pühapäev, mai 26, 2024

Mul virin, miks mul pole virinat

Tõsimeeli, miks ma ei oska viriseta/? Küll kuuma või külma pärast või mille iganes pärast... Ma tõesti ei oska.  
Kuigi võin ka palju oma jonni ajada. Või muretseda... Vahel see aitab. Vahel ei aita. Ajab rohkem veel närvi.  Mulle ei ole vaja närvilist mind. Ammugi  teistele ei ole vaja närvilist mind. 
Sedasi ma arvan.
Igasuguse ilmaga on vahetevahel kuulda virinaid... Siis küsin endalt, mis mul viga... 
Mulle meeldib päike ja umbes +25 ilm. Siis on olla hea ja mõnus. Erksam. Kuid mulle ei meeldi näiteks see, et  ma ei saa minna ujuma täpselt siis, kui tahan. Aga seda ei saa tõenäoliselt  enamik inimesi. Seega, see pole põhjus, miks päike nii kuum ...miks nii viriseda...
Jah, mul on ka kuum. Ma ei saa ise aknadki lahti - kinni, kui üksi olen... Ei   ole iial saanud. Ega sellepärast veel kuumus süüdi ole... 
Looduse vastu ei saa.
On  see, mis on. 
Võiks olla tänulik, et rahulik ilm. 
Vihma oleks ka vaja väga. 

Hommikul tahtis linnuparv köögiaknast sisse lennata. Kiusaid Kass Bongot. Mitte vastupidi. Nad ehmusid minu karjatusele, kuhu tulete... '
Täitsa jama lugu oleks olnud, kui parv linde oleks toas lennanud. Pääsukesed polnud... 
Üks päev lendas tuvi akna vastu.
Miski jama on lindudega sel kevadel... 

reede, mai 24, 2024

Nunnu kohvimasin ...

 

... leidis oma koha mu köögis. Minu köök arvatavasti talle teine köök ja siin uued kohvjoojad...Leidsime Kristiga nunnu juba nädala alguses tasuta kraamist facebookist, asukoht Tallinn... Minu armsal hästi teenitud kohvimasinal hakkas kütekeha läbi minema, kohvi tilgutas tilk haaval kolm tundi. Minul sai kannatus otsa, kuigi olen ju kannatlik igas mõttes. Oli uut vaja. 
Ma ei torma pea mitte kunagi päris uut ostma, ükskõik mida. Vahel siiski, kuid siis ka ei torma... 
Nunnukas tuli postiautomaadi. 
Aga täna postiautomaadi juures avastasime, et Kristi unustas telefoni koju. Õnneks oli ta koduni autoga tagasi sõites paari  minuti tee... Mind ja mu ratastooli tagasi toppida autosse paariks, max viieks minutiks oleks olnud  suhteliselt mõttetu... Seega jäin sinna samasse ootama. Alguses käis küll peas läbi, mida inimesed arvavad, kui näevad, et seisan - loe ,ratastoolis istudes - seal, et ma ei viitsiks kellelegi midagi rääkima hakata - kujutage ette, et mina ja arake... Pole ju minulik!!! 
Siis nägime taarapunktis suurte pudelite kottidega noormeest. Palusime teda, et valvaks mind või nii... kui toimetab oma pudelitega. Ta naeratas. Oli nõus. Vahetasime paar sõnagi. 
Mul oli mõnus olla linnas Vahi Selveri ees üksi. Ikkagi üksi. Viis minutit. 
Siis tuli Kristi tagasi. Käisime poes. Tulime poest auto juurde. Alles siis sõitis noormees taarapunktist minema ja lehvitas meile,
Selline vahva vahejuhtum siis
Kodus nunnu kohvimasin tegi kohvi valmis vist kolme minutiga. Hästi kiirelt.
Vana masinaga jätsin ilusti hüvasti. Ta läheb jäätmejaama. 

Minu vanal 110. sünniaastapäev

 Jälle ainus pilt vanaemast ehk minule vanast. Kuigi ma kunagi ei mõelnud, et vanaema on vana... Ta oli ja on vana!!! Olen õnneseen, et mul on olnud vana, kes õpetas mulle elu üle mõtlema ja ka samas natuke lollusi tegema 💖😊😊


kolmapäev, mai 22, 2024

Podcast SANDID HOOS - minu esimene jutuajamine poctcastis üldse


 Tuligi avalikuse ette täna😉😉 
Kuulasin ise ka otsast lõpuni. Jäin iseendaga suhteliselt rahule. Kuigi vahepeal ei avanud oma suud, mistõttu sõin osad sõnad ära... Seda olen õppinud laulmisest, et vaja alati suud pärani lahti teha. Mul kindlasti rääkimisel, kuid aeg-ajalt ununeb ära olles rääkimise sees.....
Mulle öeldi juba, et meeldib, kuidas hääldan laulvat "Jaa" . On küll  natuke laulvat... praegu kuulan...
Palju oleks võinud veel räägita. Lisadagi... 
Kuid vaatamata enda kriitikale olen ikkagi rahul. 

Tuhat tänu ka noormeestele, Jüri ja Maikelile, kes teevad tõsist asja ja kellega oli mõnus vestelda! 😍

Loodan südamest, et mõnel poctcasti kuulajal avardub silmaring, kes veel kahtlevad, et sandid ei ole eluhoos.

Päris alguses, kui podcasti loodi, siis mõtlesin küll , mis nimi... 
Nüüd aga ... Kas NUNNAD HOOS või SANDID HOOS - vahet ju pole 😋    Kõik inimhinged vajavad armastust, vabadust... 💖💕 Kõik eluhoos 💖😉

teisipäev, mai 21, 2024

esmaspäev, mai 20, 2024

Nüüd miskit tõsisemalt

 

Aiamaale minnes leidsime konna. Arvatavasti vaesekene oli kuumast shokis. Kristi kallas talle veepudelist veidi vett... 
Konn hakkas hüppama. 
Mina kilkasin, et prints, kuid ma ei suudle... Kristi teadis, et me käed võivad liiga kuumad olla, kõrvetavad konna... Võib olla tõesti. Ei tea konnadest eriti palju...  
      
Tavaliselt piirdub teadmine, kes kardab või ei karta konni. Või konn muinaslugudes prints... Ja teedel võib olla konni... Ja nii edasi... Aga nende hingeelust mina küll ei tea eriti midagi. Tunnistan. 
    Tänagi lasin oma printsil minna.
Ei tahtnud, et kuumeneb suudlusest üle...!!!

Tänan siiski prints-konna, et ta mu teele just täna sattus! 
Ma mõtlesin, millal on õige hetk postitada, mis mulle meeldis kõige enam Suudlevast Tartu kontserdist ... See oli vaheklipis pool viivu, kui ratastoolis suudeldi ka. See oli lihtsalt  nii lahe ja inimlik, et kedagi polnud suudlemiste analüüsides - uuringutes ära unustatud. 
Kõik vajavad õnne.
Suudlusi. 
Ja samas tean ise, kui keeruline on olnud mul endalgi mõelda, et mu huuled võivad suudelda, et puue ja ratastool... Nüüd küll teised tegurid, miks viimased aastad pole suudelnud... Ma lihtsalt ei ole leidnud, keda suudelda. Lasin tänagi printsil ära joosta... Nali naljaks, kuid elu tundub vahetevahel kummaliselt halenaljakas... On mehi, kes tahavad kohe ja ainult voodit - noo, palun, kuid minuta... Nii mõnus on ka üksi voodis magada. Vähemasti minul. On mehi, kes ei julge minuga kohtuda, kuigi nagu soovitakse... See on vist nende eelarvamustest kinni, et kuidagi erivajadused ja tugev,. kuid samas õrn naine ei sobi kokku... Kuid mina olen lihtsalt eriline naine.  Soovin kohtuda ka eriliste inimestega. Ma ei  mõtlegi, et meist saab koheselt jumal teab kes... või milline paar... Ei. Imeliselt särav suhe  võib juhtuda veel vaid ühe erilise meeshingega, kui ta ainult mind üles leiab.😉 Ise ei jookse teda taga ajama... 😂😋  Kui ta mu teele satub, küll ma siis peatun  ja naeratan.  
Selline kelmikas postitus täna.
Ja veel, erivajadustega inimeste seksuaalsusest on minu meelest räägitud kuidagi vääralt. Ühelt poolt on normaalne, teisalt ebanormaalne. Samas ei räägita armastamisest / armastusest ega õnnelik olemisest... Ja kui räägitakse, siis väga vähe.  Seda minu meelest. Aga see on pikem jutt, laiem teema.

Pärast hommikukohvi...

 ... otsustasin, et lausa pean õue minema. On ju nii pagana ilus ilm. Õues saan olla niigi minimaalselt - patt oleks mitte kasutada võimalust. Täna oli mul isiklik abistaja Kristi, kellega saab  ikka hullemaidki asju teha ja õueski käia... See on minu elu, ma pean lihtsalt valima, kellega mida teen ja siis ei tundugi olema takistust. Ei olegi neid. Sest mina olen siiski oma elu - oluga sedavõrd harjunud nagu kõik teisedki inimhinged. 


Täna sain isegi pesu kuivama panna ja tuppa tuua. Muidugi Kristi kätega, kuid pesuga kausi sain siiski süles tassida. Ideaalne pesu ilm oli - nelja tunniga pestud ja kapis tagasi õuelõhnaga. 
Sai veidi aiamaal möllatud. See aasta küll peenraid eriti pole... Lilli ja tilli on. Õunapuu õitseb. Ehk saab ka mõne mammu... 
Sai veel Mellistes shoppamas käia. Külmkapp oli taaskord sõbralik .-  loe, tühi - et ei pane pead valutama, mida süüa...
Nüüd avastan, et olen veidi päikest saanud. Lahe. 
Natuke  tegin  tööd ka.
Mida veel tahta...




Pidu tuli ise mu tuppa

Ma eile ju kirjutasin, et ära jäänud asjad võivad tulla järgmisel helkel ikka minuni/sinuni... Hoopis teisel viisil, kui ta peab kohale jõudma. Mõni asi ei jõua ka iial kohale, siis ei ole südame sügavusest või põhjast seda soovinud... Eilne ära jäänud väikene pidu tuli ise mu tuppa hommikul, kui ärkasin peoriietega ja sassis juustega nagu oleksin  öö otsa pidu pannud... 😂😂😂  Ausalt ei pannud... Aga tänane päev algas naeruga ja on  olnud väga hea.

pühapäev, mai 19, 2024

Ilusal pühapäeval ilusti veidi pahur...

    Natuke andsin alla. Tõesti.  Tavaliselt ma ei räägi ega kirjuta nii. Vähemasti mitte väga avalikutt. Üleüldse seda mõtlengi üliharva... Praegugi juurdlen, millele või kellele üldse ma alla andsin... Võib-olla olnud hetkele, mis ei olnud päris see, mis soovisin... 
Praegune hetk ütleb mulle palju muud. Olnud hetk näitas taas, et miski võiks olla teisiti varsti. Lähiaastal... Juba keeruline on seda varsti-aega määratleda...    Ja kui muutubki ühel ilusal ja paremal ajal, siis ikkagi jääb võimalus. et kõike ei saa siin ja kohe. Ma ei ütleks, et see mingi risk, mida kohutavalt karta... Elu on kulgemine. Ja ehk tuleb ära jäänud järgmisel hetkel hoopis teisel viisil. Ma ei tea ju. Ehk ongi parem või ka põnevam, kui ette ei tea... ega tee plaani, kus konkreetselt kõik kirjas... Loov kulgemine võiks kulgeda lihtsalt. Muidugi on hea endale soovida küsides kõrgemalt head ja paremat.
Mine tea, milleks see hea oli, et täna mõni asi ja minek ära jää...     

 Soovisin minna õue. Ka väikesele peole... Oli kutsutud ning ilus ilmgi. Patt oleks toas kükitada... Nõnna mõtlesin juba eile ja hommikul... Et sebin end ikka kuidagi trepist alla. Mul oli isegi isiklik abistaja Mary Angela, kes oleks suurima hea meelega minuga õues tšillinud, kuid ta pole veel ühtki astet proovinud kellegi osava turvamisel . Seetõttu ma ei lubanud tal mind trepist alla viia... Kuigi Mary Angela uskus, et  saab hakkama. Mina usun samuti, et saab hakkama. Kuid seekord kuulasin siiski kõhutunnet. Suvi ees, küll jõuame veel palju palju koos väljas käia. Bussigagi sõita.
Kõik osavad trepist mu ratastooliga käijad olid kuskil oma elu sees. Nii ma ei leidnudki kedagi appi. Veidi kurvaks tegi olukord kui selline. Samas saan aru, et kõikidel omad elud. Kuid siiski tundsin kurbust... Üleüldist kurbust, et ma ei saa olla see, kes olla sooviksin.... Igalpool aina takistused ja äraütlemised, ma ainult punnitan kogu väest mitte alla andma ja nii edasi...     
Siis olin pahur, miks ma elan  veel siin. Miks trepid mõeldi välja... . Miks ma ei võiks lennata hoopiski... Muide, lendamissoov on olnud salaja lapsest saadik, mitte kõndimissoov... 
Seejärel sain aru, et tegelikult on palju vägagi hästi. 
Sai tehtud välja minekuks end taas kenaks. Aga miks ei võiks jällegi kodus kena printsessilikult välja näha... Iseendale armas ja kena...
 Kink saab teine päev üle anda, ongi sünnipäevarõõmu kauemaks... 
Ja takistused on ületamiseks. Üks ta puha, mis moodi, aga neist saab  jagu.     Esiteks, ära  ole kogu maailmale solvunud ega vihane lõpmatult. Hetke paar võib. Tunda  ka halbu ja nukraid tundeid. Ei pea  neid kartma. 
Muidu ei saagi enam aru, kui hästi on. Tõesti hästi. 
Ja ma ei punnita midagi. 
Olen selline nagu olen. 
Teen täpselt nii palju kui hetkel suudan ja võimalik.
Kukun. Tõusen. Lähen  edasi. 
Mul lahe oma elu. 
Võimalik kõik.

laupäev, mai 18, 2024

Rabarberikook - see on kevad

 


Küpsetasin rabarberikooki. 

Mary Angelaga naeratasime;:nüüd on kindlalt kevad käes, rabarberikook tehtud 😀
Mu meelest on rabarber kevadine söök. Teisel ajal pole see, mis kevadel. Ja veel esimesed rabarberid. 😋😀
Keedetud sai veel rabarberimahla. 
Nüüd võiks veel kisselli teha. Ja võib - olla veel moosi, kui 
mõelda loovalt...

Ja jälle naudin üksi rabarberiõhtut. Ei ole aga hullu. Tean, et kuskil keegid veel üksinda ning mõtleme omaette, miks me ei ole Tartus suudlusemiseks valmis... 😉😊😋 





neljapäev, mai 16, 2024

Noo, oli alles tihe ja rõõmsalt asjalik 16. mai

Hommik algas laulutunniiga. Nii vara pole vist ma laulnud. Minu enda meelest siiani kõige parem esitust laulust, mida kindlasti tahan laulda ja laulangi 2. juunil Paivillas. Minu jaoks veidi raske, kuid samas kõnetav laul. 😉

Siis kohe Tartu. 

Hambaarstil käidud. Sellest teen omaette postituse lähiajal. 

Väikene shoppamine. 

Kohtusin esimest korda väikese neiu Lauraga. 
Olin seda kohtumist soovinud mitu kuud. Usun, et saime sõbraks, kuigi alguses uudistati mind küll umbusklikult, mis mõttes tädi Tiia sõidad mu vankri kõrval... 
Neiu emme Pillega oli samuti otseloomulikult suur rõõm taas päriselt kohtuda. Viimati nägime umbes täpselt kaks aastat tagasi...Pille on olnud minu üks väga hea isiklik abistaja. Ja mine sa tea, kui ta poleks kavalalt sundind mul värvid ja lõuendi ostma, kas ma oleksingi täna kunstnik... 😋😊 Aga hea on ikka ja alati mõelda, mul on sõpru, kes on minust nooremad. Nii ei vanane mu hingki. 
Isikliku abistaja amet mu juures on imeline. Töölt minnakse, kuid väga sageli jääme siiski suhtlema. 

 

Ja siis kohtusin Kaupoga. 
Huvitav on see, ert Pillel tuli meelde, et kaks aastat tagasi kohtusin ühel samal päeval tema ja Kaupoga. Nagu tänagi. Tekib traditsioon  juba nagu... 
Tõesti, tõesti Kaupoga sai ka Pierre s istutud kahe eest. Tänagi särasime mõlemad. Jutu jätkuks kauemaks. Leppisime kokku, et võiks rohkem kohtuda, kui kahe aasta tagant. 
Kaupo on olnud minu parim psühholoog. Oleme teinud koos projekte ja koolitusi. Mina olen saanud tema kõrval olla ka koolitaja.
Kaupo on lihtsalt sõber.
Olen tänulik, et paarkümmend aastat tagasi viisid teed kokku meid. Kaupo on rikastanud mu elu ja julgustanud mind väga. 

Täna sain kesklinnas jalutatud nagu vanal heal ajal. Ja kohe valgusfoori juures tuli vastu Ragnar. Vahetasime paar sõna. Kallistasime.  
Ragnar oli esimene, kes ütles, et ma võiks näitust teha...  Nüüd keerleb näituste karussell  mul... 

Autodega sõites nii ei näe tuttavaid tänavatel. Jalakäimisest - loe ratastooliga rallimisest tänavail - tunnen vahel puutus...


Möllatud sai köögis. Väheke.

Õhtu oli TU Akadeemia zoomi live.

Ja panite tähele - mul olid juuksed lahti. Mulle meeldivad  lahtised juuksed kõige rohkem. Kui aus olla. Kuid lahtiste juustega saan olla kõige vähem...

Oli imehea kevadpäev.

kolmapäev, mai 15, 2024

Lihtsalt hea päev


Tegelesin oma  lilleaiaga tubades. 

Aloed on mind aastaga sõbraks võtnud  ja mina armastan neid. Aloed sain Germanilt, neile oli vaja kodu. 
Teisedki taimed elaad  suhteliselt ilusti. Mõni ajab poegi. Mõni vars või leht närbub... Muidugi kurb, kui närbub... Aga elu see - ilu ja vähekene koledam ikka üheskoos. Õnneks läksid vaevatud taimed kompossi uuele rõõmu andmise ringile. 
Hommikul teretasin head päeva.
Leidsin kapist ühe vana armsa kleidi. Mul peab seljas olema riie, olgu see siis kleit või seelik vm, mis mind kõnetab just sel hetkel,  sel päeval, kui kannan...

Tegime kevadist mannavahtu. Rabarberist. Lisasime Mirjamiga mett. Esiteks suhkrut on vähe hetkel, ja teiseks mesi  on kasulikum.  Mikserdasin ise. Tulemus hästi mõnsa mannavaht.  

On jälle aeg, kui pesu saab kuivatada õues. Pole paremat lõhna pesul, kui õue lõhn . Linnas seda lõhna kindlasti ei ole.

Homme tuleb tihe päev. Kuid kindlasti asjalik ja väga rõõmus.

teisipäev, mai 14, 2024

Uus talvine maal


 Siin ongi see uus õli maal. 

Selle maalidee tuli uitmõttena juba Nelijärvel... Siis saatis Arelin  Norrast pilte. Silma jäid koheselt kaks pilti... Esimesest maalisin "Metshaldja kodu".  
Nüüd see. 
Ristin maali "Talve muinasjutt". Selles on palju. Nii olnud lapsepõlve talvesid kui ka sele talve kelgumatk. Ja loodan, et tuleb veel talvesid, kus teed viivad ei-tea mis rõõmudeni. 
Puude tagant võib siiski näha Norra mäge. Kuid minu jaoks olulisem oli ja  on soomekelk. 

esmaspäev, mai 13, 2024

Et ma ei puudutaks enam sõrmeotsagagi!!!


Seesugune palve pandi südamele laste poolt, et ma ei puudutaks enam sõrmeotsagagi kruusi - muidu jälle lõhun 😀 Varvastega võin, on kindlam! Vist. Tibul on ikka mimmulik mamma 😂😍 
Soovisin lastelt ainult uutr sanga, mis ju olemas oleval kruusil kruusil kukkudes katki läks. Muud õnnerõõmuks poleks vaja olnud... Nüüd olen mitmeid kordi rohkem õnnerõõmus! 

pühapäev, mai 12, 2024

Head Emadepäeva!

 

Olen õnnelikult tänulik, et mul ema ja mamma, kes on kinkinud mulle võimaluse olla mul ema. Nad  on küll endast andnud omamoodi kinki, kuid need on väga võrratud kingid.
Ema kinkis mulle elu. See on suurim kink mulle.
Mamma on kinkinud õpetusi ja  julgustust olla parim ema.
Ma tean, et emaks olemine vahetevahel ei ole kerge, kuid  alati on armastus ja rõõm. 
Ja lapski pole olnud vahetevahel kerge olla. Siiski on mul kui lapsel vaid armastus ja tänu emale ja mammale.
Aitäh, et oleme emad ja lapsed.

laupäev, mai 11, 2024

Isikliku abistaja töö ootab SIND

Hei, Sina, kes Sa soovid olla
         minu isiklik abistaja! 

Mõtled, kas sobin  ja mis töö see on... 
    Julgustan Sind aru saama ja
  tulema proovima seda lahedat tööd!
Sobid, kui soovid olla
          minu lisakäed ja lisajalad       
       ehk abistada mind füüsiliselt 
          toimingutes / toimingutes, 
    millega  mina ei saa füüsiliselt hakkama.     
 Ise teen palju jalgadega, eriti kodus olles.              Ma ei vaja kõrvalabi pidevalt 24/7.

Vahel, kui vaja, oled mu hääl ehk tõlk.                  Mul on hääldus - kõnepuue, 
       kuid räägin ja kogunisti laulan. 
Mu kõnega on vaja natuke aega harjuda. 

Sina, kes Sa                                                                                                                      rõõmsameelne ja usaldusväärne, 
                    pisut seikleja, 
                                 avatud uuele ja avastamisele, 
                                              keskmise füüsilise jõuga.               
Töö on lihtne ja vahva. Ideaalne lisatöö.  
                                         Väljaõpe minult. 
                                                Töö saad selgeks mõne päevaga.            
         Tööaeg kokkuleppel, kuid lähtudes siiski minu vajadustest, plaanidest.                                       
Isikliku abistajana abistad mind 
kui õnneliku ja väga tegusat naist
kodus - tööl - puhkehetkel.

Enda poolt Sulle pakun rõõmsat ja rahulikku töökeskkonda. 
                                           Muidugi piiluda tavalisesse ja erilisesse  oma ellu.

                    Tunnis alguses 7 €. Lepingut MTÜ TM Loovus´ega
 Sinu peamine töökoht on mu kodu, reisides näiteks hotellid jm. 
            Reisid ja rändamised minu kulul. Ehk ka välismaal.
                  Võib juhtuda, et minuga olles saad endalegi uusi tutvusi.                                                                                                                                      

              TULE PROOVIME TŠILLIDA JA RALLIDA  HEA TIIMINA!

Mulle võid kirjutada tiia@lux.ee , tmloovus@gmail.com või facebooki postkasti ning helistada 5529317, vastan sõnumitele ka. Küsi huvitavaid küsimusi ja ütle mõne lausega, miks soovid isikliku abistaja tööd minuga ja mu juures.  Siis saan minagi omaltpoolt veel rõõmsasti räägita lisainfot. 

Ootan põnevuse ja rõõmuga!

 

Virmalised öösel

 

Mulle saatis pilte Nansy. Minu suur aken valge. Olin veel üleval...  Magama minnes ei näinud ma aknast midagi kahjiks...  Võrratu taevas siingi.


Uus TALVINE maal...

 ... valmis mõned tunnid tagasi, 

Pilt saab olema hiljem siin.

Et teil lugedes igav ei hakka, siis arvake, mis  on maalil kõige olulisem. Lumi ega lumised puud  ega lumemehed - lumememmed ei ole  kindlasti seda. Kui arvate, siis jätke arvamus siia kommina. Õigesti arvaja või arvajad saavad millalgi jälle minuga hullu panna 😉😀 Arvamismäng kestab seni, kuni riputan maalist pildi siia. 

Need, kes on näinud mitme kuu jooksul maali valmimist ärge öelge ette, mis seal olulisem asi ja mis mul tunde välja ja siis ma virisesin endaga...  Aga täitsa valmis pole veel keegi näinud...

Veel Tallinna päevast...

 

Minu taga on Tallinna Linnahall. Kuidagi kurb... 

Omal ajal oli uhke ja hää ehitis. Sain isegi mitmed kordi seal käia... Kontserditel. Lillelaadatel või festivaltel - enam ei mäletagi, mis nimed neil lille üritustel olid... Ka katusel sai käitud... 

Oi aegu ammuseid... 😊

Kõik muutub. Ühelt poolt on see võrratu ja imetore, kuid... muutumises võiks olla palju vähem pahameelt või kurja otsimist ja nii edasi... Oli, mis oli., On, mis on. Kui poleks olnud, siis poleks ehk praegust hetkegi. Kui poleks olnud, siis oleks teisiti ja praegu ehk samas kohas... Möödunud ei saa olla ometi üdini halb ja hall... Vähemasti minu möödunud ajad on olnud alati värvilised ja parimad sel ajal, kui nad olid. Ka kõige raskemad ja keerulisemad ajad on lõppenud ju siiski hästi. 
Seda mõtlesin just siin ja praegu. Tallinna polnud aega niisuguseks mõtlemiseks. 

Oli päev,. kus sõime õhtust Kristi ja Maajaga restoranis Armudu. Tõsiselt, ma ei mäleta õhtusöögi valge veini pokaaliga restoranis. Ja ise veel otsustasin nii. Nohjah, mul olid Tiialikud Pipi patsid, oli kerge vallatum olla. 😂 (Kui Nansy patsid punus, siis ma väga ei tahtnud, näisid eriti lapselikud. Õhtuks päälinnas olin täitsa rahul patsidega.) Tavaliselt ma ei joo alkot... See kõlab vabandusena. Vabandus see kindlasti pole. Vaid see, et lihtsalt üllatuslikult kohvita tellimus. Soovisin küll roosat veini, seda ei olnud. Menüüs oli. Siis läksin hasardi, mis mõttes: kord saja aasta jooksul tellin roosat veini ja ei ole 😋  

Maarja saime enda kamba Tallinna bussijaamast enne lauluproovi. 
Muide, kolmapäev käisin Põltsamaalgi. Lõuna kohvil - koogil   Carl Schmidti maja kohvik-restoranis. Muud ma ei soovinudki. Tuli kelmikas mõte, et läheks Põltsamaale kohvi jooma. Hakkasime Tallinna poole sõitma varem. Oli piisavalt aega... Huvitav on see, et psühhodraama õppimisajal kolme aasta jooksul ei käinud me seal kordagi söömas... Tundus mitte meie koht... Miks - ei tea... Nüüd tundus küll minulik koht... Hubane. Hea minna. 

     

neljapäev, mai 09, 2024

Eilne põnev päev

 

Eile ütlesid Jüri ja Maikel, et poctcast lindistust, et sai kindlasti veidi ajalugu tehtud... 😀😇 Mul ei ole aimu, milles see on. Kuid Kristiga arvame, et selles tõlke pärast... Ajasin noormeestega juttu nagu alati tõlkimisega . Seekord oli minu hääleks taaskord Kristi. Muu  oli mu meelest nagu kord ja kohus

Sandid Hoos Poctcasti  minuga kuulete peagi. Maikuus veel.

Ma ise olen eriti elevil. See oli mul esimene poctcasti lindistus. Loodan, et mitte viimane. 😋😀

Räägitud sai palju.

Palju jäi rääkimata... 

    Studio oli Eesti 200 kontoris. Seal leidsin uhke tooli.


Veel käisime Maarjaga lauluproovis     Klaveril Elina. Avatud Koolis. Alguses läks kõik mul sassi. Olin vist veel rääkimise lainel... Lõpuks jäin rahule endaga.


teisipäev, mai 07, 2024

Tiialik Pipi

Tiiatibu mina,

Nimi on mul kena,

Tiitleid juurde ma ei lisa

See mu/me elu... Homme Tallinnas...

 

Homme korraks jälle Tallinnas. See aasta saab küll Tallinna tee taas pähe õpitud mul 😉

Huvitav on see, kuna homme on miskit, mida mina teen taas esmakordselt elus 😀, siis jätsin mõni aeg tagavara võimaluse minekuks. See tähendab, et rääkisin kahele abistajale. Tavaliselt ma ei räägi nii kindlalt üht asja kahele isikliku abistajale... 

Taas paneb elu - olu aru saama, et peab usaldama enda kõhutunnet. Vahel ei olegi vaja nii või naa minna, kuid lihtsalt kuula oma sisehäält. 
Sest elu mängib oma mänge. 
Meil on hästi. Hetkeks oli väikene närvikõdi tõenäoliselt kõikidel, sest mina tean, et homme on mul poctcasti lindistus ja lisaks klaveriga lauluproov.

Kohtume homme päälinnas 😉 

esmaspäev, mai 06, 2024

Esmaspäevane kausikook

 ,,, Minu oma aiamaa tulpidega. Oli tore ja tihe hea päev. Kodus. Kuid siiski töine. 





Trikk, geniaalne trikk

 


Kuidas juua gaasilist jooki nii, et joogikõrs ei lendaks joogist laua alla?

Vastus.

Pesulõks kõrre külge raskuseks. 

Lihtne.

 Toimib. 

Täna avastasime Kristiga täiesti lambist pool naljaga selle geniaalse trikki.

    Nüüd hakkan käekotis kaasas kandma pesulõksu. Nii igaks juhuks. Iial ei tea, mida joon reisidel. 

pühapäev, mai 05, 2024

Tähtede Tähedel...

Tähtede Tähtedel täna õhtul Kanal2-s miski lõpeb ning miski algab. Ikka Tähe säraga! 

Kõik Tähed on Tähed. Juba praegu. Alati. Nii saades kui ka päris elus. Laval.

Seda usub ja  tõdeb ka German Gholami, et kõik ongi Tähed. 

Ta ütles minulegi, et olen Täht. 
Küllap olengi. Omamoodi. Igatahes mul on suur tänu Germanile.     

Huvitav ja imeline on mõelda täna siin ja praegu, et oleme Germani paralleelsel tähe säraval teedel koos käinud pea viisteist aastat. Ta laulis ju tänu Helenale minu esimesel näituse päeva heategevuskontserdil.  Oleks siis keegi öelnud mulle, et täna oleme laulmisega niiii seotud nagu mina suudan ja soovin ning me, loomulikult eri teedel, niisuguse tähesärani nagu mõlemal on - siis ma arvatavasti oleksin lihtsalt naernud... Uskusin, et German jõuab väga kaugele, kuid ma ei uskunud ega lootnud, et kunagi veel kohtun... Ammugi ei teadnud ette oma näituste karusselle ega sedagi, et hakkan kord laulmisega tegelema... 
Elu on uskumatult imeline kink. 
Kink, mille harutavad lahti Tähed.

Mina hoian kõikidele Tähtedele varbaid!  
Naudin Tähtede säramist!
   

laupäev, mai 04, 2024

Isegi mitte jalaga!!!

Olin mammana iseendale eile õhtul vihane, pahane, tige, kurb... Lubasin veidi vandumistki, mida naljalt minult ei kuule. Olin tõeliselt endast väljas - seda juhtub harva. Paljud küsivad, kas ma kunagi seda ka 
olen... Olen küll. Kui on põhjus. Põhjus endast välja minekuks ja vihastamiseks on harva. Ja  kui on, siis harva ja viivuks. Eile oli selline hetk.
 
Riivasin vaevu sõrmega oma lemmik kruusi. Kruus lendas vaibale, Sangakillud mööda tuba laiali. 

Tavaliselt ütlen koheselt, et killud toovad õnne, kui lõhun pestes nõusid 😋 Noo, õnn läks hoopis meelest ära... Noh viieks  minutiks. 

Siis muigasin: mamma ei lõhkunud isegi mitte jalaga!!!
Õnneks juhtus see õnnestus minul endal, mitte kellegil teisel. Ikka, kui näiteks läheb miski katki abistajatel, siis naid ikka põevad ja mina lohutan  neid. Seekord oli vastupidi - Mirjam lohutas ja rahustas mind. 

Õnn on seegi, et kruus jäi ise terveks. Sang vaid tükkideks. Tükke saaks kokku liimida. Siis olekski sang taas terve. Kas ma siis jooksin sellest meie kahe - mamma ja tibu kruusist päevast päeva, on ise küsimus. Kindlasti  ei pane kruusi kuhugile kappi tolmuma.   Ega võtta maalimise juurde kasutusele - selleks on kruus armas ja liiga tundeline. 

Praegu ei teagi ma täpselt, mis nii vihastas hetkeks. Või hoopis kurvastas.... Saan  aru, et asjad ikka juhtuvad kõige ootamatutel hetkedel. Keegi ei soovi siis paha. Ega ole kopakäppki... 

Pidin seda vahejuhtumit jagama. See nii väikene asi. Ja kõik on ilusti elus. Aga kui palu emotsioone... 

Sang oli muide ka minu varvastele ülimõnus ja mugav.  Vaatan, kui ostan ise tasse või kanne just sangu... Aga see oli ja on endiselt mulle kingitud... 

Eile meenus veel Alveri luuletus  "Tulipunane vihmavari", eriti lõpu read... Uut, aga uut ei tahtnud ma enam... 
Vähemasti sellist uut ei taha, poleks see ju, mis praegune mamma-tibu kruus...  
Küll aga tulevad veel kümneid tasse mu ellu. Küll jõuan veel palju lõhkuda... 
Killud toovad õnne 😉😊 

reede, mai 03, 2024

Isiklikule abistajale tööpakkumine

 


Videos ütlen palju juba ära. Kui tekib huvi või lisaküsimusi, küsi julgelt! 😉


Kas konn muutub printsiks?

 

Leidsin lillepotist konna! Juba mitu päeva tagasi ise panin! 😂
Otsustasin nüüd lõpuks konna suudelda! 😜
Vahvat nädalavahetust!

neljapäev, mai 02, 2024

Kevades ongi armastust!

 Vähemalt täna oli Abja Kultuurimajas täitsa tunda, et kevades ongi armastust... 

Käisime Mulgi Kõrtsis söömas, oli hästi hubane koht. Kuid nagu ikka, ukse ees oli 2-3 trepiastet. Üks daam tuli meile Kristiga üllatuseks ust hoidma. Seesama daam, kes seal ka lõunatas, tegi veel meie üllatuseks magustoidud välja, mille teenindaja meile lauda tõi. Tuhat tänu! Loodan, et ta äkki loeb mu blogi. 




Maja ees oli täiesti superhea kaldtee! Aga WC-ga võiksin natuke juba peeglite ja ruumi pärast vinguda... Aga hästi, hästi, ma täna ei räägi selles, see on minu kiiks näha neid asju, mis võiksid olla alati paremad. Väga loodan, et kunagi on vanades majades ka päris mõnus oma häda teha 😀



Näitus sai tore ja jälle väga omamoodi. Tuhat tänu Üllele. kellega me suhtlesime eelmise aasta alguses ja kes täna oli nii abivalmis, aitas näitust üles panna! Tänu ka Abja-Paluoja rahvale! 😊

Aitäh Maarja ja Angie, kes jälle laulsid! Aga muide mina hiilisin osavalt kõrvale (kui mu lauluõpetaja German seda kuuleb, siis ma ei tea, mis ta selle peale ütleb... 😀)  

Avamise lõpp tuli liiga äkki, laulmiseks ei jäänud aega ja mul läks meelest ära.

Aitäh isiklikule abistajale Kristile, kellel oli täna kõigest 9-s näituse avamine minuga! 

Aga 14 näitust veel ja mul on 100 täis...  !!!

Võib-olla ma homme kirjutan midagi veel, aga praegu ma olen väga mõnusalt väsinud...