pühapäev, november 04, 2007

Igatsusenukrus

Istun lauatule valgel. Mõnus hämar on tuba.
Olen nukker ja pahane. Papal taas suur joomaperiood. Tunnen, et mul on juba alkoallergia juba. See avaldub kergesti närvi minekust. 2 kuud, kus ta pole ühtki päeva kaine olnud - ikka rohkem või vähem aura all. Tänane pühapäev on tal möödunud magades ja juues . Kordamööda. Usun, et reedel oli tal samasugune päev (olin ise linnas närvide hoidmiseks). Eile pealelõunat püsis kuidagi köögis, sest mul olid tüdrukud siin.
Läheksin hea meelega värvidega mässama.
Hoian end siiski tagatuppa minemast. Las papa magab end pisutki kainemaks - muidu ta lihtsalt ei suuda enam ka juua. Tõsiselt.
Kaua võib?
Ma ei salga, karjusin enne. Tean, et see EI aita praegu. Nohjah, siis sain sõimu, et vaata milline ise oled 40-lt, ainult jood ja tõmbad ringi.Luges mulle peikad ette, keda mina ise ei teagi ja need sõbrad, kes on mul külas käinud ning olevat viimased joodikud.
Einoh, purjus inimese kujutused.
Mul on vastik.
Mul on paha.
Mul on nukrus.
NUKRUS.
Kuidas saab keegi lähedane sedasi mõelda ja öelda...
Ja kui ma leiaksingi veel tõesti oma õnne - kujutan ette, milline sõda tuleks omaenda kodus purjus papaga. Justnimelt purjus papaga. Ta on avastanud, et saab olla veel purjus peaga õpetlik ja kamandav lapsevanem. Täita selle tühja lünka, mis tal omal ajal tegemata jäi. Tõesti - tõesti mõistetav ja uskumatu.
Ahmin siiani õhku.
Tegelikult pagana KURB on mõelda, kui lapsevanem ei ole ise õnnelik ega rõõmsameelne, siis ta arvab ka, et tema täiskasvanud lapski ei tohi saata õnnelikuks ega olla rõõmus/särav. Tekib mingi kahjurõõm neil. Loodan, et niisuguseid vanemaid leidub siiski vähe. Samas tean, et neid on...
Annaks Jumal, et minust ei saaks selline vana lapsevanemakene, kes on armukade omaenese lastele! Siis ma ei tahaks enam emana elada... Minu AINUS SOOV on, et mu lapsed on elus õnnelikumad kui mina. See oleks mullegi suurim õnn.
Annaks Jumal, et mina ei hakkaks iial alkoholi tarbima üleliia! St et minust ei saaks joodikut, kes on hädapätakas kõigeenne iseendale ning ei julge tunnistada oma vigu.
Tean ja saan aru, et purjus inimese sõnu pole mõtet hinge võtta.
Seda on kergem öelda ja mõelda, kui mitte võtta...
Mõelge, kui palju probleeme on alkoholi pärast tegelikult inimestel. KUI enamus inimesi saaksid lasta kõrvadest mööda purjus inimeste sõnu - siis oleks palju rohkem õnnelikumaid inimesi :)

IGATSEN, IGATSEN ...
Üht kallistust...
Kallistust, mida kunagi ei tumestaks elu mustad mured... Puhast ja siirast...
Ma olen lihtsalt väsinud eluaeg kuulmast seda, kes ma tegelikult ei ole ju... Seda kirjutades veerevad mul soovimatult pisarad üle põskede...

Pean vist nutma :)
Lihtsalt silmad on veesoonel...

Kõik on hästi.
Haletsust ei igatse ... :)

4 kommentaari:

kukupai ütles ...

Ei mõtlegi Sind haletseda, aga kaasa tunnen küll. Elu koos alkohoolikuga on ju paras põrgu, tean oma kogemustest. Minul on tõsine allergia alkohoolikute vastu (mitte alkoholi). Ega muud, pea vastu!

Tiia ütles ...

Vb tõesti rohkem alkohoolikute vastu allergia, kuid järjest sagedamini taban end mõtelt, kas tahan napsi võtta - nii palju kui ma üldse võtangi. Ehk aind Martini tõmbab ;)

Õlut ma pole kunagi joonud. On pakkutud igasuguste viguridega - aga EI...

Anonüümne ütles ...

Jah, läbikukkunud vanemad ei talu vahel, et nende lapsed on rõõmsamad. Tihti on see põlvkondi kestev ahel, kus oodatakse oma lastelt sama, mis neilt on oodatud. Samu ootusi, mille täitmine nende enda elu ehk nii õnnetuks tõuganud ongi. Nii stoilise rahuga ja teadvustamatult suhtutakse õnnetuolemise kordumisse läbi põlvkondade,et mõnda lapsevanemat tahaks korra raputada lausa. Või pritsida näkku külma vett: vaata, näe, uue pilguga!

Tiia ütles ...

just...