumist välja istub päkapikk ratastoolis auto taga ja Jõuluvana askeldas oma riiete ja habemega.  Ja siis peatus üks auto. Väljus Epp, kellega polnud kaua kaua näinud... Kunagi mängisimeo koos... Epp naeratas, et ta ei uskunud omi silmi... 
Tiir veel oma venna Urmase juures... Suur oli jahmatus, kui Jõuluvana oli õuel...

Tulin koju ning leidsin ukse ees lumemehe
Aga eilne jõululaupäev oli imeline. Raadil surnuaias ja Pauluse kirikus. Surnuaias tohutult küünlaid. Puudus lumi... Kirikus oli  vähe rahvas, mu meelest, vähemgi, kui lubatud...    Ausalt, ma polnud varem kunagi jõululaupäeva õhtul kirikus käinud. 
Käis eile õhtulgi Jõuluvana. Lapsed, keda siin jõulupesas ei olnud, lunastasid kingitused telefonisti. Mina toimetan kingitused nendeni.
Eilsest pilte eriti ei ole. Sai tehtud videosid...



Rahulikku jõulu jätku.
Olge alati imelistele hetkedele avatud. 

Neljapäev, detsember 24, 2020

2020 jõuluaupäevaks


 Soovin ilusat ja rahulikku jõululaupäeva😍

Uskuge imedesse!

Hoidke üksteist!

Meil oli päkapikkude majandamine eeltööks jõuluvana tulekuks täna. Mul on tunne, et täna tuleb. Päriselt. Jõuluvana. 

On kurb jõuluaeg...
On olnud väga keeruline aasta...
On olnud hullumeelselt karm aasta koroona pärast...

Nüüd kulub küll üks  vahva jõuluime ära💝

Esmaspäev, detsember 21, 2020

Kui paljud tahavad koju ja lähedaste soojust!!!

Jäin eile hilisõhtu vaatama filmi  "Vana mees tahab koju". Olin unustanud, et Eestil on selline sügav ja hea film olemas... Super  näitlejate töö ja kui noored olid praegused super head näitlejad 😍😉 Ja Kalju Kiisk... 

Olen filmi kunagi näinud ja olen Raimond Kaugvere raamatutki noorena lugenud.

Filmi vaadates ausalt nutsin ning mõtlesin väga väga paljudele asjadele.  Tänapäeval, praegusel ajal võimendub üksindus ja igatsus tuhandeid kordi... Kui kõik peavad üksi hakkama saama, et olla korralik maailma elanik, mitte isegi riigi korralik elanik... Piirangud ja füüsiliste läheduste keelamine ... Nagu tahetakse VALGUSEL ja ARMASTUSEL lõpu teha. Mul on selline tunne. Mitte covid19,  millel uus tüvi, ei hävita, vaid inimesed ise hävitavad endid. Tavaliselt ma ei ole nii karmi ütlemisega. Aga hetkel olen küll veendunud, et on bioloogiline sõda... Ellu jäävad need inimesed,  kes ARMASTAVAD SÜDAMEGA ja kes LÄHEVAD VAPRALT VASTU SAATUSELE, kes SUUDAVAD ANDESTADA... Sest oleme ausad, keegi meist ei pääse surmast (isegi maskidega)... Seda, mis pärast surma saab olema, ei mõtle me tihtilugu... Soovitakse vaid maapealset võimu... raha... Taeva aga vajame häid  tunded (kuigi keegi ei tea, kuidas neid teistpoolsuses nimetakse). Mina usun seda. 

Me räägime ligipääsust... Paljudel võetakse ligipääs koju minekuks... Ligipääs armsaks vanaks daamiks ja härraks olemise ajaks... Kõige lihtsamatele asjadele, mis on kõige lihtsam teha - ei suudeta sageli mõelda... Armastada ja üksteist hoida. Vähenegi, mis tundub vahel mõttetu anda,  võib olla väga palju.

Siit leiate filmi, kui soovite vaadata ja mõelda, mis on üldse tähtis elus   https://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/472/

Pühapäev, detsember 20, 2020

Täna ja...

 Täna olen olnud lastega palju 😍 See on just see, kelleta/milleta mińa poleks vist mina. Täna ümbritsesid suuremad ja väiksemad lapsed nii ja naapidi. On vahva, kui on laste kilkeid ja naeru on elamises. Siis tunned, et elus on energiat ja elu läheb edasi... 😊  Ma olen ikka mamma moodi, kellel on olnud alati lapsed ümberringi... 
Ilma lasteta on kurb maailm!!!
Kuigi nendega on vaeva ja higi ka... Lastega toimetamine on suurim töö. Suurim vastutasu on rõõm ja õnn, et nad olemas on. 
Seda laste võluvat maailma mõistavad ainult need, kel omal lapsed.

Minu selja taga tudib üks väike Silver, kes pole üldse enam nii väike... Täna   saime ilusti ka kahekesi hakkama... Ütlesin juba neli aastat tagasi, et ükskord tuleb päev, kus saamegi hakkama kahekesi... See aeg tuli päris kiiresti ja suht ootamatult. Mulle aga  meeldib. 
Täna oli meil mängukaaslasigi.

Üldse on 30 aastat möödunud linnulennult... On olnud nii head kui halba, rõõmu ja muret, naeru ja nuttu... Kuid olen jäänud iseendaks, Tiiaks, kelle perenimi on Järvpõld... 

Reede, detsember 18, 2020

  Sind ei ole enam... Ei, pigem lähed sinna, kus sinu lapse- ja lapselapselapsed sind ei näe, kuid sina valvad ikka neid... Jääd laste südametesse oma naeratuste ja manitsustega...

Minul on ka kurb... väga kurb... 

Jäi  palju rääkimata... Jäi palju mõistmata... Kuigi usun, et mõistsime siiski väga hästi, et me mõlemad armastame oma lapsi. Lihtsalt me oleme olnud mõlemad kaks isemoodi kanget naist ning seepärast ei suutnud paljust rääkida ega ühist keelt - meelt leida. Tean, et püüdsime... Usun ja loodan, et viimastel aastatel saime teineteiselt palju paremini aru. Sõnadeta... 

Olen ammu aru saanud - esimesel kohtumisel üle 31 aasta tagasi juba sain aru, et väga raske on olla puuetega minia. Minia on olla üldse päris keeruline.  Puuetega exminia... on veel keerulisem.  Ja kui veel elu sassis, siis ...  Ja kui ühiskonnagi poolt polnud ühtegi ühtset head  ja valutumalt lahendust... Vaatamata lahkhelidele leidsime kahekesi kuidagi enda moodi parima ... Mina usun küll nii... Usun ammu nii...

Viimane kohtumine sinuga septembris jääb mulle kauaks - kauaks meelde...  Me olime nagu ühisel meelel... 

Olen tänulik, et olid super vanaema me lastele 💓

Olen tänulik, et võisin sinult mõndagi õppida... Jääd mu südamesse ...

Kolmapäev, detsember 16, 2020

 Lumesadu akna taga on vaevu näha...     Täna lõunaajal sadas natu aega täitsa lund... 😉😊

Mirjami abiga tegin kõrvitsat. Meil tekkis mõnus  jõulutunne.😊

Esmaspäeval

 

... toimus zoomis Tartumaa loometalgute meeskondade kokku saamine. 

Rääkisime, kuidas läinud on ja kuhu oleme juba jõudnud. Toetasime üksteist. Andsime soovitusi. 

Kuldvõtmekeses olin Maarja ja Ingridiga mu läpaka ees.

On ikka üli lahe rõõm, et loometalgutel saame meie kui pisut teistmoodi talgulised sõna sekka öelda. 

Arvan, et just seda ongi praeguses maailmas vaja.


Enne ja pärast arutasime Maarjaga MTÜ  TM Loovuse ja meie lavastuse tahke.

Töine päev.


 

Pühapäev, detsember 13, 2020

2020 - üle võlvi aasta - 1. üle võlvi lugulaul

 Hakkavadki 2020 aasta 8760 tundi. Mul on kombeks iga aasta kokkuvõte kirjutada siiagi... 

On olnud väga keeruline aasta. Ma ei ütleks, et raske... Ikka päris keeruline aasta. Samas hästi äge ja lahe, kuidagi kerge. Selliselt on vist kummaline öelda, sest maailm on hulluks läinud. Covid19 on süüdi selles - keegi või miski peab alati süüdi olema.    Ega jama keerajad ei saa olla ise ealeski süüdi. Mõistan suurepäraselt, et maailmas on jälle üks viirus - koroona juures, kuid see, mis praegu toimub majanduses ja  igasuguste piirangute raames - seda ma ei mõista. Kuidas hoolitakse inimestrest, kui lihtsalt  tekkitakse neile pingeid juurde... Tööd ei ole, raha ei ole, kontakte ei  ole... Minu meelest on hirmutamine, et mitte uskuda seda,  mis tegelikult toimub... Keegi ei tea ega oska arvatagi, mida piirangud ja segadused kaasa toovad...

Inimene ei ole universumis kõikvõimas.
Inimene ei saa loodusseaduse vastu. 
Inimene ei tea, miks üldse igasugused haigused maailmas on.
Inimene ei ole võimeline ära hoidma surma...

Inimene saab elada  täisväärtuslikult omaenda elu.
Mina küll ei tea, miks elan üleüldse ja mis on mu ülesanne siin maailmas. Aga usun järjest rohkem, et ma vajan siinseid kogemusi muudesse eludesse - kes teaks vaid, kus ja milleks...
Mina ei mõtlegi praegu sellele eriti. Tunnen, et minu ülesanne on elada täna ja praegu. Elada natuke kiirust ületades. Nautida kõike, mida saab südamega teha. Anda iseendast parim nii iseendale kui ka teistele. 

See aasta on mind õpetanud taaskord mitte hirmu tundma. Hirm on suurim vaenlane. Üle pea ei tohiks hirm igal juhul kasvada... Kui   mul oleks võimalus, siis astuksin hullunult paanikas maakeralt rahulikult maha... Oleks vaid ligipääs teistele planeedile.. uskudes, et seal ei ole hirmu külvamist... 

Selle aasta kõige naljakam oli kaka ehk wc-paberi kokkuost. Mul oli ka terve kapp igasugusi paberirulle täis. Mulle toodi lihtsalt.  Minu poiss tõi ka kotitäie öeldes, et söö kas  või... sest keegi ei teadnud, kui kaua ja kui palju pean üksi olema. K usjuures majapidamispaberit läheb mul tõesti palju. Mugav oli lihtsalt peaaegu suve lõpuni paberit võtta kapist. Siiani ei saa aru  ma, mis seos oli pebupaberil ja koroonal. Päriselt ka. 
Nüüd kaheksa - üheksa kuud hiljem ei taha vist keegi paberit kokku osta. 
Kuigi kodus on alati hea paberi ja suhkru jne väike tagavara. Seda rääkisid juba vanad inimesed, kui olin laps. Sool ja tikud on ka tähtsad... 

Märtsis korraks lõi koroona külma värinad mulle ihule. Ainult tõesti korraks. Mõistsin, et iga hetk võib ükskõik mis haigus kallale tulla. See, mis maailmas ja Eestis toimus ja toimub siiani, on lähedane mingile sõja olukorrale. Pommideta. Minu meelest koroona ajastu on hullem kui sõjaaeg. Inimestel võetakse ära päris lähedus. Kokkuhoidmine.     Internetis igasugused suhtlusvõrgustikud ei ole ikkagi need... Ma blogin küll praegu, kõik mu sõbrad kuskil loevad - nagu oleks kokkuhoid, kuid... mina olen  reaalselt üksi. Võimalik, et lugejagi on üksi... 

See aasta olen tunnetanud, kuidas võivad haigused väga järsku kallid haiglavoodi panna. Ratastooli. Ja mitte covid19 tõttu.   Ühelt poolt peab see meeles, et on teisigi haigusi, mis väga kurjad. Teisalt, haiguste eest pole keegi kaitstud. Unustanud on tihti , kui habras on elu. Me harjunud naerma ja nutma - tundub, et see kestab igavesti.  Mitte kunagi ei tundu  õiglane, kui kallis super elujõus inimene jääb järsku jõuetult haigeks. Ja on tahe siis aidata, aga kõige parem aitamine ongi olla tema lähedal. Anda endast parim , nagu ta on andnud kõik parimal viisil paljudele. Ka mulle. Minu hing ei luba olla mammast  koguaeg kaugel. Pikkivahet hoidmine ei too tervist tagasi ega isegi mitte vähekenegi elurõõmu tagasi... Püüan nii palju tema juures käia ja olla , kui vähegi saan. Alati ei saa ka. On  kiire. On piirangud. Vahel pole kellega minna... Püüan takistustest üle olla..  Need kõlavad vabandustena -ei saa ega tohi...  Takistustest olen suutnud ikka üle olla ja rõõmuga - selline olengi....  Selline on olnud ka mamma... 


Juunis kurvemal päeval nägin justkui rõõmusähvatus. Teiste jaoks, kes autos istusid, oli see lihtsait üks rõõmu hetk. Mina olen kindel, et usutavasti nägin inglit, kes tuli mind julgustama  naeratama maailmale ja nii edasi. Mäletan tänaseni, milline rahu tuli minu sisse ning see saadab mind siiani. 
See hetk on selle aasta ja ehk ka kogu elu kõige helgemalt kummalisem.
Kõige seletatum hetk.  
 Kuigi selles ei näinudki miskit erilist. Keegi võõras naine kinkis karikakraid öeldes lihtsalt: "Nägin autoaknast teid ja tundsin, et pean suve alguse puhul teile rõõmu tegema."     Ja oligi kadunud. 
Tol päeval oli mul tõesti rõõmu ja rahuliku meelt vaja. 
Ma ei suutnud suvele mõeldagi...

Kuid 2020 ehk minu elu 53 suvi oli hullumeelne. Rõõme täis. 

Üle võlvi lugulaulu jätkan mõne päeva pärast. 
Selle aasta kokkuvõte ühte blogituse ei mahugi... 




Veel aega jõulusoovide ja kingitustele mõelda - ärge jätke kedagi heade sõnadeta ja mõteteta

 


        Minu raamatu "Kohvi jalaga, palun..."                  
              saate osta  jõulukingituseks minult 
              (soovi korral/vajadusel ka arvega).
Raamatupoodides seda  raamatut ei leia ega olegi. 

Lisaväärtuseks raamatule  minu autogramm.

Soodushind kuni 2. jaanuarini 2021 on 10 €.  Hinnale lisandub postikulu. 
Tartu piires on  võimalik kohaletoomise  võimalus. 


Tulu läheb isikliku abistaja teenuse Kuldvõtmekese fondi arendamiseks ning MTÜ TM Loovuse etendusprojekti toetuseks. Lisainfo minult ja kontakt: tiia.jarvpold@gmail.com , tmloovus@gmail.com  või 5529317 (võib ka saada sõnumeid)

..................................................................................................................................................................

You can buy my book "A coffee by foot, please ..." as a Christmas present from me
                   (with invoice if desired / necessary).
This book is not and is not available in bookstores.

An added value to the book is my autograph.

The discounted price until January 2, 2021 is 10 €. Postage is added to the price.
Possibility of delivery within Tartu is possible.


 The income will be used to develop the presonal assistent servise and sopport the performance project of the NGO TM Loovus.. Additional information from me and contact: tiia.jarvpold@gmail.com, tmloovus@gmail.com

Reede, detsember 11, 2020

Näitus Raplas

 Nii. 7. jaanuaril 2021  saan oma näituse Raplas  Rütmani galeriis üles panna. 

Kas avamine ka saab olema, seda otsustama aasta lõppu poole. Oleneb paharet covid19-st... Jälgige reklaami!

Mul on hea meel, et näitus ära ei jää vähemasti. Teadsin suvest saadik, et jaanuaris olen Raplas. Hoidsin hinge, kas üleüldse toimub või lükatakse edasi või mis iganes... 

Algaval aastal peaks veel näitusi plaanis. Vähemasti mu kalendris - märkmikus on kirjas... Aga on veel ruumi näitusteks, kui kellelgi soov ja mõte mind kutsuda oma kultuurielu sisse 😍

Teisipäev, detsember 08, 2020

Kunstis ei ole kaotajaid ehk teisiti, kunstis on kõik võitjad

 Üks vahva hea temp taas tehtud mul. Mulle endale oli ka päris ootamatu, mis tegin... Mulle saadeti novembris üks kandideerimise link ja soovitati proovida. Mõtlesin viimase minutini, kas ja mis ja kuidas võimalik... Siis otsustasin proovida ja kandideerisin.

Võib  - olla sellepärastki, et olin  pagana väsinud rääkimas ja arutamas, mis võimalused üleüldse mul kui puuetega olevusel ühiskonnas on ning mida anda inimkonnale. Soovisin aga anda iseendale ka midagi jälle. Soovisin saada teada, et mida võivad inimesed vastu anda mulle... Soovisin lihtsalt olla mina ise, kes kandideerib võrdselt teistega...

Kandideerisin kunstnikupalgale. Eestis. Ega ma ei uskunudki raha saamist. Lootsin muud. Nagu hetk tagasi kirjutasin. Saatsin dokumendid, kuid unustasin ühe. Paari tunni jooksul saadeti palumine, et olge hea ja saatke see ka. Loomulikult kirjutasin taotlusesse, kes olen ja kuidas maalin ...

Täna sain tulemuse.
Otseloomulikult minu taotlus ei osutanud välja valituks Eesti Kunstnike Liidu  komisjoni poolt. Arvesse võeti kolme aasta plaani, haridust (mida mul tõesti kunstis pole) ja/või kogemust ning eelnevate aastate loomingulist tegevust; taotleja erialast professionaalsust ja motiveeritust, loominguliste eesmärkide ajakohasust ja uuenduslikkust nii Eesti kui ka rahvusvahelises kontekstis; kunstnikupositsiooni ja kandidaadi potentsiaali Eesti kunsti tutvustamisel rahvusvahelises mastaabis; mitme võrdväärse kandidaadi vahel valides peeti silmas mitmekesisuse tagamise põhimõtet.

Mul on siiski rõõm. Rõõm, et julgesin proovida kandideerida. 
Olen iseendas võitnud taas. 
On kergenduski, et kunstnikupalga ei saanud. Sest mul on juba oma VDMFK stipendiaadi raha. Taotlusesse kirjutasin sedagi avameelselt. Eks see palk oleks nõudnud minult palju rohkem töödki... AGA minu oma VDMFK (Suu ja Jalaga Maalivate  Kunstnike Ülemaailmne Ühing)  jääb  ikka esma prioriteediks. 
Ja inspiratsiooniallikaks jään  vist ka paljudele...

Tänase tulemuse kirja lõppu on ilusti kirjutatud, et loodavad igati edasisele koostööle. 
Sellega olen meeleldi nõus.

Selline ongi ligipääs elule.
Minu meelest.

Pühapäev, detsember 06, 2020

Eh, need 2020 jõulud

 

Üleeile käisin Tartu Raekoja platsil jõulumaal.   Lihtsalt jalutasin. Käisin pea kõik majakesed läbi. Alguses keeldusin - nagu olen - kui Ingrid rõõmsasti küsis, et tahad salasoovide majja minna... Vaatasin automaatselt võimatu - kõrge ja kitsas... Järgmisel hetkel olin majas... Ausalt, tihti ma ei jõuagi ligipääsule rohkem mõeldagi... Vist reedan alati miskit  oma olekut- ma ei tea.     Kuigi ma vaatpan esmahetkel ikka ohutust minekuks, kuid see on automaatne mul, järgmisel hetkel olen seal, kuhu nagu ei peaks üldse saama . Ausalt aga mina ei mõtle pingsalt koguaeg ligipääsule , kui käik on lihtsalt niisama isiklik. 
Jõululinn Tartu 2020 on täitsa mõnus. 

Hea nali oli üle pika aja. Olime Ingridiga parkimisautomaadi juures. Möödus vanem tädi, kes ütles: "Pange talle müts pähe, tal on külm." Olin nagu alati palja peaga. Mul oli heahalenaljakas tuttav tunne keset Poe tänavalt. Kunagi oli niisuguseid tobedaid hetki suhteliselt tihti, kui käisin bussidega kõikjal. Inimeste hoiakuid on vast kõige raskem muuta...








                                                        Head 2. adventi!
 Seesugune on me selle aasta jõulupuu - 2,4 meetrit pikk. Minu taga tundub kuidagi pisikene. Ingrid naeris, et kasvan kuusepuudest üle 😋😉😊

Aitäh päkapikule, kes tõi kiiresti kuusejala ukse taha! Kui mina nõutuna mõtlesin, kuhu olen pannud vana kuusejala... Usun, et päkapikud on kiirmõttedelugejad.


Laupäev, detsember 05, 2020

Neljapäev, detsember 03, 2020

Minu jõulukaktus

 Praegu on tal 9 punga vähemalt.


Rahvusvahelise puuetega inimeste päevaks

 Maailm, mis tihti ligipäästmatu ja oma viltuste arusaamistega,   takistab mul elada vahetevahel oma puuetega kõige tavalisema naisena. Minu puuded mind ei takistagi.  Kuigi ollakse harjunud sedasi mõtlema, et puuded takistavad üht - teist teha.

Nii tore on puudest üle kasvada 😉

Aidata ise erivajadustega maailmalgi kasvada ja areneda üle puude ja takistuste.

Mina olen küll tänulik, et mulle on antud võimalust erivajadustega elada ja häirida maailma teistmoodi mõttelaadiga .💗


Eilsed pildid. Arutasime kultuurilugu ju. 

Veel öine mõte. Kultuur on  me jaoks, mitte vastupidi...See on vana ära leierdatud mõte, vahel on endale hea meelde tuletada...


Elame edasi uhkelt,  sõbrad!