Tulin just oma korteriühistu üldkoosolekult.
Ausalt öeldes, hästi meeldiv tunne on mul, et lõpuks ometi võetakse mind majas omana. Sain käia Pireti abiga, sest mu isiklikud abistajad on täna mujal... Tegelikult sain ju küsimusteta hakkama ning taaskord tõdesin, et suudan teha/minna alati, kui vähegi tahe on. Ma ei mäletagi, kas kunagi olen abistajata kü koosolekutel käinud... Üleüldse olen vähe osavõtnud, osaliselt ka enda passiivsusest, et noh kas mind on ikka vaja... On öeldudki aastaid tagasi, et minu hääl polegi oluline...
See selleks. Minevik see. Pole mõtet halba kinni jääda...
Elu läheb hoogsalt edasi.
Kuid jah ...
Olen suhteliselt paljudel koosolekutel viibinud, kuid sellist mokalaada (hästi pehmelt öeldes) pole ma enne näinud.
Tõsiselt kahju, et inimene ei oska vahet teha arutelul olevatel küsimustel - kas ikka, mis sülg suhu toob, on koosoleku küsimused, mis päevakorras...
Kuigi inimest tuleb mõista ju - kuid täna mina küll ei suutnud mõista...
Mul oli korraks kahju, et ei ela 9 - korruslises majas, kus naaber ei tea naabri isikliku elu üksikasju... Võib - olla suures kü üldkoosolekul ei tuleks piinlikke hetki...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar