neljapäev, november 01, 2007

Nüüd peab õnn õuele tulema:)

Läksime Helenaga üle Toomemäe kesklinna poole. Vastu tuli korstnapühkija jalgratta seljas. Meie naersime juba kaugelt, et võtame tal nööbist kinni. Ja oh sa imede ime - jõudsime kohakuti ja tema ütles kõva selge häälega Tere ! Meie ütlesime tere vastu. Esimest korda elus ütles korstnapühkija mulle ja ka Helenale Tere ! See PEAB midagi väga olulist tähendama:)

Kohtusin Tartu Postimehe ajakirjanikuga, artikkel ilmub arvatavasti lähipäevil. Ja veel kohtusin loodetavasti järjekordse isikliku abistaja - Jäppega.

Usu või ära usu , aga elus vist ikkagi on nii, et juhuseid pole olemas. St uus juhus viib ringiga kuhugi vanasse kohta tagasi, aga samas on see vana koht hoopis uus. See on keeruline mõttekäik, aga jäägu see veel esialgu salamõtlemise kohaks.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

mul oli üks päev sama moodi, tulin koolist, liikusin parajasti Kassitoomelt alla, korstnapühkija, tuli ratas käekõrval vadstu mäest üles. Ja täpselt samuti ütles selgelt silma vaadates TERE! Ma ei osand muud kui naeratades vastu tervitada. Armas amet peax ütlema:) Aga ex näis, mis see toob meile ;)

Tiia ütles ...

Siis on ta hästi viisakas õnnetooja:)