Olustveres. Konverentsil.
Ma olen iseendaga väga rahul, et siiski pingutasin mineku pärast, just viimasel minutil... Ausalt öeldes olles natuke närvis, olin ikkagi kindel, et saan rahulikult minna.
See oli minu soov.
Suur unistus.
Soovidel ja unistustel on ikka ja alati kombeks õigel momentil täide minna.!
Uskuma peab vaid.
Lisaks oma jamadele mõtlesin ka sellele, kui seltskond seekord mind oma ei võta - mis siis...
Aga EI.
Kõik paanika oli asjata :)
Pabistan rohkem kui asi väärt on. Alati. See olen ju mina!
Kohtusin paljuga.
Mitme - mitme uue inimesega. Ka vanade tuttavatega.
Hea mõistmisega. Nt kooli õpilaskodu inva-tuppa, kus ma 2 aastat tagasi magasin mõnusasti põrandal ja isikliku abistaja Erikal käskisin :) voodis magada. oli seekord pandud kaks voodit. Nii armas! Kuigi mulle oleks seekordki meeldinud taas magada põrandal...
Avastustega. Nt kui põnev ja ilus on jalutada öösel pimedas Olustveres :)
Sööklas olnud Epu näitusega. Kunstnik on samuti psühhodraamatik.
Isikliku abistaja Ave kõige suurema elamusega - ratastooliga saab tantsida. Ja just seda ei arvanud ma ära, kui Ave eile koduteel küsis , mis talle kõige kõige rohkem meeldis. Tantsimine on mulle normaalne. Avele oli see esmakordne kogemus. :)
Sain teha tööd iseendaga kui ka teistega koos.
Taaskord olen jäänud mõtlema, et ei ole olemas teistsugusi inimesi. Kõik inimesed on teistsugusem. Igaüks on eriline.
Ka jalaga võib käest kinni võtta. :)
Ligipääs iseendale ja kogu elule algab siiski inimesest endast.!
Ei saa kuidagi teistmoodi mõelda... Mitte, et abivahendeid poleks vaja... Kindlasti on vaja. Vägagi. Kuid näiteks mulle ei piisaks ainult ratastoolist ega ka isikliku abistaja olemasolust, et ma sooviks elada ja olla nagu elan ja olen... Minu olemise viis peab tulema inimesel seestpoolt. Ja kui see on, küll tuleb ka kõik muu... :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar