Armastus, armastus ja armastus... ja teed on valla :)
Käisin Kaupo juures.
Tahtsin kurta, et mina ei tule elamisega enam toime ning väsimus kurnab... Nutulaulust sai järsku rõõmu - äratundmispisarad :) Tegelikult ma ju tean, et ma nii kergelt alla ei anna ja lähen läbi tulest - veest... kuigi vahetevahel on tunne, et nüüd on lõpp...
See on loomulik.
See näitab, et tahan veel ja veel püüelda - ma pole saavutustega rahul. Julgen ka apsakaid...
Mul on kõik eeldused siiski omad unistused teoks teha :)
Ühe korraga mõistsin taas minu sees ja minu ümber on lõpmatult palju armastust :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar