Mamma tõi tund tagasi sireleid vaasi mu tuppa. (Piimapäev jälle.) Lillad sirelid. Valged sirelid. Meeletult kena ja armsalt kevadine! Hakkasin otsekohe õnne otsima. Esimesena nägin 3 õielehelist õit nagu iga aasta. Lootsin, et see aasta nii ei ole. Exisin. Mamma naeratas, et 3 õielist sireliõit pole olemas, tema pole näinud... Näitasin varbaga siis mammale õnnetut õit. Mamma üllatas : "Ja ongi!!!" Siis jõin hommikukohvi ja otsisin edasi sirelides õnne ja ennäe - leidsingi 5 õielise sireliõie!!! ;) :) :) :) Papa murdis õiekest, et õnn rändaks mulle suhu... õis läks katki, pool õit jäi oksa külge. Pisut kurvastasin. Papa lohutas, et pool õnne jääb tagavaraks. Pool õnne tagavaraks... - nuu võib kah :)
Olen lapsemeelne vist ?!
Sireliõnne otsing kuulub ju kevade juurde! Kes ütles, et õnne võivad/peavad otsima tüdrukutritsud vaid? Mõtlen, et õnne otsimine kestab inimesel, kui soovite naisel :) elu läbi. Surmani. Õnne tähendus muutub.
Öösel vestlesime Leenuga msn-s. Tema raamatust. Mina jäin mõtlema, kui sallimatu on ikka maailm neile, kes ei kuulu kindlasse raami, mis on näiliselt väljamõeldud. Justnimelt näiliselt raami, sest mina ei arva, et nüüd hakkab kindel raam mõranema. Eripära inimestel on olnud läbi aegade. Ainult eripärast pole kõvasti rääkitud. On hukka mõistetud. Nüüdki on kergem lollakalt kergem hukka mõista, kui mõista eripärasusi. Ja veel imestame, kuhu inimarmastust... Kas oskame armastada INIMEST või oskame armaastada nõmedat raami, kuhu peaks inimene kuuluma, et olla ühtne inimkond...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar