laupäev, november 24, 2007

Laupäevane... sünge elulugu...

Taas möödub tavaline ja eriline laupäev. Iga päev on oma näoga. Eriline. Nii ka tänane laupäev.

Täna on kadrilaupäev. Ei ole ühtegi kadri ukse taga käinud. Natuke kurb on sellest. Pesin põranda puhtaks kadride jaoks :D Papa küpsetas hunniku vahvleid...

Kukupai alustas väga terava ja hea teemaga oma blogis http://kukupaike.blogspot.com/2007/11/eneseohverdus-vi-eneseteostus.html - nimelt lastevanemate ja puudega laste suhetest. Lubasin, et kirjutan neil teemadel kolides oma blogi... Ausalt öeldes, lugedes kukupai blogimist tardusin paigale. Mul oli kurb. Ehmatus, kuigi ma ei saanud kohe aru, mis mind ehmatas. Pärast sain aru. Ehmatasin, et see valus teema ei jäänudki vaid koduseinte vahele nagu sageli.

Mõned aastad tagasi suhtlesin tihti ühe noore perega, kes üüris majast alumist korrust. Maja perenaine oli vanem proua, kel oli vaimse puudega poeg. Umbes 40 aastane. Proua ja ta poeg elasid ülemisel korrusel. Noor pere aitas proual majapidamist korras hoida. Kõik tundus hea ja kena,

KUID

vahel rääkisime noore pereemaga ehk minu hea tuttavaga, et tegelikult on see maja keset Tartut tondiloss.

Nimelt vanem proua oli hoidnud aastaid, ikka aastakümneid poega vaid oma toas. Hoolitses, et laps saaks vaid süüa ja pangel käia. See täis mees ei saanud isegi korralikult pesta. Koridoris lehkas jube hais. Ma ei ole kunagi kuskil sellist haisu tundnud.

Ema ei tahtnud teda toast välja viiagi - keegi kuskil äkki näeb last või laps ei saa väljaspool tuba hakkama.

Mida see suur laps tegi? Magas. Karjus, kui igav hakkas. Rääkida ta ei osanud.

Ega mullegi enne ei öeldud, kui küsisin, kes üleval elab. Vanem proua ei lubanud noortele ka eriti külalisi. Mina näisin talle ohutu, ma ei saand ju ka midagi teha... Ma olen kogunisti öid noorte juures maganud. Ausalt öeldes päris kõhe oli magada, kui keegi üleval vahel karjus. Seda enam, et noorel perel oli 2 väikest last. Alati mõtlesin, mis siis saab, kui suur laps kõnnib ühel hetkel alla lastetuppa...

Ega ma nii ohutu ei olnudki. Rääkisin koguaeg tuttavale, et hakkame mingist otsast asja arutama, sest nii ema kui ka poeg vajasid karjuvalt abi. Nagu aru sain, siis ei olnud enam kedagi lähitoetajat.

Kas ei ole kummaline, et 21 sajandil oli seesugune traagika? See oli ju traagiline ja sünge juhtum. Me tuttavaga ei mõistnud, kuidas ükski asjapulk ei tea olukorda.

Vanem proua käis aeg - ajalt arstil ja tõi rahusteid. See suur laps oli 9 aastani olnud täiesti tavaline poiss. Koolis juhtus midagi kukkudes... Kõige kohutavam oli see, et tema toas oli aeg seiskunud - kõik oli alles jäetud: vihikud, riided, mööbel... Noortel ei lubanud proual midagi ära visata... Hirmujudinad tulid alati seal toas peale. Seal ma muideks magasingi. Ja oli noorte tütre tuba, aga...

Siis haigestus vanem proua vähki.

Õnneks mu tuttav sai poja hooldamise endale. Ta väga soovis seda. Unistas ikka, kuidas viib õnnetu mehe vanni... ja õue... Ma tean, et ta sai mehe vanni. Kusjuures täiesti ohutult ja rahumeelselt. Mees olevat mõnulenud. Vannituba asus majas alumisel korrusel.

Tuttav soovis ametliku hooldusõigust, kuid ma ei ole teda nüüd mitu aastat näinud ning ei tea, mis on edasi saanud...

Siin on üks lugu paljudest, mida mina tean. On ju piisavalt mõtlema panev? Kuid, kui palju võib Eestis veel olla selliseid peresid - kes teab.

Alati, kui juhtun sellel tänava läheduse jõnksatab miski mu sees ja mõtlen helistada - aga...

4 kommentaari:

kukupai ütles ...

See on veel kohutavam lugu kui mul ette tuli. Minu loos "laps" pääses ju vähemalt ema käevangus kodunt välja ja ta ikka midagi oskas ka. Aga sellel mehel polnud ju mingit elu pikki aastaid, teda lihtsalt lasti olla. Aga olidki ajad, kus sellist asja häbeneti, eks ema kartis ka, mida teised mõtlevad. Siinkohal oli vist enesearmastus suurem kui emaarmastus (mis pole sugugi haruldane).

Tiia ütles ...

Kahjuks ...

Olen mõelnud, et sellele "lapsele" oleks olnud ehk etem hooldekodu... kuigi jah...

Maarja ütles ...

JUST ! See paraku ON ka (vanema) eneseteostuse teema - et näe, laps räägib prantsuse keelt ja mängib kitarri. Aga...

Tiia ütles ...

TÄPSELT, SEE ON ÜKS JA SEE SAMA ASI :)

Kas olla andekas või puudega laps - erilist vahet pole, KUI vanem EI küsi, MIDA laps ise tahab või MILLEKS ta võimeline on...