täna mu venna sünnipäev. :) 28 a tagasi olin paljajalu õues, kui tädi (kes tookord mind hoidis, kui ema viibis sünnitusmajas) küsima naeratades "arva ära, kes sul on nüüd?" ma salamisi soovisin õde, kuid igaks juhuks ütlesin vastuseks "vennna"
nüüd aastaid pole urmasega aastaid suhtlenud... tõsi, mõned aastat oleme teineteisel rates sõbralistis ning venna - ta tütre pilt on kapil ning vennanaissega vahetevahel vestleme msn-ski. ma ei harju kunagi ära, et vendki on minust kaugel... kaugel, kuid siiski nii lähedal. mu südames.
tegelikult küsimus "miks elan" keerleb täna peas. miks ma ei julge siingi kirjutada kõike, mida hing karjub... mind ei olda nähtud, et elan väljapoole tundeid, sest suuuremaid emotsioone elan sissepoole. kui hea on öelda, et sinul pole see seee nagu teistel... just see ongi see, mis igalühel on isemoodi, kuid ikkagi teeb haiget samamoodi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar